x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 54 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Calvin M. Knox
Sunrise on Mercury (1957)

Robert Silverberg
The MacAuley Circuit (1956)

Robert Silverberg
Absolutely Inflexible (1956)

Robert Silverberg
The Songs of Summer (1956)

Robert Silverberg
Road to Nightfall (1958)

Robert Silverberg
Breckenridge and the Continuum (1973)


Noel Breckenridge, elutüdimusest haaratud mitmenda põlvkonda valgekrae, satub ootamatult kaugesse tulevikku. Inimtsivilisatsioonist pole selles tulevikus enam palju järel, Breckenridge rändab koos nelja inimlaadse olendiga mööda kõrbet ja jutustab neile erinevate muistsete müütide veidraid segusid...
"Breckenridge ja kontiinuum" põhineb osalt tuntud Prantsuse antropoloogi Claude Levi-Straussi strukturalistlikel müüditeooriatel. Korra vilksatab loos ka Levi-Strauss ise, nimetu veinilembese "kuulsa antropoloogina". 
Täitsa korralik lugu huvitavate ideede ja omanäolise tulevikumaailmaga. Eks siin seda (paljudele Silverbergi maakeelsete valitud teoste kolmanda köite lugudele omast) segasust mõnevõrra oli... ja kõiksugu strukturalistlikud müüditeooriad vms on mulle alati pigem veidrate ja arusaamatutena tundunud. Aga neljavääriline on "Breckenridge ja kontiinuum" kindlasti. 
Teksti loeti eesti keeles

Richard Matheson
Button, Button (1970)

Robert Silverberg
The Science Fiction Hall of Fame (1973)


Lugu kujutab endast suurelt osalt ühe paadunud ulmefänni sisemonoloogi oma lemmik-kirjandusžanri (nagu see võis paista ameeriklasele 1970. aastate alguses), inimkonna tuleviku ja muude teemade üle. Minategelase elu ja mõtiskluste kirjeldustele lisandub ka tugev ulmeline element...
Hakitud stiiliga lugu, mida iseloomustab kirjutamisajale iseloomulik narkootiline hägusus ja mis minu meelest kisub veidi "diiplevaks sogaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
In the Group (1973)


Tulevikumaailmas peetakse monogaamsaid armusuhteid iganenuiks ja kombeks on saanud grupiseksi harrastamine telepaatiat võimaldavate masinate abil. Loo peategelane armub aga õnnetul kombel "grupikaaslasessse" ära ja tahab teda ainult endale - tunded, mida kirjeldatud maailmas peetakse haiglasteks ning atavistlikeks...
Lugedes tekkisid seoses Veskimehe loominguga: sisuliselt kirjeldab Silverberg siin probleeme, mis võiksid tekkida Kuu ordu laadsete kommetega ühiskonnas. Eks siin kirjutamisaja hõngu ja probleeme ole muidugi tunda ning seda tunnistab ka autor ise loo eestikeelse tõlke saatesõnas. 
Mõninga kõhkluse järel otsustasin loole maksimumhinde anda - peamiselt idee ja selle teostuse eest. 
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Umbleja
Kollaborant (2018)


BAAS ei luba kahjuks komakohtadega panna, nii et BAAS-is jääb minu hinne nelja peale, kuigi pean ütlema, et minu jaoks see oli tugev neli. 
Mis mulle meeldis? Setting, ma muutun üsna erapoolikuks, kui tegevus leiab aset postapokalüptilistes maailmates või düstoopiates, ja just düstoopiat autor kirjeldabki. Veel meeldis mulle see, et ulmelisel taustal pööratakse ohtralt tähelepanu tegelaste sisekaemusele ja mõtetele - mitte, et mulle action ei meeldiks, aga teinekord tahaks ma näha ka, kas androidid siis näevad robotlammastest und või mitte. Ja lõppeks meeldis mulle loo lohutu moraal - war, war never changes, kui tsiteerida "Fallouti". Lugu tõigi silma ette stseene mängudest nagu "Fallout" või "This War of Mine", eriti sellest viimasest, kuna tegevus toimus kuskil lagunenud majas, sõjaolukorras. Tegelastega oli vaeva nähtud, Iva oli erakordselt sümpaatne, ja kõrvaltegelased olid oma arhetüüpsuses samuti sümpaatsed.
Mis jäi viiest puudu? Mul on stampkriitika pea kõigile asjadele, et "oleks tahtnud rohkem teada". Ma oleks tahtnud rohkem sellest maailmast teada. Siiamaani tahan, ja keelitasin ka autorit sellesse universumi rohkem lugusid kirjutama. Ehk võtab vedu! Ma tahaks rohkem teada sellest slummist, kus inimesed elavad. Samuti sellest "rikaste linnast". Ma tahaks teada rohkem selle konflikti tagamaadest. Ma tahaks rohkem teada sellest, kuidas elavad inimesed väljaspool seda kaksiklinna süsteemi. Kas mujal on ka olukord hull? Või on tegu mingi Põhja-Korea stiilis eraldatud hullumeelsete tsooniga, kus kodusõda peetakse?
See isiklik kiiks "rohkem teada saamisega" kipub olema ka põhjus, miks ma juttudele harva hindeks viis panen. Ma tahaks alati rohkem, põhjalikumalt, sügavuti asjadest aru saada. Mistõttu juttudele eelistan jutustuste ja lühiromaanide vorme, jutustustele ja lühiromaanidele romaane, ja romaanidele pakse triloogiaid või lausa jõgiromaane. Siiski pean ütlema, et üks asi, mida ma juttude puhul vaatan, on nende lõpp. Ja "Kollaborant" lõppes väga mõnusasti, jättes paljugi lugeja enda mõistatamise hooleks.
Aga väga tugev debüüt Kadrilt, kes joonistas oma loole ka ise illustratsiooni. Kirjutatagu veel!

Teksti loeti eesti keeles

Nancy Kress
Beggars in Spain (1991)


Kütkestav lugu ühest küljest unetute inimeste ilmumisest ühiskonda ning teiset küljest peategelase elust ja kujunemisest. Lugesin teda ühest 1991. aasta asimovinimelisest ajakirjanumbrist ja seal olid loo juures üpris kenad illustratsioonid. Eriti võluv ja kohane oli pilt kahest väikesest õest, kellest üks magas ja teine vaatas läbi akna tähti. Nagu eelarvustajadki, soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Kadri Umbleja
Kollaborant (2018)


Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Frederik Pohl
Speed Trap (1967)


Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Robert Silverberg
Many Mansions (1973)


Aasta on 2006 ja ajas rändamine on saanud võimalikuks, ehkki ajareise viivad läbi spetsiaalsed ettevõtted ja need toimuvad range kontrolli all. Loo keskmes on kummaline kolmik-abielupaar Ted ja Alice, kes hakanud pika kooselu jooksul teineteist niiväga jälestama, et sooviksid teineteist tappa, ja Tedi vanadekodus viibiv vanaisa Martin, kes vaatamata kõrgele eale oma lapselapse naisest unistab ning tollele ligi üritab tikkuda. Kõik kolm üritavad oma eesmärke teostada ajamasina abil: Ted ja Alice tahavad teineteisest vabaneda abikaasa eostamist ning sündi ennetades, Martini soov on aga Alice oma noorele ning nägusale naistemehest "minale" kingituseks saata...
Üldiselt sellised musta huumorit sisaldavad ja "üle-võlli" stiilis kirjapandud lood mulle meeldivad. "Nelja" peale tõmbab hinde loo hakitud stiil. Autor kirjeldab vaheldumisi erinevaid ajarändude tõttu tekkinud reaalsusi ja sündmuste arenguid, ent minu jaoks muutis see loo sündmustiku kohati üsna segaseks ning raskestijälgitavaks. 
Teksti loeti eesti keeles



Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Caught in the Organ Draft (1972)


Täienduseks eelarvustajale: eks iga ulmeteksti teaduslik-tehniline taust lähtub kirjutamisaja teadmistest. Aastal 1972 kuulus kloonimine veel täielikult ulmevaldkonda, ent organite siirdamisega oli juba mõningat edu saavutatud. Tänapäeval ei tundu Silverbergi jutt enam muidugi usutava tulevikunägemusena, enne hakatakse inimorganeid bioprintima või geenmuundatud sigade sees kasvatama. Aga nii vana loo puhul polegi see oluline...
Teatud määral on "Elundivärbajate küüsis" muidugi allegooria Vietnami sõja ja selle vastu suunatud USA tudengiliikumise teemal. Temaatikalt meenutab jutt ka samast aegruumist pärinevat Norman Spinradi romaani "Torgi Jack Barronit". Üldiselt polnud lool ja selle ideel väga vigagi, ehkki jäi kuidagi kuivaks ja (sarnaselt mitmete teiste maakeelsete Silverbergi valitud teoste kolmanda köite lugudega) visandlik-ülevaatlikuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Mutant Season (1973)


Meie kõrval on pikka aega, võib-olla juba sajandeid, elanud mutandid, kes on tekkinud juhuslike geneetiliste mutatsioonide tulemusel. Nende välimus erineb tavaliste inimeste omast ja nad valdavad kummalisi võimeid (näiteks levitatsiooni ja telekineesi). 
Lugu on antud edasi kuskil USA rannikul elava mehe minajutustusena, kelle kodukandis kuus mutandiperet talvepuhkust armastavad veeta. Tegu on rahulikult kulgeva ja mõtisklevas toonis tekstiga. Võimalik, et teatud määral on see allegooria erinevat tüüpi vähemuste ühiskondliku aktsepteerimise teemal, mis oli loo kirjutamisajal USA-s üsna aktuaalseks teemaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Some Notes on the Pre-Dynastic Epoch (1973)


Pealkiri viitaks justkui Vana-Egiptusele ja vastavaid vihjeid on siin loos tõesti (eestikeelse kogumiku lehekülgedel 127-128 leiduvas tekstikatkes suutsin ma ära tunda "Ipuweri kaebuste" nime all tuntud papüüruseteksti). Tegelikult räägib lugu küll (taaskord) suurte katastroofide tagajärjel hävinud USA-st ja tuleviku-arheoloogidest, kes seda hävinud ühiskonda uurivad. 
Käesolevale loole saab paljuski ette heita sama, mis "Tuulele ja vihmale". Selline visandlik ja ülevaatlik kirjeldus postapokalüptilisest tulevikumaailmast ning apokalüpsiseni viinud sündmustest. Kui "Tuul ja vihm" oli omas laadis vähemalt korralikult ja selgepiiriliselt teostatud, siis "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" suubub hallutsionatsioonisegusesse hägusse ning kogu lugu tundub lõppkokkuvõttes paraja bad tripina. Mis minu jaoks hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas, oli loo puänt. 
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

J. R. R. Tolkien
The Hobbit, or There and Back Again (1937)


Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva.
Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks. Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert Silverberg
The Wind and the Rain (1973)


Ökoteemaline hoiatuslugu kosmoses elavatest tulevikunimestest, kelle meeskond saabub iidsetel aegadel toimunud ökoloogilises katastroofis hävinud Maad taas elukõlbulikuks muutma. Enamik loost koosnebki meie hävinud koduplaneedi ja selle hävinguni viinud sündmuste kirjeldustest. 
Ökoteemat saab ulmes käsitleda eri viisidel-müstikaseguse apokalüptilise hüsteeriaga või kainelt ja ratsionaalselt. Silverberg on targa inimesena käesolevas loos valinud viimase variandi-mingit "Emakese Maa" teemalist ohkimist vms jama siin loos ei kohta, üsna sümpaatselt mõjub ka loo eestikeelse tõlke saatesõna, kus autor selgitab oma suhteid rohelise liikumisega ja esitab muuhulgas levinud väite, et looduskeskkonda tuleb kaitsta just inimkonna enda säilimise, mitte planeedi pärast, mis niikuinii iseendaga hakkama saab. 1973. aastal ilmunud loos on mainitud ka lehmade peeretamise ohtlikku mõju biosfäärile-teema, mida tänapäeva Eestiski paljud kui eurobürokraatide leiutatud lollust välja naeravad. 
Miks siis ikkagi hinne "3"? Kuidagi visandlik, ülemäära kirjeldav ja üllatustevaba tundub see lugu. Samas tuleb hindele ka tugev plussmärk taha. 
Teksti loeti eesti keeles

J. R. R. Tolkien
The Hobbit, or There and Back Again (1937)

Robert Silverberg
Push No More (1972)


Erootiline üleloomulik lugu nohiklikust juudinoorukist, kes avastab endas kumuleeruva seksuaalse frustratsiooni tõttu poltergeisti ande ehk siis telekineetilised võimed. 
Veidi meenutas mõningaid Stephen Kingi teoseid (eelkõige "Carriet"), samuti Suzy McKee Charnase juttu "Tissid" (mille eestikeelne tõlge ilmus omal ajal antoloogias "Aphra"). Erinevalt Kingist ja Charnasest on Silverbergi lugu üsna leebetes toonides, nii et õudukakski ei tahaks seda nimetada. Samas tundus loo temaatika kuidagi kulununa ja see väljendub ka hindes. Võimalik, et 1972. aastal polnud lood üleloomulike võimetega teismelistest nii läbitrööbatud teema kui tänapäeval...
P. S. Autor lobiseb (kogemata?) loo eestikeelse tõlke saatesõnas osa puändist välja. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Thomas the Proclaimer (1972)


Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta. 
1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").
Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Good News from the Vatican (1971)

Robert Silverberg
(Now+n), (Now-n) (1972)


Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska. 
Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja. 
Teksti loeti eesti keeles

Lawrence Person
Details (1991)


Mees nimega Jason Wright hakkab ühel päeval märkama, et maailm tema ümber muutub. Tasapisi, detail detaili haaval, saab talle tuttavast keskkonnast aina veidram ja võõram paik. Üleöö muutuvad näiteks rahatähtedel kujutatavad isikud ja inimeste keelekasutus.
 
Suhteliselt tundmatu autori jutt üllatas mind oma vaimukuse ja ladususega ning tuletas meelde Robert Sheckley stiili.
Teksti loeti inglise keeles

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2018)


Omal ajal "Täheajast" loetud samanimeline lühiromaan mulle väga ei meeldinud... tundus ülemäära "rollimängukirjandusena". Võib-olla mõtlesin toona rollimänguseoste osas ka veidi üle, igatahes tundub loo pikem, "romaanivariant" märksa läbimõeldum ja huvitavam. 
Kaks eelmist arvustajat on romaani sisust juba üsna palju rääkinud. Jah, Meres kasutab siin umbes samasugust võtet nagu Strugatskid-maailma pole teadlikult väga detailselt kirjeldatud, see on paljuski tinglik ja hägune, hulk otsi jäävad lahtisteks. Kirjeldatud maailm võib olla postapokalüptiline Siber (taiga ja raudtee, millel liiguvad "kärujaanid"), ent tegelikult võib autor kirjeldada ka mingit paralleelreaalsust. 
"Kuningate tagasitulekus" on nii põnevust kui ka filosoofiat. Midagi raskestikirjeldatavat jääb romaanis minu jaoks siiski puudu, et sellele maksimumhinnet anda. Samas on algupäraste ulmeromaanide kontekstis tegu ikka üsna tugeva tekstiga ja ma ei välistaks üldse, et autorile järgmise aasta suvel selle eest järgmine "Stalker" tuleb. 
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Carrie (1974)

S. N. Dyer
The July Ward (1991)


Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

A. E. van Vogt
Enchanted Village (1950)

Clifford D. Simak
The Goblin Reservation (1968)

Alastair Reynolds
Spioon Europal (2018)

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)

Mike Resnick
Bully! (1990)


"Bully!" räägib Theodore Roosevelti viibimisest Kongo aladel ning tema püüetest tuua sealsele rahvale oma riik ja demokraatia. Lühiromaan on niisiis alternatiivajalooline sissevaade XX sajandi alguse oludesse Aafrikas ja kui ma ei oleks seda lugenud asimovinimelisest ajakirjast (kus seda alternatiivajaloona serveeriti), siis poleks ma aru saanud, et tegemist on ulmega.
See on minu esimene tutvus Resnicku suletööga ja mulje on väga positiivne: lugu on põnev, tegelased huvitavad ja tõetruud ning dialoog väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Robot Visions (1990)


Asimovi kohta ebatavaliselt sünge ajarännuteemaline jutuke, milles ei näi olevat (vähemasti minu kui võhiku vaatepunktist) eriti palju uut ega erilist. See on üks neist tema paljudest robotijuttudest, ehkki kolm põhiseadust siin väga rolli ei mängi ning rõhk on pigem inimlikkusel ja selle edasikandumisel.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Sheckley
The Battle (1954)

Enn Vetemaa
Neitsist sündinud (2001)

Alastair Reynolds
Spioon Europal (2018)


Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Kersti Kivirüüt
Värav (2018)


Siin on vääriline kirjatükk, mis jätkab Veikko Vangoneni, Maniakkide Tänava ja teiste kooljate/zombide teemast huvitunud valdkonnas. Tegevuspaik on Peipsi lähedal Meerapalus, kus asub ka kooljate asupaigaks sobiv soo. Põrgulistega hakkab tegelema tubli Eesti mees, piirivalvur Andrus. Lühemas (120 lk) romaanis ei puudu lisaks õudusele ka omapärane muhedus ja võib-olla on viimast veel rohkemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Genevieve Cogman
The Invisible Library (2015)

Johannes Kivipõld
Põrge (2018)


Paralleelmaailmad, ajaparadoksid, armastus ja üks rotisuurune troll. Debütant on võtnud ette üsna raskete ja keeruliste teemade kompleksi, millest pole päriselt jagu saanud. Aga isegi kogenud autoritele oleks need tõsised pähklid. Fantaasiaküllasust tunnustan, aga mõned puudused jäävad teistest rohkem silma: 1) mingist hetkest läheb üksikasjalikum sündmuste kirjeldus lünklikeks hüpeteks, kus ühe lause või mõne lõiguga lennatakse aasta või muu ajaühiku võrra edasi. Romaani esimene neljandik või kolmandik on paljulubav ja põnev, siis hakkab kuidagi ära vajuma, läheb n-ö virvarriks 2) tegelaste nimede (Mihkel, Viive, Aadi) järgi võiks sündmused kulgeda Eestis (ühtegi kohanime ei ole), aga mina seda Eestit ära ei tunne: jõhkrad, tapjainstinktiga politseinikud jne. Justkui oleks see n-ö algne paralleeluniversum siiski juba mingi muu "parakas" (nagu neid romaanis nimetatakse), mitte see, kus me elame. Mulle näib, et autor on suhteliselt õrnas eas ega ole veel väga kursis ühiskondlike, äriliste, sotsiaalsete ja muude toimehhanismidega või siis suhtub neisse ükskõikselt. 3) keeruliste ja peaaegu lahendamatuna näivate tehniliste probleemidega saavad eriharidust mitteomavad noored inimesed üsna mängeldes hakkama (nende "peegeldite" ja "majakate" valmistamine), kaasates selleks - jällegi mängeldes - ülikooli taustaga teadlasi.
 
Aga soovitan huvilistel "Põrkega" ikkagi tutvuda, tegu on põhimõtteliselt siiski žanriteosega, mitte mingi piiripealse häguga, mida tõsised fännid ei näi üleüldse armastavat. Mainin veel, et "Põrge" paistab küll olevat omakirjastuslik raamat, ent pakun, et nii mõnigi kirjastus oleks olnud seda nõus avaldama küll.
Teksti loeti eesti keeles

Andrzej Sapkowski
Pani Jeziora (1999)


Sarja viimase romaani ingliskeelne tõlge on eelmisel aastal kenasti ilmunud ning tundub seejuures ka üpris hea olevat.
 
Nagu ka eelmiste raamatute puhul pälvib mu imetluse "Järveemandas" ennemini vormiga mängimine, teksti kokkuseadmine ja vaatenurkade valimine kui sisu. Ehkki ka sisu on huvitav.
 
Palju on juttu saatusest ja selle erinevatest tõlgendamisvõimalustest ja sellest, mis on aeg, kuid kõlama jääb midagi optimistlikku ja selgub, et nii sünget asja nagu saatus ei pea vaatama kui masendavat deterministlikku ettekirjutust vaid selles võib näha midagi lootustandvat.
Teksti loeti inglise keeles

Stanislaw Lem
Glos pana (1968)

Stanislaw Lem
Pokoj na Ziemi (1985)


Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles

Vladimir Orlov
Altist Danilov (1980)


Olevat "vene müstilise realismi tipp" ja Jelena Skulskaja sõnul võrreldi seda pärast ilmumist "Meistri ja Margaritaga". Võib-olla võrreldigi, aga igatahes on see võrdlus täiesti asjatu. Teosed on täiesti erinevatest kategooriatest: "Altist Danilov" on vaid operett, kerge narrimäng. Ajaliselt lähemal asuva Strugatskite "Esmaspäevaga..." on kergem võrrelda, aga ka Strugatskid olid palju palju teravamad. Muidugi on õige, et 1980. aastal ei olnud žanr kui selline erilises soosingus, kuid sellega Orlovi sammuke peateelt kõrvale ka piirdub - mitte mingit opositsioonilisusegi (rääkimata dissidentlusest) mekki lool juures ei ole. Autor püüab, tegevust küll Moskvasse paigutades, olmetegelikkust võimalikult ignoreerida ning seda silmas pidades sobiks võib-olla kõige paremaks võrdluseks hoopis Teet Kalda (samuti varem ilmunud) romaan "Heliseb-kõliseb" (mida muidugi olevat samuti "Meistri ja Margaritaga" võrreldud, kuidas siis teisiti).
 
"Aldimängija Danilov" on tekstina seostatum ning kergem lugeda, aga ma ei ole kindel, kas parem. "Helisevale-kõlisevale" kirjutasin arvustuseks omal ajal sellise lause: "Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi" ning andsin 3 punkti. Las siis olla selle romaanigi hinne sama, kuigi kääride probleemi iseenesest pole.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)


Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Suvitusromaan (2013)


Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib. 
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip Jose Farmer
The Magic Labyrinth (1980)

7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

Philip Jose Farmer
The Dark Design (1977)


See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Philip Jose Farmer
The Fabulous Riverboat (1971)


Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles

Philip Jose Farmer
To Your Scattered Bodies Go (1971)


Hm, proovin siis üle mõne aasta Baasi; pole seda uuel platvormil teinudki.
Ajendiks siis, et olin 10 päeva Peloponnesosel ja juhtus nii, et lugesin läbi 4 osa Riverworldi, ehk siis klassikalise tsükli, mis algab Burtoni seiklustega (see raamat peamiselt neist ongi), keerleb läbi mitmete peategelaste lahenduse suunas ja... nojah, minu jaoks oli raamatu lahendus tõsine pettumus, aga see on maitse asi (kui viitsin, kirjutan selle kohta ka.)
Raske on kirjutada teosest, millest on nii palju räägitud, et erilisi üllatusi seal enam ei ole; kui oled näinud kaht filmi ja kätte on sattunud vähemalt pool tosinat lugu-koomiksit-midaiganes, kus sellele vihjatakse. Ütleme nii, et kuna Farmer oli esimene, kes sellise maailma välja mõtles (ja korraliku SF-ina teostas, sest igasuguseid tehislikke inkarnatsioone on kirjanduses alati olnud), on ta plusspunktid ja sügava kummarduse ära teeninud. Kõiges muus...
Või muidugi oli tore ja lahe lugeda, aga küsigem nii -- see seal jõe kallastel oli täiesti mõttetu elu; kui see ei jõua kohale esimesel nädalal, siis esimese aasta lõpul peaks see olema selge ka erakordselt juhmidele. Ja oma eksistentsile leiab mõtte Burton, kes (vabandust kulunud väljendi pärast) ei seia pudeliski paigal, ja vast veel mõned tosinad kogu sellest lohutust karjast seal jõekallastel... Et nii ongi?
Teksti loeti inglise keeles