x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 44 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Leonid Kaganov
Gastarbaiter (2011)


Einohjah, omamoodi lähenemine teise isiksuse lubamisele oma kehasse. Ja millegipärast samastus mul vabaduse äraandmisega: alguses annad natuke ja vastu saad palju (nutsu), siis annad rohkem ... ja vastu enam nii palju ei saa... ja lõpuks ongi kõik läinud, su nuts kaasa arvatud.
Kuidagi aktuaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Limonnaja planeta (2018)


Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Vremja bõlo (2020)


Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Depressant (2018)

Leonid Kaganov
Gastarbaiter (2011)

Leonid Kaganov
Tanketka (2011)


Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Sidrunkollane planeet (2021)

Indrek Hargla
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul (2021)


Loomingu värskes numbris ilmus üle pika aja üks Indrek Hargla lühiproosapala. Vist esimene pärast «Sõstart ja käokinga» 2015. aasta mainumbris. Jutustuse «Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul» pealkiri lubaks seda pidada omamoodi paralleelteoseks mõned aastad tagasi ilmunud lühijutule «Mõrv Reaktori toimetuses». Toonasest tekstist eristab seda peamiselt tõsiasi, et Loomingus ilmunud pala stiil ei ole selline «lõtv lödistamine» nagu oli veebi paisatud palal. Aga pealkirjas mainitud mõrvaloo tegevus toimub põhimõtteliselt samas kõverpeeglimaailmas, kus ulmel on tavakirjandusega enamvähem võrdne positsioon ühiskonnas ja kirjandusel üleüldse on absurdselt kõrge renomee ja sellest tulenevad võimalused («Tartule on märtsis toimuv Ulmeühingu üldkoosolek tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad Vanemuise kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub Vanemuise fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada.»).   

     Nagu hea lugeja siit juba aru on saanud, et käi jutt ju tegeliku ulmeühingu tegelikust aastakoosolekust ega näiteks Estconist, mille programmielemente Hargla siin küll paistab kergelt pilavat («Teiseks tipphetkeks on ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tavapärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda - «Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis». Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega.»). Üksikuid pilkenooli Eesti tegeliku ulmeelu kohta Hargla ju teeb («Näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli kirjandusteaduse õppetooli oroloogilist teadustegevust uute ulmežanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasiarendamisel» - otsene vihje Andrus Orgi leiutatud absurdselt suurele hulgale ulme uutele alažanritele oma doktoritöös), aga need on rohkem nagu vürtsiks toidule lisatud, loo kirjutamise eesmärk need ju ometi pole. Pole ka mõrvalugu, sest sarnaselt eelmisele palale ei ole mõrvalugu oluline, kuna kõik see leiab aset erakordselt absurdses kõverpeeglimaailmas üsna karikatuursete tegelastega. Lugejat ei koti, kes neist jaburalt käituvaist komödiantlikest toladest on mõrvar ja kes mitte.   

     Kui see lugu üldisemas plaanis üldse midagi pilama peaks, siis mida ikkagi? See ei saa ju olla kriitika selle kohta, et kirjandusel pole maailmas päriselt sellist rolli, nagu on selles peeglitaguses absurdimaailmas või et Eesti Ulmeühing pole Eestis päriselt Eesti Kirjanike Liiduga võrdne ülivõimas ja rahakas organisatsioon? Või koosnebki lugu neist pisikestest pilaobjektidest, väikestest «ärapanemistest»? Raske uskuda... Või on Harglal juba teist korda poolkogemata õnnestunud pilada midagi, mis pole veel toimunud, teoks saanud – nagu tal eelmisel korral kukkus Erektori esimeses numbris ilmunud palas välja tollesama numbri idee pilkamine? Ja nüüd saab seda enam kui pool aastat tagasi kirjutatud lugu võtta kriitikana näiteks Estconi programmi aadressil, mis paistab sel aastal olevat erakordselt hõredavõitu ja kirjandusvaene, koosnedes kõiksugu zombiõppustest, lemmmikloomadest, ulmekaugetest mälumängudest ja lauamängudest? Ei tea.   

     Jah, nalja, paroodia kirjutamine on Indrek Hargla loomingule iseloomulik olnud päris algusest peale. Meenutagem kasvõi koos Veiko Belialsiga kirjutatud portsu paroodiaid konkreetsete eesti ulmeautorite loomingule (2001) või kaks aastat hiljem valminud samasugust teist, paraku käsikirja jäänud kimpu lugusid, mis sündis koostöös Janusz A. Grinewskiga ja mida Algernoni toimetus omal ajal nende esimesest paketist oluliselt teravama ja valusama pilkelaadi tõttu keeldus avaldamast – ilmselt seetõttu, et valusa pilke objektiks langes ka üks Hiire toonaseid toimetajaid. Ja siis muidugi ülivõimsalt Stalkeri auhinna võitnud lühiromaani «Jõgeva elavad surnud» (2011), mis küll mu meelest on üsna kahvatu pala. Ja ega fändomgi Hargla hilisemaid pilkelugusid eriti kõrgelt pole hinnanud, nii jäid «Mõrv Reaktori toimetuses» ja «Per homicidium ad astra» 2019. aastal Stalkeri-karussellis omades kategooriates vastavalt 6.–8. ja 13.–15. kohta jagama. Lugejad ei talu tänases ülitõsises solvumiste ja vabandamiste maailmas enam pilget? Või oli «Jõgeva elavate surnute» pila kuidagi omamehelikum ja õlalepatsutavam? Vist küll. 

    Aga lugesin ma seda absurdipala muidugi vahetpidamata naeru lagistades ja turtsudes, mida peegeldab ka antud hinne. Miks oli kirjanik valinud minategelase jutustamislaadiks sellise kuidagi ärkamisaegselt suurustlevate sõnade ja tähtsusest puhevil poosidega lause, jäi ka natuke arusaamatuks. Aga kuidas saab mulle mitte meeldida tekst, milles Nõos elavad Eesti ulmeprominendid («Ma arvasin, et mind sõidutatakse Tammelinna, kuid nii see ei olnud, me sõitsime linnast sootuks välja ja Lõunakeskuse juures keeras juht viadukti pealt maha kiireteele – me tuhisesime lõuna poole. Mul ei olnud läbimõeldud plaani, kui mind tõepoolest sõidutatakse nüüd Kolme Nõukogu salajasse staapi. Asus see Elvas? Või koguni Nõos? Ma ei oleks imestunud, paljude Eesti ulmeprominentide residentsid asuvad just Nõos. Nii see paistis tõesti olevat, takso keeras juba seitsme kilomeetri pärast maha haruteele, mis viis Nõo eeslinnadeni.»).  

 

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Mõrv "Reaktori" toimetuses (2018)


On kummaline anno 2021 leida BAASist veebis tasuta kättesaadava sisuga ajakirjas Reaktor enam kui kolm aastat tagasi ilmunud Indrek Hargla pikema lühijutu mahtu teksti, mis on tänaseni arvustamata. Just nii on aga lood jutuga «Mõrv Reaktori toimetuses». Tekst pole siiski päriselt arvustamata. Sellest on ajakirja enda järgmises numbris lühidalt kirjutanud J. Kallas ja T. Hallaste. Esimene neist nimetab juttu «Hargla skaalal suht lõdva randmega lödistamiseks» ja eks sellega saab nõustuda, teksti stiil ei meenuta mitte kirja pandud ilukirjandusteost, vaid õlleses seltskonnas lõkke ümber purjakil inimeste vahelesegamiste kiuste pajatatud lobajuttu. 

     Pean tunnistama, et pala tekitab mus parajat kimbatust. Mis ta pidi olema? Paroodia? Aga mille? Pila? Aga mida pilkav? Selles paralleelreaalsuses on ulmeajakirja Reaktor toimetus Tartu kesklinnas Plasku kõrghoone 7. korrusel («Toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga.»). Eks see kirjeldus annab kätte võtme loo mõistmiseks: tegu ei saa olla kriitikaga Eesti kirjandus- ja kirjastuselu aadressil, kuna sellist luksust ja tähtsust ei naudi ulme kusagil maailmas. Nii et tegu on miski kummalise kõverpeeglimaailmaga, kus ulme on kirjanduse keskseim ja tähtsaim ala, ja ka kirjandus ise on ühiskonnas oluliselt hinnatum, kui see tänapäeval kusagil maakera nurgas on («Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud. Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.»). 

     Igatahes on ajakirja peatoimetaja Roomas Kingu mõrvatud. Siit liigub Hargla-lugeja mõte muidugi sinna, et Kingu oli ju see kirjandusmuuseumi teadur, kes esmakordselt astus lugejate ette võrratus lühiromaanis «Väendru», kus tema isikuprofiilile lisati mh kuulumine EÜSi. Hiljem on Kingu figureerinud siin-seal Hargla folkõuduse tekstides («Viljakoll», «Tontla metsas» jm), mis ometi omavahel mingisse sisulisse vastuollu pole läinud. Siis tuli aga «Süvahavva» esimene raamat ja esimene hooaeg (2013), kus Bornhöhe/Kromanovi loomingust tuttava Hans von Risbieteri laadse nimega Ivo Uukkivi Madis Kalmeti näoga Roomas Kingu Süvahavva lähedal metsas maha laskis ja külmkappi pani. See Roomas Kingu eksisteeris meie reaalsuses, meie päevil. Möödunud aastal ilmunud jutustuses «Toonela tagasitulek», saan aru, on Roomas Kingu aga kirjandusmuuseumi folklorist kauges tulevikus? Pole seda teksti veel lugema sattunud. Igatahes siin loos on Roomas Kingu siis ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja selles kõverpeeglimaailma Tartus. Ja ta saab samuti mõrvatud.  

     Konkreetse mõrvaloo lahendamine, nagu krimikirjanduses üldse, ei ole enamasti huvitav ega oluline. Krimilugudest parimad teevad tõeliselt heaks sinna sisse joonistatud karakterid, nende omamaailmad ja nois maailmades valitsev fiiling, peategelaste omavahelised suhted ja dialoogid. Kui peategelased on kõverpeegellikud inimkarikatuurid, nagu selles loos, kus ulmeajakirja peatoimetaja on mõrvatud vahetult pärast erootilise ulme erinumbri Erektor ilmumist, ei ole huvitav ka mõrvaloo uurimine ega lahendus. Aprillis 2018 ilmus ka päris Reaktori esimene erootilise ulme erinumber Erektor, kus see pala õieti avaldatigi. Millega Hargla siin loos kummalisel kombel paistab tegelevat, on, et ta pilabki minu jaoks kõige rohkem sedasama sammu: Erektori erinumbri tegemist ja seal sees ilmuvaid lugusid, pakkudes oma loos, kõverpeegellikus omailmas välja terve kataloogitäie erootilise ulme süžeid ja pealkirju, üks jaburam ja debiilsem kui teine («Nekrofiili nikupidu», «Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused», «Mina, minu pere, kits ja muud loomad», «Pepupoiste külakuhi», «Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad», «Kuidas kuningas Kuu peal nikkus», «Enese sees ja järel», «Menstrueerivad vampiirid», «Tarzan ja gei», «Kubemepunk»). Hargla justkui pilab seda «seksi-eri» nimelist mängu, näitab, et mäng mängu pärast tapab ära igasuguse kunsti. Aga mängijail-taidlejail on kindlasti vahva ja pulli saab kõvasti. 

     Umbes samal ajal selle palaga ilmus kogumikus «Kolmevaimukivi» teadupärast ka jutustus «Per homicidium ad astra», kus mõrvalugu toimub kosmoselaevas ja tegelaste nimed ning mitme puhul ka karakterid ja väljanägemine on laenatud kodumaisest ulmefändomist (Luarvik Berg, Yoel Yakovic, Christoph Snyder jne). Siinses mõrvaloos mängib Hargla samuti ulmefändomi nimedega (Leelo Laheots, Hindrek Härgla, Callas ja Flooren, Jaak Mähkra jmt), aga peale nimede siit sarnasusi tegelike inimestega otsida ei maksa. Nii et see mäng jääb selle võrra lahjemaks ja tühjemaks. 

     Jah, ka mina lagistasin ja turtsusin seda lugedes vahetpidamata naerda ja seda peegeldab siis ka see hinne. Aga lugu on kuidagi häirivalt laadnas ja suvalises stiilis jutustatud. Lõtv lödistamine, nagu J. Kallas ütles.  

Teksti loeti eesti keeles

Aliette de Bodard
The Shipmaker (2010)


Mulle täitsa meeldib, kuidas iga järgmise loetud jutuga saab Xuya universumi kohta teada uue killukese sealsest tehnikast ja killukese eetikast. Antud juhul siis näiteks sellest, kuidas suhtutakse lesbikutesse. No et üldiselt kerge põlgusega, aga sotsiaalse alaväärtuslikkuse võivad korvata väljapaistvad oskused tehnika või kunsti vallas.
Veel saame teada, küllap siis teistes juttudes arvestamiseks, et mehhiklased kulutavad kõik asjad lõpuni, sest ei oska või viitsi uusi teha, hiinlased aga arendavad ja uuendavad jne.
Tehnika poolelt on seletatud mindshippide olemust: tulevasele laevaajule istutatakse juba looteeas implante ja värke ning samal ajal ehitatakse laev just sellele ajule sobivaks.
Loo dramaatika kulmineerub nurisünnitusega. Siiski, loodet kandnud mehhiklanna sotsiaalne staatus tõuseb nurjumisest hoolimata astme või paari võrra.
Siiski - tasub lugeda vaid siis, kui de Bodardi on ennegi loetud või on plaanis lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Pat Cadigan
Fools (1992)


Fools on küberpunk-tüüpi ulmelugu, biotehnoloogilise kallakuga. See toimub maailmas, kus infotehnoloogia on keskendunud eelkõige inimajudele kui personaalarvutitele. Selle tulemusena on õpitud töötlema isiksusi nii tervikuna kui ka erinevates aspektides - ja lisaks seaduslikule ärile eksisteerib ka tohutu must turg.
 
Tegevus algab ühe jõukama linnaosa klubis, kus näitleja Marva on arvamusel, et tähistatakse seda, kuidas ta on osa enda isiksusest frantsiisiks müünud. Siis aga käib klõps... ja näitleja Marva asemel on korraga mälunarkomaan Marceline, kes töötab oma sõltuvuse tõttu ühe kriminaalse organisatsiooni juures mälumõrtsukana.
 
Üldse on lugu jaotatud kolmeks üksteisele järgnevaks osaks, kus lisaks Marvale ja Marcelinele on kolmandaks peategelaseks mälupolitseinik Mersine. Nende lugude kompositsioon on vahvalt kuldlõikeline, kus esimene on kõige pikem, teine vastavalt lühem ning kolmas omakorda vastavalt lühem. Samamoodi on ka erinevad tegelased erinevates osades rohkem või vähem esil.
 
Ma pean ütlema, et lugemiskogemus oli üllatavalt positiivne. Kui ma olen Cadiganile varem ette heitnud, et tegevus seisab ja tegelased on liiga sarnased, siis siin ei ole kummalegi aspektile midagi ette heita. Eriti kolme peategelase puhul on korralikult vaeva nähtud, et need eristuvad oleks.
 
Esimene lugu oli suhtelises arvestuses kõige parem, kuna suurema osa lõbust andis mõistatamine, et mis siis tegelikult toimub - ning tegelikult ka see, mis selles maailmas on üldse võimalik (ning sellest mis osa on seaduslik ja mis ebaseaduslik). Autor siin lugejale midagi kandikul ette ei kanna, mis ongi tegelikult parem.
 
Maailmaehitusest rääkides tahaks ka ainult kiita. Kui kujutada ette küberpunki, mis pole vähimalgi määral aegunud, võiks see olla just selline biopunk, kus infotehnoloogia on arenenud hoopis teist rada pidi kui meie maailmas. Ning see, kui läbimõeldult lahendab autor kogu isiksusehäkkimise majanduslikku ja õiguslikku poolt, on lihtsalt vinge.
 
Tore on ka see, kuidas autor virutab mingil hetkel lihtsalt tegevuse käigus selle maailma erinevustega. Nagu siis, kui peategelane esimest korda oma silmad välja kougib - ning lugeja taipab, et kuna ühendused käivad silmanärvi kaudu, pole mitte kellelgi siin maailmas päris silmi (huvitav, mis vanuses see operatsioon tehakse?).
 
Kui tahta natuke ka kritiseerida, siis teine ja kolmas lugu on esimese kõrval ikkagi lahjamad (esimene lugu eraldiseisvana oleks väärinud veel kõrgemat hinnet). Ning autori kergelt iroonilisest stiilist ei ole ma ikka veel vaimustuses. Vähemalt olen ma nüüd veendunud, et Cadigan on ikkagi tasemel kirjanik.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Helju Rebane
Ristsõnamõistatus (2006)

Adrian Tchaikovsky
The Doors of Eden (2020)

6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

Helju Rebane
Teener (2021)

Pat Cadigan
Synners (1991)


Synners on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub Los Angelesis, millalgi täpselt defineerimata tulevikus, kus internet on igal pool, enamus seadmeid on "nutikad" ja inimestel on teatud siirikute ja ülikondade abil võimalik siseneda virtuaalreaalsusesse.
 
Selles maailmas tegutseb kirev seltskond tegelasi. Osa neist on seltskond muusikatehnikuid väikeettevõttest EyeTraxx, mille on just üles ostnud suurkorporatsioon Diversifications Inc. Osa on jällegi vabakutselised arvutitehnikud ja osa mutrikesed Diversificationsi suurettevõttes.
 
Nagu selgub, on Diversifications välja töötanud täiesti uue tehnoloogia - otse ajusse ühendatavad siirikud, mis viivad igasuguse audiovisuaalse ühenduse kujuteldamatult uuele tasemele. Kuid kui see toode on turule paisatud, juhtub ühel hetkel midagi kirjeldamatult jubedat...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine tekitas üsna vastuolulisi tundeid. Ühest küljest on Cadigani teos hämmastavalt hästi ajale vastu pidanud - tema ettekujutus interneti ja tehnoloogia arengust on 1991. aastal kirjutatu kohta lausa selgeltnägijalik.
 
Teisest küljest aga on siin loos kohutavad probleemid tegevuse liikumisega. Sellest, et tegelaste tutvustamisega läheb alguses üsna pikalt, isegi niiväga lugu pole, sest neid lihtsalt on hästi palju. Kuigi jällegi, kuna praktiliselt kõik nad on erinevad variatsioonid LA piirkonna nutikatest-iroonilistest ninatarkadest, siis oleks neid võinud ka vähem olla.
 
Tõesti, kõige enam tõuseb kogu seltskonnast esile Gabe, läbikukkunud kunstnik, kes Diversifications suurfirmas reklaame treib (ja oma tööd vihkab) - ning seda just seetõttu, et ta teistest erineb. Gina, ropu suuga enesekindel muusikatehnik on ka lahe (ja aja jooksul kujunevadki nad nagu peategelasteks).
 
Häda on aga selles, et pärast esimese 100 lehekülje lugemist, kus kõik tegelased on ette mängitud, ei lähe lugu jupp aega enam mitte kuhugi. Tundub, et lugu peaks nagu tegelema sellega, et ajusiirikud on kohutavalt salajane tehnoloogia? Aga siis viib suurkorporatsioon selle lihtsalt turule ja kogu lugu.
 
Ning selle vahepealse aja jooksul kohtuvad tegelased lihtsalt erinevates kombinatsioonides ja peavad iroonilisi dialooge. Kohati on need täitsa head ja meeldejäävaid lööklaused on ka! Aga niimoodi veeta umbes 250 lehekülge, samas üritades mõistatada, mis tegelikult juhtuma peaks ja miks peaks sellest kõigest hoolima, ei ole just lõbus.
 
Tõsi umbes viimane neljandik on jälle väga tugev. Juhtub kohutav õnnetus ja seda on vaja kuidagi lahendama hakata, samas kui maailm ümberringi kokku variseb. See kõik on äge, kohati meeldivalt õudne, lõpuks teevad tegelased midagi ning Gabe ja Gina suhe teeb ka natuke südame soojaks.
 
Kui ma oleks olnud selle teose käsikirja lugeja, siis oleks ma küll pakkunud, et siit tuleks umbes pool mahtu ja pooled tegelased välja visata - nõnda saaks väga hea terviku. Praegusel raamatul on kindlasti oma võlud, aga ainult väga tugeva lõpu eest ma siiski väga palju hinnet tõsta ei taha. Sest see keskmine osa läks ikka läbi valu ja vaeva.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
On a Red Station, Drifting (2012)


See lugu kipub ehk natuke venima. Nii tulebki kiita Rauli, kes autori eesti keeles tutvustamiseks valis kolmest Xuya universumi lühiromaanist just "Tsitadelli" - ja lühematest lugudest oleks selle maailmaga tutvumiseks ilmselgelt väheks jäänud.
Ühtaegu huvitavamaks ja keerulisemaks teeb de Bodardi lugemise see, et iga tekst lisab taustale mingi killu. Antud juhul: kui mindshippidest tuleb põhjalikumalt juttu teistes lugudes, siis siin on inimaju juhtimas tervet satelliiti. Ja see aju võib väsida, võib soovi või vajaduse korral valetada, aga kui sellele restart teha, unustab mitukümmend eelnenud aastat.
Ent lisaks nö tehniliselt ulmelisele osale on Kagu-Aasiast vähem teadvale lugejale peaaegu niisama ulmelised tegelaste omavahelised suhted, nende eetilised ja moraalsed hoiakud. No näiteks: avaldab impeeriumis kõrgel ametikohal olev isik oma märgukirjas arvamust, et imperaator ei tegutse kõigis olukordades alati optimaalselt. Mitmenda ringini tuleb kõik tema sugulased sellise teguviisi eest tappa? üheksandani, muidugi.
Tegelikult, kui Xuya (ehk siis Hiina, ning selle väikese naabri Vieti) universumi lood huvi pakuvad, tasuks autori koduleheküljel tutvuda kogu selle kronoloogiaga koos vihjetega, milline lugu millisesse perioodi kuulub.
Teksti loeti inglise keeles

Arkady Martine
A Desolation Called Peace (2021)


Tegu on järjega Arkady Martine'i kaks aastat tagasi ilmunud esikromaanile "A Memory Called Empire". Eelmine lõppes sellega et väljailmunud tulnukate tõttu muutus poliitilne olukord ja Lseli kosmosejaamal õnnestus tänu sellele säilitada iseseisvus Teixcalaani impeeriumist. Lseli suursaadik pöördub impeeriumist koju tagasi, kuid paraku ei oota teda seal erilised kiiduavaldused suure poliitilise võidu puhul. Kuna sündmuste käigus on Teixcalaan saanud haisu ninna Lseli olemasolevast isiksuste surmajärgse säilitamise ("imago") tehnoloogiast, ja selles süüdistatakse just suursaadik Mahit Dzmaret, tuleb tal hoopis karta oma elu pärast.
 
Pääseteeks osutuvad jällegi needsamad tulnukad. Teixcalaani impeeriumi välisluureametnik Three Seagrass, kes eelmises osas tegutses Mahiti käsundusohvitserina, lähetatakse (või pigem lähetab iseennast) looma tulnukatega esmast diplomaatilist kontakti. Tee peal põikab ta Lselist läbi ja suudab veenda sealseid võimukandjaid et need peavad just Mahit Dzmare talle abiliseks kaasa andma. Nii siis suundutaksegi koos rindele.
 
Selle koha peal saab romaani põnevam osa paraku läbi ja järgneb suhteliselt trafaretne kosmoseooper sellest kuidas paar nutikat tegelast suudavad ära hoida apokalüptilise sõja ülekaaluka tulnukate armeega. See ei ole otseselt halb, aga mitte midagi sellist mida poleks varem loetud. Näib et kuna tulnukate rünnak juba mängu sai toodud siis ei olnud autoril pääsu sellest et kuidagi tuleb see olukord ju  lahendada, Lahendatud see saab, nii et võime kõik koos lõpuks kergendust tunda, aga ka pisut pettumust.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Helju Rebane
Margaret Mitchelli tagasitulek (2021)


Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Ajakirja «Emantsipeerunud naine» intervjuu Immanuel Kantiga (1985)


Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.
Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Helendav kass (2018)


Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...
Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Mis saab pärast (2021)


Kirjanduslikus mõttes päris hästi teostatud lühike maailmalõpulugu, mis mind sellest hoolimata tervikuna pigem külmaks jättis.
3+.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Õige valik (2021)


Lühike puänteeritud lugu, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Märksõnadena võiks mainida kosmoselende ja taaskord üsna vanamoodsat õhustikku - lugu pärineks justkui kuskilt 20. sajandi keskpaigast.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Ilu kohutav jõud (2015)


Kosmoseuurijad satuvad planeedile, mida asustanud humanoidne tsivilisatsioon on seniteadmata põhjustel hävinud, kohalikel surnuaedadel asuvatel hauasammastel olevate fotode järgi võib aga aru saada, et kohalikud naised olid imeilusad. Selgub, et üks kohalikest kaunitaridest on veidral kombel ellu jäänud ja loo minategelane, kosmoselaeva arst, armub temasse kõrvuni ära ning otsustab meeskonna juurest ära karata ja mahajäetud planeedile elama jääda...
Korralikult teostatud puänteeritud lõpuga novell. Lugu jätab seejuures üsna vanamoodsa mulje, nii et kohati on raske uskuda, et see pärineb aastast 2015. 
Teksti loeti eesti keeles

William Gibson
Neuromancer (1984)


Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
24 Views of Mt. Fuji, by Hokusai (1985)

Roger Zelazny
Frost and Fire (1989)

Roger Zelazny
Frost and Fire (1989)


Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut ilutsev "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav. Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani". Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu! 

Kas on siis head lood? 

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia.  On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.  

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.) Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Ehk siis: IMELINE jutt.

 

Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2021/06/roger-zelazny-igikelts-ja-tuli.html
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
24 Views of Mt. Fuji, by Hokusai (1985)


Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda".
Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 

Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.

Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Kõik puud ei ole ühesugused (2004)


Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Robotite muinasjutud (2021)


Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt sellele aluseks oleva 1964. aastast pärineva poolakeelse kogumikuga "Bajki robotow" - kogumiku viieteistkümnele loole on lisatud kuueteistkümnes "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala", mis pärineb hoopis aasta hiljem ilmunud kogust "Cyberiada". Viimase loo tegevus toimub siiski eelmistega samas universumis. Peale ühe loo ("Muinasjutt raalist, kes võitles lohega", mille tõlked on kahe eri pealkirja all ilmunud Eesti perioodikas) on tegu eesti lugeja jaoks uute tekstidega.
Tegu peaks siis olema muinasjuttudega, mida robotitest vanemad räägivad kauges tulevikus oma lastele unejuttudeks. Tuleviku all on siin silmas peetud sellist tulevikku, nagu seda võidi kujutleda 1960. aastatel - kosmoselendude, tuumafüüsika, hiiglaslike algeliste arvutite ja plekist inimrobotidega. Tegevusmaailma ja seda, milline võiks autori toodud infokildudele toetudes olla sealne ühiskond, on pikemalt lahatud kogumiku järelsõnas. Kokkuvõttes võiks vast öelda, et lugudes on nii müütilisi ja muinasjuttulisi elemente, tehnoloogiat kui ka huumorit/satiiri. Ehkki füüsikale ja tehnoloogiale on lugudes palju rõhku pandud, pole kindlasti tegu tõsiteaduslike tulevikunägemustega - müütilisel või muinasjutulisel kombel üle võlli keeratud absurdi on siin selleks liiga palju. Lood on üldiselt väga lühikesed, ehkki rohked illustratsioonid ja tühjad lehed lasevad sisukorral neid pikematena näidata. Minu isiklikuks lemmikuks kogumikus oli "Automateuse sõber".
Ehkki kogumikku on püütud turundada lasteraamatuna (rohkelt värvilisi illustratsioone, millest osad mõjuvad ka üsna lapsemeelselt), liigitaksin ise selle kogumiku siiski täiskasvanud lugejatele mõeldud kirjanduse alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule
Rästikuvälu (2021)

Stanislaw Lem
O krolewiczu Ferrycym i krolewnie Krystali (1965)


Joniidia troonipärija Ferrycy soovib abielluda imekauni Panceeria printsessi Krystalaga, ent too pole robotisoost kavalerist huvitatud, vaid on nõus abielluma vaid jõletu kahvanaha ehk homo sapiens'iga. Hoolimata Krystala väärastunud eelistustest ei loobu Ferrycy kavast teda kosida ja laseb tark Polüfaasil end kahvanahaks maskeerida...
Täitsa huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Wielkie lanie (1964)


Kolmas lugu konstruktoritest Trurlist ja Klapauciusest, mille keskmes on sedapuhku Trurli leiutatud Soovide Täitmise Masin. Üldiselt polnud vigagi, lõbus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Maszyna Trurla (1964)


Loo peategelased on loost "Kuidas maailm alles jäi" tuttavad konstruktoritest sõbrad Trurl ja Klapaucius. Sedapuhku ehitab Trurl kaheksakorruselise "mõtleva masina", mis ei saa hakkama elementaarsete matemaatiliste tehetega, ent on sellegipoolest mõistuslik ja muudel viisidel probleemiks...
Minu meelest lõbus lugu ja naerma ajas küll, nii et maksimumist madalama hinde andmiseks põhjust ei näe. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Jak ocalal swiat (1964)


Lugu konstruktor Trurli leiutatud masinast, mis suutis valmistada kõiki t-tähega algavaid asju, ja sellest, milleni see viis. Jättis päris huvitava mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Bajka o krolu Murdasie (1963)


Lugu paranoilisest robotkuningas Murdasest ja sellest, kuidas kahtlustav mõttelaad muudab kahtlused isetäituvateks ennustusteks. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Krol Globares i medrcy (1964)


Saab Empariidi kuningal Globaresel ühel päeval kõigest nii kõrini, et kutsub enda juurde kolm riigi suurimat tarka ja käsib igaühel neist jutustada lugu, mis talle mingisugustki muljet avaldaks. Ebaõnnestumise korral eesmärgi täitmisel ootab tarku peast ilmajäämine...
Päris huvitavate ideedega lugu. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Przyjaciel Automateusza (1964)


Pikale reisile suunduv robot Automateus paigaldab enne teeleasumist oma kõrva tuntud leiutaja käest ostetud tillukese "elektrosõbra" Õrva, kelle ülesandeks on temaga lobiseda, nõuks ja toeks olla jne. Paraku paneb nende sõpruse tõsiselt proovile see, kui Automateus laevahuku järel üksikule kaljusaarele satub...
Päris andekas musta huumoriga lugu empaatiavõimetust robotlikust loogikast ja selle võimalikest tagajärgedest. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Doradcy krola Hydropsa (1964)


Lugu Akvaatsia planeedi veealusest robotitsivilisatsioonist ja sealse kuninga Hydrops Kogukala soovist lasta endale poeg ning troonipärija meisterdada...
Algul see lugu eriti huvitavana ei tundunud, ent programmeerija Dioptrykuga toimunu mõjus päris naljakalt ja see tõstab hinde "4" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
City (1981)


City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
 
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
 
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
 
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
 
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
 
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
 
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
 
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Stanislaw Lem
Jak Mikromil and Gigacyan ucieczke mglawic wszczeli (1964)

Stanislaw Lem
Biala smierc (1964)


Jälle üks võimsate ideedega hea lugu, sedapuhku Arageeni planeedist ja sealsest maa-alusest tsivilisatsioonist. Pikemalt sellest üsna lühikesest loost polekski mõtet rääkida, kes tahab, loeb ise. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Dwa potwory (1964)


Argenside tsivilisatsioonist ja selle võitlusest ründavate hiigelkoletistega rääkiv lugu mõjub hoolimata "Robotite muinasjuttude" tsüklile omasest absurdihuumorist kuidagi eepiliselt ning võimsalt. Erinevalt eelmistest kogumiku lugudest ei järgi "Kaks koletist" niivõrd traditsioonilist muinasjutusüžeed ja sellel on ootamatu ning omapärane lõpupuänt, ka huumor mõjub rafineeritumalt (negatiivne arhitektuur!). Kui lisada veel "Robotite muinasjuttudele" tervikuna omane fantaasiarikkus, ei näe ma ühtki põhjust seda üsna lühikest lugu maksimumist madalamalt hinnata. 
Eraldi tahaks veel kiita Urmas Viigi illustratsioone loo eestikeelsele tõlkele, täpsemalt kogumiku lehekülgi 76-77 hõlmavat suurt illustratsiooni, mis jätab vägagi stiilse mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

D. F. Lewis
Onanism (1993)


Segase sisuga jutt, ei teagi, kas on päris ulme või niisama avangard/eksperimentaalkirjandus. Aga ulmeajakirjas on ilmunud.
 
Üks raamatukoi on ostnud kummalisest antikvariaadist kummalise raamatu. Anonüümne teos, pealkiri "Miscreant in Moonstream". Üle poole lühikese loo tekstist on lõik sellest raamatust ja selle sisu on küll ulmeline, aga samuti segane ja sürrealistlik. Muu hulgas on selles jutus jutu sees nimetatud autorit D. F. Lewist ("And the head of D.F. Lewis rolled into the moonstream with a glittering splash.").
 
Ei oska seda lugu hinnata. Ainuke selge asi on pealkiri, aga milline on selle legendaarsele piiblitegelasele Oonanile viitava tegevuse seos loo sisuga, ei suuda mina välja mõelda.
Teksti loeti inglise keeles