x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 57 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Koidu V. G. Ferreira
Domineeriv värv: Kuldne (2020)

Koidu V. G. Ferreira
Domineeriv värv: Kastanpruun (2019)

Koidu V. G. Ferreira
Domineeriv värv: Must (2019)

Koidu V. G. Ferreira
Domineeriv värv: Tumepunane (2017)



Jutt käib kogu sarja kohta.

Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

 

Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

 

Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme
Haakrist ja ajarelv (2019)

Ray Bradbury
To the Chicago Abyss (1963)

Ray Bradbury
The First Night of Lent (1956)

Eet Tuule
Kimalased Piksekivil (2020)


Eet Tuule (s 1941) on ornitoloog ning vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik. Vahemikus 2014-2020 on talt ilmunud 14 romaani. Produktiivsuse ja mõne muu asjaolu tõttu võiks teda võrrelda Erik Tohvriga. Raamatuannotatsioonide järgi näivad valdavad olema siiski meelelahutuslikumad teemad.
 
"Kimalaste" annotatsioon on selline:

"Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?"

 

Üldiselt võiks "Kimalasi nimetada seebiooperiks, mille tegevus ei toimu aga Lõuna-Ameerikas, vaid põhiliselt Saaremaal. Vallaline mees ja vallaline naine, nende eelmised ja praegused suhted, pidev solvumine, leppimine, arusaamatused, salatsemised, avameelsusehood. Romaan on üleküllastatud dialoogist, kus vahelduvad klišeed, vaimutsemine, veider kõnepruuk. Minu meelest liigitub lugu sellesse rubriiki, kus vanem inimene püüab kirjeldada endast põlvkonna või poolteise põlvkonna jagu nooremate inimeste elu, aga välja kukub see ikkagi vanaimeselikult (nt väljendid "isver", "oh sa jutas", "kõikse" ja "seesamune et" ei peaks kuuluma tegelaste leksikasse, kelle sünniaastad on 1981-83). Kirsiks tordil on kaks absurdimaigulist detailset seksistseeni. Kes suudab seda koomikat tabada, võib romaani küllalt lõbusaks ja muhedaks pidada. Oletan, et meie ulmehuviliste hulgas neid väga palju ei ole.

 

Ulmeline pool tiirleb Saaremaa taluhoovis asuva müstilise Piksekivi ümber, mille äike kunagi ammu neljaks lõi ja mis selle välgulöögi tõttu on hakanud peategelastes esile tooma üleloomulikku väge: Kertu saab kivi kaudu ühenduse minevikuga, hakkavad ilmnema nägemused ja sõnumid, teda tabavad automaatkirjutamise hood, misjärel kirjutatud segane tekst enamasti kaob; Tõnu omandab võime näha ette tulevikusündmusi, mida ta on ära kasutanud õnnemängudes. Romaanist kumab läbi ka autori ornitoloogiahuvi - pakun, et eraldi on nimetatud vähemalt 20 linnuliiki. Ka armastus maaelu, Eesti küla, metsa ja looduse vastu on varjamatu ning ilmne.

 

Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada, aga ise hoian Tuule järgmistel raamatutel kindlasti silma peal.

Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme
Tuleviku mäletajad I: Sofia (2013)


Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
 

Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
 

Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
 

Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

 

Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.

Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Eikeegi ja ilma nimeta (2020)


Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Nikto i zvat nikak (2015)


Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Christopher Priest
The Prestige (1995)


The Prestige on ajalooline ulmelugu. Tegevus algab 20. sajandi lõpu Inglismaal, kus noor ajakirjanik Andrew Westley satub kõmulugu jälitades vanasse mõisahoonesse. Seal elav Kate Angier, Colderdale'i aadliperekonna viimane järeltulija jutustab talle, et sada aastat tagasi olid nende esivanemad olnud suured rivaalid.
 
Seejärel liigub tegevus pikemaks ajaks 19. sajandi lõppu. Peamiselt kahe päeviku sissekannete, puusepa poja Alfred Bordeni ja aristokraatide järeltulija Rupert Angieri kirjutiste kaudu saame teada, kuidas kahest väga erinevast inimesest said suured mustkunstnikud ning mis põhjustas nendevahelise tüli ja vihkamise.
 
Professionaalselt mõjub Angierile kõige rängemalt üks Bordeni leiutatud mustkunstitrikk, mis tundub olevat täiesti võimatu. Püüdes selle saladust mõista ja seda järele teha jõuab ta lõpuks Ühendriikidesse, kus otsingud viivad ta geniaalse kuid ekstsentrilise leiutaja Nikola Tesla laborisse...
 
Selle raamatu juures oli mul jälle hea meel näha päevikuvormi asjatundlikku kasutamist autori poolt. Põhimõtteliselt jutustavad Borden ja Angier üksteise järel sedasama lugu, kuid see pole mitte ainult erinevatest vaatenurkadest esitatud, vaid tihti on erinevates jutustustes ka faktid omavahel vastuolus.
 
Need kaks lugu ongi ise nagu mustkunstitrikid (millele ka Borden oma päeviku alguses tähelepanu juhib) - on selge, et mõlemad jutustajad segavad illusiooni loomiseks tõde ja valet. Huvitav on siinjuures see, et ka päris lõpus ei ole võimalik tegelikkust täielikult mõista ja paljugi jääb selgitamata.
 
Kõrgelt hindan ma ise 19. sajandi lõpu ajaloolise õhustiku ning tollase mustkunsti kujutamist. Ulmeline osa on siin tegelikult üsna väike (kuigi lahenduse jaoks väga oluline) ning ma usun, et tervikteos võiks väga meeldida ka neile, kes hindavad ajaloolist romaani ja ulmet tavaliselt kätte ei võta.
 
Kriitikana tooksin välja, et peategelasi ei ole võrdselt arendatud (Angieri päevik on umbes kaks korda pikem kui Bordeni oma). Selle tulemusena jääb Bordeni kuju pigem varju ja Angieri jutustus kipub vahepeal venima. Samuti on kaasajas toimuv lugu sellele kõigele küll huvitavaks raamiks ning muutub lõpuks pea õuduslooks - kuid midagi sisuliselt olulist seal paraku pole.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

H. F. Heard
The Black Fox (1950)


Romaani alapealkiri on "A Novel of the Seventies". See viitab sündmuste ajale (1870-ndad), tegevuspaigaks on aga väljamõeldud koht Inglismaal - Norminster. Kitsamalt võttes käib värk kõrgemate anglikaani kirikumeeste töö- ja elupaikades ning oluline taustsüsteem on nende omavaheline hierarhia.
 
Piirkonnas vabaneb üks kõrgem kiriku ametikoht (dean), kuhu tuleks määrata keegi järgu võrra madalam vaimulik (canon). Eeldatavalt peaks selleks saama canon Throcton, ent määratakse hoopis tema noorem kolleeg. Põhjuseks muuhulgas Throctoni suurem huvi islami usu ja Oriendi müstikute suunal kui ristiusu klassika. Throctonile jääb sellest hinge valus okas, millest ta loodab lahti saada musta maagia abil - sellega on ta kuigivõrd tuttav just nimelt mingi araablaste raamatust. Tehniliselt umbes nii, et tuleb saada ohvri juukseid, küüsi, ihurasu vms, teha neist nukk ja põletada. Ootamatult see toimibki: uus dean haigestub, kaotab juuksed ja hakkab kuhtuma. Esialgu pole põhjuslik seos küll selge, aga hiljem küll. Väiklase kättemaksu järel hakkab Throcton (keda võiks pidada romaani peategelaseks) märkama oma maja lähedal musta rebast, samuti leidma hoone seest musti karvu ja looma jälgi.
 
Taolise süžee põhjal võiks arvata, et tegu on kerglase ja omajagu põneva looga, mida see aga ei ole. Näib, et autor pole püüdnudki kirjutada põnevikku, vaid suundunud hoopis teisele tasandile. Kui üritaksin nüüd sõnastada, mis on olnud autorile põhiline, tuleb pikem nimekiri: süümepiinad, vaimu mõju kehale (psühhosomaatilised haigused ja laiemalt üldse tervis), eetilised küsimused, isiku vastutus oma tegude eest, religioon, isikutevahelised (sh perekondlikud suhted), psühholoogilised kompleksid. Vaadates Vikipeediast Gerald Heardi (selle nime all on romaan ilmunud) mitmekülgset intellektuaalset ja praktilist tegevust, ei tule vist imestada, et kokku on tulnud väga eklektiline kompott. Seda tumestab ka raskepärane stiil (lauseehitus) ja rohked filosoofilised mõtteterad siit ja sealt, eriti religioossetest tekstidest, mille paigutamine toimuva konteksti ei ole lihtne. Loomulikult ka minu pikad juhtmed ja lihtsakoeline aju ehitus. Sealjuures läks palju kordi vaja ka sõnaraamatut.
 
Mõtlematu maagilise teoga välja kutsutud psüühiline paine ja pahategijat jälitav must rebane (tegelikult küll vist Egiptuse Anubis - šaakal) toovad traagikat kaasa ka Throctoni vähestele lähedastele. Ka lugejale on see lugu kurb, painav ja parajalt igav. Määratlus, mille tõttu mina selle loo ette võtsin - kuskilt silma jäänud Black Magic story - ei ole tegelikult täpne ja ei vasta sellele, mida tavaliselt sellise sõnaühendi all mõeldakse. Raamatu keskmisest mahust (275 lk) hoolimata oli lõpule jõudes tunne, nagu oleks selja taga vähemalt kaks korda pikem teekond.
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
The House of Shattered Wings (2015)


Eks ma hakkasin seda lugema eesti keeles ilmunud jutust tekkinud uudishimu mõjul. No ei olnud see maailm. Aga ei olnud ka päris tavaline maagiast ja kodadevahelisest vaenust kantud fantasy. Väärtushinnangud olid teised - millegi valitsejaks saamine tähendab eelkõige vastutust, tähtsad on ustavus ja kohusetunne. Reetmisest tingitud needus kasvab aga nii vägevaks (ja vastikuks) puuks, et Notre Dame kaob selle sisse ära.
Huvitav tegelaskond: tavainimestele lisaks Surematud, Langenud Inglid (ja eriti esimene nende seas, Lucifer), kuhugi Seine'i põhja on aga pesa teinud lohed. Ja kusagil Pariisis on koht või asi, mis taaselustab surnud - ainult oma eelmist elu nad ei mäleta.
Kohati julm, see on hea, sest nii ei satu YA radadele. Kohati ülemäära tundlev, mis kipub just YA poole. Ja autor on ka enda päritolu sisse kirjutanud. Hinne tähendab ainult seda, et ma ootasin enamat, ja võib tõusta, kui ma märkan, et mäletan lugu ka veel mõne kuu möödudes. Aga enne järgede kallale asumist otsiks pigem veel midagi Xuya universumist.
Teksti loeti inglise keeles

Svjatoslav Loginov
Domik v derevne (2002)


Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Sponsor (2002)

Neal Asher
The Soldier (2018)

8.2020

Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.

Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.

Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.

Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?

Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.

Teksti loeti inglise keeles

Margus Ots
Veeaeg (2015)


Mõtlesin, et loeks see kuu ainult eesti kirjandust, seega haarasin lugemata hunnikust seekord selle raamatu. Ostetud ühe euro eest, lisaks… mingil heal põhjusel. Igaljuhul lugema hakates olin täielik tabula rasa autori ja sisu suhtes. Raamat on muide seni näiteks Apollos selle hinnaga saadaval.
 

Mõni sõna autorist (pärit raamatu kodulehelt https://www.veeaeg.ee): “Margus Otsa (s. 1982) jaoks on antud teos esimeseks ilukirjanduslikuks proovikiviks. Inspiratsiooni “Veeaja” kirjutamiseks on ta ammutanud nii lapsepõlves loetud raamatutest, seiklusfilmidest kui ka värvikatest karakteritest reaalsest elust.
 

Margusel on kõrgharidused psühholoogia, tootearenduse ning majanduse alal. Tema hobideks on kõikvõimalikud vastupidavusspordialad, eriti kui need toimuvad vabas looduses. Leiba teenib Margus hetkel IT ettevõttes Aedes Web Solutions. Ta on kahe toreda tütre isa.”
 

Raamat on postapo, Eestit ähvardab üleujutus, meri tõuseb igalpool kiirelt. Peategelasteks on kolm meest: üliõpilane Ralph, kes käib labradorikostüümis poodides koeratoitu müümas, musklis kompu Ake ning arvutimängur Jaak. Igaühel on omad kiiksud, kelle ideaalne meelelahutus on minna kluppi ja seal neidiseid jalust rabada, kes ei taha midagi teada füüsilisest maailmast ning hea meelega virtuaalses mängumaailmas printsesse päästab või siis peab olema igas päevas midagi erilist ja meeldejäävat, muidu pole elu elamist väärt. Iga jutulõim liigub oma rada pidi, ei ristu kordagi. Aga häda on kõigil sama - igaüks on omal viisil vesises plindris ning kuidagipidi tuleb ju hakkama saada. 
 

Ei ole “tüüpiline” kataklüsmiraamat, pigem kirjutab autor kolme erispalgelise inimese elust tiba totakas olukorras. Võinoh, eks karakterid ise ole ka sutsu ummamuudu, teos pole otseselt naljaraamat aga kuidagi äärmiselt mõnusalt muigelsui kirja pandud. Endal oligi nii, et mõtlesin korra sisse piiluda ja siis ühtäkki oli viiskümmend lehekülge ära kulunud, unustasin isegi algse plaani õhtusöögiga tegeleda. Pagana mõnus tükk, tõeliselt meeldiv üllatus. Ta pole kindlasti tippude tipp kuid omab ühte olulist omadust - lehed keeravad ennast ise. Ehk siis žanrist “loen ainult natuke veel ja seda niikaua kui öö on läbi ja taevas juba ahetab”. Eks ta mingil hetkel läks natu-natuke rahulikumaks enda külgetõmbejõu poolest aga üldiselt purjetas üsna ühtlase tempoga võiduka lõpu suunas.
 

Eks raamatu kulgedes hakkas rohkem silma torkama “meestekalikkus”, nalja jäi ka vähemaks. See pole jällegi ei hea ega halb, lihtsalt kui algus oli pigem üsna õdus katastroofiromaan siis mida edasi seda keerulisemaks läks olukord, karaktereid veeti igasuguse jama seest läbi ning nii mõnigi muutus - seega tuli ka meeste häirivamat poolt välja. Ma ise pakun, et see kõik ongi vägagi realistlik, koormuse all lööbki inimese tegelik “mina” välja. Antud juhul siis oli juttu peamiselt meestest.
 

Ahjaa, raamatu tagakaanel on kohe esimene lause, mis ütleb: “Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike.” Seega jah, kas taustal toimuv on realistlik või mitte, loogiline või meh - ma parem ei hakkagi sinna teemasse laskuma kuna see pole üldsegi mitte oluline. Ma ei väsi ikka ja jälle viitamast Ilmar Raagi suurepärasele postitusele, mis sarnasel teemal kõneleb - https://www.facebook.com/IlmarRaag.est/posts/10157692103174315 . Osundan: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
 

Tore raamat, panen hea meelega enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni. Selline hästi mõnus lugemine, on ka tõsisemaid teemasid. Natuke kahju, et autor pole rohkem kirjutanud - aga eks näis. Äkki...

Teksti loeti eesti keeles

Brandon Sanderson
Skyward (2018)

Raul Sulbi
Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Raul Sulbi
Orioni vöö 1 (2020)

George R. R. Martin
Dying of the Light (1977)

Joel Jans
Tondilatern (2019)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o Troike (2008)


Seda juhtus meil ka, et mõni skribent - olgu siis juba nimekas või lausgrafomaan - käis ringi ja kuulutas, et on valmis saanud geniaalse teosega, kuid kuri tsensuur ei lase seda avaldada. Tulid vabamad ajad, sahtlipõhjadest kraabiti välja kõik sinna kogunenu ning paisati lugejate ette - ning selgus, mitteavaldamise põhjuseks polnud nõukavastasus, vaid käsikiri oligi lihtsalt kõnts.
Midagi sellesarnast on juhtunud ka vendadega. No milleks, eks ole? Liiatigi kui nõuka võimu õõnestamine polnud isegi eesmärgiks.
Kahte varianti võrreldes on teine ilmselt parem, hinne  kaks on ausalt välja teenitud. On vähem loba ja vähem tarbetuid tegelasi. Esimese variandi puhul kipub hinne pigem ühe poole. Bürokraatia kallal ilkumist on oksendamiseni, mõttetuid tegelasi on samuti üleliia. Ja nagu teine variant näitas, sai neist täiesti valutult vabaneda. Jäi ka arusaamatuks, kust olid nõuka teadushierarhiasse siginenud magistrid, keda mina seal küll eales ei kohanud. Samas pole see küsimus nii tähtis, et jälgi ajada.
Soovitus: püüdke vältida. "Troika" valguses hakkab ka "Esmaspäev" jaburamana paistma.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Zemlepašets (2001)


Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The Invisible Man: A Grotesque Romance (1897)


The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

A. E. van Vogt
The War Against the Rull (1959)

Juliette Raabe
Journal d`une menagere inversee (1963)

Robert Nathan
Portrait of Jennie (1940)


"Portrait of Jennie" on Robert Nathani tuntumaid teoseid, sellest on tehtud film ja seda on peetud ka Wikipeedia artikli vääriliseks. See on sentimentaalne ja traagiline armastuslugu, kus armastajaid eraldab erinev aja liikumise kiirus.

 

New York. On majanduslikult raske aeg ja noorel kunstnikul on probleeme mitte ainult üüri maksmisega, vaid ka toidurahaga. Kunst ei lähe eriti kaubaks. Ühel hilisõhtul kohtab ta kaubatänaval keksu mängivat väikest tüdrukut - Jenniet. Neil tekib usalduslik vestlus, mille käigus märkab kunstnik tüdruku juures asjaolusid, mis viitaksid justkui tolle pärinemisele mingist varasemast ajastust. Paari nädala pärast kohtab ta Jenniet uuesti ja too näib justkui mitu aastat vanemana. Mees ja neiu on teineteisest sisse võetud, kuigi esimeste kohtumiste ajal ei saa Jennie vanuse tõttu rääkida veel seksuaalsest tõmbest. Iga kord, kui mees neiut mõnenädalste või -kuiste vahedega näeb, on too vananenud aastate võrra. Noore naise pärinemine teisest ajast ja ruumist ja nende kohtumiste põgusus ei takista siiski nende armastust, mis peab olema ilmselt väga tugev. Jenniest maalitud sketšid ja portree aitavad aga kunstniku majandusliku järje peale, sest ainuüksi need pildid mõjuvad ühele galeristile lummavalt ja "ajatult". Nukker armastusugu jõuab aga traagilise lõpuni just siis, kui nende vanuste ühtlustumise tõttu võiks kõik sobida ja õnnelikult päädida.

 

Kurb miljöö-lugu ilmus esmakordselt naisteajakirjas Redbook. Loomulikult ei tähenda see, et see ka meestele meeldida ei võiks.  Aga miskipärast see minu lainepikkusega siiski kokku ei jooksnud. Loo põhiidee ei ole nüüd ka teab mis originaalne või rabav. Kolm pluss.
 

Teksti loeti inglise keeles

Peeter Novod
Ruuge hunt I: Aulin Vase juhtum (1993)


Luuletaja, prohveti ja endise ajakirjaniku (Punalipp, Õhtuleht) Peeter Novodi lühike romaan ruugest hundist jäi tema ainukeseks proosaraamatuks. Saan aru, et selle ilmumise ajal olid avaldamiseks valmis ka järgmised osad "Peetri tuhvlid" ning "Vaikus ja rahu", valmimisel neljas osa "Enklaav", aga ilmunud neid ei ole. Miks, ei tea. Võib-olla hindasid kirjastused taset nõrgaks - ka "Aulin Vase" käsikiri tuli Eesti Raamatust "omal ajal" räbaldununa ja soustiplekkidega tagasi, nagu autor tagakaanel kirjutab. Võimalik, et just seetõttu avaldati see romaan luulerühmetuse Põlevik (mida Novod juhtis) väljaandel ja rotaprindi sarnases trükitehnikas. Kuigi "Aulin Vase juhtum" mulle eriti ei meeldinud, oleksin selle järgesid kindlasti lugenud.
 
Lugu jaguneb kaheks võrseks osaks, esimene on realistlik, teine üleloomulik. Aulin Vask on ajalehe toimetaja (tänases mõistes peatoimetaja), 50-aastane, olnud ametis 20 aastat. Aasta on 1982. Ühel päeval tabab teda mõistmine oma töö viletsusest. Selle põhustavad eelkõige ühe terase noore alluva otsekohene süüdistus tema keskpärasuses ja kuulujutt, et teda tahetakse ülevalt poolt suunata mingile lihtsamale ametikohale. Peale selle tuleb avalikuks tema pseudonüüm, mille alt ta on avaldanud mõned luulekogud. Piinlik. Aulin istub autosse, vajutab gaasi põhja ja sõidab suvalisse metsa. Jätab auto maha ja hakkab astuma. Kogu selle tee vaidleb ta küllaltki ausalt iseendaga, mõistab ja mõtestab oma andetust ning konformismi, ent süüdistab ka kolleege, truudusetut abikaasat jne. Nendel mõttekäikudel on teatav sisu ja väärtus, põhjalikkus. Paari päeva jooksul metsas ja soodes muutub linnamees päris metsmeheks: pesemata ja räpane, osa riietest ja kingad kadunud. Kohaliku metsavahi abiga saab ta siiski hakkama, ent kui ta satub peale noortekambale, kes panevad põlema tema jahimajakese, tabab teda vahkviha. Selle vihahoo käigus muutub ta ootamatult ruuget värvi hundiks.
 
Romaani teine osa "Inimene hundinahas ehk uppuja haarab ka õlekõrrest" kirjeldab suuresti tema elu hundina. Ta säilitab inimese mälu, eetilised põhimõtted ja teadmised ning oma endise isiksuse, lisandub aga verejanu, jahikirg. Kuidas selline muundumine võimalikuks sai ja kuidas taas inimeseks saada - need küsimused teda ei vaeva. Metsajärve äärest leiab ta seal maamaja pidava natuke tuttava naise Helle, kes muidu on linnas raamatupoe müüja. Naine võtab hundi endale koeraks ja Aulin armub jäägitult. Hundilõksu langedes saab ta paari nädala pärast taas inimeseks ja mõneks ajaks saab temast Helle armastatu. Siis aga tuleb argielu peale ja taas linnaelu, toimetajatöö. Romantiseeritud maaelu ja poeetidele omistatav siirus jäävad siiski kõlama.
 
Järelsõnas ütleb autor, et romaan on "Aulin Vase pihtimus, omalaadne patukahetsus. Seepärast näeme peategelast rasvastes värvides, kusjuures kõik teised tegelased kannatavad skemaatilisuse all. Romaani eesmärk on autori katse kujutada põlvkonna saatust, mille esindaja on Aulin Vask. /.../ Inimhundina rabeleb Aulin Vask ühiskonna küüsis, huntinimesena on ta lihtne ja siiras. Viimase peatüki kaudu on selgesti näha, et papa Vask satub jälle umbtiiki, mis nüüd juba lõplikult ta endasse imeb." 
 
Võin sellelle kõigele alla kirjutada, aga väga tasemel see "autori katse" siiski ei ole. Peategelase pidev vaevlemine oma elu ja töö üle ammendub juba enne romaani lõppu, aga ta ei jäta. Kompositsiooniliselt tundub kohatu vahele pikkida Helle kirjanduslik katsetus, mille vajadus ja mõte jäävad kaheldavaks. Märkan, et luuletajast autor pole suutnud loobuda kiusatusest torgata proosateksti ka mõned oma värsid. Teisalt on selles kõiges midagi lõbusat, muhedat, friiki. Ja on kahju, et loo järjed ilmumata jäid. Plaanide kohaselt pidi järgmine osa kajastama Aulin Vase uutmise ajastul (1988). Maini veel, et kuigi autor ütleb, et selles "ohu- ja paljastusromaanis" võivad paljud ametnikud ja ajakirjanikud end hõlpsasti ära tunda, siis mina ei tundnud kedagi ära. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kes seal Õhtulehes 80-ndatel töötasid.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Mirakl rjadovovo dnja (1991)


Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mari Järve
Klaasmeri (2015)


Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)


Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Neal Asher
Shadow of the Scorpion (2008)


Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Martin Caidin
Marooned (1964)


See raamat on nagu Janus Poluektovitš -- eksisteerib kahes isikus. Esimene, 1964. aastal kirjutatud versioon räägib USA astronaudist, kes oma laeva (vist Gemini, aga võib-olla isegi Mercury) f***ing pidurdusmootori rikke tõttu on orbiidile jäänud ega saa enne alla, kui hapnik otsa saab. Teda üritatakse päästa mitmel viisil, mida ma siin kirjeldama ei hakka -- lugege ise.
Teine, 1969. aastal (ja pärast esimese raamatu järgi tehtud filmi) ilmunud versioon on üldjoontes sama, kuid ajas veidi edasi liikunud. Apollo Kuu-lennud on õnnelikult seljataga, üks viimastest kanderakettidest Saturn kasutatakse ära orbitaaljaama loomiseks, kus kolm meest terve aasta elavad ja töötavad. Noh, ja kui nad tagasi tulema hakkavad, siis muidugi ei käivitu f***ing pidurdusmootor. Laev pidurduks atmosfääri hõõrdumise abil niigi, kuid meestel saaks ammuu enne hapnik otsa. Jne.
Caidini teos on väga lähituleviku- (nüüd juba mineviku-) fantastika ja Eriti Raske Raua oma. Mulle meeldib... parim osa on minu jaoks astronaudiameti telgitaguste kirjeldus. Lugege, ja saate teada, kes või mis on ALFA. Või -- enamgi veel -- MASTIF.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
«—And He Built a Crooked House» (1941)


Eelarvustajad on kõik öelnud. Urmas Muinasmaa: kas hinne ikka oli "viis kuubis"? Vôi hoopis "viis tesseraktis"?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
Podkayne of Mars: Her Life and Times (1963)


Ära tõesti ei tüüdanud, kuigi äkšenit tükk aega polnud. Neli pluss, kuid eelarvustajate "neljadele" vastukaaluks tuleb "viis".  Ka selle algupärase õnnetu lõpu eest. (Ühes võrgus olevas tekstis on mõlemad lõpud ära toodud ja ega neil suurt vahet polegi peale Poddy saatuse).
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Zakat na planete Zemlja (1990)

Svjatoslav Loginov
Mašenka (1990)


Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmov
Aristarkhovi meetod (2017)


Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
Dr. Bloodmoney, or How We Got Along After the Bomb (1965)


Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Richard Morgan
Woken Furies (2005)


Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Valiant (2008)


Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Courageous (2008)


Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Campbell
Fearless (2007)

Jack Campbell
Dauntless (2006)


Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Svjatoslav Loginov
Tsirjulnik (1983)

Robert A. Heinlein
Jerry Was a Man (1947)


Geneetika mõttes on see kahtlemata kõva jutt, kuid ma soovitaksin seda lugeda ka kõigil aktiivsetel sallijatel. Eriti neil, kellel raha on tublisti rohkem kui mõistust.
Kuid ma tean, et mu soovitus nendeni niikuinii ei jõua.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Lost Legacy (1941)

Robert A. Heinlein
Elsewhen (1941)

Svjatoslav Loginov
Kak pogibla Atlantida (1984)

Svjatoslav Loginov
Denežnaja istorija (1992)

Robert A. Heinlein
Sky Lift (1953)


Vat' nii tehaksegi kangelastegusid. Ei ole ei Matrossovit ega kummaski käes kuulipritsi hoidvat Schwarzeneggerit. On sihuke tavaline tüüp, kes üritab igas't jamadest nii palju kõrvale hoida kui saab. Aga, noh, kui kontorist lahkumisega pisut hiljaks jäädi, siis tuleb ikka koosolekule minna. Ja ... edasi lugege ise.
"The Long Watch", tõesti. Ainult paremini lahti kirjutatud ja suurusjärk süngem.
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o Troike (2008)


1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o troike (2-i ekz.) (1971)


Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles

William Gibson
Burning Chrome (1986)


 

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

 

 

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Teksti loeti eesti keeles