x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 45 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
David I. Masson
The Caltraps of Time (1968)


The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperioodi (ainult kaks aastat) jooksul ilmunud jutte. Hoolimata napist arvust, loetakse neid väga olulisteks teiste ulmekirjanduse "uuele lainele" aluse pannud tekstide hulgas.
 
1. Lost Ground (1966) 5/10
 
Maailmas, kus atmosfäärinähtused mõjutavad inimeste tundeid, läheb leinav abielupaar pärast väikese poja surma maale puhkama. Ootamatult avastavad nad lähedalt aja-anomaalia ning kui naine ühe ajaaugu kaudu kaduma läheb, soovib mees järgneda...
 
Suhteliselt keskpärane ajarännu-lugu sellele vastava puändiga, kus seosetut sahmimist on natuke liiga palju. Tundeid mõjutav atmosfäär oli äge idee, aga paraku polnud see ülejäänud looga eriti seotud ja jäi nagu õhku rippuma.
 
2. Not So Certain (1967) 7/10
 
Uurimismeeskond viibib planeedil, kus elab inimestega üsna sarnane intelligentne liik. Kaasas oleva keeleteadlase abil üritavad nad selle liigi keelest ning selle erinevatest nüanssidest aru saada...
 
Väga hea keelepõhine lugu. Tegevust siin praktiliselt pole, lihtsalt kaks teadlast arutavad. Samuti pole mingit kohutavat saladust (nagu kuulus "To Serve Man"), pigem üritataksegi aru saada, millal "võib-olla" on "jah" ja millal "ei". Sellisena aga tõesti hea.
 
3. Mouth of Hell (1966) 7/10
 
Ühe planeedi arktilist piirkonda uuriv meeskond leiab veidra geoloogilise anomaalia, mis oleks nagu hiiglaslik põhjatu auk. Sinna laskudes tabab osasid meeskonna liikmeid hullumeelsus ja paljud hukkuvad...
 
Täitsa andekas lugu - geoloogiapõhiseid teemasid võiks ulme üldse rohkem kasutada. Lõbus on ka see, kuidas jutustus algab nagu lovecraftilik õudus, aga teises pooles toimub minule täiesti ootamatu pööre, mis muudab loo hoopis teistsuguseks.
 
4. A Two-Timer (1966) 4/10
 
17. sajandi Inglise härrasmees näeb äkitselt, kuidas tema elukoha juurde ilmub veider masin, kust väljub naljakalt riides mees. Ta läheb istub ise sinna masinasse, tõmbab kange ja leiab end ootamatult veidras 20. sajandis...
 
Selle loo suur väärtus on 17. sajandi keeles kirjutatud ajarännu-jutustus - kuid see trikk ammendab ennast üsna kiiresti, kui lugu ise aina jätkub ja jätkub. See on umbes kolm korda pikem kui peaks.
 
5. The Transinfinite Choice (1966) 5/10   Teaduseksperimendi ebaõnnestumise tulemusena liigub 20. sajandi teadlane ajas 300 aastat edasi. Kuid tulevikumaailm on ülerahvastatud düstoopia ning ta pannakse tööle, et olukorrale lahendusi otsida...
 
Düstoopia-nägemused ülerahvastatuse teemal olid 60ndatel üsna populaarsed ning see siin pole midagi väga erilist. Lahendus (või õigemini selle läbi kukkumine) on kergelt irooniline.
 
6. Psychosmosis (1966) 6/10
 
Lugu maailmast, kus teiste inimeste nime nimetamine on keelatud (kuni need veel elus on). Selle reegli vastu eksinud inimesed kaovad miskipärast jäljetult...
 
Unenäoline lugu, mille osas ei ole ma isegi pärast teist lugemist päris kindel, mis selle mõte oli. Kuid idee ja atmosfäär olid täitsa hästi loodud.
 
7. Traveller's Rest (1965) 9/10
 
Metsikus lahingutegevuses viibiv rindesõdur saab teate, et ta on demobiliseeritud. Rindelt lahkudes ja tasapisi rahumeelsema tagala ning seejärel tsiviilelu poole sõites toimuvad temaga pea märkamatud muutused...
 
Absoluutselt parim lugu kogumikus. Ajavoolu äärmine kokkusurutus rindel ja selle aeglane kulgemine tsiviilelus on suurepäraselt kujutatud ning ühteaegu sümboolne ja füüsikaline. Idee on ilmselt inspireerinud Joe Haldemani kuulsat raamatut "The Forever War".
 
Lisaks on loole lisatud väikeseid keelelisi nüansse, mis muutuvad vastavalt erinevatele olukordadele. Selline postmodernistlik lisand on oma aja kohta üsna revolutsiooniline ja praegugi on seda tore märgata.
 
Kokkuvõttes on lugedes täitsa näha, miks neid lugusid nii mõjukateks peeti. Praeguse pilguga on tase küll pigem ebaühtlane, kuid üks särav täht ja paar väga head lugu veel lisaks leiab siit sellegipoolest.
 
Hinnang: 7/10 (enne viimast lugu oli hinnang tunduvalt madalam)
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Zima Blue (2005)

Heinrich Weinberg
Meeleheite valem (2020)


Esiteks on võrdlemisi mõttetu nappi, 175 leheküljelisse romaani tekitada mitu tegevusliini ja mõlemasse hulgaliselt kõrvaltegelasi, kes lähevad peamiselt lihtsalt üksteisega segamini. Ka see ei aita, et ajuti osa neist maha notitakse, sest siis paneb autor uusi tegelasi jälle peoga juurde.
 
Teiseks puudub romaanil mainimistvääriv süžee, jah, eesmärgiks on selt Gulagi planeedilt põgenema saada, aga üldiselt oleks huvitavam lugeda olnud kasvõi autobiograafilist romaani autori elust pandeemiaisolatsiooni tingimustes ja kulgemisest ühest eluruumist teise. Romaani peategelane ei ärata mingit sümpaatiat ja on täiesti ükskõik, kui valus tal parajasti on, kes teda taga ajab ja mis tast saab.
 
Kolmandaks on kosmosegängsterlusest pajatav romaan kirjapandud võimatus ülepingutatult macholikkus stiilis, ainukesed kohad, mis vähegi lugeda kannatavad, on need, kus autor end lobisema unustab (ja neid ei ole palju).
 
Kuna ka see sarja osa jõuab eikusagilt eikuhugi, siis prognoosin, et, kui autor otsustab samal lainel kindlameelselt jätkata, on resultaadiks Eesti Ulme Konkurentsitult Kõige Mõttetum Triloogia. Minu meelest on juba praegu kõigist arvustustest, mis sellele tekstile siin ja võrguavarustes kirjutatud on, selgelt näha, et Teckland Leathercord elu ja seiklused ei lähe absoluutselt mitte kellelegi korda.
Teksti loeti eesti keeles

Neil Gaiman
Shoggoth`s Old Peculiar (1998)


Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Sidrunkollane planeet (2021)

Leonid Kaganov
Vremja bõlo (2020)


Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...
Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Cryptozoic! (1967)


Cryptozoic! on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2090ndatel on avastatud, et inimeste alateadvus toimib teatud tüüpi liigimäluna. Õigete psühhoaktiivsete ainete abil on võimalik esile kutsuda transsi, mille käigus teadvus minevikku kantakse. Sealjuures on paradoksaalne, et kaugemat minevikku on külastada lihtsam (praktiliselt keegi ei suuda olevikule kiviajast lähemale tulla).
 
Loo peategelaseks on Edward Bush, kunstnik ja üks parimaid ajarändureid, kes töötab ajarändude ametlikku monopoli omava Wenlocki instituudi heaks. Kuid naastes oma enam kui kaheaastaselt unenäo-reisilt Devoni- ja Juura-ajastusse avastab ta, et vahepeal on majandus kokku varisenud ja Suurbritannia on üle võtnud sõjaväeline diktatuur.
 
Välja on vahetatud ka kogu instituudi juhtkond, ajarändudele aluse pannud Wenlock aga vireleb hullumajas. Ajalukku on kadunud Wenlocki lähim kaastöötaja Silverstone - ning Bush kui parim ajarändur saab sõjaväelt ülesande too üles otsida ja hukata. Nimelt väidetakse, et Silverstone teab ajarändude olemuse kohta saladust, mis ei tohi kindlasti välja tulla...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe veidrama hiljutise lugemiskogemusega. Ühest küljest on siin mitu vinget ideed, mitu erinevat huvitavat teemat ja nende andekat teostust. Teisest küljest aga, kui vaadata üldpilti, siis on üsna ilmne, et ükski tükk omavahel eriti kokku ei lähe ja mingit mõistuspärast loogikat selle kõige taga ei ole.
 
Positiivne on kindlasti kogu unenäo-ajarännu idee ja teostus (on üsna 60ndatele vastav, et tegemist on sisuliselt narkotripiga). Autor lahendab sellega vähemalt alguses üsna elegantselt igasuguste paradokside ja ajaloo-muutmise teemad. Hiljem läheb teema kahjuks küll ilma suuremate seletusteta reeglitest mitmelt poolt üle ja ümbert.
 
Sellega on seotud ka kogu alateadvuse kui ajarännu aluse teema, mis on tugevalt mõjutatud Sigmund Freudi ideedest. Sama võib öelda peategelase Bushi neurooside kohta, eriti tema intsesti-kinnismõtte osas. Viimane tundub hulk aega mõttetu lisandina, aga lõpplahenduse juures tähistab see tegelikult nutikalt esitatud seost põhilise saladusega.
 
Kogu sõjaväelist diktatuuri kujutav osa oli hästi teostatud - aga mingi suurema mõtteta. Peategelase salaagendi-mängud ajas olid samuti täiesti sisutühjad. Lõpuks, keskne idee ja saladus olid küll võimsad aga täiesti jaburad. Peab autorile au andma, et ta suutis sellise asja tõsise näoga peaaegu (aga mitte päris) usutavaks muuta.
 
Kõik kokku on minu arvates siiski pigem positiivne, sest vähemalt mingid osad, ideed ja kujundid meeldisid mulle väga. Siiski on ka parima tahtmise juures tegemist sellise tohuvabohuga, et ma saaks täitsa aru, kui keegi teine selle "loetamatuks jamaks" tituleeriks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Konrad Fialkowski
Ja, Milikilos (1961)

Robert Willey
The Invasion (1940)

Leo Szilard
Report on «Grand Central Terminal» (1952)

George O. Smith
Amateur in Chancery (1961)


Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Philip Latham
Kid Anderson (1957)

William Morrison
A Feast of Demons (1958)


Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles

James McConnell
Learning Theory (1957)

W. Norbert
The Brain (1952)

Lino Aldani
Tutti matti sul terzo pianeta (1961)

Isaac Asimov
What If... (1952)

Chandler Davis
Adrift on the Policy Level (1959)


Esiteks: kus on ulme?
Teiseks: mistahes ametnikemaailma mõnitamine lugejale midagi uut ei paku -- ta puutub säärasega igapäevaselt niikuinii kokku. Autorile jäi vähemasti enda väljaelamise rõõm.
Teksti loeti vene keeles

John Scalzi
The Consuming Fire (2018)

Aliette de Bodard
The Inaccessibility of Heaven (2020)


See on nüüd jälle sellest autori uuemast maailmast. Kus mässama hakanud (või liigseid küsimusi esitanud) ingleid taevast alla visatakse. Ja siis on juba vedamise asi, kas nad leiavad eest austava kohtlemise, pannakse nahka või satuvad mingitesse omavahelistesse intriigidesse.
Hästi kirjutatud, seda kahtlemata. Kas just vääriline Hugo nominent - no selleks peaks ka teadma, millega see võistleb. Inimtunded kõigi oma peensustega, väljaöeldult ja ütlematajäetult. Ja üle nende tunnete siis langenud inglite igatsus tagasi pääseda. Ma kujutan täitsa ette, kuidas mõni lihtsakoelisem autor oleks samast materjalist kokku pannud "põneva" ulmeloo - mängus on ju ikkagi portaalid, loitsud, fuuriad... Aga kui kaalul oleksid ühelt poolt põnevus ning teiselt poolt inimeste tunded ja motivatsioon, siis ma eelistaksin seda teist. Antud juhul on tundlemist siiski pisut palju saanud ja mahust hoolimata on mõned olulised punktid jäänud seletuseta.
Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
The Terrible Old Man (1921)


Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jaak Herbst
Kui väljas levis surmalehka (2021)


Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Limonnaja planeta (2018)


Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...
Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas...
Teksti loeti eesti keeles

Connie Willis
To Say Nothing of the Dog: How We Found the Bishop`s Bird Stump at Last (1998)


To Say Nothing of the Dog on humoorikas ajarännu-ulmelugu, mis kuulub autori loodud Oxfordi ajarännu-ajaloolaste maailma. Nagu ka eelmises raamatus ("Doomsday Book") kasutatakse siin ajarännu-tehnoloogiat eelkõige akadeemiliseks uurimistööks - ja raha selleks napib, nagu ülikoolis ikka.
 
Seega, kui pururikas Ameerika vanadaam soovib üles ehitada Teises Maailmasõjas hävinud Coventry katedraali ja pakub Oxfordile uskumatuid rahasummasid, et nad ajaloos ringi käies kõik detailid üle vaataksid ja täiuslikult paika paneksid, ei saa nad keelduda. Õige pea enam teadlased muuga ei tegelegi.
 
Kuid ilmnema hakkab häirivaid aspekte rändude enda juures. Seni on olnud selge, et ajarännu-mehhaanika ei võimalda ajalugu muuta ning samuti pole minevikust võimalik midagi kaasa tuua. Nüüd aga tundub ohus olevat Teise Maailmasõja õhulahing Suurbritannia pärast ja seekaudu ka kogu sõja tulemus.
 
Sellest kõigest pole alguses aimugi kahel peategelasel, Ned Henryl ja Verity Kindle'il, kes on saadetud teise ülesandega viktoriaanliku Inglismaa aastasse 1888. Kuid nemadki saavad varsti aru, et kõik ei tundu minevat nii, nagu ajaloos kirjas ja nad püüavad sündmusi vanadesse rööbastesse tagasi pöörata...
 
Ma pean ütlema, et pärast raamatu "Doomsday Book" väga head lugemiskogemust oli see teos pigem pettumuseks. Sellest on tegelikult kahju, sest siin on kindlasti palju toredat ja see tundub üldiselt olevat ka autori enda jaoks selline "rõõmuga kirjutatud raamat".
 
Suures plaanis on tegemist eksituste komöödia tüüpi looga, kuhu ajarännud veel vinti peale keeravad. Willise huumoriga on mul aga kahetine suhe, kus mõned selleteemalised tööd meeldivad väga, sama tihti aga jätavad teised täiesti külmaks. Siinne lugu kuulub paraku selgelt teisele poole.
 
Ning huvitav on veel see, et kõigi autori kasutatud viidetega olen ma tuttav ja need meeldivad mulle sama palju kui (ilmselt) Willisele. "Kolm meest paadis" ja lord Peter Wimsey. P.G. Wodehouse ja Hercule Poirot. Loomulikult lord Tennyson ja isegi Wilkie Collinsi "Kuukivi".
 
Kuid iga kord, kui ma neid viiteid nägin ja nende üle head meelt tundsin, oli mul tahtmine pigem praegune raamat kõrvale panna ja minna hoopis neid üle lugema. Ning ma arvan, et see küll autori plaan olla ei saanud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav
Laevakaitsjad (2021)


20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles

Aleksei Ivanov
Pištšeblok (2018)


Aasta 2018, Kuibõševi (praeguse Samara) lähedal asuv pioneerilaager. Filoloogiatudeng Igori rahvaluule kogumise suvine praktika on asendatud pedagoogilise praktikaga pioneerilaagris. Romaani tegevus toimubli algusest lõpuni selles laagris ja tolleaegse miljöö,laste  kõnepruugi ja butafooria kajastamine on ilmselt selle loo suurim pluss. Samas ei pruugi see palju pakkuda nooremale põlvkonnale (mida osaliselt kompenseerivad rohked tõlkijapoolsed joonealused märkused). Autor võis oma sünniaastast lähtuvalt kirjeldada isiklikke mälestusi. Olen temaga ühel aastal sündinud, ent pioneerilaagris jäi mul käimata. Minu mälu järgi olid ka need laagrikohad paras defitsiit ja sinna valiti n-ö parimaid. "Sööklaploki" järgi otsustades oli laagrikasvandike hulgas siiski ka parajaid pätte, ent võib-olla on need tegelasteks tehtud vaid seetõttu, et lugu huvitavam tuleks.
 
Loo teine peategelane on pioneer Valerka, prillidega ja veidi nohiku tüüpi poiss. Valerka on esimene, kes märkab, et algul üks ja siis teine pioneer on muutunud vampiiriks. Arusaadav, et sellise jutuga avalikkuse ette tulles peetakse sind hulluks, ja seetõttu saab vampiiride arv kenasti kasvada. Mingil hetkel ühendavad kasvataja Igor ja pioneer Valera aga jõud ja vereimejatega saadakse lõpuks enam-vähem ühele poole. Lisaks vampiiridele on rohkesti laste omavahelist hierarhiat, laagri personali sisemisi suhteid, kommunistlikku absurdi ja taustaks Moskva olümpiamängude kulgemist, mida jälgitakse laagri ainukesest televiisorist. Tegelaste hulk võtab silmad kirjuks ja tuleb mõnevõrra pingutada, et jääks meelde, kes on kes.
 
Korralik lugu pioneer vampire horror'i alamžanrist.
Teksti loeti eesti keeles

George Orwell
Nineteen Eighty-Four (1949)


Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Jason Kent
New Sky: Eyes of the Watcher (2016)


Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, milles sõna "Tallinn" esinemissagedus on kõige suurem. 
 
Aga alustame algusest. Inimkond on koloniseerinud juba suure hulga planeete, loonud nn Täheuniooni. Ühe koloniseeritud planeedi nimi on Aesti. Sellel on maakond nimega Saaremaa, kus asuvad Kaali mäed. Mägede vahel on kraater, kus kasvab tohutu puu, tüve läbimõõt on umbes pool kilomeetrit. Ja see puu Teab Kõike. Jagades teadmisi ka neile, kes on saanud tema sõbraks. Aesti kosmosesadamast pääseb puu juurde Kunda ja Sindi kaudu dirižaabliga, aga viimane ots Pulli asulasse tuleks rongiga sõita. Aestil, selgus, loodusvarasid praktiliselt polnud, ja planeedi magnetväljaga oli ka midagi valesti, nii et võeti ette veel mõned planeedid. Kõige soodsam neist sai nimeks Tallinn. Selle ümber kujunes aga Tallinna Vabariik. (Täpitähed on autorile raskusi valmistanud, nii on korra mainitud planeeti Ravala. Ja tallinlastel on merevagi.) 
 
Tallinna Vabariigi ja Täheuniooni suhted on läinud väga teravaks, eks ikka ressurssiderohkete planeetide omandisuhete pärast. Tallinlased on viimastel aegadel olnud sõjas väga edukad. Eelkõige seepärast, et suure puu sõbrad - watcherid - teavad tänu puule juba ette unioonlaste lahinguplaane ja kohandavad sellest lähtudes oma plaane. Loo peategelasteks on mõned uniooni sõjaväelased, kes enda meelest läksid ülekaalukate jõududega tallinlaste liikumisvõimetuks tehtud kosmilist sõjalaeva rüüstama ja purustama, satuvad aga varitsusele ja peavad oma naha päästmiseks vaenlase tagalasse põgenema. Uniooni sõdurite jaoks on kõik tallinlaste raketid Tallinnad, kõik nende sõdurid Tallinnad jne. Nii see sõna siis kordub ja kordubki. 
 
Mõne raamatu puhul saab mõttes nö mängulaua ümber pöörata. Rõõmustada peategelaste äparduste üle ja tunda kaasa nende ohvritele. Antud juhul siiski ei saa, sest kogu tallinlaste tehnika kuulub tobeda aurupungi valdkonda. Nende raketid liiguvad aurumasinate, vedrude, hoorataste ja pendlite jõul, aurumasinad hoiavad käigus lahinguroboteid ja jalaväelaste turviseid. Ning kuidagi õnnestub tallinlastel sama masti tehnikaga kahjustada uniooni elektroonilisi sidevahendeid. Mina küll ei tea, kuidas saaks üleskeeratava äratuskellaga naabrite raadio nii välja lülitada, et see enam kunagi käima ei läheks. Aga autor on diplomeeritud insener, oma karjääri tipus oli ta kosmoseluure kolonelleitnant, selge see, et tema teab sellistest asjadest rohkem... 
 
Niisiis, üllatavad kohanimed, tehniliste kultuuride kokkupõrge, natuke müstikat kõiketeadva puu ümber. Aga peamine osa romaanist kuulub military SF alla. Ja kõik selle valdkonna tundjad teavad, et kui vastamisi satuvad päästepaat seitsme heaga ja lennukiemalaev tuhande raskelt relvastatud pahaga, siis kumb neist kahest alusest paari tunni ägeda kolina järel veel pinnal püsib. Ilmselt on olemas ka järjed, aga mõte nende otsimisest jääb minust küll väga kaugele.  
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
The Collapsing Empire (2017)


Loo põhiline idee ei ole halb, ja kirja on see kõik pandud piisavalt köitvalt et ei teki tahtmist poole lugemise pealt suvalises kohas raamat käest panna ja millegi muuga tegelda.      
 
Päev pärast lõpetamist loetule tagasi mõeldes jääb aga maksimumhinnangust siiski veidi puudu. Nagu eelnevates arvustustes mainitud, lugu on tegelikult lühike ja kuigi sisaldab omajagu intriigi tundub ta siiski kuidagi... lihtne.
 
Lisaks: need paar tegelast kes esitavad "eriti lahedat dialoogi" on kirjutatud natuke liiga lahedaks nii et kipuvad mõjuma pigem karikatuurselt. Ja veel jäi mind painama see kuidas uus imperaator oma esivanemate salvestustega tutvumisel sai suure šokina teada et kogu impeerium on tegelikult üks suur petuskeem mille ainsaks eesmärgiks on teenida keiserliku perekonna majandushuve... No tõesti, ei ole paari tuhande aasta jooksul terves impeeriumis tekkinud ühtki majandusanalüütikut kes oleks selle ilmselge tõe avastanud?    
 
Etteheidetest hoolimata on tegu siiski kindlalt positiivse lugemiskogemusega ja ei ole mingit põhjust miks mitte asuda kohe sarja järgmise osa kallale.
Teksti loeti inglise keeles

Connie Willis
Doomsday Book (1992)


Doomsday Book on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2050ndatel on ajarännu-tehnoloogia olemas ning Oxfordi ülikool kasutab seda oma uurimistöös. Enamus sellist tööd on aga seotud lähiajalooga, sest esiteks on tehnoloogia kaugemal ajas ebatäpsem ja teiseks on paljud sajandid ajarändurile üsna ohtlikud.
 
Ühel jõuluajal toimub aga kokkusattumuste jada. Oxfordi Ballioli kolledži juht kaob kättesaamatult puhkusele ja tema asendaja, ennasttäis ja auahne professor Gilchrist laseb kiiresti reeglid ümber teha. Üliõpilane Kivrin Engle, kes on aastaid selle võimaluse nimel tööd teinud, annab ka kohe oma nõusoleku.
 
Nõnda saadetaksegi Kivrin tema juhendaja, professor Dunworthy vastuseisust hoolimata kiiresti aastasse 1320 (mida peetakse suhteliselt ohutuks, sest suur katkuepideemia algas alles 1340ndatel). Kuid kõigepealt läheb tehnikaga midagi valesti ning seejärel kukub töid juhtinud tehnik Badri Chaudhuri tundmatu nakkushaiguse tõttu kokku.
 
Edasi jätkubki lugu kahte tegevusliini mööda. Ühel pool on tuleviku-Oxford, mis peab võitlema nakkushaiguse puhanguga ning samal ajal uurima, mis ajarännuga valesti läks. Teisel pool on mineviku-Oxfordi lähedane küla, kus Kivrinile üsna kiiresti selgub, et ta ettevalmistus on puudulik ja probleemid kohutavad...
 
Mul on endal selle raamatuga seoses natuke kahetised tunded. Ühest küljest, kõik minevikuga seotu on siin absoluutselt suurepärane. On selgelt näha, et Willis on kõvasti selle kallal vaeva näinud (juba keelest tulevate iseärasuste osas, aga sinna juurde ka ajastupõhised suhted, tegevused jne).
 
Ma annan isegi andeks selle mustuse-klišee, mis keskajaga siin kaasas käib. Tegelikult armastasid ka tolleaegsed inimesed väga puhtust, aga noh, võib-olla südatalvel võeti natuke kergemalt. Eelkõige hindan ma kõike kokku aga seetõttu, et mineviku-seltskond on siin esitatud soojalt ja hästi inimlikult.
 
Hästi on välja toodud, kuidas ajaloolastel võib tekkida oma uurimisobjekti osas selline ülevalt-alla suhtumine. Isegi kõrgemal tasemel jääb kõlama suhtumine, et minevikus olid inimesed ju juhmid, ebausklikud, saamatud, tundetud ja nii edasi. See suhtumine lõhutakse siin õnneks üsna põhjalikult maatasa.
 
Selle tugevusega võrreldes on tulevikus toimuv osa... üsna tüütu. Mingis mõttes on see loo seisukohast vajalik, et ajarännuga seotud probleemi lahendamine oleks võimalikult raske. Samuti on seal mõned head killud (karantiinis ameeriklased protesteerivad oma õiguste rikkumiste vastu, seltskond inglasi nõuab Euroopa Liidust lahkumist).
 
Siiski on seal liiga palju asjatut sahmimist ja kasutuid tegelasi (Willise katse nendega huumorit lisada siin minu arvates eriti ei tööta). Mineviku ja tuleviku lugude peegelpildi-sarnane mõte ei ole halb, aga suure osa tuleviku loo mahust oleks võinud ka lihtsalt välja jätta. Hetkel on see suurepärase mineviku-osa kõrval pigem nagu ballastiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Vjatšeslav Palman
Krater Eršota (1958)


Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Nemesis (1989)


Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Leonid Kaganov
Depressant (2018)


Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.
Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Kogda menja otpustit (2012)


Kaks meditsiinitudengit, noormees ja neiu, osalevad FSB kinnises laboris toimuvatel psühhotroopse preparaadi katsetustel katsejänestena. Kui alguses pole preparaadil neile justkui mingit mõju, siis peagi muutuvad sündmused tõeliselt absurdseteks ja jaburateks... 
Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Tanketka (2011)


Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).
Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.
Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)

Leonid Kaganov
Gastarbaiter (2011)

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Nukumeister (2021)


Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.
Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 
 
Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!
Teksti loeti eesti keeles

Pat Murphy
On a Hot Summer Night in a Place Far Away (1985)

8.2021

 

Käesolevat lugu ligi viisteist aastat tagasi lugedes jäi mind häirima, et otsese kõne saatelauses on ääretult tihti kasutatud verbi say/said. Nüüd lugesin jutu uuesti läbi ja sama tähelepanek! Muidu asjalik ja südamlik jutt, aga lisaks liiglihtsale lauseehitusele  veel ka see viga! Valisin raamaturiiulilt kolm ingliskeelset klassikut ja mõistagi ka Pat Murphy’ jutu. Tulemustest alljärgnevalt:  

a)      R. L. Stevenson A Lodging for the Night (terve jutt, 28 lk, kokku 83 saatelause verbi e. saateverbi, sagedasem say/said, 39x). E = 39/83X100% = 47%. Siin on E enamesineva saateverbi tõenäosus e. sagedus.

b)      W. Golding Lord of the Flies (esimesed 26 lk, kokku 45 saateverbi, enamesinev say/said 25x). E = 56%  

c)      B. Aldiss Outside (9lk) + Who Can Replace a Man (9lk). Kokku 99 saateverbi, enamesinev say/said 60x. E = 60%  

d)      Pat Murphy On a Hot Summer Night in a Place Far Away (kogu jutt, 12 lk). Saateverbe 49, enamesinev say/said 35x. E = 71%  

   Seega: Pat Murphy’ jutt on selgelt ülejäänud valitud juttudest vaesem.  

Aga nüüd oli mu uudishimu tärganud ja ma võtsin lahti ka vene kirjanike mõned venekeelsed teosed. Tulemused:  

e)      M. Bulgakov „Meister ja Margarita“ (7 esim. lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: vastama 6x. E = 18%  

    f) S. Dovlatov „Kolmas pööre vasakule“ (1984, kogu jutt, 12 lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: ütlema 10x. E = 29%    

    g) S. Loginov „Mašake“ (jutu algus). 36 saateverbi, enamesinev: rääkima 5x).     E = 14%          

Võrdluseks uurisin väheke ka eesti kirjanikke.  

h)     H. Tammsaare „Vanaisa surm“ (kogu jutt). 49 verbi, enamesinev: küsima 12x. E = 25%  

   i)  I. Hargla „Kolmevaimukivi“ (kogu jutt). 38 saateverbi, enamesinev: ütlema 12x. E = 32%  

   j) Maniakkide Tänav „Laevakaitsjad“ (35 esimest lk). 37 saateverbi, enamesinev:küsima 13x). E = 35%. Siinkohal on hea tõdeda, et eesti kirjanikud ületavad oma ingliskeelseid kolleege mitmekülgse sõnavalikuga, kuid vene kirjandus näib olevat keele poolest ületamatu nii ühtedele kui teistele. NB! Siinkohal pole käsitletud teoste sisulist külge.  

Teksti loeti inglise keeles

Michael Moorcock
The Dancers at the End of Time (1981)


Dancers at the End of Time on kogumik universumi lõpu ja ajarändude teemalisest romaanitriloogiast. Peamine tegevus toimubki aja ja universumi lõpus, kus Maad asustab vaid käputäis inimesi - kuid tänu kunagisele tehnoloogiale on igaühel neist peaaegu jumalikud võimed. Nad vormivad mateeriat nagu ise tahavad - kuid kasutavad seda peaasjalikult enda ja teiste omasuguste lõbustamiseks.
 
Sellise ülima dekadentsi kohta on nad samas ka süütud nagu vastsündinud. Neil pole mingit ettekujutust moraalist, eetikast, normidest, reeglitest või isegi heast või halvast. Üle kõige hinnatakse originaalsust ja ainus, mida kardetakse, on igavus. Seepärast tervitatakse heameelega aeg-ajalt saabuvaid aja- ja ruumirändureid, kellest huvitavamad jäetakse oma erakogudesse.
 
Triloogia peategelaseks on Jherek Carnelian, viimane päriselt sündinud inimene (tema ema, Raudne Orhidee arvas, et selline anakronism oleks kohutavalt lõbus), kes tunneb huvi mineviku vastu. Siis aga kohtub ta ühel peol 19. sajandi Inglismaalt pärit ajaränduri, proua Amelia Underwoodiga ning otsustab välja selgitada, mis on selline veider ajalooline mõiste nagu "armastus"...
 
Ma pean ütlema, et tegu on üsna vastuolulise teosega. Absoluutselt positiivne on kindlasti kogu universumi lõpu seltskond. Moorcock on dekadentsi kujutamisel tõeline meister (meenutada võib ka näiteks tema Elricu-lugusid). Kuid selline üldse mitte paheline estetism - või siis puhas kompleksivaba mäng lihtsalt ilu pärast on minu arvates ettekujutusena üsna ainulaadne.
 
Kui erinevaid osasid võrrelda, siis esimene raamat "An Alien Heat" on kindlasti kõige tugevam. See, kuidas Jherek üritab kurameerida viktoriaanlikult Inglismaalt pärit abielunaisega, on lõbus ja tore. See, kuidas ta üritab samuti 19. sajandisse minna on ka lõbus aga arvestatava sünge noodiga. Kõik see käiakse läbi ja võetakse korralikult kokku vähem kui 190 leheküljel.
 
Teine raamat "The Hollow Lands" on sellega võrreldes oluliselt nõrgem. Sisse tuuakse millegipärast douglasadamsikult jaburat elementi (tobedad muusika-kosmosepiraadid, maa-alune aega kontrolliv lapsehoidjast robot, Benny Hilli sketše meenutavad Londoni politseinikud). Ainuke tore asi on see, et proua Amelia Underwood, kes esimeses raamatus jäi üsna lihtsakoeliseks, saab nüüd korralikult tähelepanu.
 
Kolmas raamat "The End of All Songs" on natuke parem, sest see jabur element võtab suhteliselt vähem ruumi. Selle põhjuseks on muidugi ka asjaolu, et kolmas raamat on pea sama pikk kui teised kaks kokku. Ning kuigi Jherek ja Amelia ei pea enam seiklema 19. sajandis või Devoni ajastus vaid võivad rahulikult üksteisega tegeleda, on see kõik ikka rohkem välja venitatud kui peaks.
 
Toredad on muidugi viited H. G. Wellsile (kes ka väikese tegelasena üles astub). Moorcock lisab ka seose ühele oma ajarännu-romaanile "Behold the Man" (ning kaasab mitmes oma teises teoses tegutsevad ajarändurid Una Perssoni ja Oswald Bastable). Samuti võetakse kõik varem kahtlasena tunduvad kohad lõpuks kokku ja seletatakse ära, mitte ei jäeta neid puhtaks fantaasiaks.
 
Aga kuigi esimene raamat mind nii idee kui ka teostusega tõsiselt rabas, läks teine raamat tooni poolest paigast ära ning kolmas kippus korralikult venima. Seega, kui midagi soovitada, siis vahest just "An Alien Heat", mis sobib täitsa hästi eraldi lugemiseks. Terve kogumik kokku on ka põhimõtteliselt positiivne, kuid teine ja kolmas raamat ei ole kindlasti esimesega võrdväärsed.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rait Piir
Hinged mõõgateral (2021)


Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.

Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega aburdset armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam.
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Teksti loeti eesti keeles

Aliette de Bodard
Scattered Along the River of Heaven (2012)


Euroopast vaadatuna ehk järjekordne lugu sellest, kuidas revolutsiooni kunagised liidrid pärast revolutsiooni ebasoosingusse satuvad. Vietnami ajaloo taustal kindlasti palju tähendusrikkam.
Tulevad tugevad naabrid ja vallutavad oma (kosmose)impeeriumile tüki juurde. Neil on tõhusam tehnoloogia ja suuremad ambitsioonid kui kohalikel, kes nagu ainult seda tahavadki, et neid rahule jäetaks. Võõrad panevad oma (pisi)robotid inimeste käitumist juhtima, normeerivad kohaliku keele jne. On üks andekas naine, kes suudab ka vanglas palju ära teha. Ta kirjutab luuletusi, mis aitavad rahval iseseisvusvaimu säilitada - aga kirjutab neid normeeritud keeles. Ta õpib roboteid mõtte jõul juhtima, et vangla uksed avaneksid.
Naabrid, kes enda meelest tulid ju vaid progressi tooma, kehitavad õlgu ja tõmbavad minema - kui te meie tehnoloogiat ei taha, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate. Hakkavadki tüübid jälle vana moodi elama ja vana moodi rääkima. Raskete aegade liidri saadavad aga maapakku - pole meil vaja sinu oskust roboteid juhtida, pole meil vaja sinu rikutud keeles luuletusi.
Muidugi on lugu palju keerulisem ja hinne näitab jälle vaid minu enda piiratust, no ei tunne ma idamaist luulet ega oska seda nautida.
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
The Jaguar House, in Shadow (2010)


Natuke segaseks jäi mulle see olukord, mis kolm sõbrannat (?) kriitilisi valikuid tegema pani. Võimalik muidugi, et antud vihjetest täiesti piisaks igale vietnamlasele mõistmiseks, milline Hiina-Vietnami konflikt siin allegooriliselt uuesti läbi on mängitud.
Sisuks siis võimalikud valikud äsja vallutatud või totalitaarseks muutunud maal. Üks asub korraldama vastupanuliikumist. Teine ei hooli maa kui terviku käekäigust, küll aga püüab iga hinna eest sõpra päästa. Ja kolmanda eesmärgiks on säilitada teatav organisatsioon legaalsena, selleks kas või sõpru kahides, et need sõbrad saaksid tulevikus organisatsiooni kattevarjus tegutseda.
Niisiis, mitte "jah" või "ei", mitte must või valge, nagu lääne pool harjutud, vaid radasid on ikka vähemalt kolm, igal neist veel isiklikust motivatsioonist tingitud hargnemisvõimalused.
Kahtlemata väga hea lugu, aga ma saan hinnata ju ainult oma subjektiivsest sesiukohast ja kui mulle jäi mõni asi segaseks...
Teksti loeti inglise keeles

Edmond Hamilton
The Star Kings (1949)