x
Päringule {"kuu"=>"7", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 53 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Robert Aickman
Ringing the Changes (1955)

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)

Zotov
Demon [+] (2008)


Kolmas romaan ülitaibuka detektiivi Kalašnikovi ja tema tentsiku Malinini seiklustest Põrgu ja Taeva vahelise puude-maade jagamise juures. Üllatav selles mõttes, et kui esimeses romaanis lahendati mõrvu Põrgus ja teises Paradiisis, siis midagi uut ju nagu ei oleks võimalik leida. Aga näed... Zotovil ikka nupp nokib. Sedakorda läheb asi lausa eksistentsiaalselt kriitiliseks, kui arheoloogiliste väljakaevamistel hakatakse leidma piiblist tuntud apostlite kuuliaukudega säilmeid... Isegi Põrgu peremehe arvates on kellelgi kuri plaan juudiprobleem juba eos lahendada, mis tähendaks ju maailma ajaloost miinus kristlust ja see omakorda ka miinus põrgu olemasolu. Asjaosaliste patuste põrgukatlaist väljaraputamisel ilmnebki, et oligi natsidel üks selline salaprojekt,  saata minevikku üks erikoolitusega kõrilõikaja Jeesukest kõrvaldama...
Nagu ikka kaasneb detektiivitööga tohututes kogustes autori sapiseid kommentaare kõige ja kõigi pihta. Täitsa pani muigama, ehkki "Mõrvad põrgus" on ikka parem.
Teksti loeti vene keeles

Dan Simmons
Orphans of the Helix (1999)


Hyperioni Cantose lugemisest on mul möödas juba 10-15 aastat, üle lugenud ma seda tetraloogiat pole ja selle sündmustik on mul hakanud vaikselt meelest minema, ehkki põhiosas mäletan ma tetraloogias toimunut endiselt. Omal ajal meeldis see mulle väga, s.h. kaks viimast romaani, millele paljud lugejad on religioosset ja müstilist soga ette heitnud.
Nüüd, aastaid hiljem, äsja eesti keeles ilmunud "Heeliksi orbusid" lugedes valdavad mind veidi keerulised tunded. Nagu ka eelmistes arvustustes mainitud, on kogu see kosmosemaailm tõesti hästi fantaasiarikkalt kirja pandud. Samas olen ma praegu vanem ja küünilisem ning kõik need Siduvad Tühjused, Jagatud Hetked ning empaatiad tunduvad mullegi lugedes paraja müstilise jamana. Need aeneaanide tsivilisatsiooni puudutavad asjaolud ei lase mul "Heeliksi orbusid" maksimumhindega hinnata, ent aus "neli" tuleb küll ära, kasvõi kogu selle fantaasiarikka maailma ja üldise õhustiku pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Joe R. Lansdale
Mad Dog Summer (1999)


Ulme see ju ei ole. Horror? Mis koha pealt? No ei ole ju... Iga mõrvakalduvustega maniaki tegevust kirjeldavat teksti ei pea ju kohe horroriks lugema. Ja see jutt võitis Bram Stoker Awardi!
Ei saa salata, sõnaseadmise oskus on autoril olemas, aga tõesti ei oska sellisest kirjandusest suuremat lugu pidada. Minu arvamus Bram Stoker Awardist langes tublisti ja kolinal.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinster
A Logic Named Joe (1946)


Kui ma seda lugu esimest korda lugesin, ei teadnud ma veel interneti olemasolust üldse midagi. Lugu ise... tundus nii et "on kah". Vahepeal on vett kõvasti merre voolanud ja jutu ettenägemisvõime tundub lausa hämmastav. Personaalarvutid ja arvutivõrk iseenest mõista, aga eriti nüansid nagu küsimustega brauser (kes mäletab veel sellist otsingusüsteemi nagu AskJeeves? Minu suureks üllatuseks eksisteerib see ka praegu) ja otsingusõna "kuidas valmistada pommi?"
Igihaljas klassika. 5
Teksti loeti eesti keeles

Anne McCaffrey
The Ship Who Sang (1961)


Dick'il on mingi lugu "Mr Tähelaev", kus laev läeb hulluks. Enne McCaffrey loo lugemist olid mu ootused "Laulva laeva" suhtes seetõttu madalad - oletasin et nii nagu Dick'i loos, pöörab laev ära. Lugedes selgus õnneks, et hea lugu.
Teksti loeti soome keeles

Arthur C. Clarke
Transit of Earth (1971)


Soomekeelse antoloogia "Top Science Fiction 1" (1990, Loviisa) üks paremaid lugusid. Raske on öelda, mis selle loo heaks teeb. Arvi mainis elavana tunduvat tegelast. Jah, peategelase isikliku elu mälestused, viited mineviku maadeavastajatele pluss viited klassikalisele muusikale, olid õiges suhtes.
Teksti loeti soome keeles

Lev Grossman
The Magicians (2009)


Raamatu puhul on hea vaid üks asi -- 5 kooliaastat on ära mahtunud 2/3 raamatu mahtu. Ja see on üks nürimaid maagiakooli kirjeldusi, mis ma olen lugema juhtunud (ja neid on ikka paar tosinat vähemalt). Viimasest kolmandikust esimene kolmandik ei ole enam isegi tüütu, vaid lihtsalt ebahuvitav. Inimesed purjutavad, purjutavad, purjutavad... Ja edasine Fillory seiklus... ma pole Narniast kunagi suuremat pidanud.
Teksti loeti eesti keeles

Zotov
[-] angel (2007)


Kui Zotovi esimene romaan käsitles mõrvu põrgus, siis teine lahkab mõrvu paradiisis. Samamoodi on kõigile arusaamatu, kes ja kuidas kõrgemaid ingleid kõrvaldab ning seda peavad välja selgitama spetsiaalselt Põrgust välja tellitud eelmise Zotovi romaani kangelased.
Ohtra sapise kastmega vürtsitatud paradiisikirjeldus ei ole paraku nii mõjus kui eelmise romaani põrgu. Põhiliselt seepärast, et inglid on sihukesed mökud, õndsaid tegelasi on vähevõitu (kuna paradiis erinevalt põrgust just ei kannata hingede ülekülluse all). Naerda küll saab, aga Zotov oskab paremini ka.
Teksti loeti vene keeles

China Mieville
Iron Council (2004)


Omavahel lõdvalt seotud Bas-Lagi romaanitriloogia viimases raamatus on New Crobuzon kistud pikka ja kurnavasse sõtta Teshi-nimelise vaenuliku riigiga ning sotsiaalsed pinged New Crobuzonis on hakanud plahvatusohtlikult kasvama. Rühm revolutsionääre lahkub linnast, et otsida üles Raudne Nõukogu - mõnikümmend aastat varem mässuliste raudtee-ehitustööliste ja töölislaagri hoorade poolt loodud omalaadne rongipõhine tsivilisatsioon (rong on pärast edukat mässu raudteeliiprite kiire ümberpaigutamisega esialgsest mässukohast ja ametlikust raudteest eemale juhitud ning hiljem on peatunud rongi ümber terve linnak kasvanud). Nende kannul on New Crobuzoni miilitsamehed, kelle eesmärgiks on Raudne Nõukogu üles otsida ja hävitada...
"Iron Council"  (mille tiitellehe-motoks on 20. sajandi alguse Vene futuristi Velimir Hlebnikovi tsitaat-ettepanek "Püstitage raudteeperroonidele teisaldatavad liikuvad monumendid") on romaanina üsna keerulise ülesehitusega (kolm tegevusliini, millest üks toimub teistest kakskümmend aastat varem). Romaani märksõnadeks võiksid olla vasakpoolne revolutsiooniline mässumeelsus, aurupunk, must maagia, vestern ja homoerootika. Huvitavaid ideid ja veidraid olendeid leidub ka käesolevas romaanis, ent vähem kui triloogia kahes esimeses osas. Mauistist kirjanik on hakanud hoopistükkis oma maailmavaatele lõivu maksma ja teos mattub üsna paksult punase revolutsiooniteema alla (mida on käsitletud siiski naturalistlikumalt ja vähempateetiliselt kui nt. nõukogude kirjanduses). Need asjaolud muuduvad raamatu veidi igavamaks kui triloogia kaks esimest põnevatest ideedest pakatavat osa. Samas on huvitavaid ulmelisi ideid ja kummalisi elukaid selleski romaanis, nii et hinne "4" tuleb ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Capricorn Games (1974)


Sünnipäevapidu pilvelõhkujas. Palju huvitavaid külalisi ja sünnipäevalapsest peategelase katse nendega suhestuda. Ka kõige parem sünnipäevapidu on ikkagi vaid inimese tehtud ja sellisena stückewerk.
Teksti loeti soome keeles

Frederik Pohl
Day Million (1966)


Selline siis ongi jutt, milles minajutustaja ei ole peategelane. Võib-olla tõesti on tegemist postmodernismi ilminguga ulmekirjanduses, nagu Must Kass arvas, aga loo lugemisväärtust säärane asi ei tõsta. Rohkelt kirjeldusi, pöördumised lugeja poole. Peategelaste, kui neid peategelasteks pidada, dialoog jäi kuidagi napiks.
Teksti loeti soome keeles

Jeff VanderMeer
Acceptance (2014)


et siis käes on triloogia kauaoodatud viimane osa. kauaoodatud selles mõttes, et wtf, lõpuks peab autor ju ära seletama, mis värk üldse käib.
no ja seletus tulebki. viiekümne ligi homoseksuaalsele mehele, endisele jutlustajale ja hilisemas elus majakavahile läheb pind näppu. pärast seda hakkavadki temaga ja tema ümber imelikud asjad juhtuma. sest polnud tavaline pind, vaid kaugelt kosmosest on kohale lennanud killuke miskist olendist, kelle planeet kuidagi õnnetult katastrofeerus. ja hakkab killuke siis terraformima. mitte terra-, tähendab, vaid endale sobivamaks.
tülika järjekindlusega on kordamööda veeretatud nelja tegelase lugu: teise osa peategelane, esimese osa peategelase kloon jne. nagu vahepealkirjadest vähe oleks - või peab autor lugejat päris lolliks - on nende peatükkide eristamiseks kasutatud kord oleviku, kord mineviku kolmandat isikut, kord teist isikut ja kord siis on esimene lõik esimeses isikus, edasi läheb aga kolmandas. sugugi mitte harvad pole laused, mida võib viis korda eest taha ja tagant ette lugeda ning ikkagi mitte aru saada, mida sellega öelda on tahetud.
tõsiselt haige raamat, ja ma ei mõtle seda komplimendina. aga muidugi võib proovida lugeda. näiteks kui on miski karmavõlg tasuda vms.
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Ahmanov
Vtorženie (2005)


Esimene raamat sarjast Prišedšie iz Mraka (Tulnukad Pimedusest), sisu on selles, et Jupiteri juures kohtuvad kaks tulnukate laeva ja üks hävitab teise. Vastavat sähvatust läheb uurima üks Maa laev, mis hävitatakse ja rusud tõmmatakse tulnukate laeva. Tulnukatel - bino faata - nagu nad end nimetavad, on Maaga omad kurjad kavatsused. Kuidas lugu areneb, ei hakka siinkohal kirjeldama.
Hindeks panin nelja, sest on lihtsalt üks lahe, kohati irooniaga kirjutatud lugu. Sobib hästi ajaviite lugemiseks näiteks rongis või bussis e-lugerist.
Teksti loeti vene keeles

Harry Harrison
Rescue Operation (1964)

Brian Aldiss
All the World`s Tears (1957)


Briti autori puhul ootuspärane loo tegevuspaik: Ing Land. Eelarvustajatega võib nõustuda selles suhtes et mõned elemendid, nagu juba mainitud robotite dialoog, ajaproovile pole vastu pannud.
Teksti loeti soome keeles

Nancy Kress
An Alien Light (1988)


Kena raamat, noh nii kolmveerandi ulatuses, võiks kohe viie anda, aga minu jaoks vajus ikka lõpp täitsa ära.
Teksti loeti vene keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Ulitka na sklone (1972)


Selle romaani võiks tuua tüüpnäiteks teosest, mis mulle EI meeldi. Tõeline lugemispiin, tappev igavus, aga milline pretensioonikus! Märksõna oleks unenäolisus - tegelased käituvad nii absurdselt, kui vähegi võimalik, aga eriti pead ei vaeva, miks kõik nii veider on. Vennasteosena hakkas mulle kangastuma Ristikivi "Hingede öö" - teine "pärl", kus tegevus kulgeb mõttetus nõiaringis - ilma vähimagi point'ita.
Teksti loeti eesti keeles

George Orwell
Animal Farm (1945)

George Orwell
Nineteen Eighty-Four (1949)

Jacek Dukaj
Starosc aksolotla (2015)


Eelnevad arvustajad on olulise ära öelnud, jääb ainult nõustuda. Minu maitse jaoks oli raamatus liialt referentse teistele teostele/mängudele/nähtustele, mis tähendanuks kõigepealt enda asjaga kurssi viimist (nonde läbitöötamist) ja seejärel Dukaj romaani uuesti lugemist, et kõigele pihta saada. Jah, harituse küsimus. Tihti oli lugedes tunne, et oh - nüüd läheb asi põnevaks ja klaariks, kuid siis lõi jälle metafooride ja unelemiste mantra sisse. Lõpus eriti. Kuid tuleb tunnistada, et ideid mehel jagub ja maailmaloome on väga heal tasemel. E-raamatu lõpus anti lühiülevaade Dukaj teistest romaanidest, mis tekitas himu antud autorit lugeda küll. Antud teosele tugev 4++.
Teksti loeti inglise keeles

Jack McDevitt
Lucy (2012)


Hästi kirjutatud. Tõlge on ka hea. Tehisintellekti kujutati väga inimlikuna, nagu mainis ka üks eelarvustaja. Lugedemise ajal kaalusin ka võimalust et Sara inkarneerub mingilmoel inimeseks ja see oleks jutu väärtust vähendanud. Praegu võib aga viie ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The New Accelerator (1901)


Hiljuti lugesin Clarke'i "Kogu maailma aega", mis kohe meenus kui Wellsi "Uut kiirendajat" lugemas olin. Mõlemad lood ajaparadoksidest. Wellsi loo jutustaja mainib loo lõpus võimalust et kurjategijad hakkavad ajakiirendajat enda huvides ära kasutama. Selles mõttes võib Clarke'i "Kogu maailma aega" pidada Wellsi loo järjeks, kuna selles esitatakse kiirendaja abil ellu viidud kuritegu.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Tormiga saabub ka veritasu (2016)

Philip K. Dick
Poodud võõras (2016)

7.2017

Tehniliselt on sellel raamatul oma eellugu, aga ma pole päris kindel, kas see kõik päris täpselt nii juhtus, kas selles loos on midagi õpetlikku või kas see üldse mingi lugu on, seega on alljärgnevas kõik nimed ja aadressid väljamõeldud ning nende sarnasus reaalselt eksisteerivatega juhuslik.
Igatahes tuleks minna ajas tagasi aastasse 2004, mil olin lõpetanud Poul Andersoni lühiproosa läbitöötamise, eesmärgiga leida sobilikke lugusid köitesse, mis (koostöös Raul Sulbiga) oma lõplikul kujul sai pealkirjaks "Taevarahvas". Tol ajal olin arvamusel, et eesti lugejale oleks kindlasti ka väga vaja Robert Sheckley ning Philip K. Dicki best-of-tüüpi kogumikke. Viimati mainitud autori osas leidsin mõttekaaslase Arvi Nikkarevi näol, kes oli sama mõtet kes teab kui kaua juba oma peas veeretanud; isegi lood, mis sinna võiksid kuuluda, meil suures osas kattusid. Ühesõnaga, et mitte midagi juhuse hooleks jätta, võtsin kontrolllugemiseks ette Philip K. Dicki viiest köitest koosneva kogutud lühiproosa väljaande, mis mul umbes 1998. aastast riiulis seisis ning mida ma siit ja sealt otsast juba lugenud olin. Selle tegevuse tulemusena fikseerus umbes aasta pärast järgmine valik: "Second Variety" (1953), "Impostor" (1953), "Paycheck (1953), "Upon the Dull Earth" (1954), War Veteran" (1955), "Captive Market" (1955), "The Minority Report" (1956), "Waterspider" (1964), "We Can Remember It for You Wholesale" (1966), "The Electric Ant (1969) ning "The Pre-Persons" (1974). Tagavaraks, kui mõne loo õigusi ei õnnestu hankida või mõni Dicki nn filmilugudest - "The Minority Report", "Paycheck", "Second Variety", "We Can Remember It..." - ülearu kalliks peaks osutuma, sai varutud "Human Is" (1955) ning "Service Call" (1955). Liialt kõrgete autoritasude tõttu plaanist siiski asja ei saanud, ei läinud palju paremini ka teise kirjastajaga ning kümnendivahetuseks olin ma sellele põhimõtteliselt juba käega löönud ning teema maha matnud.
Sündmused võtsid uue suuna aastal 2015, mil (kõigile ootamatult) ilmus eesti keeles 90ndate alguse kirjastamistraditsioone jätkav kogumik "Vilistaja metsas", mis sisaldas endas nelja Philip K. Dicki lühemat ja pikemat juttu. (Vähemalt minu jaoks) sama ootamatult kuulutas Arvi mõni kuu hiljem Estconil välja Skarabeuse järgmise aasta raamatu, käesoleva arvustuse objekti. Osutus, et mis oli mõeldamatu viis  aastat varem, oli nüüd ühtäkki osutunud täiesti mõeldavaks korraga kahele kirjastusele. Triquetra initsiatiivil juba ilmunud "Second Varietyt" polnud Arvil muidugi mõtet enam oma kogumikku panna (ehkki see oli algselt plaanis), selle asemele võeti kogumikku "Human Is".
Lugesin "Poodud võõrast" kahes etapis, esmalt umbes aasta tagasi, mil jõudsin kuuenda looni. Esmamulje, mis jäi - alati on päris huvitav läbitöötatud asju üle pika aja ning distantsilt üle lugeda - oli see, et kui kipute olema paranoiline, võib see raamat teis neid tendentse veelgi süvendada - kogumiku esimesest viiest loost neljas on igaühes üks või mitu tegelast, kes esinevad kellegi teisena, kui nad tegelikult on. Raamatu teisest poolest liitub selle ansambliga "We Can Remember It..." ning kui sellest on veel vähe, siis algsest nimekirjast on sama kategooria lood "Impostor", "Electric Ant" ning loomulikult "Second Variety". Ega vist ei olegi ilmas teist ulmekirjanikku, kelle puhul umbusk ümbritseva maailma suhtes nii valdav reaktsioon oleks olnud.
Teist korda võtsin raamatu kätte konkreetselt selleks, et käesoleva aasta Estconiks käesolev arvustus valmis kirjutada; alustasin uuesti algusest ja lugesin põhimõtteliselt ühe päevaga need ligi 300 lk läbi. Mida öelda? Mul on ja oleks üsna raske oma esialgset nimekirja üht või teismoodi tükeldada. Sinna said lood valitud nii, et nad moodustaksid kokku terviku ning millegi väljajätmine kahjustab paratamatult seda tervikut. Kuid see tervik eksisteerib üksnes minu peas ning koostajal mõlkus käesolevat valikut koostades meeles loogiliselt jälle mingi teistsugune tervik, milleks tal kogumiku koostajana on ka muidugi absoluutselt vääramatu õigus.
Lugude valik ei ole vaidlusküsimus, kuid kui mina oleks selle raamatu just nendest lugudest kokku pannud, oleks ma nad kuidagi teistmoodi järjestanud, sest kogumiku esimesed kolm lugu on ülejäänuga võrreldes kergekaalulisemad; isegi mitte kerglased, aga veidi sekundaarsed ning toimiks paremini vahepaladena jõulisemate lugude vahel. Iga Dickilt tõlkimiseks valitud lugu kahtlemata ei pea lugejat muserdama nagu tank, külvama lugejasse masendust ja lootusetust nii nagu seda teeb nt "Second Variety", kuid selleks pole ka mingit sisulist vajadust, võrreldavalt mõjusaid ent lustakamaid lugusid ei pea Dicki loomingust sugugi tikutulega taga otsima. Lisaks "Service Callile" on naljalood ka "We Can Remember It..." ning tõlkimata jäänud "Waterspider". Aga jah, tõenäoliselt oleks ma need tekstid teistmoodi ritta sättinud kui kronoloogiliselt, mis oli nähtavasti koostaja valitud strateegia.
Kõige tugevama tekstina selles kogus tundub - võta või jäta - "Captive Market", peaaegu sama lööv on "War Veteran", kõige nõrgemana mõjub ehk "The Minority Report", kuid - kui tekst just päris joga ei ole - oleks rumal kogumikust jätta välja lugu, mille on tuntuks teinud kino. Mitte, et koostaja oleks kuidagi kasutanud süllekukkunud võimalust reklaamida oma raamatut läbi selle, et mitu raamatus sisalduvat juttu on aluseks Hollywoodi filmidele.
Kas mul on kahju, et eesti lugejani seekord ei jõudnud lood "The Electric Ant", "Waterspider", "Impostor", "Upon The Dull Earth", ja "Paycheck"? Jah, ikka. Eriti kahju on mul "Waterspiderist". Kas need lood peaksid (koos mõne lisalooga) mingis järjekordses kogumikus ilmuma? Kaldun arvama et ei. Aga vaid eesti keeles lugeva ulmehuvilise lugemislaud on koos "Poodud võõraga" igatahes parem paik, kui oleks olnud ilma selleta.
Teksti loeti eesti keeles

Boris Hurtta
Hiiden nahka (2009)

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)


Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.
Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.
Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.
Teksti loeti eesti keeles

Algernon Blackwood
A Victim of Higher Space (1914)


Kuues ja viimane lugu sarjast, kus tegutseb "psychic doctor" John Silence. Ilmunud ülejäänud viiest loost 6 aastat hiljem meile, ulmesõpradele, nii hästi tuntud väljaandes "The Occult Review".
Silence'i konsultatsioonile tuleb kummaline mees. Kui Silence ooteruumis viibivat meest piiluaugu kaudu uurida püüab, on ruum tühi. Ehkki Silence tajub, et ruumis on inimene. Pikkamisi külaline materialiseerub ja parapsühholoog saab aru ka sellest, et pigem on uurimise objekt tema ise, sest tüüp vahib otse tema piiluauku. Vestluse käigus selgub, et matemaatikas ja füüsikas kodus viibiv klient on poolteadlikult avastanud võimaluse, kuidas siseneda "Kõrgemasse Ruumi" või tasandisse. See kõrgem tasand on kuiagi seotud neljanda mõõtme avanemisega. Kome mõõtmega harjunud inimesele on neljanda mõõtme kirjeldamine ja selle mõistmine alati seotud vaevalise ajugümnastkaga, ent tundub, et mingil moel on autor sellega siiski hakkama saanud. Patsiendi probleem on selles, et viibimine neljamõõtmelises ruumis ei ole sugugi positiivne elamus ja teatavate katalüsaatorite olemasolul kaob ta sinna neljandasse mõõtmesse vastu oma tahtmist. Konsultatsioonil viibides saab selleks katalüsaatoriks tänavalt kostev orkestrimussika, mis esitab Wagnerit. Patsient hakkab järk-järgult haihtuma.
Loo põhiprobleemiks on see, et hetkel, kui sündmused peaksid alles käima minema, lõpeb jutt ära. Jääb selline poolik mulje. Pika miinusega neli.
Teksti loeti inglise keeles

(:)kivisildnik
Kõik vihkavad arvosid (2012)


Minajutustaja sisekõne, kus ta räägib oma kannatustest palvetunnis. Palvetunniks, nagu hiljem selgub, osutub Estconi loovkirjutamise töötuba.
Teksti loeti eesti keeles

Ernest Cline
Ready Player One (2011)

Ian W. Sainsbury
The Seventeenth Year (2017)


Tegu on kolmanda osaga "World Walker" sarjast, aga kui esimesed kaks osa jutustasid suhteliselt ühtse loo siis kolmas keerab ettetallatud rajalt veidi kõrvale. Eelmise osa lõpust on möödunud 16 aastat, mille jooksul on olukord põhjalikult muutunud. Ühest küljest ei sünni uusi supervõimetega inimesi enam juurde, teisest küljest on nende olemasolu avalikuks tulnud ja kogu ülejäänud progressiivne inimkond on asunud neid aktiivselt taga kiusama. Sebastian Varden on teadmata suunas lahkunud kuhugi väljapoole meie maailma. Tema abikaasa Mee koos tütre Joniga on tõmbunud ühte viimastest supervõimete kasutajate enklaavidest, väikesele Innisfarne'i saarele Briti saarestikus.
Just Joni ongi käesoleva romaani keskne tegelane. Oma üheksandal sünnipäeval kukub ta puu otsast alla ja saab surma, aga ei lase sellel pisiasjal sünnipäevapidu ära rikkuda. Kuigi Joni ei ole otseselt oma isa võimeid pärinud, paistab tal siiski olevat üks ebatavaline võime. Päriselt surnust ülestõusmisega just tegemist ei ole, aga jätaksin selle täpsema olemuse pigem lugejale koos Joniga avastamiseks. Igatahes kulub nimetatud võime tüdrukule vägagi ära. Kuigi eelmistes romaanides "The World Walker" ja "The Unmaking Engine" figureerinud kurjad salaorganisatsioonid ja üksikisikud on kõik ühel või teisel viisil mängust välja viidud, ilmub siiski üks tegelane kelle elu eesmärk on Seb Vardeni tütar teise ilma saata. "The Seventeenth Year" kujutabki endast tegelikult niisugust palgamõrvari-põnevikku nagu näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev", kuhu on lisatud teatav ulmeline element. Saame jälgida vaheldumisi jälitaja ja jälitatava tegevust ning mõistatada kuidas küll võiks hiir näiliselt ebavõrdsest kassi-hiire mängust võitjana välja tulla. Põnevuskirjanduse suurmeistrite hulka Sainsburyt ehk paigutada ei saa, aga igati korralik töö on tehtud, sest lugedes haigutus peale ei tule ja tahtmist midagi muud lugeda ei teki.
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Caliban`s War (2012)


Peale esimese osa lugemist võis tunduda, et probleem on lahendatud ja Veenusele pagendatud. Paraku aga mitte. Mõni kuri geenius tahab ikka tulega mängida ja potentsiaalselt tervet inimkonda ohustada.
See osa saab hindeks samuti "4", kuigi veidi enam hakkasid häirima mõned autori arusaamatused keskkooli füüsikaga. Kaks näidet:
1) Kirjeldatakse Marsilt pärinevat musklis amatsooni: "She’d grown up in Martian gravity. She had to mass a hundred kilos at one g, easy."
2) Proovitakse püüda kinni (mitte hävitada) kosmosepiraate. Aetakse neid taga mugavalt tempoga 1,3g . Saaks ka väledamalt, kuid siis peaks ebamugavalt voodites lebama. Kosmosepiraatide vana küna suudab põgeneda tempoga 1g.....
Mis eelpool olevas kahes näites väga valesti on, jäägu igaühel endal nuputada.
Teksti loeti inglise keeles

James S. A. Corey
Leviathan Wakes (2011)

Amal El-Mohtar
Seasons of Glass and Iron (2016)


Muinasjutulaadne fantasylugu kahest noorest naisest, kellest üks peab oma libakarust mehe loitsust vabastamiseks seitse paari raudkingi ära kandma ja teine, printsess, ootama klaasist mäe otsas endale väärilist kosilast.
Erilist muljet ei jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Alyssa Wong
A Fist of Permutations in Lightning and Wildflowers (2016)


Lugu kahest üleloomulike võimetega õest, kellest üks saab surma ja teine püüab teda ajas rändamise läbi korduvalt ebaõnnestunult päästa...
Veidi parem kui eelmine minu loetud käesoleva aasta parima lühijutu Hugo kandidaat (Brooke Bolanderi tekst), ent ei tekitanud minus siiski erilist vaimustust. Kuidagi liiga segaselt ja literatuuritsevalt kirja pandud.
Teksti loeti inglise keeles

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)


Maailm on vahva. Tore oli leida viidet jutule Paksu Daami kohta, mida ma olin lugenud just vahetult enne romaaniga alustamist (ja mis on väga hea lugu). Seiklused olid ka täitsa okeid, aga nende esitamise kallal tahaks norida. Eriti algusepoole läks lugu kuidagi liiga lobedalt. Paljud olulised kohad, mis oleks loole müstilisust ja värvi ja emotsionaalseid hetki andnud, lasi autor kuidagi lihtsalt üle. Nagu näiteks see, kui nad jäid maa alla tulnukalinna lõksu. Pime, hiiglaslik kivikompleks, uitavad seal ei tea kui kaua ringi. Võiks ju atmosfääri luua: Äkki on kuskil nurga taga koll, äkki eksime ära, oo, kuidas tühjad käigud kajavad õõvastavalt. Kõik sellised kirjeldused jättis autor püüdlikult vahele. Suhtumine oli rohkem, et näe, kolasime seal siis ringi ja kõht kiskus tühjaks, aga ennäe, leidsime mingi toreda viguriga ruumi.
Lõpp, kus need kloonid ja Aleks mängu tuli, meeldis ka mulle tublisti. Seal hakkas lugu hoopis enam elama ja sai tegelasele kaasa elada ja imelise maailma imede üle imestada :D
Ahjaa, see, et peategelane pidevalt kinni võeti, hakkas küll vahepeal vihale ajama. Oleks tahtnud talle öelda, et - no mees, mine ometi trenni kuhugi või midagi, kui sa nii ohtlikku elu elad, saa märulikangelaseks, ära ole mömm :P
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Zombid tekitavad laipu (2017)


Igati tugev zombilugu. Lausa häbiasi, et see jutuvõistlusel nii tahaotsa jäi. Samas muidugi, Reaktori jaoks sai ta lisasilumist. Sisust: Eestis algavad salapärased zombirünnakud. Üks noor neiu avastab endal võime zombisid mõjutada ja ta kaasatakse zombivastasesse operatsiooni.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav Artur Räpp J. J. Metsavana
Tuumahiid 3: Triitium (2017)


Uus ulmeajakirjas “Reaktor” ilmunud lühiproosat koondav kogumik “Tuumahiid 3: Triitium” on lugejateni jõudnud. Kuigi saatekirjast võib lugeda, et lugusid on 20 ja neljateistkümnelt autorilt, sisaldab käesolev köide mõlemaid pisut vähem. Kuid ei maksa meelt heita ja koostajatelt raha tagasi nõutama minna, sest tegemist on juba kolmanda osaga kogumikusarjast, mille autorkonna arenedes on igas köites näha lugude kvaliteedi tõusu. Mõne lausega lugudest, mis meelde jäid.

On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”. Esimene neist on jutt rikkast autotöösturist, kellel on elust ja Maa saastamisest villand ning kes otsustab 30 aastaks anabioosi minna. Ärgates on maailm teistsugune, kui ta oleks oodanud. Kas just selline, millisena ta seda ette kujutas, saate ise lugeda. “Minu pea” tundub tõesti mõjutatud olevat Aleksandr Beljajevi tuntud pea-loost, millele vihjab jutu esimeses lauses ka autor ise. Kummatigi on peategelaseks jällegi ärivaldkonnas tegutsev isik, kellest on autoõnnetuse järel alles jäänud ainult pea. Järgnevad arutelud ja eksistentsiaalsed küsimused, aga lõpuks esitab pea oma alluvatele omapärase pakkumise. Kui kogumiku avalugu tundub arvustaja jaoks olevat veidi alakirjutatud ja tagasihoidliku puändiga, siis “Minu pea” on tugevam jutt. Sõnaseade on Rebasel korralik ja tekitas huvi arhiivikuhjadest üles otsida väidetavalt tema populaarseim jutustus “Linn Altrusel” (1989).

Traditsiooniliselt tugeva esituse on teinud Maniakkide Tänav koostöös J.J. Metsavanaga jutuga “Valge härrasmees”, mis avaldati esmakordselt ajalehes “Lääne Elu” järjejutuna. Lugu on seotud Tänava varasema loominguga nagu romaan “Mehitamata inimesed” või jutt “Euromant”, mis arvustajale kangesti meeldivad. Reaktori tavapäraste teostega võrreldes tunduvalt pikem lugu räägib tuleviku Eesti küberpunki täis maailmast. Minategelane pistetakse digikuritegude tõttu Haapsalu Täisautomaatsesse vanglasse, kus karmis keskkonnas viibimine paneb vangi hauduma plaane, mida sellises institutsioonis ikka haudutakse – põgenemist loomulikult. Autorite loomingu austajatele taas palju äratundmisrõõmu mõne tegelase, tuttava maailma või mahlase kirjutusstiili poolest. Tuleb nentida, et kohalikust skeenest, kes praegu ulmet kirjutavad, on vähe võtta sobivat võrdlusmaterjali. Soovitan soojalt meestel samal teemal kirjanduslikku nanoterast edasi taguda.

Kui tähelepanu juba J.J. Metsavanale läks, tuleb tõdeda, et temapoolseks panuseks on seekordses kogumikus suisa kolm soolonumbrit. Neist sooviksin esile tõsta kogumiku viimast lugu “Veretu elu”, mis võiks sobida lugemiseks ka neile, kellel autori nn matsakas huumor sõrad püsti ajab. Lugejal pole küll aega pikalt tegelaste naha vahele pugeda, aga kuna jutus on tegemist veidrate küborgilaadsete humanoididega, kes peavad parajasti ränka kosmoselahingut ja tegelevad selle kõrval veel robotiks või inimeseks olemise probleemidega, ei murenda see aatomivõrdki rajuses soustis higiga püstitatud raskeulme talasid. Arvustaja jaoks tegemist positiivseima üllatusega antud kogumikus.

Eraldi tahaks välja tuua kaks lugu, mis köitsid enim. Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” ja Weinbergi pikem lugu “Kes varju püüab”. Miks just need kaks juttu, mis üksteisega mitte kuidagi ei sarnane ja sisuliselt ei haaku? Arvustaja respekt Veskimehe lühijutu osas langeb just tõigale, et see pelgalt Eesti ulmehuviliste suvise kokkutuleku kirjutamistoas loodud ja praktiliselt muutmatul kujul trükki läinud jutt on oma äärmisele lühidusele vaatamata mõnusat transhumanismi tihkelt täis. Napp maht töötab siin teksti kasuks. Täiesti teenitult ministalkeri laureaat!

Heinrich Weinberg on maha saanud kodumaise versiooniga ühte ajalõime lõksu jäänud mehest, kes püüab asjas mingitki selgust saada ja iga hinna eest lõputult korduvast tsüklist välja rabeleda. Kuigi võib nentida, et mõningaid auke loogikas leidus, oli lugu hollivuudilikult haaravalt teostatud ning võimaldas mõnusalt end situatsioonidesse sisse imeda. Korralik kirjatükk, mille taolist sooviks Reaktori veergudelt edaspidigi lugeda. Weinbergi teine jutt “Ringkaitse” oli samuti hea sooritus Strugatskite Tsooni teemal, kus Ida-Virumaal on väidetavalt alla kukkunud meteoriit ja kuhu tavakodanikke ei taheta ligi lasta. Selgub, et mõned kangemad liigikaaslased siiski üritavad.

Lea Talli ja Aira Rakavi kirjutatud lood on selgelt teises võtmes. On huvitav, et õõvaulme esindamine kogumikus on jäänud peamiselt õrnema soo hoolde, kuigi Artur Räpp on samuti kummitusliku jutuga hakkama saanud. Talli “Vahetus” räägib minategelase painest, kelle juurde ilmub ühel ööl surnud vanaisa. Rakavi “Muumitrolli” tegevus leiab aset Põhja-Soomes, kus eestlasest ehitajast “kalevipoeg” kohtub tööpostil millegi veidraga. Kahjuks jäi viimane jutt liiga napiks, sest alles jõudis õõv ligi tikkuda, kui lugu saigi otsa. “Vahetus” kulges ühtlases tempos vaikselt kindla lõpu suunas. Peab tunnistama, et mõlema loo pealkiri on saanud liiga paljuütlev, mis lõpplahendust ja tontlikkust korralikult vähendab. Kahju. Räpi “Ja viis köidet ülespoomist” kirjeldab ühe kirjaniku rasket ööd, mil teda tulevad kummitama väljamõeldud raamatutegelased, kel on temaga kana kitkuda. Absurdne õuduskomöödia, mille puuduseks ongi ehk ainult see, et kirjaniku (lahti)kirjutamata tegelaste probleemid jätavad natuke ükskõikseks.

“Pärast kättemaksu” räägib loo kosmosegängster Atlanist, kes pärast gängi ninamehe kõrvaldamist satub sünges Udulinna kõrtsis kokku “vanade sõpradega”. Järgnev pikk märulistseen meenutas väga oma olemuselt Tarantino “Hateful eight” olustikku. Miikael Jekimov oskab rõlgeid tegelasi pehmelt kirjeldada ja tegevus oli kaasahaarav, mistap võib heaks soorituseks lugeda.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” – vaat see jutt jäi lugemise järgselt painama. Tegemist on olustikupildiga Eesti külaelust pärast üleilmset sõda. Noor neiu Kara peab memme surma järel ravitseja tähtsa ameti üle võtma, kuid lahendamist vajavad ka armusuhted, küla probleemid ja enese mõtestamine. Mulle kangastus soo teemaga seoses silme ette Marite H. Butkaite näidend “Võõrana põhjala kõrbes”, kus olid samuti teemaks (muu hulgas) looduse ja inimeste vaheline maagia ning mõneti psühhedeeliline õhustik. Laurik oskab oma tegelaste tunded nende ilus ja valus hästi esile tuua. Heas mõttes häiriv lugu.

Kokkuvõttes võib öelda, et kaks aastat (antud kogumiku ajavahemikuks kevad 2014 – suvi 2016) on parajalt pikk aeg kogumaks raamatu kaante vahele soliidne hulk algupärast ulmet. Jaksu koostajatele uuteks väljaanneteks, sest radioaktiivseid ühendeid peaks jätkuma ja samuti tulevasi häid jutte.
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-tuumahiid-3
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Nancy Kress
Collapse (2017)


Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ivan Narodny
The Artificial Man (1912)


Tuimas stiilis SF-jutt, millesse on põimitud eetilis-filosoofilist sõnumit ja mille lõpplahendus peaks arvatavasti lihtsamat lugejat naerutama. Minajutustaja loeb lehest oma tuttavast, professor Pakterovist (Jurjevi ülikoolist), kes olla loonud tehislikke algloomi või muid elusolendeid. Tutvust ära kasutades läheb jutustaja professorile laborisse külla. Too näitabki talle ühte teist (sh ühte sõrmepikkust ahvi ja sisaliku ristandit), ent saladuskatte all veel ühte juhtetega ühendatud tukslevat kotikest, kus teadlase jutu järgi pidi valmima tehislik laps, kes on valmistatud ilma ühegi loomse algamaterjalita. Laps pidavat valmima 21 kuu jooksul. Professor tahab aga maailma üllatada oma imega alles siis, kui laps on saanud täiskasvanuks. Kuna teadlane kolib mingil hetkel Ameerikasse, ei saa minajutustaja (ega lugeja) tema jumaliku kätetöö tulemustest teada. Aga ca 20 aasta pärast saab ta professorilt kirja, mille toob talle kätte professori poeg omapärase nimega Sylphomanus -, kes peaks siis idee järgi olema see tehislik inimene. Noormehe kirjutatud - väidetavalt reaalsel elul põhinev - nägemus rännakust astraalmaailmas (Taevas ja Põrgus) moodustab Narodny lühikesest jutust peaaegu poole.
Mulle jääb selle igava jutu ümbertrükk teatavale tasemele pretendeerivas kirjandusajakirjas üsna arusaamatuks. Juunikuu Vikerkaar on vene diasporaa ja "lähivälismaa" erinumber ja etnilise eestlase Narodny seostamine vene diasporaaga on samuti küsitav.
Teksti loeti eesti keeles

Brooke Bolander
Our Talons Can Crush Galaxies (2016)


Kuna registreerusin osalejaks sel suvel Helsingis toimuvale Worldconile, saadeti mulle hääletuspakett sel aastal Hugole kandideerivate teostega. Romaanikategoorias hääletamine tundus üsna lootusetu ettevõtmisena - vähe aega kõigi kandideerivate raamatute läbilugemiseks, pealegi on mitmed kandideerivad romaanid romaanisarjade ma-ei-tea-mitmendad osad. Lühijutu kategoorias hääletamine tundus aga täiesti teostava plaanina ja käesolev lugu oligi mulle saadetud hääletuspaketis lühijuttudest esimene.
Ega midagi head selle loo kohta öelda ole. Mingi kohutavalt segaselt kirjapandud tekst iidsete tiivuliste olendite rassi esindajast, kes inimnaiseks maskeerituna kuskil maanteel vägistamis- ja mõrvaohvriks satub. Ei saagi aru, mida autor selle looga täpselt öelda tahtis.
Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)


Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.
Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).
Teksti loeti eesti keeles

Joe R. Lansdale
Mad Dog Summer (1999)

David Zindell
Shanidar (1985)


Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Selle lugemine eemaldas David Zindelli minu jaoks kirjanike loetelust.
«Shanidar» ei tähenda eesti keeles mitte midagi. Küll aga asub Iraagi Kurdistanis neandertali inimese matmispaik Šanidari koobas.
Tõepoolest on jutustus kõrgfantaasia võtmes kirja pandud - peategelane on idioot ja tema asju korraldab kohalik nõid. Millegipärast on kõik see aga pseudoteadusliku žargooniga üle kallatud - nii on nõiast tehtud isik, kes oma poekese tagaruumis pakub klientidele nii plastilist kirurgiat, geenide modifitseerimist kui kõike muudki inimkeha muutmisega seonduvat. Tõenäoliselt plingivad seejuures tuled ja suitsevad retordid...
Tänu Kõigeväelisele, et «Shanidaris» sisalduvast materjalist kapatakse üle nagu karvane mammut sõnnikuhunnikust - vastasel juhul oleks selle kuhja lugemine päris võimatu.
Teksti loeti eesti keeles

Alan Dean Foster
Gift of a Useless Man (1979)

Keith Laumer
Once There Was a Giant (1968)


Simmonsi Endymion seikleb läbi maailmate, millest igaüks on mõne maise nurgakese etnograafiline koopia. Siin on siis veel üks selline.
Tekst on ühelt poolt mõnevõrra higine ja väheveenev (võrreldagu Jack Londoni proosaga) ja teisalt ei suuda autor ei siin ega teistes lugudes, mida olen lugema sattunud, oma seikluses gradatsiooni tekitada. Mistõttu muutub see mingil hetkel tüütuks tõmblemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Keith Laumer
Placement Test (1964)

Robert Aickman
Ringing the Changes (1955)

Murray Leinster
A Logic Named Joe (1946)

Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)