x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 49 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Genevieve Cogman
The Masked City (2015)


Teine osa on natuke youngadultilikum kui esimene. Kuigi on ka selliseid nalju, mida varateismeline ehk nautida ei oskaks. Lihtsalt tegevus on sirgjoonelisem ja niiöelda kangelaslikum.
Pahadel haldjatel õnnestub loheprints Kai ära röövida ja toimetada nii kõrge kaosetasemega maailma, et lohed tunnevad end seal väga kehvasti - liiatigi tähendaks lohede sissetung sügavale haldjate tagalasse samahästi kui otsest sõjakuulutust. Mille peale loheröövijad mängivadki. Nii peabki Irene suurema osa päästeoperatsioonist enda peale võtma. Tegevuskohane on Veneetsia päris suurejooneline.
Kuna lugeja teab, et järgesid tuleb veel ja veel, võib ta olla ka üsna kindel, et lõpuks tulevad peategelased kõigi raskustega toime. Põnevuse pakkumiseks peaksid siis vaenupoolte võimalused näiliseltki võrdsed olema. Võlukunsti puhul on seda alati raske korraldada ja mulle tundub Irene oskus asju nende Tõelisi Nimesid kasutades mõjutada nagu liiga võimsa relvana.
Ah, noh, ladus lugemine, aga midagi jäi nagu puudu ja kohati oleks autor nagu kiirustanud.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Youth (1952)

Isaac Asimov
Sucker Bait (1954)


Eelarvustaja on kõik öelnud; võin vaid lisada, et juba termini "noncompos" eest peab see lugu "viie" saama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Heinrich Weinberg
Vaikust ja rahu (2018)


Weinbergi kohalik õuduslugu räägib ühest nn kontorirottide seltskonnast, kes otsustavad ette võtta väikese retke Kaansoo keskel asuva soojärve saarekesele, et seal onnis mõnusalt öö veeta ja romantitseda. Retke käigus avastame koos tegelastega, et soos ei ole asjad kõik päris nii nagu peaks. Esinevad veidrad anomaaliad - mittetöötav kompass, kahtlane häälte puudumine, olematu mobiililevi jms. Õudusloole kohaselt ei hakata liigselt pead vaevama ja rühitakse edasi. Neid ei peluta ka ühe liikme peaaegu uppumine laukasse. Lõpuks jõutakse pärale ja võiks saabuda oodatud romantiline hetk kahe peategelase Alari ja Helena vahel. Kuid Kaansool on nendega teised plaanid...
 
Olles vahetult lugenud Weinbergi romaani "Tõrkeotsing", kerkis silme ette sealne eriväelase taustaga keskkonnateadlik peategelane Maris. Siinses loos tegutseks mõnes mõttes tolle kuti sarnane tüüp. Tuttavlikud motiivid nagu Afganistaan, hullumajas istuv protagonist, keskkonnateaduse õpingud... Mul on tunne, et see tüüp on tegelikult väga sarnane kirjaniku endaga. Samas, miks mitte kirjeldada tegelast, keda ise väga hästi tunned :) See pole etteheide, vaid lihtsalt tähelepanek.
 
Lugu ise algab rahulikus tempos ja loob õuduslooks vajalikku atmosfääri. Kuid ei maksa arvata, et leiame siit tüüpilise etnosugemetega rupskiloo või painajasteri. Peagi suubume müstikalt Weinbergile tuttavliku teadusulme valdkonda, mis jällegi pole miinus. On tore tegelastega koos avastada, et asjadel on täiesti loogilised seletused. Oma ülesehituselt meenutab see veidi Joss Whedoni "The Cabin in the Woods" filmi, kus samuti nii öelda klassikaline õuduslugu pöörab ühtäkki hoopis millekski muuks.
 
Spoiler!!! Veidi jäi kripeldama lõpuosa - viimane peatükk - mis oleks ehk võinud üldse olemata olla. Piisanuks paarist lausest kirjeldamaks, et sarnane juhtum on aset leidnud ja meditsiiniasutusse on saabunud inimesed kaitseministeeriumist. Tausta andmise peategelasele oleks võinud surada jupi kaupa eelneva teksti sisse.
 
Üldjoontes oli siiski väga lobe lugemine ning Weinberg võiks julgelt proovida õudusžanris veelgi sügavamat vagu künda. Hindeks tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles

Pierce Brown
Golden Son (2015)


Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
We Are Legion (We Are Bob) (2016)

Dennis E. Taylor
For We Are Many (2017)

Dennis E. Taylor
All These Worlds (2017)

Dennis E. Taylor
For We Are Many (2017)


Olulisimad alajaotused bobiversumi teises seerias on siis deltalasteks kutsutud kiviaja tasemel tsivilisatsiooni eluolu tundma õppimine ja nendele uute leiutiste tutvustamine, nende kaitsmine vaenulike keskkonnamõjude eest. Bobi eesmärk on nad päästa väljasuremisest, millele nad tunduvad olevat määratud. 
 
Teine oluline liin on Maalt evakueeritud inimeste koloonia rajamine Vulcan ja Romulus nimelistele planeetidele. Kuidas sealse ökosüsteemiga kohaneda ja kuidas siis Maal on tekkinud mingi terrorigrupp, mille eesmärk on terve inimkond välja juurida, sest nii saaks universum rahus taastuda. Bob-kloonid muidugi otsivad samal ajal usinasti uusi koloniseerimiseks kõlbulikke maailmasid, muudkui paljunedes.
 
Kolmas tegevusliin on seotud võõrtsivilisatsiooniga, mida on hakatud kutsuma Teisteks. Need on äärmiselt vaenulikud ja konflikt on paratamatu. Tundub, et suurem enamik teadus-arendusest, mida Bob'id teevad on seotud Teiste vastu võitlemisega, sooviga maasarnastada Epsilon Eridani süsteemis olevat planeeti või siis luua enale lõpuks android-kehe, et saaks sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peale tagasi.
 
Enam ei ole seda esimest osa läbivat paduoptimismi. on süngeid, küünilisi ja kurbi toone. Lõpp-tulemus ei tundu sugugi garanteeritud.
 
Vaadates esimest ja teist osa tervikuna, tahaks hinnet isegi upitada, kuid eraldi võetuna jään siiski "4" juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
The Expert System's Brother (2018)


Tchaikovsky lühike romaan räägib meile tundmatul peamiselt maismaaga kaetud planeedil toimuvast. Inimesed elavad väikestes kogukondades, mis koonduvad hiiglaslike puude ümber. Külas on kolm tähtsamat tegelast - Arst, Arhitekt, Seadusemõistja - kes saavad rolli puudes elavate eriliste putukate (Valijad) torke järel. Sellega istutatakse väljavalituisse seadmed (Vaimud), mis läbi kandjate kogukonna elu juhivad. Loodus on planeedil küllaltki vaenulik ja kogukonnad peavad harmoonilist koostööd tegema, et elus püsida. Kui keegi reeglite vastu eksib või vägivallatseb, määritakse ta Seadusemõistja otsuse põhjal spetsiaalse ainega kokku. Aine tungib sügavale organismi ja kõige muu halva juures takistab enamikku looduses eksisteerivat toitu süüa. Peategelane Handry saab nooruses õnnetuse läbi veidi tolle ainega kokku ja täiskasvanuks saades vaevavad teda endiselt probleemid. Küla kogukond ei taha teda omaks võtta ja tuleb päev, kus mehe enda lihane õde, kes saab Arsti rolli, peab venna sunniviisiliselt pagendusse saatma. Mida Handry pagenduses külade, planeedi ja inimkonna mineviku kohta avastab, jääb juba lugeja avastada.  
 
Autor on teinud suurepärast tööd maailma loomisel. Hoolimata ülimalt lühikesest teosest, valdas tegevustiku osas mind paaril korral küll väike üllatusmoment - ahaa, sellepärast siis see või too oli nii. Tõsi, ega meile eriti tegelasi välja joonistata, aga mulle olid protagonisti käigud, väikesed mõtted ja coming-of-age täiesti usutavad. Täitsa leidlikult oli kasutatud tuntud troope ja lõpp jättis piisavalt lahtiseid otsi edasisteks mõtisklusteks. Kokkuvõtvalt selline biopungilik tehnofantaasia.
Teksti loeti inglise keeles

Kersti Kivirüüt
Värav (2018)


Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
Teksti loeti eesti keeles

Kim Newman Eugene Byrne
Back in the USSA (1997)


"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus. 
Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...
Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo  "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks. 
Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.     
Teksti loeti inglise keeles

Dennis E. Taylor
We Are Legion (We Are Bob) (2016)


Selle raamatu suureks plussiks ja miinuseks samal ajal on see vankumatu optimism, millega Bob suhtub enda uude digitaalsesse minasse, kosmose hõivamisse, tervete planeetide maasarnastamisse, lahingutesse konkurentidega, isegi iseenda surmasse. Olgu tegu mistahes jamaga, helge tulevik terendab silmapiiril ja kõik on justkui hästi isegi kui on ilmselge, et tegelikult on vägagi kehvasti.
 
Et tegemist on vähemalt osalt transhumanistliku teemaga, siis tegelikult võiks ikka rohkem sellele tähelepanu pühendada küll. Sellisel kujul nagu praegu on raamatus selgelt kaks-kolm suuremat osa - esiteks nö sissejuhatus, kus põgusalt tutvustatakse Bobi enne kui ta surma saab ja kuidas ta siis "kasvab" kosmosesondi ajuks. Mu meelest on selle osa juures päris tore see taustal toimiv usufanaatikute kildkondade hõõrumine USA õigusjärglase FAITH'i poliitladvikus. Teiseks suuremaks osaks on siis paari Bobi "järeltulija" pingutused Maa elanikonna riismete päästmisel. Kõige selle vahele on pikitud siis teiste tähesüsteemide uurimist, koos kosmoselahingute ja kontaktidega. Lõpp on selline selgelt "järgneb..." ilmega. Ja kusjuures täitsa tekkib tahtmine järgmine osa kätte võtta.
 
Igati tore lugemine oli. Ja nalja ikka sai küll :)
Teksti loeti inglise keeles

Roman Podolnõi
Pseudoajaloolised pajatused (1976)

Juri Tsvetkov
995-i svjatoi (1962)


"Põgenemiskatse" väärtuselt teine jutt nimiloo järel. "Nelja" saab kahel põhjusel: a) kannatab väga hästi lugeda, kuid eriti ei kannata üle lugeda ja b) läänemaailma kirjeldus on veidi ... hm... "Krokodili" moodi. (Kui keegi veel teab, misasi see oli).
Teksti loeti eesti keeles

Anatoli Dneprov
Podvig (1962)


Teate, ma tahtsin seda asja "kahega" hinnata, kuid siis tuli mulle meelde, et "geeniuseks opereerimise" teemal on ka üks teine lugu kirjutatud ... teate küll, ühe kogumiku nimilugu ;). Ja nüüd on kahju, et nulli ei saa panna.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Baxter Alastair Reynolds
The Medusa Chronicles (2016)

8.2018

Tegemist on otsese järjega A.C.Clarke'i Nebula võitnud lühiloole "A Meeting with Medusa". Kaks autorit, Baxter ja Reynolds, on võtnud nõuks pisikesest materjalist terve tegevust täis romaani välja kasvatada ja minu meelest täitsa hästi. Algmaterjal oli pigem selline mõtisklus kohtumisest tundmatuga. Pean tunnistama, et võtsin romaani ette just Reynoldsi nime pärast, kuigi lugedes tundus, et pigem on see Baxteri kirjutatud. Samas oli raamat väga loetav ja maailm intrigeeriv.
 
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
 
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
 
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans
Taevatrepi punased astmed (2018)


Tüüp ronib mööda kosmoselifti oavart üles täitsa inimlikult mõistetava motivatsiooniga: all maa peal on võrreldamatult sitt lugu ja üleval on elu ilus ning unistuste tüdruk kah ootel. Ja kui tee peal on vaja mõni teine ronija mättasse lüüa, et oma unistus kätte saada, noh - nende kaotus.
 
Mul jääb tegelikult paar-kolm etteheidet jutule. Nimelt käest ilma jäänud kodanik ei saa parima tahtmise korral ka niivõrd kõbus olla ilma mingi tõsise välise abita. Eespool esitatud väitega puuduliku tundekaose kirjelduse kohta, kui selguvad mõningad tõsiasjad, nõustun samuti. Ja kolmandaks on siin seesama teema, mis paljude Metsavana juttude juures iseloomulik: need on head stseenid, kuid selleks, et see oleks väga hea jutt, tuleks natuke algust, keskpaika ja lõppu veel "lihaga" täiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Taevatrepi punased astmed (2018)

Kersti Kivirüüt
Värav (2018)


Selleks, et kõik täpselt niimoodi ära rääkida nagu see tegelikult oli, pean ma alustama sellest kuu teisest reedest, mil Eva Luts mu Õlleministeeriumis fakti ette pani, et nii - nüüd loed selle raamatu läbi. Mõningase piinlikkusega pean ma tunnistama, et peaaegu ainus tegur, mis mind mõjutas nõustuma oli raamatu tagasihoidlik lehekülgede arv. Noh - küllap ma jaksan end sellest 127 lk läbi... ee... töötada...?
 
Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt on siin umbes 35 tuh sõna, ehk siis klassikalises tähenduses pole tegemist isegi mitte romaaniga, vaid pikemat sorti lühiromaaniga. Aga küllap see piir romaani ja lühiromaani vahel ongi pigem selline hägune ja võibolla rohkem isegi formaalne, tehniline. Igatahes on selge, et kirjatükk kvalifitseerub siinkandi kirjastuste ja EKL'i romaanivõistlustele, tabades sealset miinimumlävendit, mis on kuskil 200-250 tuh tähemärgi kandis.
 
Tahtmata midagi kriitilist öelda raamatu kohta, olgu lihtsalt selgituseks korratud, et zombindus ja tondindus ja üleloomulikuga mängivad õuduslood pole lihtsalt minu lugemiseelistustes kuigi kõrgel kohal. Õudus peaks olema õudne, ja selle peamiseks eeltingimuseks on mingisugunegi realiseerumisvõimalus. Haikala linnataguses tehisjärves on õudsem mõte kui kosmosest alla sadanud tulnukate laevast vallapääsenud koletis, mis omakorda on muidugi mitme suurusjärgu võrra eespool Emajõe Suursoost välja ukerdavast kooljatearmeest. Mis kahjuks lõppeb tõdemusega, et selliselt on suurem osa õudukaid minu jaoks läbikukkunud, et nad ei suuda tõusta eesmärgi kõrgusele - sisendada mingitki hirmu või õõvana kvalifitseeruvat asja. Meenutades teist Kivirüüdi lugu - Usstõbi - siis on võimalik apelleerida vastikusele, aga see on juba sootuks teine teema.
 
Et siis lühike romaan Emajõe Suursoo taga Peipsiäärse küla nuhtlusest: kooljad tuiavad pimeda saabudes küla vahele ja viivad endaga kaasa, keda kätte saavad. Romaan on tempokas: paari hommikukohvi ja õhtuse logelemise kõrvale läks selle lugemine mõnusalt, ladusalt. Eelarvustajat tuleb korrigeerida - piirivalvur on Andres (vähemalt valdavad osas tekstist), kes siis võtab endale südameasjaks välja selgitada selle needuse põhjused ja leida lahendus, mis külakese päästaks. Ausalt öeldes on natuke kahju sellest, et raamat tõesti niivõrd õhuke on, sest kohati on tunne, et tahaks õige veidi rohkem. Ilmselt mitte seletamist, võimalik, et ka mitte tegelaste hingeellu süüvimist, ei mingit diiplevat soga. Lihtsalt veidi rohkem süvenemist. Väga tormakas on see asi lihtsalt. Netiavarustes leitud arvustustes nimetatakse sedagi "suvelugemiseks" ja arutletakse selle sobilikkusest kergema lugemisvara hulka ja vanema kooliea kohustusliku kirjanduse vahepalaks ja mis kõik veel. 
 
Spoiler! Kahju, et nii muheda nimega tegelane nagu Laanehunt varakult hukka saab. Sellest tüübist tasunuks juba kasvõi nime tõttu mingi olgu või kolmanda kategooria kõrvaltegelane vormida, kes figureeriks lõpuni välja. Kindlasti oleks võimalik meie riigiametnike ja ametkondade tavadest ja viisidest hunnikute kaupa naljaleevendust tõsise jutu sekka ammutada.
 
Isiklikult jäi ka hinge kripeldama, et miks valis autor just sellised lahenduskäigud, mis lähevad kristlikku (katoliikku ja mormoonide) mütoloogiasse. Miks mitte täiesti maavillaseks etnoks kätte ära minna? Aga eks see tegelikult näitab ka seda kuivõrd kristlik maailmakäsitlus on meie kultuuris oma süvakihistusi loonud. Ajaloolasena oskab autor sealt ammutada. 
 
Igal juhul hästi tehtud ja minule õppetunniks, et ei tasu oma eelarvamustel lasta üle pea kasvada :)
 
Teksti loeti eesti keeles

John M. Ford
The Dragon Waiting (1983)


Kummaline raamat. 
Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline. 
Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline). 
Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga. 
Teksti loeti inglise keeles

Pierce Brown
Red Rising (2014)


"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Taevatrepi punased astmed (2018)


Alustades samast kohast, kust esmaarvustaja: see, et lugu kohe käima läheb, ei ole miinus, vaid pluss, kui sellega kaasneb oskus taustainfot järgnevasse teksti tilgutada. Praeguses tekstis on sellega suures jaos hakkama saadud, kuigi küsimus sellest, miks ülalt poldud liftile seni järele tuldud, ometi jääb.
 
Esimese kolmandikuni on tekst isegi mõnevõrra huvitav, kuid süžee on siiski ülimalt lihtsameelne. Iga mõtlemisvõimeline lugeja saab aru, kes allaronija on ning tema tapmisest edasi tuleb vaid pikk haigutus.
 
Lõpus kaob autoril aga pind täielikult jalge alt. Kui maailmalõpu visandamisega saab ta pärast seitset aastat harjutamist juba enam-vähem rahuldavalt hakkama, siis armastatu kaotanu tunnetest on suudetud vaid kuiv kokkuvõte koostada. Kui keegi arvab, et see on show, don't tell alal "absoluutne meisterlikkus", saab sel väitel mõtet olla vaid mingis kontekstis või taustsüsteemis, olgu selleks siis väljaanne, töötuba, autorite kollektiiv või muud sarnast. Mina isiklikult oskan taolise kollektiivi ülejäänud liikmetele küll vaid kaasa tunda.
 
Tehnilise konarlusena võib veel ära märkida mure hapnikuvooliku läbilõikamise pärast samal ajal kui ärarebitud käega skafander ennast ise parandada suudab.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobel Sam Beaver
Kollaste lillede oru poole (2018)


Soobel tõmbus küll pisut piredaks, kui ma ta loomingu võtsin kokku väljendiga "ponijutud", ja pidas mulle sissejuhatava loengu ponide, alikornide jne võrdlevast anatoomiast ja mütoloogiast, aga sellest sündis hoopis suurepärane idee temaga intervjuu teha ja asja lähemalt uurida. Soovijad võivad minna ja 07/18 Reaktorist lugeda. Kutsun sellesse maailma kirjutatud jutte "ponijuttudeks" edasi, kui autor mul just kõrvu pihku ei võta selle eest, sest minu jaoks on see sõbralik hellitusnimi.

 

Lugu on pikk ja põhjalik, kindlasti pigem jutustus kui jutt - peaaegu üheksateist tuhat sõna. Maagiast, intriigist ja ülbetest aadlikest pungil jutustuse peategelane on paks, uje ja väga sõbralik alikorn Ehaõis, kes elab uhkes Canterloti linnas ja teenib elatist aednikuna. Madala päritolu suhtutakse temasse halvustavalt, mistõttu püüab ta peamiselt mitte selle maailma rikastele ja vägevatele jalgu jääda. Edasi hargneb klassikaline lugu reetmisest, linnast väljakihutatud kangelasest, vanemast mentorist, sisemiste vastuolude ja kõhkluste ületamisest, ja lõpuks võidukast naasmisest. 

 

Pealtnäha armsa ja lapselikke elemente sisaldava jutustuse taga peidab ennast aga tegelikult üsna võigas ühiskond. Range klassiühiskond, vägivald, hoolimatus, dekadentsist nõretav aadel, sõjad, genotsiid. Sedasorti omapärast duaalsust oskab Soobel hästi luua. Mulle meenub, et mingi sarnase efekti lõin enda jaoks kunagi arvutimängus Stellaris, kus valisin tükk aega kõige armsamat, suuremate silmadega ja kohevamat rassi oma impeeriumi jaoks, ja siis tegin neist üliagressiivsed ksenofoobsed rassistid, kellele meeldis aiandus ja kes olid väga pillavad kunsti ja kirjanduse metseenid... Ei maksa ennast lasta "häirida" sellest, et prisked ponid ja suured, higised, karvased, vägivallast kaledaks muutunud ulmefännid tunduvad olevat suhteliselt väikse ühisosaga elemendid; Soobel oskab suurepäraselt kirjutada, ja asja esteetika ja armas vorm loob kohati kuidagi üsna rõlge kontrasti sellega millest õieti räägitakse.

 

Neli, aga tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Taevatrepi punased astmed (2018)


Metsavana lood kipuvad algama nii-öelda poole sammu pealt. Maailma, tegelaste või ükskõik mille kirjeldamisele kulutatakse väga vähe aega ja hoogne tegevus läheb põhimõtteliselt esimest lausest peale lahti ning esimesed ohvrid pudenevad maapinnale hiljemalt teise lõigu lõpuks. Antud loos on tapmine avastseeniks.

 

Lugu järgib peategelase Meli katset mööda kosmoselifti Maalt sõna otseses mõttes minema ronida, kõrvus all maapinnal asjadel silma peal hoidva paarimees Mutiku õpetussõnad. Metsavana on show, don't tell absoluutne meister, nii et lugu tuleb tegevuse kõrvalt ise oma peas kokku panna. Ronijaid on mitu. Miks? Ei tea. Polegi nii oluline, nad peavad seal olema. Miks nad omavahel võistlevad? Ei tea, ju polegi nii oluline. Miks ronitakse on juba selgem - Maa on mingisugusest katastroofist nii hävinud, et sealt tuleb iga hinna eest minema saada, vajadusel kas või ennast viiekümne meetri kaupa üles vinnata ligi saja kilomeetri pikkusel "oavarrel". Kõik muu ongi taust, esteetika. Kesksel kohal on ronimine. Iga hinna eest kõrgemale. Oluline on protsess ja selle detailid - nii peategelase jaoks, kes tahab ellu jääda, nii lugeja jaoks, kes tahab teada, et miks, milleks, ja kuidas, kui ka ilmselt Metsavana enda jaoks, kes ilmse mõnuga on fantaseerinud teemal: "Kuidas oleks, kui roniks krabinal mööda kosmoselifti üles? Oleks see üldse võimalik?!"


Selline üks hea ulme peabki olema.


Hinde osas olen pisut kahevahel - loo esialgne versioon, mida mul õnnestus lugeda, oleks saanud väga tugeva nelja (BAAS ei luba komakohti panna), aga viimane, parandatud versioon elimineeris pea kogu kriitika, mis mul loole algselt oli ning palju seda polnud. Ma ei oska mõelda midagi, mida sellele loole võiks juurde anda, muuta, vähemaks võtta, nii et panen südamerahus viie ära, kuigi ma muidugi tahaks kohe lugeda otsa mahukat triloogiat vihjamisi mainitud katastroofist. :) Aga sellised need Metsavana lood ongi - paari käeviipega luuakse sisukam maailm ja taust kui teised suudavad terve jutustuse jooksul valmis treida, aetakse hammas verele, ihu imelikuks ja siis lõppeb jutt ära. 

Teksti loeti eesti keeles

Jerzy Broszkiewicz
Wielka, większa i największa (1960)


Võib-olla ma ei teaks selelst raamatust midagi, kuid õnneks otsustas kirjastus "Eesti Raamat" selle 1966. aastal eesti keeles välja anda ja ma sattusin just kõige sobivamas eas olema.
Jutt -- õigemini kolm juttu -- on poisist ja tüdrukust, kelle hoovi sõidab ühel päeval vana Opel Kapitän, kellel aga peagi avanevad ebatavalised võimed. Ja nende kaudu lapsed kolme seiklusse satuvadki. Esimene on pisut kriminaalset masti, teine  ... aga ma edasi ei räägi. Ütlen vaid, et kaasarvustaja Triinu Meres kirjutas ühel teisel arvustuslehel: "Selle raamatu olemasolemine maailmas teeb selle paremaks paigaks." Ja selle määratluse täpsus paneb mind kadedusest seinu mööda üles ronima.
Ei hakka jutud ka täiskasvanud inimesena üle lugedes vastu a la "220 päeva tähelaevas". Tõsi, kolmandast seiklusest lugedes meenus miskipärast Heinleini "Have space suit, will travel". Aga ainult natuke.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2018)


Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
Head On (2018)


Tegemist siis järgmise romaaniga maailmast, mida Sclazi tutvustas 2014.a romaaniga "Lock In". Sama maailm, milles on miljonid inimesed "lukustatud" oma kehadesse pärast Hadeni sündroomi põdemist; nad elavad oma elusid Agora-nimelises virtuaalreaalsuses ja füüsilises maailmas kasutavad threep'ideks nimetatud roboteid. Scalzi loodud maailma olen täpsemalt kirjeldanud "Lock In" arvustuses (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=84894) ei hakka seda siin pikemalt üle kirjeldama.
 
Käesolev teos toob lugeja ette järjekordse juhtumi FBI agentide Shane ja Vann tööpõllult. Esimene neist on ise Haden (st liikleb ringi threep'iga) ja teine on endine integraator (inimene, kes võib närvivõrgusti implantaadi abil lasta teisel hadenil oma keha kasutada kui see peaks eelistama sellist varianti roboti opereerimisele). Shane ja Vann tegutsevad Washington D.C. hadenitega seonduvate juhtumite lahendamisega ja selles teoses on neil probleemiks ühe sportlase suremine kahtlastel asjaoludel.
 
Nimelt on välja mõeldud selline meeskondlik spordimäng nagu Hilketa, mis seisneb spetsiaalsete threep'idega  varustatud kahe meeskonna omavahelises võitluses. Jah - mitte niivõrd võistluses kui justnimelt võistluses. Threep'idest osad on relvastatud ja asja mõte on selles, et üks võistleja määratakse loosiga nn kitseks, kelle pea tuleb siis vastvõistkonnal roboti keha küljest lahti rebida, raiuda või mingi muu nipiga kätte saada ja väravasse toimetada. Omad peavad siis muidugi toda vaest "kitse" kaitsma.
 
Noh - kitseks määratud haden sureb päriselt, kui tema robotkehal pea otsast rebitakse - asi, mis ei peaks juhtuma. Ja edasi hakkab juhtuma asju, mis sisaldavad endas inimeste surma saamist, kahtlaseid äritehinguid, segaseid suhteid, idufirmasid, krüptoraha, üht olulist kassi jmt.
 
Scalzi on Scalzi - jutt jookseb, nalja saab, on põnevust, paar üllatust. Ilmselt kes nautis "Lock In" lugemist, naudib ka seda raamatut. Kui miinustest rääkida, siis vast ehk ilmseim on see, et Scalzi laseb liugu juba eelnevalt ära tehtud tööl. Ta on maailma leiutanud, loonud paar peamist tegelast ja mõned tausta tegijad. Siin lisab ta kuhjaga juurde detaile, väga ei selgita asju, mis tähendab, et mulle tundub, et enne selle raamatu kallale asumist oleks igal juhul mõistlik "Lock In" läbi lugeda, muidu võibolla ei saa päris kõigele pihta. See on rohkem, pigem krimi kui ulme. Lihtne on seda ette kujutleda järjekordse krimiseriaali ühe osana või minu poolest neljaks, viieks 45-minutiliseks seeriaks vormistatuna (st koos "Lock In'iga" oleks juba vaat' et pool hooaega valmis vorbitud), mis võib olla nii miinus kui tegelikult eelis. Kellele, mis meeldib, eksole...
 
Lugedes mõlkus korduvalt meeles märksõna, mis on sel suvel läbi käinud suurest hulgast arvustustest: see on suvelugemine. Selline mõnus ajaviide. Minu meelest hästi tehtud ajaviide. Saab sama hinde, mis esimene osagi.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)




Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
The Collapsing Empire (2017)


Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles

Mairi Laurik
Novembriöö kirjad (2017)


Väga rahulik kulgemine läbi naisterahva kirjade tema elu erinevatest ja rasketest perioodidest. On ka natuke ulmet: nanotehnoloogia, miljonilinn Tamsalu, mis on sisuliselt kõrgtehnoloogiline tehas ja selle ümber koondunud taristu, mille sees inimestel on hoopis teised väljakutsed, kui neil, kes linnatarast väljas elavad. Nautisin Mairi kirjakeelt - sõna otseses mõttes - sest raamatu peatükid ongi sisuliselt kirjad oma praegusele mehele. Armas ja südamlik lugu, aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

Laini Taylor
Strange the Dreamer (2017)


Unistaja Strange on üks paljudest Zosma talupojaorbudest, kes titena käru peale laaditakse ja munkadele kasvatada viiakse. Kloostris kuuleb ta ka vend Cyruselt lugusid nägemata linnast - Elmuthaleni kõrbe taga asuvast linnast kuhu ei lubatud ühtegi võõramaalast. Ja siis ühel päeval kaob selle linna nimi - ja mitte ainult inimeste peadest ja mäludest vaid ka raamatutest. Ja selle asemele jääb ainult "Hala". Kümme aastat hiljem, kui saabub Halast delegatsioon Zosmasse. Lazlo Strange, kellest on saanud tundud maailma suurima, Zosma, raamatukogu ainus muinasjutuuurija läheb sellega kaasa, et aidata Hala vaevavat mõistatuslikku probleemi lahendada. Raamatu teine tegevusliin järgib kindluses kogu maailmast eraldatult elava viie sinist värvi nahaga jumalasigitise elu.
See on raamat rõhujatest ja rõhututest ning rõhujate lastest. Enese ja maailma avastamisest, maagiast, lootusest ja lootusetust võitlemisest. Sisaldab hulga noorteka elemente.
Usutavasti see raamat ei ole neile kes suudelmise või seksuaalvägivalla kujutamise peale kõrvertised saavad. Raamatu üheks tugevamaks pooleks on kindlasti väga hea ja värvikas maailm oma ajaloo ja kultuuridega ja seda kirjeldavate sõnade leiutamisega.
Teksti loeti inglise keeles

L. Sprague de Camp
Living Fossil (1939)


Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust (2018)


Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). 
Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. 
Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt. 
Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
In the House of Double Minds (1974)


Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).
Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2018)




Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)




Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Born With the Dead (1974)

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)



 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Trips (1974)


"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks. 
Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes. 
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
There Was an Old Woman— (1958)

Robert Silverberg
The Man Who Never Forgot (1958)

Robert Silverberg
The Iron Chancellor (1958)

Robert Silverberg
Warm Man (1957)

Robert Silverberg
Capricorn Games (1974)


Mulle täitsa meeldis ja eelkõige õhustiku poolest. Jääaja-laadsetest kliimatingimustest haaratud lähituleviku-New York ja pilvelõhkujas toimuv luksuslik sünnipäevapidu kummaliste osalistega loovad omapäraselt dekadentliku meeleolu. 
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Pelevin
T (2009)


Viktor Pelevini panus postmodernistlikku paradigmasse: hermeneutilised maailmasüsteemid ja autori keskustelud oma tegelastega.
 
Kultuurikonteksti leebe pilamise (krahv T on Tolstoi tuntud tegelasele sarnaselt valmis keset lahingut langema mõtisklusse pilvede kuju üle) ja lõdva randmega kirjutatud võitlussteenide poolest meenutab romaan natuke Strossi Bondi-lugusid või teisi moodsaid teoseid, mille tegevus on argieluliselt usutava asemel semiootilis-müütiline ("Django Unchained" film ja muud sellised). Tõsimeelsele lugejale ei soovitaks.
 
Pelevinile omaselt on teksti pikitud tänapäeva Venemaa kohta käivaid iroonilis-küünilisi ülevõlli kommentaare ja mingil hetkel tabasin end mõttelt, et need on teose kõige teravmeelsem osa. Sellest tõdemusest lähtub ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles