x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 49 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Manfred Kalmsten
Täheraua saaga (2022)


Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Charlie Jane Anders
The City in the Middle of the Night (2019)


Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Holger Kaints
Pole midagi uut siin päikese all (2023)

Poul Anderson
Ivory, and Apes, and Peacocks (1983)


Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.
Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused. 
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchett
Nation (2008)


Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Silvia Moreno-Garcia
Mexican Gothic (2020)


Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Monique Roffey
The Mermaid of Black Conch (2020)


Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Igal pool on parem kui kusagil mujal (2020)


Ei ole asja, mida üks korralik ime ei suuda jutti ajada.
 
See tõdemus sobib antud lühiromaani kohta imho väga kenasti. Liiga palju deus ex machina tüüpi ebaloogilisi pääsemisi ühtejutti. Oleks kaks, seediks veel ära, aga siin jääb loendamisel juba ühe käe sõrmedestki vajaka.  Aga see selleks, suur osa ulmest elabki ebatõenäoliste juhtumiste ja kokkulangemiste najal. Nii et aus 3.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Powers
Bewilderment (2021)


Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
Songmaster (1980)

6.2023

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.
Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...
Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jean Raspail
Le camp des saints (1973)


Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule
Rästikuvälu (2021)


Sihuke asi ja isegi BAASI juba sisse kantud!
Ei ole Eet Tuule mitte esimene pensionärist menukirjanik, kel on õnnestunud kokku kribada midagi, mis mahub ulmeraamidesse. See siin kannab tiitellehel lausa määratlust "ulmepõnevik". Põnevikust tavaulme mõttes on siin muidugi asi kaugel ja actionit on samapalju kui keskmises Eesti seebiseriaalis.
 
Loo keskmes on üks kummalise (aja- või ruumi)anomaaliaga lagendik mitte käidavas maakohas. Legendi kohaselt on seal juba sadu aastaid inimesi kaduma läinud, aasta läbi võib näha suures koguses rästikuid, aga vahel ka tiigrit, ninasarvikut, nõidu, hologramme ja mida kõike veel.
 
Aga käsitletakse seda kõike nii "Kaevutee"-laadse (vanem rahvas ehk mäletab veel seda aastakümnetetagust kodumaist sarja) peredraama vormis, et ammu täisealine lapsendatud mees leiab äkki nii oma isa kui ema ja kui nad surnud pole siis elavad nad praegugi veel õnnelikult edasi.
 
Lugeda omal vastutusel. Lahtisi otsi jääb liigagi palju, nii järg võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Telling (2000)


Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Lucius Shepard
Life During Wartime (1987)


Life During Wartime on sõjaulme-lugu. Peategelaseks on New Yorkist pärit noor David Mingolla, kes sõdib Guatemalas kahurväelasena. Nagu näha, on mingil hetkel Kanadast kuni Argentiinani kõik täiesti käest ära läinud ja Ühendriigid peavad võitlust maailmajao-suuruse kommunistliku ülestõusuga (mida juhivad kuubalased).
 
Tehnika teeb muidugi jõudsalt samme edasi. Isegi jalaväelase varustus on muljetavaldav, lennukite ja helikopterite piloodid on aga juba nii palju tehnikaga täiendatud, et nad liiguvad juba küborgite suunas. Lisaks on avastatud psiivõimed, millega on võimalik vaimselt teisi asju ja inimesi mõjutada.
 
Sõda aga läheb ikkagi halvasti. Ameeriklased tammuvad peamiselt džunglis paigal ja kannavad hoolimata tehnilisele üleolekule suuri kaotusi. Psiivõimed on ebastabiilsed ja nende teravdamiseks kasutatakse ohtralt narkootikume - mis tähendab, et vastavalt treenitud inimesed doseerivad tihti üle ja hakkavad amokki jooksma.
 
Mingollal on pikapeale sõjast kõrini saanud ja ta kaalub põgenemist Panamasse, ainsasse neutraalsesse riiki mandril. Enne aga löövad tal välja psiivõimed ja ta saadetakse väljaõppeasutusse. Samuti satub ta kokku saladusliku vastaspoole agendi Deboraga ja saab teada, et kuidagi suunatakse kogu konflikti kuskilt kaugemalt.
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna vastuoluline. Džunglisõjast oskab autor hästi kirjutada (vaatasin hiljem, et ta on töötanud paljudes konfliktikohtades, sh Vietnamis sõjaajakirjanikuna). Näiteks raamatu esimene osa "R&R" oli kohe päris hea ja tõstis ootused üsna kõrgele.
 
Siis aga saadetakse Mingolla psiivõimeid õppima ja lugu käib kohe üsna korralikult maha. Teatud mõttes on mingid muutused vältimatud, sest sõjaulmest liigub lugu Panama-suunaliseks rännakulooks. Nii Mingolla kui ka Debora pettuvad erineval viisil ürituses ja neist saavad väejooksikud.
 
Tegelikult on siin ka toredaid asju. Džunglisse kadunud ja seal hulluks läinud eriüksus on lahe, samuti ka liblikaid kontrollivate psiivõimetega Nate. Ning kui üldse midagi lugu edaspidi kannab on see Mingolla ja Debora armastuslugu. Mingis mõttes on selles kogu loo parem osa mõttest ja moraalist.
 
Teine pool sellestsamast on aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Mis mõte on siis lõpuks üldse salapärastel Sotomayoride ja Madradonaste perekondadel (v.a see, et autor üritab nagu lisada siia mingit osa Ladina-Ameerika maagilist realismi)? Mida peaks see ütlema sõja kohta? Ma ei tea ja ma ei usu, et autorgi seda päris selgelt teaks.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Sylvain Neuvel
Only Human (2018)


Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Smertnik iz roda Valevskihh (2022)


See PEAB olema kirjutamiseksperiment. Ei ole võimalik, et autorilt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... ja lõppu ei paista mitte kusagilt. Otse internetti üles riputatavad teosed kipuvadki olema nagu paisuv Universum, mis mitte kunagi otsa ei saa, aga autor on ju ikkagi nagu renomeega kirjanik...   Lühidalt öeldes on Mahhanenko poole aastaga valmis vehkinud kaheksa (sic! KAHEKSA!) sama pealkirja kandvat teost ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, lõppu ei paista ja üheksas vormub samas tempos. Ilmselt seetõttu on tekstil ka kõige suurem viga elusate karakterite puudumine -- need on tüpaažid. Ja asja iva kipub ka korjuse- ja laibahunnikute vahele ära kaduma.
Ma ei hakka raamatu erinevaid numbreid BAASi eraldi sisestama, vaid panen kogu jutu esimese juurde kokku.  
Kusagil asub üks kuningriik. See heade oma. Õigupoolest on neid riike küll mitu, aga need teised pole esialgu olulised. Oluline on see, et seal riigis kasutatakse ainult head, valget maagiat.  Häid riike ümbritseb palju tumedate jõudude riike, kes ainult unistavadki häid likvideerida, kasutades selleks lugematul hulgal kõikvõimalikke peletisi. Huvitav nüanss on see, et igas peletises peitub maagiline kivike, mida saab endale sisse installida ja seeläbi maagiat parendada. Loo peategelasel, noorel parun Valevskil aga oli õnnetus initsialiseerida oma maagia mitte traditsiooniliselt valgelt, vaid hoopis tumedat moodi, mistõttu need head valged maagid tahaks teda koheselt likvideerida. AGA... ilmneb et noor Valevski on tänu oma erakordsele maagiale ülimalt kasulik nendesamade maagiliste kivikeste hankijana ja enamgi veel -- ta suudab lausa tööstuslikus mahus hankida ka kõige haruldasemaid kivikesi, mistõttu iga viimane kui roju (vabandage väljendust) üritab teist ära kasutada. Ja peletiste korjuseid muudkuid korjub ja korjub.   Asi ei ole muidugi lihtne. Mida köide edasi, seda rohkem ilmneb elu varjukülgi ja liaks tumedatele jõududele ilmuvad teksti ka planeedile ka võõrast päritolu olendid nagu mehhanoidid, udutajad, kivilised jne jne igaüks oma erilise maagiaga nii et mida edasi, seda segasemaks läheb.  
Kõik raamatud on enam-vähem ühe vitsaga löödud -- noor Valevski satub kardetavasse jamasse, järgneb suur hulk peletisi, järgneb suur hulk korjuseid, suur kasu Valevskile (ja väljapressijatele ka) ja veel suurem jama Valevskile. Tempo on kõrge, kui ärritavalt nääksumiserohke esimene osa saaks hindeks 2+, siis mida edasi, seda loetavam tundub. Tõsi, sarja poole pealt lugema hakates jääks hulk vihjeid arusaamatuks.  
Esimese kaheksa raamatu koondhinne võiks olla aus 3+. Aus ühekordne ajaviide, mitte enamat.  
Pool aastat hilisem märkus. Nooojah, Kümme kuud ja kümme köidet samanimelist raamatut. Üsna karm kirjutamine. Lõpuks hakkas meenutamat rongi akna tagant vilksatavaid puuderivi, millelt ei jõua üksikasju enam ei märgata ega meeles pidada. Umbes seitsmenda raamatu peal kadus huvi ära ja edasi vaid lehitsesin. Lõpp oli küll eht-mahhanenkolik: autor mõtles välja omast arust viimase peal puändi ja tagus sinnajõudmiseks kõik ripakil süžeeotsad kuvaldaga tasaseks. Aus kolm.  
Teksti loeti vene keeles

Sosuke Natsukawa
Hon wo mamorō to suru neko no hanashi (2017)


Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

John Marrs
The One (2017)


Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Charlotte McConaghy
Migrations (2020)


Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

C. K. McDonnell
This Charming Man (2022)


Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles

Edmond Hamilton
Treasure on Thunder Moon (1942)


Lugesin küll ajalehes "Kolhoosi Tõde" (omaaegne Märjamaa rajooni ajaleht) ilmunud varianti "Kõmiseva Kuu aare". Tegelikult on see praegu teadaolevalt ilmunud meil lausa neljas ajalehes joonealuse loona. Originaal inglise keelne tekst, kui uskuda Internetti, ilmus alles uuesti aastal 2013.Ütleme nii, et 1958 aasta kohta kobe tekst. Kannab täiesti tolle ajastu seiklusulme hõngu. Jaburusi on omajagu, nii autori kui tõlke poole pealt. Millal ma ulmet hakkasingi lugema, ütleme umbes 55 aastat tagasi, siis oleks see hindeks kõva nelja saanud, ehk oleks viiegi välja meelitanud. Nüüd panen kolme.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Cemetery World (1973)


Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud. 
Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet. 
Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Against the Fall of Night (1948)


Against the Fall of Night on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Kui selline algus tundub väga tuttav, siis on see tunne täiesti õige. Täpselt samamoodi alustasin ma kunagi Arthur C. Clarke'i romaanist "Linn ja tähed" kirjutamist. Siinne lühiromaan ongi põhimõtteliselt seesama lugu ja just sellest kasvas natuke vähem kui kümme aastat hiljem välja romaan "Linn ja tähed", mis on enamikule juba tuttav.
 
Siiski, see ei tähenda, et selle loo teise versiooni lugemine midagi ei annaks - ning selle asjaolu põhjus on vähemalt minu jaoks viis, mil moel need kaks teksti üksteisest erinevad. Huvitaval kombel on see, mida ma romaanis nõrkuseks pidasin, lühiromaanis hoopis tugevuseks - ja lõpptulemusena on need kaks teksti võrdselt aga erinevalt head.
 
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et romaani parim osa on esimene pool, mille peategelane Alvin veedab Diasparis ja alates Lysi jõudmisest käib see mingis mõttes maha, hoolimata põnevatest mõtetest ja kosmilistest mõõdetest. Lühiromaanis on aga see osa põhimõtteliselt olematu ja Alvin jõuab Diasparist välja juba esimese paari peatükiga.
 
Teoreetiliselt peaks see tähendama, et lühiromaan on oluliselt kehvem, kuid tegelikult siiski mitte. Kogu see kiire liikumine ühelt asjalt järgmiseni, mis romaani teist poolt iseloomustab, on lühiromaanis algusest lõpuni sama (ja romaanis üsna vähe muudetud). Üllatuslikult jõudsin ma lugedes selleni, et tegelikult see enam niimoodi ei sega.
 
Mingis mõttes ongi ehk seletus selles, et lühiromaan on kirjutatud noorema kirjaniku poolt ühekorraga ja seetõttu mõjub stiililt selge tervikuna (kuigi romaanist nõrgemana). Romaanis aga on tajutav ja minu jaoks häiriv erinevus vanema ja kogenenuma kirjaniku poolt lisatud suurepärase esimese osa - ning üsna vähe muudetud teise osa vahel.
 
Teoreetiliselt ma muidugi teadsin romaani loomislugu, aga juba enda jaoks selle seletuse leidmine tegi selle lugemise väärtuslikuks. Ning tegelikult on lühiromaan ka asjana iseeneses täiesti väärikas teos. Seda isegi siis, kui ta on oma olemuselt lähedasem Clarke'i lühiromaanile "Comarre'i lõvi" kui lõpuks valmiskujul romaanile "Linn ja tähed"
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Julio Cortazar
Historias de cronopios y de famas (1962)


Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles

Katrina Kalda
La mélancolie du monde sauvage (2021)


Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Doors of His Face, the Lamps of His Mouth, and Other Stories (1971)


Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Lucifer (1964)


Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Man Who Loved the Faioli (1967)

Roger Zelazny
Love Is an Imaginary Number (1966)


Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Corrida (1968)

Roger Zelazny
Divine Madness (1966)

Roger Zelazny
A Museum Piece (1963)


Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Great Slow Kings (1966)


Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Jessie Greengrass
The High House (2021)


 

Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.

   

Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...  

 

Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...  

 

Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...  

Teksti loeti eesti keeles

Kazuo Ishiguro
Klara and the Sun (2021)


Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
 
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
 
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Teksti loeti eesti keeles

C. L. Moore
Northwest of Earth: The Complete Northwest Smith (2008)


Northwest of Earth on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Northwest Smith, juhutöödest elatuv kosmose-lindprii, kes on Maalt pagendatud. Huvitaval kombel on kõik lood esitatud nende kirjutamise järjekorras.
 
1. Shambleau (1933) 8/10
 
Northwest päästab Marsi väikelinnas raevunud rahvajõugu käest noore tütarlapse. Kuid nagu selgub, pole isegi paljunäinud lindprii varem sellise rassi esindajaga kohtunud.
 
Parim lugu terves kogumikus (uskumatu, et tegemist oli autori debüüdiga). Moore'i lood on tihti kantud lovecraftilikust õudusest ja siin tuleb see eriti hästi esile. Loo lõpp on tervikust pisut nõrgem, aga üldmuljet see väga ei riku.
 
2. Black Thirst (1934) 7/10
 
Veenuse sadamalinnas saab Northwest ühelt tütarlapselt kutse salapärasesse kindlusesse. Tollel tundub olevat eesmärgiks kindluse valitseja vastu mässu tõsta.
 
Täiesti korralik lugu, samuti meeldiva lovecraftiliku tundega. Esimest korda esineb siin idee ilust kui hävitavast loodusjõust, mida autor ka hiljem kasutab.
 
3. Scarlet Dream (1934) 8/10
 
Northwest ostab Marsi turult veidra mustriga salli. Samal õhtul magama jäädes siseneb ta unenäos selle mustri kaudu veidrasse paralleelmaailma ja jääb sinna lõksu.
 
Mulle meeldis see lugu pea sama palju kui "Shambleau", eriti paralleelmaailma veidralt õudse ülesehituse pärast. Lõpp on küll kaugele ette näha, aga sellest pole lugu.
 
4. Dust of Gods (1934) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsiooniks Marsi polaaraladele, et otsida midagi juba miljoneid aastaid unustatud linnavaremetest.
 
Jälle täiesti hea lugu lovecraftilikel teemadel. Plussiks on siin veel selle universumi ajaloo põhjalikum avamine.
 
5. Julhi (1935) 6/10
 
Northwest uimastatakse joogiga kuskil Veenuse kõrtsis ja ärgates leiab ta end salapärase linna varemetest.
 
Normaalne lugu, muudest pisut aeglasema tempoga. Lõpplahendusega ma ei ole rahul, see on ainuke, kus peategelane midagi halba korda saadab.
 
6. Nymph of Darkness (1935) 7/10 (kirjutatud koos Forrest J Ackermaniga)
 
Northwest kohtub öise Veenuse linnatänavatel tütarlapsega, kes põgeneb millegi eest. Aidates teda varjupaika jõuda, avastab Northwest valguse käes, et tütarlaps on nähtamatu.
 
Hea lugu, jällegi teemal "ilu on loodusjõud". Siin on peategelasel lõpplahendusega ehk kõige vähem pistmist ja ta on üldse rohkem kõrvaltegelase rollis, aga see ei sega.
 
7. The Cold Gray God (1935) 6/10
 
Salapäraselt kadunud laulja ilmub ootamatult välja ühes Marsi polaaralade linnas ja palkab Northwesti ühte veidrat karpi varastama.
 
Idee poolest normaalne lugu, kuid pisut veniv - ning samuti oli enamus siinset huvitavat tausta juba "Dust of Gods" loos läbi käidud.
 
8. Yvala (1936) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsioonile ühte Jupiteri metsikute kuude džunglitesse, kus olla nähtud erilisi kaunitare.
 
Kolmas lugu teemal "ilu on loodusjõud" ja ehk nendest kolmest isegi kõige parem. Sarnaselt "Shambleau" loole kasutab autor osavalt antiikmüütide töötlust.
 
9. Lost Paradise (1936) 8/10
 
Northwest viibib salaja Maal, kust ta kohtub ühe veidra ja talle tundmatu rassi esindajaga. Ühe teene osutamise eest lubab too paluda talt ükskõik mida...
 
Kolmas väga hea lugu siin kogumikus, väga meeldivalt fantastiline ja üsna kurb. Rangelt võttest ei juhtu siin midagi, aga tegelikult...
 
10. The Tree of Life (1936) 6/10
 
Northwest põgeneb Marsi kõrbes korravalvurite eest. Ootamatult kohtab ta ammusurnud linna varemetes salapärast naisterahvast, kes aga tõmbab ta kaasa kuskile veidrasse kohta.
 
Ei olnud halb lugu, aga see tundus natuke nagu nõrgem versioon loost "Scarlet Dream". Samuti on Northwest ka ise siin tavalisest nõrgem tegelane.
 
11. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Northwest tõmmatakse läbi maagilise portaali keskaegsele Prantsusmaale, kus ta palgatakse üht kalliskivi röövima. Kalliskivi omanikuks on aga Joiry Jirel!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
 
12. Werewoman (1938) 4/10
 
Täpselt mainimata asteroidil (?) kohtub Northwest igivana veidra needuse ja sellega seotud libahuntide-naiste karjaga.
 
Kõige nõrgem lugu terves kogumikus, aeglane ja igav ning ei jõua ka eriti kuhugi.
 
13. Song in a Minor Key (1940) 6/10
 
Northwest külastab saladuskatte all Maad ja see paneb teda mõtlema oma lapsepõlvele.
 
Ülilühike, kõigest paari lehekülje pikkune laast. Ühest küljest on see ilus lõpetus Northwesti lugudele, teisest küljest ei annaks see eelnevalt teiste lugudega mitte tutvunud lugejale mitte midagi. Jäägu siiski positiivne hinne.
 
Üldiselt üllatab Moore siin jälle positiivselt. Paljudes lugudest on selgelt näha, et tegemist oli Lovecrafti austajaga ning teatud aspektides kirjutab ta viimasest paremini. Kõik need tundmatud ja unustatud iidsed õudused annavad hästi edasi sedasama tunnet, et inimkond on üks väga väike ja tühine asi.
 
Mulle meeldib ka see maailm, kus lood toimuvad. Kogu elu on pärit juba miljard aastat tagasi hävinud nimetult planeedilt Marsi ja Jupiteri vahel, kust see siis edasi levis. Marsi tsivilisatsioonid on iidsed, Maa omad nooremad ja Veenuse omad kõige nooremad. Jupiteri metsikutel kuudel on küll elu, kuid mitte tsivilisatsiooni.
 
Selles kõiges on muidugi selgeid pulp-stiili mõjusid, kuid kuidagi tõusevad need lood Moore'i käes oluliselt kõrgemale. Tegemist ei ole lihtsalt kosmosekauboi-juttudega vaid millegi pisut enamaga. Ja kuigi pea kõik lood on selgelt ühe ja sama malli järgi kirjutatud, ei hakka see häirima.
 
Smith ise on ehk kõige vähem huvitav osa nendest lugudest. Ta on läbivalt külm ja tundetu (kuigi õiglase meelega, niipalju kui amet lubab) ning tundub, et kõik need erinevad naised nendes lugudes huvitavad autorit isegi rohkem kui tema peategelane. Viimasega on seotud ka see huvitav "ilu on loodusjõud" teema.
 
Mingis mõttes on sümboolne ka see, et Smith ei ole mingi üliinimene. Praktiliselt kõigis lugudes saaks ta lõpus lihtsalt hukka, kui talle poleks abiks keegi, keda ta ise aidanud on - või mõni tema vähestest sõpradest. Mingis mõttes ootasin ma pidevalt, kuidas mõnes loos ta Sherlock Holmesile sarnaselt ikkagi Reichenbachi kosest alla langeb.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Anthony Doerr
Cloud Cuckoo Land (2021)


Ehk, kui keegi seni aru ei saanud, tirisin raamatukogust hunniku Stalkeri nimekirja raamatuid ja töötan neid läbi.
 
Ega seegi suurt muud pole, kui pläku-pläku-pläku... aga noh, autor on pisut vaeva näinud ja vähemalt üritab jätta muljet, et tal on midagi öelda.
Sihuke hämarulmeline narisemine, sekka natuke põlvkondade laeva; noh, selle kirjeldused oleks nagu üleeelmisest sajandist. Sekka kunstlikku põnevust (ökoterroristid, pomm raamatukogus etc). Tegevusliine hulk (vist vähemalt 5). Lisaks tulevikule vana-aega puudutav kuidagi... hale. Samas mõned, eriti kaasaega ja lähiminevikku puudutavad tegelikult päris... loetavad.
Aga minu jaoks ei tulnud siin küll midagi kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Karl Ove Knausgard
Morgenstjernen (2020)


Pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku-pläku...
 
Ja nii 600+ lehekülge.
Ulmet on mikrogrammides - 1 hele täht taevalaotuses.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
Europe in Autumn (2014)


Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
Europe in Autumn (2014)


See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
This Moment of the Storm (1966)

Roger Zelazny
This Mortal Mountain (1967)


Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad. 
Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Collector`s Fever (1964)

Roger Zelazny
The Monster and the Maiden (1964)

Joel Jans
Ajudraiver (2022)



Minu suhtumine küberpunki on kahetine. Näiteks Gibsoni Neuromancer ja Count Zero meeldisid soomekeelsetena vägagi, ka W. J. Williamsi jutt Issi Maailm mõjus tugevalt – isegi nii tugevalt, et lülitasin selle kogumikku Shanidar. Samas jätsin pooleli ja müüsin ära Strossi Accelerando ning lükkasin põhjaliku sirvimise järel heaga eemale soomekeelse H. Rajamaa Kvantvarga – minu jaoks liiga tehniline. Rajamaad enam kätte ei võta! Strossile annan veel paar võimalust, Saturnuse lapsed oli tugev keskmine. Nii et kes olen mina hindama küberpunki!

 
Nüüd Ajudraiverist. Tondilaterna koolielu kujutamine, tegelaste noortepärane käitumine ja põnevuse loomine kaalus kõvasti üle tehnilise tausta, Ajudraiveris ei hakanud lugu minu jaoks tööle, st. kellelegi kaasa ei elanud, erilist huvi tegelaste käekäikude vastu ei tundnud. Ehk on põhjus selles, et Tondilaterna Rajar ja Siiri tegutsesid ettevõtlikult, Felix aga mõjus nii päris elus kui ka virtuaalmaailmas ajupuuna. Positiivne on see, et kordagi ei tekkinud mõtet vahele võtta mõnda muud raamatut ja paari õhtuga saingi läbi – seda ilmselt sellepärast, et Fjodorovi filosoofia ühendamine tulevikutehnikaga oli uudne ja huvipakkuv. Sedavõrd loogilist teispoolsuse ehitust (ja põhjendamist) olen kohanud vaid Svjatoslav Loginovi romaanis Svet v okoške (= Valgus aknas).  Ajudraiver on hea, kuid Tondilaternat hindan märgatavalt kõrgemalt. 

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Head inimesed saunas (2023)


Täiesti tore muinasjutt, kus krimimõistatus "kes on saatan" ja erinevad kogemused täiesti huvitava kompoti moodustavad. Üllatusi on ning enamik neist head. 
Naistegelased tunduvad läbi erinevate illusioonide üldiselt toredamad kui mehed =)
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Devil Car (1965)


Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus... 
Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Keys to December (1966)


Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Doors of His Face, the Lamps of His Mouth (1965)


Alustuseks tunnistan, et Melville'i ja Hemingway vihjed läksid minust täielikult mööda, pole kumbagi teost lugenud. Aga kuidagi võimas lugu ikkagi ja maksimumhinnet kindlalt väärt. 
Teksti loeti eesti keeles