x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 21 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Kelly Barnhill
The Girl Who Drank the Moon (2016)


Ammu ei ole ma niimoodi raamatusse sukelduda suutnud. 
Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi endasse tõmmanud. 

Täispunktid.

 

Tagakaanel on kirjas:

Igal aastal viivad Protektoraadi elanikud metsas elavale Nõiale ohvrianniks beebi. Nad loodavad, et see ohverdus hoiab teda tagasi linna kimbutamast. Aga metsas olev nõid Xan on lahke. Ta jagab kodu targa sookoletise ja täiuslikult tillukese draakoniga. Xan päästab lapsed ja viib nad südamlike perede juurde teisel pool metsa, toites sel teekonnal lapsi tähevalgusega.

Ühel aastal toidab Xan kogemata last kuu-, mitte tähevalgusega, täites nii tavalise lapse erilise võluväega. Xan otsustab, et peab tüdruku, kellele ta paneb nimeks Luna, üles kasvatama nagu oma lapse.

Kui läheneb Luna kolmeteistkümnes sünnipäev, hakkab tüdruku võluvägi avalduma – ohtlike tagajärgedega. Samal ajal on Protektoraadist pärit noormees otsustanud oma inimesed Nõida tappes vabastada.

Vahelduseks on tagakaanetekst ka päris adekvaatne - ei reeda raamatu sündmusi ette (ma ei saa üles kordadest, kus raamatu lõpukulminatsioon on tagakaanel kirjutatu arust teema, millel terve raamat on kirjutatud, palun, teadke juba ette, mis kummaline sündmus raamatus saabub ja muudkui oodake, et see nüüd juhtuks), ent need asjad, mis seal öeldud, tõesti toimuvad. On lahke Nõid metsas, on beebi, kes vanematelt ära võeti ja neetud traditsionalistide poolt metsa toodi, on mees, kes otsustab Nõia tappa.

Aga lisaks on autor paljut märganud, veel rohkemat mõelnud ja kõneleb neist asjust ikka ja jälle.

Nii kerge on valetada - ning kui piisavalt valetada, hakkad ise ka uskuma, et tegelikult oli just nii.  Raamatus ei valeta ainult Pahad ja valetamine ei ole Paha - me valetame, et mitte haiget teha, me valetame, et asjad kõigi jaoks kergemaks muuta, me valetame jutu mõttega, isegi kui sõnad rangelt võttes tõesed on, me valetame palju, aga see ei tähenda, et me halvad oleksime.  Valetamine ei ole tingimata halb - kuigi kahtlemata on kergem ja puhtam elada valedeta. Lihtsalt lühikeses perspektiivis pole see samas üldse kerge. 

Inimesed unustavad. Isegi tähtsaid asju. Isegi väga tähtsaid. Mõnikord on raske mäletada, sest teema on liiga valus ja hirmus ning su mälu keerab end sedasi, et lihtsalt - ei ole meeles. Mõnikord on ohtlik mäletada, sest mälestus võib su katki teha ja enda kaitseks unustatakse. Mõnikord lähevad asjad meelest mingi hea põhjuseta - ja mõnikord tulevad nad samamoodi meelde. Mingi hea põhjuseta.

Kurbus on ohtlik jõud. Siin raamatus on see ohtlikkus otsene; saapaga näkku, kui muidu aru ei saa. On Kurbusesööja, kes naudib haigettegemist, ja kõige vähem sallib lootust. Aga kuna mina olen väljaspool raamatut oma päriselus kurbusega sina peal, tunnen teda nii hästi, kui saab, ma tean, et väidetav on tõsi. Kurbus on ohtlik. Ja kui on lootust, kasvõi tibanatuke, kasvõi pisike kõva lootusepung, ongi elu hoopis teise maiguga. Sest vaata, laialt levinud esoteerikalegend on, et ei tohi eeldada, vaid eeldamine teeb haiget, kui loodad head, saad pettuda, kui midagi ei looda, pole pettumust ja saad nautida seda, mis ON - selle asemel, et loota millegi tulemisele, mida pole ja ilmselt ei tulegi.  Mina ei ole nõus. Sest ma tean, kuidas on elada lootuseta; kuidas on elada, mõeldes: "Nojah, see ongi parim elu, midagi ei olegi ju halvasti" ja samas tunda, et nojah, olen siis nõus elama - aga absoluutselt ei kurvastaks, kui elu otsa saaks. Surm oleks SIUKE puhkus. Aga no - eks ma elan. Kunagi midagi paremaks ei lähe, aga millekski on ilmselt vaja elada ja küll inimesed oleks mu peale kurjad, kui end ära tapaksin.  Ohjah, olgu siis. Eeldus PEAB olema. Mitte selline eeldus: "Oi, täna sajab vihma, nii halb, ma tahtsin randa minna, raev ja meeleheide", aga eeldus: "Täna sajab vihma, aga kord paistab jälle päike, vihm ei ole igavene, päike ei ole igavene, ja isegi kliima üha kuumenedes tuleb mahedaid helli uduvihmapäevi. Kõik muutub, isegi mu enda raske süda saab kord kergemaks!"

Olgu, liiga selle raamatu teemast väljas jutt. Aga mulle väga meeldis, et kõik see sümboolne ja võlukunstiline, igapäevane ja tolle-maailma-luuleline oli päris minu päris kogemuste ja loogikaga haakuv. Mulle ei jäänud tunnet: "Nojah, lasteraamat, ilukirjandus, autor räägib asju, mida enamik lapsevanemaid kuulda tahab, ja enamasti tahavad inimesed kuulda asju, mida nad juba usuvad tõde olevat." Mul on vaid tunne: "JAAA!!! Nii ilusti näidatud tõde!"

Kolm ülalpool paksus kirjas ära toodud nähtust koos terve hunniku muude, ilmsemate ja tavalisematega on kokku keeratud, segi aetud ja tulemuseks on, et miski pole selge ja klaar. Või noh, on selgelt Head (kes on kõik need, kes on normaalsed, toredad, kaastundlikud jne) ja üks selgelt Halb Isik + mõned, kes on halva kaasajooksikud, aga ei ole mingit rinnet, kus head ühel pool, halvad teisel pool, võitlus ALGA!, vaid on segadik. Midagi taignataolist, kus sissepandud komponendid täiesti ettearvamatult sassi lähevad ja täiesti ootamatuid kombinatsioone moodustavad, lisafaktoriks veel, kuidas pikaealiste jaoks on mööduvad aastad pisiasi-pisiasi ja neil pole eriti mingit arusaamist sellest, kuidas kuskil mujal kellelegi teisele on 8 aastat pool igavikku. Aastate jooksul unustatakse, aetakse sassi, hoitakse end kurbuse eest, valetatakse, kuni ise ka uskuma jäädakse ja ...  Kook, mis kokku küpsetati, on äärmiselt maitsev.

Sellel, mis südamesse mahub, pole piire. Ma lootsin lugedes umbes sellist lõppu, nagu saabuski. Umbes säärast valu, helguse ja helluse vahekorda.

Mu lootus täitus.

Teksti loeti eesti keeles

M. John Harrison
Light (2002)


 
Light on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu, mis koosneb kolmest jutustusest. Esimene neist toimub 1999. aastal, kus neurootiline matemaatik Michael Kearney üritab koos oma uurimistöö-partneri Brian Tatega lahendada keerulist aja-ruumi matemaatilist probleemi. Nende tööd ei muuda lihtsamaks asjaolu, et Kearney on veidratest nägemustest painatud sarimõrtsukas.
 
Teine ja kolmas jutustus toimuvad paralleelselt 2400. aastal, kus juba ammu eksisteerib tänu Kearney-Tate valemitele valguse kiirust ületav kosmoselend. Inimeste poolt vallutatud galaktikas üritavad oma kohta leida kosmoselaeva piloot Seria Mau ja hulkur Ed Chianese. Mingid veidrad nägemused suunavad mõlemat Kefahuchi piirkonda, kus tuntud füüsikaseadused enam ei kehti...
 
Olles mõnda aega tagasi lugenud ka Harrisoni 70ndate kosmoseooperit "The Centauri Device", võis lugejana olla juba üsnagi kindel, mida siit teosest oodata võis. Kuigi nimeliselt on mõlemad kaks kosmoseooperid, on need autori poolt tagurpidi pööratud - ehk siis, kui oodata midagi žanrile vastavat, toimub seal hoopis midagi täiesti vastupidist.
 
Sellist lähenemist võib hinnata huvitava teadliku valikuna, kuid ausalt öeldes ei anna selle lugemine vähemalt mulle eriti midagi. Jah, võib välja tuua kuidas Harrisoni tegelased ei ole kangelased vaid elu äärealade veidrikud. Samuti võib näidata, kuidas nende teekond pole sellele vastavalt mingi sirgjooneline rada vaid üsna sihitu uitamine. Aga mida selle kõigega peale hakata?
 
On ehk märkimisväärne, kuidas mõlemad teosed on oma aja lapsed. Kui "The Centauri Device" oli täis 70ndate ja Külma sõja vastase ängi, siis "Light" on pilgeni täidetud 90ndate ja neoliberalismi võidukäigu vastase ängiga. Mingis mõttes on muidugi loogiline, et anarhistina ei salli Harrison üsna võrdselt ei Margaret Thatcherit ega Tony Blairi.
 
See, kuidas Michael Kearney oma sarimõrtsuka-hullust teostab on üsna kindlasti mõjutatud Bret Easton Ellise kuulsast romaanist "Ameerika psühhopaat" - kuni üsna üks-ühele võrreldava kohani välja, kus Kearney ei saa aru, miks teda ikka veel tabatud pole. Iseenesest tuleb öelda, et Harrison oskab õudust kirjutada ja need painajalikud kohad on ehk tugevaimad kogu romaanis.
 
Kuid midagi muud head mul eriti öelda ei ole. Paarikümne-aastase vahega on kadunud ka need asjad, mida ma "The Centauri Device" juures rohkem hindasin, nagu mõningane must huumor ja keeleline mängulisus. "Light" on sellega võrreldes lihvitum, minimalistlikum ning läbivalt ja ühtlaselt lohutu. Ainuke meeldivam kild oli rikšatüdruk Annie Glyphi tegelane ja seda on lihtsalt vähe.
 
Hinnang: 3/10
 
Teksti loeti inglise keeles

William Peter Blatty
The Exorcist (1971)


Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Rice Burroughs
A Princess of Mars (1917)

Ian McDonald
River of Gods (2004)

6.2022

River of Gods on mastaapne ulmelugu lähituleviku Indiast. Aasta on 2047, mis peaks olema pidulik ja märkima sajandi möödumist India iseseisvumisest - kuid meie aja võimas föderatsioon on juba ammu lagunenud tülitsevateks vabariikideks. Tegevus toimub peamiselt ühe sellise uue riigi, Bharati pealinnas, pühas Varanasis Gangese jõel (sellest ka teose pealkiri).
 
Asjad on muidugi halvasti. Mussoonvihmasid pole tulnud juba mitu aastat ja veepuudus ähvardab hirmsate tagajärgedega. Vaidlused Gangese vee jagamise üle põhja pool asuva Awadhi vabariigiga (pealinn: Delhi) ähvardavad kasvada sõjaks. Samal ajal raputab tehnokraatlikku valitsust ka ootamatult esile kerkinud opositsioonijuht, kes kõneleb radikaalse hinduismi nimel ja kutsub rahvast üles tänavarahutustele.
 
Kuid iga vandenõu taga ootab uus ja hullem. Keelustatud, inimesest targemaid tehismõistuseid jahtiv politseijuht aimab, et nende mõju on suurem, kui arvatakse. Kosmosest leitud veidra asteroidi saladusega on seotud kunagine IT-professor, kes nüüd valenime all Indias redutab. Ning ühe kohaliku energiakontserni eksperimentaallabor oleks nagu jõudnud läbimurdeni nullenergia uurimise osas...
 
Ma pean ütlema, et esimese asjana lööb see teos muidugi mastaabiga. Lugu jutustatakse umbes kümne eri tegelase vaatepunkti kaudu, peamiselt igas peatükis põhitegelast vahetades. Samas hakkab selline tekstimassiiv lõpuks pigem väsitama ja sunnib mõtlema, kas poleks võimalik olnud sama asja ka lühemalt öelda - eriti, kui osad tegelased on rohkem dekoratsiooniks ja puutuvad põhiloosse üsna vähe.
 
Sarnast mastaapi on ka jutustuse sisus. Põhiteemaks on siin iseõppivate tehismõistuste areng ja olemus, millele lisanduvad nullenergia ja multiversumi teoreetilised küsimused. Julge ja värske on lähenemine, mille kohaselt on India (ja mitte Ameerika Ühendriigid) just sellise teaduse ja tehnika keskuseks. Toimumiskohast lähtuvalt liituvad nende küsimustega India-põhised poliitika-, religiooni- ja kultuuriteemad.
 
Samad probleemid näivad vähemalt alguses aga ka seda lähenemist kummitavat. Asju kuhjatakse siin üksteise otsa nii palju, et see tundub vahepeal olevat nagu taotluslikult lugeja kurnamiseks tehtud. Kas lugu saab ikka ise ka lähemalt aru nendest küsimustest, mis ta tõstatab - või on tegemist lihtsa tehnopõnevikuga? Ja kas India kirev ja erakordne taust on midagi enamat lihtsalt värvilistest kulissidest?
 
Õnneks kinnitab autor vähemalt lõpplahendusega, et kogu sellel tehismõistuste-teemal on ka sügavam iva olemas ning tegelikult on tema mõtted palju küpsemad, kui paljudel, kes "tehnoloogilisest singulaarsusest" rääkida armastavad. Ning mis Indiasse puutub, siis Ian McDonaldi siiras armastus selle vastu, millest ta kirjutab, paistab vähemalt sama selgelt välja kui kunagi Rudyard Kiplingi puhul.
 
Ning India kasutamisel tegevuskohana on tegelikult täiesti selge põhjus, mis mängitakse ette juba esimesel leheküljel, kus usklike tuleriidad püha Gangese kaldatreppidel suitsevad. Kas on võimalik pääsemine kannatuse dukkhast, igavese sansaara saatuserattast ning jõudmine mokša vabanemisse? See on autori mõte algusest lõpuni ja hoolimata muudest puudustest, võib teosele selle eest ainult au anda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
Time and Again (1951)


Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Rice Burroughs
A Princess of Mars (1917)


Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).

Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.

H&Ko versioonis sai sellest:

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.

Ja nõnda edasi.

Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Earthlight (1955)


Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Mihhail Jemtsev Jeremei Parnov
Tšornõi Jaštšik Tsererõ (1966)


Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Neil Gaiman
Smoke and Mirrors: Short Fictions and Illusions (1998)


Neil Gaiman on tõenäoliselt kuulsaim praegu kirjutav ulmekirjanik nii maailmas kui arvatavasti ka Eestis. Praktiliselt kõik tema romaanid on ka eesti keelde tõlgitud – ning populaarsemad neist, nagu "Ameerika jumalad" on järelturul praeguseks praktiliselt kättesaamatud.
 
Romaanidega võrreldes on tema lühilood seni siinmail vähem tähelepanu pälvinud, kuigi nii nende hulga kui ilmumise järjekindluse järgi pöörab Gaiman oma lühilugudele ise ehk rohkemgi tähelepanu kui oma võrdlemisi napile romaaniloomingule.
 
Juba seetõttu tuleb tunnustada tema ajaliselt teise lühilugude kogu "Suits ja peeglid" välja andmist. Samuti tundub mõistlik valik tõlkimist alustada just sellest, sest tema esimene ja lühem jutukogu "Angels and Visitations" hõlmab umbes sama loomeperioodi ja päris suur hulk lugudest mõlemas kogumikus kattuvad.
 
Samas tähendab autori varast loomeperioodi koondav kogu, et siia on lisatud päris palju lugusid, mida on raske mitte nimetada "katsetusteks". Selline valik on küll huvitav ja näitab autorit mitmekülgsemana kui muidu arvata võiks, nagu tegi näiteks ka kuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi esikkogu "Öine vahetus".
 
Eriti tuleb aga "katsetuste" ja küpsemate palade vahe esile siis, kui eristada kogumikus luule- ja proosavormi kasutavaid lugusid. Luuletuste puhul ei saa näiteks "Sisikonnalt ennustamise" (3/10) puhul teha muud, kui ära märkida rondellivormi või "Vampiiri öölaulu" (3/10) puhul sekstiini huvitavat kasutamist.
 
Teiste luulevormide juures matkib "Mööda valget teed" (5/10) nii ülesehituselt kui ka teemalt rahvalikku lugulaulu, "Nugade kuninganna" (4/10), "Rannahunt" (4/10), "Muutuste meri" (5/10) ja "Kõrbetuul" (5/10) on oma erineval viisil vaid mõõdukalt huvitavad proosapoeemid. Üsna arusaamatuks jääb lugu "Viirus" (2/10), mis võiks pärineda sama hästi kui mõne koolilapse salmikust.
 
Siiski leidub ka luulepalade hulgas midagi märkimisväärset. "Külmad värvid" (7/10) kujutab küberpungilikku Londonit, kus on muuhulgas avanenud ka põrguväravad ja tundub, et erinevad kuradid ja deemonid tunnevad end arvutite ja kapitalismi keskkonnas väga hästi. Loo esitamine proosapoeemina toetab hästi õhkkonna ebamaisust ning selline valik on ilmselge õnnestumine.
 
Proosa hulgast on kõrgemaid hetki võimalik palju lihtsamalt leida. Seda demonstreerib kohe esimene lugu "Pulmakink" (9/10), milles vastabiellunud paar leiab pulmakinkide hulgast ümbrikus kirja nende abielu kirjeldusega – kuid järgnevate aastate jooksul lähevad nende tegelik abielu ja pidevalt maagiliselt täienev kiri aina enam lahku.
 
Tegemist on suurepärase variatsiooniga Oscar Wilde romaani "Dorian Gray portree" teemal – kuid puändi poolest kuidagi veel süngem. Sellisele mõeldes tuleb ette hoopis Stephen Kingi romaani "Lemmikloomasurnuaid" moto, mis ütleb: "Mõnikord on surm parem".
 
Lugu "Rüütellikkus" (9/10) on eelnevaga võrreldes täiesti erinev – läbinisti helge ja ehk üks soojemaid lugusid terves kogumikus. Selles ostab inglise leskproua pudupoest väikese karika, mille ta paneb oma kaminasimsile. Kuna tegemist on Püha Graaliga, ilmub talle varsti ukse taha rüütel Galahad, kes palub seda endale.
 
Muude eeskujude hulgas võlgneb see lugu kindlasti midagi huumoritrupile Monty Python, kelle filmis "Monty Python ja Püha Graal" Briti politsei kuningas Arthuri ja tema rüütlid arreteerib. Kuid Gaimani lugu ei ole sarnaselt absurdne, vaid lihtsalt tore ja sõbralik.
 
"Nikolaus oli ..." (6/10) on imepisike laast, originaalis 100-sõnaline. Algselt Gaimani sõpradele jõulukaardi-tekstina kirjutatud lookene esitab aga täitsa hea mustast huumorist kantud versiooni jõuluvana olemuse kohta ja võiks olla lausa õppematerjaliks, kuidas öelda lühidalt kõike, mida vaja.
 
Lugu "Hind" (7/10) räägib kirjanikust, kellele meeldib hoolitseda hulkuvate kasside eest, kuid üks tema juurde sattunud suur must kass saab igal öösel kahtlaseid vigastusi. Seda lugu võib esile tõsta kui hästi õuduse ja lootuse vahel tasakaalustatud jutustust, mis on sellisena siin kogus ehk ainulaadne.
 
Muinasjutul põhinev "Trollisild" (7/10) on oluliselt nukram. See on lugu poisist, kes avastab, et lapsepõlvekodu lähedal asuva silla all elab ehtne troll. Lool on palju ühiseid jooni sama autori romaaniga "Ja tee lõpus on ookean", kuid puudub see heatahtlik abi, mille romaanitegelane leiab, ning siin jääb alles ainult kurbus.
 
Üsna stiilipuhas "Ära Jaagult küsi" (8/10) on õuduslugu karpi suletud vedrunukust – mõte, mis sarnaneb Hans Christian Anderseni muinasjutu "Vankumatu tinasõdur" kurjale vaimule nuusktubakatoosis. See lühike lugu rõhub eelkõige oma õhkkonnale, kuid teeb seda vaieldamatult suurepäraselt.
 
Hoopis teistsugune on pikem lugu "Kuldkalatiik ja teised jutud" (4/10), kus kirjanik lennutatakse Hollywoodi ühe filmi stsenaariumit looma. Siin on mitu huvitavat mõtet ajalikkuse kohta ja tõenäoliselt Gaimani oma kogemusest pärinevat head satiiri filmitööstuse praktikate osas, aga tervikuna jääb lugu tuimaks ja lohisevaks.
 
Lugu "Muutused" (6/10) on kogumikus ainus, mis ulme SF-suunda esindab – selles leiutab ekstsentriline teadlane vähiravi võimalusi uurides ravimi, mille manustamine muudab ohutult ja kiiresti patsiendi sugu. Kergelt satiirilises võtmes kirjutatud teksti tõstab keskmisest kõrgemale puänt, mis kõigele ka suurema mõtte annab.
 
Üsna omapärane on lugu "Öökullide tütar" (6/10), mis on kirjutatud otsekui 17. sajandil üles tähendatud rahvalik õudusjutt leidlapsest, kellel paistab olevat eriline side öökullidega. Siin ongi tegemist lihtsalt hästi õnnestunud pastiššiga, mis torkab sellisena pigem meeldivalt silma.
 
Huumori kaudu õuduskirjanik H. P. Lovecrafti loomingut parodeeriv "Shoggothi Vana Pentsik" (7/10) tõuseb esile oma kerge ja lõbusa õhkkonna poolest – olgugi, et Ameerika tudengist ränduriga Briti kolkakülas tegelikult midagi erilist ei juhtu. Eesti ulme kontekstis võib ära märkida Laur Krafti sarnast lühilugu "Ultima Cthule".
 
Loos "Tüdrukut otsides" (5/10) saab ühe fotograafi kinnisideeks salapäraselt ilmuv ja kaduv tütarlaps, kes aeg-ajalt erootikaajakirjadele poseerib, kuid kes ei tundu kunagi vananevat. Mõistatusega on seotud üsna kena idee, kuid seda jääb terve loo jaoks väheseks ja tervik tundub pigem venitatuna.
 
Ulmekirjanik Roger Zelazny romaanile "Üksildane oktoobriöö" teeb kummarduse lugu "Kõigest jälle maailma lõpp" (5/10), kus libahunt Larry Talbot peab pealkirjas mainitu ära hoidma. Jutustus pakub kindlasti huvi Zelazny ja Gaimani stiilide huvitava kombinatsioonina, kuid muidu selles palju mainimisväärset pole.
 
Ülimalt stiilne õuduslugu "Me teeme teile hulgihinna" (9/10) on üks kogumiku meeldejäävamatest tekstidest. Selles loos kahtlustab tagasihoidlik arveametnik oma kihlatut truudusetuses ning soovib palgata mõrtsuka oma rivaali kõrvaldama. Lõpuks ühe sobiva töövõtja leidmisel saab ta aga tollelt ootamatu pakkumise.
 
Iseenesest on see lugu küll üsna sirgjooneline ja põhineb palju kasutatud motiivil, mille klassikaliseks näiteks on W. W. Jacobsi "Ahvikäpp". Samas on see Gaimani variatsioon stiilselt ja osavalt kirja pandud ning kasutab mitut andekat elementi, seega pole siin mingit põhjust kiitusega kitsi olla.
 
"Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga" (4/10) on aga jällegi lugu, mis pakub tõenäoliselt huvi vaid ulmekirjanik Michael Moorcocki loomingu austajatele. Idee kujutada peategelast Moorcocki ühe raamatutegelase Karl Glogaueri joontega ja teha temast teise raamatutegelase, Melniboné Elricu austaja pole halb, kuid ei enamat.
 
Lugu "Unenägude pühkija" (6/10) on kena väike miniatuur just sellel teemal, mida pealkiri ütleb. Eelkõige toetub see lugu õhkkonnale, kuid sellisena täidab see oma ülesande täiesti ausalt ning tulemusega võib kindlasti rahule jääda.
 
"Võõrad osad" (4/10) on lugu noormehest, kes suguhaigusesse nakatunult hakkab ühel hetkel tundma, et tema keha ei kuulu enam talle. Gaiman on ise tunnistanud, et ta kirjutas seda korduvalt ümber ning sellest võib ka tulla, et kuigi siin on head painajalikkust Jack Finney klassikalise "The Body Snatchers" stiilis, jääb tervik väga laialivalguvaks.
 
Isegi rohkem jubedus-, kui õudusloona mõjuv "Hiir" (7/10) räägib mehest, kellel on kaks probleemi. Tema kodus on hiir, kelle jaoks ta ostab lõksu – ning tema naine on soovimatult rasedaks jäänud. See sümbolismist pakatav lugu lööb lugejat kindlasti väga eheda emotsiooniga, isegi kui see palju enamat ei paku.
 
11-aastase tüdruku päevikuväljavõtte stiilis kirjutatud "Kui me läksime vaatama maailma lõppu" (5/10) räägib natuke kummalise perekonna veelgi kummalisemast väljasõidust rohelisse. Gaiman on siin loos ise ära maininud koomiksikunstniku Alan Moore'i mõju, ning viimase okultistlik pilk viimsepäevale on selle nukra loo ehk parim osa.
 
Ühe üsna sirgjoonelise hotellitoas toimuva erootilise loona algav "Maitsmised" (4/10) saab mingil hetkel ka väikese fantastilise mõõtme. Siiski eristub see lugu teistest pigem vaid tegevuse, mitte mõtte või vormi poolest.
 
Satiiriline õuduslugu "Beebikoogid" (8/10) pakub lahenduse olukorrale, kui kõik loomad peaks maailmast kaduma. See on kirjutatud parimas Jonathan Swifti sarnase pamfleti "Tagasihoidlik ettepanek" vaimus, ning kuigi mitte sama surmtõsine, mis röövib osa selle mõjukusest, on see kindlasti tugeva nakkusjõuga. Internetis elab see tekst näiteks juba täiesti oma elu.
 
Küllalt veider on lugu "Mõrvamüsteeriumid" (6/10), mille parem osa on taevas inglite seas enne maailma loomist toimuv mõrv ja selle lahendamine. Seda jutustust ümbritsev pikem raamnovell on aga tuim ja lohisev ning paneb küsima, miks seda oli üleüldse vaja lisada.
 
Kogumiku lõpetab väga kõrge tasemega lugu, Lumivalgekese muinasjuttu ümber mõtestav "Lumi, klaas ja õunad" (9/10). See jutustus esitatakse ühe teadjanaise poolt, kelle kuningas toob pärast eelmise naise surma oma lossi uueks abikaasaks. Varsti avastab naine, et kuninga laps eelmisest abielust on teatud viisil väga kõhedust tekitav.
 
Müütide ja muistendite teistsugusel viisil esitamine ei ole uus võte ning "Lumivalgeke" on varem samuti veidral ja õudustärataval viisil tõlgendamist leidnud näiteks Angela Carteri jutukogus "Verine kamber". Siiski on Gaimani töö suurepäraselt teostatud koletise-õuduslugu ning kui see ei peaks üllatama, siis ainult seetõttu, et lugu ise on niigi tuttav.
 
Kokku võiks Gaimani kogumikku ehk kõige üldisemalt nimetada vastuoluliseks. Siin on tõelisi tipplugusid, mille üle võiks iga kirjanik uhke olla ("Pulmakink", "Rüütellikkus", "Me teeme teile hulgihinna", "Lumi, klaas ja õunad"), kuid samas ka keskpäraseid lugusid ja lõpuks isegi katsetusi, mille suhtes oleks autor võinud ise kõrgemat kriitikameelt üles näidata.
 
Kuid mida see kogu kahtlemata teeb, on hea ülevaate andmine autori varasemast loomeperioodist (80ndate lõpust kuni 90ndate keskpaigani). Otsimine ja katsetamine käib selle kõige juurde üsna loomulikult ning kui võtta kogumikku sellise mõtte ausa väljendusena, ei saa ka nõrgemaid osi siin päriselt pahaks panna.
 
Lisaks tipplugudele, mis juba ainuüksi tasuvad ära terve jutukogu ette võtmist, kinnistub selle lugemisega ka väga huvitav pilt Gaimani armastusest õuduse vastu. Tõsi, see on alati olnud ka teemaks tema romaanide ja eriti tema kuulsa koomiksi "The Sandman" juures, kuid kuskil ei ilmne see nii ehedalt kui väga paljudes tema lühilugudes.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Reeli Reinaus
Äralubatud (2021)


Selle raamatu sain raamatukogust noorteraamatute riiulist, põhilised tegelased on 17-aastased. Märksõnad: satanism, ohtlikud sektid.
 
Lugu saab alguse ühelt erapeolt, kus Gerda tutvub Sixteniga. Samal peol tapab keegi rituaalselt naabri koera ja külaliste seas nähakse musta riietatud võõrast poissi. Sixten on üks kahest tegelasest, kelle kohta me teame, et tema päris vanemad pole teada. Teine poiss on Stefan - teda kasvatab vanaema. Poisid ei ole omavahel tuttavad ja seda, et nad on kaksikvennad, saame teada alles raamatu keskpaigas. Mingil hetkel selgub, et nende ema viibib juba aastaid vaimuhaiglas ja et ta oli noorena tõmmatud satanistide sekti. Seal sünnitas ta sekti juhile kaksikud, kes lubas need aga tehingu käigus Saatanale. (Nii et siis peaaegu nagu Eesti oludesse toodud "Rosemary's Baby".) Lepingu täitmise ajaks pidi olema poiste 18. sünnipäev. Nüüd on selle tähtpäevani veel lühike aeg ja tekib küsimus, kuidas toimuvat ära hoida. Poisid ise ei ole kaastööaltid, sest neis süvenevad saatanlikud jooned: nende teadvuse võtab aeg-ajalt keegi või miski üle ja sellel ajal teevad Stefan ja Sixten nii mõndagi tülgastavat.
 
Süžee jõuab lugejani erinevate tegelaste silmade läbi ja lühikeste peatükkide ajajoon ei ole lineaarne. See sunnib mõnevõrra pingutama, kaasa mõtlema. Lisaks põhiliinile on põimitus loosse muidugi sugupooltevahelisi suhteid ja ka neid probleeme, mis tekivad siis, kui üks sõpradest on jõukate vanemate laps ja teine peab leppima miinimumiga.
 
Ma oletan, et vastavale vanusegrupile on see täitsa tore raamat. Seda lugedes oleksin tahtnud noorem olla, siis oleksin ilmselt parema hinde pannud ja arvatavasti ka mõnedele liiga lihtsatele lahendustele läbi sõrmede vaadanud.
Teksti loeti eesti keeles

Bethany Clift
Last One at the Party (2021)

Leonid Kaganov
Sidrunkollane planeet (2021)

K. J. Parker
How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)


Tegu on teise osaga Piiramise triloogias. Esimese osa (Sixteen Ways to Defend a Walled City) lõpus mäletatavasti sai peategelane Orhan üsna tõsiselt haavata ja paistis olevat selge et ellu ta ei jää. Mina uskusin et mingi imeline tervenemine peab siiski toimuma sest muidu ei saa sari ju jätkuda. Autor aga lahendas selle dilemma teisiti. Nimelt on teisel osal hoopis uus peategelane.
 
Sündmused leiavad aset seitse aastat pärast eelmise osa lõppu. Linna piiramine kestab üllataval kombel ikka veel, sest on tekkinud strateegiline tasakaal. Piirajate vägi blokeerib linna maa poolt, merel aga on ülemvõim endiselt impeeriumi laevastiku käes ja tänu sellele peavad kaitsjad vastu. Üle linnamüüri sajab aeg-ajalt küll suuri kive mis lömastavad mõne inimese või maja, aga seda võetakse igapäevase elu osana ja tavaline linnakodanik oma pead kogu selle piiramise jamaga eriti ei vaeva.
 
Esimese osa kangelast, hukkunud Orhani, ei mäleta seitse aastat hiljem rahva hulgas praktiliselt mitte keegi. Üldise avaliku arvamuse kohaselt saavutas suure võidu piirajate üle hoopis Lysimachus. Lysimachus oli esimeses osas tegelikult Orhani ihukaitsja - endine tippgladiaator ja suhteliselt juhm tüüp. Mis aga olulisem - ta näeb palju rohkem sõjakangelase moodi välja kui Orhan. Siiski ei ole selle romaani peategelaseks mitte Lysimachus vaid hoopis Notker. Või kuidas võtta...
 
Notker on näitekirjanik ja näitleja, seejuures enda arvates suhteliselt vilets. Mõnevõrra suuremat edu on ta saavutanud parodistina. Ja just sellest asjaolust hakkavadki romaani sündmused hargnema. Arvustuses spoilerdamine ei ole viisakas, aga ma vabandan ennast sellega et antud juhul on autor selle juba romaani pealkirjas ära teinud. Nimelt juhtub Lysimachusega seesama üle linnamüüri lendav suur kivi. Antud tegelase kadumine poliitika näitelavalt ei sobi teistele võimukandjatele kohe kuidagi. Õnnekombel tuleb kellelgi neist hea mõte, ja peatselt seisabki Notker elumuutva valiku ees - hakka Lysimachuseks või sure. Ja nii lähebki jälle käiku sama skeem nagu sarja esimeses osas - sõjaaja liidri rolli justkui täiesti sobimatu isik peab vastu tahtmist hakkama Linna päästma. Valitsemiseks ei ole Notkeril tegelikult muidugi mingit huvi, tema plaan on Lysimachuse rolli mängida ainult nii kaua kuni avaneb esimene võimalus täita oma taskud palees leiduvate võimalikult väikeste ja väärtuslike esemetega ning siis öö varjus vaikselt välja hiilida. Seda võimalust aga ei tule ega tule, ja rollist pääsemata on Notker-Lysimachus sunnitud astuma aina järgmisi samme võitluses linna piiravate barbaritega.
 
Nagu Orhani, nii ka Notkeri tegevust saadab pidevalt tema küüniline ja huumoriga vürtsitatud sisemonoloog. Saame koos autori ja Notkeriga irvitada selliste teemade üle mille üle meile ju ikka irvitada meeldib, nagu näiteks poliitikute üldine tühisus või riigibürokraatia uskumatud jaburused. Saame aru, et valitsejad ei ole sageli troonile tõusnud mitte tänu pärimisõigusele või omaenda erilisele võimekusele vaid lihtsalt mingi totra juhuse läbi. Kui mõned võtmeisikud ütlevad et sa oled imperaator siis sa oledki imperaator. Ja pead leidma võimaluse kuidas sellest terve nahaga välja tulla.
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Beljanin Galina Tšornaja
Arhivõ oborotnei (2013)


See peaks olema seitsmes (aga mitte viimane) raamat kahasse kirjutatud sarjast "Professionalnõi oboroten". "Libahuntide arhiivid" liigitub koomilise ulme alamžanri, ent samas ka paljude fännide seas hinnatud kassiulmesse.
 
Romaanis seiklevad ukraina/vene/tatari taustaga abielupaar Aleks ja Alina ning trullakas kõnelev kõuts Pusik. Kõik kolm on eriagendid salajases tulevikuorganisatsioonis nimega Baas, kassi ja abielupaari vahel ei ole peremehe/lemmiklooma suhet. Kuigi lugu on kirjutatud Alina silmade läbi, eendub dünaamilisest triost kass, kelle totaka käitumise tõttu saab igasugust nalja: kõuts on buliimik, kõrge enesehinnanguga, rahahimuline, keeruliste peresuhetega. Kolmiku ülesandeks on teleporteeruda ajas ja ruumis sinna, kuhu vaja, ja võidelda igasuguste pahalastega, kes pärinevad slaavi mütoloogiast, ilukirjandusest. Nt lk 107 on lühike loetelu Baasi viimastest töödest: Röövel Ööbiku vahistamine ja väljasaatmine Istanbulist, Peata Ratsanikule uue pea hankimine, Gulliveri vabastamise apellatsioonikaebuse esitamine, tegelemine Winnie Puhhiga, kes Põrsakest pantvangis hoiab jne.
 
"Libahuntide arhiivid" koosnev 5 peatükist, millest igaüks sisaldab kolmiku ühte missiooni. Esimeses osas teleporteerutakse Arhangelskisse, aastasse 1775, kus üks kikimora on asunud kimbutama kohalikku kõrtsi ja - nagu selgub - soovib koos Rootsi isandatega Vene impeeriumist eralduda, luues omaette riigi. Teises episoodis sõidavad Aleks ja Alina oma kassile järgi Tsooni (Strugatskite omasse), kus too otsib koos teiste stalkeritega mingit kõike soove täitvat võlupalli. Kolmandas peatükis teleporteerutakse Holmesi-aegsesse Londonisse, kus ülesandeks on päästa kuulus detektiiv Moriarty käest, sest Reichenbachi joa juures toimunu sai nii õnnelikult lõppeda vaid seetõttu, et tulevikust tulid eriagendid ja aitasid Holmesi. Neljandas osas otsitakse taga kassi eksabikaasa küüneterituspalki ja viimases episoodis põrutatakse Rooma, kes Julius Caesari Vari turiste tapab. Kõigis osades n palju tähelepanu kulinaarial ja tegelaste rietusel; viimast peatükki saab kasutada ka Rooma reisijuhi või ajalooõpikuna, mille kirjutamiselon ilmselt kasutatud palju Vikipeedia abi.
 
Romaanis on ainest viieks komöödiafilmiks. Ega ei ole lihtne kirjutada 300 lk teksti, kus igas lauses või vähemalt lõigus on kild, vaimukus, nali, totrus, ja jääda sealjuures kõrgele tasemele. Seetõttu ei ole iga vaimukus väga vaimukas, aga mingil moel püsivad autorid siiski pinnal. Kõrvuti inimestega tegutsevad kääbikud, gnoomid, trollid, näkineiud, vampiirid, biorobotid jne. Kohati jääb mulje, et inimesed on üldse vähemuses. Komöödiažanr lubab vältida loogikat ja tõsiseltvõetavust, mis annab kirjanikele vabamad käed. Tulevikuagentide kõikvõimsus vaheldub nende ootamatute hättajäämistega, aga alati on mingi deus ex machina, mis nad päästab. Kohe algusest on selge, et midagi halba kangelastega juhtuda ei saa - isegi kõik n-ö pahalased on omamoodi nunnud ja lobisemishimulised tegelased.
 
Ajaviiteline koomika neile, kellel on vastavat soolikat. Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Ilja Varšavski
Konflikt (1964)

Ilja Varšavski
Pojedinok (1963)


Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

Ilja Varšavski
Molekuljarnoje kafe (1963)

Ilja Varšavski
Robi (1962)


 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Ilja Varšavski
Petlja gisterezisa (1968)


Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles