x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 36 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Maks Kidruk
Bot: Atakamska krõza (2012)


Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?
 
Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat. 
 
Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.
 
Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua. Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...
 
Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.
 
Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde. Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.
 
Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.
 
Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomöla vähem...
 
Ulmeseosed: Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Harry Harrison
The Stainless Steel Rat (1961)


The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Kir Bulõtšov
Professor Kozarini kroon (2023)



See EI OLE hea raamat. See on VÄGA HEA raamat! Peaks olema kurat lahti, kui see kogumik ei saa kahte Stalkerit!

 

Kogumikke hindan alati üldmulje järgi, aritmeetilise keskmise arvestamine ei tule kõne allagi – see oleks sama, kui romaani hindamine peatükkide keskmise hinde põhjal. Nonsens ju!

 

Kolmeteistkümnest jutust pakkusid viieväärset lugemiselamust seitse lugu:

1)      Kas ma räägin Niinaga? (5+);

2)      Professor Kozarini kroon (5+) (Mõtete lugemine on üsna kulunud idee, kuid KB võlub sellestki šedöövri välja);

3)      Nõukogude rahva ühtne tahe (Tore mõte ... kelle eestlased valiksid, kui võimalus anda?);

4)      Olga N tunnistus (noor ja naiivne peategelane, lugu hea ja südamlik);

5)      „Kahesajas“ juubel (tegelikus elus šimpansite ettevõtmine vast nii hästi poleks lõppenud);

6)      Raskestikasvatatav laps (uue kandi pealt esitatud kohtumine tulnukatega);

7)      Kassi mõistus (tõenäoliselt poleks mõistuse omandanud kass end inimeste hulgas hästi tundnud; hoopis teine tera oleks siis, kui selliseid kasse olnuks üksjagu palju, st mõistusega kasside kollektiiv, ühiskond).

 

Heaks (4) hindan kahte lugu, mida mõne aja pärast uuesti üle võin lugeda:

1)      Lohutus;

2)      Checako kõrbes.

 

Ja neli lugu on rahuldavad, st lugemist ei kahetse, aga teist korda ka ei loe:

1)      Korallidest loss (mõlemad peategelased omamoodi ebameeldivad: üks kasutab teist ära, teine lubab seda järjepidevalt teha);

2)      Mina märkasin teid esimesena (juba paari päeva pärast on sisu raske meenutada);

3)      Muinasjutt naerist (tegelased on meeldejäävad: entomoloog, peategelase egoistlik armastatu Lusina. Aga millegipärast see lugu „hullust“ professorist ja sündmuse tegelikust kangelasest mulle ei istunud)

4)      Inetust biovormist (ei haakunud meeleoluga).

 

Juttude keskmine on 4,2, kuid kogumiku üldhinne 5+. Sedavõrd hea asjaga on tegemist.  

Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
Roadkill (2022)

C. L. Moore
Jirel of Joiry (2019)


Jirel of Joiry on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Jirel, keskaegse Prantsusmaa väikese (ja väljamõeldud) Joiry vürstiriigi valitsejanna. Erinevalt samanimelisest 1969. aasta kogumikust on siia lisatud ka jutt "Quest of the Starstone".
 
1. Black God's Kiss (1934) 8/10
 
Jireli valdused on langenud, ta ise on vangi võetud ja omaenda lossis kongi heidetud. Vihast põledes vannub ta vallutajate pealikule kättemaksu ning sealsamas lossikeldris on kättesaadav üks hirmus saladus, millest teavad väga vähesed...
 
Kogumiku parim lugu ongi kohe esimene. Jireli raevukas iseloom hakkab kohe meeldima (kuigi lõpplahendus on sellega võrreldes ehk natuke vastuoluline?) ja selle teispoolse maailma veider õudus on väga meeldivalt lovecraftilik.
 
2. Black God's Shadow (1934) 4/10
 
Otsene järg loole "Black God's Kiss". Jireli hakkab südametunnistus vaevama ning ta otsustab ette võtta veel ühe teekonna oma lossi keldris asuva käigu kaudu.
 
See lugu samas... ei ole väga hea. Siin on mõned täitsa head sümbolid (kuju, vari ja hääl), aga muidu on see suhteliselt igav. Samuti õõnestab selline kergekäeline teine külastuskäik nagu esimese loo õudust. Mõned järjed võiks pigem kirjutamata jääda.
 
3. Jirel Meets Magic (1935) 6/10
 
Jirel koos oma meestega vallutab teda solvanud võluri lossi. Võlurit ennast nad ei leia, kuid kõige kõrgema torni aknast paistaks nagu mingi teine maailm. Jirel ainsana julgeb sealt aknast läbi astuda.
 
Siin loos on mõned täitsa head veidra õuduse kujundid ning mulle meeldib, kuidas kuri võlur osutub ühe teise jõu kõrval üsna ebaoluliseks. Muus osas ei ole see aga liiga tähelepanuväärne.
 
4. The Dark Land (1936) 6/10
 
Jirel on lahingus haavata saanud ja lamab surmaheitluses oma lossis. Siis aga haarab ta mingi tundmatu jõud ja ta ärkab tervena kuskil teises maailmas...
 
Siin loos on see "teise maailma sattumine" ehk kõige nõrgema seletusega, kuid see-eest on teine maailm ise oma elementaaljõududega täitsa tore. Terake õudust ka ja kokku saab selline hea keskmine jutt.
 
5. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Jireli käes on maagiline kalliskivi, mida ihaldab endale üks võlur. Läbi maagilise portaali tõmbab too kalliskivi röövimiseks endale kaugest tulevikust abimehe - kelleks osutub Northwest Smith!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole. 
 
6. Hellsgarde (1939) 7/10
 
Hulk Jireli sõjamehi on langenud ühe vürsti kätte vangi. Nende vabastamise eest esitab too Jirelile nõudmise - ära tuua üks aardelaegas ammu mahajäetud ja kummitavast lossist keset sood.
 
Üllatavalt hea lugu. See on teistest üsna erinev ja selle põhjal on näha, et Jireli lugudes oleks olnud veel kirjutamiseks ruumi küll. Kahjuks on see ka autori viimane.
 
Täitsa huvitav oli lugeda seda kogu pärast Northwest Smithi, sama autori teise kuulsa kangelase lugude kogu. Tuliselt raevukas Jirel on tegelasena isegi natuke huvitavam kui jääkülm Northwest, kuigi eks nad mõlemad on natuke üheplaanilised.
 
Samas on mul kindlasti kahju, et Moore ei jõudnud Jireli lugudega vähemalt sama palju (ja vahest rohkemgi) teha, kuna materjali oleks olnud küll. Huvitav, kas Jirel inspireeris Robert E. Howardi loodud tulise iseloomuga tegelast Punane Sonja, või vastupidi?
 
Aga tulemuseks ongi see, et tervikuna ei ole Jireli kogumik päris sama tugev kui Northwesti oma. Individuaalsete lugudena on "Black God's Kiss" ja "Hellsgarde" kindlasti midagi, mille üle võib uhke olla. Jirel tegelasena aga paneb mõtlema, mis oleks võinud olla...
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)


Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Pamela Sargent
Dream of Venus (2000)


Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)


Nõrgapoolne neli. Stiili on ja huvitavaid detaile on ja tegevus jookseb ka hästi, aga on üks suur miinus - mitte ühegi tegelasega ei taha samastuda ega seega ka kaasa elada, sest kõik on ebasümpaatsed. Kõik viimseni. 
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
Europe in Winter (2016)


Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles

Josh Schlossberg
The Jewish Book of Horror (2021)


Nagu pealkirjastki mõista, liigituvad antoloogia 22 lugu põnevasse juudi õuduse alamžanri. Tsiteerides tagakaanelt: "The Jewish Book of Horror offers you twenty-rwo tales about the culture, history and folklore of the Jewish people.". Suurem osa autoreid on etnilised juudid (kirjanikena vähe tuntud) ja kõigis lugudes on rahvuse või usuga seotud teema sees. See annab raamatule omamoodi tõsiduse, "kerglast" ulmet on vähe. Rohkesti leiame ka tõlkimata jäetud sõnu jidišist või heebrea keelest. Jutte ja jutusisesid olulisemaid lõike eraldavad kuusnurksed Taaveti Tähed. Raamatul on koguni kolm eessõna. Kõik lood on esmatrükid- teemad varieeruvad seinast seina.

 

Richard Dansky jutus "On Seas of Bload and Salt" toimub tegevus piraatide laeval. Kapten on juudi rabi, kel otseühendus mingisuguse ingliga. Vaatevälja ujub teine laev, kus - nagu selgub - on meeskonnaks aeglaste zombidena toimetavad surnud. Röövimisplaanist loobutakse, aga võõras, lagunenud ja mererohuga kattunud laev ei upu ka kahuritule tagajärjel. See süütatakse põlema, ent tuli ei mõju. Kapten tungib oma elust hoolimata surnute laevale ja kasutab oma käsutuses olevaid maagilisi vahendeid.

 

K. D Casey "The last Plague".Juudi pere lapse silmade läbi, kus püütakse hoida oma traditsioone. Tegevuspaik on USA ja ilmselt tänapäev, aga pere elab tagakiusamise hirmus, püüab goidega (mittejuutidega) hästi läbi saada. Lõpuks ikkagi põgenetakse amishite usulahu juurde, kus elatakse end varju hoides. Siis tulevad aga sõjaväelased, kes tapavad pereema ja panevad põlema küüni,kus lapsed heinte sees peidus on. Palvete peale tuleb appi Eelija selgest taevast. Mõjub alternatiivajaloolise loona. Miljöö-lugu.

 

Marc Morgenstern "The 38th Funeral". Juudi matusekõneeja naise kurb elu: naine on loobunud algfaasis olnud muusikalilaulja karjäärist, sest mehe arvates pole see matusekõneleja naisele sobilik. Nukker tagasivaade abielule, kus tunded on kadunud ja naine peab meest matustel saatma. Viimasel matusel hakkab naine kuulma mingeid muusikalilaule, mida keegi teine ei näi kuulvat.

 

Alter S. Reiss "Same as Yesterday". Mees läheb mahajäetud suvituskohta, kus ta poisikesena suvesid veetis. Muuhulgas pani ta tollal kabalistlikud ohutised nelja kohta, et kurje vaime eemale hoida. Nüüd hulgub ta seal ringi ja toimub justkui timeshift, kui ta lendab ajas tagasi lapsepõlve ja elab uuesti asju läbi. Mh kotrollib ta ohutisi, võtab neist midagi ära ja võitleb mingi kolliga. Ei saanudki aru, kas see kõik toimus tema teadvuses või päriselt.

 

Simon Rodenbergi "Rabbi's Wife". Juudist üliõpilane tutvub kooli kaplani/rabi naisega. Naine on väga atraktiivne, rabi ise aga alkohoolik, kellel ei paista abikaasaga suuremat tunde-elu olevat. Noormees tõlgendab naise kehakeele märke valesti ja teeb lähenemiskatse, mis tagasi lükatakse. Üleloomulikuks lähevad lood aga paari aasta pärast, kui ühes kõrtsis toimuva suurema juudi ühingu peo järel ründab 5-liikmeline neonatside kamp peolt lahkuvat peategelast, tema pruuti, rabi ja rabi naist. Rabi naine annab silmad ette Steven Seagalile, aga juba üsna ulmelisel moel. Päris hea lugu.

 

Michael Picco "The Horse Leech Has Two Maws". Teine maailmasõda ja juudigeto Theresienstadtis. Autor on siin ette võtnud alukah-nimelise õuduse juudi mütoloogiast, kus viiuldajast peategelasel tuleb lisaks surmahirmule ja sakslaste tekitatud vaevale  rinda pista ka nimetatud koletisega.

 

Henry Herzi "Demon Hunter Vashti". Kuningriigi pealinnas ja just nimelt juutide kvartalis toimuvad öised salapärased mõrvad. Korrakaitsjad ei suuda tapjat leida ja kuninganna läheb ise salaja nähtamatut kurjategijat jahtima, saades enne mõõgameistrilt spetsiaalse mõõga ja pulbrit, mis deemoni nähtavaks muudab. Fantasy. Üks raamatu "kerglasemaid" lugusid.


 

Vivian Kasley "Catch and Release". Naise kägistanud ja järve visanud mees teeb järve ääres lunastusrituaali, viskab leivapuru vette. Näeb, et üks suur kala sööb selle ära. Hiljem püüab üks kalamees selle sama kala kinni. Hiiglane, aga haiseb imelikult ja on plekiline. Kalamehe naine ei taha seda puhastadagi ja keeldub söömast. Mees sööb ja temasse mingil moel seestub mõrtsuka vaim, ta tungib naisele kallale, pidades teda oma juba tapetud naiseks. Seejärel põgeneb järve, kus surnud naine teda vee alla tõmbab, aga siis lahti laseb, kui mees on kala välja oksendanud.

 

Elana Gomel ja "Bread and Salt". Ukraina päritolu juuditar sõidab pärast II MS lõppu tagasi koduküla vaatama. Natsid koos kohalike laborantidega on kõik juudid maha lasknud. Aga selgub, et naise poeg, kes tema lahkudes oli 1-kuune, on ellu jäetud. Poisi vanaema andis lapse vahetult enne hukkamist ühe pealtvaatajast naise kätte. Hukkajad justkui millegipärast kartsid sea võõrast naist ega julgenud last ta käest ära võtta, et olevat nagu nõid vms. Juuditar läheb nüüd selle naise juurde oma poega tagasi nõudma. Nelja-aastane poiss teda muidugi ära ei tunne, aga võõrasema on veel palju enamat, kui lihtsalt nõid...

 

Emili Ruth Verona "Purim Story". Juuditari ja tema isa vahelt on mingil põhjusel must kass läbi jooksnud. Nad pole väikese 6-aastaseks saanud tütre sündimise järel kohtunudki. Aga nüüd läheb naine koos tütrega isa kutse peale vanemate kodulinna küla, et osaleda juutide püha Purimi karnevalil. Tema isa käitub vastu ootusi jahedalt ja silmitseb kuidagi eriti tähelepanelikult tütretütart. Pere kokkusaamine ei ole oodatult sõbralik. Aga siis kaotab naine karnevalil teadvuse (unerohu manustamine) ja ärgates on ta juba kinniseotult isakodus ning asi näib vilets. Saame teada, miks isa ja tütar omavahel läbi ei saa - asi on tütre lapse isas, kes on deemon, ja tütretütar järelikult bat-mazzik (mida iganes see ka ei tähenda). Isa on veendunud, et tütertütar tuleb seetõttu tappa.

 

Mike Marcus ja "In the Red". Ilukirurg Aaron Resnick on suures hädas ja depressioonis. Mängukirg ja kihlveobörs on tekitanud talle suured võlad, mis on üles ostetud vene maffia poolt, ja vene maffia pole just tuntud oma paindlike tagasimaksegraafikute poolest... Aaroni naine kulutab meeletult ja on mehe vastu külm. Üldse on kõik sitasti. Aaron käib üle aastate taas sünagoogis ja otsib rabilt hingeabi. Siis võtab temaga ühendust võlausaldajast autoriteet Oleg ja teeb ettepaneku, millest on raske keelduda. Aaronist saab n-ö must kirurg, kes vaestehaiglasse sattunud põhjakihist otsib välja sobivaid elundidoonoreid ja lõikab neid osadeks, et maffia illegaalsele elundidoonori ärile kaupa pakkuda. Töö eest väheneb vastavalt võlg Olegi ees. Aga surnud ei jäta kirurgi rahule.

 

Margret Treiber ja "The Hanukkult of Taco Wisdom". Autor on koomilise ulme ajakirja Sci-fi Lampoon toimetaja ja humoorikad nüansid kajastuvad ka selles jutus. Siin on "juudi õudus" ühendatud Cthulhu Mythosega. Juudi tüdruk on sõpradega söömas/joomas/narkot tarbimas, ent nad teevad tagasiteel metsa vahel autoavarii. Ootamatult ründavad neid sektandid (Synagogue of Starry Wisdom), kelle õpetuses on seotud ortodoksne judaism ja Nyarlathothepi kultus. Sekt näeb noorteseltskonnas head võimalust korraldada ohverdus oma jumalusele.

 

Ülejäänud juttude kohta loevad huvilised ise raamatust, mille väljaandjaks on Denver Horror Collective.

 
Teksti loeti inglise keeles

E. E. «Doc» Smith
Second-Stage Lensmen (1953)


Second Stage Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol" ja "Grey Lensman" ning järgneb kohe eelmise osa lõpustseenile, kus Galaktikapatrulli laevastik ründab oma põhivastase, Boskone organisatsiooni teise galaktika juhtide, Eichi nõukogu planeeti.
 
Kuid nagu varemgi, selgub pärast lahingut, et Eichi nõukogu ei olnud ikkagi Boskone kõige kõrgem juhtorgan. Samuti on praktiliselt terve teine galaktika oma ressurssidega ikka veel Boskone käes. Ainult Kimball Kinnison, kellest on saanud nüüd esimene teise taseme läätsekandja, saab siin aidata.
 
Uskumatu, aga ma pean tunnistama, et doktor Smithi raamatud on nüüd kolmanda köite juures mulle täitsa armsaks saanud. Võtmeks, nagu ma ka teise raamatu puhul kirjutasin, on eelhäälestus. Teades, mis tulemas on, võib seda kosmiliste superkangelaste möllu täitsa meeldiva tundega lugeda.
 
Kuigi lugu on kõigis kolmes raamatus sisuliselt üks ja seesama, on kolmas ikkagi ehk kõige paremini kokku pandud. Erinevalt teisest osast, kus oli väga palju igavat põrandaalust uurimist ja luuramist, põrutatakse siin algus käima kohe suurema kosmoselahinguga ning ka edaspidi on vaiksemad osad madinaga kenasti tasakaalus.
 
Originaalis on selle raamatu pealkirjas "lensmen" (mitmuses), sest Kim pole ainus teise taseme läätsekandja. Samas ei saa tema vanad sõbrad Worsel ja Tregonsee enam eriti eetriaega - natuke jagub leheruumi uuele tulijale nimega Nadreck, kuid üldiselt on kogu lugu ikkagi Kimi pidu.
 
Samas saab siin läätsekandjaks esimene naine, juba esimesest raamatust tuttav Clarissa MacDougall. Ning kuskil pillatakse ka lause, mis ütleb midagi sellist nagu: "sugude vaheline võrdsus on kõige kindlam näitaja selle osas, kas selle planeedi kultuur on tsiviliseeritud või mitte". Jälle täitsa armas.
 
Smithi raamatutesse külmalt sisse hüpates ei hakka need tõenäoliselt meeldima. Aga nagu näha, kui mingil põhjusel võtad ette sarja läbi lugeda, siis võib see tasapisi peale minna küll. Mingis osas on Smith üllatavalt kindla ja stabiilse käega kirjanik ning vähemalt siit oleks nii mõnelgi teisel võimalik temalt õppida.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Vjatšeslav Rõbakov
Trudno stat Bogom (1996)


Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)

Clifford D. Simak
Time and Again (1951)

Vassili Štšepetnjov
Pozolotšennaja rõbka (1998)


Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Aleksander Tassa
Suvitus mägedes (1919)


Armastatud eesti kunstniku ja muuseumitöötaja A. Tassa kogumik "Nõiasõrmus" (alapealkirjaga "Fantastilised novellid") on valdavalt sõnarohke stiilieksperiment, mille eesmärk näib olevat lugeja kannatuse proovilepanek. Mitmed lood on siiski ladusamad, kuigi narratiivi mõttes üsna ebahuvitavad. "Suvitus mägedes" kuulub nende tavaopärasemas võtmes juttude hulka.
 
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
 
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Eversion (2022)


Kaasaegse ehk 1990ndate ja hilisema ulmekirjanduse oluline kuju Alastair Reynolds pole Eesti lugejale sugugi tundmatu. Kuigi tema kõige tuntumaid teoseid, kosmoseooperi-romaanide sarja "Revelation Space" pole seni tõlgitud, on juba aastast 2012 väikeste vahedega lausa neljas kogumikus ilmunud tema erinevaid jutte ja jutustusi. Selline valik olnud mingis mõttes isegi parem.
 
Astrofüüsiku hariduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri töökogemusega kirjanik on ka ise mõnes vestluses arvanud, et tema tugevuseks on rohkem teoste ideed, detailid ja atmosfäär, mitte süžee. Ühte 600-leheküljelist "Revelation Space" romaani mõjutab süžee suhteline nõrkus minu arvates tõesti rohkem kui mõnekümneleheküljelisi lühivorme, mille hulgast võiks soovitada näiteks väga andekat tõlkelugu "Teemantkoerad".
 
Reynoldsi muudest sarjadest eraldi seisva romaani "Pahupidi pööratud" juures on mitmeid sarnaseid jooni just lühiromaaniga "Teemantkoerad". Mõlema puhul on tegemist autori ühe meelisteemaga, mille järgi on universum suur ja iidne ning täis ammu unustatud tulnukaliikide mõistatuslike eesmärkidega artefakte. Loomulikult on inimeste huvi selliste asjade vastu suurem kui nende ohutunne.
 
Raamatut "Pahupidi pööratud" alustades ei tule võrdlus "Teemantkoertega" küll kohe pähe, sest esimestest lehekülgedest oleks tegemist just kui hoopis ajaloolise romaaniga. Selles loos siirdub 19. sajandi alguse polaarekspeditsiooniks varustatud laev Norra merel otsima midagi, millest retke korraldaja alguses peategelasele, laevaarst Silas Coadele rääkida ei tahagi. Kuid mingil hetkel saab see lugu ootamatult otsa ning algab uus – sarnane, kuid siiski teistsugune.
 
Nimelt on nüüd 19. sajandi alguse purjelaevast saanud 19. sajandi lõpu aurulaev ning külmast ja tundmatust Norra rannikust sama külm ja tundmatu Patagoonia rannik. Peategelane Silas Coade on jätkuvalt laevaarst ning väikeste variatsioonidega on sarnastes rollides ka kõik teised ekspeditsiooni liikmed. Mis pole aga muutunud, on see miski tundmatu ja ähvardav objekt, mis on kogu nende reisi eesmärgiks.
 
Siinkohal on hea märkida, et ajalooliste romaanide ja ulmekirjanduse teed ristuvad kirjanike puhul tihti. Eestist tuleb sellega seoses meelde Indrek Hargla, kes on oma 15. sajandi Tallinna kriminaalromaanide järgi praeguseks tuntumgi kui oma ulatusliku ulmeloomingu poolest. Reynoldsi romaan aga paneb võrdlust tõmbama peamiselt "Hyperioni" ulmesarja järgi tuntud kirjaniku Dan Simmonsi suurepärase ajaloolise romaaniga "The Terror".
 
Reynoldsi romaan kasutab Simmonsi omale sarnaselt polaarkeskkonna raskuseid meisterlikult painava ja raske õhkkonna tekitamiseks. Kuid seal, kus Simmons püüab ajalootruult kujutada praeguseks legendaarset kapten John Franklini hukkunud ekspeditsiooni Loodeväila leidmiseks, saab üsna kiiresti selgeks, et sarnane materjal on Reynoldsil kasutusel ainult esimeseks paariks pildiks.
 
Siin võrdluses aga peitub minu jaoks ka Reynoldsi romaani suurim nõrkus. Ajaloolise romaani osad on kirjutatud üldjoontes tõsiselt ja siiralt, aga järgnevad, stiililt ulmekirjanduse 1920-ndaid ja 1940-ndaid järgi aimavad osad pole enam isegi mitte pastišš, vaid pigem paroodia. Mingis mõttes on loo seisukohast selline valik mõistetav, kuid vastumeel sellisest ebakõlast on ikkagi kerge tekkima. Õnneks mööduvad need osad kiiresti ning teose keskne osa pärast nendest erinevatest kattevarjudest läbi tungimist on jälle lugemist väärt.
 
Selgub, et tegemist pole mitte reaalselt erinevate ajastute lugudega, vaid hoopis kuulsa ulmekirjaniku Philip. K. Dicki stiilis reaalsust väänava looga. Ma ise võrdleks seda Dicki ehk natuke vähemtuntud, kuid mulle endale väga meeldiva romaaniga "A Maze of Death". Lisaks võib loo tuumast leida ka peategelasest arsti kaudu esitatud mõtte, mis on üks suurem lugupidamisavaldus arstiteadusele üldiselt. Midagi sellist ühest ulmeromaanist leida on üllatavalt meeldiv.
 
Nõnda võibki öelda, et kuigi Reynoldsi esimeses romaanitõlkes on nähtavaid ebakõlasid, õigustab see tervikuna siiski neid kõrgemaid ootuseid, mida tema seni eesti keeles avaldatud lühemad lood on tekitanud. Kindlasti on tegemist ühega parimate möödunud aastal ilmunud ulmeromaanide seast, mis tõuseb esile ajaloolise romaani aspektide poolest - ning minu jaoks eriti ka selle poolest, mis moodi autor arstiteadust mõtestab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
Season of Skulls (2023)


Romaan kuulub Laundry sarja, täpsemalt on tegemist sarja kuuluva triloogia viimase osaga. (Algas triloogia mäletatavasti sellega, kuidas haldjatest linnavahid jõuluvana lintšisid.) Raske öelda, kas sellega saab viimaks otsa kogu Laundry - ennegi on selles olnud niiöelda vahefinišeid, mille järel tegelaskond oluliselt muutub.
 
Nagu oli näha juba Merchant Princesi puhul, on Stross märksa osavam sarjasid alustama ja arendama kui lõpetama. Liiatigi, selgub järelsõnast, võttis autor eesmärgiks kirjutada endale võõras stiilis, nö mugavustsoonist väljas. Nii ongi suurem osa lehekülgedest täidetud igavavõitu kirjeldustega, mis peavad tõestama, kui närune ja ebahügieeniline oli elu 200 aastat tagasi. (Hea küll, postitõlla võrdlemine lennuki turistiklassiga on ju natuke naljakas.) Veel on hulk ruumi pühendatud vana teleseriaali (The Prisoner) ümberjutustusele.
 
Tegevus: eelmiste osade karm bitch satub haledatesse olukordadesse, ent tuleb oma söakusega neist lõpuks välja, kindlustades oma õukondlikku positsiooni sellega, et toob Britanniat valitsevale Mustale Vaaraole kingituseks Napoleoni 12-aastase klooni. Mängus on unenäolistel alustel tekkinud ajasilmused, "jumal masinast" tüüpi lahendus ja hulk ebamääraseid esoteerilisi võimeid.
 
Valitud jutustamisviisi tuntuimaks esindajaks on tõenäoliselt Jane Austen. Kuna ma pole selle daami loominguga tuttav, ei oska ma öelda, kas kõnealune romaan on jäljenduse - või paroodiana - hästi välja kukkunud. Strossi loomingu kontekstis ei vääri see aga kolmest enamat.
Teksti loeti inglise keeles

Italo Calvino
Racconti fantastici dell'ottocento (1983)

7.2023

Fantastic Tales on Italo Calvino koostatud kogumik eesmärgiga portreteerida ühte olulist kuid vähe käsitletud teemat 19. sajandi kirjanduses. Selleks on fantastilised lood, mis eristuvad tema sõnul selgelt kõigile tuntud ja iidsetest imelistest lugudest, ehk muinasjuttudest.
 
Põhiline erinevus on Calvino hinnangul asjaolus, et muinasjuttude puhul aktsepteeritakse fantastilist elementi kui olemuslikult selle maailma juurde kuuluvat. Ma ise mõistan seda nõnda, et näiteks piparkoogimajas elav nõid või printsiks muutuv konn ei ole seal midagi iseeneselikult imelikku.
 
Fantastiliste lugude puhul aga on fantastiline element midagi sellist, mis tungib ootamatult sisse meie realistlikusse maailma, kus mõistuspäraselt midagi sellist eksisteerida ei saaks. Selle iseloomuliku ebakõla tõttu seisavad fantastilised lood ka väga lähedal õuduslugudele.
 
Calvino on siin jaganud valitud lood kaheks. Esimene neist ja vanem on "nägemuslik", kus fantastiline osa tugineb eelkõige piltidele (ja on romantismi otsene järglane). Teine ja kaasaegsem on "igapäevane", kus fantastiline osa on teinekord vaid vaevumärgatav nihestus meie reaalsuses.
 
Osa I - Nägemuslik fantastika
 
1. Histoire du démoniaque Pacheco (1805) - Jan Potocki 2/10
 
"Kuratliku Pacheco jutustus" on lugu, milles nimitegelane räägib ennast tabanud needusest ühele teekäijale, kes on erakmunga juures kabelis endale öömaja otsinud.
 
See on selline lugu, mille kohta ma ütlen "ajaloolise väärtusega". Siin on muidugi huvitavat ka, näiteks jutustaja kirg oma isa uue naise ja tolle õe vastu, mis needuse käivitab, aga üldiselt ma selles väärtust ei näe.
 
2. Die Zauberei im Herbste (1808) - Joseph von Eichendorff 2/10
 
"Sügisnõidus" räägib rüütlist, kes leiab oma lossi lähedalt metsast pattu kahetseva eraku. Tundub, nagu oleks see erak seotud juhtumiga ristisõdade-ajast ja samuti hoiaks teda seal metsas kinni nagu mingi nõidus.
 
See on "ajaloolise väärtusega" lugu number 2. Looduskirjeldused on siin täitsa head (saksa romantism on selle osas ikka ületamatu), aga isegi täitsa olemasolev puänt ei tõsta seda lugu väga palju kõrgemale.
 
3. Der Sandmann (1816) - E. T. A. Hoffmann 3/10
 
"Uneliivamees" jutustab ühest noormehest, kes on lapsena kokku puutunud hirmsa vanamehega, kes koos tema isaga mingeid veidraid katseid tegi. Täiskasvanuna kohtub ta prillikaupmehega, kes talle seda vanameest meenutab ning kellel on mingi seos kõrvalmajas elava ülikooliprofessori ja tema kauni tütrega.
 
See lugu on väga veidral kombel erinevatest tükkidest koostatud. Siin on alkeemiat, arutlusi paranoia ja alateadvuse üle, siis veel midagi Frankensteini koletise või Pygmalioni kuju sarnast. Kõiki neid ideid võib tunnustada, aga kokku ei moodustu sellest erilist tervikut.
 
4. Wandering Willie's Tale (1824) - Walter Scott 6/10
 
"Rändur Willie jutustus" on lugu, mille nimitegelasest pime rändmuusik jutustab ühele noorele mehele Šotimaal. See räägib õelast mõisaomanikust, kes on hiljuti surnud. Kui tema poeg hakkab arvepidamist üle vaatama, näeb ta ühe rentniku võlga. Rentnik aga vannub, et ta maksis selle just enne mõisniku surma ära...
 
Täitsa hea lugu, aga eks Walter Scott ongi hea kirjanik. Muidu on see üsna tavaline muinasjutu-töötlus, aga kogu tekst on kirjutatud meeldivas šoti murdes, mis teeb lugemise üsna meeleolukaks ja selle eest tuleb hinnet tõsta.
 
5. L'Elixir de longue vie (1830) - Honoré de Balzac 5/10
 
"Pika ea eliksiir" on jutustus kergemeelsest Itaalia aadlimehest nimega don Juan. Isa avaldab talle surivoodil saladuse, et tal on õnnestunud hankida eliksiir, mis surnu tagasi ellu äratab ja laseb pojal vanduda, et too teda selle vedelikuga pärast surma võiaks. Don Juan aga otsustab eliksiiri endale jätta.
 
Tegemist ei ole üldse halva looga! Siin on olemas mõte "mida teeks keegi, kes teab, et tal on teine eluiga veel" ja üsna äge satiiriline lõpplahendus. Muus osas paneb tekst aga pigem õlgu kehitama ja mõtlema, et sama autori "Šagräännahk" oli ikka parem fantastiline lugu.
 
6. L'oeil sans paupière (1832) - Philarète Chasles 6/10
 
"Lauta silm" räägib ühest šotlasest, kes on äsja leseks jäänud - kuna ta on oma naise hirmsa armukadedusega hauda ajanud. Öösel koos ülejäänud külarahvaga pidutsedes teeb ta nende ebausu üle nalja, kuid selle kõige tulemusena ilmub välja haldjas, kes teatab, et ta on nüüd selle mehe uus abikaasa...
 
Täiesti ootamatult hea lugu täiesti tundmatult autorilt. Mingis mõttes üsna traditsiooniline lugu oma kuriteo ja karistuse sümmeetriaga, aga päris midagi sellist polegi mul varem ette sattunud. Huvitav, et šoti muistendid olid tolleks ajaks tänu Walter Scottile juba nii populaarsed.
 
7. La main enchantée (1832) - Gérard de Nerval 7/10
 
"Nõiutud käsi" on lugu, milles noor rätsepasell on peagi abiellumas oma peremehe tütrega ja pärimas tema äri - kuid tema õnne hakkab segama peremehe vennapoeg, kes on äsja sõjaväest tagasi jõudnud. Nii teeb sell kaupa ühe mustlasest ennustajaga nõiduse saamiseks...
 
Väga tore lugu, mis on läbivalt kirjutatud märkimisväärselt hea musta huumoriga. Mustlasest ennustaja, kes on kogu seltskonnast kõige haritum ja targem, on ootamatult loo parim tegelane.
 
8. Young Goodman Brown (1835) - Nathaniel Hawthorne 7/10
 
"Noorperemees Brown" algab puritaanide asunduses Salemis, kust värskelt abiellunud noormees peab teele asuma. Läbi metsa minnes kohtub ta sünge mehega, kes tundub olevat vanakurat ise ning tundub, et toimumas on nõiasabat...
 
Seda lugu on näiteks Stephen King pidanud üheks oma lemmiklooks. Mulle see ka täitsa meeldib - eelkõige sellepärast, et Hawthorne põhilise teksti taga on see rohkem mõistulugu uskumisest, paranoiast ja uskmatusest.
 
9. Nos (1835) - Nikolai Gogol 9/10
 
"Nina" algab nõnda, et ühel hommikul oma Peterburi korteris ärgates avastab major Kovaljov, et ta nina on kadunud. Loomulikult on see tema seisusest inimesele häbiasi ja ta hakkab jalamaid otsima võimalust põgenenud nina tagasi saada.
 
Ma usun, et see on õigusega vist üks kõige tuntum lugu siin kogumikus ja enamus on seda pidanud koolis lugema. Ma olen Calvinoga nõus selles, et tavaline viis tõlgendada seda puhta satiirina on väga poolik lähenemine. Ka Franz Kafka "Metamorfoos" pole ju lihtsalt satiir.
 
10. La Morte Amoreuse (1836) - Théophile Gautier 4/10
 
"Surnud armsam" on vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse kurtisaani Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema unenägusid, milles ta on aadlimees, kes elab koos Clarimondega Veneetsia palees.
 
Mingis mõttes on siin täitsa huvitavaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole mitte midagi otseselt kuratlikku vaid lihtsalt... üleloomulik. Muus osas aga ei ole see lugu liiga huvitav.
 
11. La Venus d'Ille (1837) - Prosper Mérimée 8/10
 
"Ille'i Veenus" on ühe arheoloogi jutustus, kes kutsutakse väiksesse Prantsuse provintsilinna seal välja kaevatud imelist Veenuse kuju vaatama. Samal ajal on seal plaanis pidada ka kahe kohaliku noore pulmad...
 
Mulle tõesti meeldib see lugu väga. See ei ole mitte lihtne Pygmalioni-loo töötlus, vaid pigem käsitlus ilust ja armastusest kui mingist hirmuäratavast jõust. Siin on ka üks põnevam tõlgendus Veenusest, keda tihti peetakse põhjuseta antiik-jumalate seas tühiseks ja kergekaaluliseks.
 
12. The Ghost and the Bone-Setter (1838) - J. Sheridan Le Fanu 3/10
 
"Kummitus ja kondiväänaja" on väidetavalt ühe Iiri preestri poolt rahvasuust üles kirjutatud lugu, mis räägib sellest, kuidas üks kohalik talupoeg, kes oli väga osav murtud ja nihestatud luid paika panema, pidi kummitavas mõisas valvet pidama.
 
Otseselt pole sellel lool midagi viga. See on kirja pandud mõnusas iiri murdes ja puänt on isegi omamoodi humoorikas, kuid suures plaanis on see lihtsalt aeglane ja igav.
 
Osa II - Igapäevane fantastika
 
13. The Tell-Tale Heart (1843) - Edgar Allan Poe 10/10
 
"Reetlik süda" on mõrtsuka jutustus sellest, miks ta oma kuritöö toime pani. Ta üritab kõigest hingest meile selgeks teha, et tema endaga on kõik täiesti korras, talle ei jäänud lihtsalt mingit teist valikut.
 
Calvino arvab, et see on Poe parim jutt üldse ja mina olen üsna nõus, või kindlasti on see parim tema monomaania-teemalistest lugudest. Kui näiteks sarnane "Must kass" on üsna groteskne, siis siinne lugu on täiuslikult tasakaalus realistliku tausta ja seda lõhkuva imeväikese nihestuse osas.
 
14. Skyggen (1847) - Hans Christian Andersen 9/10
 
"Vari" on lugu ühest põhjamaalt pärit teadlasest, kes läheb puhkusele lõunamaale. Ühel õhtul aknast naabermaja vaadates ütleb ta naljaviluks oma varjule, et too läheks sinna külla. Vari aga lahkubki selle peale ootamatult tema juurest...
 
Anderseni lugudele on süngus üsna omane, kuigi seda on hilisematest ümberjutustustes ja mugandustes alati maha nühitud. See lugu siin on aga mingis mõttes üks tema kalgimad ja lohutumaid. Kunagi noorena jättis see mulle tohutu mulje ja halvemaks see vahepeal läinud ei ole.
 
15. The Signalman (1866) - Charles Dickens 8/10
 
"Raudteevaht" on jutustatud ühe mehe poolt, keda hakkab huvitama tema kodutee lähedal töötav üksik raudteevaht. Tutvumise ajal näib vaht olevat kummaliselt närviline ja lõpuks jutustab ta uskumatu loo...
 
Väga ilus kurb lugu. Selle suurimaks tugevuseks on see, kuidas kujutatakse ajastu ühte väikest aspekti - raudteevaht kui tilluke hammasratas suures süsteemis. Dickens ikka oskab selliseid asju teha.
 
16. Son (1876) - Ivan Turgenev 5/10
 
"Unenägu" on ühe noormehe jutustus. Ta elab kahekesi koos oma emaga ja jutu järgi teab ta, et ta isa suri siis, kui ta alles väike laps oli. Kuid ühel päeval näeb ta unes tundmatut õela välimusega meest ning mõistab instinktiivselt, et hoopis see on ta isa. Siis aga kohtab ta sedasama tundmatut meest linnas...
 
Selle loo märkimisväärseks tugevuseks on see, kuidas haiglase ja nõrga noormehe reaalsus ja uni kokku hakkavad sulama. Mingil hetkel ei ole enam teada, mis on reaalne ja mis mitte. Muus osas aga on see paraku aeglane ja veniv.
 
17. Tšertogon (1879) - Nikolai Leskov 6/10
 
Selle loo jutustajaks on vana sõdur Krimmi sõja päevilt. Ta räägib, kuidas ühel päeval pärast sõja kuulsusetut lõppu kohtub ta ühe varustusülemaga, kes sõja ajal riisus ja varastas, samal ajal kui sõdurid nälgisid. Too aga esitab loost oma arvamuse.
 
Sisuliselt on tegemist lihtsalt anekdoodiga, musta huumorina saab võtta muidugi seda, et Vene sõjaväes ei muutu kunagi midagi. Tekst ise on muidugi hea, aga kuigi Calvino vannub, et ka siin on fantastiline element olemas, siis läks minust see küll mööda.
 
18. À S'y Méprendre! (1883) - Villiers de L'Isle-Adam 6/10
 
"Äravahetamiseni sarnane!" on lugu, milles kiirustab üks mees Pariisis ärikohtumisele. Vihma eest korraks varju otsides põikab ta sisse ühte tundmatusse hoonesse...
 
See vaid paari lehekülje pikkune lugu lööb eelkõige väga hea keelekasutusega. Puänt on siin loomulikult ka ning Calvino väitel on see esimene selletaoline, mis on iseenesest huvitav, isegi kui see enam nii värskelt ei mõju.
 
19. La Nuit (1887) - Guy de Maupassant 7/10
 
"Öö" on ühe mehe jutustus, mis algab sellega, kui väga talle meeldib öises Pariisis jalutada. Kuid ühel ööl, kui ta just väljas on, hakkavad tuled tema ümber kustuma...
 
Mulle see lugu tõesti meeldib. Siin on täpselt üks idee, aga see veidralt õudne reaalsusnihe on ikka tõesti hästi kujutatud.
 
20. Amour Dure (1887) - Vernon Lee 8/10
 
"Amour Dure" loos saabub Poola päritolu noor teadlane Itaaliasse ajalooteemalist artiklit kirjutama. Arhiivis töötades hakkab teda huvitama lugu 16. sajandil elanud naisest nimega Medea di Carpi, kes olevat hukka saatnud hulgaliselt kõrgest soost mehi.
 
Tõesti hea lugu. Peategelase aeglane ja järk-järguline vääramatu langemine on siin suurepäraselt kujutatud. See paar lõiku epiloogi, mis oli kõige lõppu lisatud, oli minu meelest küll täiesti ebavajalik, aga olgu peale.
 
21. Chickamauga (1889) - Ambrose Bierce 9/10
 
"Chickamauga" lugu toimub Ameerika kodusõja samanimelise lahingu ajal. Seda vaadatakse väikese lapse silmade läbi ja suur osa loost on arusaamatult veider, kuni...
 
Väga hea lugu, eelkõige just seetõttu, mismoodi selle veider õudus puändini viib ning seejärel seletuse saab. Bierce võttis ise nimetatud lahingust osa ja tema sõjakirjeldused on uskumatult tõepärased.
 
22. Les trous du masque (1895) - Jean Lorrain 5/10
 
"Augud maskis" on lugu, kus selle jutustaja ootab oma Pariisi korteris sõpra, et siis koos maskiballile minna. Kuid kui nad ballile jõuavad, on midagi viltu nii kohaga kui ka teiste maskeeritud külalistega...
 
Täitsa korralik lugu, eriti just hästi kujutatud õhkkonna poolest. Samas, ega see nüüd millegi poolest väga meeldejääv ka ei ole.
 
23. The Bottle Imp (1891) - Robert Louis Stevenson 5/10
 
"Kurat pudelis" on lugu, kus vaene havai meremees satub kokku jõuka ameeriklasega, kes pakub talle müügiks pudelit, teatades, et pudelis olev kurat täidab kõik omaniku soovid. On ainult üks reegel - pudel tuleb edasi müüa odavamalt, kui see ostetud sai.
 
See on nüüd selline lihtne mõistulugu, mis on oma sisu jaoks kaugelt-kaugelt liiga pikaks venitatud. Otseselt halb see muidugi pole, sest kirjutada Stevenson oskab.
 
24. The Friends of the Friends (1896) - Henry James 9/10
 
Loo "Sõprade sõbrad" jutustaja räägib, kuidas ta tundis kahte inimest (mees ja naine), kellest mõlemad olid näinud oma lähedaste vaimu. Omavahel ei olnud need kaks kunagi kohtunud - kuni jutustaja asus ühega neist abielluma.
 
Täiesti suurepärane lugu. Ma saan aru, et "Kruvi keere" on palju kuulsam, kuid see lugu siin meeldib mulle oluliselt rohkem ning lõpuks ometi saan ma aru, miks Henry James hinnatud kirjanik on.
 
25. The Bridge-Builders (1898) - Rudyard Kipling 8/10
 
"Sillaehitajad" räägib Briti insenerist ja tema abilisest, kes on viimased kolm aastat juhtinud hiigelprojekti - silla ehitamist üle Gangese jõe. Nüüd aga, kui sild on peaaegu valmis, ähvardab üleujutus seda minema pühkida.
 
Kipling on suurepärane kirjanik ja siinne lugu tuletab väga meelde minu ühte lemmiklugu "Džungliraamatust" nimega "Kuninganna teenrid". See pole küll päris sama hea, kuid väga märkimisväärne sellegipoolest.
 
26. The Country of the Blind (1904) - H. G. Wells 9/10
 
"Pimedate maa" on lugu, kus Andides eksinud mägironija satub muust maailmast juba aastasadu ära lõigatud orgu, kus elav hõim on geneetilise vea tõttu kõik pimedad - ning seda samuti juba mitmeid põlvkondi, olles kaotanud isegi mälestuse nägemisest.
 
Tõesti hea lugu. Wells oskab fantastilise loo rüüsse pandud mõistujuttu hästi kirjutada. See lugu siin omab mitmeid paralleele selle stiili meistri Jonathan Swifti "Gulliveri reiside" lugudega ja on isegi parem kui mõnigi neist.
 
Antoloogiat tervikuna iseloomustab väga suur mitmekesisus. Esimesed paar lugu panid minu kannatuse tõsiselt proovile, kuid tagasi vaadates olen ma isegi nende osas leebem ja tõden, et kui mitte midagi muud, siis värvi andsid nad ikkagi juurde.
 
Calvino jaotust nägemusliku ja igapäevase fantastika osas ei oleks ma vist ise ära tabanud, kuid kui lugejale juba niimoodi ots kätte antakse, siis võib seda jälgida ja noogutada küll. Mis siis, et mõned lood võiks nende osade vahel pigem ära vahetada.
 
Eelkõige on mul hea meel paljude autorite meelde tuletamise ja uute avastamise osas. Paljusid tõlgitud lugusid olin ma ka varem lugenud ja nende headus ei tulnud üllatusena, aga mõni oli minust ka mööda läinud ja ootas ainult avastamist.
 
Ning lõpuks on üllatavalt palju lugusid suurepäraselt säilitanud värskuse ja eheduse - ning paljude puhul mõtlesin ma, et see pole just esimeses nooruses, kuid siin on siiski tabatud midagi väga ägedat, mille peale võiks vabalt midagi uut ehitada.
 
Hinnang: 7/10 (tegelikult on sellisele kogule võimatu mingit koondhinnet panna, aga olgu siis kõiki äärmusi arvestades midagi sellist)
Teksti loeti inglise keeles

Dave Hutchinson
Europe at Midnight (2015)


Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles

Kir Bulõtšov
Utešenije (1991)


Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...
Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Možno poprosit Ninu? (1973)


Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Kir Bulõtšov
Jedinaja volja sovetskovo naroda (1991)


Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...
Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Korona professora Kozarina (1973)


Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Korallovõi zamok (1972)


Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...
Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Možno poprosit Ninu? (1973)

David Niall Wilson
The Dun WHAT? Horror (2021)


Pealkiri on minu meelest väga vaimukas. Tegevus toimub tänapäeval ja loo tegelased on kursis ka Lovecrafti loominguga, aga miskipärast ei taha nad tõmmata seoseid "The Dunwich Horror'iga". Teisalt meenub mulle, et Dunwich tuleb hääldada "dannitš", mitte "danuitš"....  Lugu ise sarnaneb küllaltki sellele ammusele loole ja suurt originaalsuse võlu ehk sellest ei leia.
 
North Carolina karuperses elab üks kohalik eradetektiiv, kelle poole pöördub tuttav mees hädaga - tema alpaka on öösel pihta pandud. Ümbruskonnast on kadunud viimastel aastatel palju koduloomi ja kahtlus langeb eraklikule loomade kokkuostjale Whateleyle, kelle maal ei kasva rohi ega puud ja pole tal ka nii palju abihooneid, et loomakarja ära mahutada. Mees ise väidab, et tema müüd kallimalt edasi. Samal ajal on Whateley kirjutanud suurde linna ühele maagile, kellelt palub laenuks Necronomiconi. Maag (kes on nn valge maag), ei kavatsegi ohtlikku raamatut, vaid sõidab maale tuttava detektiivi juurde asja uurima. Koos kohaliku šerifi Bobi ja nõia kaaslasest kaarnaga minnakse Whateley farmi asja uurima ja hoitakse ära Yog Sothothi saabumine meie dimensiooni.
 
Jutustuse leiame antoloogiast "Tales of Yog-Sothoth" (Macabre, Inc, 2021).
Teksti loeti inglise keeles

Erkki Viljarand
Igavikuteeliste turm (2023)


Armastatud eesti prosaisti E. Viljaranna jutt oleks 120 aastat tagasi kandnud ilmselt pealkirja "Saladusline sõrmus ehk õudne reis teispoolsusesse". Tolleaegsete teostega ühendab teda venivus ja igavus, aga eristab selguse puudumine.
 
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms. 
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Gallagher
Comparative Anatomy (1991)


Abielupaar on puhkusel väljamaal. Puhkavad saarel, aga käisid mandril ringi vaatamas ja nüüd on tagasiteel sadamasse, kust praamlaev nad üle peaks viima. Vestlusest selgub, et nad on napilt eluga pääsenud - riskantne möödasõit ja vastutulev suur reka. Sadamas teisi inimesi ei ole, kummalisele tüübile makstakse ülesõidu eest, nende auto on laeval ainuke. Ilm on udune, vastaskallast pole näha, aga sõit näib aina pikemaks vvenivat - mitte 20 minutit, nagu ette nähtud, vaid varsti juba tund aega. Pikapeale näib, et laeval pole peale abielupaari ainsamatki hinge. Lugeja hakkab kobamisi mõistma, et võib-olla nad siiski ei pääsenud reka käest eluga ja kas nad ei ületa mitte Styxi või Lethet...
 
Soomekeelne versioon "Vertaileva anatomiaa" on ilmunud 1994 antoloogiasarja "Kauhujen kirja" 5. osas.
Teksti loeti soome keeles

Ursula K. Le Guin
The Telling (2000)

Poul Anderson
Time Patrolman (1983)

Poul Anderson
The Sorrow of Odin the Goth (1983)


Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "Delenda Est'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva. 
Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud. 
Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:
"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."
Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna hell on algselt germaani paganlike juurtega). 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Eversion (2022)

Colson Whitehead
The Underground Railroad (2016)


Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
Pimeduses sosistaja (1996)


"Pimeduses sosistaja" on esimene maakeeles ilmunud Lovecrafti juttude kogumik. Kuigi peotäis erinevaid selle autori jutte oli perioodikas ilmunud varemgi (lisaks üks ka Öölase sarja antoloogias), oli see siin esimene mõtestatud üritus Lovecrafti kui kirjaniku siinmail esitamiseks.
 
Seda kogu saabki nii vaadata kahel erineval viisil. Üks on lihtsalt sinna valitud lugude summana, teine aga just nimelt autoriprojektina. Sest ühest küljest on see kindlasti kantud tahtest autorile au teha, aga teisest küljest arvan ma, et väheoluline pole siin ka katse anda portreed autorist tervikuna.
 
1. Kõrvalseisja (1926) 8/10
 
Loo jutustajaks on ihuüksi lagunenud lossis keset alati pimedat metsa üles kasvanud tegelane. Ühel päeval otsustab ta eluga riskides ronida lossi kõige kõrgema torni tippu, lootes sealt näha taevast, mida puude ladvad seni tema eest alati varjanud on...
 
Minu lemmiklugu siinses raamatus ja väga hästi valitud algus tervele kogumikule. Ma arvan, et paljud, kes Lovecraftist midagi ei teadnud, võeti selle raamatuga õnge just avaloo abil, mis meenutab Edgar Allan Poe paremaid novelle (aga näiteks ka Mary Shelley "Frankensteini").
 
2. Rotid müüri taga (1924) 8/10
 
Seda lugu jutustab jõukast Virginia suurmaaomanike perekonnast pärit mees, kelle esivanem oli kunagi ammu oma Walesis asuvatest valdustest mingi jubeda teo tõttu Ameerikasse põgenenud. Nüüd otsustab peategelane aga tagasi oma juurte juurde Euroopasse kolida ja ehitab kunagise lossi varemetele uue mõisa...
 
Jälle üks väga hea lugu. Peategelase rottide-teemalises maanias on samuti näha Poe mõjutusi, kuid muus osas on kõik siin just ehedalt autorile omane - põlvkondade tagused perekonnaneedused ja eelajaloolistesse kaugustesse kaduvad jubedused. Lõpuks ka see sümpaatne armastus kasside vastu.
 
3. Cthulhu kutse (1928) 7/10
 
Selle loo jutustaja leiab vanaonult päranduseks saanud asjade hulgast veidra savikuju. Asja lähemalt uurides satub ta lugema mitmeid tunnistusi mingi veidra sekti liikmetelt, keda politsei rituaalmõrvade eest arreteerinud on. Lõpuks kuuleb ta, et üks norra meremees on pääsenud tundmatu kaljusaare juures laevahukust...
 
Hoolimata loo ja tegelase kuulsusest (Cthulhu nime teavad tänu popkultuurile praeguseks needki, kes Lovecraftist kuulnudki pole), ei ole minu arvates tegemist kõige tugevama looga. Siiski on siin olemas see põhiline idee sadade miljonite aastatega mõõdetavast kosmilisest õudusest, mis on ehk Lovecrafti kõige olulisem leiutis.
 
4. Randolph Carteri tunnistus (1920) 6/10
 
Tegemist on tunnistusega, mille peategelane jutustab politseiuurijatele pärast seda, kui tema sõber on teadmata kaduma läinud. Nagu selgub, olid nad just eelmisel ööl koos surnuaias...
 
Naksakalt vahva väike lugu, mis rõhub eelkõige hästi kujutatud ja meeldejäävale õhkkonnale, isegi kui see väga palju enamat ei paku. Tegemist on ühega autori varasematest juttudest ja siit on hästi näha, kuidas tema "nimetamatud õudused" on alguse saanud.  
 
5. Pimeduses sosistaja (1931)  6/10
 
Jutustajaks on siin kirjanduse õppejõud Miscatonicu ülikoolist, kes avaldab ajakirjas loo naeruvääristamaks kohalikke rahvajutte veidratest, mägedes elavatest olenditest. Selle peale saab ta kirja vanalt talupidajalt, kes hakkab talle saatma veidraid fotosid ja isegi ühe seletamatu helisalvestise...
 
See on selline sisuliselt oluline lugu, mis jutustab palju huvitavat Lovecrafti loodud maailmast ja selle erinevatest tegelastest. Mi-Go tulnukad mulle tegelastena meeldivad ja siin on tegelikult palju lahedaid mõtteid, aga lugemiseks on enamus juttu kahjuks üsna veniv ja igavavõitu.
 
6. Ulmad nõiamajas (1933) 6/10
 
Loo peategelaseks on matemaatika üliõpilane Miscatonicu ülikoolis, kes on rahapuudusel üürinud toa "nõiamajaks" hüütavas viletsas majutusasutuses. Peagi hakkavad teda piinama jubedad unenäod, milles segunevad tema õpitud matemaatika veidrused vana nõia, rottmehe ja hiiglasliku mustanahalise mehe kujudega.
 
Siin on Lovecrafti maailma avava eesmärgiga sisuliselt oluline lugu number kaks. Ma olen lugenud seda lugu aastate jooksul korduvalt, kuid meelde ei jää sellest suurt midagi. Nüüd sain tänu sellele (taas)avastada, et see veidra matemaatika osa oli tegelikult täitsa hea, aga muu ei jätnud tõesti erilist muljet.
 
7. Pimeduses kummitaja (1936) 7/10
 
Enamik lugu on siin pärit noore kirjaniku märkmetest, keda hakkab huvitama kohaliku Itaalia kvartali keskel seisev mahajäetud ja halva kuulsusega kirik. Raamloona on siia lisatud tema sõbra kommentaarid, mis kirjeldavad seda, mis enne ja pärast juhtus.
 
Üsna hea lugu. Erinevalt kahest eelmisest on siin teksti vähem ja tempo kõrgem. Mulle meeldib ka see, kuidas itaallaste poolt Ameerikasse toodud katoliku kirik on siin see kattevari, mille tagant oluliselt iidsemad ja kosmiliste mõõtmetega jubedused välja ronivad.
 
Mida siis kogu kohta tervikuna öelda? Lugude summana vaadates ei ole siin ühtegi otseselt nõrka tükki, kuid samas asetavad esimesed kaks lugu lati ikka väga kõrgele, millele järgneb tuntav langus. Eriti just lugusid "Pimeduses sosistaja" ja "Ulmad nõiamajas" järjest lugeda on päris väsitav.
 
Samas, eesmärki autorit portreteerida teeb see suurepäraselt. Siin on üks heal tasemel algaja kirjaniku jutt, üks selgelt ennast leidnud kirjaniku hästi iseloomulik tekst ja küpse autori kõige viimasena kirjutatud lugu. Ka aeglasemad ja venivamad lood teenivad siin selget ülesannet autori loodud maailma maksimaalselt avada.
 
Ning lõpuks on siin üks lihtsalt poeetiliselt ilus lugu, millel pole Lovecrafti kuulsa maailmaehitusega suurt midagi pistmist, kuid mis on lihtsalt väga hea. Tervikuna ongi see kogumik nagu ajakapsel, mis on loodud eesmärgiga anda oma parim juhuks, kui hiljem enam mitte ühtegi Lovecrafti tõlkekogumikku ilmuma ei peaks.
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt kontseptsiooni teostuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

Catriona Ward
The Last House on Needless Street (2021)