x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 22 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Martin Caidin
Marooned (1964)


See raamat on nagu Janus Poluektovitš -- eksisteerib kahes isikus. Esimene, 1964. aastal kirjutatud versioon räägib USA astronaudist, kes oma laeva (vist Gemini, aga võib-olla isegi Mercury) f***ing pidurdusmootori rikke tõttu on orbiidile jäänud ega saa enne alla, kui hapnik otsa saab. Teda üritatakse päästa mitmel viisil, mida ma siin kirjeldama ei hakka -- lugege ise.
Teine, 1969. aastal (ja pärast esimese raamatu järgi tehtud filmi) ilmunud versioon on üldjoontes sama, kuid ajas veidi edasi liikunud. Apollo Kuu-lennud on õnnelikult seljataga, üks viimastest kanderakettidest Saturn kasutatakse ära orbitaaljaama loomiseks, kus kolm meest terve aasta elavad ja töötavad. Noh, ja kui nad tagasi tulema hakkavad, siis muidugi ei käivitu f***ing pidurdusmootor. Laev pidurduks atmosfääri hõõrdumise abil niigi, kuid meestel saaks ammuu enne hapnik otsa. Jne.
Caidini teos on väga lähituleviku- (nüüd juba mineviku-) fantastika ja Eriti Raske Raua oma. Mulle meeldib... parim osa on minu jaoks astronaudiameti telgitaguste kirjeldus. Lugege, ja saate teada, kes või mis on ALFA. Või -- enamgi veel -- MASTIF.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
«—And He Built a Crooked House» (1941)


Eelarvustajad on kõik öelnud. Urmas Muinasmaa: kas hinne ikka oli "viis kuubis"? Vôi hoopis "viis tesseraktis"?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
Podkayne of Mars: Her Life and Times (1963)


Ära tõesti ei tüüdanud, kuigi äkšenit tükk aega polnud. Neli pluss, kuid eelarvustajate "neljadele" vastukaaluks tuleb "viis".  Ka selle algupärase õnnetu lõpu eest. (Ühes võrgus olevas tekstis on mõlemad lõpud ära toodud ja ega neil suurt vahet polegi peale Poddy saatuse).
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Zakat na planete Zemlja (1990)

Svjatoslav Loginov
Mašenka (1990)


Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmov
Aristarkhovi meetod (2017)


Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
Dr. Bloodmoney, or How We Got Along After the Bomb (1965)


Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Richard Morgan
Woken Furies (2005)


Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Valiant (2008)


Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Courageous (2008)


Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Fearless (2007)

Jack Campbell
Dauntless (2006)


Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Svjatoslav Loginov
Tsirjulnik (1983)

Robert A. Heinlein
Jerry Was a Man (1947)


Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivsetel sallijatel. Eriti neil, kellel raha on tublisti rohkem kui mõistust.
Kuid ma tean, et mu soovitus nendeni niikuinii ei jõua.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Lost Legacy (1941)

Robert A. Heinlein
Elsewhen (1941)

Svjatoslav Loginov
Kak pogibla Atlantida (1984)

Svjatoslav Loginov
Denežnaja istorija (1992)

Robert A. Heinlein
Sky Lift (1953)


Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat Schwarzeneggerit. On sihuke tavaline tüüp, kes üritab igas't jamadest nii palju kõrvale hoida kui saab. Aga, noh, kui kontorist lahkumisega pisut hiljaks jäädi, siis tuleb ikka koosolekule minna. Ja ... edasi lugege ise.
"The Long Watch", tõesti. Ainult paremini lahti kirjutatud ja suurusjärk süngem.
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o Troike (2008)


1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o troike (2-i ekz.) (1971)


Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles

William Gibson
Burning Chrome (1986)


 

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

 

 

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Teksti loeti eesti keeles