x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2019", "sort"=>"autor", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 127 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Johannes Aavik
Vaimude maja (1919)

Tormi Ariva

See ei ole minu hinnangul just kõige paremini välja kukkunud antoloogiake, ükski lugu ei tekitanud minus jäägitut poolehoidu. Esimene lugu (Bulwer-Lyttoni oma) oli vast kõige huvitavam, aga teised tundusid küllaltki ebavajalikud ning keskpärased. Kõiki lugusid ühendas sünge õhkkond, aga tervikuna ei ole kogumik midagi erilist.
 
Mind üllatas, et kõik jutustused polnudki Aaviku enda tõlgitud, ta oli vaid viimase pala kaastõlkijaks märgitud. Tore on raamatukese juures see, et lõpus on natuke taustateavet ka autorite kohta, mida – ma kujutan ette – tollal mitte kõige lihtsam ei olnud välja kaevata.
Teksti loeti eesti keeles

Guy de Maupassant
Qui sait? (1890)

Tormi Ariva

Veider lugu hüperintrovertsest mehest, kes ükskord öösel koju minnes on tunnistajaks sellele, kuidas tema armas mööbel (vist kogu maja sisustus) uksest välja kõnnib ja öhe kaob. Parasjagu huvitav lugu, samuti peategelane, kes muuseas on väga paranoiline, kuid mingit sügavamat sisu või puänti justkui polegi.
 
"Kes teab?" paistab olevat Maupassanti viimane jutt ning kirjanik ise muutus elu lõpupoole aina sarnasemaks loo peategelasega, kes, nagu ta isegi, lõpetas hullumajas.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur Conan Doyle
The Leather Funnel (1902)

Tormi Ariva

Kuigi pean Conan Doyle'ist väga lugu, oleks see jutuke vast kirjutamata võinud jääda. Tuleb vaid tänulik olla, et Sherlock Holmes oli skeptik ning mitte harras pseudoteaduste uurija.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Forward the Foundation (1993)

Tormi Ariva

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Edward Bulwer-Lytton
The Haunted and the Haunters, or The House and the Brain (1859)

Tormi Ariva

"Vaimude maja" on üpris põnev lugu ühest kummitavast majast Londonis, selle uurimisest ja aeglaselt lahtirulluvast süngest ajaloost. Kirjatükk on saavutanud mõneti kultusliku staatuse kummituslugude hulgas, eriti kiidetakse kirjaniku head kõheda õhkkonna loomise oskust. Kahjuks on autor olnud huvitatud – mis selle aja õuduskirjanike hulgas vististi üsna levinud oli – pseudoteadustest ja kogu lugu püüab ta ratsionaliseerida animaalse magnetismi vaatevinklist, mis mulle pisut vastukarva on. Loo mõned tahud jäävad mulle natuke segaseks, aga see ei pruugi olla autori probleem.
Teksti loeti eesti keeles

Ken Liu
The Wall of Storms (2016)

Toomas Aas

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

P. Djèlí Clark
The Black God’s Drums (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

P. Djèlí Clark
The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Sarah Gailey
STET (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Daryl Gregory
Nine Last Days on Planet Earth (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Zen Cho
If at First You Don’t Succeed, Try, Try Again (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Simone Heller
When We Were Starless (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Nnedi Okorafor
Binti: The Night Masquerade (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

Alix E. Harrow
A Witch’s Guide to Escape: A Practical Compendium of Portal Fantasies (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher
The Rose MacGregor Drinking and Admiration Society (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Brooke Bolander
The Only Harmless Great Thing (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Brooke Bolander
The Tale of the Three Beautiful Raptor Sisters, and the Prince Who Was Made of Meat (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Sarah Pinsker
The Court Magician (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Naomi Kritzer
The Thing About Ghost Stories (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

Tina Connolly
The Last Banquet of Temporal Confections (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Artificial Condition (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
The Tea Master and the Detective (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Kelly Robson
Gods, Monsters, and the Lucky Peach (2018)

Taavi Kalju aka Ghilderich

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Mikk Pärnits
Must mägi (2019)

Silver Sära

Märksõnad: (para)psühholoogia, psühhiaatria, teadvuse seisundid, teadvuse ülevõtmine, selgeltnägemine, vaenulik (ebamaine?) jõud.
 
Sissejuhatavad peatükid on neljast peategelasest. Kolm neist on kas mingite parapsühholoogiliste võimete või lihtsalt veidra ajuehitusega. Üleloomulikku mitteuskuv inimene võiks pidada neid lihtsalt vaimuhaigla materjaliks ja üks neist on ka pikemat aega kinnises osakonnas aega veetnud. Tüübid ei ole omavahel tuttavad. Neljas tegelane on nõukogude ajal julgeolekuga koostöös paranähtusi uurinud teadlane. Mingi seletamatu jõud viib kolm esimest ühel päeval ja kellaajal ühte kindlasse kohta, kus teadlane neid juba 23 kuud järjest ootamas on käinud, sest ta on seletamata põhjustel veendunud, et just siis ja sinna saabub keegi, kes aitab asja edasi viia. Teadlane ise ei ole ka erakordsete võimete osas päris "süütu" inimene. Asi, mille vastu teadlane huvi tunneb on Pelgulinnas toimunud episood, kus bussipeatuses on mõned teineteisele võõrad inimesed pannud toime verise ja näiliselt arusaamatu rünnaku kaaskodanike vastu. Kahtlustada võib teadvuse ülevõtmist mingi vaenuliku "jõu" poolt. Ulmelisi märke ja sõnumeid järgides jõuab seltskond ühe Mustamäe maja juurde, kus aastakümneid tagasi oli toimunud mingi sarnane episood, tõmmates endale julgeoleku ja sellega seotud spetsialistide tähelepanu.
 
Arvasin raamatut kätte võttes, et tuleb midagi avangardset ja loetamatut, aga see ei olnud nii. Eriti romaani esimene pool (peategelaste "haigusloo" kirjeldused) oli kuidagi intensiivse, täpse ja usutava moega kirja pandud. Välditud oli liigset sõnavahtu. Teises pooles läks veidi raskemaks, võib-olla seetõttu, et raskusi oli jälgimisega, millise tegelase vaatepunktist see või teine lõik kulgeb. Pikapeale jäi mulje, et see vist polnudki tähtis. Epiloogi tähendus jäi mulle hämaraks. Kui peaks esile tooma selle lühemapoolse romaani tugevama külje, siis ütleksin, et selleks on tugev keelekasutus ja stiilitunnetus.
 
Kui siin saaks hinnet suurema täpsusastmega panna, siis tuleks 3,8.    
Teksti loeti eesti keeles

Leland Hall
Sinister House (1919)

Silver Sära

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles

Reeli Reinaus
Roosi märgi all (2019)

Silver Sära

"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
 
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
 
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
 
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
 
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Night Shift (1978)

Reidar Andreson

Kingi tänuväärt kogumik nüüd kirjastus "Fantaasia" abil maakeeles saadaval. Suurepärased ja mõned lihtsalt head õõvalood. Enim meeldisid "Jerusalem's Lot" ning "Tuisutops" ("One for the Road"), kultuslik "Maisi lapsed" ("Children of the Corn"), üllataval kombel ka "Rullija" ("The Mangler"). Võimalik, et see viimane kõige õelama lõpu eest. Mitteulmest imponeeris enim "Ühinenud mahajätjad" ("Quitters, Inc."). Suurepärane lugu, mis mõjus põgusal ümberjutustamisel ka teistele inimestele. Eriliselt mõnus oli lugeda autori ja MacDonaldi eessõnu, mis lisasid niigi säravale õuduskogumikule uusi värve. Kingi fännile kohustuslik, teistele tugevalt soovitatav. Tõlkijatele kiitus, eriti peamisele staarile (20 loost 18) Silver Särale.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Elysium Fire (2018)

Heinrich Weinberg
Vabavalla kaotamine (2017)

Raul Sulbi

Ma ei kannata silma otsaski alternatiivajalugusid, kus peale selle ajalooalternatiivi enda on sees mingi oluline fantastiline komponent. Noh, võimalus ajareisiks või paralleelmaailmades liikumiseks välja arvata, kui see on seotud selle ajalooalternatiivsuse tekke või muutmisega. Kui aga alternatiivajaloos kappavad ringi ükssarvikud ja lendavad lohed ning võlurid saadavad vaenuvägede suunas põlevaid tulekerasid, on asi jama. Alternatiivajalugu peab olema puhas, realistlik (noh, muidugi võib seda ka romantismile või naturalismile omaste kaamerafiltritega teha). Aga mingeid kummitusi, zombisid, maagihakatisi ega paravõimete paraadi ma alt.ajaloos näha ei taha. Ajalugu on mu jaoks niivõrd püha distsipliin ja alternatiivajalugu niivõrd lemmik ulme alažanr, et ma tahan seda tarbida puhtalt. Alternatiivajalugu tegelegu ajaloo muutuste ja nende mõjudega ühiskonnale, tegelastele jne. Kuna ajalugu on vaieldamatult teadus, siis alternatiivajalugu on minu jaoks üks tõsiteadusliku fantastika (hard SF) alaliike. Vastavas ulme alaliigis kasutatava teadusharu suhtes peab autoril olema pieteet ja seda distsipliini tuleb tunda ning sellega ümber käia nii, et see oleks usutav ja teadusharu reeglite järgi põhimõtteliselt võimalik. 

 

Sedasi siis. Heinrich Weinbergi «Vabavalla kaotamine» on vist parim Eesti ajaloo aineline alternatiivajalugu eesti ulmes. Vähemalt ei suutnud ma meenutada midagi etemat. Hargla ei ole oma alt.ajalugudes ülearu palju kodukamarale keskendunud (meenub «Novembrivalss vanal väljakul»), sest kui näiteks Koulu ja Frenchi lood toimuvad ju huvitavas alternatiivses maailmas, siis paraku meile seda ajalooalternatiivi kuigivõrd ei avata, kolm paksu köidet on täidetud eksituste komöödia, jantliku farsiga. Ning «Raudrästiku ajaga» on mul oma suhe. Kaplinskil on selliseid heietusi-mõtisklusi, aga need pole narratiivikeskse kirjandusena kuigi tugevad («Loojak Hiiumaa rannal») ja mingitest vellolattikutest («Lend Kanaari saartele») ärme parem üldse räägi, eksole. Ning antoloogias «Eestid, mida ei olnud», kus siinarvustatav lühiromaan ilmus, on ülejäänud tekstid kas hästi vaieldavalt ja hästi tinglikult alt.ajalood (Laurik, Krafinna, MSander jt) või siis töötavad mu jaoks tugevamalt just niisama ajaloolise proosana, nende aja- ja kohavaim on suurepäraselt välja tulnud ja loodki on väga head, aga põnevat alternatiivsust nagu napib (Loper, Hargla, Mahkra jt). Napib kohe kõvasti. 

 

Weinbergi «Vabavalla kaotamine» (mis tuli Stalkeri-küsitlusel aasta eest uhkele 13. kohale) on seevastu aga just täpselt sellist sorti alternatiivajalugu, milliseid ma oleksin nõus Eesti keskaja kohta lugema köidete kaupa. Siin on ajaloo alternatiivsus kesksel kohal, siin on huvitavad tegelased oma probleemide ja valikutega, neid valikuid tagant sundivad ühiskondlikud arenguprotsessid, seiklusromaanilik süžee, poliitintriigid. No mida veel tahta? Võibolla veelgi suuremat detailsust poliitintriigide osas ja lihtsalt rohkem mahtu, rohkem sellist alternatiivajaloolist seiklust, rohkem sarnaselt voogavat teksti. Eks oma osa mängib minu praeguses selle teksti lembuses ka see, et tegevus on paigutatud just sellesse ajaperioodi, millele isegi ülikooli ajal rohkem keskendusin (12.–15. sajand). Kui kunagi ammu määratles Hargla Loomingu-intervjuus ühte Grinewski-oopust kui hard alternate history teksti, siis see Weinberg on hard alternate history!

 

Miinuseid on. Tekstis esineb paar ajalooreaaliate seisukohalt ebausutavat apsakat (kristluse roll), mis sellisel kombel väljamängituna vajanuks veidi suuremat ja leidlikumat põhjendamist. Ning kasutamata on jäetud paar tegelaste emotsionaalsete dilemmade ja isiklike tragöödiate seisukohast suurepärast momenti (Aire oleks võinud oma last Meelist just väga kirglikult armastada, ükskõiksuse asemel oleks see loonud nii palju põnevaid võimalusi). Ja siis muidugi see, et Meelise, Tiina ja Antsu liin kaob paadiga jõge mööda ööpimedusse. Või, noh, alla sama hea järje ma siin ei lepi. Ja see «Tõrkeotsing» on hoopis midagi muud, see ei tule arvesse. Tahan otsest järge.  
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Left Hand of Darkness (1969)

Olev Toom

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Samodvižuštšijesja dorogi (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 5. peatükk. Tüürimees Kondratjev saab haiglast välja ja hakkab planeediga tutvuma.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Perestarok (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 1. peatükk. Maa juurde jõuab saja-aastane footoni-kosmoselaev.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Hronika (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 3. peatükk. Selgitab, mis elukas on "Taimõr".
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Zloumõšlenniki (1962)

Olev Toom

Tagasituleku 2. peatükk. Lavale astuvad kapten Genka Komov, tüürimees "Athos" Sidorov, pardainsener Lin ja VM-operaator Paul Gnedõhh ehk Lieber Polly. Antakse momentvõte haridussüsteemist.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Tomlenije duhha (1962)

Olev Toom

Tagasituleku 8. peatükk. Kaks Anjudini kasvandikku kohtuvad loomakasvatusfarmis.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vozvraštšenije (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 7. peatükk. Tüürimees Kondratjevile tehakse ettepanek, mida ta on pingsalt oodanud. Lavale ilmub Gorbovski.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
Desertion (1944)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Bednõje zlõje ljudi (1989)

Olev Toom

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Piers Anthony
None But I (1969)

Olev Toom

Arsti-, sealhulgas hambaarsti-eetika järgimine võib kõiksugu häda kaela tuua ... kuid ka mõne hüve.
Eesti Raadios oli veneaegu sellest loost ka kuuldemäng.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Svidanije (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 10. peatükk. Kes oli see, kelle ma Crookesi planeedil maha lasin?
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Mobi Dik (1962)

Olev Toom

Tagasituleku 11. peatükk. Kondratjev...
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Svetši pered pultom (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 12. peatükk. Kui teeks kellegii surematuks?
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Zagadka zadnei nogi (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 13. peatükk. Programmeerijad naljatavad, kuid vaadatakse ka minevikku.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Jestestvoznanije v mire duhhov (1962)

Olev Toom

Tagasituleku 14. peatükk. Ühe füüsikakatse kirjeldus.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Blagoustrojennaja planeta (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 15. peatükk. Kuidas üks planeet saab nii nunnu olla?
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Kakimi võ budete (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 16. peatükk. Kondratjev keedab Slavinile ja GGorbovskile uhhaad. Süües vesteldakse.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Dvoje s «Taimõra» (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 4. peatükk."Taimõri" arst Slavin külastab "Taimõri" tüürimeest Kondratjevi haiglas.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Tšelovek iz Pasifidõ (1962)

Olev Toom

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Dessantniki (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 9. peatükk.Planeedi Vladislava uurimisel kohtub Athos-Sidorov Gorbovskiga. Baderist rääkimata.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skatert-samobranka (1961)

Olev Toom

Tagasituleku 6. peatükk. Räägitakse kodusest toiduvalmistamisest XXII sajandil.
Selle ja kogumiku "Tagasitulek" kõigi teiste laastude hinded olen andnud 1968. aasta seisuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Zabõtõi eksperiment (1959)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Ispõtanije «SKIBR» (1959)

Eva Luts
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Must Kass

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.
Teksti loeti eesti keeles

William Gibson Bruce Sterling
The Difference Engine (1990)

8.2019
Mart Pechter

The Difference Engine on aurupunk-tüüpi ulmelugu. Ajalugu muutub aastal 1824, kui matemaatik Charles Babbage saab valmis meie ajaloos pooleli jäänud mehhaanilise arvuti (pealkirjas nimetatud diferentsimasin). See osutub üliedukaks ning arvutusvõimsuse lisamine juba täies hoos olevale tööstusrevolutsioonile võimendab seda täiesti uskumatul kombel.
 
Enamik loo tegevusest leiab aset aastal 1855. Viktoriaanlik Briti impeerium on tundmatuseni muutunud. Võimul olev Radikaalide partei oma juhi, lord Byroniga on minema pühkinud aristokraatia võimu ning sisse juhatanud täiemahulise kapitalismi. Aurumasinad on arendatud tehnilise täiuseni ja Babbage uuemad, perfokaartidega programmeeritavad arvutid on tekitanud inforevolutsiooni. Briti impeeriumil pole ühtegi võistlejat - Krimmi sõjas on purustatud Vene impeerium ja Ameerika on lõhestunud omavahel sõdivateks riikideks.
 
Lugu ise on esitatud fragmentidena, mida seob salapärane kast perfokaarte, mis on pärit Ada Byronilt (meie ajaloo Ada Lovelace), geniaalselt matemaatikult, keda kutsutakse "masinate kuningannaks". Esimese loo peategelane on Sybil Gerard, endise ludiitide liikumise ühe eestvedaja häbisse sattunud tütar. Teise ja kõige pikema loo peategelane on Edward Mallory, teadlane ja paleozooloog. Kolmanda loo peategelane on Laurence Oliphant, kirjanik ja salateenistuse agent. Raamatu lõppu on lisatud veel peotäis lühivorme selle maailma ja ajaloo erinevatest sündmustest.
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu tugevus on kindlasti maailmaloomes ja kirjutamisstiilis. Mõnele ei pruugi viktoriaanlik romaan sobida, kuid mulle oli ajastupõhine sõnavara, kõneviis ja släng väga meeltmööda - kohati oli tunne, nagu loeks Charles Dickensit ennast. Teises loos oli Jules Verne'i seikluslugude hõngu ja kolmas pööras otsapidi juba George Orwelli ja "1984" poole.
 
Kui sellel raamatul on nõrkus, siis on selleks aga tegelased. Kuigi neid käib lugeja eest läbi lisaks peategelastele veel hulgakaupa, siis ei ole ükski neist eriti köitev ega huvitav - salapolitseinik Ebenezer Fraser, kellel on suurem osa teises ja väiksem kolmandas loos, tuleb sellele ehk kõige lähemale. Selle tulemusena jääb ka tegevus natuke tühjaks - selle jälgimine on küll põnev, kuid midagi enamat sellest välja ei kooru.
 
Fragmenteeritus, mis teinekord võib loo puhul väga kasuks olla, teeb ka sellele raamatule pigem liiga. Esimene lugu on tõenäoliselt kõige vähem oluline, teine on moodustab enamuse raamatust ja on seikluslik, kuid mitte väga enamat. Kolmanda loo idee on ehk kõige huvitavam, kuid tekst jääb selle välja arendamiseks liiga lühikeseks. Kõiki lugusid siduv perfokaartide saladus ei ole ka piisava kaaluga, et nii erineva kuju ja suurusega asju ära ühendada.
 
Stiili on sellel lool kindlasti küllaga, ning erinevalt ersatsist, mida tihti aurupungi nime all toodetakse, tundub see siin täiesti ehtne. Mõlemad autorid, kes on küberpungi suurkujud, on siia pannud ka omajagu mõtet - kuid pole sellega kahjuks väga kaugele jõudnud. Vahest tõmbasid mõlemad neist vankrit eri suundades? Ei tea, aga lõpp-produktil on silmapaistvad nii tugevused kui ka nõrkused.
 
Hinnang (miinuseid arvestades) 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Richard Matheson
I Am Legend (1954)

Mart Pechter

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Ursula K. Le Guin
Always Coming Home (1985)

Mart Pechter

 

Always Coming Home on eksperimentaalne ulmelugu. Lugu polegi selle raamatu kohta vist kõige õigem öelda, pigem on see kogumik fragmente, mis moodustavad fantaasiapõhise antropoloogilise uurimuse, monograafia või teadusteksti ühest Keshi nimelisest rahvahõimust, nii kauges postapokalüptilises tulevikus, et kõik varasem on unustatud.
 

Keshi hõim elab Kalifornia orus, millest suur osa on selleks ajaks vee alla jäänud - üldiselt küll primitiivselt, aga samas on metallitehnoloogia täiesti säilinud ning tulirelvad ja elektritehnoloogia mingis ulatuses samuti. Suur osa sellest primitiivsusest tulebki pigem kommetest, traditsioonidest ja filosoofiast, mis selle kultuuri vorminud on.
 

Kõige suurem osa raamatust avab seda kõike tolle kultuuri erinevate kirjandus- ja folkloorivormide esitamisega, kuhu on lisatud selle kogu koostaja, etnograaf Pandora kommentaarid nende mõtte paremaks seletamiseks. Nendest vormidest kõige pikemat, ühte kindlat tüüpi autobiograafilist jutustust saab teatud mõttes pidada raamatu kandvaks looks (kuigi teose kogumahust moodustab see suhteliselt väikese osa).
 

Kõiki ülejäänud tekste iseloomustab uskumatu mitmekesisus. Siin on näiteks naljalugusid, muinasjutte, erinevate tegevuste juurde käivaid laule (tavalistest töödest kuni pühade riitusteni), pikemaid poeeme ja lüürikat, lühikesi näidendeid ja katkend pikemast romaanist. Raamatu lõpus lisab etnograaf veel puhtalt kirjeldava osa selle kultuuri keelest ja kirjaviisist.
 

Ma pean ütlema, et mulle võib aeg-ajalt väga meeldida teos, mis püüab teha midagi hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt võiks ning nihutab sellega selgelt neid piire, mida teatud žanri või tüübi juures võimalikuks peetakse. See raamat on just üks selliseid. Rahulolu selle lugemisest võib võrrelda sellega, kui ma kunagi ammu esimest korda Sõrmuste Isanda lisades peituvate sõnastike ja sugupuudeni jõudsin.
 

Teatud mõttes peab muidugi ütlema, et Le Guin on midagi sellist juba teinud oma parimas teoses "Pimeduse pahem käsi", kus tegevuspeatükkidele lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest aitasid nii maailma kui ka lugu selgitada ja mõtestada.
 

Kuid niimoodi kogu tervikteos kokku panna on juba iseenesest monumentaalne ettevõtmine. Õnneks on ka teostus täiesti filigraanne. Erinevad lood, laulud ja luuletused ei tekita kunagi ebakõla tundega, nagu võiks need päriselt eksisteerida. Kuigi mõjutused Ameerika põlisrahvaste erinevatest kultuuridest ja taoistlikust filosoofiast on tuntavad, ei näinud ma siin kuskil kehva kopeerimist, vaid kogu töö tundus originaalne ja värske. Tegemist pole ka lihtsakoelise utoopiaga vaid mitmekesise ja mitmetahulise kultuuriga.
 

Hinnang 9/10. Kahju, et ma seda varem pole lugenud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Reeli Reinaus
Deemoni märk (2014)

Marko Kivimäe

Reinaus on väga viljakas autor, kui alguses ilmus mitme aasta tagant raamat siis praeguseks tuleb neid mõnikord lausa mitu tükki aastas. Peamiselt on sihtgrupiks (hingelt) noored, ka "Deemoni märk" on noorteromaan.

Peategelaseks on täiesti tavaline kooliõpilane Maria, kes leiab ühel hetkel enda seljalt kahtlase sünnimärgi. Sealt hakkab lugu hargnema, selgub, et vanemate seas on jumalikku verd ning tüdrukut hakkavad ta seitsmeteistkümnendal eluaastal deemonid jälitama. Edasine ongi omamoodi kodunt põgenemise allegooria, kus Mariat saadavad ta teel mööda Euroopat paar kaitsvat tegelast ning aja kulgedes muutub tüdruku identiteedikriis järjest tõsisemaks. Raamat on kirjutatud küll kergelt ulmeliste nüanssidega, ise lugesin seda kõike kui pigem klassikalist hilisteismelise-noortäiskasvanu murdeelu kajastavat juttu. Armumine, pettumine, katsed omal käel elus läbi lüüa hoolimata erinevatest karidest. Raamatu lõpupoole ka tõsine psüühikahäire, kus kehas peituv lisaego vahetevahel pead tõstab ning teinekord päris koledaid tükke teeb.

Endale meeldib vahel selliseid kergeid kvaliteetseid noortekaid lugeda, eks osalt ka seetõttu, et tõdeda: "Kuradi hea, et kogu see jama on selja taha jäänud!"  St oli tol ajal helgemaid ja kurvemaid hetki, ei kahetse tagantjärgi ühtegi otsust aga ega uuesti enam läbi ka ei tahaks elada. Igaljuhul hästi kirjutatud, jutt jookseb nagu siidi.

Ei taha kindlasti YA skaalal hakata võrdlema sest on oma roll nii Pullmann/Reeve klassiga raamatutel, mis kindlalt raamaturiiulisse tagasi rändavad kui Reinausil, mille hea meelega raamatu sulgedes Raamatuvahetusse saatsin (ja seal loetud minutitega ära broneeriti). Seega tegelikult ei tahaks üldse numbriliselt hinnata, pandud "4" on lihtsalt seetõttu, et anda ka skaala teisele otsale väärtus. Sest omas klassis - lihtne noortekas - on tegu igati kvaliteetse tükiga.
Teksti loeti eesti keeles

Anonymous
The Book With No Name (2006)

Marko Kivimäe

Ei ole kusagil sõna "põnevik" - aga ometi võiks minu arvates seda vabalt kasutada. Stiililiselt alguses on nagu "tavalisem" põnevuspala, kus aetakse taga salapärast sinist kivi nimega "Kuusilm". Nimelt annab Kuusilm omanikule väidetavalt surematuse, lisaks õigel ajal õiges kohas on võimalik teha... no ütleme, et maailmamuutvaid tegevusi. Seega on raamatus kirju seltskond tegelasi, kes kõik maagilist kivi kusagil Lõuna-Ameerika väikelinnas taga ajavad, on õilsamaid ja pahelisemaid võmme, munkasid, kohalikke rusikakangelasi, pisisulisid.



Mingil hetkel läheb stiil mitmekesisemaks, tuleb mitmeid ulmelisi elemente. Tegelikult on raamatus üheks oluliseks tegelaseks antikangelane Burbooni Kid ning läbivaks jooned on äärmiselt jõhkrad ja ebamaised mõrvad. Siinkohal kiidan autorit, et tükk aega suutis ta kirjutada raamatusse horrorijoont niimoodi, et see ei karjunud näkku. Mida edasi seda rohkem hakkas raamatusse ulmet voolama - aga eks ta on peamiselt ikka mingitsorti põnevus-värk, kus ulme on garneeringuks. Ning see on täiesti okei.


Hoogsalt ja lobedalt kirjutatud, sellise (pseudo)vesternina päris mõnus tükk. Raamatuga kaasakäiv kõmu ("Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga. Pea meeles: kõik inimesed, kes loevad "Raamatut, millel pole nime", tapetakse. Ainus viis põhjuse väljaselgitamiseks on seda ise lugeda.…") tundub küll kergelt ülepaisutatud. Samuti on natuke liig ütelda, et "Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga". Kui üldse midagi, siis sutsu meenutas Robert Rodriguezi palavaid ja tolmuseid Lõuna-Ameerika tänavaid. Tarantino on mu jaoks täiesti omaette klass, seda anonüümset britti kinokunstnikuga ei kõrvutaks.


Üks paljudest "loed, naudid ja unustad" tüüpi raamatutest. Kirjutatud pigem lühikeste peatükkidena, vahetades vaatenurki (tegelasi raamatus ikka jagub) aga see ei mõju hakituna. Seega kes iganes ka autor pole, ta stiil mulle üldiselt sobib. Samast Burbooni Kidi seeriast on kirjutanud ta üheksa raamatut. Iseasi, kas tingimata rohkem lugeda plaanin - aga lihtsa kvaliteetse meelelahutusena miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Dark Tower VI: Song of Susannah (2004)

Marko Kivimäe

"Tumeda torni" sarja eelviimane raamat. Kui eelmine, "Calla hundid", oli üle 800 lehekülje siis see tellis on õhem. Eelmine oli kohati natuke rahulikuma tempoga, see laul aga läheb märksa kiiremal kõnnil edasi. Huntide tegevus toimus peamiselt ühes külas, seekord on haare laiem.

Raamat jätkub sealt, kus eelmine otsa sai seega ilma eelmisi lugemata pole mõtetki seda kätte võtta, kogu taust on puudu ja ei saa tegevusest mõmmigi aru. Sisu poolest on tegevus jõudnud küll New Yorki, kus siis laialilöödud ka-tet mitmes erinevas ajajärgus tühja krunti ja roosi üritavad kaitsta ning lõhestunud Susannah on terve raamatu sünnitamise piiri peal.

Kui rääkida veel kihilisusest siis siin raamatus toob autorihärra cameona sisse iseenda, eriti huvitav oli päevikulaadne raamatulõpp, mis kogu tegevuse eriti huvitavalt krussi keeras. Või... äkki see ongi päris päevik? Seda pole otseselt välja kirjutatud - ning pole ka tähtis, las olla tõde ja tõlgendus lugeja peas. Kogu Kingi puudutav osa ajab veelgi pildi segasemaks kuna ega aasta '77 (kus siis tegevus toimub) kirjanikuhärra ei tahtnud jsut kõige rohkem mingist Rolandist ja Tormist kirjutada. Aga siis seguneb päriselu ja väljamõeldis ja ja jah...

Stiili poolest läheb vahepeal raamat kohe ERITI käest ära ning muutub sürrealistlikuks ja unenäoliseks, kus juba keelekasutuse poolest pole enam tegu lihtsa ja sirgjoonelise jutustamisega. King loobib potti ikka väga korralikult vürtse peale, loksutab osasid tegelasi mineviku ja oleviku vahel, ajab hullumeelsuse piirile. Ning mis kõige hullem - lõpetab jälle raamatu järsku ära. Praegu, kui sari on juba kenasti lõpuni ära ilmunud, pole muidugi probleemi aga kujutan ette kuidas pidi omal ajal küüsi närides viimast osa ootama...

Seda raamatut on päris palju sakutatud seetõttu, et paras osa toimub... no ütleme, et ühe tegelase peas ning kisub üsna "naistekaks" ära. Minu arvates on see hoopis sümpaatne kuna neid higihaisuseid mornilt muigavaid meessoost vesternikangelasi on niigi igalpool, parem ongi kui mõnda laskurit ka natuke teise nurga alt näidatakse.

Tuleb nentida, et ega ma esimesest lugemisest seda raaamatut väga ei mäletanudki enam. Seega tundus igatepidi värske ja esmakordne ning seni on sari olnud üsna ühtlaselt väga-väga hea. "Calla hundid" on natuke "nii ja naa" - aga see on ikka väga kerge pinnavirvendus.

Käisin eile Tarantino uusimat filmi "Once Upon a Time in Hollywood" vaatamas (lühidalt: meeldis, väga) ning kuna seal on ka paras osa vesternit siis sobis raamatuga hästi komplekti. "Calla hundid" oleks muidugi veel paremini klappinud aga ärme nüüd liiga palju ka ootuseid üles kruvi. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Doanizarre udulaam (2009)

Stephen King
The Dark Tower V: Wolves of the Calla (2003)

Marko Kivimäe

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.
Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlap
Meie, kromanjoonlased (2009)

Marko Kivimäe

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole (2012)

Marko Kivimäe

Tegu on "Tumeda torni" sarja ühe raamatuga, mis on kirjutatud peale seda, kui sari oli juba valmis. Teos paigutub loogiliselt neljanda ja viienda raamatu vahele, nimetataksegi seda "Tumeda torni" 4,5 raamatuks.

Kuna seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud siis lugesin inglise keeles. Tundub, et päris huvitav oleks võrrelda kõrvuti originaale ja tõlget kuna vähemalt lukuaugu puhul kasutab King kohati sellist mõnusalt värvikat arhailist keelt. Eestikeelne tõlge on olnud omade vigadega aga üldiselt kenasti loetav - aga mulle tundub, et mingi hõng on läinud tõlkes kaotsi. Raamatu lõpus on ka viiendas raamatust ("Calla hundid") proloog, siis saab võrrelda kõrvuti originaali ja Silver Sära tõlget.

Kuna ma kipun mingi nurga alt natuke perfektsionistiks kätte ära minema siis ikka tuli võtta sõnaraamatut kõrvale mõne sõna tõlkimiseks. Mis kokkuvõttes sikutas lugemiseks kuluvat aega kõvasti pikemaks - aga ei seganud teps mitte.

Raamat on tehniliselt päris huvitavalt üles ehitatud. Ei tahaks isegi detaili minna aga põhimõtteliselt saab raamatut lugeda jällegi eraldiseisvana, üldsegi mitte sarja osana. Jah, seal on ka torniga seotud detaile siin ja seal - aga pigem vähe. Samas tasub pidevalt lugeda ridade vahelt ning üldse ei väsi ma mainimast, et tegu on (küll vast liiga vähese fantasylugemuse puhul) ühe äärmiselt väärt sarjaga. Raske on rääkida vaid ühest teelõigust pikemal teel tumeda torni suunas.

Kui siin on veel mõni, kes on seni kartnud lugeda originaalis, inglise keeles siis julgustan ikka järgi proovima. Jah, ei pruugi olla tingimata tehniliselt lihtne ettevõtmine, eriti kui võrdlen enda eelmise ingliskeelse raamatuga (Andy Weir "The Martian"). Kuid tõesti - kirjanikuhärra keelekasutus on äärmiselt mõnus ning kui tihti kohtab ikka kedagi kasutamas sõna "ascairt" (mida isegi tavasõnaraamatutes ei kohta)?

-----

Billy was standing at the bars of the drunk-and-disorderly cell. He’d heard our palaver, and looked frightened. “Is it here?” he asked. “The skin-man?”

“I think so,” I said, “but there’s no way to be sure.”

“Sai, I’m ascairt.”

“I don’t blame you. But the cell’s locked and the bars are good steel. He can’t get at you, Billy.”

------

Kaks stiilinäidet veel:

-----

She laughed and her bosom heaved like the sea. “Polite of you, young gunnie, aye, and very snick, but it’s long since I was weaned. We’ll not eat ye.” Her eyes, as black as her shoes, twinkled.

“Although ye’d make a tasty snack, I think—one or both. I am Everlynne of Serenity. The prioress, by the grace of God and the Man Jesus.”

“Roland of Gilead,” I said. “And this is Jamie of same.”

Jamie bowed from his saddle.

She curtsied to us again, this time dropping her head so that the wings of her silken hood closed briefly around her face like curtains. As she rose, a tiny woman glided through the open gate. Or perhaps she was of normal size, after all. Perhaps she only looked tiny next to Everlynne. Her robe was rough gray cotton instead of white muslin; her arms were crossed over her scant bosom, and her hands were buried deep in her sleeves. She wore no hood, but we could still see only half of her face. The other half was hidden beneath a thick swath of bandagement. She curtsied to us, then huddled in the considerable shade of her prioress.

-----

“P’raps he’s thow’d hisself in the river and drownded,” Stokes speculated.

“Hop up in the wagon, son,” Cosington said. “I’ll drive’ee back to yer ma’s.”

But Tim shook his head. “Thankee, I’ll walk, if it’s all the same to you.”  

------
Teksti loeti inglise keeles

Beth Revis
Across the Universe (2011)

Marko Kivimäe

Kaanepildi järgi ei arvanud algul suurt midagi, ilma midagi teadmata arvaks, et ju mingi esoteerika ole.  Kui aga raamatut lähemalt vaadata siis on selle südame sees planeedid - selge, astroloogia. Tegelikult on raamat nullstiiliga (noorte)ulme.

Tegevus toimub Godspeed nimelises tähelaevas, kus sadakond kodanikku on krüogeeniliselt ära külmutatud, laev on Päikese-Maalt teel Kentauri-Maa suunas. Sõit on kestnud juba sadu aastaid ning laeval on tekkinud täiesti omaette ühiskond. Juhiks on Vanim (kes ongi vanuselt vanim), teisel kohal on Vanem (kellest siis kasvatatakse Vanimat). Lisaks on veel ühelt poolt kunstnikud-teadlased ja muud peaga tööd tegevad tegelinskid ning teisalt nö. töölised, lihtrahvas, "tootjad". Kogu see väike suletud ühiskond on üles ehitatud rangele kontrollile, kus inimesi hoitakse uimastatuna, et nende emotsioonid ei tekitaks segadusi. Samal ajal on ka kindla aja tagant "hooaeg", mis tähendab siis, et ka seni emotsioonitud lihtkodanikud hakkavad ühel hetkel ohjeldamatult paarituma. Kuna tegu on noortekaga siis on see osa raamatust ühtepidi pinev aga ei lähe ülemäära palju detaili ja jääb üsna viisakaks.

Novot. Raamatu üheks peategelaseks on noor tüdruk Amy, kes äratatakse krüounest vägivaldselt üles. Algul arvab ta üldse, et teda taheti tappa, eriti kuna ka teisi magajaid äratatakse salapärase tegelase poolt vägivaldselt üles ning mõnigi ei ela seda protsessi üle. Aga siis hakkab raamat edenema, on krimkalikke noote, teine pool ongi suurest selle salapärase mõrvari tagaajamine.

Endale tuli lugemise ajal silme ette Stanisław Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Sarnasus on siis allasurutud emotsioonidega ühiskonna poolest. Samas ma neid kahte raamatut ei võrdleks kuidagi kuna Lem on põhjalik ja läheb ühiskonnakorraldusse ja tegelastesse süvitsi, Revis on äärmiselt pealiskaudne. Võib ilmselt ütelda, et "Läbi universumi" sobib hästi 'meerika popkornikinoks - kahe- või isegi ühemõõtmelised tegelased, palju sisedialoogi, mis ei jõua emotsioonidest kaugemale, üldiselt huvitav keskkond, mille puhul ei saa mingit infot, mis selle pealispinna all toimub. "Ilus aga loll" on üks väljend, mis pähe tikkus. Samas läbi ma selle raamatu ju lugesin mingil põhjusel... oma osa oli selles, et tehniline pool oli täitsa okei (vähemalt niipalju kui kirjanik seda lugejale näitas). St ka see aspekt raamatus oli pealiskaudne - aga ei tundnud nagu sadul sea seljas (mida teinekord juhtub, kui asjatundmatu inimene kirjeldab valdkonda, mida ise ei tunne).

Pealiskaudsusest rääkides siis muljetavaldav on see, mida saame teada peategelase kohta peale 400 lehekülje lugemist. Nimelt on ta nimi Amy, tal on punased juuksed, ta armastab enda vanemaid ning talle meeldib joosta. Kõik. Nagu tegelikult ka.

Kui rääkida raamatu plussidest siis õhkkond ja olemus on huvitavad. Eks ta ongi selline lihtne meelelahutus, millest oleks saanud märksa-märksa rohkem välja võluda. Teisalt ongi vist YA valdkonnas meeletult sellist raamatumassi...? Mida loetakse korra, mis ei eristu teistest mingil viisil, kus autor on vaid kirjapaneva funktsiooniga ning ei anna ise mingit lisaväärtust.

Kusagil poole lugemise peal uurisin huvipärast raamatu tausta ning selgus, et tegu on triloogia esimese osaga. Kirusin siis korraks juba kuna ei taha jälle järjekordse konksu otsa sattuda, kus mingist universumist arusaamiseks tuleb üle tuhande lehekülje "läbi ratsutada". Rääkimata sellest, et eesti keeles on ilmunud vaid sarja esimene osa, ülejäänud kaks...Tänapäev? Millal? Kas?

Kuna on möödas kuus aastat tõlkeraamatu ilmumisest siis ega vist ei tule sealt püssist rohkem midagist, kui just Hollywood teost suurele ekraanile ei mana. Samas raamatul on täiesti mõistlik lõpp, mis ühtepidi (järsult) paneb asjad paika ning teisalt jätab võimaluse jätkata. Ise ei viitsi (hetkel) küll edasi lugeda - aga oma osa on siin hoopis sellel, et viimased loetud raamatud on olnud suures osas YA valdkonnast, vahepeale tahaks midagi muud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lew R. Berg
Üle piiri: Palgasõdur Willardi seiklused (2014)

Marko Kivimäe

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)

Michel Faber
The Book of Strange New Things (2014)

Kristjan Sander

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Carrie (1974)

Kristjan Sander

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Desertion (1944)

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)

Indrek Rüütel

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
Shadow of the Scorpion (2008)

Indrek Rüütel

Ian Cormaci ECS'i agendiks saamise lugu - sõda pradorite rassiga on läbi saanud, Polity võitis, kuid nagu ikka, siis tegelikult on sõjas kaotajateks isegi võitjad. Separatistid, kellest oli juttu ka Prador Moon'is ajavad siingi oma Polity-vastast rida. Natuke on sekka ka Pradoreid endid, meenutusi Pradori sõja päevist, Cormaci lapsepõlvest jne. Meeldivalt tempokas lugu, mitte ülearu pikk (vähe möla, pikk samm) - jätkuvalt mõjub kui huvitav sissejuhatus sellele, mis järgnema peaks. Ilmselt nii ongi mõeldud.
Teksti loeti inglise keeles

Kadri Umbleja
Siis, kui nad tulid... (2019)

Indrek Rüütel

"Siis, kui nad tulid..." on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Esimene port (2019)

Indrek Rüütel

Küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Kuhugi minnakse, midagi tehakse, peab midagi saavutama. Pärast on tagantjärgi isegi keeruline meenutada, mille nimel kogu see jant käis... Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. 
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)

Indrek Rüütel

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles

Eva Luts
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Indrek Rüütel

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
Prador Moon (2006)

Indrek Rüütel

Polity ja Pradorite kuningriigi sõda. Mulle täitsa meeldis ja ilmselt selliseks lihtsamaks sissejuhatuseks oma teistele Polity-sarja romaanidele Asher selle ongi kirjutanud. Sellisena täitsa töötas - mul on nii varasemad kui hilisemad vastavad teosed lugemata, nii et nüüd tekkis täitsa isu nendega tutvust teha. Ei tea - võibolla on igasugune filmindus mind kangesti ära rikkunud, kuid ma ei nõustuks väitega, et siin raamatus oli palju nn übervägivalda (kuidas need uudisterminid rupskiooper, rapper ja rümbarebu jt olidki?) - nõus, kui see oleks kinolinale manatud, siis saanuks ilmselt võigas küll, aga miskipärast loob juba esimene konfliktistseen, millega romaan sisse juhatatakse teatava eelduse, et inimlikul loogika ja hinnanguga sellele, mis on võigas ja mis normaalne pole siin midagi peale hakata.
 
Lühike romaan koosneb peaasjalikult mõnest liinist, mille ümber ehitatakse üles peotäis stseene: Jebel "U-Cap" Krongi nimeline sõdur, kes võitleb eesliinil pradoritega; keegi neiu Moria, kes töötab portaali juures ja kellele on äsja ajusse siirdatud illegaalne, ülivõimekas kompuuter, mille vastu ilmutavad huvi inimeste maailma valitsevad tehismõistused, sest tundub, et seda oleks võimalik kasutada portaalidest ka millegi suurema kui nt inimese läbi suunamiseks. Siis on seal veel üks separatist ja pradoritega koostööd tegev Conlan, kellel on täita väike roll. Ja loomulikult siis pradorist laevakomandör kapten Immanence, kes on inimeste vastase sõja juht. 
 
Inimestega on vaja sõdida siis peamiselt selleks, et saada 1) süüa - inimliha maitseb ootamatult hästi; 2) saada "toorainet" oma biorobotite valmistamiseks - pradorid nimelt kasutavad palju elusorganismide baasil loodud "droone" - eemaldatakse vastavalt vajadusele jäsemeid, kestasid, närvisüsteemi ja aju osasid; asendatakse need elektrooniliste ja mehhaanilise komponentidega;  3) saada enda valdusesse portaali-tehnoloogia, mida pradoritel pole; 4) lihtsalt selle pärast, et pidev sõdimine ja vägivaldne konkurents on osa nende liigiks olemisest 
 
Üldine etteheide teosele on tõesti see, et eespool nimetatud liinid on kõik väga pinnapealsed. Kohati vaat' et visandlikud. Teisalt muidugi on see, et lugedes jääb hinge kripeldama tunne, et tahtnuks kõige kohta rohkem teada saada, et autor võinuks põhjalikumalt ette võtta, see on tundemärk, et lugu läks korda, oli piisavalt huvitav kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis hindeks neli. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)

Indrek Rüütel

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Jana Raidma
Libakass (2019)

Indrek Rüütel

Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Sümpaatia (2019)

Indrek Rüütel

"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Riisirahvas (2019)

Indrek Rüütel

Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)

Arvi Nikkarev
Maagia: Vene ulme antoloogia (2019)

Frederik Pohl
Gateway (1977)

Frederik Pohl
Beyond the Blue Event Horizon (1980)

Frederik Pohl
Heechee Rendezvous (1984)

Frederik Pohl
The Annals of the Heechee (1987)

Frederik Pohl
The Gateway Trip: Tales and Vignettes of the Heechee (1990)

Frederik Pohl
The Boy Who Would Live Forever (1999)

Charles Stross
The Rhesus Chart (2014)

Charles Stross
The Annihilation Score (2015)

Charles Stross
The Nightmare Stacks (2016)

Charles Stross
Empire Games (2017)

Charles Stross
The Delirium Brief (2017)

Charles Stross
Dark State (2018)

Charles Stross
Equoid (2013)

Charles Stross Cory Doctorow
The Rapture of the Nerds (2004)

Indrek Hargla
Suvitusromaan (2013)

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)

Indrek Hargla
Päkapikulõksud (2005)

Indrek Hargla
Osariigi presidendi kohtumine (2012)

Indrek Hargla
Jõulujõud (2013)

Indrek Hargla
Tammõküla viljakuivati (2015)

Indrek Hargla
Penningbütteli kummituse juhtum (2018)

Indrek Hargla
Heliose teoreem (2018)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)

Indrek Hargla
Per homicidium ad astra (2018)

Indrek Hargla
Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Indrek Hargla
Hathawareti teener (2002)

Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid (2011)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)

Indrek Hargla

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Fool Moon (2001)

Robert Sheckley
Tont nr 5 (2016)

Chris

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
The Guardians of Time (1981)

Chris

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Gods Themselves (1972)

Chris

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinster
Colonial Survey (1956)

Chris

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)

Chris

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
The Songs of Distant Earth (1986)

Chris

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Lois McMaster Bujold
Diplomatic Immunity (2002)

Chris

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Becky Chambers
Record of a Spaceborn Few (2018)

Ats Miller

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Mary Robinette Kowal
The Calculating Stars (2018)

Ats Miller

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Eestid, mida ei olnud (2017)

Arvi Nikkarev


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)

Arvi Nikkarev


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles

Zinovi Jurjev
Finansist na tšetverjonkahh (1965)

Andreas Jõesaar

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Harry Harrison
Spaceship Medic (1970)

Andreas Jõesaar

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Pasi Ilmari Jääskeläinen
Kummitustalo, Rakettitehtaankatu 1 (1996)

Andreas Jõesaar

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles