x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 27 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


Üldiselt, väga hea raamat.
 
 Kui iriseda, siis vast kogu loo ülesehituse natukese kunstlikkuse ja ebaloogilisuse üle, mis eriti lõi välja Maal toimuva kirjeldamises. No ja muidugi oli lahendus aimatav ja natuke segas kogu konstruktsiooni kunstlikkus, mis mind ka Marslase juures häiris -- et ma tean, et nüüd-nüüd kohe keerab autor oma peategelasele järgmise käru kokku, mida see siis tublilt lahendama hakkab. No ja see ta Reede oli võib-olla natuke üle võlli karikatuurne... Aga see on maitse asi.
 
Aga noh, sellisena tuleb seda raamatut võtta ja üldiselt on vähe raamatuid, mida ikkagi tunnustavalt noogutades ühe hooga läbi loed. Tugev neli!
Teksti loeti eesti keeles

Kevin Brockmeier
The Brief History of the Dead (2006)


Hämarulme.
Üks idee, mis on nimetamisväärse tahtejõu ja verbaalse õhukompressoriga romaaniks puhutud. Hinne peegeldab seda, et idee pole kõige hullem ja nii umbes jutustuse jagu on seal päris head lugemist.
 
Kuna seda selgitatakse esimestel lehekülgedel, siis: on kaht liiki surnuid, need, keda elavad veel mäletavad, ja keda enam ükski elav inimene ei mäleta. Need esimesed elavad Linnas, mis n-ö kohandub surnute arvule; kui sinnasattunut enam keegi ei mäleta, siis ta kaob. No ja siis on maailmas pandeemia, selline päris, ja korraga tuleb surnuid palju ja teisest otsast haklab neid kiiremini kaduma. Lihtsalt üks ilus kujund (selliste pärast annangi raamatule palju andeks): et päeva jooksul kogunes parkla katusele kokku kogu ühe Vaikse ookeani saare elanikkond... ja õhtul nad kadusid...
 
On ka pärismaailmas toimuv seiklus Antarktikas (vbl väike spoiler, aga mingil hetkel taipavad linna jäänud, et nad kõik tunnevad seda n-ö viimast...) See seiklus on päris hea.
 
Üldse on raamat päris hästi kirjutatud, aga no esiteks mind üldse ei huvita surnute elu. Eks ole targutavad seal -- mõni mõte on ju tore, aga nagu ma ütlesin, on kogu seda tekstimassiivi sinna pandud mõtete kohta lihtsalt liiga palju.
Muidu tubli üritus.
Teksti loeti eesti keeles

Karen Lord
The Best of All Possible Worlds (2013)


Omapärane lugu selle poolest, et on püütud ühendada kosmoseooperit ja psühholoogitsevat armastuslugu. See teine jääb küll peale ja lõpptulemuses pole lugejal algusest saadik kahtlust, aga ulmeline taust lisab siiski oma värvi.  
 
 
Niisiis, kui Allah või kesiganes universumi lõi, paigutas ta sellesse nelja inimrassi alged. Need on geneetiliselt pisut erinevad, kuid omavahel ühilduvad. Erinevatest eeldustest ja kasvukohtadest tulenevalt on need neli rassi arenenud erinevalt, kes on pannud rõhu teadusele, kes hüpnoosile jne. Ajapikku on tekkinud mitmesuguseid geenikombinatsioone. Maa inimesi on peetud üleliia emotsionaalseteks, teised kolm kahtlesid tükk aega, kas neid üldse koduplaneedilt välja lubadagi.  
 
 
Mingil hetkel toimub ühe rassi koduplaneedil miski katastroof, mis teeb selle elamiskõlbmatuks. Alles jäävad vaid need, kes viibisid parajasti kusagil mujal, seejuures on rass pidanud end teistest kõrgemaks, sest neil on kõige arenenum teadus, neil on telepaatia jne, seetõttu on nad rasside segunemisse suhtunud üsna kahtlevalt. Nüüd on leitud uueks koduks sobiv planeet, aga pole eriti, kellega seda asustada.  
 
 
Tegevus toimub umbes nagu oblastikeskusena toimival planeedil, kus on erinevate rasside asundusi. Saabub sinna õnnetusse olukorda sattunud rassi ekspeditsioon, et uurida, kas nende omad on seal ikka väärilist elu elanud ja traditsioonidest kinni pidanud. No et ehk aitaksid kaasa endise hiilguse taastamisel. Planeedi administratsioon lisab ekspeditsioonile siis oma esinduse. Sõidavad siis kümmekond tüüpi külast külla, näevad erinevaid elukorraldusi jne. Fookuses kaugelt tulnute meessoost pealik ja kohalik, Maa taustaga naine. Tõmme on, kuid kombed ja väljendusviisid on nii erinevad ja segadusttekitavad.  
 
 
Näiteks: taibude jaoks oleks lause "Sa oled kaunis" täiesti mõttetu, sest suhtumine oleks telepaatiliselt ju nagunii tajutav, seepärast ütlebki tüüp "Sa oled tark". Komplimenti ootav naisterahvas teeb sellest aga järelduse - no nii, friendzoned.  
 
 
Ei ole paha romaan, lihtsalt mina ei kuulu sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
The Penultimate Truth (1964)


The Penultimate Truth on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel enne Kolmandat maailmasõda on maailma kaks suurvõimu (Wes-Dem, ehk Lääne-Euroopa ja Ameerika, ja Pac-Peop, ehk Ida-Euroopa ja Aasia) mõlemad endale loonud ulatusliku maa-aluse punkrivõrgustiku, kus sõja korral saaks oluliste tööstusharude tegevus jätkuda. Sõda algabki ja neisse varjenditesse viiakse mõlemalt poolt tööle kümneid miljoneid inimesi.
 
Sõda saab ootamatult kiiresti läbi, sest pärast mitut vastastikku antud hävitavat tuumalööki sõlmivad mõlema poole vähesed alles jäänud juhid rahu. Kuid punkrites rügavatele töötajatele otsustatakse seda mitte öelda. Järgnevate aastate jooksul luuakse ühtne propagandasüsteem, mis maa alla võltsitud sõjauudiseid edastab, samas kui maapealne eliit kogu tühjaks jäänud pinna enda tarvis hiiglaslikeks mõisaparkideks jagab.
 
Viisteist aastat hiljem kõigutab tasakaalu aga ettevõtliku meelega Louis Runcible, kes on hakanud osasid töötajaid maa alt välja tooma ja oma natuke paremate tingimustega laagritesse asustama. Süsteemi tipus istuv paranoiline diktaator Stanton Brose loob seepeale plaani Runcible hävitamiseks. Samal ajal aga on ühe maa-aluse punkri juht Nicholas St. James ette võtmas meeleheitlikku sammu maapinnale tõusmiseks...
 
Ma pean ütlema, et ühest küljest võttes on see lugu Philip K. Dicki kohta üllatavalt sirgjooneline. Kogu süsteemi ja selle suurejoonelise pettuse elemendid esitatakse kohe esimeste peatükkidega, seejärel keskendub ülejäänud lugu diktaator Bose plaanile, millesse sekkuvad näiteks andekas kõnekirjutaja Joseph Adams, eradetektiiviagentuuri juht Webster Foote ja salapärase taustaga David Lantano.
 
Teisest küljest aga on selge, et suures pildis ei leia autori silmis armu ka parimate kavatsustega tegelased selle eliidi hulgas toimuva võitluse hulgast. Seda näitab ka asjaolu, et selle konflikti finaali ei ole üldse kirjeldatud ning tegelased võivad vaid oletada, mis seal tegelikult toimus. Asjalood on juba ammu sealmaal, kus mingid reformid ja järk-järgulised muutused ei oleks piisavad ja ainult revolutsioon võib õigluse taastada.
 
Kõik see paneb aga küsima, et vahest oli Lantano ajarändude teema sisse toomine natuke mõttetu? Kõik propagandasse puutuv, alates juba esialgsest 1980ndate suurest võltsingust, millega Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutati, läks väga hästi teemasse. Natuke vilets on aga pead murda selle üle, kuidas Lantano isik selle kõige juures oluline on, kui lõplikuks vastuseks on "üldse mitte".
 
Lõpuks jääbki põhiloo sirgjoonelisusest hoolimata üldpildist natuke katkendlik mulje. Selline jutustamisviis on autorile muidugi omane, kuid tihti töötab see tal paremini kui siinkohal. Samuti võiksid lõpuni seletamata jäävad kõrvalteemad panna küsimusi küsima või teooriaid pakkuma, mitte lihtsalt õlgu kehitama. Ei maksa valesti aru saada, märkimisväärselt tugev on see teos kindlasti. Dicki teoste paremikuni see lihtsalt päris ei küüni.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Juhani Karila
Pienen hauen pyydystys (2019)


Eee...
Nojah... Mis see nüüd oli, mida ma lugesin... Näeb kujult raamatu moodi välja, mahtu romaanijagu... Midagi justkui toimuks... Aga minule jääb sügavalt arusaamatuks, miks ma seda lugema peaksin.
 
Või ütleme niimoodi -- maailmas on päris palju inimesi ja väga halb see raamat ei ole. Jällegi, autor oskab kirjutada ja kohati oli täiesti huvitav, ent... ma ei taha tagasi raamatule kulutatud tunde ainult sellepärast, et olen jälle kogemuse võrra rikkam.
Just arvustasin Ogawat ja seal oli hinne 3 ja 4 vahel. Karila kalastusraamatu hinne on 2 ja 3 vahel.
Positiivset: päris huvitav maailm. Lapimaa ärkab lausa ellu ja kuna see on müstilisi elukaid täis pikitud, on see ikka roppu moodi huvitavam kui päriselt. Ehk -- ma olen seal käinud --  ei ole ainult inimtühi ja sääski täis soo, mida on täiesti piisav vaadelda 10 km kõrguselt lennukist, igasugust lähemat kokkupuudet saab vaadelda ainult karistusena; vabandatav on esimene külastus selles mõttes, et ikka lööb piss pähe ja lähed teravaid elamusi otsima, aga teine kord on juba traagiline õppimisvõimetus. Aga niimoodi raamatust selle kohta lugeda, kui veel on ulmeline vint peale keeratud, on täitsa armas.
 
Negatiivset: 1) tegelaste suhu on pandud mingi veider släng. Ma saan aru, et originaalis oli seal mingi autentne pool-lapikeelne murre, aga see, mida ma raamatus loen... ei ole muud, kui raskesti mõistetav keelepuder. Jah, eks ma ise ka kirjutan tekstidesse teinekord midagi sellist, mis ei ole mõeldudki liiga kergesti konsumeeritavana, pigem meeleoluloojana, kuid, perkele, selle võtte ülekasutamine läheb kirja autoripoolse kiusuna.
2) Võimalik, et seda lugu ei saanudki teistmoodi üles ehitada. Ehk see pidigi olema selline, et paarkümmend lehekülge maadleb peategelane mudatiigis haviga (st ülekantud tähenduses maadleb -- püüab seda landiga). Ja nagu esimestel lehekülgedel öeldud, on see oluline. Mingil hetkel, ausalt öeldes, kadus ära huvi, miks see on oluline -- jah, selle saab hiljem teada ja ma üldse ei iriseks selle üle, mis seal välja oli mõeldud, vaid terviku kui sellise üle -- no mis muud, kui mingi tobedapoolne nõidusskeem seal olla saab?
3) Seda raamatut on hea niimoodi rahulikult lugeda. Päris tore tekst... kuni nad rääkima hakkavad (vt p 1). Kui aeglaselt loed, on kõik ok. Aga ammu juba tahaks lugeda niimoodi kiiresti, neelata korraga terve lause... ma loodan, et see on arusaadav. See raamat on uimane. Jah, nagu elu Lapimaal -- kõik on õige, aga ma juba tean, et elu seal ei taha isegi normaalse inimelu kõige avarama definitsiooni alumisest otsast hästi sisse mahtuda...
 
Ühesõnaga, ma ei taha ka kedagi ära hirmutada -- kindlasti on inimesi, kellele raamat siiralt meeldib. Kordan, ei ole halb raamat. Lihtsalt minu ettekujutusega lugemisest saadava naudingu dimensioonis on kokkupuutepunkte masendavalt vähe.
 
Teksti loeti eesti keeles

Yoko Ogawa
Hisoyaka na kesshō (1994)


Hinne on tegelikult 3 ja 4 vahel -- tegemist on hea, kergesti ja nauditavalt loetava, aga suht mõttetu raamatuga.
 
Kõigepealt, Hisoyaka na kesshō ei ole ei Kustunud mälestuste saar ega (ingliskeelne) Mälupolitsei. Kõige lähem eestikeelne vaste oleks Salajane vereraamat, aga nagu jaapani keele tundja mulle seletas, on seal tähendusvarjundeid teisigi. Samas, Kustunud mälestuste saar on ilus pealkiri, nii et tühja sellega.
 
Miks ma sellele raamatule kõrgemat hinnet ei pane, kuigi see oli meisterlikult kirjutatud? Jah, tegu on Kafka ja Orwelli mõjutustega looga. Lugu toimub saarel, kus inimestel kaovad mälestused teatud asjadest, mis elus midagi tähendavad, näiteks pael, kelluke, kiri (st postitatud; margiga ümbrik...) Ja on inimesi, kes mäletavad, ja on salapolitsei, kes neid jälitab.
Häda on aga selles, et kui nii Kafkal kui Orwellil on sel kõigel ühiskondlik dimensioon, st see kõik on teatud mõttes juhtunud või juhtumas, tegu on vaid võimendatud hüperbooliga, siis Ogawal tuleb sisse hämarulmeline, täiesti seletamatu ja vähemalt minu jaoks liiga palju ära rikkuv detail või narratiiv -- sellele, kuidas mälestused-teadmised inimeste teadvusest pühitakse, ei ole mingit seletust.
Muidu aga saab öelda vaid kiidusõnu. Ma ei tahaks liiga palju ära rääkida, kuigi mingit erilist põnevust ja ootamatusi sellest raamatust oodata ei maksa. Omas võtmes läheb lugu loogilise lõpuni, mis -- nagu mainitud eeskujudel -- on üsna kaugel happy end-ist. Lugu on terviklik, omas võtmes on kõik paigas, kirjeldused on head, keel on paindlik ja tundlik ja niipalju, kui mina otsustada suudan, ka tõlge tasemel.
 
Ehk siis tegelikult hea raamat. Aus oleks veel öelda, et ma tean, kuidas too mainitud hämarulmeline element tegelikult sobib jaapani kultuuriga, kuidas olemuselt sarnast lähenemist oleme näinud teisteski raamatutes ja minupärast või filimides... Ent see ei muuda asja -- minu jaoks oli raamat kui tervik natuke... pehme. Ehk ei küündinud kuidagi inspiratsiooniallikate tasemele. Jah, taas -- kõik muu oli hea, aga teose üldmõte jättis natuke nõutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Simulacra (1964)


The Simulacra on kergelt humoorikas-satiiriline ulmelugu. Pärast Kolmandat maailmasõda on Lääne-Euroopa (v.a Prantsusmaa) ja Ameerika Ühendriigid liitunud ning juba peaaegu sajandi jooksul stabiilselt püsinud USEA ühendusena, mida valitseb igavene esimene leedi Nicole Thibodeaux. Rahvas valib talle iga nelja aasta järel uue abikaasa-presidendi, keda kutsutakse kõnekeeles der Alte (vanamees).
 
Üldse on pärast Ameerika ja Euroopa liitumist võimule pääsenud Saksa kultuur. Majandust juhivad võimsad kartellid nagu Karp und Söhne Werke (robootika) ja A. G. Chemie (farmatseutika). Ühiskond on jagunenud töötajateks (Befehlsträger, kõnekeeles Be) ja juhtideks (Geheimnisträger, kõnekeeles Ge). Kuid pikalt stabiilsena püsinud süsteem näitab nüüd lagunemise märke.
 
Kes on tegelikult leedi Nicole ja kuidas on ta üheksakümmend aastat püsinud kauni, välimuselt 20-30ndates aastates naisena? Mis süsteem peitub iga nelja aasta tagant vahetuvate der Alte vanameeste taga, kes tulevad eikuskilt ja kaovad eikuhugi? Ning mille vastu protesteerib tänavakaklejatest "Hiiobi poegade" liikumise juht Bertold Goltz, kes tundub kasutavat (muidu ainult valitsuse monopoli kuuluvat) ajarändude tehnoloogiat?
 
Ma pean ütlema, et see romaan on kõige paremini kirjeldatav kui veidrate ideede ja tegelaste kaleidoskoop. Mainimata on veel ajas rändav Hermann Göring, totalitaarsed korteriühistud, taassündinud neandertallased, väljasurnud marslasi jäljendavad telepaatilised robotid, supervõimetega hüpohondrikust Vene muusik, ja talendišõul tühjade pudelite abil Bachi teoseid esitav duo.
 
Kuid mingit erilist tervikut sellest kõigest ei moodustu. Lugedes tekib pigem soov minna tagasi mõne teise Dicki teose juurde, kus need asjad on ka mõttega kirja pandud. Näiteks Natsi-Saksamaa teemade puhul "Mees kõrges lossis" või robotkoopiate puhul "Kas androidid unistavad elektrilammastest?". Või teen ma siin sellise hinnanguga autorile liiga?
 
Sest tegelikult võib küsida, kas kogu see tühjus polegi omamoodi mõte? Nagu ütleb ka romaani pealkiri, siis kõik siin teoses on jäljend, simulaakrum, ersats. Kõik siin esinevad koopiad ongi õõnsad, alates tillukesest robot-marslasest kuni kogu süsteemini välja. Lõplik iroonia peitubki asjaolus, et kogu näitemängul polegi kunagi olnud mingit mõtet, ei head ega halba.
 
Sellisena võiks see teoreetiliselt sarnaneda isegi Kurt Vonneguti parema satiirilise loominguga, kuid niisugust hinnangut ei saa ma lõpuks siiski anda. Ehk ongi võimalik kogu teost näha omamoodi simulaakrumina, mis on mõeldud jäljendama ehtsat humoorikas-satiiriline ulmelugu? Selline metatasandi nali oleks märkimisväärne, aga antud juhul võib selle tõsiseltvõetavuses pigem kahelda.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

William Peter Blatty
The Exorcist (1971)


Romaan, mis nagu iseenesest kahe päevaga läbi sai. Lisaks sellele, et meeldis, on ka see boonuseks. Kuigi usuasjad mind teg. elus ei huvita, on see kirjanduses OK. Filmi nägemisest on aastakümneid, nüüd ka raamat loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Madis Raju
Hüpe tulevikku (1958)


 Aasta 1957. Koolipoiss Kalev kuuleb enne magamajäämist oma isa juttu kellegagi, kes arutavad justkui tulevikku rändamise võimalust ja mismoodi siis inimene maailma tajuks. Et kui jääks magama nüüd ja ärkaks 150 aasta pärast. Kalev jääbki magama ja ärkab 150 aastat hiljem. Tulevikus satub ta kokku endaealise tüdrukuga, kes arvab, et poiss on valmistunud stiilipeoks. Tüdruk ei jäägi lõpuni uskuma, et Kalev on minevikust, küll aga mängib ta poisiga kaasa ja tutvustab talle tundmatuseni muutunud elu Tartus, kus kõik töö teevad ära tronkad (robotid), kus suheldakse "lokaatoriga", mis on midagi nuti/videotelefoni sarnast ja lennatakse "kopidega", mis on tillukesed hõljukid. Kalev omakorda peab tulevikulastele loendu elust 20. sajandi keskel.
 
Tegelikult ei või kindel olla, kas see kõik oli Kalevi unenägu või juhtus päriselt. Pigem see esimene. Igal juhul on autor alapealkirjastanud loo "teaduslik-fantastiline jutuke". Täiskasvanule see jutt eriti huvitav ei ole, ent arvan, et ka lapsena oleks see lugu mulle lapsik tundunud. "Hüpe tulevikku" on ilmunud kultusmainelise noortele suunatud antoloogiasarja "Jutupaunik" esimeses osas. Vana-Otepääl sündinud autori (sünninimega Maksim Reinhold) avaldatud asjade hulgas on ka teisi ulmejutte. Ühe pealkiri on "Lumeinimene", mis sai auhinnalise koha 1957. aasta ajakirja "Pioneer" jutuvõistlusel.
Teksti loeti eesti keeles

Maria Turtschaninoff
Maresi (2014)



Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is  üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).

Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.

Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.

Teksti loeti soome keeles

Ekaterina Sedia
The Secret History of Moscow (2007)


Kirjutatud on ju suht korralikult, aga ma ei saa aru, miks on kirjutatud.
Hea küll, jamad algavad sellest, et inimesi läheb kaduma kuidagi märksa rohkem kui Moskvale tavapärane. Ja linde oleks nagu rohkem. Peategelaseks on tõlkijana töötav skisopaberitega - no et vahel "näeb asju" - naisterahvas. Tema õde kaob vahetult peale sünnitus ja akna peal istub ainult miski harakas või asi. Teeb murelikuks, eks ole. Suht juhuslikult saab naisterahvas kokku noore, kuid juba resigneerunud politseiniku, tänavakunstniku ja mustlasneiuga. Koos minnakse allmaailma asja uurima - sinna pääseb kohtadest, kus reaalsus ja selle peegeldus, näiteks veelombis, ei ole päris vastavuses.
Allmaailmas kohatakse mitmeid kummalisi tegelasi, nende seas on kõnelev kaunis lehm, kes nooruses valmistas Linnutee (inglise keeles Piimatee, eksole), dekabristi lesk, politseiniku surnud vanaisa, kes peab populaarset baari, Näärivana, Suremtu Kaštšei, Lethe paadimees, kellele tuleb maksta mälestustega jne. Noorte probleemile keegi konkreetset vastust ei oska anda, suunatakse aga kellegi järgmise juurde, aga mõned tüübid tulevad rohkem nagu igavusest nendega kaasa. Hiljem toob jõevool kaasa surnud gängsterihakatise ja surnud väikeettevõtja. Mõlemal on aga alles jäänud hing - väike ümmargune kivi keele all. Kui mõni lind kinni püüda ja kivi linnule keele alla pista, hakkab see inimkeeli oma endisest elust rääkima, rõõmustab võimaluse üle lennata, aga tunneb siiski nukralt puudust inimkehast.
Tundub lõbus? Või ehk põnev? Tegelikult ei ole kohe üldse.
Allmaailma asukatest ei saa päris selget pilti. On neid, kes sinna vabatahtlikult kolinud, sest maapealne Venemaa tundus väljakannatamatu. On mütoloogilisi tegelasi, kelle koht ongi seal. Ja on lihtsalt surnuid, kes pidada aja jooksul hajuma. Aga näiteks hulk 1812 aasta sõdureid mõlemalt vaenupoolelt ärkab vahepeal ellu, tapetakse üksteist järjekordselt ära, mõneks ajaks on vaikus ja siis alustatakse uuesti.
Hea küll. kurja juured leitakse üles, olukord (peaaegu) lahendatakse, lõpetuseks tehakse midagi ehtvenepäraselt kangelaslikku, aga totrat. Kuid ikkagi, milleks see kõik? See ei ole ülevaade vene mütoloogiast. See ei ole allegooria mingist põrandaalusest liikumisest. Autori jaoks avanesid piirid väga sobival ajal, sai minna Ameerikasse haridusteed jätkama ja sinna ta muidugi jäigi. On see nüüd autori põlgusesegune nostalgia kunagise kodumaa suhtes? Ah, kuidagi ükskõikseks jätab.
Teksti loeti inglise keeles

Marko Hautala
Kuolleiden valssi (2022)


 

Kunagi ammu olen lugenud Hautala romaani Kuokkamummo, mis on tõlgitud ka saksa, inglise ja tšehhi keelde – sain hea mulje autori oskusest luua ängistav õhkkond ja kerida üles põnevust. Et mulle meeldib lühiulme, siis võtsin ette tema esimese ja ainsa kogumiku, kümmet juttu sisaldava „Surnute valsi“. Märgatavalt nõrgem.
 

Ainus elamust pakkuv novell oli lühim, ligi üheksa leheküljene Käärmetaajuus ( = „Maosagedus“), mida hindaksin ehk neli plussiga. Peakangelaseks on muusikust vägivaldse alkohooliku tütar, kes väiksena pidi isa üminast ja meloodiavalikust järeldama õhtu kulgu. Kui isa meloodiad olid „head“, siis õhtul oli ühislaulu, vanade plaatide kuulamist jm meeldivat. „Halvad“ meloodiad aga andsid teada, et hommikust saati on pitsi kummutatud ja õhtul pidi keegi armu paluma, enamasti ema. See on loo taust (oma kolmandik lk); stoori räägib täiskasvanud Päivist ja sellest, kuidas ta oma selliselt, aja jooksul edasi arendatud annet kasutab.
 

Ühe loo lugemine nõudis isegi tugevat enesesundimist, seega mitterahuldav. Ülejäänud kaheksa on tugevad kolmed. Kokkuvõtteks: ilmselt tulevad romaanid Marko Hautalal paremini välja, neid loen vahetevahel ka edaspidi.
 

NB! See kogumik on pühendatud Boris Hurta mälestusele (1945-2022).
 

Teksti loeti soome keeles

Clifford D. Simak
Cemetery World (1973)

Meelis Kraft
Saared (2020)


 

Sujuvalt kulgev tekst ning pöörased ideed. Samas: üheski loos pole peategelast/kangelast, kelle ettevõtmise mõnuga jälgiks, naudiks. Vana tõde pädeb: armastus, reetmine, kättemaks ning raha ja võimu laostav mõju kannavad lugu, loovad pinget.
 

Seega: Meelis Kraft kirjutab huvitavalt ja tulevikus loen meelsasti tema muidki teoseid. Ning loodan, et üha paremaks läheb.
 

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
Now Wait for Last Year (1966)


Now Wait for Last Year on üsna isiklikku tüüpi ulmelugu. Suuremas pildis on lugu tähtedevaheliste tsivilisatsioonide sõjast, narkootikumidest ja ajarännust, aga kuidagi ei ole see osa see, mis siin domineerima jääb. Mingis mõttes võib öelda, et see on hoopis ühe kohutava abielu lugu, mis on siin ulmeseikluse varju peidetud.
 
Peategelaseks on doktor Eric Sweetscent, organisiirdamisele spetsialiseerunud arst. Tema ja tema naine Kathy (kes on antiikesemete ekspert) töötavad suurkorporatsiooni Tijuana Fur & Dye heaks ja tegelevad töövälisel ajal teineteise aktiivse vihkamisega. Kuid ühel päeval juhtub midagi, mis nad ootamatult lahku tõmbab.
 
Nimelt on Maa juba mõnda aega sisuliselt sõjaväelise diktatuuri all, mida juhatab ÜRO peasekretär, itaallane Gino Molinari. See on vajalik, kuna Maa avastati mingil hetkel Lilistari tähtedevahelise impeeriumi poolt, kes värbas pool-sunniviisiliselt Maa rahva ja tööstuse jalamaid sõtta, mida Lilistar oli juba ammu pidanud Reegi impeeriumi vastu.
 
Sõda aga läheb halvasti, Lilistari nõudmised suurenevad ja Maa huvide nimel laveerida püüdva Molinari tervis halveneb. Nii satubki doktor Eric otse Molinari enda meditsiiniüksusesse. Tema naine Kathy aga juhtub proovima uut salajast narkootikumi JJ-180, mille üheks kõrvalmõjuks on hallutsinatsioon ajas rändamisest...
 
Ühelt poolt ongi siin olemas üks väga korralik ulmepõnevik. Loomulikult ei ole ei Lilistari ega ka Reegi impeeriumid päris sellised, nagu need esmapilgul paistavad. JJ-180 ei ole samuti mingi tavaline narkootikum vaid see on välja töötatud hoopis hullematel eesmärkidel (ja ajas rändamine on selle hoopis soovimatu kõrvalmõju).
 
Omamoodi andekas on igasuguste ajarännu probleemide ja paradokside vältimine. Esiteks on need rännakud lihtsalt narkotripid (nagu Brian Aldissi romaanis Cryptozoic!, mis laenas äkki selle mõtte just Dickilt). Teiseks on külastatavad ajad pigem paralleeluniversumid, mitte üks ja seesama ajajoon.
 
Aga tegelikult on põhiline lugu ikkagi Ericu ja Kathy abielust ja sellest jubedast armastuse-sõltuvuse-vihkamise sõlmest, mis neid seob. "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu", nagu Lev Tolstoi oma "Anna Karenina" alguslausega ütleb. Kogu suure sõja tulemus on peategelasele sellega võrreldes üsna ükskõik.
 
Ning see kõik on etendatud sellise intensiivsusega, mis meenutab August Strindbergi kuulsat autobiograafilist romaani "Hullu mehe kaitsekõne". Teades natuke Dicki enda abielude kohta, võib arvata, et ka siin on rohkem kui pisut autobiograafilist ainest. Lausa uskumatu on midagi sellist ühest pealtnäha lihtsakoelisest ulmeromaanist leida.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Kalju Kangur
Tomat (1975)


See on nii lühike jutt - alla 2 lk - et üle ühe idee sellesse ei saagi mahtuda, aga kui see idee (koos teostusega) on tundub n-ö kümnesse, siis ei olegi lühidus miinuseks.
 
Jutustaja avab uksekella peale kodu ukse. Seal seisab keegi võõras, käes ämber ja põrandalapp, kes kohe sisse trügib. Võõras hakkab ohtrate vabanduste saatel põrandat pesema, liikudes mööda maja edasi ja pidevalt rääkides, et tal on piinlik, et ta sellise asja korraldas. Koduomanik on jahmunud - oleks nagu võõras inimene, aga käitumise ja jutu järgi peaks too tema juures varem käinud olema. Elutoas tulija ohkab ja tõdeb, et "aja substantsi pole nad siiski suutnud leida", misjäärel haarab taskust küpse tomati ja virutab vastu seina.
 
Võib-olla on selle kirjelduse järgi juba arusaadav, milles loo uba, nii et vabandan, kui kellegi lugemisrõõmu ää rikkusin.
Teksti loeti eesti keeles

Mann Loper
Inglite linn (2022)


Selline mõnus ja kiirelt loetav (üks pikem õhtupoolik) seiklusjutt, mis lõpus pakkus „inglite“ näol paraja üllatuse. Eks neid üllatusi oli loo käigus muidki, aga see muutis peategelasel Lonnil ja ka lugejal ettekujutust asjade seisust päris kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Muinaskuningas (2022)


Ei olnud minu raamat. Kohe mitte ei olnud. Olen seni vältinud liigse nõiduse ja maagia lugemist, hoidunud kätte võtmast raamatuid teispoolsusest. Siin aga tulid ühtevalu vastu hiislarid, vaimud, tuuslarid, haldjad, nõiad, vaimusõdalased, toonelased, ögardid, ehmatised, õndrused, luulindlased, säinakörtsutajad, lummur ja libahändlane. Ligi 190 leheküljelisest raamatust oleks minu hing virisemata ja puiklemata vastu võtnud paar-kolm üleloomulikku liiki olendit. Kui nende teispoolsete olendite üliküllust mitte arvestada, siis lugu ise oli korralik. Kuigi mitmel korral oli tahtmine raamat pooleli jätta, sundis uudishimu selle lõpuni lugema. (Pooleli jäetud raamatuid hindan ühe-kahe palliga). Muinaskuningas pakkus kolmeväärse elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Carlos Ruiz Zafon
El juego del ángel (2008)

Christopher Moore
Shakespeare for Squirrels (2020)


On üks liik kirjandust, mis mind ei kõneta. Need on pulalood, kus kõik toimuv ei allu suuremat mingile loogikale (st loogikale, mis võiks toimida mistahes reaalses maailmas) ja peamine on killurebimine.
Lisaksin siia juurde olulise täpsustuse -- sellised lood meeldivad mulle, kui need on tõeliselt hästi tehtud: Adams, Pratchett... ega suurt rohkem polegi. Jah, on lugusid, mis on seal piiri peal, st tegevus natuke ka kannab ja on edasi antud huumorivõtmes...
Mida ma öelda tahan -- see on nõudlik žanr ja antud teos ei ületanud minu jaoks seda müstilist barjääri, et ma hakkaks lugema ja jääkski lugema. See ei ole halb raamat ja kindlasti on sel oma lugejaskond, kuid ma avastasin end ca 50-ndal lehel arutlemas, et miks kurat ma pean end sellest jurast läbi närima...
Teksti loeti eesti keeles

Risto Isomäki
Vedenpaisumuksen lapset (2020)


 

See romaan on iseseisev järg ligi kümnesse keelede tõlgitud raamatule Sarasvati liiv. Vaadeldav Veeuputuse lapsed toetub kolmele vaalale, st. kolmele teaduslikule hüpoteesile. Neil on muidugi erinev paikapidavuse tõenäosus. Vaatlemegi neid alustugesid.    

1.      Nagu „Sarasvati liivaski“ on neist kolmest kõige tõenäosem Gröönimaa hiigelsuurte mitme tuhande kuupkilomeetri suuruste liustike nn. libisemine merre, mis omakorda võib esile kutsuda hüppertsunami üle 100 m. kõrguse lainega. Hävib miljardeid inimesi, sest nagu muiste, elab ka nüüd enamik inimkonnast merede rannikul.  

2.      2011. aastal esitas Isomäki koos Esko Pettay’ga raamatus Ships, Sulphur and Climate mõtte (koos põhjenduste ja arvutustega), et laevaliikluses vabanev väävel jahutab planeedi atmosfääri. Nende analüüside põhjal tuleks Euroopa, Aasia ja P-Ameerika laevaliikluses suviti kasutada väävlirikast kütust, aga talviti mitte (sest tegelikult on väävel ju loodusele kahjulik mürkaine). Vaadeldavas romaanis päästavad peategelased inimkonna jäänused, lõhates Kanada väävlikaevanduses väikesemõõdulise aatomipommi.  

3.      Minu jaoks kõige huvitavam, kuid maailmas peaaegu tunnustamata, on Max Westenhöferi ligi sada aastat tagasi avaldatud teooria inimeste eellastest – veeahvidest. Seda teooriat on edasi arendanud Alister Hardy ja Elain Morgan. Kahjuks pole väljakaevamised veel tõestanud, et sellised meres elavad veeahvid oleksid eksisteerinud. Isomäki astub väikese sammu kõrvale: ta ühendab teineteisega mereahvietapi alguse tänapäevainimese tekkimisega. Kui oletada, et inimese ülisuur aju arenes siis ja ainult siis, kui inimesed hakkasid osaliselt toituma mereandidest, siis muutub inimese arengupilt tervikuks. Westenhöfer esitas üle kolmekümne omaduse, mis on ühised inimesel mereimetajatega ning milliseid ei leidu inimahvidel või maismaaimetajatel. Toon siinkohas ära mõned:  

a)      Paleontoloogid Lõuna-Aafrikast on märganud, et pikk elu maismaal vähendab imetajate ajumahtu, seevastu elu meres kasvatab seda. Meredes on arenenud vähemalt 34 väga suure ajuga varustatud imetajate liiki, maismaal mitte ühtegi (kui inimest mitte arvestada). Nimelt saab aju arenguks vajalikke rasvhappeid  (DHA ja AA) peamiselt mereandidest.  

b)      Inimeste eluviis erineb märgatavalt suurte inimahvide omast. Meil tuleb päevas teha ca 10 000 sammu, et veresooned ei ummistuks, et ei tuleks suhkruhaigust jne. Suured ahvid aga väldivad igasuguseid tarbetuid liigutusi. Neid hoitakse vangistuses (loomaaedades) ebatervislikult ja nad ei liigu praktiliselt üldse, kuid elavad palju kauem kui liigikaaslased looduses. Vererõhk neil ei tõuse, veresooned ei ummistu, keha rasvaprotsent ei kasva ja nad ei saa ka II tüüpi diabeetest.  

c)      Inimlapsed oskavad sukelduda juba enne käimaõppimist, inimahvide lastel seda omadust pole. Tegelikult nad kardavad vett nagu tuld.  

d)      Inimestel on higinäärmed, mida muudel maismaaimetajatel pole. Savannides ja džunglites elavad imetajad ei higista palju ega kuse tihti, sest ei taha kaotada vett ega soolasid, mida savannides on vähe. Inimesed seevastu higistavad ja kusevad tihti.  

e)      Inimlapsed sünnivad küllaltki matsakatena võrreldes vasikate, varssade, koera- või kassipoegadega. Neil on märgatav rasvakiht nagu muudelgi mereimetajate lastel, sest nad vajavad seda soojaisolatsiooniks ja veepinnal püsimiseks.  

f)       Teatud protsent kõikidest lastest sünnib sõrmede ja varvaste vahel kasvavate kiledega, mis kohe sündides lahti lõigatakse.  

g)      Jne, jne, jne ...    

Nüüd raamatu ülesehitusest. See ca 400 leheküljene romaan koosneb kahest enam-vähem võrdse pikkusega ca 180 lk loost, mis on tükeldatud mitmeks ca 40-60 leheküljeliseks osaks ja vahelduvad omavahel. Vaatleme neid kahte stoorit.  

1.      Kalur Manno Ann leiab võrgust kaditha = mereinimese, merineitsi. See toimub ca 6676. aastal e.m.a India läänerannikul. Puhkeb armulugu täis seiklusi, kuid peamist tähelepanu pälvib hiigeltsunami, mis praktiliselt hävitab kogu tolleaegse inimkultuuri nii India poolsaarel kui ka Mesopotaamis jne. Manno Ann, tema seitse kaaslast ja kaditha hakkavad kõrkjapaadil liikudes levitama teadmisi (näit meliaratsioon, kirjaoskus jne) oma reisidel lääne poole, Egiptuseni välja. Indiast, Mesopotaamiast ja Egiptusest on leitud müüte seitsmest targast, kes pääsesid veeuputusest. Sumerite Oannes, hindude Manu, kristlaste ja moslemite Nooa. Oannes = Manno Ann.  

2.      Teises stooris on samad peategelased kui „Sarasvati liivas“: Susan Cheng, Pierre Chamberlain ja Horst Brandauer. Lugu jätkub sealt, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Horst Brandaueri idee põhjal hangivad nad New Yorgist tuumaainet (kõne all oli minituumajaam, mida ka Ats Miller on propageerinud), ehitavad algelise tuumapommi ja lõhkavad Kanada väävlikaevanduses. Paarileheküljeses epiloogis on tegevus viidud aastasse 6676 m.a.j ja säilinud inimriismed elavad meres, kuid igatsevad ka kuivale maale minekust (puuviljad, puuviljad jm. taimne toit!).  

3.      Tänapäevase teise poole sisse on visatud viis-kuus 6-7 leheküljelist kirjeldust külmenevast Soomest (kokku ligi 40 lk). Viimaks on külmakraade alla 70 ja muidugi surevad ka need soomlastest tegelased nagu ilmselt kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaski, rääkimata Siberist jm Venemaast. Minu arust need 40 lehekülge olid asjatud. Olukord sai selgeks ka Susani, Pierre’i ja Horsti loost, samas need uued soomlastest tegelased ei jõudnud veel tuttavakski saada, kui surid.    

Raamatule hindeks neli. Palju andis juurde lugu Manno Ann’ist ja kadithast. Millegipärast Susani, Pierre’i ja Horsti kangelaslik võitlus inimkonna päästmiseks nii palju ei köitnudki. Igal juhul: selgelt parem kui „Sarasvati liiv“. Reetsin siin küllaltki tähtsa osa raamatu sisust, kuid õigustuseks olgu öeldud, et vaevalt seda eesti keeles avaldatakse. Aga teooriad on huvitavad!                            

Teksti loeti soome keeles

Ken Liu
Speaking Bones (2022)

8.2022

Käes on niisiis "Võililledünastia" sarja viimane osa. Eelmise osa "The Veiled Throne" 1000 lehekülge kulusid pigem malenuppude (antud juhul peaks tegelikult ütlema zamaki-nuppude) lauale sättimiseks ja peamine tegevusliin väga palju edasi ei arenenud. Pean veel kord üle rõhutama et sellest hoolimata oli see minu meelest maksimumhinnet väärt lugu.
 
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
 
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
 
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
 
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
 
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.
Teksti loeti inglise keeles

Risto Isomäki
Sarasvatin hiekka (2005)


Kui poolteist aastakümmet tagasi jättis Sarasvati liiv oma põhjaliku teadusliku tausta tõttu üsnagi hea mulje, siis nüüd, uuel lugemisel säilisid küll kõik plusspooled, kuid need olid tuttavad ja hästi meeles. Seevastu tegelaste ja nende omavaheliste suhete kujutamine tõusis nüüd jõuliselt esile ja see polnud suurem asi. Ning seekord see häiris. Nii et teine lugemine võttis palli alla ja viin lähipäevil raamatu antikvariaati (kui vastu ei võeta, siis kingin Punase Risti poodi „Kontti“). Nii et hindeks kolm.
Teksti loeti soome keeles

Arkadi Strugatski
Venera. Arhaizmõ (2001)


Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Arkadi Strugatski
Strašnaja bolšaja planeta (2001)


Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

John Wyndham
The Midwich Cuckoos (1957)


The Midwich Cuckoos on ulmelugu tulnukate sissetungist. Jutustajaks on endine sõjaväelane, kes on natuke aega tagasi koos naisega kolinud muust maailmast üsna eraldiseisvasse Midwichi külakesse. Ühel hetkel peavad nad asjatoimetuste tõttu paariks päevaks Londonisse sõitma ja tagasi tulles avastavad nad, et küla on muust maailmast nähtamatu barjääriga eraldatud.
 
Loomulikult on juba kohal ka sõjavägi. Kui barjäär päev hiljem sama saladuslikult kaob, siis palub üks sõjaväe esindajatest, kes jutustajat varasemast isiklikult tunneb, tal ja tema naisel külas edaspidi toimuval silm peal hoida. Nagu mõned kuud hiljem selgubki, on kõik viljakas eas naised, kes eraldatuse ajal külas viibisid, saladuslikult lapseootele jäänud...
 
Ma arvan, et see romaan näitab väga hästi ära seda, millised on Wyndhami peamised tugevused. Esimene asi on muidugi väga hea aja ja koha vaimu tabamine. Sarnane firmamärk oli näiteks tema ilmsel eeskujul, H. G. Wellsil, kelle puhul võiks omaaegse Inglismaa elu kujutamist mitme tema kuulsama romaani ("Nähtamatu", "Maailmade sõda") vaat et kõige tugevamaks osaks nimetada.
 
Nõnda ongi siin just nimelt Midwichi külakese ja selle erinevate tegelaste kujutamine väga huvitav ja ehtne. Vähetähtis pole ka see, kui hästi see seostub kogu asja saladuses hoidmisega. Kui sõjavägi omalt poolt õigel hetkel õigetele inimestele vastu näppe annab, siis piisab kõigeks muuks tavalisest asjade seisust, kus Midwich peab kõike toimuvat oma siseasjaks ja teised külad on veendunud, et nood seal on niikuinii veidrikud.
 
Teine asi on aga Wyndhami veider ja omapärane viis mingite teemade kujutamiseks. See ilmneb tema maailmalõpu-nägemustes (pimedus ja trifiidid "Trifiidide päevas", ookeanisügavustesse elama asuvad tulnukad raamatus "Kraken ärkab") ja muidugi ka siin, kus tulnukate sissetung on midagi hoopis teistsugust kui paljudes teistes ettekujutustes.
 
Muidugi olid selleks ajaks lisaks Wellsi sõjakatele marslastele olemas ka näiteks Robert A. Heinleini loodud mõistust kontrollivad parasiit-tulnukad romaanis "Nukkude isandad" või Jack Finney romaani "The Body Snatchers" saladuslikud teisikud. Wyndhami valik käopoja-metafoori kasutamiseks annab kõigele aga mingi üsna teistsuguse sünge alatooni, mis pole kaugel seksuaalsest vägivallast.
 
Tõepoolest, teose kõige tugevamad osad on need, kus naistele hakkab aeglaselt selgeks saama, mis nendega on juhtunud. Nende erinevad reaktsioonid ja lõpuks nende üks suur koosolek asjade ühiseks seletamiseks ja otsustamiseks on ikka väga hästi tehtud. Seda kõike oleks võinud loos isegi palju rohkem olla, kuid romaani ilmumisaastat vaadates tuleb sellele ikkagi au anda.
 
Sellega võrreldes on raamatu ühe põhilise peategelase, kohaliku intellektuaali Gordon Zellaby pikad arutlused ja mõtisklused kohati päris venivad ja väsitavad. Ning sellest hetkest, kui ilmselge lõpplahendus juba ridade vahelt paistma hakkas, lootsin ma midagi teistsugust ja paremat, mis ülejäänud lugu rohkem vääriks. See lootus kahjuks ei täitunud, kuid ega see nüüd väga suur probleem ka ei ole.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

John Wyndham
The Chrysalids (1955)


The Chrysalids on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi aastasadade (või tuhandete) eest on tuumasõda maailma hävitanud, kuid loo toimumise ajaks on vähem kahjustatud äärealadel jälle midagi tsivilisatsioonisarnast tekkinud. Newfoundlandi ja Labradori kandis, kus lugu alguse saab, haritakse põldu, kasvatatakse karja ja erinevate asunduste üle valvab isegi midagi keskvalitsuse taolist.
 
Igasuguste kiirgusest tulevate mutatsioonide vastu võitlemiseks on sisse seatud karm kord. Väärarengutega põlluviljad põletatakse, väärarengutega kariloomad tapetakse ja väärarengutega inimesed kihutatakse viletsamatele maadele virelema. Peategelane, karmi ja vaga talupidaja ainus poeg David Strorm aga avastab ühel hetkel, et ta suudab osade teiste kohalike lastega mõttekõnes suhelda...
 
Kui uurida selle romaani kohta laiemalt, siis hindavad nii mõnedki lugejad seda üsna kõrgelt. Eraldi tasuks märkida ilmselt Margaret Atwoodi kiitust, kes on ka maininud, et tema enda kuulus düstoopia "Teenijanna lugu" võlgneb nii mõndagi lapsepõlves loetud "Krüüsalistele". Romaani esimest poolt lugedes on sellest ka täitsa võimalik aru saada.
 
Sest vähemalt selle ühiskonna kujutamisel, kust lugu alguse saab, on Wyndham väga hästi hakkama saanud. See pole ka lihtsakoeline düstoopia vaid vägagi mõistetav, kuna karmid reeglid on pärit kunagisest karmist olelusvõitlusest. Samuti on asjaolude paranemisel reegleid pehmendatud ning hetkel toimub isegi teatud võimuvõitlus põhimõttelise religiooni ja praktilise bürokraatia vahel.
 
Kõik muu jäi aga minu jaoks pigem nõrgaks. Lennukad ideed, mis teisi autori paremaid teoseid iseloomustavad, on siin pigem puudu - maailmalõpu on toonud tavaline tuumasõda ja telepaatilised lapsed on näiteks trifiidide imeväärse veidruse kõrval üsna kahvatud. Samuti on Wyndham siin loo osavalt eraldanud oma tavapärasest taustast (20. sajandi keskpaiga Inglismaa), aga sellega kaotanud ka osa oma tugevusest.
 
Tänapäeval oleks see teos mitmete aspektide poolest ilmselt suunatud üsna populaarse YA-düstoopia alamžanri riiulisse. Selles seltskonnas paistaks see ka täiesti positiivselt silma, sest paremate asjade tuules on sinna 2010ndatel erinevate autorite poolt toodetud üsna rohkelt täitematerjali. Kuid sellise suhteliselt madala lati ületamine ei anna üldpildis küll kokku rohkem kui ühe tugeva OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles