x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 95 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Walter de la Mare
The Return (1910)


Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab naise ja lapsega linnaserval. Ühel päeval jalutab lähedal asuva küla surnuaeda ja istub ühe kalmistu aia taha maetud hugenoti haual pingil. Sel hugenotil on huvitav nimi - Sabathier. Istub, kombib käega kulunud kirja hauakivil ja näib uinuvat. Või juhtub midagi muud tema teadvusega. Kodus, kui ta järgmisel päeval peeglisse vaatab, näeb ta, et tema füsionoomia ei ole enam endine: tema nägu on täiesti teistsugune. Pikapeale hakkab ta kalhtlustama seda, mida lugeja ilmselt juba varem mõtleb - et mingil moel on ta omandanud rojkem kui 100 aasta eest surnud mehe näo. Tema teadvusega siiski suuri muutusi ei toimu - ta säilitab oma isiksuse, mälu jne. Mingid väikesed erisused siiski on, aga need võivad tulla ka šokist.
 
Sellises olukorras on muidugi palju probleeme. Kuidas tõestada naisele ja tütrele, et tema on ikka tema? Kuidas vältida skandaali? Kuidas üldse edasi? Toeks on talle kohalik vaimulik ja samuti üks uus tuttav, kellega ta kohtub veidi hiljem selle sama haua juures ja kellel on juhtumisi kodus tolle Sabathier' omakäeline elulugu. Tolles kaustikus on ka joonis enesetapjast ja elumehest hugenoti näost, mis kinnitab kahtlusi.
 
Romaani süžee eeldaks justkui pinget ja põnevust, sündmuste arengut, tempot, ent seda ei ole. Tasapisi soikub lugu Lawfordi eneseanalüüsiks ja vestlusteks vaimuliku ning uue filosoofist sõbraga, kus targutatakse isiksuse olemuse, inimelu ja muude taoliste küsimuste üle. Need mõtted ei ole eriti intelligentsed ja huvitavad, need ei lähe kaugemale pinnavirvendusest. Pigem on need peategelase segaste tunnete katkendlikud sõnalised väljendused, mis sisaldavad õhkamisi-ohkamisi, lõpetamata mõttekäike, mis kuhugi ei vii, sõnakõlkse. Üldiselt on need üsna depressiivsed ja nukrad ning mulle jäi mulje, et autor ongi püüdnud luua pigem miljöö-romaani, mitte sündmuste-romaani. Paraku ei ole see miljöö tekitamine eriti õnnestunud, kuigi võõrandumine naisest ja tütrest ning üleüldine ummikseis, millesse mees satub, tekitavad mõningast kaastunnet. Lugu ei lõpe mingi selgelt kokku võetud järelduse või lahendusega, vaid pigem mõjub pooleli jäänud asjana.
 
Romaanist on tehtud palju kordustrükke ning see on saanud Polignaci auhinna. Aastal 1922 ilmus sellest revideeritud variant ja just see on minu muljete aluseks.
Teksti loeti inglise keeles

Zenna Henderson
The Anything Box (1965)


Juttude „The Anything Box“ ja „The Substitute“ tegevustik leiab aset koolis. Nende juttude keskmes on erandlik õpilane, kes algul kogeb õpetajate poolt vääritimõistmist, mis aga hiljem hajub. „The Anything Box“ tuletas kohati meelde Clifford Simaki pastoraalse ulme jutte, nagu nt The Autumn Land.

 

Sõjajutud on Subcommittee ja The Last Step.

 

The Grunder on üks väheseid selle kogumiku jutte, mille tegelaste hulgas pole lapsi. Noored Ellena ja Crae püüavad käituda nagu täiskasvanud. Jutu taustaks on noorte poolt juhuslikult kohatud vana Eli muinasjututaoline pajatus. Noorte raskustest muutuva maailma hindamisel räägib ka Things.

 

Kogumiku paremateks juttudeks pean Something Bright’i ja Walking Aunt Daid’i Mõlema loo jutustajaks on laps, kes satub olukorda, kus ta peab koos tegutsema vanainimesega.

Teksti loeti inglise keeles

Zenna Henderson
The Last Step (1958)

Daniel Keyes
Flowers for Algernon (1966)


Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Zenna Henderson
And a Little Child— (1959)

Zenna Henderson
Turn the Page (1957)

Zenna Henderson
Stevie and the Dark (1952)

Zenna Henderson
Things (1960)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o troike (1-i ekz.) (1992)


Asusin seda romaani lugema üsna madalate ootustega (üks viimastest seni eesti keelde tõlkimata Strugatskite teostest, kui nende varasema loomeperioodi nõukogulik kosmoseulme välja jätta), ent tegelikult polnud "Muinasjutu troikast" pikem variant üldsegi halb lugemisvara. Ei ütleks, et kehvem kui "Esmaspäev algab laupäeval". Nalja sai ja nagu eelarvustajagi maininud, olid Kitežgradi koloonias elavad üleloomulikud olendid päris huvitavalt kirja pandud. Muidugi kehtib "Muinasjutu Troikast" kohta paljuski see, mis nõukogudevastase sotsiaalse satiiri kohta tervikuna: omal ajal võis see olla sajaprotsendiliselt lõikav ja vaimukas, ent praeguseks on paljud pilatud nähtused lõplikult ajalooks saanud ning kõigi tehtud naljade tagamaid tänapäeva lugeja enam ei mõista. 
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Lisey`s Story (2006)


Seda raamatut olen kunagi üritanud lugeda aga andsin tollal kusagil mõnekümne leheküljega alla. Nimelt on see raamat üsna ebahariliku struktuuriga - mitte ei räägita ühte lineaarset lugu (nagu suurem osa raamatutest kipuvad olema) vaid (vähemalt) kahte. Ning kunagi ei suutnud ma seda hästi haarata, lisaks ei tundunud just eriti põnev. Praeguseks on aga vett palju merre voolanud, proovisin uuesti.
 

Autor ise on ütelnud, et see on ta enda kirjutatud raamatutest lemmik. Samuti on tegu ühe äärmiselt isikliku kirjutisega, ridade vahelt kumab palju personaalset läbi. Raamatu enda algne, läbiv idee on samuti pärit Kingi elust. Nimelt sattus ta aastal 1999 karmi liiklusõnnetusse, kaubik sõitis talle otsa ning King oli pikalt haiglas. Eks see intsident käib kirjanikul mitmest raamatust läbi, näiteks “Tumeda torni” sarjast. Aga Lisey raamatu juured on siis selles, et Stephen Kingi abikaasa Tabitha tegi haiglasoleku ajal Kingi kabinetti ümber. Kui kirjanik koju tagasi jõudis siis nägi ta enda asju kastidesse pakituna. Kuna autoõnnetus oli ise selline, et kannatanu oli surmasuus siis Kingi jaoks oli kodus avanenud pilt justkui see, mis juhtuks siis kui kirjanik on surnud.
 

Raamat räägibki kuulsast kirjanikust nimega Scott Landon ja ta abikaasast Lisey’st. Kui raamat algab siis tolleks ajaks on Scott olnud kaks aastat surnud, maailm avanebki lugejale läbi Lisey silmade. Üks tegevusliin on nö. olevikus, kus siis Lisey pole seni lahkunud abikaasa kirjanduslikku pärandit ära sorteerinud, elamine on kaste täis. Kirjaniku pärand pakub huvi väga erinevatele inimestele (kes pole tingimata heatahtlikud), lisaks on eraldi tegevusliin Lisey suhetest oma õdedega. Teine rada jookseb minevikus, kus Scott on veel elus, maailm nähtuna taaskord läbi Lisey silmade. Veel on täiesti eraldi lugu see, kuidas Scott meenutab omakorda oma lapsepõlve, elu koos vend Pauli ja nende isaga.
 

Need eraldi rajad polegi tegelikult midagi väga erilist nö. keerukuse mõttes. Mis aga muudab raamatu lugejale mõnevõrra väljakutsuvaks, on keelekasutus ning väljendusviis. Seda on raske seletada aga kohati on see soniv, siis hüplev, hopsakas, tantsisklev. Lisaks on siin raamatus Kingi “mulisemist” vahel üsna palju, meenutab mingitel hetkedel technomuusikat kus läbivalt on 4/4 rütm ning samal ajal kogu aeg lisandub mingeid detaile. See polegi otseselt ei hea ega halb - st jah, enda jaoks muutus kohati natuke segavaks aga teisalt ma saan aru miks mingid väljendid raamatust ikka ja jälle läbi kumavad.
 

Stiili mõttes on raamat kohati selline “tavaline” lugu, kohati viskab sisse Kingi lemmikteemasid ja -võtteid, on teispoolsust segatuna õudusega, situatsioone kus ühtäkki autor pahaaimamatule lugejale äkiste labidaga nätaki! näkku äsab ning kogu tegevus üle võlli keeratakse. On väga karm ja kurb poisipõlvelugu, on nukker pala õe elust. Kuna raamat on paras tellis siis jagub lugemist mitme erineva nurga alt, väga lihtsalt klassifitseeritav ta pole. Aga eks ta Lisey Debusher Landoni lugu ole, Kingi moodi armastusromaan kahe inimese elust. Lugu leinast. Noh ja kõik see muu mida varem juba mainisin.
 

Eks ta üsna “armastan” või “vihkan” tüüpi teos ole. Kindlasti pole juba tehniliselt lihtne lugemine kuna lugu on hüplev, kord on tegevus olevikus, siis minevikus, siis üldse… kusagil kolmandas mõõtmes. Samas kui Kingi looming meeldib siis tasub meeles pidada, et autori enda jaoks on tegu parima raamatuga, mille on kirjutanud. Juba seepärast tasub pilk peale visata, et saada natuke aimu mis inimese peas võib toimuda.
 

Endale raamat meeldis. Pole kindlasti hõlplugemine, isegi lugesin ka ikka tükk aega. Mingis mõttes on ta pigem huvitav kogemus - st pole kindlasti kiirest neelatav raamat, pole ka selline “vohh!”, pole ka vastuhakkav. Et kui Kingilt hiljuti loetud “11/22/63” oli selline, et peale lugemist tahaks püsti tõusta ja aplodeerida siis Lisey raamatuga täitsa nii pole. Samas on mõlema raamatu lõpp erakordselt ilus ja toob pisara silma. Ei ole lihtne see elu, isegi kui tegu on väljamõeldisega.

Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Tondilatern (2019)


 

Loen üle nädala Saturnuse lapsi ja olen juba poole peale jõudnud. Visalt läheb! Üleeile õhtul sain kätte Tondilaterna ja ennäe – pole mu lugemiskiirus langenud sugugi. Eile õhtuks sain läbi ja väga rahul olin. Köitev raamat ka edeneb. Peategelaste Rajari ja Siiri ettevõtmistele võib kaasa elada ja ka kõrvaltegelasi oli mõistlikul hulgal ning need olid meeldejäävad (vend Ants, Sorts, Blagi, Ragnar, Lauri, seersant jne), neid polnud võimalik üksteisega segi ajada.  

Eesti ulmeromaanidest olen korduvalt lugenud selliseid raamatuid nagu Palveränd uude maailma, Pilvelinnuste ajastu langus ja Tõrkeotsing. Kõik need ju teaduslik fantastika, science fiction! Nüüd kuulub ka Tondilatern raamatute hulka, mille paari aasta pärast mõnel pikal sügisõhtul jälle kätte võtan, kui end tugitool mõnusasti sean. Tuleks vaid rohkem selliseid!  

Teksti loeti eesti keeles

Zenna Henderson
The Grunder (1953)

Zenna Henderson
The Substitute (1953)

Zenna Henderson
Walking Aunt Daid (1955)

Zenna Henderson
Come On, Wagon! (1951)

Margaret Oliphant
A Beleaguered City (1879)


Lühike romaan, mille alamžanrilisust ei oskagi pakkuda. Pealkirjas nimetatud "city" on tegelikult üks väike linnake Prantsusmaal, nimeks Semur. Tegu näib olevat taolise kohakesega, mida ümbritseb tihe keskaegne linnamüür, mis annab loole väikese muinasjutulise hõngu.
 
Selles linnas juhtunust räägivad meile erinevad asjaosalised, kellest põhiline on linnakese tubli ja aus meer. Ühel päeval läheb lihtsalt nii, et linnas läheb hämaraks nagu hilja õhtul, ja see hämarus jätkub mitu päeva: päike lihtsalt ei ulatu linna. Linnamüürist väljaspool on kõik korras. Siis aga pressivad end linna sisse nähtamatud vaimolendid, kelles tuntakse ära linnaelanike surnud omaksed - emad, mehed, lapsed jne. Veidras sündmuses on rõõmu, aga ka negatiivseid külgi. Eriti siis, kui justkui kellegi võõrale tahtele alludes võtavad elanikud oma kodinad kokku ja marsivad linnast välja, müüri taha. Linn jääb surnute vaimude kätte. Müüri taga saavad inimesed oma isikliku tahtejõu tagasi, aga midagi teha ei osata - väravad on sulgunud ja linn on endiselt pimeduses. Naised-lapsed saadetakse lähedastesse küladesse tuttavate juurde, suurem osa mehi jääb nuputama, mida teha. Ja muidugi nuputatakse, millest selline saatuse nöök tulla võis. Peamine kahtlus langeb sellele, et linnapea oli keelanud kohaliku haigla kabelis nunnadel missade pidamise, sest see häiris haigeid. Üleüldse on kohalikud usuleiged, sest jutluse ajal käis kirikus ainult 4-5 inimest.
 
Olukord linna ümber kestab alla nädala ja linnapea saab koos vaimulikuga ka müüride vahele tagasi, et "läbirääkimisi" pidada. Läbirääkimisi aga ei tule, sest ühel hetkel hakkavad katedraali kellad lööma, tekib kerguse tunne, päike paistab taas linna ja kõik on justkui endine. Suureks mõistatuseks jääbki, miks see kõik ikkagi juhtus.
 
Loo tegevus toimub ajal, mil raudtee juba eksisteerib. Ja Prantsusmaal. Taoline sündmus peaks tõmbama üleriigilist tähelepanu, inimeste, riigivõimu, teadlaste, ajakirjanduse huvi. Midagi sellist ei ole. Linnaelanikud tegutsevad justkui suletud ruumis, millel puudub ühendus ülejäänud maailmaga. Miks nii, jääb selgitamata. Üleüldse on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sellist ebamäärast olekut kompenseerib mõnevõrra kirjaniku ilust keelekasutus ja stiil - ei ole halb lugeda. Teisalt võtab vähene liigendatus (on kuni 2-lehekülje pikkusi lõike, nii et jääd lausa taandrida ootama). Rohkesti on ka prantsuskeelseid sõnu või väljendeid (ilma joonealuste tõlgeteta). Romaani lühidusest hoolimata (ca 140 lk) mõjub see pikemalt, sest jääb mulje sõnaohtusest: juhtub tegelikult vähe, aga kirjeldused on aeglased ja keskenduvad peamiselt inimeste mõtetele ja suhtumistele (suhted omastega, religioon, perekond jne). Tagantjärele näib, et peresuhted ja inimestevahelised suhted ongi vist keskne teema, sest neile kulub palju trükiruumi. Võib öelda, et romaanist õhkub mingisugust konservatiivsust, konservatiivseid väärtusi, aga nende sõnastamisel jään hätta.
 
Margaret Oliphant on avaldanud tekste ka nime Mrs. Oliphant alt ja konkreetse teksti juures oligi just see nimi. "Beleaguered City" esmatrükk oli lühem ega ulatunud tomaani mõõduni. Mina lugesin raamatust "Six Novels of the Supernatural" (1944), kus boonusena on romaanile ka koostaja targutamisse kalduv eessõna. Koostaja (Edward Wagenknecht) ütleb muuhulgas, et üleloomulik kirjandus pole üldsegi tema maitse, ja et tema teada on tegu esimese üleloomulikkude romaanide antoloogiaga (võrrelduna varasemete lühijuttude antoloogiatega).
Teksti loeti inglise keeles

A. E. van Vogt
The Star-Saint (1951)

Aleksei K. Tolstoi
Upõr (1841)

Zenna Henderson
Something Bright (1960)

Zenna Henderson
Hush! (1953)

Zenna Henderson
Food to All Flesh (1953)

A. E. van Vogt
Ship of Darkness (1948)

Zenna Henderson
Subcommittee (1962)

George R. R. Martin
Fire & Blood (2018)


Ei suutnud mina seda raamatut üle paarikümne lehekülje lugeda. Tuim ja nüri tükk, kirja pandud meistri poolt ja räägib tükk aega enne ASOIAFi toimunust, Targaryenide hiilgusest ja langusest. Tolkieni "Silmarillion" on midagi sarnast, samamoodi loetamatu ning saepurune. Ilmselgelt on sedasorti pseudokroonikale lugejaid, minust lendas selle teose väärtus küll kaarega mööda. Tunnistan enda küündimatust.
Teksti loeti eesti keeles

Charles Robert Maturin
Leixlip Castle (1825)

Michael Bishop
Transfigurations (1979)


Transfigurations on antropoloogiline ulmelugu. Millalgi lähemas tulevikus on (ilmselt) avastatud valgusest kiirem kosmoselennu-tehnoloogia ning inimkond teeb oma esimesi samme galaktilise lähiümbruskonna uurimiseks ja koloniseerimiseks.
 
Üks äsjaavastatud planeete nimega BoskVeld tundub aga väga kummaline. Seal puudub igasugune putukatest kõrgem maismaaloomastik - välja arvatud veider ahvitaoline liik, keda on hakatud kutsuma Asadideks. Need olendid tunduvad olevat arengult vaevalt Maa inimahvide tasemel, kuid samas leidub džunglis veidraid varemeid, mis oleks nagu kõrgtsivilisatsiooni töö.
 
Loo esimeses osas on planeedile saabunud antropoloog Egan Chaney koos oma abilise Thomas Benedictiga. Chaney otsustab proovida lähimat Asadi-karja üksinda kohapeal vaadelda. Kuude möödudes hakkab ta märkama olendite erinevaid veidraid rituaale kuni lõpuks on ta tunnistajaks millelegi, mis paneb teda oma mõistuses kahtlema. Varsti pärast seda kaob ta jäljetult...
 
Loo teises ja pikemas osas saabub planeedile kuus aastat hiljem Chaney tütar Elegy Cather. Kohe pärast Chaney kadumist pani Benedict tema märkmetest kokku monograafia ja lasi selle Maal avaldada. Kuigi enamus teadlasi peab selle sisu haigeks sonimiseks, on Cather hankinud granti uuringu jätkamiseks ja tal on plaan mitte ainult mõistatuse lahendamiseks vaid ka oma isa leidmiseks...
 
Ma ise leidsin lugedes päris palju sarnaseid teemasid Bishopi teise ja kuulsama hiljuti loetud romaaniga "No Enemy but Time", nagu ürgkultuuride uurimine neis osalejana ja küsimused mõistuslikkuse ja inimlikkuse ulatusest. Samas, kui varemloetu jäi mulle nõrgaks, siis siin pani vähemalt esimene lugu (mis on ka eraldi lühiromaanina ilmunud) mind küll vaimustuma.
 
Nimelt koorivad antropoloog Chaney märkmed järk-järgult lahti Asadide eksistentsi ajastute pikkust argiõudust, millele on suurepäraseks lisandiks tema enda sealjuures lagunev mõistus. Selles kannibalistlikus jubeduses on midagi indrekharglalikku. Samuti on väga tore, et rõhk on antropoloogilistel kirjeldustel, tausta osas spekuleerimine on jäetud peamiselt lugejale.
 
See ongi ehk teise osa suurim nõrkus, et tegelased on seal valmis hetkega olematutel alustel hiigelteooriaid püstitama. See läheb vastuollu esimese osa tundega - teadlaste asemel oleks nüüd mängus nagu jutuvestjad. Üldse tundub siis juba, nagu loeks mingit variatsiooni Pierre Boulle'i kuulsa "Ahvide planeedi" teemal - iseenesest mitte halb, aga pärast nii head esimest osa siiski tuntav langus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
To Walk a City`s Street (1972)


Erivõimetega kodutu Ernie on võimude poolt kaasatud salajasse projekti, millest peaks olema kasu kogu ühiskonnale. Projekti tõttu on mehe põhivajadused rahuldatud, kuid ta eelistaks pigem olla tänaval oma vanade sõprade keskel.
Teksti loeti vene keeles

Zenna Henderson
Anything Box (1956)


Õpetajate tähelepanu pälvib tagasihoidlik koolitüdruk, kes justkui elab oma siseilmas. Mure tüdruku vaimse tervise pärast tõsineb veelgi, kui arreteeritakse Sue-lynni isa.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
Fahrenheit 451 (1953)


Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti



Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.


Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.


Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.


Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.


Teksti loeti eesti keeles

Aimee Beekman
Väntorel (1970)


Oskar on ühe poolsalajase asutuse osakonnajuhataja. Tema senine elu on kulgenud ilma suuremate vapustusteta, ta on saavutanud oma 39 eluaasta jooksul mõndagi — lõpetanud ülikooli, teinud tööalast karjääri, abiellunud, jms. Ühel päeval jõuab Oskar punkti, kus tuleb endalt küsida: Kuidas edasi, kas mu elul on mingi kaugem siht, mille nimel pingutada, või tuleks rahulduda kiiresti muutuva ühiskonna poolt pakutavate hetkeliste naudingutega?
Teksti loeti eesti keeles

Richard Morgan
Broken Angels (2003)


Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)

Frank Peretti
The Oath (1995)


Frank Peretti on vist populaarne autor. Romaani "The Oath" lõpus on mainitus, et tema teoseid on müüdud ligi 5 miljonit eksemplari. Wikipeedia-artiklis on juttu aga juba 15 miljonist. Wiki ütleb veel, et Peretti kirjutab üleloomulikus võtmes "kristlikku kirjandust". Kristlikuks kirjanduseks loetakse sama entsüklopeedia kohaselt kirjandust, mis selgutab ja illustreerib kristlikku maailmavaadet teose sisus, karakterites või mõlemas või mis käsitleb kristlikke teemasid positiivselt. Selle ühe romaani põhjal ma ei oleks julgenud sellist üldistust teha, pigem tahaks öelda, et tegu on peavoolu-õudusromaaniga. Aga jah, usu ja patu teema on esil küll. Peretti on kirjutanud ka lasetele ja pealkirjade järgi pakuks, et kisub fantasy poole.
 
Tegevus toimub tillukeses allakäinud kaevanduslinnakeses Hyde River ja selle läheduses, kus kõik tunnevad kõiki. Piirkonda näib ühendavat kummaline kambavaim, mis välistab lähedase suhtlemise võõrastega, ent sellega seondub ka mingi mineviku saladus, hirm ja õudus. Linnakese lähedal leitakse seal abikaasaga telkinud mehe surnukeha - kogu ülakeha on ära hammustatud ja kadunud. Ellujäänud abikaasa on šokis ega mäleta eriti midagi. Kahtlustatakse metsikut grislit ja kohalik politseiülem püüab asja uurima tulnud ohvri zooloogist vennale vägisi kinnitada, et mingit kuritegu siin ei ole. Vend ja üks noor naispolitseinik hakkavad tegelama uurimistööga, kus kohalike legendide ja muude märkide järgi hakkab terenduma võimalus, et tapmise on toime pannud lendava hiidsisaliku moodi hiigelolevus, kellest siin-seal sosistatakse. Kuna see olevus hingata välja tuld, siis öeldakse tema kohta lihtsalt "lohe". Selle lohe olemasolu annab romaanile ka kerge fantasy varjundi.
 
Romaanis on küllalt palju jõhkrust ja vägivalda, mida praktiseerivad eelkõige siiski inimesed. Linnakest sisuliselt valitseval kaevandusomanikul on musklimeestest toetajaskond, kelle hirmuvalitsust saavad tunda nii uurijad kui ka peategelasest zooloog. Kuidas selline oma reeglite järgi elav kogukond tänapäeval eksisteerida saab (üle 100 aasta järjest), jääb autoril selgitamata. Ma ei saanud ka tegelikult aru, kas sündmused toimuvad USAs või Kanadas. Üleloomuliku olevuse hävitamine lihtsate maiste meetoditega tekitab samuti ebausutavuse mulje. Kolm pluss võiks see hinne siis olla.
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
Dying of the Light (1977)


Äsja eestikeelses tõlkes ilmunud Martini debüütromaani tegevus toimub samas Tuhande Maailma-tulevikumaailmas kus mitmete teiste tema varasemast loominguperioodist pärinevate kosmoseulme hulka kuuluvate tekstide tegevus. "Valguse hääbumise" peategelaseks on ökoloog Dirk T'Larien, kes saab ootamatult abikutse oma endiselt armastatult Gwen Delvanolt ja saabub naise uude koju Worlorni planeedile. Tähtede soojusest eemalduvale kunagisele muretule festivaliplaneedile Worlornile on saabumas jääaeg, ööd selles lõunamaiselt eksootilises maailmas on järjest külmemad ja senised inimkolonistid on Worlorni valdavalt hüljanud, küll aga on end seal sisse seadnud Kõrg-Kavalari planeedilt saabunud sõjakad kavalarid, kelle hulka kuulub ka Gweni uus elukaaslane Jaantony Riv-Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary (keda ka üsna eestipäraselt Jaaniks kutsutakse). Worlornil ootab Dirki segane olukord: keerulised suhted endise armastatuga ja keerulist sõdalaskoodeksit järgivate kavalaride järjest verisemaks muutuvad intriigid ja konfliktid, millesse kistakse ka märksa patsifistlikumast kultuurist pärinev Dirk...
"Valguse hääbumine" on Martini varasemale loomingule üsna iseloomulik tekst: värvikirev ja keeruline, erinevaid mõistuslikke rasse ning tsivilisatsioone sisaldav kosmosemaailm ning pigem süngetes ja tumedates toonides sündmustik. Lisaks veel aristokraatide omavahelised verised võimuvõitlused ja peategelast kummitav pidev ebaõnn, mis lasevad aimata hilisemat "Troonide mängu" autorit. Kummituslikult inimtühja Worlorni kirjeldused mõjusid üsna lummavalt... kuni ühel hetkel märkasin, et peaaegu pool raamatust on loetud, aga sisuliselt pole midagi veel toimunudki. Teatud venivus ongi peamiseks põhjuseks, miks ma "Valguse hääbumise" hinde "4" peale langetasin, ehkki sellel "4-l" on tubli pluss järel.
Romaani eestikeelse tõlke kaanepilt mõjub natuke segadusttekitavalt: mingeid hävituslennukeid ega muid sarnaseid õhusõidukeid romaanis ei esine, kirjeldatud kavalaride õhuautod on aga hoopis teistsuguse välimusega. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Gregory Benford
Timescape (1980)


Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
11/22/63 (2011)


Etteruttavalt - see on (minu arvates) armastusromaan.
 

Kui keegi tahab Kingi nurgast natuke proovida ning õuduskirjaniku tiitel pelutab siis see raamat on väga  hea kandidaat. Sest see nimelt pole “õudukas”, on žanrilises mõttes “lihtsalt” ulme. Võinoh, isegi ulmega on see lugu, et seda ju tõesti siin raamatus on - aga tegu on enamasti taustaga millele kirjanik maalib hoopis teise pildi. King on seekord ette võtnud väga mahuka teema,  rääkides ajarändamisest. Inglise keele õpetajast Jake Epping avastab, et on võimalik liikuda kahekümnene esimese sajandi teisest kümnest tagasi kahekümnenda sajandi viiekümnendatesse, raamat keerlebki selle ümber, et hoida ära kahekümne teisel novembril aastal tuhat üheksasada kuuskümmend kolm toimunud John F. Kennedy atendaat. 
 

Raamat on kirjutatud vägagi küpse Kingi poolt (ta kuuekümnes raamat, neljakümne üheksas romaan) aga algne idee tekkis tal juba aastal 1971. Tollal küll tundis ta, et pole veel nii laiaulatusliku raamatu jaoks valmis (esikromaan “Carrie” ilmus alles kolm aastat hiljem) ning idee jäi oma aega ootama. Pea nelikümmend aastat hiljem võttiski King koos pikaajalise abilise ja uurija Russ Dorriga ette uurimistöö, muuhulgas külastasid Dallases ka Kennedy mõrvanud Lee Harvey Oswaldi elamist, töötasid läbi palju vanu reklaame, ajalehesabasid, televisioonikavasid, lugesid vanu dokumente et saavutada raamatus võimalikult detailine Ameerika viie-kuuekümnendate õhkkond.
 

Tõetruudust on ka igal sammul tunda, kui kääritatud linnasejook “root beer” maksab viis senti väiksem, kümme senti suurem toop siis tollal ka nii oli. See meeldis kõik ilmselgelt ka lugejatele kuna raamat sai peale ilmumist kiirelt bestselleriks (mis muidugi Kingi puhul on pigem reegel kui erand), mida praeguseks kinnitab kasvõi Goodreadsi keskmine hinne 4.31 (viiepalliskaalal), rääkimata omal ajal ilmunud raamatuarvustustest. Lisaks sai raamat  2011 aastal Los Angeles Timesi raamatuauhinna “mystery/thriller” kategoorias.
 

See, millest on juttu raamatu reklaamis ning ka kaante peal, on natukene alguses ning üldistatuna raamatu teises pooles. Vahepealne osa (ning kuni lõpuni välja) aga on suures osas hoopis sellest kuidas peategelane Epping elab aastatel 1958 - 1962 George Ambersoni varjunime all. Ausalt üteldes oli see enda jaoks isegi põnevam ja igasuguseid huvitavaid detaile täis. Esiteks muidugi see, kuidas kogu maailm on hoopis teistsugune aga peamiselt just inimsuhete poolest. Sest on ju Epping pärit hoopis teisest ajast ning eelmise sajandi viie-kuuekümnendate naiste jaoks on ta midagi ennekuulmatut. Olid ju tollal paarisuhted väga… polaarsed, naiste alandamine, peksmine ning üldse erineval viisil alla surumine meeste poolt on täiesti normaalne käitumine. Ning kui nüüd ilmub ühtäkki maailma mees, kes kuulab, on emotsionaalne ja kohtleb naist endaga võrdselt… see meeldib naistele väga. Epping-Amberson küll üritab keskenduda oma põhieesmärgile, mitte siduda end kellegagi aga ega südant ahelatesse pane - oluline osa raamatust ongi ta suhe raamatukoguhoidja Sadie Dunhilliga. Sadie on olnud abielus - võinoh, ta ongi veel teoreetiliselt abielus. Ta abikaasa  Johnny Clayton on oma ajastu vili - üsna külm ning suguelu tekitab temas vastikust. Ei tohi siin vist väga detailseks minna aga see, kuidas Sadie ühel hetkel kirjeldab enda armukogemusi, on ikka päris kummastav.
 

Või kasvõi supermarketis avanev pilt. Mehi leidis seal harva - või kui siis osteti mõni üksik asi. Sisseoste tegid ikka naised, kes lükkasid suuri korve enda ees. Mehed… tegid muid olulisi töid. Või “töid”.
 

Samas raamatu lugemisel ei tasu ära unustada tausta. Ei mõtle hetkel isegi JFK’ga seotud osa vaid seda, et meie jaoks on see ajalugu, pole ju ilmselt keegi siin elanud tollel ajal Ameerikas ning nii mõnedki asjad on heal juhul ajalooõpikust tuttavad. Kes on nõuka-ajal elanud siis mäletab muidugi maailma teise nurga alt. Kogu hirm tuumasõja puhkemise ees, külma sõja ja relvastumise üks tipphetki mil Nõukogude Liit Kuubale tuumapäid vedas, mõlemapoolne retoorika stiilis “tuleks raisad õhku lasta!” - see häiris ja segas kodanikke meeltult ja varjutas kogu elu. Näiteks siis Sadie Dunhilli abikaasa  Johnny Clayton ei taha midagi kuulda lastest kuna: “Mina küll ei taha lapsi sellesse maailma tuua!” Mis seal salata - see inimene on raamatus küll üsna võigas tüüp aga ma saan temast selle nurga alt aru.
 

Kuna raamat on päris kopsakas siis jõuab King minna mitmes kohas üsna korralikult detaili ja inimhingede sügavustesse pugeda, nii ka nii peategelase kui Sadie Dunhilli omasse. Minu versioon on suurem, kõvakaaneline, paperbackid on pea 1000lk kanti, natuke siia-sinna. Pagana raske ning kopsakas tükk, voodis lebotades ei tohi tukkuma jääda muidu võib köite kukkudes vigastada saada. Samas on mul ainult hea meel raamatu toekuse üle kuna kirjanikust inimhingeinsener jõuab tegelased vägagi armsaks voolida, äärmiselt kahju on raamatut sulgeda.
 

Kui mõtelda raamatule peale lugemist siis on nende kaante vahel mitu teost koos. Eks ühtepidi ajalooraamat, saame ju päris täpselt teada kuidas Lee Harvey Oswald elas teatud ajaperioodil. Aga märksa rohkem on see minu arvates armastusromaan. Ei ole raamatus need valikud lihtsad, oh ei. Korduvalt on olukordi kus nõrgemad karakterid murduksid, selles raamatus on ikka tõelist veest, tulest ja vasktorudest läbikäimist. Ulme, jah on ulmet ka. Mingil määral.
 

Need, kes on raamatut lugenud, märkavad muidugi, et jätan mingi osa raamatust enda jutus välja. Noh, kõike ei pea ka ära rääkima. Aga on mingi osa kus King keerab ühepidi punni põhja ning kõik keerab väga-väga rajuks. Sealsamas kõrval on kohad mis endal tõmbasid silma niiskeks - sest armastus ei tunne mingeid piire.
 

Raamatu järgi on tehtud ka miniseriaal “11.22.63” mille puhul on samuti kopitavat ajastutruudust toodud välja - ning seda positiivses võtmes, kriitikute agregeeritud arvamus on äärmiselt positiivne. 

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Dogs of War (2017)


Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Cage of Souls (2019)


Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of Ruin (2019)


Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of Time (2015)


Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson
Infinity Blade: Redemption (2013)


See lugu heidab muu hulgas valgust surematute saamisloole ja paigutab kogu põhisündmustiku ajaskaalal kuskile kaugele tulevikku. Jääb muidugi arusaamatuks osa tehnoloogia täielik kadumine, aga eks sellele saaks ka põhjuseid välja mõelda.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson
Shadows for Silence in the Forests of Hell (2013)

Brandon Sanderson
The Emperor`s Soul (2012)

Brandon Sanderson
Legion (2012)

Brandon Sanderson
Infinity Blade: Awakening (2011)

Brandon Sanderson
Oathbringer (2017)

Brandon Sanderson
Mistborn: Secret History (2016)

Brandon Sanderson
Calamity (2016)

Brandon Sanderson
Firefight (2015)

Brandon Sanderson
Legion: Skin Deep (2014)

Brandon Sanderson
Words of Radiance (2014)

Brandon Sanderson
Steelheart (2013)

Brandon Sanderson
The Rithmatist (2013)


Jälle üks omapärane maagiasüsteem ja väike lugu selle ümber. Peategelane ise vastavaid maagilisi võimeid ei oma, kuid on endale põhjalikult selgeks teinud "mängu reeglid" ja suudab end sel viisil kasulikuks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Sanderson
The Way of Kings. Part Two (2011)

Brandon Sanderson
The Way of Kings. Part One (2011)

Brandon Sanderson
The Alloy of Law (2011)

Brandon Sanderson
Alcatraz Versus the Shattered Lens (2010)

Brandon Sanderson
The Way of Kings (2010)

Brandon Sanderson
Alcatraz Versus the Knights of Crystallia (2009)

Brandon Sanderson
Warbreaker (2009)

Robert Jordan Brandon Sanderson
The Gathering Storm (2009)

Brandon Sanderson
Alcatraz Versus the Scrivener`s Bones (2008)

Brandon Sanderson
The Hero of Ages (2008)

Brandon Sanderson
Alcatraz Versus the Evil Librarians (2007)

Brandon Sanderson
The Well of Ascension (2007)

Brandon Sanderson
Mistborn: The Final Empire (2006)

Brandon Sanderson
Elantris (2005)

Arthur C. Clarke
Moving Spirit (1957)

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)


Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Gene Wolfe
The Book of the New Sun: Volumes III and IV (1983)

7.2020

The Book of the New Sun: Volumes III and IV (Sword & Citadel) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Sword of the Lictor ja The Citadel of the Autarch, mis moodustavad teise poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Kolmandas raamatus (Sword) jätkub Severiani jutustus kohast, kus ta on jõudnud Thraxi linna ja asunud seal timuka ametikohale, nagu nägi ette tema pagendamiskäsk esimeses raamatus. Peagi on ta aga sunnitud sealt allumatuse tõttu põgenema. Ta suundub mägedesse, et otsida Peleriinide naisordut, kellele ta tahab tagastada müstiliste võimetega kivi - kuid ta ei oska aimatagi õudusi, mis teda ees ootavad...
 
Neljandas raamatus (Citadel) on Severian jõudnud rindepiirkonda, kus käib pidev sõda talle tuttavate maade Ühenduse ja põhjapoolse Ascia riigi vahel. Ta taaskohtub lõpuks Peleriinide orduga ja viib ühe ülesande lõpuni, misjärel liitub ta Ühenduse poolel võitlevate palgasõdurite grupiga. Pärast ühte lahingut aga taaskohtub ta Ühenduse valitseja Autarkiga, keda ta esmakordselt teises raamatus näinud oli...
 
Selle kogumiku hindamine oli minu jaoks ehk veidi lihtsam kui esimest kahte raamatut koondava köite oma. Tugevused on siin jätkuvalt samad: põhjalik maailmaloome, nauditav arhailine sõnavara, taju ja tähenduse paljud erinevad tasemed tekstis. Teisest küljest aga kadus mul lugejana selle kõige sügavamates keermetes teinekord jälle järg ning tekstist sai lihtsalt "jutt täis hälinat ja raevu".
 
Ma tahaks küll eraldi esile tõsta kolmandat raamatut (Sword), sest selles laskub Wolfe puhtasse õudusesse. Oma ohvrite olemusi endas säilitava koletise alzabo kontseptsioon kannab näiteks mingit erilist assimilatsiooni-jubedust. Kahepäine surnust tõusnud imperaator Typhon on peategelase kiusajana nagu evangeeliumi-kuradi kuju. Lõpuks veel hull teadlane oma lossis - pööre, mis tuli mulle täiesti ootamatult.
 
Neljas raamat (Citadel) oli jällegi minu jaoks tagasiminek. Parim osa selles oli lugude jutustamine sõjaväe laatsaretis (Ascia sõdur nimega Lojaalne Seitsmeteistkümne Grupile ja eriti tema jutustus olid täiesti geniaalsed). Sõjakirjeldused olid aga tuimad ning aeglaselt end lahti keriv lõpplahendus oli tegelikult juba üsna pikalt ja nähtavalt varem ette vihjatud (kuigi skaalalt oli see muljetavaldav).
 
Tervikuna tahaks muidugi põhimõtteliselt kiita tetraloogiat kui tervikut. On põnev, kuidas esimene raamat alustab fantaasiana, teine raamat muutub mingiks kafkalikuks painajaks, kolmas on koletistest pungil õudus ja neljas lõpetab tegelikult puhta SF nootidega. Kui lisada sellele autori vaieldamatu sõnameisterlikkus, siis ei vaidle ma kindlasti vastu neile, kes seda nelikut ulmekirjanduses omamoodi monumendiks peavad.
 
Minu enda jaoks oli kõike seda arvestades kogu sellel teekonnal siiski kuristikke tippudest rohkem. Nii veider kui see ka poleks, soovitaks ma huvilistel esimesena lugeda just kolmandat raamatut (Sword), sest siin paneb autor välja minu arvates parima tasakaalu. Kui see tundub geniaalne, siis võib kohe minna tagasi esimese raamatu juurde. Kui see aga vastu hakkab, pole vaja pingutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Richard Morgan
Altered Carbon (2002)

Christian Klaver
The Adventure of the Solitary Grave (2009)


Kui Holmes sai pärast dramaatilist heitlust Reichenbachi kose ääres ellu jääda, siis miks ei võinud seda Moriarty? Võis küll. Sellest mõttest ongi tuld võtnud Christian Klaver, kirjutades ühe järjekordse Sherlocki-jutu. Moriarty "ellujäämine" on siiski suhteline, sest ta tuleb tagasi vampiirina. Esimese märgi, et Londonis on tegutsemas vampiiride kuritegelik rühmitus, saab Holmes siis, kui Lestrade toob talle näha läbiotsimisel leitud äralõigatud naisesõrme. Holmes teeb sellega katseid ja märkab, et sõrm reageerib hõbedale - hõbe hävitab selle. Järelikult... Varsti saabub Holmesi juurde aga autoriteetne klient, Dracula, kelle naine on Vampiir-Moriarty poolt röövitud ja käib väljapressimine.
 
Taoline fantaasialend ei ole ju laita, ent miskipärast see ei taha see lugu köita. Puudu jääb see tavapärane võte, mille kohaselt peaks Holmes seletama, kuidas ta millise järelduseni jõudis (ükskõik kui ebausutav see ka poleks). Lõpp paneb ka õlgu kehitama - Moriarty põgeneb laevaga kuhugi kaugele merele ja jääb seal ootama Holmesi surma, misjärel naastes ta õnneks võetakse.
 
Lugu on ilmunud William Jonesi koostatud kogumikus "The Anthology of Dark Wisdom" (Elder Signs Press), mis sisaldab valdavalt ajakirjas Book of Dark Wisdom (hilisem Dark Wisdom) ilmunud jutte. "Solitary Grave" ei ole ses ajakirjas ilmunud, ent nagu koostaja eessõnas selgitab, on sisse võetud ka muid tekste, mille iseloomustavaks sõnaks on dark (sünge, tume). Ei teagi, mida see antud loo puhul tähendama peaks. Võib-olla seda, et positiivsetel tegelastel eriti hästi ei lähe - Holmes sureb (loomulikku surma), Watsoni abikaasa tehakse vampiiriks ja Watson ise ka, kuigi paranemislootusega.
Teksti loeti inglise keeles



Mainin igaks juhuks kohe alguses, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et te teaksite.  

Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu koostajateks Joel Jans, Triin Loide, Maniakkide Tänav ning Jüri Kallas, kaanepildi autoriks Meelis Krošetskin, toimetas Kristjan-Jaak Rätsep. Autorite nimekirjas on nii tuttavamaid nimesid kui (enda jaoks) kirjanikena üsna võõraid.   

“Tuumahiid 5: Fusioon” võtab kokku “Reaktoris” aastatel 2018-2019 ilmunud parimad lood. Tegu on mitmes mõttes ümmarguse sünnipäevanumbriga - ilmus ju hiljuti “Reaktori” sajas number ning tegu on viienda tuumahiiuga. Teemad ja maailmad on juttudes üldiselt pigem tuttavamad, on siis tegu mägihotelli, soo või koduse talumajaga. Samas on ka düstoopilisi lõikeid virtuaalreaalsusesse ning jõuame ka planeetide vahel rännata.  

Raamatu avab Marika Piip looga “Üksi” - mõnusas klassikalises stiilis kummituslugu. Peategelane veedab aega Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres kohvikut lahti hoides ning ühel hetkel hakkavad veidrad asjad juhtuma. Selline leebe ja sümpaatne kulgemine, ei ole midagi põrutavalt uut - aga see polegi oluline. Endal jäi peale lugemist hinge hea tunne - siit raamatust juba midagi tuleb! (4/5)  

Järgmine kirjatöö on Kadri Umblejalt, “Kollaborant” viib meid düstoopilisse maailma, kus on mõnevõrra militaarulmelist tausta ning põhirõhk on inimsuhetel, täpsemalt koostööl, sõprusel, ka reetmisel. Tuleb nentida, et enda jaoks kippus lugemisel tähelepanu hajuma ning erinevate tegelaste sebimine ei haaranud no kohe üldsegi mitte. Seega toimus kokkuvõttes mis toimus aga kuu aega peale lugemist polnud enam loost mitte midagi meeles peale virr-varri ja ühe nime (Iva). (1/5)  

Maniakkide Tänav “Tähed täis surma” - Mandiga on mu puhul muidugi ka see asi, et endale meeldis jubedalt “Surmakarva” aeg ja stiil, hilisem rohkem “tavalisse” ja tehnilisemasse ulmesse minev looming ei istu tihtipeale. Antud loos on palju erinevat masinavärki, kosmoselaevad, tähekaevurid. Peategelane on digiteeritud (masinkehas inimene) kosmosekaevur, kes on kohtuotsusega määratud eluks ajaks sunnitööle. On actionit, on kokkupuuteid humanoididega, möllu ja pauku jagub selle üsna pika lühijutu peale päris palju. Kui Kadri Umbleja loo puhul hajus enda tähelepanu tegelaste tundlemiste tõttu siis siin loos oli pilt kuidagi väga kirev, sündmus ajas sündmust taga ning vägisi tekkis küsimus, et mis see point nüüd on? (2/5)  

Miikael Jekimov “Muld ei hoia” - enda jaoks läheb see hästi kokku ühte ansamblisse koos Maarika Piibu looga. Jekimov pajatab vanaaegse talueluloo, kus surnud ei taha hästi surnud olla kui nad ikka kuidagi rahu ei saa. Pala ei üllata otseselt millegagi aga selline klassikalises võtmes sulesepitsus istus hästi. (4/5)  

Heinrich Weinberg “Vaikust ja rahu” - vaat’ siin punktis ei suuda ma kuidagipidi olla neutraalne kuna Weinbergist on enda jaoks kujunenud eesti uuema ulme tipp ja täht, inimene kohe oskab väga hästi lugusid jutustada. Antud juhul lähevad kontorirotid rabamatkale ning asjad lähevad järjest nihu -  levi pole, kompass näitab aiateibaid, üldse on palju teadmatust. Õhkkond on õudukalik ning enda silmis on see lugu justkui üks “X-Files”-i episood, kus asjad lähevad järjest rohkem rappa (pun intended) ning paksust supist läbiveetud ellu jäänud afganistanikogemusega isiku juttu ei peeta millekski. Kui ma panen jutu Weinbergi muu loomingu taustal - no eks ta oli sutsu lahjem. Samas on “võib-olla mitte nii hea” Weinberg pagana mõnus lugeda. (4/5)  

Joel Jans “Taevatrepi punased astmed” - lugeja saab piltlikult üteldes kohe alguses labidaga näkku (või siis noa rindu). Küll jõuad hiljem ka aru saada, kes on kes ning mis üldse toimub. Lugu paneb kohe täie tambiga minema, lugeja peab kinni hoidma et kosmoseliftist maha ei kukuks. Tegevus toimubki siis jah kosmoseliftis kus peategelane püüab ellu jääda ning see tee on üsna okkaline. Ma pole kirjandusteoorias suurem asi spetsialist aga see lugu tundus olevat pulp’ilik, mis antud kontekstis oli kõva pluss. (3/5)  

Laura Loolaid “Öö laulupeomuuseumis” - lõbus rümbarebu, kus sarnaselt Joel Jansile hakkab tegevus üsna kiirelt peale. On pidu muuseumis, torditükid lükatakse naha alla ning ühel hetkel taarub ringi juba verest tilkuvate lõugadega postipapa. Tegelaste jaoks pole see justkui midagi ennekuulmatut, kiirelt lähebki lahti sõda inimeste ja kollide vahel kuni päikesetõusuni välja. Eraldi kiidaks just autori keelekasutust, see on just täpselt sobivalt lopsakas-värvikas. (4/5)  

Mairi Laurik “Kaks pistet rebase jalga” - selline hirmus veider pala lugemiskogemuse mõttes. Lauriku romaan “Süsteem” maitses mulle üsna hästi, mõnus armastusromaan. See rebasepiste-lugu liigub mitmete ajaperioodide vahel, lõngad on 21. ning 17. sajandi vahel kenasti kokku sõlmitud. Endale meeldis baltisakslaste maailm rohkem, just autentse maailma ja sõnakasutuse poolest. Loo lõppedes aga kippus segadus hinge, et mida ma nüüd küll lugesin? Oli kohati huvitav, kohati ajas haigutama. (2/5)  

Raamatu võtavad kokku kaks lühemat kirjutist. Ander Skarpi “Inimlik eksimus” on lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes - lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda. (5/5)  

Helina Ravasoo “Musta reede söömaaeg” paneb siis punkti. Seda lugedes oli endal pidevalt deja vu, mingi hetk hakkasin lausa kahtlema, et kas olen seda hiljuti lugenud. Või siis midagi väga sarnast. Räägib Eestist tulevikumaailmas, kohati lembides meie praeguste hirmudega ning tuues mängu tehisinimesi ning igihaljaid “mida hobune minust küll mõtleb?” hirmusid. Jällegi - ei üllata aga hea lugeda - ning see on enda jaoks äärmiselt oluline punkt. (4/5)  

Mis jäi silma - autoreid on sooliselt pooleks, pooled mehed, pooled naised. Seda kohtab pigem mehises ulmekirjanike maailmas harva ning mul on ainult hea meel, et väga erinevad inimesed raamatukaante vahele pääsevad.   

Kokkuvõtvalt - selline heas mõttes normaalne kogumik. Eraldi kiidaks Marika Piibu, Miikael Jekimovi, Heinrich Weinbergi, Laura Loolaiu ja Ander Skarpi sulesünnitusi, müts maha teie ees ning kraaps. Mis seal salata, mõni teine tekst väga ei klammerdunud enda külge aga eks see ongi kogumike võlu ja valu, lood hakkavad omavahel lugeja peas võistlema. Tunnustan koostajate tööd just selles osas, et on hästi palju erinevaid autoreid (kümme autorit ja kümme lühijuttu) - ise sain siit mitu nime millel plaanin tulevikus silma peal hoida. Ning see, et nii mõnigi jutt endas tundeid ei tekitanud, ei tähenda, et kellelegi teisele ei meeldiks.   

Kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes on kohati nii ja naa siis teisalt annab see kogumik hea pildi sellest, mida “Reaktoris” avaldatakse, mis omakorda suuresti illustreerib eesti lühijutuulme hetkeolukorda. Kuna ma olen hetkel ise sattunud üsna järjest lugema jutukogusid (Stephen Kingi “Kõik on mõeldav”, Silverbergi “Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1”, Karel Michal “Viirastused päise päeva ajal”) siis on taustsüsteem natuke ebaaus - või siis pingutav, võta nüüd kinni. Sest võistleb ju eesti algupärand muu eesti keeles ilmuva kirjandusega, lisaks vahel tõlgitakse eesti ulmet ka teistesse keeltesse, värskeim uudis on näiteks Maniakkide Tänava “Vanemate nimel” ilmumine rumeenia keeles ulmeajakirjas “Galaxia 42” - https://galaxia42.ro/fictiune/traduceri/ancestral-5241.html . Igaljuhul on suurepärane, et eesti uuematel ja vanematel ulmekirjanikel on võimalus enda loomingut avaldada nii wõrgus kui raamatukaante vahel, mul on hea meel, et Lummur on selle raske töö ette võtnud.  

Ahjaa - tehnilise poole pealt on raamat kenasti ära rehitsetud, näiteks trükivigu ei hakanud silma. Märkimisväärne osa on siin kindlasti toimetaja Kristjan-Jaak Rätsepal, mingi osa ka allakirjutanul, kes kah mõne ettepaneku tegi. 

 

-------------

 

Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1180

Teksti loeti eesti keeles

Martin H. Greenberg
Foundation's Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (Expanded Edition) (1997)


Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)


Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Kõik kivide pärast (2017)

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)


Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)


Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Riia keisririigi allakäik ja langus (2019)


Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)


Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Esimene port (2019)


Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Sümpaatia (2019)


Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)


See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Umbleja
Siis, kui nad tulid... (2019)


Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Jana Raidma
Libakass (2019)


Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Riisirahvas (2019)

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)


Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Uwe Hermann
Das Internet der Dinge (2017)


Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles