«Tuzun Thune’i peeglitega» on mul oma suhe. Kui see 1995. aasta alguspoolel Marduses ilmus, ei olnud 17-aastane hardcore fantasyfänn Raul sellega üldse rahul. Mingi ilma erilise tegevuseta uimane ja fantasmagoorilistest peeglitagustest ulmadest koosnev pala. Olin toona ikka seda meelt, et kogu see napp lehe- ja ajakirjaruum, mis meil ulmele pühendatakse, peaks olema täis esmaklassilist kraami, kõige ehedamat ja kõige karmimat andmist, raskekahurlikke tekste, mitte mingit tundlemist ja huina-muina ulmlemist. Ega sealt Marduse Robert E. Howardi erinumbrist mulle «Elevanditorn» ka absoluutselt ei meeldinud: mingi eriti higine ja kökats Conani-lugu. Noor vargapoiss Conan ronib üle aia mingisse linnamajja ja kohtab seal elevandi väljanägemisega kosmosetulnukat. Suht kõik. Mida hekki nagu, eksole?! Pärast poliitikat, nõidust, suuri lahinguid, maa-aluseid tunneleid, intriige ja mida kõike veel täis «Draakoni tundi» Põhjanaelast oli see nagu selline kukkumine tüütuse kloaaki, et hoia ja keela...

Nüüd, ligi 30 aastat ei olnud ma «Tuzun Thune’i» puutunud. Ja üle lugedes oli hoopis teine lugu: see on suurepärane fantaasiapala ja üks kuningas Kulli maailma parimaid! Nüüd seda meelde tuletades lugesin paralleelselt mõlemat eestikeelset tõlget, nii 1995. aasta Marek Laane oma kui 2008. aasta Kristi Liivamägi versiooni mu kokku pandud kirjastuse Fantaasia kogumikust «Kuningas Kull ja Bran Mak Morn». Kuigi viimane on täiesti pädev tõlge ja seda ei pea üldse häbenema, on 1995. aasta Laane versioon ikka peajagu üle, sõnavaras ja lauseehituses on veel sees see 1980ndate–1990ndate vibe, mil eesti tõlkekultuuris ei olnud maksvusele pääsenud bukvalistlik tõlge, vaid domineeris selgelt kirjanduslik tõlge, stiil luges rohkem kui originaali lauseehituse võimalikult täpne järgimine. Ka on selles 1990ndate tõlkes märksa rohkem seda vana head 20. sajandi teise poole sõnavara, mis 2008. aastaks on paratamatult taandunud moodsama ja kuidagi plassima keele ees. Aga mis siin ikka nutta, prorgressi vastu ei saa.

Objektiivsuse huvides:

«Isegi kuningail saabub aeg, mil nad väsivad. Siis muutub trooni ümbritsev kuld kassikullaks ja lossis olev siid luitub. Kalliskivid diadeemides ja naiste sõrmis sätendavad jäise mere üksluisusega, inimkond tundub narri tühja lobana ja esemed ebareaalsetena, isegi päike taevas helgib vasksena, ka suure ookeani hingus ei värskenda enam.» (Laane 1995)

«Mõnikord tunnevad isegi kuningad suurt tüdimist. Trooni kuld näib siis messingina, palee siid paistab luitununa. Kalliskivid kroonil sätendavad rõõmutult nagu külmade merede jää, inimeste jutt näib tühine nagu kojanarri kella kõlin ning paljud asjad tunduvad ebareaalsed. Isegi päike taevas paistab vasksena ning rohelise ookeani hingus ei ole enam värske.» (Liivamägi 2008)

Mõlemad on täiesti aktseptaablid, lihtsalt ühe rütm ja viis istub mulle paremini. Ja neist lõikudest ei tule nüüd seda literatuurse tõlke versus bukvalistliku vastasseisu välja. Aga tekst ise näitab jällegi seda, et REHil oli tegelikult ambitsiooni tõusta lihtsa action-pulpsteri rollist kuhugi kõrgemale. Eks neid näiteid sellistest ambitsioonidest leiab ta loomingust muidugi veel üksjagu.

Romantiline tüdruk minus ohkaks hardalt, kui ta veel ohata jaksaks. Õnneks on ta ammu tunduvalt kainema naise sisse maetud ja ainult noogutab kergelt. Natuke liiga liiga liiga tulised on need tunded, mis Kalmsteni peategelases käärivad. Natuke liiga eredad, natuke liiga uimastavad. Vastumeelsusest traditsioonide osas ma saan aru ja kiidan heaks. Aga naine ... ahhh! 

Romantiline tüdruk minus tõmbab tera tupest ja ei kõhkle.  Karastunud sõdalasnaine minus ainult naerab selle peale. 

Lisaks õiendavad selles loos vana jumalused ja mu arust pole neil tegelikult sinna midagi asja. Liiga deus ex machina. Samas: kes siis ei armastaks Lokit? Romantilised tüdrukud igatahes armastavad teda väga! Ja suurem pilt andis loole omajagu juurde, ei saa salata. 

Kokku: kartmatult romantiline jutt. Minu jaoks veidi liiga romantiline. 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Conani-versioon jutust «Selle sõjakirvega ma valitsengi!» algab aga erinevalt oma eelkäijast klassikalise seikluskirjandusele omase värvika kirjeldusega:

«Varjutaoliste tornitippude ja kumavate tornide üle laotus tontlik pimedus ja vaikus nagu ikka koidu eel. Hämarale põiktänavale, mis oli üheks osakeseks salapäraste käänuliste tänavakeste labürindist, astus neli maskides kogu, väljudes tõtlikult uksest, mille neile vargsi avas üks tõmmu käsi.»

Nagu juba sõjakirve-loo arvustuses öeldud, on see tekst oluliselt viimistletum, klassikalistes pulpulme värvides maalitud rikkalik ja täievereline fantasytekst. Aga kuna lõpus puudub sõjakirve / seadusetahvlite motiiv, jääb ka eelmise loo katarsis siit ära. Igatahes oleks selle versiooni jutust, ma arvan, Argosy või Adventure kindlasti ära ostnud. Ei teagi, miks Howard neile Weird Talesist oluliselt suurema tiraaži ja honorarimääradega ajakirjadele just seda toorest algversiooni pakkus ja siis nišika ulmepulpi WT jaoks sellise viimistletud professionaalse variandi tegi.

Iga põlvepikkunegi ulmefänn teab, et esimene barbar Conani tsükli tekst «Fööniks mõõgateral» oli alguses hoopis Valuusia kuningas Kulli sarja jutt «Selle sõjakirvega ma valitsengi!», mida aga Robert E. Howardil kuhugi maha müüa ei õnnestunud, misjärel ta selle Conani looks ümber kirjutas. Sellest teadmisest ja kõikjal sekundaarkirjanduses korratud lausest, et lood on kohati pikkade tekstilõikude ulatuses identsed, võiks järeldada, et tegu ongi põhimõtteliselt sama looga, milles vaid tegelaste nimed ja muud nipet näpet ümber tehtud. Noh, näiteks nagu eluajal maha müümata jäänud Conani-lühiromaani «Must võõras» kirjutas Howard ümber Kariibi mere piraadilooks «Punase vennaskonna mõõgad» iiri mereröövli Terence Vulmeaga peaosas. Sel puhul muutis kirjanik tõesti ära vaid kõik isiku- ja kohanimed, tekst ja sündmustik on muidu nii 95% ulatuses identne. Paradoksaalsel moel mõjub lühiromaan 17. sajandi piraadiloona oluliselt autentsemalt ja ehedamalt kui Conani-tekstina. Eestikeelset versiooni sellest piraadiloost saavad huvilised lugeda mu koostatud ja kirjastatud REHi pseudoajaloolisi seiklusjutte koondavast kogumikust «Põhjamere mõõgad» (2019). 

«Fööniks mõõgateral» pole aga üldsegi «ümber kirjutatud» versioon jutust «Selle sõjakirvega ma valitsengi!». Sekundaarkirjanduses korratud väide tuleneb ilmselt tõsiasjast, et enamik kirjutajaid pole vaevunud teksti algset varianti kunagi välja otsimagi. Kuna see algne, kuningas Kulli vastast vandenõud ja kuninga tapmiskatset kirjeldav pala pole ka vabavarana internetis ühe-kahe hiirekliki kauguselt leitav, siis selline müüt levibki.

Tegelikkuses on need tekstid aga kaks üsna erineva arenguga lugu samal teemal. Sama motiivi kaks variatsiooni. Ja kohati on tõesti vandenõulaste dialoogid ning suurem osa võitlusstseenist kuninga magamiskambris edasi antud identselt. Aga erinevusi on oluliselt rohkem ja ma ei pea siin silmas vandenõulaste nimede muutmist stiilis: rändlaulik Ridondo muutub Conani-versioonis Rinaldoks. Mida pealegi tegi pärast kirjaniku surma ta agendiks hakanud Glenn Lord.

Tekstid on väga erinevad oluliselt sügavamal tasandil. Esiteks on algne sõjakirve-versioon ligi 2X lühem, selles praktiliselt puuduvad kirjeldused, õigupoolest algabki see pala vandenõulaste dialoogiga, stseeniga, mis Conani-versioonist on hoopis välja jäetud.

«At midnight the king must die!» The speaker was tall, lean and dark; a crooked scar close to his mouth lent him an unusually sinister cast of countenance.

Ja edasi jätkub tekst mitme lehekülje ulatuses dialoogiga, milles praktiliselt puuduvad saatelaused, rääkimata ümbruse kirjeldusest. Lühidalt kirjeldatakse vaid stseenis osalevaid tegelasi: kes on paks, kes krahv, kes kääbus. Kuigi suurem osa tegelastüüpe on samad mõlemas jutus, siis üks oluline kõrvalliin on kahes loos lahendatud hoopis erinevalt. Seal, kus Conani jutus on põhivandenõulase Ascalante (pidin endale kogu aeg korrutama, et see on meestegelane) orjaks varasem õel Stüügia võlur Thoth-Amon, kelle independentse intriigi tulemusena vandenõu lõpuks läbi kukub, on Kulli loos sees hoopis noorte armastajate liin: heasüdamlik ja vapper aadlinooruk Seno val Dor tahab abielluda orjatüdruk Alaga, kes kuulub vandenõus osalevale Komahari krahv Ducalonile.

Paraku keelavad Valuusia seadused sellise mesalliansi igas võimalikus vormis (nii tüdruku orjastaatusest vabastamise kui ka aadlimehe orjusse astumise korral) ning kuningas Kull peab nukrameelselt talle sümpaatsele noormehele ära ütlema, et tema käed on seotud iidsetele seadusetahvlitele raiutud reeglitega. 

Nii tormavadki saatuslikul hetkel keset magamiskambri võitlusstseeni kuningas Kullile appi salaja oma isanda aias vandenõust kuulnud orjatüdruk ja tema armastatu, Conani versioonis puudub see liin sootuks ning kuningat tolle magamistoas tappa püüdvate vandenõulaste ridades tekitab kaose ootamatult teispoolsusest ilmunud ja võlur Thoth-Amoni saadetud koletis. 

Ning kuigi mõlemas loos mängib võitlusstseenis keskset rolli magamiskambri seinalt haaratud iidne sõjakirves, siis Conani loos on olulisem ikkagi kuninga murdunud mõõk, mille terale üleöö maagia läbi tekkinud rituaalne fööniksimärk suudab võita teispoolsuse koletise. Kulli loos kaob murdunud mõõk aga kaadrist ning just selle sõjakirvega võidab kuningas oma vaenlased ning lööb lõpuks puruks ka Valuusia iidsed seadusetahvlid, kuulutades õigusriigi lõppenuks ning sedastades, et enam ei seo tema käsi mingid igivanad seadused, vaid nüüdsest valitseb ta selle sõjakirve läbi! 

See on võimas ja märgiline stseen, kus konstitutsiooniline monarhia asendub absoluutsega, täieliku autokraatiaga. Muidugi õilsal eesmärgil: et orjatüdruk ja aadlinooruk saaksid kaadri taha abielurõõme maitsma suunduda. 

Kuningas Kulli lugu on mõistagi oluliselt toorem kui ümberkirjutatud fööniksi-versioon, millele on ikka oluliselt enam liha luudele kasvatatud. Ei maksa end lasta eksitada tõigast, et eestikeelne versioon võttis Elmatari 2000. aasta väljaandes «Conan ja Punane Kants» enda alla 20 lehekülge – keskmise tänapäeva eesti ulmeraamatu küljenduses oleks see tekst ligi 40 lehekülge pikk. Kulli pala on, aga nagu juba öeldud, sellest ligi poole lühem. 

Kuigi Kulli versioonil on omad võlud (mingi tahumatus, algaja toores ind – kogu see garaažibändi värk ühesõnaga), ei imesta ma küll sugugi, et seikluskirjanduse pulpajakirjad Argosy ja Adventure, kuhu Howard seda pakkus, mõlemad loo tagasi lükkasid. See on oluliselt viimistletuma Conani-versiooniga, mille Howard saatis toimetaja Farnsworth Wrightile ajakirja Weird Tales, võrreldes ikka üsna higine ja ebaküps.

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka.