x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 37 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Craig McLay
Demonic Indemnity (2019)


Ega Amazonis või mujal tasuta jagatavast kraamist pole palju loota. Midagi veidrat võib siiski vahel ette sattuda. Mis on nii jabur, et peaaegu nagu hea juba.
Tim Lovecraft on pealtnäha siuke tüüpiline prillidega nohik, töötab kindlustusfirmas. Sellises, kus saab end kindlustada üleloomulike jõudude sekkumisest tekkinud kahjude vastu. Aga üleloomulikku on linnas... üleloomulikult palju. Tim ise on suht normaalne, aga ema on tal selgeltnägija, isa poltergeistide likvideerija ning vanem vend vampiir. Ja kui Tim pärast kümmet aastat kontoritööd pääseb välitööde rühma ehk siis hindama, kas hüvitis tuleb välja maksta või tegi kindlustuse võtja ise mõne saatusliku vea, siis saab tema otseseks ülemuseks deemon, kolleegide seas on libahunt, vampiir, sukkubus jne.
Ise seda veel aimamata satub Tim juba oma esimese juhtumi uurimisel suure vandenõu jälile: millegipärast on hulk mõjukaid linnakodanikke otsustanud igavesest vangistusest välja päästa kurja deemonkuninga Beliali. Tim ise osutub ülimalt uudishimulikuks tüübiks: ütleme, kui kusagil augu juures on silt 'ära roni, tapab', siis sinna auku ta tingimata ronibki. Ja kui giljotiinitera on juba langemas vms, ilmub mõni sõbralikult meelestatud tüüp, kes ta viimasel hetkel ära päästab. Põhiliini on autor 'rikastanud' enda meelest naljakate kõrvalepõigete ja meenutustega, See on kaasa toonud ainult ühe loogikavea, aga üldise jaburuse taustal see ei häiri.
Teksti tasuta jagamise tagamõte oli muidugi, et lugeja järjed juba raha eest hangiks. Sellist kavatsust mul küll ei tekkinud, aga see lugu täitis oma ülesande, aitas mul sisustada paar tühja haiglapäeva. Nii et rahuldava hinde võib ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Fritz Leiber
Swords and Deviltry (1970)


Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul. 
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.  
Teksti loeti eesti keeles

Fritz Leiber
Ill Met in Lankhmar (1970)


Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Pilvelinna bluus (2017)


Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

 

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Iain M. Banks
Feersum Endjinn (1994)


Feersum Endjinn on mitmežanriline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kauges tulevikus, kus enamus inimkonnast on Maalt lahkunud, jäänud on vaid tagurlik seltskond, kelle neo-feodaalne ühiskonnakord on unustanud või tahtlikult loobunud suurest osast kunagisest kõrgtehnoloogiast.
 
Iga peatükk on jagatud neljaks osaks, mis kõik kulgevad enam-vähem paralleelselt ja kujutavad tegevust nelja erineva peategelase kaudu. Esimene neist on Asura, saladuslik naine, kes ärkab ühe aristokraatide klanni taassünni-majas ilma teadmiste ja mälestusteta, kuid ühe kindla ülesandega.
 
Teiseks on vürst Sessine, kes sõjaväelist ülesannet täites ootamatult mõrvatakse (ta sureb kaheksandat ja viimast korda), ning kelle virtuaalkehastus seejärel mõrva lahendada püüab. Kolmandaks on teadlane Gadfium, kes on seotud vandenõuga kuninga vastu, sest viimane ei pööra arusaamatul põhjusel lähenevale kliimakatastroofile tähelepanu.
 
Neljandaks on noormees, alles oma esimest elu elav Bascule, kes on Jutustaja (meie mõistes häkker). Ta töötab oma mungaordu heaks Krüpti-nimelisest maailma-andmekogust infot kaevates. Kuid viimasel ajal on metsikute kunstmõistuste tasand (mida kutsutakse Kaoseks) eriti aktiivne...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ulmežanri mõistes vinge teosega. Kui Banks on eelkõige tuntud oma Kultuuri-universumi teoste poolest, siis siinne teos omab sellega vaid õhkõrna sidet. Selle asemel on siin Jack Vance stiilis "sureva Maa" temaatikat, segatuna korraliku küberpungiga.
 
Näiteks on kirjeldatud ühiskonna tehniline tase meie omast mõõtmatult kõrgem - kuid on selge, et suures pildis on tegemist tagurlastega, kes ei suuda ära kasutada murdosagi sellest tehnoloogiast, mida lahkunud ühiskonnaosa vallanud on. Veelgi enam, aristokraadid tunnevad siin uhkust tehnosiirikute puudumise üle.
 
Nõnda toimubki pea kogu tegevus näiteks omaaegse kosmoselifti maapealses struktuuris, mis aga kunagise supertsivilisatsiooni huumorimeele tõttu on ehitatud keskaegse kindluse tuhandekordse suurenduse vormis. Selle kindluse erinevad korrused on kilomeetrite kõrgused ja praeguse kuninga loss asub näiteks ballisaali kroonlühtris.
 
Samuti on selle ühiskonna toimimine aktiivselt seotud maailma-andmekogu ja selle pakutavate virtuaalreaalsuse võimalustega. Samas jälle ei suuda nad seda ammu juba hallata ning lõviosa sellest on tehismõistuste kontrolli all (kes suurendavad oma territooriumi iga aastaga).
 
Teisest küljest jälle on maailm meie mõistes utoopia - mingit materiaalset puudust ei eksisteeri ja igaühele on ette nähtud seitse elluäratamist päris maailmas (ning pärast veel elu virtuaalmaailmas). Hetkel käib küll kodusõda, kuid see on esimene konflikt üldse aastatuhandete jooksul.
 
Algusest peale on siiski selge, et midagi on väga valesti. Kõik teavad, et kliimakatastroof läheneb, aga kuningas ei tee midagi? Miks ja kellele kodusõda vajalik on? Mispärast virtuaalmaailm keeb nagu katel? Lõpuks, miks pigistab kuninga turvateenistus kõiki, kes selliseid küsimusi küsivad?
 
Üks väike hoiatus siiski: Banks on häkker Bascule tegelast kujutanud düsleksikuna ning tema osa (ehk siis üks neljandik raamatust) on kirjutatud seda markeerivalt foneetilises keeles. Siin on stiilinäiteks esimese peatüki Bascule osa esimesed laused:
 
"Woak up. Got dresd. Had brekfast. Spoke wif Ergates thi ant who sed itz juss been wurk wurk wurk 4 u lately master Bascule, Y dont u ½ a holiday? & I agreed & that woz how we decided we otter go 2 c Mr Zoliparia in thi I-ball ov thi gargoyle Rosbrith."
 
Minul selle lugemisega probleeme ei olnud, iga kord Bascule osani jõudes pidi lihtsalt paar sekundit mõtlema, et aju ümber lülitada (erinevalt näiteks sarnasest Russell Hobani raamatust "Riddley Walker"). Samas vaatasin pärast, et selle üle on kurtnud ka inglise keelt emakeelena rääkijad.
 
Kui üldse midagi teiselt poolt öelda, siis kohati läheb taustamaailm humoorikast üle jaburaks. Samuti ei maksa mingit suurt ja sügavat mõtet siit otsida, tegemist on lihtsalt hoogsa ja ägeda seikluslooga, mis vormiga mängimisest hoolimata kulgeb üsna lihtsalt ja sirgjooneliselt algusest lõpuni. Sellisena võttes on see aga tõesti hea.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Karen Osborne
Architects of Memory (2020)


Kauge tulevik. Kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Kaotatud lahingu järel hulbib tähtedevahelises ruumis inimeste sõjalaeva vrakk, mille kallal tegutseb väikese lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskond, et päästa rusudest kõik mis on veel kasutuskõlblik. Ootamatult avastatakse vrakilt aga vaenlaste superrelv, ja läheb lahti madin mitme erineva suurkorporatsiooni vahel kes kõik tahaksid selle enda valdusesse saada.  
 
Algus tundus paljutõotav, aga mida edasi lugesin seda madalamale langes paraku hinne mida olen valmis autori debüütromaanile panema. Põhjuseid selleks on paar tükki.  
 
Esiteks, kogu romaani keskne intriig mis seisneb selles et kelle kätte siis see salapärane relv lõpuks jääb, ei suutnud mind kuigivõrd kaasa haarata. Sebimist selle ümber oli omajagu. Kogu aeg ilmuvad välja mingid järgmise suurkorporatsiooni esindajad kes tulistavad eelmisi, ja nad kõik on üksteisega äravahetamiseni sarnased nii et mul on neist kõigist täitsa ükskõik. Mõned korrad tuleb välja, et lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskonna üks või teine liige on hoopis järjekordse korporatsiooni agent kelles siis ülejäänud liikmed kibedasti pettuvad sest aastatepikkune sõprus tuleb ju maha kanda. Varsti aga satutakse mingis tulevahetuses endise sõbraga vastamisi, karjutakse üksteise peale pool lehekülge ja seejärel saadakse aru et tegelikult ollakse ikkagi sõbrad...  
 
Teiseks, see tulnukate imerelv mida kõik üritavad enda valdusse saada jäi mulle oma olemuselt ja toimimisviisilt sügavalt arusaamatuks. Autor küll püüab midagi seletada nanotehnoloogiast, aga tegelikult on see ausalt öeldes ikka pigem müstika. Nanotehnoloogia asemel võiks sama hästi ka alkeemiast rääkida.  
 
"Architects of Memory" kandideeris 2021. aasta Locuse auhinnale parima debüütromaani kategoorias, jäi seal aga kuuendale kohale. Ega ma loetu põhjal selle ebaedu üle ei imesta, autor aga jätkab pingutusi ja tegelikult alles avas selle romaaniga sarja "The Memory War", millest ka teine osa tänaseks juba ilmunud on. Võib-olla läheb edasi paremaks, aga ma ei tõtta seda järele uurima.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Nemesis (1989)


Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.

Hinnang 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Fritz Leiber
The Unholy Grail (1962)

Rait Piir
Hinged mõõgateral (2021)


 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Trudno bõt bogom (1964)

7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Laevakaitsjad (2021)


 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Pilvelinna bluus (2017)


 

Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.  

Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Intsident Ceresel (2020)


 

Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.  

Hindaksin neli miinusega.  

Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Nukumeister (2021)


 

Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja -lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.  

Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Pajatus daamist punases kimonos (2021)


 

Olen jaapani ulme vastu ligi 20 aastat huvi tundnud ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õhukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.  

 Kuid siiski oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse.  

Loole kindel viis.  

Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)


Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles

Arkady Martine
A Memory Called Empire (2019)

Meelis Kraft
Saared (2020)


See debüütraamat on jõudemonstratsioon ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Meelis Krafti näol tegu - ja nüüd võib seda juba öelda - eesti ulme kontekstis kahjuks mitte liiga tavapäraselt ette tuleva päris kirjanikuga, kes valdab sundimatult stiili ja sõna. Need tekstid on väga kindla käega kirja pandud, mis tähendab, et sa ei jää lugedes tehnilistesse lapsustesse kinni. Eelmine võrreldav tulemine oli vast Indrek Hargla debüüt sajandivahetusel.
 
Teiseks on autor, kes kahe kirjanikunime all on avaldanud peamiselt võrguajakirjades ca 18 juttu, pannud oma debüütkogu kaante vahele kokku 7 lugu, mis ei ole a) ühe erandiga kusagil varem ametlikult ilmunud b) mis on seotud tervikuks kaudselt ühtse temaatikaga, mis väljendub kogumiku pealkirjas. Kes neid lugude kirjutamisaastaid peale autori täpselt teab muidugi, aga mulje jääb, et lood ongi kirjutatud kogumikku silmas pidades, spetsiaalselt selle tarbeks ja isegi kui mõni neist on käinud varem läbi jutuvõistlustelt, jõudnud näiteks teise kümnesse, on autor hoidunud nende avaldamisest kusagil mujal. Kadestamisväärt kindlameelsus ja planeerimine.
 
Niisiis mõjub "Saared" kui igati professionaalse ulmekirjaniku temaatiline jutukogu, mis kannatab välja võrdluse mistahes välis- või kodumaise autoriga. Tõesti ei tea, kas Meelisel oli kordagi kiusatust panna siia raamatusse ka oma kõige tuntum ja kiidetum lugu "Apollo 18". Kõike eelnevat arvesse võttes arvan, et ta ei tundnud sellist kiusatust.
 
Minu lemmikuteks antud valimikus olid ilmselt "Tagasipöördumine kummitavatele randadele", "Hüvasti, sõbrad" ja "Cali Mobilia". Mittelemmikutest võiks nimetada kogumiku kõige pikemat teksti "Ühtegi üleliigset inimest", mis kulutab palju lehekülgi ja tegelasi kirjeldamaks elu kuubimaailmas, põikab siis korraks reaalsesse maailma, tuues sisse uued tegelased ja lõpeb äralõigatult sealsamas. Nii oligi mõeldud või? Teine kogumiku kurioosum on "Pasir Hjau saare saladus", kus on vastutahtmist vändagängster ja talle tormi jooksvad naisterahvad, mis sellisena on ma ei tea mis, austusavaldus Veskimehele?
 
Raamatu ilmset tugevust silmas pidades on tähelepanuväärne, et Stalkeri hääletusel läks nii kogumikul kui selles olevatel juttudel pigem kehvasti. Arvan heausklikult, et Kraft ei ole oma lugejani veel otseteed leidnud. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Larry Niven
Ringworld (1970)


Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

Pierre Bordage
Les guerriers du silence (1993)


Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)


Manfred Kalmsteni võib pidada vist kõige tähelepanuväärsemaks Reaktorist tuule tiibadesse saanud autoriks. Tema looming jaguneb iseeneslikult kahte perioodi, millest esimese moodustavad neli 2012. aastal Reaktoris avaldatud (võib-olla ka sahtlist kokkukorjatud, miks mitte) teksti ning juba rohkemat lubav, Täheajas nr 12 ilmunud "Põgeneda rottidelinnast". Kui Kalmsten olekski vaid nende lugude kirjutamisega piirdunud, siis ei mäletaks tema loomingut täna tõenäoliselt enam suurt keegi.
 
Autori uus tulemine sai alguse 2017. aastal. Selle perioodi teosed on esinenud võrdlemisi edukalt Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlustel ning võib-olla isegi anomaalselt hästi Stalkeri hääletustel. Praeguseks on Kalmsten võitnud juba kolm Stalkerit ning ei jäänud palju puudu, et ka käesolev - põhimõtteliselt ta loomingu paremikku koondav - valimik oleks ka auhinna pälvinud; seda aastal, mil konkurents parima antoloogia/kogumiku kategoorias oli erakordselt tihe
 
Vaevalt et võit kogumiku kategoorias just selle taha jäi, aga teinekord soovitaks siiski lugude väljavalimisel rohkem keskendunud olla. See raamat ei oleks mitte midagi kaotanud, pigem just võitnud, kui siit oleks välja jäänud mõlemad valitsusaja lood ja "Loheisand", mida on raske kuidagi positiivsemalt iseloomustada kui sõnaga "arusaamatus".
 
Lisaks olevatele ja tulevatele hittidele nagu eeskätt tänaseks juba mitmekordselt antologiseeritud selle kogumiku nimilugu (mis teistkordsel lugemisel mõjub kusjuures veel paremini kui esimesel korral), aga ka "Kuuekandjad", "Lumemarjaveri" ning teatud osale fändomist orgaaniliselt imponeeriv "Vampiiriprobleem", sisaldab raamat ka eksperimentaalsemas laadis palasid nagu "Tundmatu surm" ja "Optimus". Otsingulisus ja soov loometeel edasi liikuda, mitte samas võtmes "tuima panna", on muidugi igati tervitatav.
 
Nende otsinguliste lugude puhul võib siiski diskuteerida, et autor ei ole neis oma nägu täielikult lugeja poole pööranud. Nt "Optimuses" teeb see, et saatelauseid peaaegu polegi, dialoogi ülimalt raskesti jälgitavaks; samuti lähevad kogu aeg segamini peaaegu igasuguse sügavuseta tegelased. Tulemuseks on, et juba päev pärast lugemist ei ole loost enam midagi meeles. Ajaliinidega mängiv "Tundmatu surm" on jälle nii segase lõpplahendusega, et palu selle seletuseks või kirjanikult audientsi. Ja mis puutub kuuldavasti autorile endale väga hingelähedasse "Murtud südamesse", siis selles tekstis on ainest oluliselt mahukamaks teoseks kui see, mis reaalselt paberile sai.
 
Nii ongi tunded peale raamatu lugemist veidi vastuolulised, sest täiesti küpsete tekstide kõrval leiab siit ka tehnilist praaki. Jutus "Põgeneda rottidelinnast" on pea iga lause paigutatud eraldi lõiku, mis hakib teksti täiesti ära ja teeb lugemise vaevaliseks. Kalmsteni tõenäoliselt taotluslik aluse ja öeldise järjekorra vahetamine - S.t, et tavapärase
"Nad rühkisid peatumata edasi" asemel kirjutab ta "Peatumata rühkisid nad edasi" - on ehk poeetilisem, aga milleks? Ühtlasi näib Kalmsten olevat kõvasti sentimentaalsem keskmisest eesti ulmekirjutajast, mis ei ole aga iseenesest küll mingi puudus. Hindeks antud neljale palun mõtteline saba taha juurde mõelda.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
I, Robot (1950)


Isaac Asimovit on nimetatud muuhulgas ka "inimkonna lasteaiakasvatajaks". Näiteks Raul Sulbi on märkinud, et seda nimetust saab tõlgendada kahes tähenduses – Asimov kui mõistuse ja loogika õpetaja, kuid ka Asimovi enda lootus kellegi suurema ja täiuslikuma õpetaja järele.

Siinse raamatu lugudes on võimalik vaadata mõlemat aspekti eraldi, kuid ka seda, kuidas esimene neist raamatu lõpus pea märkamatult teisele teed annab. Nõnda on nendes robotilugudes üheskoos nii kavalad mõistatused kui ka suurem arutlus inimese ja roboti suhtest – teema, mis on vahepealsete aastakümnetega isegi olulisemaks muutunud.

Kõigi lugude ühine teema saab alguse mõtlevate robotite leiutamisega. Algselt pole need palju enamat mänguasjadest, kuid juba esimese loo ("Robbie") kirjeldus väikese tüdruku kiindumusest oma robotsõbra vastu võib tulla ette tuttav tänapäevastele vanematele, kelle laps tahab mängida pigem virtuaalsõbra kui teiste lastega.

Asendamatuteks tööriistadeks saavad robotid aga tänu robootika kolmele põhiseadusele. Esmapilgul tunduvad need range formaalloogika vaimus kirja pandud reeglid raudkindlad. Kuid hea õpetajana hakkab Asimov jalamaid lugejale esitama mõistatusi, kus see loogika reaalsusega kokkupõrkel vastu ei pea (olgu need seadused siin ka ära toodud).

1. Robot ei tohi inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.

2. Robot peab täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Nõnda esitataksegi juba teises loos ("Nõiaring") dilemma, mis saab siis, kui kolmanda seaduse enesealalhoiuinstinkt jääb tasakaalu teise seaduse käsutäitmise sunniga. Või viienda loo ("Valelik") dilemma, kus mõtteid lugev robot peab kaaluma esimese seaduse võimu inimeste sõnade ja sisemiste soovide vastuolu suhtes.

Tänapäevastele tarkvaratestijatele peaks äratundmist pakkuma neljas lugu ("Küülikut püüdes"), kus viga roboti loogikas ilmneb ainult siis, kui seda parasjagu ei vaadelda. Filosoofia alustega kokku puutunutele pakub aga lõbu kolmas lugu ("Mõtleja"), kus puhta lehena loodud robot jõuab kiiresti kartesianistliku tõeni: "Mõtlen, järelikult olen olemas".

Kõige selle juures on märkimisväärne, kui tugev on õpetaja-Asimovi optimism. Populaarkultuuris on üldiselt rohkem kõlama jäänud hirm tehismõistuses peituva ohu ees. Tuntuim selletaoline näide on kindlasti "Terminaatori" filmisari, kuid sama mõte ulatub tagasi juba Karel Čapeki 1920. aastal valminud ulme-näidendini "R.U.R.".

Kergelt flirdib selle mõttega ainult kuues lugu ("Kadunud robot"), kus moonutatud esimese seadusega robot ei soovi, et teda teiste samasuguste seast üles leitaks. Süngusest hoolimata võib seda lugu nii mõistatuse olemuse kui ka selle lahendamise õhkkonna tõttu pidada üheks kahest parimast siinses raamatus.

Kuid kohe seejärel kinnitab Asimov oma optimismi kaheksandas ja kindlasti idee poolest parimas loos ("Tõendus"), kus eksisteerib kahtlus, et lootustandev poliitik võib olla inimkujuline robot. Nagu seal tõdetakse, on kolm põhiseadust nii eetilised, et pole võimalik vahet teha nende järgi käituva roboti ja tõeliselt hea inimese vahel.

Sellele tõdemusele järgnebki teatepulga mõtteline üleandmine viimases loos ("Välditav konflikt"), kus robotid ei ole enam inimkonna teenrid vaid pigem needsamad hoidjad ja kasvatajad, keda Asimov on oodanud. See on lootusrikas lõpplahendus, mille loogika kallal enam urgitsema ei hakata.

Kui ka selle raamatu puudustest rääkida, siis pole kõik lood kindlasti samal tasemel kui nimetatud kaks parimat. Peategelane, külma närvi ja vaheda mõistusega doktor Susan Calvin on üks parimatest Asimovi loomingu naiskujudest. Siiski oleks teda võinud rohkemgi kasutada, võrreldes mõnede teiste siinsete lugude peategelaste, humoorikate kuid lihtsakoeliste tehnikute Powelli ja Donovaniga.

Suur osa sellest raamatust on siiski aegumatu jõuga. Intelligentse ulme näitena oleks see raamat võinud ilmuda mitte ainult "Orpheuse raamatukogu" sarjas, vaid ka "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas". Ilmus ju osa nendest lugudest algselt just "Loomingu Raamatukogu" väljaandes.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

Greg Bear
Eon (1985)


Eon on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Tegevus toimub 2000-ndate alguses, kuid siin ajaloos pole Nõukogude Liit kokku varisenud ja külm sõda kestab edasi. Seega, kui Maa orbiidile (Kuust oluliselt kõrgemal) ilmub veider asteroid, ei hoia Ameerika Ühendriigid kokku ressursse, et sinna esimesena jõuda - sest siis saavad nad kosmosekonventsiooni järgi selle edaspidist uurimist juhtida.
 
Nagu selgubki, on asteroid nagu mingi kõrgtsivilisatsiooni loodud kosmoselaev, mis peidab endas terveid linnu - kuid need on kõik tühjad ja maha jäetud. Kõike seda hakkab uurima rahvusvaheline rühm teadlaseid - kuid Nõukogude delegatsioon ei salli Ameerika juhtrolli, kuna nende eest tundutakse olulist infot peidetavat. Näiteks ei lasta neid tühjade linnade raamatukogudesse ega asteroidi tagumistesse koobastesse.
 
Ning kui ameeriklased toovad oma uurijate juurde noore geniaalse matemaatiku, kelle töö keskendub aegruumi kõverustele, hakkavad pinged üle keema. Nõukogude Liit valmistab salaja ette rünnakrühma asteroidi vallutamiseks, tuumasõda on käeulatuses ja asteroidi viimases ruumis asuv saladus tundub olevat täiesti väljaspool inimmõistust. Salaja jälgivad kogu olukorda aga asteroidi algsed asukad...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli natuke vastuoluline kogemus, sest siin oli koos nagu kaks erinevat raamatut. Esimene neist algas natuke nagu Arthur C. Clarke'i kuulus "Kohtumine Ramaga", kus maailm peab hakkama saama ootamatult kosmosest ilmunud kõrgtsivilisatsiooni objektiga (mis vähemalt alguses tundub olevat elutu).
 
Samas, kuna see juhtum on paigutatud külma sõja kõrgpunkti, nihkub raskuspunkt teaduslikult rohkem poliitilisele. Nõnda muutubki see sarnasemaks Michael Crichtoni tehnopõnevikele - või isegi Tom Clancy külma sõja teemalistele militaarpõnevikele. Ning ausalt öelda on see pool raamatust isegi teisest parem, sest mainitud võrdlustele ei jää Bear sugugi alla.
 
Umbes sellest hetkest aga, kui kriis plahvatab ja asteroidi viimase ruumi saladus kõigile avalikuks saab, võtab lugu tugeva pöörde kõva kosmose-SF suunas. See on see koht, kus raamat natukeseks ajaks maha käib, sest tegelastele (ja lugejale) on vaja hakata pikemalt tutvustama asteroidi loonud tsivilisatsiooni ning selle töid ja tegemisi.
 
See ei ole nüüd etteheide teaduslikule poolele, pigem just loojutustamise viisile. Natuke vilets on kuskil poole peal teada saada, et kõik eelnev on olnud suurema mõtteta (kuigi eks selleski on oma iva) ning kogu see kõrgtsivilisatsioon on nii külm ja kauge, et sellega tutvumine jahutab loo ikka pikaks ajaks maha. Lõpus tõmmatakse tegevust natuke rohkem käima, kuid endiseid kõrgusi see enam ei saavutagi.
 
Nõnda olingi ma alguses valmis teosele üsna kõrget hinnangut andma, kuid lõpuks jääb sellest järgi vaid napilt positiivne summa. Siin on tegelikult päris palju suurepäraseid mõtteid ja hetki, mille pärast lugemine ära tasub - kuid päris palju aega peab veetma ka igavavõitu infolademeid närides ja puiste tegelaskujude seltsis. Loo järgesid seega pigem praegu vaatama ei kipu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Fritz Leiber
The Snow Women (1970)


"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust. 
Teksti loeti eesti keeles

Seanan McGuire
Middlegame (2019)


Loo keskseteks tegelasteks on kaksikud Roger ja Dodger (nime pani neile keegi keda ühe tegelase sõnutsi ei tohiks mingil juhul laste nimetamise ligi lasta). Nad ei ole õigupoolest päriselt inimesed, kuigi nad ise ei ole sellest teadlikud. Lugeja eest seda fakti aga ei varjata. Kohe alguses viiakse meid ühe ülimalt kurja geeniuse-alkeemiku salajasse laborisse, kellel on maailma enesele allutamise jaoks vaja tekitada just sellised erilised kaksikud, kohe pärast sündimist nad üksteisest lahutada, saata erinevatesse kasuperedesse ja siis oodata et juhtuks õige asi.  
 
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...  
 
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
 
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.  
 
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.  
 
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
 
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vozvraštšenije (1962)


Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Intsident Ceresel (2020)


Lugesin mis ma lugesin, aga läbi lugesin. Juba üsna väheste lehekülgede järel tekkis mu sees tunne, et tegu on mingi arvutimängu ümberjutustusega. Jutustajaks seda mängu kõvasti mänginud noormees. Kes seetõttu ei viitsi -- aga ehk isegi ei taipa -- mängureegleid mulle selgitada. Igal (või peaaegu igal) leheküljel kirjeldatakse tervet hulka gädžeteid, peamiselt tapmiseks, kuid ka ebaõnnestunud tapmistel saadud vigastuste parandamiseks mõelduid. Ja siis tulevad supergädžetid, mis esimese vooru enam-vähem maatasa teevad. Ja siis tulevad ultragädžetid... Kuid ilma nendetagi on tegevus üpris klišeelik... pahad on ikka pahad, aga selgub, et mõned head on pahemadki, ... Peale Triinu Merese mainitud (mitteoriginaalse) mõtte, et avastusi (mitte üksnes kunstmõistuse loomist) ära keelata ei saa, oli jutus suhteliselt vähe mõtteid. No eks ta äkšn pidanudki olema. Ja lõpp... nojah. Aga läbi ma ta lugesin, kuigi viimased leheküljed läksid ülerealaotusega.
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Intsident Ceresel (2020)


Lugu oli täiega hea v.a. paar viimast lehekülge. 
Need + klappimatus lõpplahenduse ja esimese peatüki vahel tegid hinde tugevast neljast üpris nõrgaks, aga no - olgu. Ikkagi 4!
Annan autorile andeks, et tema ettekujutus heast armuloost minu omaga üldse ei haaku.
Samas: mis oli väga hästi.
* peatükkide erinevad peaosalised olid kõik kaasaelatavad ning nende eri vaatenurkadest moodustus täiesti piisav pilt.
* Palju lahedaid meestegelasi - lahedus on minu meelest oluline, ma ei viitsi lugeda tüübi seiklustest, kes mu tähelepanu ei köida.
* Väga vingel välja joonistatud maailm. Kui välja arvata kosmoseprügi (mis need asteroidid muud on)  suhteline asustamiskergus, ka usutav. Ütleme, küberosa oli täiega usutav, muu piisabalt usutav, et lugu jälgimast ei seganud. Paljud detailid alates gravitatsioonist (ma ei ole kuskil lugenud, et nõrk gravitatsioon MÕNUS võiks olla) ja nanorobotitest, kes inimeste tervist nõrga gravitatsiooni tingimustes elamiseks pidevalt kohendavad, lõpetades palgasõdurite hädaga lipu ja au puudumisel, olid oivalised. 
* Üldine idee, et väga mõjuva TI loomine pole mitte "kas", vaid "millal", ja kuidas sellele vastu saaks.
Miinused lisaks senimainitutele:
* ma ei usu neid naisi. Või noh, kumbagi tähtsamat naist. Jube paindumatud ja jäigad.
* välimuse järgi vanuse määramine, kui kohe teises peatükis esines naine, kelle välimus viitas umbes 40 aastat nooremale kehale. 
Kokku ikkagi hea lugu. Üleni põnev. 
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Õige valik (2021)


Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.
Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.
Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav. 
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Gorod na Altruse (1989)


Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...
"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus  "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Olaf Stapledon
Star Maker (1937)


Star Maker on  filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu. Loo jutustaja tõmmatakse oma kodust Inglismaal seletamatul viisil maailmaruumi (hiljem küll vihjatakse natuke, miks ja kuidas), kus ta saadetakse teekonnale läbi universumi, ületades nii tohutuid ruumi- kui ka ajavahemikke.
 
Loo algus on aeglasem ning jutustajal on aega kirjeldada pikemalt esimest planeeti, kuhu ta kehatu mõistusena satub, ja esimest tulnukamõistust, mille juures ta kodu leiab. Pärast ühte katastroofilisemat etappi sealse tsivilisatsiooni juures lahkuvad nad sealt juba kahekesi ning jätkavad nõnda ringreisi, tee peal lumepallina teisi mõistusi kogudes.
 
Selline mõistuste kogumine on vajalik, et uusi ja veidramaid intelligentseid liike mõista. Iga järgmine mõistus ühendub lihtsamalt sarnastega, kuid ehitab nii väikeste lülide haaval sildu isegi selliste teadvusteni, nagu nautiluse-sarnastest molluskitest arenenud mõistuslikud eluslaevad või raadiolainete abil suhtleva kollektiivmõistusega linnuparved.
 
Nõnda liigub vaatepunkt aina suuremasse plaani, hõlmates erinevate tsivilisatsioonide ajalugu koos selliste tõusude ja langustega, mille kõrval inimeste ajalugu (autori teises raamatus "Last and First Men" kirjeldatud kümnete miljonite aastate pikkune tulevikuversioon) on ainult väike sähvatus. Lõpuks jõuab see jutustus veel galaktika, universumi ja isegi multiversumi ajaloo kirjeldamiseni.
 
Ma arvan, et eelkõige peakski  seda raamatut vaatama kui autori esimese teose "Last and First Men" laiendust. Tegemist ei ole kummalgi puhul otseselt looga, pigem essee või traktaadiga. Huvitav on ka see, kuidas autor mingeid esimeses raamatus hämaraks jäänud asju (galaktiline telepaatia, tähtede seletamatu füüsikareeglite vastane käitumine) siin lahti kirjutab ja ära seletab.
 
Kuid mingis mõttes on see siiski näide sellisest juhtumist, kus vähem on rohkem. Mingil hetkel, kui autor on jõudnud väga suure pildini, kus minimaalseks ühikuks on galaktika ja aega mõõdetakse triljonite aastatega, hakkab igasugune huvi paratamatult kaduma. Abiks pole ka see, et müstitsism hakkab sel hetkel ka natuke üle voolama (see, et tähtedel on oma teadvus, nihutab uskumatuse piiri ikka väga kaugele).
 
Vaieldamatult on siin loos toredaid hetki - lugu kalade ja ämblikute sümbiootilisest kaksikliigist, kellest sai meie galaktika suurim võim, oli väga armas. Ning kujutluspilt, kuidas universumi lõpus on elu ja mõistus säilinud ainult kustunud tähtede pinnal roomavates mikroskoopilistes ussikestes, jääb ka tõenäoliselt üsna kauaks meelde.
 
Kuid siiski on siin kõike natuke liiga palju, liiga kõledalt ja liiga müstiliselt. "Last and First Men" on sellega võrreldes küll kirjateosena natuke toorem, kuid samas on seal siiski mingi isiklik mõõde inimkonna tuleviku kohta. Tegelikult võikski sellest alustada - ja "Star Maker" ette võtta pigem ainult siis, kui "Last and First Men" on eelnevalt väga meeldinud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Aimee Picchi
Advanced Word Problems in Portal Math (2020)


Sel Nebulale nomineeritud lühijutul on lõpus päris kena konks. Kui pealkirja viimasele sõnale tähelepanu ei pööra, siis võib asi muidugi triviaalsena tunduda. Sest jutt on esitatud matemaatikaülesandena.
Võetakse episoode tüdruku / noore naise elust, kvantifitseeritakse mõned olulised parameetrid ja esitatakse küsimus lähima (?) portaali kohta. Mulle küll meeldis.
 
Teksti loeti inglise keeles

Helju Rebane
Aristarhos ja koduliblikas (2006)


Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Oh neid teadlasi küll (2021)

Indrek Hargla
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul (2021)


Ajakirja Looming ostan ma keskmiselt kord aastas. Selline pisteline kontroll võimaldab veenduda, et väga tõenäoliselt pole ma ka vahepealsel ajal millestki olulisest ilma jäänud. Nii ka seekord.
Konkreetse jutu puhul osutab juba avalause oma üsna tarbetu sõnakordusega, et stiilieeskujuks on valitud Saalomon Vesipruul. (Mida ei maksa siiski võtta satiirilise üldistusena kogu kohaliku ulme kohta.)
Esimene lugemiskatse lõppes tukkumajäämisega, ilmselt siis, kui olin aru saanud, et loogikat või pinget pole mõtet sellest loost oodata.
Hinne sai ehk liiga kõrge, aga paar korda ma lugedes ju siiski muigasin.
Teksti loeti eesti keeles