x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 61 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Dan Simmons
Orphans of the Helix (1999)


Eelarvustaja võttis sõnad suust. Ka mina lugesin Hyperioni tetraloogiat rohkem kui 10 aastat tagasi ja detaile väga ei mäleta. Alguses kaalusin lausa, et peaks selle jutukese pärast üle lugema, kuid tegelikult ei tasu vaeva. Tegemist on üsna keskpärase lookesega, mille tegevus toimub küll samas universumis, kuid mis kohe kuidagi romaanide hiilgust välja ei kanna.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Gods Themselves (1972)


Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Vaim masinas (2017)


Näidendis on sõnaline roll ainult Georg Friedrich Parrotil (1767-1852), kes oli Venemaal (sh Eestis) tegutsenud teadlane ja ja vahemikus 1802-1813 kolmes järgus ka Tartu Ülikooli rektor.
Tegevus (kui seda sõna on õige monoloogi kohta kasutada) leiab aset anatoomikumis, kus äsja on lõppenud loeng ja kuhu professor jääb istuma-mõtisklema. Seltsi pakub talle ainult laual lebav laip. Professori jutt liigub ühelt teemalt teisele, kaldudes pidevalt kuhugi kõrvale ja pidevalt rääkija enda isikule ja teenetele. Elekter ja selle olemus ning salvestamise võimalused, teadus, teatri halvustamine, Tartu Ülikooli taasasutamine jms - ei oska päris ühte katusterminit leidagi. Mingil hetkel hakkab Parroti jutule reageerima laual lebav surnukeha, lähtudes oma liigutustes mingil määral ka jutu sisust. Teaduslikku maailmapilti kiitev teadlane ei reageeri aga sellele kuigivõrd, vaid jätkab oma monoloogi, kus põimuvad läbisegi mitmed tema elutöö ja vaadetega seonduvad teemad. Veidi aja pärast jalutab laip minema.
Mulle näib, et näidendi kokkuvõttev sõnum seisneb ikkagi näitamises, et Tartu Ülikooli loomine ja Tartu vaimsuse tekkimine olid väga suured ja väga õnnelikud juhused. Et ehitati hooned, aga kas vaim ka sisse tuleb - Jumal teab. Võrdlus linnumaja ehitamisega tundub üsna originaalne. Aga see viimane särtsakas Leideni purgiga, mis kõige lõpus veel tuli... kas see oli nüüd tavaline füüsikaline reaktsioon või sai Parrot tõesti sel moel Tartu vaimu või mingi muu vaimu pudelisse - mina aru ei saanud. Kui juba surnud ringi kõnnivad, pole miski võimatu. Tartu Ülikooli vilistlasena ei pruugi mu hinne olla väga erapooletu,st võin olla alateadlikult ülehinnanud.
"Vaimu masinas" on ka lavalaudadel esitatud ja kui kummaline see ka ei tundu, aga Parroti rollis esines Merle Jääger.
Teksti loeti eesti keeles

Mihhail Ahmanov
Missija Dobroi Voli (2011)


Kuues ja viimane raamat tsüklist "Prišedšije iz Mraka". Vahepeal on kätte jõudnud aasta 2600. Perekonnasaaga kauge järeltulija Erik Treveljan on lõpetanud diplomaatide kooli ja määratakse kohe meeskonda, kes peab haptorite juures looma diplomaatilised suhted. Tema määramisel sellesse missiooni on ka üks suur tagamõte. Uuesti annab märku tsükli kolmanda raamatu tegevuse või tegemata jätmise kauge kaja. 
See raamat on Ahmanovil kirjutatud kahasse Roman Karavajeviga. Hindeks annan 4. Kogu tsükkel kokku aga väärib lausa viit. Hea lugeda. 
Teksti loeti vene keeles

Algernon Blackwood
Jimbo: A Fantasy (1909)


Tore, et romaani pealkirjas on kohe ka alamžanr märgitud - ei pea ise pead vaevama. Puhas fantasy see küll ei ole, on selline segažanr, kus on õuduse elemente ja suur osa sündmuskust käib teatavas unenäolises miljöös. Eelkõige on see siiski lastele mõeldud lugu, kuigi taas - kohati võib see noortele jälle liiga keeruline olla. Peategelane Jimbo (=Jim ehk siis James) on elava kujutlusvõimega poisike, kes tajub maailma maagilisemalt kui enamik teisi lapsi. Tema kaheksa õde-venda on sellega harjunud, ent tema konservatiivne erukolonelist isa arvab, et poisile on vaja eraõpetajat, kes lapsest rumalad kujutlused välja ajaks. Majja saabunud eraõpetaja prl Lake on tore inimene, ent teeb sellise vale käigu, et süstib Jimbosse kohutava hirmutunde Tühja Maja vastu. See maja seisab Jimbo kodu läheduses ja lapsed suhtuvad sellesse iigi teatava kartusega. Kui Jimbo satub ühel päeval Tühja Maja juurest ehmunult põgenedes veiste karjamaale, pusib lehm teda sarvega, mille peale poisike teeb suure kaare ja kukub pauguga maha. Sellest põrutusest lendab Jimbo sisuliselt mingile teisele tasandile, ehkki tema keha lebab teadvusetult haigevoodis. Selles ulmelises "teises maailmas" viib olevus nimega Hirm (Fright) Jimbo Tühja Majasse, kus ootab juba ees sadakond last, kes kõik on saabunud sinna tänu sellele, et neid on nn päris elus millegagi ära hirmutatud. Vaimselt on tegu täiskasvanud inimestega, kehalt lastega. JImbole saabub sinna maailma siiski kaitseingel - seesama eraõpetajanna, kes talle tahtmatult häda tekitas - ja hakkab õpetama poissi (kelle mälu on kadunud) , kuidas siiski päris elu tagasi pääseda ja Hirmu hirmuvalitsuse alt pääseda. Keskne teema on siin Jimbole kasvavad tiivad ja nendega lendama õppimine. "Jimbo" on üsnagi sündmustevaene lugu. Suur osa tekstimahust kulub mälu kaotanud poisi tunnete ja tajude kirjeldamisele. Kannatliku täiskasvanuna võin ma ju kõik selle mõtlikult läbi töödata, aga kas romaani potentsiaalne sihtgrupp ikka jaksab? Arvan, et kui lisaks igavusele sellest loost veel midagi meelde jääb, siis intensiivne nukrustunne, mida peategelane ebamääraselt ent permanentselt kogeb, sest aimab, et tema eraõpetajannast päästja peab tema pääsemise nimel ise surema. Nii lähebki - ja mina mõtlen, et kas tänapäeval tahaks keegi sellist üsna kurva lõpuga lugu noorele põlvkonnale kirjutada. Mainin veel, miks ma üldse soetasin raamatu, mida tituleeriti müügikuulutuses kui "children's fantasy" - lihtsalt sattusin peale ja märkasin, et heas seisus esmaväljaanne oli väga soodsalt saada. Ning Blackwood on mulle varem pehmelt öeldes sümpaatse mulje jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Ahmanov
Vrata Galaktiki (2009)


Viies raamat tsüklist "Prišedšie iz Mraka". Kui esimese raamatu tegevus ja kogu tsükkel algab aastal 2088, siis selle raamatuga oleme jõudnud aastasse 2350 midagi. Eelmise raamatu noorest leitnandist on saanud Õigluse Kohtunik Mark Valdes, kellele tehakse ettepanek korraldada missioon dromide täielikuks purustamiseks loona eo abiga. 
Kirjutatud Ahmanovile omaselt militaarulmena, kuid kogu tsüklis on peale lahingute ja sõdade veel jälgitavad kaks liini. Esiteks - perekonnakroonika peategelase näol, teiseks on progressorlus. On selline tegelane, kes on Maal peitunud ja vaikselt tegutsemas juba Tšingis khaani aegadest ja kelle aktiivsus suurenes alates kosmiliste jõudude sekkumisest bino faatade poolt ja inimkonna jõudmisega galaktilisse maailma. 
Teksti loeti vene keeles

Mihhail Ahmanov
Tjomnõje Nebesa (2006)


Neljas raamat tsüklist Prišedšie iz Mraka. Tegutseb eelmise raamatu peategelase poeg Mark Valdes. Dromid on vallutanud tema koduplaneedi ja saadetud abi lüüakse puruks. Pääseb ainult Mark Valdes. Raamat ongi vastupanust dromidele.
Teksti loeti vene keeles

Poul Anderson
The Guardians of Time (1981)


Alternatiivajalugu ja ajarännud on mulle alati meeldinud, samuti jättis sügava mulje Poul Andersoni parimate juttude kogumik "Taevarahvas". Seega oli "Aja valvurid" kindel ost.
Üllatuseks kulges lugemine alguses väga aeglaselt, sest esimene lugu on üsna konarlikult kirja pandud. Järgmised olid juba paremad, aga kogu kogumiku vältel tuli terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokse käsitleb autor ikka väga vabalt ja igas jutus täpselt nii nagu talle parasjagu sobib. Kord ei juhtu tulevikuga midagi, sest eksisteerivad paralleelsed ajajooned, kord aga tuleb kiirelt tegutseda, et mitte eksisteerimist lõpetada. Üks kord ei mõjuta üksikisikud midagi, sest nende geenipagas on asendatav, teinekord on aga neil tohutu mõju. Iseenesest pole sellest ju midagi, aga see on stiililiselt ebaühtlane.
Mis aga ei olnud stiililiselt ebaühtlane, oli alati mingi tüdruku mängu toomine ja temakese kangelaslik päästmine või ülepeakaela armumine jne. Tore. Aga lõpuks etteaimatav ja veidi tüütu. Võib-olla just selle pärast ei saa kogumik mult maksimumpunkte, kuigi järge ootaksin küll.
Lugudele hinnanguid andes kordan eelarvustajaid: Gibraltari juga oli saast, Delenda Est parim. Ise tõstaksin veel esile loo pealkirjaga Julge olla kuningas. Just eelkõige lõpupuändi pärast, kus see muidu tüütu naisteteema sobis nagu rusikas silmaauku.
Tänan maakeelde panemise eest ning ootan lisa.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
The Guardians of Time (1981)


Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Lew R. Berg
Reekviem «Galateiale» (2004)


Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Artur Räpp J. J. Metsavana
Tuumahiid 3: Triitium (2017)


Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.

Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.

Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.

Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.

"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.

Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Pärast kättemaksu (2015)

Siim Veskimees
Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik (2015)

(:)kivisildnik
(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik (2015)

J. J. Metsavana
Mongori viimane seiklus (2014)

Artur Räpp
Ja viis köidet ülespoomist (2014)


Miski oluline jäi siit mulle puudub, kuid lõpuks oli tunne, et seda ideed poolikutest elluärganud tegelastest ja selle poolikuse tõttu kaasnevatest piirangutest saaks pikemalt lahata. Ma ei välistaks, et see võiks isegi romaani mõõtu materjali pakkuda, kuid üks praegusest pikem lühijutt on siin kindlasti peidus.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Taruaeg (2015)

Aira Rakav
Muumitroll (2015)

Meelis Ivanov
Hea laps (2014)

J. J. Metsavana
Veretu elu (2016)

Heinrich Weinberg
Ringkaitse (2015)

J. J. Metsavana
Vanamehe unistus (2015)

Mairi Laurik
Otsustamise hetk (2015)

Maniakkide Tänav J. J. Metsavana
Valge härrasmees (2015)

Tea Lall
Vahetus (2014)

Heinrich Weinberg
Kes varju püüab (2016)

Helju Rebane
Minu pea (2015)

Roger Zelazny
Roadmarks (1979)


Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles

Matthew Baugh
Clown Fish (2007)


Piraatide kuldajastu, mereröövlite laev. Peategelane on nooruk Hawk, piraadilaeva vähemtähtis madrus. Mereröövlid satuvad laevavrakile, millest ulatub välja vaid tilluke ülemine ots. Seal otsas kükitab suhteliselt kena noor naisterahvas. Midagi on temaga viltu, sest ta ei taha lasta end päästa ega ütle ka sõnagi ühegi küsimuse peale, kui ta lõpuks vägisi laevatekile püütakse. Ainuke, kellele ta midagi räägib, on nooruke Hawk, sest too astus välja naise au kaitseks. Ent naise jutt on siiski segane: midaci Columbinast ja Arlecchinast ja Kellestki, Kes Valvab tema (st merehädalise naise) järele. Mingil hetkel läheb võitluseks nii vrakilt leitud aarde kui ka ilusa naise keha pärast, ent see päris rabaja tuleb hoopis vee alt, ta on hiigelsuur ja tal on kombitsad... Selline ebamäärase väärtusega jutt - midagi nagu on, aga mis nimelt...? Neid kombitsa-lugusid on ju varem küll loetud. Tundub, et sõltuvalt enda meeleolust, võiks seda erinevatel päevadel hinnata hindega kahest viieni. Jutt on ilmunud mereteemaliste Cthulhu-lugude antoloogias "High Seas Cthulhu" (Elder Signs Press, 2007).  
Teksti loeti inglise keeles

Roger MacBride Allen
The Ring of Charon (1990)

Juha Jyrkäs
Oivas Repänen – Kainoan musta linna (2017)

8.2017


 

Käesoleva kuu alguses Helsingis toimunud Worldconi külastades sai käesoleva romaani autori, soome õudus- ja fantaasiakirjaniku ning muusikuga ühes pargis piknikku peetud. Juhal olid kaasas ka CD-d metallmuusikaga ja käesoleva lühiromaani eksemplarid. Hakkasin üht soomekeelset raamatueksemplari sirvima ja tundus, et esimesest paarist lausest saan täitsa aru, nii et otsustasin raamatu ära osta ja netisõnaraamatu abil läbi lugeda. Puutusin lapsena Tallinnas elades soome keelega päris palju kokku ja ilmselt oleksin elutee teistsuguse arengu korral seda keelt üsna soravalt rääkima ning mõistma hakanud, ent asjad läksid teisiti ning viimase rohkem kui kahekümne aasta jooksul olen soome keelega kokku puutunud üsna vähe. Nii nõudis käesoleva sajaleheküljelise lühiromaani läbilugemine minult parajat pingutust.
Jyrkäse lühiromaani (mille pealkiri võiks tõlkes olla "Oivas Repänen – Kaino must kindlus") näol on tegu omapärase seguga Robert E. Howardi loomingut matkivast kangelasfantaasiast ja "Kalevala"-hõngulisest soome-ugri mütoloogiast. Peatükkide motodeks on "Kalevala" runosid meenutavad luuletused. Sarnaselt Howardi loomingule toimub "Oivas Repäneni" tegevus mingil mütoloogilisel kangelasajastul, ent Põhjalas. Tegevusmaailma on kujutatud raamatuga lahtiselt kaasasoleval kaardil, see meenutab veidi Soomet ja Soome lahe ümbrust, ent maismaa ning mere piirid on teistsugused (näiteks Eesti kohal asub koht nimega Pahamaa, mille põhjarannikul asuva Revonlinna nimi meenutab veidi Revalat).
Süžee poolest on lühiromaan üsna lihtne. Autor on järelsõnas maininud, et teda on "Oivas Repäneni" kirjutamise juures inspireerinud kaks Howardi Conani-tsüklisse kuuluvat teksti: romaan "Draakoni tund" ning lühiromaan "Nõid on sündinud". Mõlema teksti mõju on tõesti tunda. Peakangelane Oivas Repänen (soome keeles "Rebane") õpib Kloostrisaarel võitlus- ja armukunste ning maagiat ja läheb pärast meheks sirgumist laia maailma seiklema. Ootamatult õnnestub tal päästa Kaino riigi sõdurite käest saame meenutavate põhjapõdra-ratsanike pealiku ilus tütar Lõpsee. Nagu peagi selgub, on Kaino kõrgem sõjaväelane Morlakka äratanud ellu riigi ammusurnud kurja valitsejanna Moskottari, meeste verd ning seemet imeva naiskoletise, kes tegutseb paralleelselt kahes erinevas kehas. Moskottari ja Morlakka eesmärgiks on taastada muistne Kaino suurriik ning arusaadavalt on nende peamiseks takistuseks koos Lõpseega põhjapõdra-kasvatajate juurde suundunud vägimees Oivas Repänen...
Meelelahutuslik kangelasfantaasia, mida ilmselt väga tõsiselt võtma ei peaks, ent mis on omas žanris päris muhedalt teostatud.
Teksti loeti soome keeles

Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)


Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles

Boriss Rudenko
Bez problem! (2003)


Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Gans Krõsolov (1988)


Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Kvest (1997)


Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Stoljarov
Voron (1992)


Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Maria Galina
Povodõr (2007)


Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Mihhail Ahmanov
Boitsõ Danveita (2005)


Kolmas raamat sarjast "Prišedšie iz Mraka". Teise raamatu sündmustest on möödas sada aastat. Peategelane on Sergei Valdes, kuulsa Paul Korkorani lapselapselaps, kes aga ei tea midagi oma esivanematest. Vahepeal on olnud neli sõda bino faatadega. Millalgi ilmus areenile uus tsivilisatsioon - loona eo. Äärmiselt kartlik ja patsifistlik rass, kelle keeleski puuduvad vägivalda märkivad sõjad. Teistega suhtlevad androidide vahendusel ning palkavad mõne teise rassi endale kaitsjaks. Viimati kaitsesid loona eosid dromi nimeline rass, enne neid haptorid. Nüüd aga lõpetati leping dromidega ja palgati inimesed. Raamat ongi Kaitsjate patrulllaeva komandöri Sergei Valdese tegemistest. Nagu Ahmanovile omane, lugejad teavad kõike eelnevat, peategelane ei tea midagi ja koos avastatakse jälle uut.
Teksti loeti vene keeles

David Weber
Mutineers` Moon (1991)

Mihhail Ahmanov
Otvetnõi Udar (2005)


Teine raamat sarjast "Prišedšie iz mraka", Esimese osa sündmustest on möödas 30 aastat ja Paul Richard Korkoran (inimnaise ja bino faata hübriid) on suurekas kasvanud ja teenib ka Ühinenud Kosmosevägedes. Eluolu on pärast möllu Maal taastunud. Ja nüüd otsustatakse ise minna ja faatadele molli anda. Mis ka teoks saab. Faatad aga lubavad end käsile võtta ja omakorda tulla maalastele molli andma. 
Teksti loeti vene keeles

Ben Bova
A Small Kindness (1983)


Keating vihkab vihma. Inimene, kes vihkab vihma, vihkab ilmselt paljusid asju, mis on elu paratamatused. Ja kui hull see talvine vihm Ateenas ikka olla saab.
Teksti loeti soome keeles

Neal Stephenson Nicole Galland
The Rise and Fall of D.O.D.O. (2017)


Vahel tekib hea kirjandus sellest, et autoril on midagi olulist südamel - tal on kaaskodanikele midagi öelda. Vahel sellest, et autoril ongi lihtsalt jutuvestmise annet. Veel parem, kui need kaks asja käiksid koos, aga seda saab öelda vähem kui viie protsendi kohta ilmuvatest raamatukujulistest esemetest. Ja siis on veel selline kirjutamise/avaldamise õigustus, mille üheks avastajaks oli Mario "Ristiisa" Puzo, et ühe väga hea asja kirjutamise järel võib kirjutada ükskõik mida, nagunii ostetakse ära. Konkreetsemaks minnes: Neal Stephensoni "Snow Crash" ja eriti "Cryptonomicon" olid nii head, et olin minagi peaaegu nõus kõike järgnevat alla neelama. Aga hakkas juba mõne lehekülje järel vastu, tundus lootusetult paljusõnalisena. Kuni siis nüüd DODOni. Ei, midagi olulist Stephensonil südamel ei ole, peale ehk mõne torke mitte kõige otstarbekamate ühiskonnakorralduslike aspektide suunas, aga osava jutuvestjana tõestab ta end uuesti.
Romaani sisuks on maagia, selle kadumine ja selle taastekkimise võimalikkus kaasaegses maailmas. Oleme ju lugenud piisavalt lugusid, kuidas vanal heal ajal maagia toimis, siis aga sai visinal või pauguga otsa. Antud juhul on sellele Schrödingeri kassi kaudu leitud elegantne põhjendus. Teatavasti kirjeldavad kassi olekut kuni kasti avamiseni keerukad lainevõrrandid. Võib ka öelda, et mõnes ajalõimes on kass elus ja mõnes ajalõimes ei ole. Nõid on see, kes "näeb", millises lõimes kass elus on, ja maagia on tema võime näiteks erinevates ajalõimedes olevaid asju vahetada. Mitmelt poolt maailmast kogutud dokumendid näitavad, et maagia toimis aastani 1851. Peagi leitakse ka põhjus: kui enne seda oli ajalõimede vahel (ja nendes) liikumine vaba, siis tol aastal päikesevarjutuse jäädvustamiseks kasutatud esimesed dagerrotüüpiad fikseerisid lõime ning nii maagia kaduski, mida enam fotograafia arenes, seda põhjalikumalt. Hea küll, minu esituses ei kõlanud see ehk veenvalt, aga Stephensoni kirjeldus ongi kordades parem.
Maagia ajaloo uurimine on tehtud ülesandeks noorele ja sümpaatsele sõjaväeluure majorile, kes palkab endale abiks vanade keelte spetsialistist naisterahva. Kui asjad hargnema hakkavad ja vana füüsik ehitab muust maailmast täielikult isoleeritava ruumi, mille sees maagia toimib, ning leitakse ka esimene pädev nõid, hakkab kollektiiv - peamiselt poliitkorrektsete militaarjobude arvel - kasvama. (Jah, ja mina ei saa samuti aru, miks õpivad debiilikud politoloogideks.) Selgub, et nõidade kutse-eetika ei luba jännata tina kullaks või plutooniumiks muutmisega, küll aga on nende jaoks suht lihtne kedagi ajas tagasi või edasi saata. Siis tuleb kollektiivil aga hakata tehtud kulutusi tagasi teenima. No näiteks minevikus midagi hiljem väärtuslikuks saavat kindlasse kohta peita ja reaalajas välja kaevata. Või siis usinalt täita sõjaväeluure ülesandeid. Selgub nimelt (ja see suht vähetähtis episood on siinkohal pigem teaser kui spoiler), et Krimmi annekteerimist venelaste poolt oleks võimalik ära hoida, kui neljanda ristisõja ajal Konstantinoopoli piiramise käigus aastal 1203 miski oluline reliikvia ühest telgist mõnekümne meetri kaugusel asuvasse teise telki toimetada. Umbes samal ajal (reaalajas) hakatakse seni Trapetsoidina tuntud hoonet Pentagoniks nimetama...
Ajarändude ja muu taolise puhul on autori valida, kui raskeks ta selle oma tegelastele teeb. Strossi Vürstkaupmeestes (ja selle sarjaga võib siin mitmeid paralleele leida) sai teise ajalõime minnes kaasa võtta nii palju, kui tassida jaksas. DODO agendid ei saa kaasa midagi, saabuvad kohale täiesti paljana. (Mõistagi sobib sel juhul aadressina bordell, liiatigi eelistavad ka paljud kohalikud nõiad elukohana sellist asutust.) Üldiselt aga selgub, et juba palju sajandeid tagasi elas (vähemalt militaarbürokraatide jaoks) uskumatult taibukaid inimesi. Nii et sekeldustest raamatus puudust ei tule.
Olen seni maininud vaid Stephensoni, aga kaasautori mõju on tegelikult tuntav. Stephensoni naistegelased on olnud... noh, mitte eriti naiselikud. Antud juhul ei saa seda ette heita. Üldse, üks romaani plusse minu jaoks on jutustajahäälte, seejuures just naishäälte paljusus. On päevikumärkmeid, kirjavahetust, meililistis toimuvat jne - mumeelest on toimuva edasiandmiseks leitud üsna optimaalne ja huvitav meetod. (Kusjuures ma olen ju alatasa korranud, et üle nelja jutustajahääle on ilmne liialdus, kõige parem oleks aga ühe jutustajaisikuga läbi ajada...) Olgu siinkohal öeldud, et lõpud pole kunagi Stephensoni tugevaks küljeks olnud ja selles osas pole ka kaasautori lisandumine midagi muutnud.
Lugejatel, kel kombeks romaanist pedantse järjekindlusega ranget loogikat otsida, seejuures juba ette veendunud olles, et ajarännud pole võimalikud, ei ole mõtet seda raamatut ette võtta. Sest küsitavusi võib tekkida küll. Näiteks erinevate ajalõimede koondumisest käesolevasse hetke ja siis jälle hargnemisest. Aga kui lasta end jutust kaasa haarata, siis võiks saada päris kena lugemiselamuse.
Teksti loeti inglise keeles

Alfred Bester
The Men Who Murdered Mohammed (1958)


Vaimukas lugu. Geniaalse teadlase jaoks on ajamasin vahend oma pakilise eesmärgi saavutamiseks. Kui esimene katse vastleiutatud masinaga soovitud tulemust ei too, arvab Hassel, et sama asja tuleb täpselt sama moodi teha uuesti ja kindluse mõttes mitu korda, mis ei ole eriti geniaalne mõte.
Teksti loeti soome keeles

Dan Simmons
Heeliksi orvud (2017)

Dan Simmons
Muse of Fire (2007)


Suhteliselt raskestiloetav lühiromaan algab kosmilise võõrrassi poolt orjastatud inimkonna elu kirjeldusega. Tegu pole ulmekirjanduses just väga levinud teemakäsitlusega - enamasti kirjeldatakse inimeste elu tulnukvallutajate ikke all kangelasliku ja lõppkokkuvõttes eduka vabadusvõitluse võtmes. Simmons kirjeldab seevastu arkonite võimu alla sattunud inimrassi lootusetult tasalülitatatuna ja suure osa oma juurtest ja kultuurist minetanuna. Arkonite talla all elavad inimesed tunnetavad kogu universumit religioosses võtmes, ellu on äratatud gnostitsism - esimestel sajanditel pärast Kristust Vahemeremaades levinud sünkretistlik religioon. Ehkki autor seda tekstis otsesõnu ei maini, on arkonite allutatud inimkonna gnostitsismilembus ka teatud määral loogiline - gnostikud nägid kogu materiaalset maailma kurjuse võimuses olevana, mis sobitub hästi inimkonna olukorraga arkonite võimu all.
Mingil hetkel tuleb mängu eelmises arvustuses mainitud kõrgemate rasside teema, autori fantaasia saab võõraste maailmade kirjeldamisel tuule tiibadesse, ent kogu tekst muutub ka müstiliseks, segaseks ja raskestimõistetavaks. Liigse müstilisuse ja segasuse pärast ei suuda ma "Tulemuusale" ka maksimumhinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Maria Galina
Jugo-Zapadnaja železnaja doroga (2004)


"Edelaraudtee" on Maria Galina jutt aastast 2004. Eestis on samanimeline ettevõte, mis kuni 2014. aastani tegeles reisijateveoga ja praegu on keskendunud kinnisvara rendi ja infrastruktuuri arendamise teemadele, nagu kiire guugeldamine välja tõi. Ütlen kohe ära, et Galina jutt mulle meeldis. Kuna loos tegutsevad Shakespeare'i "Suveööunenäost" tuttavad haldjakuningas Oberon oma kaasa Titaniaga, ja haldjatega lugusid enamasti liigitatakse fantasy alla, võib seda fantasyjutuks pidada. Lugedes on aru saada, et autor on kirjutades mõjutatud olnud Shakespeare tuntud komöödiast, kuigi loo koha pealt tugevaid seoseid märgata pole. Galina oma käekiri talle iseloomulike detailidega avaldub selgesti.
 
Lugu ise algab sellega, et neljaliikmeline vene perekond kavatseb sõita Lõunasse puhkama. Kuna perekonna majanduslik olukord on tagasihoidlik, otsustatakse minna reisirongiga. Neid ootab platskaartvagun oma mitmekesiste võimalustega - ülerahvastatus, torisevad kaasreisijad, ventilatsiooni puudumine suvises palavuses, haisvad riiulnarid, mööda seina sibav prussakas, teed pakkuv reisisaatja jne. Ühesõnaga, lastel on põnev. Jutu peategelaseks on püsimatu väike poiss, kes usub selle võimalikkusse, millest täiskasvanud sageli on loobunud.
Teksti loeti vene keeles

Wyatt Blassingame
Song of the Dead (1935)


Wyatt Blassingame oli laia profiiliga kirjamees, kes avaldas oma süngemat jutuloomingut ajakirjades Dime Mystery Magazine, Terror Tales ja Horror Stories. Neid väljaandeid võiks vist lugeda pulp-niši kõrgemaks ešeloniks, sest vähemalt honorarid olid nendes kõrgemad. Blassingame'i õudus- ja hirmujuttudest avaldas kirjastus Ramble House käesoleval sajandil 3 kogu ja "Song of the Dead" on ilmunud raamatus "The Tongueless Horror and Other Stories".
"Surnute laul" on žanripuhas ghost story, mille tegevus toimub Kariibi merel. Väike seltskond - 5 inimest - seilab seal laevukesega ringi. Otsustatakse külastada ka väikest Saba saarekest, ehkki kohalik neeger neid hoiatab - meremeestel ei olla hea sinna minna, sest nad kartvat Bill Walesi - aga kes see selline on, ei tea. Kolm meest ja naine lähevad siiski paadiga maale, kuigi minajutustaja näeb kaldal meest, kes justkui paistab läbi ja haihtub ootamatult. Ühesõnaga - kummituse moodi. Kaldal ongi neil vastas kummaline mees, kes tutvustab end Billina ja on neile teejuhiks saare ainukese küla juurde. Minnes laulab see kummaline mees kummalist laulu:
"Oh, the first man died in a fall from the cliff.
And the second one died the same.
And the third went to awatery grave.
And the woman died from shame."
Ei kulu palju aega, kui laulu sõnad hakkavad värsshaaval teoks saama.
Teksti loeti inglise keeles

Vassili Golovatšov
Magatsitlõ, ili Aelita-2 (2003)


No oli vaja insener Loss ja Aeliita mängu tuua? Golovatšov kirjutab ka paistab, et ühte nn. Universumit, kus ajaga mängimine on tavaline tegevus. On mängurid, on kohtunikud, on valemängijad.
Üle kolme ei anna, kui ikka terminoloogiat ei jaga (minu esimene lugemine Golovatšovilt), siis on väga raske millestki aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Golovatšov
Ošibka v rastšotahh (2003)


Lendab meie poole üks asteroid, kohe tahab kokkupõrgata. Otsustatakse see tuumapommidega kõrvale juhtida. Aga õnnetuseks saadavad ameeriklased sinna süstiku uurima. Ja kui see enam ei vasta, siis venelased lähevad ise asja uurima. Tuleb välja, et see polegi nagu päris asteroid, vaid...
Selline võrdlemisi normaalne jutt. Päris lahe ajaviiteks.
Teksti loeti vene keeles

Joe R. Lansdale
Mad Dog Summer (1999)

Walter Jon Williams
Daddy`s World (1999)

David Zindell
Shanidar (1985)

Alan Dean Foster
Gift of a Useless Man (1979)

Gordon R. Dickson
Call Him Lord (1966)

Keith Laumer
Once There Was a Giant (1968)

Keith Laumer
Placement Test (1964)

Robert Aickman
Ringing the Changes (1955)

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)

Murray Leinster
A Logic Named Joe (1946)

Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)

James S. A. Corey
Leviathan Wakes (2011)