x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 94 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Peter D. Pautz
And the Spirit That Stands by the Naked Man (1994)


Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid kõik kuidagi ühesugused.
Teksti loeti inglise keeles

Glen Simson Kaido Ojala
Vanamehe tola (2019)

Glen Simson Kaido Ojala
Vanamehe tola (2019)


Alguseta ja lõputa pilguheit tulevikuühiskonda, kus hedonistlik bioinseneeritud inimkond ei suuda aru saada, miks üks programmeerija hulluks läheb, sest tal pole lihtsalt mitte midagi teha. 
Oeh. Programmeerijad ei mõtle alati välja uusi asju. Enamasti nad parandavad teiste tehtud vigu, otsivad vigu ja katkuvad seda tehes oma juukseid nii, et juuksurit tarvis polegi.
Täielikult hedonistlik ühiskond ei saa olla niivõrd monoliitne, et kogu populatsioonist on vaid 1-2 hälvet. Või saab?
Teksti loeti eesti keeles

Pasi Ilmari Jääskeläinen
Taivaalta pudonnut eläintarha (1999)

Pasi Ilmari Jääskeläinen
Tunnustukseni (2001)

Richard Kadrey
The Grand Dark (2019)


Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Pilipiuk
Hochsztapler (1998)


Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne. Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.
 
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...
 
Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.
 
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.
 
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...
 
Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Andrzej Pilipiuk
Kroniki Jakuba Wedrowycza (2001)


Raisk!
 
Kuidas ma seda poolikut BAASi vihkan!
 
See kogumik saab õige hinde ja arvustuse alles järgmine nädal – praegune on üks BAASi avarii...
Teksti loeti soome keeles

Andrzej Pilipiuk
Glowica (1997)


Alustama peaks vast sellest, et lahatava jutu pealkiri on maakeeli «Lõhkepea». Võiks öelda ka tuumalõhkepea, aga see oleks juba liigvaba ümberpanek.
 
Ukraina mafioosod varastasid tuumalõhkepea ja tahavad seda Poola mafioosodele maha müüa. Kohtumine lepitakse kokku, ukrainlased tulevad lõhkepeaga ja poolakad rahaga. Üldiselt tundub kõik laabuvat, aga kui poolakad dosimeetriga kontrollima hakkavad, siis dosimeeter ei reageeri. Antakse vastastikku tina, on surnuid ning ellujäänud põgenevad. Lõhkepea jäetakse maha, sest muresid niigi palju.
 
Õnnetuseks valisid mafioosod tuumatehingu toimumispaigaks Stary Majdani lähedase prügimäe. Teadupoolest on Stary Majdan just see küla, kus elab Jakub Wędrowycz ning ega kedagi ei üllatagi, kui Jakub selle lõhkepea leiab ja enesele koju tarib.
 
Jutt «Głowica» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta neljandas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hlavice) ja ukraina (Боєголовка) keelde.
 
Jutt läheb kenasti käima – autor kirjeldab mõnuga Ukraina mafioososid ning ega tal ka Poola omade kirjeldamisel värvidest puudust pole. Lõbus on ka see, mida Jakub leitud lõhkepeaga teeb, kuigi see osa hakkab mingil hetkel pisut venima. Päris hea on ka konstaabel Birskiga toimuv.
 
Ma täitsa tõsiselt mõtlesin juba hindeks nelja panna, aga siis tuli lõpp... õigem oleks öelda, et jutt lõppes, aga lõppu õieti polnudki.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Głowica»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Andrzej Pilipiuk
Horroskop na rok biezacy (2001)


Taas võib alustada tõdemusega, et see tekst ei ole jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.
 
Keskmiselt arukas inimene suudab oletada ja pealkirjast välja lugeda, et tegu on tulevase aasta horoskoobiga. Jakub Wędrowyczi vaimus horoskoop on künismi ja misantroopia segu, mis lubab head, halba ning hulgaliselt asotsiaalseid ja morbiidseid juhtumisi.
 
Tekst «Horroskop na rok bieżący» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Esmatrüki pealkirjaks oli «Horroskop na rok 2002 według Jakuba Wędrowycza», kogumiku kordustrükkides muudeti pealkiri suvalisele aastale sobivaks. Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Horoskop na rok 2003 podle Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Гороскоп на 2013 рік (за Якубом Вендровичем)) keelde. Seni raamatu parim tekst. Jah, ma tean, et tagapool tuleb ka maksimumhinde väärilisi, aga esimese nelja teksti seas on see pika edumaaga teistest parem. Või nagu kalade horoskoobis öeldi, et kui su nimi on Andrzej Pilipiuk, siis on sul ainulaadne võimalus saada kuulsaks kirjanikuks. Kui sul on aga mõni muu nimi, siis on su võimalused tunduvalt kehvemad, aga selles oled sa juba ise süüdi.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Horroskop na rok bieżący»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Andrzej Pilipiuk
Na rybki (1998)


Iga slaavi keeli tönkav inimene peaks aru saama, et jutu pealkirjaks on «Kalal».
 
Joodikeksortsist Jakub Wędrowyczi suhtumine kalapüüki on lihtne – kui tahad kala, siis dünamiidiga või elektriga, aga kui kala ei taha, siis õngega.
 
Józef Paczenko, üks Jakubi püsi(jooma)kaaslastest, leiab oma semu kohaliku tuletõrjedepoo taga asuva tiigi äärest, kus eksortsistil paarkümmend õlut vees jahtumas ning ajaviiteks ka kahemeetrine toigas õngeks käes.
 
Jakub püüab kuldkala! Noh, selle, kes kolm soovi täidab. Kahjuks on Jakub kuldkala purkipaneku hetkeks juba silmini täis ning sel hetkel ei räägi temaga mitte ainult kuldkala, vaid ka ta hobune, kes käseb Jakubil end puhtaks pesta, sest nii räpast tegelast ta oma selga ei lase.
 
Pesemise ja muu taolise rahmeldamise käigus unustab Jakub aga purgi kuldkalaga tiigi kaldale...
 
Jutt «Na rybki» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta kolmandas numbris ning seejärel 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Na rybách) ja ukraina (На рибалці) keelde.
 
Pean tunnistama, et mind see tekst küll kuidagi ei haakinud. Ma ei saaks öelda, et kirjutatu mulle kuidagi vastu oleks hakanud, lihtsalt tüütu ja tühi oli. Helgemaid hetki oli umbes paar-kolm: Jakub Wędrowyczi kalamehekoodeks ja kaks anekdooti venelasest ja kuldkalast.
 
Eraldi tuleks ka mainida tegelast nimega Marcin Bardak, keda autor iseloomustas sõnaga «degenerant» ning lugejale anti mõista, et tegu on isegi Jakub Wędrowyczist madalama eluvormiga.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Na rybki»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Andrzej Pilipiuk
Z ksiazki kucharskiej Jakuba Wedrowycza (2001)


Tegelikult ei ole see tekst jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses. Keeleoskaja inimene loeb ju pealkirjast välja, et tegu on väljavõtetega Jakub Wędrowyczi kokaraamatust.
 
Leheküljeline laast sisaldab kõigest kaks retsepti: Hot Dog ja Ghost Dog. Ja eks Andrzej Łaski illustratsioon jutu alguses annab kenasti mõista, et vähemasti ühe retsepti puhul tuleb sõna «koer» täht-tähelt mõista.
 
Tekst «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Z kuchařské knihy Jakuba Vandrovce) ja ukraina (З кулінарної книги Якуба Вендровича) keelde.
 
Eks see tekst selline rohmakas-küüniline naljand ole. Väga naerma ei aja, aga kerge muige suunurka veab. Kiidaks just lühidust, mis pärast kogumiku lohisevat avajuttu suisa kirgastavalt mõjub. Maksimumhinnet siit ei tule, aga ausa nelja võib küll rahuliku südamega anda.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Andrzej Pilipiuk
Zabojca (1998)


Otsustasin läbi lugeda Andrzej Pilipiuki esimese ulmeraamatu. 
 
Lühijutt «Zabójca» algab uljalt – joodikeksortsist Jakub Wędrowycz askeldab oma õues, kõlab lask ning kuul viib mehelt tüki kõrva. Lasule järgneb teine jne. Jakub on päris üllatunud, et kuidas kellegil üleüldse on niipalju julgust, et tema elu kallale kippuda.
 
Eks siinlahatav palgamõrtsuka jutt olegi suuresti sellest, kuidas Jakub end varjab ning kuidas saladuslik palgamõrtsukas ta ikkagi kätte saab ja elusalt maha matab ning kuna tegu on kogumiku esimese tekstiga, siis pole ka suur üllatus, et Jakub kirstust välja ronib...
 
Lühilugu «Zabójca» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kuuendas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Zabíječ), vene (Киллер) ja ukraina (Кілер) keelde.
 
«Zabójca» on n-ö avalugu, kus lugeja peaks sarja peategelasest aimu saama, et kes ta on ja mida ta endast kujutab. Ütleks, et saab aimu küll. Avaloona on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin seda kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Samas, eks see esmatrükk ajakirjas «Fenix» oli ju samamoodi kontekstiväline.
 
Nüüd poola keeles autorikogus üle lugedes püüdsin ma meenutada oma esimest lugemiselamust ja võrdlesin seda praegusega. Noh, et oli ja ei olnud kah – olen endiselt arvamusel, et eraldiseisva tekstina see lugu ei tööta ning ega ta kogumiku avaloona kah mingi mõnusat minekut ei anna.
 
See tekst on liiga pikk! Autor kirjeldab, kuidas Jakubi elu kallale kiputakse, kuidas Jakub keldrisse varjub, kuidas Jakub palgamõrtsukat peletab, kuidas Jakub seejärel kodukõrtsi läheb ja seal suurem löömingu korraldab, siis jälle palgamõrtsukas, siis Jakub kirstus jne. Tosin lehekülge, palju rahmeldamist, aga lugeda on igav ja pole ka kuigi naljakas. Jutu lõpp on samuti suht suvaline... ütleksin, et õiget lõppu polegi. Samas, kui ma panen teksti autori kirjanikustaaži ja antud sarja taustsüsteemi, siis kolm on just õiglane hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Zabójca»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Samuel R. Delany
Dhalgren (1975)


Dhalgren on unenäoline ulmelugu. Bellona linnas Ameerika Ühendriikide täpselt defineerimata keskosas on toimunud kas õnnetus? eksitus? fenomen? (mingit selgitust ei anta ega isegi ei uurita), mis on linna ülejäänud maailmast ära lõiganud ja pannud seal toimuma üleloomulikke nähtusi. Enamik elanikke on linnast põgenenud, kuid kuna sinna on tekkinud seaduste ja reegliteta ala, püüavad osad inimesed ka sinna pääseda.
 
Peategelane, nimeta ja mäluta hulkur, kes hüüab end Kiddiks, on üks neid, kes kõnnib üle udusse mattunud silla, mis on Bellona ainus ühendus välisilmaga. Ta otsib oma kohta nende veidrate gruppide ja koosluste hulgas, mis valitsuseta alal tekkinud on, püüab kirja panna luuletuste ja lugude fragmente, mis talle pähe tulevad ja meenutab seosetuid kilde oma muidu unustatud minevikust...
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna raske lugemisvara. Kogu toimuvat tegevust peab tajuma ja mõtestama peategelase vaatepunkti kaudu, kuid kuna ta on pidevas segaduses ning kannatab mälukaotuse, tajuhäirete ja hallutsinatsioonide all, siis ei ole seda väga lihtne teha. Samamoodi on autor kasutanud samasuguse tunde süvendamiseks lugejas modernistlikut lause- ja fraasiehitust - teised on Dhalgreni võrrelnud näiteks James Joyce töödega, minul tulid võrdluseks ette pigem Hamsun ja Kafka.
 
Aga kuigi ma sellist kraami väikestes kogustes täitsa nautida suudan, siis Dhalgren on oma sisu kohta kohutavalt pikk. Lugedes lööb päris tihti ette tüdimus ja väsimus, mis sunnib pikki pause pidama. Päriselt ära lõpetada õnnestuski mul see raamat alles nüüd, vist üsna mitmendal hoovõtul.
 
Mis ei tähenda, et see kriitika väga autori pihta käiks. Ilmselgelt ongi ta kirjutanud selle raamatu täpselt nii, nagu see välja paistab. Samuti oli isegi minu jaoks siinse liivapuru hulgas ehtsaid kullateri. Näiteks väikekodanlik perekond, kes kogu muu kaose keske üritab teha nägu, et midagi pole muutunud, oli fantastiliselt hea osa. Samuti noogutasin ma kaasa erinevate gruppide tegevuse kirjelduse juures - seadusteta alal ei toimu suvaline röövimine ja lammutamine, vaid esindatud on erinevate filosoofiatega vabade ühenduste kogu spekter.
 
Aga siiski jäid positiivsed kohad alla frustratsioonile, mida kogu muust mudrust läbi tungimine tekitas. Võib-olla, kui mul oleks rohkem teadmisi Ameerika kontrakultuurilistest liikumistest 60ndatel ja 70ndatel, siis suudaks ma seda teost rohkem hinnata. Hetkel ei suutnud isegi mitmekesised seksistseenid (hetero-, homo-, kolmik-, grupi-) raamatut vähegi elavdada.
 
Hinnang: 3/10 (vähem ei saa panna, sest autor ise on ilmselgelt pädev)
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
The Dark Tower IV: Wizard and Glass (1997)

A. E. van Vogt
The House that Stood Still (1950)

Ken Liu
The Grace of Kings (2015)


Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Ander Skarp
Inimlik eksimus (2018)


Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmov
Neetud taevakivi (2019)


Eks ma ise olin süüdi, et eeltööd enne raamatu lugemist üldse ei teinud. Mõtlesin miskipärast, et õudus. Aga ma oleksin pidanud aru saama - raamatu kaanepildil on mõek. Ja kus on mõek, seal on maagia ja kõik sellest tulenev. Sile, nunnu ja "nii nagu peab" tehtud fantasy neile, kellel on seda soolikat. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
2001: A Space Odyssey (1968)


Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Stanislaw Lem
Rozprawa (1968)

Stanislaw Lem
Odruch warunkowy (1962)

Stanislaw Lem
Opowiadanie Pirxa (1965)

Stanislaw Lem
Wypadek (1965)

Stanislaw Lem
Polowanie (1965)

Stanislaw Lem
Terminus (1960)

Stanislaw Lem
Albatros (1959)

Stanislaw Lem
Patrol (1959)

Stanislaw Lem
Test (1958)

Vasil Dimitrov
Elha za vsichki (1974)


Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Murray Leinster
The Middle of the Week After Next (1952)

Murray Leinster
First Contact (1945)

Clifford D. Simak
Horrible Example (1961)

A. E. van Vogt
The Monster (1948)

A. E. van Vogt
Slan (1946)


Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Thomas F. Monteleone
The Cutty Black Sow (1984)


Sümpaatne lugu ulme vanimas ja prestiižseimas alamžanris.
 
Halloweeni eelõhtu. Saja-aastane vaarema on suremas, pere on surivoodi juures. Surija küsib veel selgel hetkel kuupäeva ja näib häiritud olevat, et ta lahkub just "sellisel" päeval. Öösel, vahetult enne taevastele teedele minekut, peab rauk voodis maha pika tiraadi, mida kuuleb ja salaja lindistab 12-aastane perepoeg. Segasevõitu sõnumis räägib vaarema Halloweeni päeval surevate inimeste kaitsmisest mingisuguse Musta Emise eest - kuidas tuleb teha rituaalne kividega lõke samhnagan ja mis reegelid tuleb järgida. Poiss on veendunud, et ta peab sõnumi ellu viima, aga kõiki reegleid tal järgida ei õnnestu, sest hooletu õetirts ei mõista rituaali tähtsust ning ajab nimedega tähistatud kivid lõkkes segi. Õhtul hakkab rahutule poisile tunduma, et akna taga kostab raskeid samme ja sigadele iseloomulikke helisid. Miks teised ei kuule?
 
See on viimases lauses sisalduvale puändile orienteeritud lugu, kusjuures puändi võib hea õnne korral ära arvata ehk eelmise lause ajal, aga kindlasti mitte varem. See sünge lõpuga lugu oleks minu meelest võinud ka poole pikem või 3 korda pikem olla, sest sisaldab embrüonaalses staadiumis kirjutamismaterjali rohkem kui need 13 lehekülge.
Teksti loeti inglise keeles

Maureen F. McHugh
China Mountain Zhang (1992)


China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Kindergarten (1953)

Stanislaw Lem
Ananke (1971)


Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Daniel Keyes
Flowers for Algernon (1966)


Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles

Arlton Eadie
The Trail of the Cloven Hoof (1935)


Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 1935). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles

Jorge Luis Borges Margarita Guerrero
El libro do los seres imaginarios (1967)


Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur Porges
$1.98 (1954)


Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlap
Lõhestusjoon (2012)

Arthur C. Clarke
Second Dawn (1951)

Arthur C. Clarke
Earthlight (1951)


Samanimelise pikema romaani (vt.)  "scale model", ja kindlasti on sel lühiduse väärtus. Lahingu kirjeldus on täitsa loetav, kuigi bojevikud mulle väga ei istu.
Teksti loeti inglise keeles

Juhan Paju
Hiromandi kokteil (1991)

Arthur C. Clarke
The Lion of Comarre (1949)

Arthur C. Clarke
Venture to the Moon (1956)

Arthur C. Clarke
Refugee (1955)

Arthur C. Clarke
The Sentinel (1951)

Arthur C. Clarke
Critical Mass (1949)

Arthur C. Clarke
Loophole (1946)

Arthur C. Clarke
Out of the Cradle, Endlessly Orbiting... (1959)


Mõnusalt optimistlikul jutul on kõrvalefekt. Nimelt räägib minategelane loo alguses, kuidas esimese sputniku stardi ajal tema oli Kapustin Jaris miski väike elektroonika- või programmeerimismutter. Ega sellest polekski midagi, ainult et venelaste esimene kosmosepolügoon Kapustin Jar oli salastatud, mistõttu nõukogude kodanikud sellest midagi teada ei tohtinud.
Kuid kui 65. aastal ilmus Clarke'i kogumik "Lunnaja põl", oli salastatud nimi käesoleva jutu tõlkes sees mis sees. Vaesed tsensorid...
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
The Defenestration of Ermintrude Inch (1957)

Arthur C. Clarke
Rendezvous with Rama (1973)


Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Herbert Gorman
The Place Called Dagon (1927)


Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles

Michael Crichton
Next (2006)


Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
A Problem of Numbers (1970)


Ei ole fantastika ega isegi mitte ulme ;) Tõlke eest tuleb lisapunkt, kuivõrd ma loodan, et berkeeliumi moondumine bekreeliumiks on toimetaja saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Nicola Griffith
Ammonite (1993)


Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
 
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
 
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
 
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
 
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
 
Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Tuuli Tolmov
Neetud taevakivi (2019)

7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Dark Tower: The Gunslinger (1982)


King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Roman Podolnõi
Predelõ fantazi (1964)

Roman Podolnõi
Neudatšnõi debjut (1964)

Roman Podolnõi
Neprostitelnaja ošibka (1964)

Roman Podolnõi
Tolko svjazi (1964)

Roman Podolnõi
Natšalo odnoi diskussi (1964)

Roman Podolnõi
Tem huže dlja faktov (1964)

Roman Podolnõi
Moreplavanije nevozmožno (1962)

Roman Podolnõi
Vpervõje (1962)

Roman Podolnõi
Vpervõje (1962)

Stanislaw Lem
Kongres futurologow (1970)


Ilmselgelt kõige kehvem Ijon Tichy lugu, mida ma lugenud olen. Täpsemalt - absoluutne jamps! Hirmnaljakas?! Ma ei tea, ju on mu huumorisoolikas umbes või lugesin ma mingit teist teksti, aga no kordagi ei võtnud isegi mitte muigama. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
A Problem of Numbers (1970)


Enne kui seda juttu etera.ee kaudu 1994. aasta septembrikuu "Noorusest" lugema asusin, tahtsin BAASis pilgu peale visata - et ega ma seda ise varem lugenud pole või mida eelarvustajad arvavad. Osutus päris raskeks ülesandeks, sest "Nooruses" olnud pealkirja "Professori heakskiit" järgi otsimine ei andnud midagi ei eesti- ega inglise keeles. Natuke aega netis loo peategelase järgi tuhnimist aitas aga õigele järjele, kuigi inglise keeles on lugu ilmunud ka pealkirja "As Chemist to Chemist" all.
 
Aga jutust endast ka. Keemiatudeng Hal Kemp pöördub professor Neddringi poole sooviga kosida tema tütar. Professor lubab talle anda oma heakskiidu, kui Hal lahendab nüüd ja kohe tema poolt antud numbrilise mõistatuse...
 
Loos on null ulmet ning huvi võib see pakkuda amatööridest krüptogrammide lahendajatele. Sisuliselt ongi kogu jutt mõistatuse lahenduskäigu lahtikirjutis. Au ja kiituse pälvib mitte autor, vaid tõlkija, kes lahenduskäigu kenasti eestikeelseks tõlkinud on ehk siis kes lisaks tõlkimisele ka üht-teist keemiast jagab. Aga jutt ise on täiesti nõrk ja saab "kahe" vaid oma lühiduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
All the Troubles of the World (1958)


Lugesin etera.ee andmebaasist sisseskännitud "Noorusest" ja kuidagi tuttav tuli ette... samas BAASi andmetel ma nagu poleks seda varem lugenud... Aga googeldamine andis vastuse - see lugu on ju ilmunud eestikeelses kogumikus "Üheksa homset" ning sealt ma seda siis kolm aastat tagasi lugesingi!
 
Meeldis siis ja meeldis ka nüüd - hea puändiga lööv lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Dogs of War (2017)


Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Jack Williamson
Darker Than You Think (1948)


Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Paolo Bacigalupi
The Children of Khaim (2018)


Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Blacksmith's Daughter (2018)

Tobias S. Buckell
The Executioness (2011)

Paolo Bacigalupi
The Alchemist (2011)


Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

E. H. Visiak
The Haunted Island (1910)


Wikipedias on autorit puudutava artikli esimesed 2 lauset: "Edward Harold Physick (20 July 1878 – 30 August 1972) was an English writer, known chiefly as a critic and authority on John Milton; also a poet and fantasy writer. He used the pseudonym E. H. Visiak from 1910." Kõnealuse teose kohta on samas teatmeteoses öeldud: "The Haunted Island (1st edition Elkin Mathews, 1910; reprint Peter Lund, 1946) features the adventures of Francis and Dick Clayton in the seventeenth century, who sail a seized ship to one of the Juan Fernandez Islands. They there fall into the hands of pirates, meet a ghost, and a wizard who rules over a colony of slaves. Ultimately they find a treasure." Siin tuleb kohe ära parandada, et kordustrüki ei andnud välja mitte Peter Lund, vaid Peter Lunn. Samuti ei ole päris õige see, et 2 peategelased langevad piraatide kätte (sest nad on ise piraadid ja teiste piraatide kätte tegelikult ei lange), see, et nad kohtuvad tondiga (sest see nn tont saab teadusliku selgituse), see, et orjade kolooniat juhib võlur (sest tegelikult on see nn hull teadlane, kel vist on siiski mingid veidrad ja teaduslikult seletamatud psühholoogilised mõjutusvahendid), ja see, et lõpuks leiavad nad aarde (sest aarde leiab küll lugu jutustav tüüp, aga tema vend on selleks ajaks juba surnud; ja aaret ta enda omaks ei saa, vaid lihtsalt näeb).
 
ISFDB annab sellele lühikesele romaanile ka alapealkirja "A Pirate Romance". Minu loetud 1946. aasta väljaandes sellist märkust juures ei ole. Küll on esikaanel pealkirja all järgmine selgitus: "a strange story of incredible adventures in a South Sea island ruled by a wizard; by E. H. Visiak with illustrations by Jack Matthews". Ma ei tea, kas esmatrükis olid ka illustratsioonid, aga mind need rõõmustasid - päris nii siiski ei ütleks, et "pildid on selle raamatu parimad osad".   Minimaalse eelinfo põhjal paigutasin "The Haunted Islandi" valesse alamžanri (sellesse vanimasse ja hinnatuimasse). Tegelikult on see nõrgalt ulmelise elemendiga SF, mida lugedes tulevad meelde "Aarete saar" (eelkõige), "Dr Moreau saar" ja "Saladuslik saar". Sündmused saavad alguse Inglismaal 1668, kus laeval töötav leitnant on planeerinud oma tööandja laeva kaaperdamise, et sõita kuhugi Lõunamere saarele, kus ühel väiksel saarel olla peidetud aare. Ja saarel on kummituse või mingi taolise nähtuse tõttu kardetud maine. Pooljuhuse tõttu satub koos temaga laevale tema noorem vend, kes meile seda lugu räägibki. Umbes pool romaanist (160 lk väikese formaadis) kirjeldab laevareisi ja on küllaltki igav: konspektiivne, tuim (kuigi on ka "seiklust"), väikese peatusega Hispaniolal. Peale võetud merehädalistelt saame teada, et ees ootaval saarel on peremees keegi Doktor ja seal toimuv on hullem kui põrgus. Pidevalt kahtlustatakse ka midagi üleloomulikku.
 
Romaani teine pool on sündmusterohkem ja see kulgeb väikesel saarel, kus kehtib Doktori diktaat talle alluvate piraatide ja muidu vangide üle. Doktor püüab seal valmistada erakordselt tugeva lõhkejõuga ainet, millega ta tahab hävitada Inglismaa. Miks tal selline kihu on, ei tea, aga loo käigus ta sellise aine ka leiutab. Vähese elanikkonnaga saarel on üllatavalt (mtte et mina oleks üllatunud, aga inimesed ju tihtipeale üllatuvad selliste asjade peale) keeruline tehniline varustus, mitte usutavamana tunduv kiviaegne miljöö. (Selles saarestikus elas 1700-ndate esimesel kümnendil ka Alexander Selkirk, Robinson Crusoe prototüüp.) See teine pool romaanist on siis peategelase vabakäigu-vangi elust saarel, kus ta püüab mõistatada, mida see Doktor seal teeb ja kuidas pääseda. Lõpuks ta ongi ainuke pääseja, kui Doktor oma lõhkeainega (ja kohaliku vulkaani kaasabil) kogu saare merepõhja laseb.
 
Ma ei oska väga hästi põhjendada kehvemapoolset hinnet, kuigi kolmel on pluss taga. Võib-olla olid mu (ratsionaalselt seletamatud) ootused selle raamatu suhtes liiga kõrged? Autor kirjeldab sündmusi selle sõna kitsas mõttes. Lugu tuleb läbi inimse silmade ja aju, aga see inimene justkui ei analüüsi, ei mõtiskle, ei vaatle iseennast. Ta on justkui ... rumal. Ent erinevalt oma piraadikaptenist vennast on ta siiski üsna sümpaatne, moraalne, kuigi justkui emotsionaalselt tuimavõitu. Miskipärast tuli seda raamatut lugedes meelde ka "Gulliveri reisid", mis on minu meelest ka kuidagi nürilt kirja pandud lugu.  
 
Raamatu tagakaant vaatasin alles pärast lõpuni jõudmist seal on mh kirjas "Other books published by Peter Lunn for children...[ja siis tuleb nimekiri]". Nii et siis idee järgi lastele mõeldud raamat. Poleks arvanudki, sest tapmist ja positiivsete tegelaste surma on palju, peategelaste hulgas ei ole lapsi, aaret kätte ei saada ja üldse pole sel lool lastekirjandusele tavapärane õnnelik lõpp, sest peale peategelase kõik ju surevad - kõik.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
The Preserving Machine (1953)


Ilmselt üks kehvemaid Dicki (lühi)jutte, mida ma lugenud olen. Väga-väga toores ja piiripealne tükk. Ainuke positiivne asi loo juures on selle lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury
The Highway (1950)


Klassikaline Bradbury "pildike". Meisterlikult kirja pandud, kuigi sisu pole võib-olla tõesti see kõige-kõige. Siiski mõnus lugemine. Hinne antud väikese avansiga.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
Double Star (1956)


Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi
The Dispatcher (2016)


Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Lin Carter
The Winfield Inheritance (1981)


Lin Carter avaldas erinevatel aegadel ja kohtades 5 juttu, mis pidid moodustama kokku fragmentaarse romaani eeldatava pealkirjaga "The Terror Out of Time". Minu teada ei ole need sellise pealkirja all koos ilmunud, aga raamatus "The Xothic Legend Cycle" (Chaosium, 1997) on need ilmunud järjestikku sündmuste kronoloogilises järjekorras (pluss eellugu "The Red Offering"). Mõttelisel romaanil on sarnasusi Derlethi "The Trail of Cthulhu'ga". "The Winfield Inheritance" on sarja viimane lugu, sisaldades vajalikke viiteid varem toimunule.

 

Jutt on küllaltki trafaretse süžeega, mis seisneb eelkõige ootamatu päranduse (sh maja) omandamist kahe onupoja poolt, kusjuures pärandajal on olnud huvi okultismi vastu.. Surnu oli suguvõsast teadmata põhjustel kõrvale heidetud ja onupojad avastavad hallituse järgi lõhnavast majast (mis asub vägagi Innsmouthi meenutavas mandunud linnakeses) kadunukese hinnalise raamatukollektsiooni. Kuna selle hulgas on nii "Necronomicon" kui ka von Junzsti "Nimetud kultused", siis ilmneb, et onu polnud sugugi nii süütu, kui esialgu arvata võinuks. Vereliini vastupandamatu mõju sunnib ühte peategelast onu jälgedesse asuma.

 

Jutt kubiseb hardcore Cthulhu terminoloogiast ja rohkesti on (osaliselt varjatud) viiteid Lovecrafti, Kuttneri, Robert E. Howardi ja teiste pulp-ajastu kirjanike teostele. Kõike seda oleme muidugi varem lugenud.  

Teksti loeti inglise keeles

Vitali Babenko
Holodilnik (1979)


"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Sheckley
Ask a Foolish Question (1953)


Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Carol Carr
Inside (1970)


Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Alexei Panshin
The Destiny of Milton Gomrath (1967)


Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles

Alan Bloch
Men Are Different (1954)


Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Phyllis A. Whitney
The Silver Bullet (1935)


Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles