x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 33 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
John Wyndham
The Day of the Triffids (1951)


The Day of the Triffids on postapokalüptiline ulmelugu. Jutustajaks on Bill Masen - bioloog, kes on spetsialiseerunud trifiidide kasvatamisele. Viimased on tohutu suured lihatoidulised taimed, kel on kaks ebatavalist omadust. Esiteks suudavad nad oma eluohtlikult mürgise astlaga päris kaugele lüüa, teiseks suudavad nad juured maast lahti tõmmata ja aeglaselt edasi liikuda.
 
Kuna aga neist taimedest saab uskumatult kasulikku õli, siis on nende kasvatamine ülemaailmselt levinud. Ühel päeval satub Masen haiglasse, kuna õnnetuse tagajärjel said ta silmad kannatada. Viimasel haiglaõhtul mainitakse talle, et väljas on erakordselt kaunis roheline meteoorisadu. Sellele järgnenud hommikul leiab Masen oma silmi sidemest vabastades, et kõik inimesed tema ümber on pimedaks jäänud...
 
Ma ise olen muidugi kunagi "Trifiidide päeva" maakeelset tõlget (Mirabilia-sarjas ilmunud varianti) lugenud, kuigi riiulis pole mul seda siiamaani. Viimase asjaolu tõttu on mul viimasest lugemisest möödunud ka väga pikk aeg ning oli üsna huvitav oodata, millise mulje võib jätta originaaltekst ja kas mälestusega võrreldes on ka midagi muutunud.
 
Sest mälestus sellest raamatust kahtlemata jääb. Juba raamatu avalause vääriks mingit auhinda ning kogu esimene, haiglas toimuv peatükk on täiesti suurepäraselt teostatud. Pole ime, et selle mõistmatu õuduse õhkkonda on hiljem pea üks-ühele ära kasutanud näiteks sellised teosed nagu film "28 päev hiljem" ja seriaali "Elavad surnud" avaosa.
 
Üldse võib öelda, et peaaegu kõik klassikalised zombilood, kus koletiste puhul on tegemist aeglase kuid peatamatu jõuga, võlgnevad midagi "Trifiidide päevale". Talumajas toimuvad stseenid, kus pidevalt koguneb aia taha sadu trifiide, kelle hulk suureneb hoolimata nende hävitamise kiirusest näiteks. Või märkus feodaalsete asunduste ükshaaval langemisest trifiidide kätte.
 
Kuidagi aga on Wyndhami kirjeldatud trifiidid elusamad, kui kogu see praeguseks juba üsna kulunud zombide teema. Trifiidid on ühteaegu väga tuttavad ja realistlikud, aga samas ka kohutavalt kummalised ja võõrad. See, kas ja kuidas trifiidid võiks üldse mõelda ja suhelda on suurepärane näide mingi täiesti võõra kuid siiski teoreetiliselt võimaliku eluvormi kujutamisest.
 
Eraldi tuleb aga välja tuua, et isegi suurem osa raamatust ei räägi üldse mitte trifiididest, vaid pimeduse-epideemiast - ning mitte sugugi halvemini. On isegi natuke ebaõiglane, et Nobeli laureaadi José Saramago 1995. aasta väga hea romaani "Pimedus" kõrval ei märgita piisavalt palju ära, kuidas Wyndham midagi üsna sarnast juba palju varem ja mitte eriti kehvemini tegi.
 
Kui üldse midagi kriitikaks öelda, siis Wyndhami stiil võib mõnele lugejale liiga kuiv tunduda, või võib ehk pakkuda, et raamatu keskosa tegevus venib veidi. Samuti on kõik katkuga seonduv natuke liiga lihtne ja kerge lahendus selle maailmalõpu ühe etapi olemusliku õuduse lahendamiseks. Muidu aga ei ole sugugi tegemist tekstiga, mis oleks ajale jalgu jäänud.
 
Seetõttu ongi raske mõista ulmekirjanik Brian Aldissi kriitikat, kes omal ajal seda põlglikult "õdusaks katastroofiks" nimetas (praegu on see termin oma algse halvakspanu õnneks minetanud). Wyndham, kui Teisest Maailmasõjast osa saanud mees, püüdis siin õdususe asemel pigem kujutada seda briti müütiliselt stoilist hoiakut, mille puhul ülahuul ka suuremaid õudusi nähes värisema ei löö.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Holly Black
Book of Night (2022)

7.2022

Olgu kohe öeldud, et Holly Black kuulub nende umbes kümne autori hulka, kelle looming mulle keskmisest suuremat huvi pakub. See ei pruugi hinnetes kajastuda, aga ju mul on siis tema suhtes suuremad nõudmised - oli ta esimene triloogia, Modern Faerie Tales, ju sedavõrd hea. Parim YA, mis mulle meenub (tõsi, mu kogemused selle žanriga pole eriti rikkalikud). Õigupoolest, kuigi tegelased on seal noored, on nende probleemid ja kogemused üsnagi täiskasvanulikud, õpetlikud ka juba eakamale lugejale.
 
Nüüd on siis formaalselt võttes tegemist esimese täiskasvanute-romaaniga - sest peategelane on täiskasvanu. Maailm on aga just niisama karm ja kõhe kui varasemates teostes ning miski pole nii, nagu esimesel pilgul paistab (või, noh, peamine paha on paha algusest lõpuni).
 
Kui Blacki üks triloogia on Curse Workers ehk siis needustega töötajad, siis selles romaanis töötatakse varjudega. On spetsialistid, kes kujunavad inimeste varjusid ümber - nii, et vari näeks välja nagu ingel või deemon või lõvi vms. Siis on olemas kiired varjud: kui tavaliselt longib vari inimese järel, siis need ruttavad ees. Kui tilgutada varju suunas piisk (soovitavalt oma) verd ja see ei kuku maapinnale, siis on lootust, et vari nõustub tulevikus veel verd saades koostööd tegema. Koguma endasse inimese halvad omadused ja mõtted ning tegema asju, mida inimese enda moraal ei lubaks teha. Hästitoitunud vari on võimeline materialiseeruma: näiteks pugema varjuna lukustatud ukse alt läbi, siis aga juba ainelisena avama ukse seespoolt. Või pugema suu kaudu teise inimesse ning teda seespoolt nõrgemini (hirmutamiseks) või tugevamini (tapmiseks) pigistama. Varju saab obsidiaanist noaga omaniku küljest lahti lõigata ja näiteks kellegi teise külge õmmelda. Eriti tüütul juhul jääb piisavalt priske vari pärast omaniku surma - või lahti lõigatuna - omapäi tegutsema. Ning kuna temasse on koondunud kõik endise omaniku halvad küljed ja jõudu on tal palju, pole midagi head oodata.
 
Romaan on varasemast mahukam, on ju täiskasvanul rohkem, mida meenutada. Suht järjekindlalt vahelduvadki peatükid noorusest - kuidas kehvades oludes kasvanud tüdrukust sai vägagi osav ja hinnatud varas - ning kaasajast, mil kangelanna püüab endise eluga lõpparvet teha ja baaridaamina toime tulla. Blacki noored kangelannad tegutsevad pea alati printsiibil tehtud-mõeldud ja nii on see ka nüüd. Täiskasvanu puhul kehtib see samuti, aga on lisandunud reflektsioonid stiilils: ma ei tohiks - aga see oleks õiglane - aga ma lubasin, et ei - aga mulle meeldiks - nagunii lõppeb see halvasti - aga lubati hästi maksta - mida X arvaks - ta ei pruugi teada saada jne jne. See läheb isegi pisut tüütuks, sest on ju teada, et kangelanna saavutab oma eluohtlikest tegudest hoolimata eesmärgi, pääsedes kergemate kehavigastuste või närvivapustustega.
 
Mis ma oskan öelda - huvitav maailm, värvikad tegelased, parasjagu tempot ja põnevust. Tõsi, kass Lucipurrri roll jääb oodatust tagasihoidlikumaks ja nendest alatasa valesid otsuseid tegevatest naistest on ikka väga palju kirjutatud. Sobiv alapealkiri oleks Šarlatanist Hierofandiks (see on see suure arkaani viies kaart, eksole)
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Kaidi Kangur
Maagiaklooster (2022)

Gwyneth Jones
Castles Made of Sand (2002)


Castles Made of Sand on järg lähituleviku-ulmeloole Bold as Love. Pärast majandus- ja kliimaprobleemide esimesi pöördelisi aastaid, mis tõid lagunenud Suurbritannia Inglise-osas ootamatult võimule muusikud, on asjad enam-vähem paika loksunud.
 
Eelmisest loost tuttavad muusikud Ax, Sage ja Fiorinda moodustavad selles uues süsteemis omamoodi triumviraadi, aga ka armastuskolmnurga (kuningas Arthuri lugude paralleel tõuseb nüüd aina enam esile). Kuid uued probleemid ei lase kaua oodata.
 
Nimelt on absoluutse võidu saanud roheliste liikumine nüüd lõhestunud kaheks: tehno-utopistid, kes püüavad kõigest hoolimata edasi minna; ning uuspaganad, kelle arvates tuleks kogu tsivilisatsioon purustada. Mis kõige hullem, paganate liikumise kõik niidid jooksevad Fiorinda kurikuulsa isani...
 
Ma pean ütlema, et see järjeosa oli mingis osas parem kui esimene raamat. Kui Bold as Love oli väga kaootiline ning jättis pigem mulje erinevate väikeste ideede põhjal kokku traageldatud romaanist, siis siin on ühtne lugu ja mõte palju selgem.
 
Lisaks sellele ei ole esimesel raamatul mingit selget lõppu, vaid see jääb lihtsalt poole stseeni pealt seisma. Castles Made of Sand aga alustab täpselt samast stseenist, siis seob paljud asjad korralikult kokku ja lõpetab ära, mistõttu võikski neid kahte pigem võtta kui ühte lugu kahes köites.
 
Kuid miinuseid on siin siiski enam. Kui esimeses raamatus oli keskne armastuskolmnurk veel üsna siivas, siis siin pannakse suhtedraama täistuuridel käima. See on muidugi oluline osa, mis lõpplahendusse panustab, kuid minu jaoks varjutas see asjatult teisi, palju huvitavamaid teemasid.
 
Ning mul pole ikka veel tekkinud erilist sümpaatiat Gwyneth Jonesi stiili osas. Tal on kahtlemata kõvasti annet, mis väljendub kõige paremini heade stseenide kujutamisel. Kuid ühest heast stseenist teiseni jõudmine on tema eesmärgitult tihedas tekstis ikka üsna vaevaline.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Lazartšuk
Seredina puti (1986)

Roger Zelazny
Doorways in the Sand (1976)


"Uksed liivas" on Roger Zelazny loomingus natukene erandlik teos – autor on öelnud, et see oli esimene, mille ta teadlikult humoorikas toonis kirjutas. Hiljem on selle raamatu stiili võrreldud näiteks Douglas Adamsi kuulsa sarjaga "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", kuigi viimane on Zelazny romaanist muidugi hilisem ja ehk hoopis ise sealt midagi laenanud.
 
Inspiratsiooniallikana tuleb siin tõenäoliselt vaadata hoopis Robert Sheckley poole, kelle huumor on kõige enam tuntud lühiloo "Tont nr. 5" järgi (see on tõlkes ilmunud näiteks legendaarses ulmeantoloogias "Lilled Algernonile"). Zelazny on tunnistanud, et imetleb väga Sheckley oskust luua oma lugudes veidraid ja ootamatuid olukordi.
 
Samasugust püüet on näha romaani "Uksed liivas" esimestest peatükkidest alates. See, et peategelane Fred Cassidy on "igavene üliõpilane", pole ebatavaline (Zelazny on sama võtet teisteski oma teostes korduvalt kasutanud), kuid selle olukorra spetsiifilised tingimused panevad lugejat kindlasti kergelt muigama.
 
Siis aga selgub, et äsja Galaktika Liidult kunstiaarete vahetusprogrammi raames saadud tähekivi on kadunud ja Cassidy on eneselegi teadmatult asjasse segatud. Tegevus kogub iga hetkega hoogu, kui sellega liituvad järjest maffia, riigiasutused, Briti äärmusrojalistid, känguruks ja vombatiks maskeerunud tulnukad, telepaatiline eesel ning tohutu lihasööja taim.
 
Peab ütlema, et loo tooni täiendab hästi asjaolu, et peategelane ongi lihtsalt tavaline üliõpilane, kuigi ühe pisut erilise harrastusega. Sageli on teistes Zelazny teostes, nagu "Amberi üheksa printsi" või "Valguse isand" peategelased mütoloogilise taustaga üliinimesed, kes võivad küll olla oma iroonilisel kombel humoorikad, kuid kellest aimub siiski süngust ja väsimust, mille surematuse taak on neile jätnud.
 
Siin teoses aga pole vaja midagi liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui peategelane nimetab Suure Vankri tähti, kirjutab luuletuse Nikolai Lobatševski auks, kritiseerib Edwin A. Abboti satiirilist romaani "Lapikmaa", tsiteerib John Berrymani või arutleb herilaste ja orhideede pseudoseksuaalse käitumise üle, käitub ta lihtsalt nagu keegi, kes on 13 aastat ülikoolis veetnud ning kelle jaoks on teadmised puhas lõbu ja mäng.
 
Võte, kus Zelazny alustab iga peatükki järjekindlalt kõige pingelisema tegevuse keskelt, et siis tagasi minna ja vaadata, kuidas sinna jõuti, on tõenäoliselt mängulise eesmärgiga. See võib muutuda kiiresti tüütuks, kui mitte astuda hetkeks metatasandile ja kujutleda, kuidas Zelazny raamatulehtede tagant lugejale otse silma pilgutab. See on nagu nali, mida korratakse, kuni see enam naljakas pole, kuid siis ühtäkki jälle on.
 
Kogu selle tulevärgi taga pole kahjuks sellist sügavamat mõtet, mida näiteks Terry Pratchett oma paremates teostes alati huumori sisse põimib. Zelazny romaan ei võtagi ilmselgelt siin sellist eesmärki. Oma stiilse, lõbusa ja hoogsa tegevusega teeb lugu algusest lõpuni täpselt seda, mida tahab – ja väga hästi. Kui võimalik, siis tasuks seda romaani lugeda mingis kõrgemas kohas ja vaba õhu käes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Gwyneth Jones
Bold as Love (2001)


Bold as Love on lähituleviku-ulmelugu. Suurbritannia on lagunenud - Iirimaa on Põhja-Iiri piirkonna enda alla võtnud, Šotimaa on ammu omaette riik ja isegi Wales on minema tõugatud. Alles jäänud väikest Inglismaad raputavad globaalsed majandus- ja kliimaprobleemid, rahvas mässab ning kuninglik perekond on juba vaikselt võimust loobunud ja Kanadasse põgenenud.
 
Kuhjuvate kriiside taustal tuleb kellelgi valitsusest meeleheitlik mõte: moodustame olemasoleva bürokraatiamasina kõrvale nii-öelda paralleelse valitsuse, millel oleks otsene ühendus rahvaga! Ja see võiks koosneda näiteks... muusikutest! Tegemist ei oleks ka sugugi sümboolse positsiooniga, vaid selle paralleelvalitsuse sõna oleks seadus. Hullemaks ju ikka minna ei saa.
 
Kiiruga kokku korjatud muusikute ümarlaua seast tõusevad kiiresti esile mõned konkreetsed tegelased. Kõigepealt jõhkardist Pigsty, metal-bändi Pig Liver and the Organs juht. Seejärel Ax, indie-bändi The Chosen Few kitarrist ja intellektuaal. Kolmandaks Sage, arvutivõlur ja tehnikale keskenduva Aoxomoxoa and the Heads bändi laulja. Ning viimasena Fiorinda, punk-pop bändi DARK kõigest kuueteistkümneaastane tõusev täht.
 
Seda raamatut on üsna keeruline hinnata. Tunnustada tuleb seda, et autori nägemused on huvitavad ja teravad, eriti siis, kui neile praegu kahekümne aasta kauguselt tulevikust tagasi vaadata. Muidugi, kõik need ülemaailmsed majanduslikud ja keskkondlikud probleemid ei ole midagi väga uut ja erilist, aga see spetsiifiline Suurbritannia-vaade on ikka päris hea.
 
Kõigepealt muidugi Euroopa Liidust lahkumine ja siis osadeks lagunemine. Rohelised radikaalid, kellest on saamas Pentti Linkola tüüpi totalitaristid. Midlandsi piirkonna islamiäärmuslased, kellega peab lausa sõdima. Kogu maailmast kokku voolavad paadipõgenikud (kokku pea pool miljonit ühekorraga). Tehnikaühiskond laguneb ühelt poolt energiakriisis, teiselt poolt kisuvad rohelised seda teadlikult ribadeks.
 
Ning see idee pole ka otseselt vale, et muusikud suudavad rasketel aegadel masse juhtida - Laulev revolutsioon on siinsamas üsna lähedane näide. Kogu muu ebaloogilisuse võib lugu andeks saada seetõttu, et sisuliselt on tegu müütilise looga - paljud kriitikud on välja toonud ilmselged paralleelid kuningas Arthuri legendiga. Kuigi see pole tolle loo ümberjutustus, on mõned paralleelid tõesti väga ilmsed.
 
Kuid paratamatult häirib mind ikkagi päris suur osa sellest, kuidas Gwyneth Jones on otsustanud seda kõike esitada. Kuigi tema 2000-ndate teosed tunduvad olevat sirgjoonelisemad kui 80-90ndatel kirjutatu (mis on ikka väga raskesti loetav), ei ole tal ikkagi erilist huvi mingit selget lugu kirjutada. Selle asemel tundub tema võtteks olevat lihtsalt "tegelased erinevates olukordades".
 
Kohati õnnestub see tal märkimisväärselt - näiteks on selle teose esimene peatükk üsna jube õuduslugu. Samas aga tähendab see ka asjaolu, et kõik loo erinevad tükid haagivad vaid üsna vaevaliselt omavahel kokku, praktiliselt mitte keegi kogu tegelaste suurest plejaadist pole oluline ja paljud huvitavamad ette antud teemad ei jõua mitte kuhugi. See on kindlasti üsna eluline, aga lugemiseks mitte eriti huvitav.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Roman Podolnõi
Vpervõje (1962)

Igor Rossohhovatski
Drevni retsept (1969)


Moodne teadus versus iidsed teadmised. Hoogne lugu, mis kulgeb ladusalt. Autor on püüdnud jälgi segada jeti-liini sissetoomisega, mis muudab jutu tagantjärgi segaseks. Puänt on ka selline, et no ei tea... Aga ega see lugu ära ka ei rikkunud just. Seos ulmega siin jällegi küsitav. 
Loo moraal: Kuula, mis targematel öelda on.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Kolpakov
Tam, za Morem Mraka (1971)


Midagi ulmelist selles loos pole. Äärmisel juhul alternatiivajalugu, aga ma kahtlen kõvasti isegi selles. Pigem on see lühike ajalooline seiklusjutt. Ei köitnud üldse.  Kohe algus oli kohutav. Asmund oli ujunud 4 miili tormises meres (see olla liig isegi viikingile!) peale nädalaid kestnud nälga, janu, kurnatust, kurnatust, magamatust. Siis see Asmund ujus karile ja kaotas kurnatusest teadvuse. Ning siis valgustab kirjanik lugejaid, et Asmund oli ujunud rõngassärgis ja kiivriga, pikk mõõk vööl. Et kui hakkad uppuma, siis kindlasti ei tule mõtet sind põhjatirivatest metallkolakatest lahti saada? Ajuvabaduse tipp!
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Šalimov
Triumf meditsinõ (1972)

Anatoli Dneprov
Krabõ idut po ostrovu (1958)


Lugu sellest, kuidas tehisintellekt võib meid ohustada. Või siis lugu sellest, kuidas jumalat mängivad teadlased mängivad inimkonna eksistentsiga.
Loo moraal: Ära mängi jumalat.
Teksti loeti eesti keeles

Vadim Šefner
Skromnõi geni (1963)


Parim lugu selles kogumikus. Väga liigutav jutt loovuse ja materialismi konfliktist. Peategelane on inimkonna ajaloos kõige leidlikum leiutaja peale Leidur Leo (Miki Hiir). Paraku on ta täiesti saamatu nii vara kokkuajamisel kui ka armuasjades. Ühel momendil tundus, et asi hakkab läägeks muutuma, kui vahendati peategelase naabrite ja töökaaslaste kiidulaulu temale, aga õnneks jonksas lugu tagasi õigesse renni. Päris nõukogude olme kriitiline lugu iseenesest. Väga meeldis ülipeen (habras) huumor, mis oli mõnusaks vürtsiks. 
Loo moraal: Oska ära tunda õiget
Teksti loeti eesti keeles

Kiira Sošinskaja
Bedolaga (1966)


Mitte just suuri üllatusi pakkuv jutuke Loch Nessi - laadsest elukast ja tema varjamisest avalikkuse ees. 
Loo moraal: Igaühel on õigus privaatsusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Fialka (1966)


Võib-olla veidi lihtsakoeline lugu ülitehnoloogilisest ja ülerahvastatud maailmast. 
Loo moraal: Looduslik on ilus
Teksti loeti eesti keeles

Juri Nikitin
Fonar Diogena (1972)


Kogumiku nimilugu ning samas üks nõrgimatest lülidest selles kogumikus. Loo keskmes on konflikt objektiivsuse ja ebaobjektiivsuse vahel. Väheke moraalilugev on see tekst.
Loo moraal: Maha kõik, kes pole tolerantsed
Teksti loeti eesti keeles

Vjatšeslav Morotško
«Mojo imja vam izvestno» (1972)


Segasevõitu lugu maailma päästmisest arusaamatul moel. Sellised ülepakutud dramaatikaga lood mõjuvad kohati paroodiana. Universumit luuakse miljardite aastatega ja siis tuleb mingi pilv ja hävitab universumi nädalatega. Kuidas nii kiiret objekti üldse märgata suudeti kui valgusel kulub sealt maale jõudmiseni palju-palju aastaid?? Ah, ma ei püüagi siin asjale loogikaga läheneda, lootusetu. 
Loo moraal: Jumala teed on imelikud
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Dmitruk
Samson-dvenatsat (1971)


Lühike, liiga kontsentreeritud ja hoogne lugu inimese ja tehisintellekti konfliktist, tehnilistest saavutustest sõltumises.
Loo moraal: Kui teed tiivad, ära lenda päikesesse.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Võbor (1971)


Lugu tulnukast inimkestas ja tekkivast identiteediprobleemist - kes ma olen, kas rohkem tunukas (üliinimene) või inimene (ekslik olevus). Kui on valik, et kas täiuslikkus või ebatäiuslikkus, siis võidakse valida ka ebatäiuslikkus, sest seda otsust hakkavad mõjutama ebaratsionaalsed emotsioonid. Siit saan järeldada, et peategelane oli muutunud pigem inimeseks kui jäänud tulnukaks. Tõsi, inimeseks koos supervõimetega. 
Loo moraal: Toida hunti ja hunt ei vaata enam metsa poole. 
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Mihhailov
Odisseja Valgusa (1965)


Nauditav kosmoselennu lugu. Konflikt inim- ja tehismõistuse vahel. Väga kaasahaarav. Huvitav on see, et kosmonaudi hüüdnimi - Valgus on eesti keeles ilmselt tähenduslikumgi kui originaalkeeles! 
Loo moraal: Sõprus on üle kõige
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Žemaitis
Artakserks (1971)

Dmitri Bilenkin
Proverka na razumnost (1972)


Võib-olla pisut naiivne jutuke kontaktist/konfliktist võõrtsivilisatsiooniga, aga ladus ja hästi jälgitav. 
Loo moraal: Ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
(2014)

Antony Paschos
Pefkofloudi (2017)


Minu arust imetore jutt. 
Esimesele arvustajale: 
Minul ei tekkinud mingit NPC muljet. Aga mul on ka tunne, et NPC-d on kas
A) liiga tavalised tüübid, et neile keskenduda
B) liiga erilised tüübid, et mängjatele anda, eip.
Ja see peategelane oli täpselt mängijasisuga, aga kuna jutt EI meenutanud millegagi D&D mistahes versiooni, las see teema jääb.
Aga miks see jutt imetore oli
* poeetiline ja kaunis
* imelise maailmaehitamisega. Kuidas on töötatud tegelasarengu ja samas maailmaehitusega, kuidas need on ühendatud - oivaline
* Väga terviklik lugu - ja samas etteaimamatu lahend.
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
(2014)

Maarit Leijon
Musträstas (2022)

Antony Paschos
Pefkofloudi (2017)


Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

H. G. Wells
The War of the Worlds (1898)


The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

K. J. Parker
A Practical Guide to Conquering the World (2021)


Selle romaaniga lõpetab K.J. Parker oma Piiramise triloogia. Nagu sellele sarjale kohane, on ka viimane osa üsnagi iseseisev. Tegevus toimub küll samas maailmas ja samas ajastus, tegelased aga on uued. Seekord ka tegevuspaik.
 
Seekordse osa peategelaseks on Felix. Felix oli impeeriumi armees nooremohvitser, aga skandaali tõttu sunniti ta sealt lahkuma ja saadeti jalust ära naaberimpeeriumi Echmeni pealinna diplomaatilisse esindusse, kus ta töötab tõlgina. Ühel hetkel jõuab Echmeni pealinna informatsioon sarja kahe eelmise osa sündmuste lühikokkuvõttest - Felixi kodumaa Roburi impeerium on sõjas hävitatud ja kõik selle elanikud ilmselt tapetud. Kuna riiki mida ta esindab ei ole enam olemas, kaotab Felix oma diplomaatilise staatuse ja tema väljavaated on täbarad. Õnnekombel (Felix ei jäta kohe alguses mainimata et tema nimi tähendab tõlkes "õnnelik") on ta hiljuti hukkamisest päästnud ühe "metslaste printsessi" ja võetakse tänutäheks selle rahva juurde tõlgina tööle. Siit hakkavadki hargnema sündmused millele jällegi, nagu Parkeril tavaks, romaani pealkiri otseselt viitab.
 
Raamatust endast mitteolenevatel põhjustel edenes mul selle lugemine üsna katkendlikult. Võib-olla sel põhjusel jättis see osa mulle eelmistest veidi kahvatuma mulje. Peamiselt jäi häirima see kuivõrd kergelt, ilma igasuguste suuremate tagasilöökideta, peategelasel kõik avantüürid õnnestusid mis ta ette võttis. Parkerile omaselt sai küll nalja, erilist põnevust või üllatusi aga loetule tagasi mõeldes ei meenu. Positiivsele poolele võib kanda selle kuidas peategelase varasem elulugu meile alles loo käigus järk-järgult avaneb. Kokkuvõttes on 4 siiski õige hinne sellele teosele.
Teksti loeti inglise keeles

L. P. Hartley
W. S. (1952)


Tuntud kirjanik Walter Streeter saab lugejalt lühikese ja ebamäärase kirja. See on justkui kriitiline ja etteheitev kirjaniku karakteriloome suhtes. All on ainult initsiaalid W.S. Kirjanik kehitab õlgu, aga vastata ei saa, sest aadressi ei ole. Kirju samade initsiaalidega tuleb veel, need muutuvad ähvardavamaks ja kirjanik märkab, et need on iga kord saadetud umbes 50 miili võrra lähemal tema elukohale. Viimases kirjas lubab W.S. nädalavahetusel külla tulla. Kirjanik märkab, et initsiaalid langevad kokku tema enda omadega, aga ta pole ju kahestunud isiksus, kes endale kirju saadab. Talle meenub aga üks samade nimetähtedega tegelane, kurjategija, kelle ta ühes oma raamatus halastamatult võlla saatis. Ta informeerib politseid, kes lubavadki nädalavahetuseks tema tänavale politseiniku julgestama saata. Nädalalõpp on käes, politseivormis mees jalutab tänaval, heliseb uksekell...
 
Edasi loete seda sünget juttu juba ise World Review'st, kogumikust "The White Wand and Other Stories" (1954), nagu siinkirjutaja, või mõnest muust avaldamiskohast.
Teksti loeti inglise keeles

Olaf Stapledon
Odd John: A Story Between Jest and Earnest (1935)


Odd John on üliinimese-ulmelugu. Kirja on see pandud peategelase ja üliinimese (homo superior) John Wainwrighti perekonnatuttava ja sõbra poolt pärast esimese surma. Lugu on esitatud biograafia vormis, alates Johni sünnist ja lõpetades tema hukkumisega oma koloonia eesotsas ühel Lõunamere saarel (umbes niimoodi autor selle ka juba esimesel leheküljel sõnastab).
 
John ise on juba lapsena hästi veidra välimusega ning füüsilises arengus maha jäänud, kuid intellektuaalselt hästi kõrgel tasemel. Keskendumise ja distsipliiniga teeb ta mingil hetkel lapseeas oma füüsilise mahajäämuse tasa ja arendab ka oma kehalised võimed pea üliinimlikeks. Lisaks jõuab ta hiljem isegi telepaatiliste ja telekineetiliste võimeteni.
 
Ma pean ütlema, et kõige huvitavam ongi see teos ehk ilukirjandusliku biograafiana. On põhjust uskuda, et Stapledon on kujutanud hästi Edwardi-aegse Inglismaa väikelinna ja sealse rahva elu ning teose kõnepruuk vastab samuti sellele täiesti autentselt. Samuti ei erine Johni kasvuraskused tegelikult supervõimetest hoolimata eriti tavalise, teistest veidi eristuva lapse omadest.
 
Tõepoolest, ühed toredamad kohad ongi sellised, kus John oma ülimuslikkuses liiga kindel olles mingi tagasilöögi saab. Olgu selleks keretäis naabripoisilt (kui ta mõistust füüsisest tähtsamaks peab), vahelejäämine kohalikule politseiinspektorile (kui ta murdvargust katsetab) või petta saamine lihtsakoeliselt sulilt (kui ta investeerimisega tegelema hakkab).
 
Johni iseloom ja tegevus asetuvad ka täpsemalt oma kohale, kui ta mingil hetkel avastab, et superior-tüüpi mutatsioone on inimeste seas esinenud üsna tihti - aga kui ta teiste sellistega ühendust võtab, siis ei taha enamus neist tema projektiga midagi tegemist teha, andes vaikimisi mõista, et tegemist on noore tuisupea idealistliku naiivsusega.
 
Kõik see tasakaalustab natuke seda imetlevat pilku, millega jutustaja muidu Johni vaatab. Muidugi on seegi taotluslik (John kutsub teda isegi oma truuks koeraks), kuid iga kord kui Johni suhtes igasuguse kriitikata jutustaja hakkab jälle mainima midagi "teispool inimlikke moraalinorme" toimuva kohta, ei pruugi isegi Friedrich Nietzsche hauas rahu saada.
 
Tugevust on siin teoses siiski rohkem kui nõrkust, nagu ka sama autori kümmekond aastat hiljem kirjutatud romaanis "Sirius". Need kaks teost on otsekui teineteise huvitavad peeglid ("Siriuse" peategelane on nimelt üliintelligentne koer), kuid samuti on mõlemad huvitavad natuke rohkem oma aja ja koha kujutamise poolest ning natuke vähem oma ulmelise elemendi tõttu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles