"Evelyn Hardcastle'i seitse surma" on ulmeline kriminaalromaan. Peategelane, Aiden Bishop ärkab mälestusteta ja hämmingus ühe Inglise maamõisa lähedal metsas - aga mõisas võetakse ta vastu kui doktor Sebastian Bell. Peagi hakkab selguma, et tegemist pole sugugi mitte segadusega, vaid hoopis hoolikalt ette valmistatud ülesandega, mille ta lahendama peab.
Nimelt on teada, et õhtul tapetakse mõisas toimuva suure koosviibimise käigus peretütar Evelyn Hardcastle. Aiden Bishop saab pakkumise - kui ta mõrvaloo lahendab, siis saab ta vabaks. Kuid ta pole ainuke, kellele see ülesanne ja pakkumine antud on ning kui salapärane Anna paneb ette koostööd teha, ei ole Aiden kindel, kas tal on seda naist võimalik usaldada.
Ma pean alustuseks ütlema, et ma ei ole ammu nii positiivselt üllatunud kui seda raamatut lugedes. Kriminaalromaanidega seotud põhiline mure on see, et nad kipuvad teinekord muutuma lõputuks korduste jadaks, kus midagi uut leida on üsna keeruline. See ei pruugi olla muidugi halb, sest on palju lugejaid, kes tahavadki saada ainult täpselt ühte kindlat asja.
See romaan siin aga on kirjutatud küll krimikaanoni järgi, aga oma toimimisloogikalt on ta puhas SF. Tõsi, mitte selles mõõtmes, nagu Isaac Asimovi "Teraskoopad" või Alfred Besteri "The Demolished Man", sest toimumiskohaks on ikkagi traditsiooniline maamõis ja tegevuse ajastuks ilmselt millalgi 20. sajandi alguses. Tegelikult on see kõik aga vaid lavakujundus.
Mulle selline lähenemine väga meeldib. Teoreetiliselt saab ajasilmuste ja kehavahetuste teemat välja mängida ka ilma igasuguse seletuseta, mille kohta saaks öelda siis "fantastiline element" või isegi "unenägu". Turton annab kõigele aga väga lihtsa vastuse - ning see pole ka mõeldud lihtsalt süžeepöördena vaid sellel on lõpplahenduses väga oluline osa.
See SF-alusel seletus ei ole muidugi midagi uut, mulle endale tuleb kohe meelde Miriam Allen deFordi lugu "The Malley System" antoloogiast "Dangerous Visions". Aga samamoodi on ka romaani kriminaalne pool laenatud Briti klassikutelt. Tõepoolest, kui kriminaalmõistatus silmustest puhastada ja lineaarseks triikida, võiks see vabalt olla üks Hercule Poirot' juhtum.
Kui üldse seda romaani kritiseerida, siis sellise mõttekäigu järgi olekski see võimalik. Kriminaalne mõistatus ei ole siin iseenesest keeruline, vaid ainult näib nõnda, kuna lahenduse tükid on vormist tulenevalt lihtsalt nii segamini aetud. Ulmeline osa on samuti idee poolest lihtne ja kummagi poole eest eraldi autor tõenäoliselt auhindu ei võidaks.
Aga nende kahe asja sünteesina on see romaan tõepoolet täiesti värske ja karge. Lisaks kumab siit läbi autori austus mõlema poole algmaterjalide vastu ja tähelepanu sellele, et kõik tükid saaks lõpuks korralikult kokku ja kõik mõistatused rahuldavalt lahendatud. Ehk paistab sellest natuke ka asjaolu, et tegu on autori esikromaaniga, aga mina püüdlikkust hindan.
Üldiselt sai see romaan ka juba ilmumise ajal positiivset vastukaja, kuid ma pole kindel, kas see kõik lugejad üles leidis. Seega kinnitaksin omalt poolt üle, et seda võiks lugeda kõik, kes otsivad midagi uut ja selgesti eristuvat - ulmelugejatel tuleb lihtsalt mitte karta kriminaalromaani ja krimilugejatel mitte solvuda tugeva ja olulise ulmeelemendi peale.
Hinnang: 9/10