x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 53 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
George R. Stewart
Earth Abides (1949)


Earth Abides on postapokalüptiline ulmelugu. Peategelane, geoloogia üliõpilane Isherwood Williams (hüüdnimega Ish) töötab ühel kevadel üksinda Sierra Nevada eraldatud mägionnis, et oma lõputöö jaoks andmeid koguda. Välitöödel hammustab teda aga lõgismadu ning ta jääb pikaks ajaks voodisse põdema. Kui ta ükskord jälle terveneb, ei ole tal enam kui kuu aega tsivilisatsiooniga kokkupuudet olnud.
 
Lähimasse külasse sõites näeb Ish, et see on inimtühi. Ta sõidab edasi linna ja ka see on elutu. Viimaseid laialipillatud lendlehti lugedes saab ta aru, et maailma on tabanud ülimalt nakkav ja uskumatult surmav viirus, mis on välgukiirusel minema pühkinud kuni 99,9% inimkonnast. Kiiresti paneb ta kokku varustuse ning sõidab matkaautoga Ühendriikidele ringi peale tegema, et näha, mis veel üldse järel on...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on igal juhul märkimisväärse teosega. Kui Stephen Kingi "The Stand" on ilmselt kuulsaim pandeemia-maailmalõpu romaan, siis see siin on haarde poolest kohati hämmastavalt sarnane (hiljem vaatasin, et King on ise kinnitanud siit mõjutuste saamist). Erinevalt aga Kingi teose õuduse ja religioosse müstitsismi teemadest on see raamat siin kirjutatud professori ja akadeemiku poolt, mida on lugedes ka selgelt näha.
 
Üks aspekt on usk ühiskonna headusesse. Peategelane avastab, et rahvas on hukkunud ühiselt võideldes - pole olnud märkimisväärset hulka rüüstamisi, tapmisi ega muid hirmutegusid. Surnuidki on viimase hetkeni koristatud ja maetud, laibakuhjasid on näha vaid haiglate juures, mis langesid selles lahingus viimastena. Kuna enamus hilisemast apokalüpsise-kirjandusest on palju nihilistlikum, oli tegemist väga värskendava lähenemisega.
 
Teine on see, et autorit huvitavad (vahest ajaloolase-tausta tõttu) karakteritest rohkem suured taustateemad. Kui kiiresti surevad kodu- ja kariloomad? Mis liikidel õnnestub taasmetsistuda? Millised populatsiooniplahvatused (ja kollapsid) toimuvad muude loomade hulgas maailmas, kui inimene hetkega kaob? Ning lõpuks - mis saab ellujäänud inimestest ja tsivilisatsioonist laiemalt?
 
Eriti just viimase küsimuse juures tuleb ilmsiks autori läbinägelikkus. Meie tsivilisatsioon on sündinud lõputust valikute jadast, kuid iga valikuga kasvab ka nõudmiste hulk, mida see inimestele esitab. Populaarteaduslike raamatute autor Jared Diamond on välja toonud, et küttide-korilaste ühiskonnad on hämmastavalt stabiilsed, võides püsida pea muutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Ja milleks neile kirjutamine või arvutamine?
 
See ongi peategelase jaoks keskne konflikt, mille ta surnud tööstustsivilisatsiooni kõrgelt haritud liikmena läbi peab tegema. Tõde on, et inimesi tõukab ainult vajadus ning lapsed ei kuula täiskasvanuks saades reeglina enam oma vanemaid, ammugi siis vanavanemaid. Kui ta seda lõpuks mõistab, õnnestub tal lõpuks rahu leida (ning välja mõelda ka midagi, mida ta siiski saab edasi anda).
 
Kui välja tuua ka midagi negatiivset, siis on kirjutise enda stiilis kohati tunda kuiva akadeemilisust, mis ei ulatu selle iluni, mida ilukirjanduselt ootaks. Samuti jääb suurele pildile antud tähelepanu kõrvalt napiks tegelastele määratud leheruum - peategelane Ish on ainuke päris karakter, kogu tema ümber hiljem kogunenud seltskond on pigem visandlik. Teose suurema väärtuse kõrval on need siiski pigem väikesed vead.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Liu Cixin
Santi (2007)


Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Christopher Priest
Inverted World (1974)

Maria Galina
Malaja Gluša (2009)


Romaan koosneb kahest osast. Esimese osa sündmustik kulgeb 1979. aasta Odessas. Teine osa leiab aset 1987. aastal Ukraina sisemaal ja surnutemaal. Malaja Glušatvõib pidada traumaromaaniks. Selle tegelased kogevad isiklikke traumasid või põhjustavad teistele traumasid. Isiklike traumade kõrval ja taustal on ka suuremad, tervet Ukraina ühiskonda puudutavad traumad, nagu reisilaev „Admiral Nahhimovi“ uppumine Mustal merel 1986. aastal, samal aastal toimunud Tšernobõli tuumaõnnetus ning Nõukogude–Afganistani sõda 1979—1989, mida põgusalt puudutatakse.

 

Esimese osa üks huvitavamaid tegelasi on karpaadi malfar Stefan Romanjuk. Autor annab malfarile siiski vähe tekstiruumi. Kõige rohkem saab esimeses osas ruumi SES-2 (sanitaar-epidemoloogia jaam) nimelise osakonna juhataja Jelena Petrištšenko, kelle töö- ja eraelu saab mitutpidi valgustatud. Olulised tegelased on veel SES-2 töötaja Vassili Basargin ja karjääriametnik Lev Semjonivitš. Viimane osutub teise osa tegelase Jevgeni teatavaks teisikuks. Romaani teises osas saabki kõige rohkem tähelepanu laevandusameti karjääriametnik Jevgeni, kelle isiklik trauma leiab kirjeldamist juba esimese osa lõpus. Raamatuhuviline registraator Inna Breslavskaja ilmub horisondile romaani teises osas, kuid ta sarnaneb mõneti esimese osa Jelena Petrištšenkole. Teise osa iseäralik tegelane on Lebedev.

 

Selle üle, kas läbitöötamata trauma kipub korduma, Malaja Glušategelased ei arutle. Mälestused on siin küllalt olulised. Isiklike mälestuste võrdlemine teiste inimeste ja ühiskonna üldiste traumadega, näib aitavat tegelastel mõista oma osa elus uues olukorras. Suunduda tulevikku muutununa või jääda mineviku kummituste kütke on siinkohal olemas võrdsete võimalustena . Inna ja Jevgeni näol näitab autor lugejale kahte erinevat suhtumist traumasse. Kahe tegelase erinevad vaatenurgad ilmnevad juba nende teekonnal surnutemaale.

 

Teksti loeti vene keeles

Martha Wells
Network Effect (2020)

Tuuli Tolmov
Elusa surnu päevik (2020)

Ursula K. Le Guin
The Other Wind (2001)


„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles

Diana Wynne Jones
Dark Lord of Derkholm (1998)

6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Other Wind (2001)


Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of Time (2015)


Arahnofoobid jätavad selle kõik järgneva (ja raamatu enda) vahele ja ei küsi miks :D
"Aja lapsed" on mitu ühes - see on korraga nii tsivilisatiooni ja maailma ehitamine kui kosmoseooper kui postapo kui küberpunk kui religiooni kriitika. Üllataval kombel need on pandud omavahel hästi sulanduma ja teineteist täiendama. Inimkond on raamatu alguseks jõudnud areneda kosmosetsivilisatsiooniks, asustanud nii Marsi kui erinevaid päikesesüsteemi kuid ning käimas on mitmed terraformimise projektid kui puhkeb kodusõda - kodusõda Non Ultra Natura, kes leiab, et loodusest võimsamad või "loomulikku" muutvad geeni, arvutiteaduse, ai, jne muudatused on kurjast ning nende vahel, kes piiramatut progressi pooldavad.
Raamatu struktuuriks - suuremas osas raamatus - on vahelduvad peatükid kus vaadeldakse inimesi kosmoselaevas mis põgeneb (taas)surevalt Maalt ja katseliselt terraformitud planeeti, kus areneb välja hüppikämblike (täpsemalt Portia Labiata - üks üsna inteligentsetest ämblikest, kes kasutavad katse eksituse meetodit) tsivilisatsioon, mis siis paratamatult on inimestega ristuval konfliktsel trajektooril.
"Aja lapsed" on mitmeti pessimistlik inimeste ja praeguse inimtsivilisatisooni saatuse osas jäädes samas optimistlikuks selles osas, mida inimesed - ja teised intelligentsed liigid - saavutada võivad.
Teksti loeti inglise keeles

Richard Morgan
Altered Carbon (2002)

Martha Wells
Network Effect (2020)


Murderboti (mõrtsukbot) uued seiklused. Sedapuhku on siis lugu natuke rohkem, annab romaani mõõdu välja. 
 
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus. 
 
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
 
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus. 
 
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
 
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
 
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
 
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.
Teksti loeti inglise keeles

Jim Butcher
Fool Moon (2001)

Boris Hurtta
Elävien ja kuolleitten kesä (1990)


Raamat on saanud “Portti-palkinto”, auhinna soomekeelse ulmeraamatu kategoorias aastal 1991.

Boris Hurtta varjunime taha peitub Tarmo Talvio, endine poiltseinik. Ka on ta kasutanud nime Boris Lindström. Raamatu ilmumise ajal kirjutas ta õudust, vahepeal liikus seikluskirjanduse juurde aga siis tuli jälle tagasi õudukate manu. Eesti keeles on ta tekste ilmunud “Soome ulme 2” kogumikus. Kõnealune raamat ei ole eesti keeles ilmunud.

Raamat räägib sellest, kuidas Turu lähedal väiksest väljamõeldud Mörkholma nimelisest asulast leiatakse kevadpühal risti otsast naise surnukeha. Kohalik konstaabel Erik Viik hakkab seda uurima ning mingil hetkel tundub, et see ei pruugi olla ei enesetapp ega ka “tavaline” mõrv. Mörkholma on muidu selline omapärane kant kus vahel ikka kevaditi surnukehi leidub, nii inimeste kui loomade omi. Raamatu arenedes astub püünele mitmeid tegelasi ning keskel kipuvad olema Harkkokivide perekond, kellega on midagi… veidrat.

Ma nüüd natuke spoilerdan ära aga raamatu lõpupoole selguv Harkkokivide leping Luciferiga oli päris huvitav. Nimelt Bütsantsi ajal (ca kuussada suve tagasi ehk siis 14. sajandil) tegi perekond Prodromos kõige uhkema ja võimsama ingliga lepingu, et nad elavad igavesti. Õnnetustesse surra võivad nad ikka - aga mitte vanadusse, nad jäävad selliseks nagu on lepingu tegemise ajal. Vastutasuks siis toovad iga kevad valguse inglile (inim)ohvri. Noh, pole just midagi üliuut aga enda jaoks oli väga võigas see koht, kus perepea Paul Harkkokivi meenutab, kuidas ta kunagi ammu paljaste kätega enda kaks väikest last surnuks kägistas. Paul ei suutnud enam kannatada seda kuidas lapsed jälle õpivad ära mõne uue tembu, õpivad mõned sõnad aga varsti, hiljemalt järgmise suve saabudes, unustavad kõik ära. Klassikaline igavese elu mõnu ja needus.

Tegelastest oli enda lemmik Eriku poeg Markus - neljanda klassi poiss, kes kuulas heavy metalit ning vaatas õudusfilme. Selline jummala lahe tüüp, eks natuke tundsin ennast ka temas ära (metal tuli küll kolm aastat hiljem ning õudukateni oli veel rohkem aega).

 
Ilmselt oleks hea millalgi üle lugeda kuna raamat pole tingimata lineaarne ning vahel eksib ära unenäolis-filosoofilisse maailma. Üldse jäi raamatust kohati natuke segane mulje - ma tegelikult ka ei taha, et oleks järjekordne tellis kokku kirjutatud aga praeguse napi kahesaja lehekülje puhul jäi kohati loodud maailm kuidagi õhukeseks ja visandlikuks. Ma austan väga seda kui autor jätab lugejale mõned otsad lahtiseks aga praegu tundus, et mingil hetkel läks kuidagi rabinal ühtepidi raamatu lõpetamiseks aga teisalt oli ka soov jätta midagi lugeja fantaasia jaoks. Või siis on enda soome keele oskus piisavalt pealiskaudne.
Teksti loeti soome keeles

Kristjan Sander
Homo ludens (2019)


See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Tsirjulnik (1983)


Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Karen Joy Fowler
Sarah Canary (1991)


Sarah Canary on piiripealne ulmelugu. Tegevus toimub Ühendriikide läänerannikul aastal 1873 ning läheb käima, kui Northern Pacific raudteed ehitavate Hiina tööliste laagrisse saabub ühel kibekülmal öösel veider valge naine. Tema kingad ja kleit on kallid, kuid ta on igasugustest inimasustustest kaugel ja räägib arusaamatut keelt.
 
Noor tööline Chin Ah Kin tunneb, et tegemist võib olla vaimolendiga Hiina mütoloogiast ning läheb temaga kaasa. Nii algab kummaline teekond Spokane ja Seattle kaudu San Franciscosse, kus nendega liituvad ka hullumajast põgenenud BJ ja ringirändav sufražett Adelaide Dixon - kuid neid jälitab Kodusõja veteran ja friikide väljanäitusega raha teeniv Harold...
 
Ma ütleks, et eelkõige ongi see lugu unenäoline teekond täis kummalisi juhtumisi. Tegemist pole küll päris Dorothy teekonnaga võlur Ozi juurde, sest toimub see ikkagi ajaloolisel taustal ja midagi eriti erakordset ei juhtu. Unenäolise efekti annab siin pigem vaatepunkti nihutamine koos mõningase sellest tuleneva musta huumoriga.
 
Nimelt on kogu peamine seltskond kokku tulnud ühiskonna äärtelt (hiinlane, lihtsameelne ja naisõiguslane), ning nad peavad orienteeruma õhkkonnas, mis on erinevatel viisidel ühe või enama vastu neist vaenulik. Kummalisel naisel, kelle lihtsameelne BJ ristib Kanaarilind Sarah'ks, aga näib puuduvat igasugune mõtestatud side reaalsusega, mis raskendab asjaolusid veelgi.
 
Samas, kui autori idee on olnud märkimisväärne, jätab teostus minu arvates kõvasti soovida. Enamus loost liigub praktiliselt teosammul ning midagi eriti köitvat tegelastega ei toimu. See ongi muidugi olnud autori valik - aga mulle meeldiks sellise mõtte juures näha pigem vonnegutiliku satiirivindi kõvemat peale keeramist.
 
Minu jaoks hoidis mingit lugemishuvi siin üleval ainult põhjalik ja detailne ajalootaust. Samas tuletas see meelde näiteks Isabel Allende raamatut "Fortuna tütar", kus oli palju sarnaseid elemente (osaliselt aeg ja koht Läänerannikul, perspektiivid Tšiili naiselt ja Hiina mehelt), aga lisaks sellele oli ka kandev lugu olemas.
 
Kanaarilind Sarah' müsteerium on tegelikult täiesti arusaadavalt hiinlase Chini lõpukirjutisega kokku võetud ning autori mõte ja eesmärk on üsna selged. Lõpptulemust ei julge ma siiski soovitada muu kui ainult ajaloolise tausta poolest ning ainult neile, keda see spetsiifiline element huvitada võiks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Jan Kaus
Kontroll (2020)


Evald on staažikas mustkunstnik ja Mustkunstnike Liidu liige. Ta on andekas tüüp - oskab oma leivanumbrina veest veini teha (küll kõiki füüsikaseadusi järgides). Nüüd on ta aga enda arust langenud intriigi ohvriks: Mustkunstnike Liidu lähetusega oli broneeritud üks koht sümpoosionile Lõuna-Ameerikasse, ent selle napsas endale hoopis tema hea sõbranna, liidu juhatuse liige. Evald tahab kätte maksta, aga ei tea kuidas. Ta siseneb siiski Ameerikasse ära sõitnud naiskolleegi korterisse,. kasutades seekord oma võimet siseneda ruumidesse läbi seinte, surudes lihtsalt õlaga (ja eirates kõiki füüsikaseadusi). Nüüd on ta seal korteris ja juhtunud on see, mida ta on varem kartnud - võime läbi seina tungida lihtsalt kaob. Ja välja enam ei saa.
 
Kerges huumori võtmes lugu, mis paneb korraks muigama, aga tõenäoliselt on paari kuu pärast siiski meelest haihtunud, jätmata ei magusat ega valusat mälestust.
Teksti loeti eesti keeles

Stefan Wul
La mort vivante (1958)


Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...
 
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.  
 
Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.
 
Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...
 
Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.  
 
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.
 
1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.
 
1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.  
 
Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.  
 
Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.  
 
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...
 
Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab niheleme, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.  
 
Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.  
 
Ulmeseosed: Stefan Wul «La mort vivante»
Teksti loeti vene keeles

Andrei Beljanin
Zagovor Tšornoi Messõ (1999)


"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles

Karel Michal
Viirastused päise päeva ajal (1963)


Teinekord ma ikka mõtlen, et peaks endal internetis panema kinni igasugused raamatute ostu-müügikohad kuna ikka ja jälle leiab midagi huvitavat ning lugemata raamatute hunnikud kasvavad kodus veel suuremaks. Aga kui ka seda teeks siis ega raamatud lollid pole - nad on kavalad kui kuradid ja leiavad ikka tee mu riiulile. Antud raamat jäi silma Keiti Vilmsi seinal, nimelt jagas ta pilti pealkirjaga “Sel nädalal lugemisel” - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10222537284369535&set=a.10201895355534215&type=3 . See tekitas kohe arutelu ning Michali raamat oli üks, mida erinevad inimesed (muuhulgas ka Leelo Tungal) väga kiitsid. Mind ostis ära see kommentaar: “see on super raamat, seal on kana, kes paneb tänavasillutist, pärast surma rääkiv kass ja vaim, kes kummitab sõjaväe välipeldikus:)”. Kuna endale on tšehhi huumor väga istunud siis oligi varsti raamat Raamatuvahetusest kohal, selline õhuke vihik mahub ju hästi muude lugemiste vahele.
 

Loomingu Raamatukogu väljaandes on viis lühijuttu, Karel Michali raamat on originaalis samanimeline kuid märksa paksem. Karel Michal on tegelikult pseudonüüm, mille taha peitub tšehhi kirjanik Pavel Buksa. See jutukogu on pärit ta varajasest loomeperioodist.
 

Kuidas ma nüüd ütlen - eks ta üks vaese mehe Hašek/Čapek/Steklac ole. Tähendab, need kolm härrasmeest (ning ilmselt ma unustan veel kellegi ära) on enda jaoks tšehhi huumori (ning üldse huumori) tipp. Seega kui mõni autor on nende moodi siis see on tegelikult väga-väga kõva tunnustus enda silmis. Michal on tegelikult väga, väga hea aga mis seal salata - enda jaoks on mainitud kirjanike kolmik lihtsalt lati nii kõrgele ära ajanud. 
 

Kes tahab siis saab seda raamatut lugeda ulmena - sest on ju lisaks eelpool mainitud tegelastele juttudes ka kujumuutev inimene ning Valge Daam. Jutud on enda olemuselt pealispinnalt natuke muinasjuttude moodi aga allpoolt vaatab vastu ühiskonnakriitiline satiir. On siis juttu raamatupidajast kes saab võlusõrmuse või sõjaväes igavlevast staabikaptenist, kelle rahulikku tiksumist segab välikemmergus kummitav lummutis. Igaljuhul pagana ägedad lühemad palad, mul on kahju, et seda autorit rohkem maakeeli ei leia.

Teksti loeti eesti keeles

Suzanne Collins
The Ballad of Songbirds and Snakes (2020)


 “Laululindude ja madude ballaad” toimub 64 aastat enne "Näljamängude" triloogias kirjutatut, peaosas on härrasrahva seast pärit 18-aastane hilisteismeline/noortäiskasvanud Coriolanus Snow. Snow on orb, elab koos nõbu Tigrise ning vanaema Grandma'am’iga. Snowde perekond on saanud sõdades kõvasti räsida, raamatu alguses ongi neil tõsine probleem kas suudavad makse maksta ning äkki jäävadki kogu minevikuhiilgusest ilma. Järjekordsed mängud on tulemas ning Coriolanus Snow on üks mentoritest, kes saab 12. ringkonda esindava  Lucy Gray Baird mentoriks. Kogu selle perioodi ajaks õnnestubki tal veel viimased perekonna varanduseriismed kokku kraapida, et jätta teiste rikaste mentorite kõrval võrdväärne mulje. Edasi hakkab aga lugu keerutama ühes ja teises suunas, Collinsil on varrukast mõned huvitavad käänakud võtta. On ju Snow see isik, kes üle kuuekümne aasta hiljem on Katnissi maailmas mängujuht.  

Eks ta kohati selline klassikaline noorema lugeja pala ole - on sõprust, on varast armumist, on konflikte. Mingil määral sikutatakse Coriolanust läbi paksu ja vedela, vahel tuleb deus ex machina mängu. Kokkuvõttes selline “pole paha”, “okei”, “normaalne” raamat. Hetkel on küll olnud juttu vaid sellest raamatust aga kui Collins peaks ka selle raamatuga järjekordset sarja alustama siis minust jääb see ilmselt küll lugemata. Laululindude ning madude raamat laiendab kahtlemata Panemi maailma ning heidab nii mõnegi pilgu näljamängude algusaegadesse. Raamatuna on see selline keskmiselt huvitav tulemus, kui Katnissi triloogia oli üldiselt hoogne ja huvitav siis Coriolanus Snow maailm on rahulikum, vahepeal on ka aktiivsemat osa aga palju on sellist rahulikumat eluveeretamist. Samas on eriti just fännidel huvitav teada president Coriolanus Snow kujunemislugu. Isiklikult ei kahetse kindlasti raamatu lugemist aga vähemalt hetkel ei plaani küll seda endale riiulisse jätta, läks ulmeturule müüki ja leidis uue omaniku.

Teksti loeti inglise keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)


Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

H. Chandler Elliott
A Day on Death Highway (1963)


Lugu algab sellega, et üks pereisa peab vastust andma selle eest, kuidas ta peaaegu autoga keset lastesumma põrutas. Tegemist on lihtsa ja mitte eriti taibuka inimesega, kes armastab kiirust ületada – tüüpiline liiklushuligaan. Mehelt tahetakse juhtimisõigust ära võtta, aga ilma selleta ei saa ju peret ülal pidada. Alternatiiviks on paralleelmaailma (või õieti teisele planeedile) siirdumine. Nii tehaksegi ja kuna mehel on kõrini liikluspiirangutest, siis valitakse selline, kus neid pole. Küll aga on liiklejatel õigus üksteist viletsa juhtimise eest duellile kutsuda. Duelle aga peetakse suurel areenil kiirete sõidukite seljas ja põhirelvadeks on piitsad...
 
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
If There Were No Benny Cemoli (1963)


Üpris leidlik ja samas paeluv lugu, mis muuhulgas ennustab ajakirjanduse tulevikku. Revolutsionäär Benny Cemoli kultuse ja vallutuste väljamängimine mulle väga meeldis. Ometi jäi lõpus nagu midagi puudu. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma pole nii suur vandenõuteooriate fänn nagu autor ise.
Teksti loeti inglise keeles

Keith Laumer
The Exterminator (1964)


Ühes Ameerika külas (mille nime võiks tõlkida Pajusaluks) maandub külaline kosmosest. Kohe on aru saada, et külaline on arukas ja rahumeelne ning juba hakatakse tegema ettevalmistusi, et teda kombekohaselt vastu võtta (ja oma külakest promoda). Tulnukas vajab vaid veidi aega, et oma enne rahva ette astumist tõlkeaparaat töökorda seada. Kuid vaevalt jõuab tulnukas suu lahti teha, kui üks kogukas mees saali sisse jalutab ja ta lihtsalt maha laseb. Tuleb välja, et tegemist on kohaliku kahjuritõrjujaga, too aga väidab, tegi vaid oma tööd. Juriidiliselt pole tõepoolest tegemist mõrvaga. Kutsutakse kokku külanõukogu.
 
See on vaimukas ja üsna ootamatu kuluga jutt, puudu jääb vaid usutavusest.
Teksti loeti eesti keeles

Frederik Pohl
The Eighth Galaxy Reader (1965)


Tegemist on ühega enam-vähem regulaarselt ilmunud sariantoloogiatest, mille sisuks olnud jutud nopiti välja ajakirja Galaxy veergudel avaldatute hulgast. Käesoleval juhul oli noppijaks siis Frederik Pohl. Ei tea, kas olid jutud, mille hulgast valida, suhteliselt nõrgad või erines valija maitse minu omast arvestataval määral, aga kogumik jättis üsna kehva mulje. Oli paar paremat lugu, aga mitte midagi jalustrabavat.
 
Ometi moodustas antoloogia terviku, (paljude) lugude ühise joone tähendas koostaja üles sissejuhatuses. Neid seob nimelt kaasaegse ühiskonna (enamasti muretetekitavate) nähtuste võimendatud-edasiarenenud kujul (düstoopilisevõitu) tulevikku üle kandmine, mis peaks tulemuseks andma teatava satiiri. Taoliste juttude kirjeldamiseks oli võetud kasutusele termin comic inferno ning seda nime kannab ka  kogumiku esimene lugu Brian Aldissi sulest. Tegelikult on sellist lähenemist tunda üllatavalt paljudes antoloogia palades ja see loobki terviku tunde.
 
Paremad olid minu hinnangul Elliotti, Laumeri, Westi ja Dicki üllitised, neis käsitleti vastavalt liiklushuligaanlust, ootamatu pöörde võtnud esimest kontakti, turisminduse varjupoolt ning olukorda külma sõja järgselt rusudes Maal. Külm sõda käis muuseas ajastule omaselt läbi päris mitmest jutust.
 
P. S. Mina lugesin Londonis välja antud varianti (1968) ja selle järgi seadsin paika ka sisukorra.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Gods Themselves (1972)


The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Tuuli Tolmov
Elusa surnu päevik (2020)


"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Gadkije lebedi (1972)


Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Hallvanake ja Ussikuningas (2020)


"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.  
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme
Tööjõureform (2020)


21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Kõtse talu elajad (2020)


Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib. 
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Peiteaeg (2020)


Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Pettai
Taranditagused (2020)

Mart Kivastik
Tema tädi pärandus (2020)


Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi. 
Teksti loeti eesti keeles

Anonymous
Leixlip Castle and Other Tales (2011)


Oh heldeke millise häda ma endale kaela tõmbasin. Ma ei mäleta küll näiteks Mary Shelley “Frankensteini” olemust (üsna sarnasest ajajärgust) aga kunagi ammu-ammu lugedes ta hullult veniv või uinutav ei tundunud. Aga eriti just selle raamatu esimesed kolm lugu olid pagana jõhker unerohi. Ma olen seda raamatut vahelduva eduga kätte võtnud ca kuu aja jooksul, kõige karmim lugu oli Balzaciga mida lugesin unega võideldes, lõpuks sain läbi ja siis ka kukkusin voodisse. Okei, ma olingi lugemise ajal voodis, pigem kukkus raamat käest. Peale ärkamist polnud mul õrna aimu ka millest jutt rääkis. Pagana püssi plaadid on ikka siia kaante vahele kokku korjatud, iga lehekülje keeramisega tõusis jälle õhku selline tolmupilv, et ainult läkastasin ja pühkisin silmi. Kusjuures “Melmoth the Wanderer” on veel siin raamatus kõvasti  lühendatud versioon, täispikk romaan on pea 700lk.

Maupassanti “Nülitud käsi” oli õnneks midagi muud, tegu on klassikalise looga, millel on siis kerge õudusemaik man. Kusjuures ma ei pea end tingimata lihtsa kirjanduse fänniks aga antud kogumiku puhul küll meeldis just kõige sirgejoonelisem, ehk isegi klassikaline pala. Mis seal salata, viimase kahe anonüümsete autorite kirjutatud palade jaoks jagus võhma juba päris vähe ning ehk isegi ebaõiglaselt ei süvenenud enam eriti.

Võib-olla millalgi proovin uuesti aga hetkel tundub küll, et sedasorti gooti horror pole enda jaoks (või siis ei oska ise hinnata, tunnistan enda küündimatust). Jah, oli õudne küll, õudselt igav. Henry Jamesi “Kruvi keere” meeldis näiteks märksa enam - aga see on ka juba 19. sajandi lõpus kirjutatud.  

Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Immortal Bard (1953)

Orson Scott Card
The Originist (1989)


"Lugesin" seda lühiromaani vist oma kuu või kaks. Sisuliselt vajus alati lehekülje-paari peale silm kinni - need tapvad, tapvad dialoogid. Hirmigav!
Paneks vist isegi ühe, aga hämaralt mäletan, et mingi veerand lehekülge mõtisklust abielupaari kooselu teemadel mind isegi kõnetas.
Teksti loeti eesti keeles

Christopher Priest
Inverted World (1974)


Inverted World on eksistentsialistlik ulmelugu. Loo peategelaseks on Helward, noormees Maailma-nimelisest linnast, mida haldab hulk gilde. Enamus linnaelanikke veedab kogu oma elu linna sees ning väljapoole lähevad ainult vastavaid töid tegevate gildide liikmed.
 
Kuna Helwardi isa on Maamõõtjate gildist, võetakse ka tema õpipoisiks. See tähendab, et ta peab töötama mõnda aega kõigi tähtsamate väljaspool käivate gildide juures. Juba esimesel päeval, kui ta Rööpaseadjate juurde tööle läheb, näeb ta seda, et päike taevas tundub olevat täiesti vale kujuga.
 
Nagu Helward teada saab, seisab kogu Maailma-linn rööbastel, mida võetakse lõputult linna tagant lahti ja seatakse ette, linna samas tohutute vintsidega edasi tõmmates. See on vajalik, et püsida võimalikult lähedal pidevalt edasi liikuvale optimaalpunktile (aga miks, seda talle ei seletata).
 
Pärast pikka tööd erinevate gildide juures saab Helward viimase ülesande enne gildiliikmeks saamist - ta peab linna läbitud teed mööda tagasi eskortima kolm naist. Sellel teekonnal saab ta lõpuks teada hirmsa tõe, miks linn igavesti liikuma peab ja milline on maailm, kus nad paiknevad...
 
Selle raamatu lugemine oli huvitav kogemus. Stiili poolest oli lugu asimovlikult lihtne ja sirgjooneline, mis tundus huvitav valik "Uue laine" hulka kuuluva teose kohta, aga see võis olla autori valik linna ümbritseva jäätmaa ängistuse-tunde rõhutamiseks.
 
Tore oli see, et alguses võib see lugu tunduda olevat petlikult lähedal YA-düstoopia tüüpi asjale. On valitsev gildisüsteem, mis hoiab saladusi, on noor peategelane ja tema noor südamedaam, kellest eriti viimasel on tugevaid kahtlusi asja mõistlikkuse osas.
 
Umbes poole teose peal tõmbab autor sellel kõigel geniaalselt vaiba alt (kuigi vahest kui ma oleks matemaatik, oleks ma asjast aru saanud juba siis, kui peategelane esimest korda päikest näeb). Linna olukord tuleb lihtsalt võitlusest kõige armutuma jõuga universumis - loodusseadustega.
 
Lõppu aga on autor pannud veel ühe pöörde. Selles... pettusin ma paraku, kuna see ei haakunud kõigi varem toodud faktidega ja lisaks jättis natuke kunstliku mulje. Võrdleksin seda John Crowley "The Deep" lõpuga, kus eelnev lugu oli rohkem logisev aga pööre suurepärane - siin on see täpselt vastupidi. Naljakal kombel teose pealkirjale vastavalt.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Fred Hoyle
The Black Cloud (1957)


Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Stanley C. Sargent
Just a Tad beyond Innsmouth (1997)


Stanley C. Sargent on kirjutanud 2 väga sarnast juttu, kus figureerivad kaks sõnakehva Innsmouthi vanameest: Jeb ja Martin. Üks jutt on "Trust Me" ja teine "Just a Tad Beyond Innsmouth". Mõlemas loos ilmub Innsmouthi - sellesse ulmekirjanduse kuulsaimasse rannikulinnakesse - võõras, kes on ülbe ja üleolev ning loomulikult ei meeldi kohalikele. Saatuse tahtel satub see võõras mõlemas loos kokku tänaval midagi nikerdavate (whittling) vanameestega, kellega võõrad sugugi hästi jutule ei saa. Käesolevas jutus on saabuja kinnisvarahaldaja, kes küsib teed Falcon Pointi (aga Falcon Point asub ju ainult õige pisut Innsmouthist edasi, nagu me teame August Derlethi jutust "The Fisherman at Falcon Point"). Seal on riigi valdusesse läinud suur kinnistu ja plaan on kuivendada piirkonna tiigid ja sood, et kinnistut müügikõlbulikumaks teha. Aga kohalike jaoks ei saa see olla hea plaan, sest sealsetes tiikides elab olevusi...
 
Mõlemas jutus leiab võõras otsa just nimelt vesises keskkonnas ja ega seda raske ära arvata ei ole, kui kutsumata külalist on kujutatud nii ebameeldiva tüübina, nagu seda on tehtud. Väga originaalne see lugu küll ei ole, aga kaks napisõnalist vanameest annavad jutule humoorika varjundi ja alati on ju tore kui vastik tüüp saab õiglaselt kutuks tehtud. Miinusega neli, üks viletsamaid lugusid antoloogiast "Tales out of Innsmouth".
Teksti loeti inglise keeles

Kobo Abe
S. Karuma-shi no Hanzai (1951)


Juba pealkirjas torkas enda jaoks silma üks huvitav nüanss: “kuritöö” versus “kuritegu”, kumb on õige? Ise arvasin kogu aeg, et raamatu nimi on “Härra S. Karma kuritegu” aga võta näpust, on “kuritöö”. ÕSis on ka peamine sõna “kuritegu”, ka karistusseadustikus kasutatakse tänapäeval sõna “kuritegu”. Aga mis seis oli aastal 1984, see on juba omaette põnev küsimus.  

Raamat liigituks ilmselt kategooriasse “Kummalised lood”. Ma pole Kafka “Protsessi” küll läbi lugenud aga “Härra S. Karma kuritöö” tundub olevat midagi sarnast mingis mõttes. Raamatut saab lugeda mitmel viisil, on ta nüüd lihtne ulmelugu või allegooriline muinasjutt, see jääb juba lugeja otsustada. Kui läheneda sellele kui lihtsale ulmeloole siis võib raamatust teerulliga üle sõita ja põrgupõhja kiruda sest mitte miski ei klapi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see raamat midagi märksa enamat, selline mõistukõne.  

Juttu on siis härrast, kes ärkab ühel kenal hommikul üles ja avastab, et on enda nime ära unustanud, “oma nime ei leia ma enam üles”. Nimi on kadunud visiitkaartidelt, nimi puudub isikut tõendavas dokumendis. Mees läheb siis sööklasse, läheb töökohta ning mida edasi seda painavamaks õhkkond kujuneb. Kui mees satub rinda pistma kohtusüsteemiga siis kisub see kõik veel eriti jaburaks. Raamat keerutab edasi üht- ja teistpidi, mida edasi seda absurdsemaks ning tölbakamaks kõik kisub. Mingil hetkel veel tuleb välja, et tal on mõned võimed mida täitsa igal lihtsurelikul ei ole…  

Novot, selline tore väike raamatuke. Kui võrrelda “Neljanda jääajaga” siis kuritöö ei jõua nii painavaks minna, lisaks on kuritöö-raamat mõnevõrra kas just lõbusam aga napakam, vinti on vähe teistmoodi üle keeratud. Eks on lehekülgi ka kuritööl kaks korda vähem. Aga sarnane joon on mõlemis tajuda, näriv hirm, tühjus ja meeleheide. Mulle meeldis see jubedal kombel, millalgi võtan pikas plaanis ka “Luitenaise” ette.

Teksti loeti eesti keeles

Kai Aareleid
Vikerkaar (2020)


Müstiline lugu, mille võiks ulmesõrade seas levinud terminites märksõnastada sõnaga "ajaränd".
 
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
 
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Aliette de Bodard
The Citadel of Weeping Pearls (2017)


Ma ütlen ausalt, et lugu lugedes tundsin ennast taas nagu poisike, kes loeb põnevaid jutte indiaanlastest või kaugetest džungliseiklustest, unustades ennast tundideks ja päevadeks võõrastesse maailmadesse. Ja olgugi, et esmapilgul läksid kõikide tegelaste nimed sassi ning lisaks sellele oli osadel tegelastel veel mitu nime, kusjuures erinevad tegelased kõnetasid teisi tegelasi erinevate nimedega, vastavalt auastmele või familiaarsusele, kulges lugu siiski üsna ladusalt ja korraliku rütmiga.

 

Mulle tundus, et kõik oli tasakaalus: maailma tutvustamine, tegevustiku hargnemine läbi erinevate tegelaste pilgu, tilk tilga haaval informatsiooni edastamine – see kõik oli nauditav lugeda. Tõsi, loo lõpp läks paaris lõigus ehk natuke liiga tundlevaks ja näha oli, et kirjanik kordas seal iseennast, ent laiemas pildis oli see kahtlemata antud kogumiku parim lugemiselamus.

 

Mõelda vaid – tajulaevad, mis on elusolendid, inimeste poolt sünnitatud tajuga tehismasinad; esivanemate mälupangad, mis projitseerivad salvestatud vaimolendeid ning lasevad neil suhelda elavaga; ajarännakud väljaspool aega ja ruumi, ajaparadokside lahendamine täiesti geniaalsel viisil.

 

Sa ei muuda midagi. Selles on kogu asja ilu. Paradokse ei ole. Ära karda, et tapad iseenda või teed halba oma emale. See pole võimalik.
... Ta oli seal, kuid mitte seal.
... Ta sai asju mõjutada, muutused ei jäänud lihtsalt püsima. Justnagu oleks universum vedru – ükskõik millise jõuga sa seda ka ei sikutanud, pöördus see alati tasakaaluasendisse tagasi (lk. 49)

 

Igal loo tegelasel on mängida oma roll – neil kõigil on konstrueeritud tegevustiku raames reaalne eesmärk, mida täita. Meil on insener, keda kannustab soov näha 30 aastat tagasi salapäraselt kadunud ema, meil on keisrinna, kelle riik on kohe-kohe sõtta astumas, meil on keisrinna tütar, kelle kogu elu on olnud vanema õe varjus elamine, meil on väejuht, kes on sattunud keisrinna soosingusse ning peab lahendama suurmeistri kadumise saladuse ning meil on tajulaev, kes üle kõige maailmas sooviks võita oma ema, keisrinna noorima tütre tähelepanu. Ja nende kõigi teed ühinevad, nende kõikide tegevusest sõltub see, kuhu lugu lõppeks viib. Lisaks veel terve hunnik statiste ja kõrvaltegelasi, kelle olemus ja vahel pelk viide mingile tegevusele („Kaks surnud imperaatorit luusisid toas ringi, põrnitsedes segamini voodit ja pooleldi avatud kummutisahtleid, nagu oleks tegemist isikliku solvanguga” lk. 40) annab jutule sügavust ja dünaamikat.

Teksti loeti eesti keeles

Neal Stephenson
Seveneves (2015)


Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Karen Orlau
Sealtmaalt (2002)


Karen Orlau on kirjutanud üsna palju õuduskirjandust, raamat ise on sarjast “Kummalised lood”. Selles sarjas ilmuski vaid kaks raamatut (teine on Molly Browni “Valel ajal”). Kirjastus Salasõna tegutses aastatel 1998-2005, tegu oli Mario Kivistiku kätetööga, milles ilmusid muuhulgas ka Marduse raamatud. Ma muidugi ei tea kas Salasõna tegutses ka varem kui “Mardus” veel ajalehe formaadis ilmus. Aga see selleks.
 

Karen Orlau kohta on kasutatud väljendit “eesti dame noir'”, enda jaoks see kogumik isegi niiväga õudne ei olnud. St jah, eriti kui panna raamat ajaloolisele skaalale siis ilmumise ajal asetus ta hoopis teisele taustale. Raamatus on loomulikult ka õudust kuid pigem ongi lood kummalised, noh. Või kõhedusttekitavad. Ei tahaks ise ühte silti külge panna kuna raamatus on teemadevalik märksa laiem.
 

Kogumikega kipub ikka minema nii, et mõned lood eristuvad teistest, kas siis meeldivuse või ebameeldivuse poolest, on tugevamad ja nõrgemad. Läbiv joon kipub enda jaoks olema ürgsus, see on ka Orlau kirjanduse juures see mis endale kõige rohkem meeldib ning näiteks “Rannahiidsetes” selgelt välja tuleb.
 

Kui rääkidagi täpsemalt mõnest meeldejäävamast loost siis “Habras ime” on vaid kuue lehekülge aga pagana lummav lugu joodikmehe armastusest. Jätab kenasti lugeja otsustada kas see üldse ongi ulme, äkki on hoopis napsitaja deliiriumiga tegu?
 

“Hirmu suured silmad” on ka üks kuuelehene lühi-lühike lugu, endale jäi esimest korda ette kunagi ammu “Marduses”, praegu oli tore üle lugeda ja “ahha, mäletan küll!” avastada. Võiks ütelda, et stephenkingilikus meeleolus väike lookene mis on paganama äge.
 

“Rannahiidsed” ongi enda jaoks see “miski”, mis teeb Orlaust Orlau. Rahvapärimuslikusegune naha alla pugev õudus, rannakülahorror naistest läbi mitme generatsiooni. Stalker on siinkohas küll auga ära teenitud.
 

Nimilugu “Sealtmaalt” on klassikaline ja samal ajal kurb lugu noorest armastusest ja mineviku külge klammerdumisest. Ei ole tingimata midagi uudset aga teate, töötas!
 

“Hunt, madu ja Põrgu perenaine” on üks jutt, mis on osades arvustajates tekitanud kunagi väga palju vastikust (“Jutt on rõve!”, ”See pani mind mõtlema, miks autor sellist asja vajalikuks kirja panna pidas? Kas ta elab nii mingeid komplekse välja? Maandab pingeid? Paiskab kogu kurja oma sisemusest teostesse ja on eraelus selle võrra parem inimene?”, “Ei meeldinud mulle see lugu.Liiga palju vihkamist (lausa ood vihkamisele), liiga palju sadismi, liiga perversed inimesed.”), mis enda jaoks oli suur üllatus. St ma lehitsesin BAASi arvustusi peale raamatu lugemist, päris huvitav oli näha teiste reaktsioone. Minu arvates oli see väga kena raju jutt õdedest ja perekonnast, kes leiavad enda frustratsiooni väljaelamiseks üsna reljeefse viisi tõepoolest. Meeldejääv!
 

“Hingesugulane” jätab jälle palju lugejale mõtlemiseks. Lugu sellest kuidas saada jumalaks ja jumaldatud.
 

“Hall koer” - seda lugedes tulid endale silme ette lapsepõlvest mitmed kohtumised koertega, lapsena mõjusid igasugused vähegi suuremad urisevad loomad ikka päris hirmsalt. Siin jutus on peategelaseks täiskasvanud aga hirmud on aegumatud ja universaalsed. Seda lugedes tekkis tahtmine kaasa plaksutada, lisaks veel see puänt - no kuidagi eriti hästi õnnestunud.
 

“Lastelaul” - kaasaegse sättungiga muinasjutt, jällegi on lugeja ülesanne mõned detailid enda jaoks lahti mõtestada, autori käest pole mõtet uurida, et mida nüüd üks või teine asi tähendas. Kui mõtelda õuduseskaalal siis sellised lood on enda jaoks ühed hirmsamad, pelutavamad.
 

“Malin Malini metsast” võtab raamatu kokku ning selgitab ka kaanepilti. Ilus metsane meeleolulugu mis voolab ja voolab, saab väga ruttu otsa  - ning see ongi hea! Jällegi kuidagi väga mõnusalt õige närvi peale sattunud, meeldis endale jubedal kombel.
 

Üheteistkümnest loost kaheksa on sellised, mis erineval moel meeldisid kohe VÄGA, kolmest ei kirjutanud (need polnud ükski kindlasti halb aga jäid natuke lahjemaks enda silmis). Kokkuvõttes väga mõnus lugemine, ei ole liiga pikk ning läbiv naiselik toon ja joon istuvad hästi. Tegu pole kusagilt otsast “naistekaga”, siin lugudes on tugevad ning eneseteadlikud tüdrukud, nõiad ja naised kes seisvad enda eest ning teinekord seavad maailma vägagi karmilt enda käe järgi paika.
 

Ma tegelikult imestasin, et see raamat Raamatuvahetuses “ripakil” oli. Sest üldiselt vanemat eestikeelset ulmet väga palju ei liigu (kui jätta välja nõuka ajal kümnetes tuhandetes ilmunud raamatud), aja jooksul on need ära ostetud ja riiulitesse ära pandud. Läks igaljuhul õnneks.

Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 1: Tähehiiglaste orjad (2016)


Kirjastus Fantaasia on ilmutanud Silverbergilt kolm jutukogu, see on neist esimene. Antud raamat kajastab lugusid kirjaniku varajasest kirjanikunoorusest, olemuselt on need pigem lihtsamad seikluslood, küpsema Silverbergini on veel aega. Järgmised kogud lähevadki ajas järjest edasi. See raamat räägib päris palju ulmest Ameerikas eelmise sajandi viiekümnendatel, Silverbergi tekstid on aastatest 1955 - 1958. 
 

Juttude alguses on autori enda kommentaar, mis on alati ka loo kohta aga suuremas osas kajastabki tolle ajastu ulmekultuuri. Ning see on ikka pagana põnev, kuidas makstakse jala ukse vahele saanud autoritele üllatavalt heldelt, kuidas toimetajad väga julgelt lugudega ümber käivad, kuidas on täiesti normaalne, et mõne varjunime taga on üle kümne erineva autori, kuidas toimetaja ise valib, et mis varjunime all nüüd järjekordne jutt parasjagu ilmub. Silverberg ise kirjeldabki, kuidas nii mõnigi talle varem meeldinud autor on osutunud väga paljude varikirjanike koostööks, kuidas ta ise saabki mõneks autoriks, kes talle varasemalt on meeldinud. Kogumik lõpebki sellega kuidas üks periood saab USA pehmekaanelises pulpulmes otsa, Silverberg ise mingi hetk avastas end üldse kirjutamas ulmevabasid softcore erootilisi romaane tükki kaks või kolm kuus. Mis oli igatepidi ainult hea kuna läbi rohke kirjutamise ta järjest arenes, lisaks on ju ta hilises loomes erootilist joont (õrnalt) siin ja seal tunda, näiteks “Aja maskides” (üks enda suuri lemmikuid).
 

Selles kogumikus on koos üheksa pala, ei tahakski neid eraldi lahkama hakata kuna kokku on nad üks hunnik kiiret ja hoogsat lugemist. “Cutwoldi kütid” on üks, mis selgelt teistest eristub moraalse dilemma poolest. “Jaht kosmosenõiale” on uskumatult tihe ja detailne klassikaline kosmoseooper, natuke üle 40lk aga pagana mõnus maailm. Nii on paljude paladega, kasvõi nimilooga kus (tsisteerin nüüd Raul Sulbit): “1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.” Ainult mõnikümmend lehekülge aga kui palju põnevat maailma suudab noor autor sellega lugejale manada!
 

Eks on muidugi ka igatepidi üsna lihtsaid lookesi paar tükki, nagu näiteks “Astu mu pähe”, mis on enda jaoks huvitavam pigem ajalooliselt, selliseid ampsukesi oli ka “Marduse” algaegadel eesti ulmes päris palju kus küpsema kirjanduse mõistes nagu polegi suurt midagist, natuke tegevust, kulunud puänt ja… kõik.
 

Nii mõnigi jutt on hiljem kirjanikuhärra poolt leidnud uue ja põhjalikuma vormi, näiteks lühijutt “Uus algus” on tegelikult romaani “Uus teekond” eelkäija. Selle puhul oli põnev lugeda kuidas autor luges märksa hiljem täiskasvanud kirjanikuna üle nii romaani ja lühijutu sisuliselt eraldiseisva lugejana kuna ei mäletanud enam väga midagist. Ning talle meeldis see kõik väga! :)
 

Endale meenutas see raamat head hakklihakastet. On ju olemas igasuguseid toite ning ka tippkokad alustavad lihtsamate roogadega. Samas saab ka selliseid “labaseid” toite ära rikkuda - või siis valmistada imemaitsvalt. Õitsvas eas Silverbergi noor ulme on just selline mõnus ja maitsev söök, mille valmistamist ning söömist ei pea küll keegi häbenema.
 

Äge, et kirjastus Fantaasia on võtnud ühe autori niimoodi ette ning ta lühiloomingut kolme raamatuna süstematiseeritult avaldanud. Võtan kindlasti ka järgmised kaks millalgi ette. 

Teksti loeti eesti keeles

Frank Herbert
Dune (1965)


Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
 
Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
 
Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
 
Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
 
Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
 
On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
 
Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
 
Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
 
See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Jim Butcher
Storm Front (2000)


Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Sleza Alrona (2020)


Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

H. P. Lovecraft John Glasby
The Weird Shadow over Innsmouth (1999)


Lovecrafti lühiromaanist "The Shadow over Innsmouth" on säilinud märkmeid ja lõike loo esialgse versiooni kohta. Need on ilmunud kogumikus "Something About Cats and Other Pices" (1949). Nende põhjal kirjutas Glasby loost sellise variandi, milline ta oleks võinud esialgse plaani põhjal olla. Ma pole neid märkmeid lugenud ja Lovecrafti loo lugemisest on samuti palju aastaid möödas, mistõttu võrdlema ei hakka. Mälu järgi võin siiski öelda, et Glasby loos rõhk ühel sõrmusel, mille peategelane saab minajutustaja käest ja mis oli kunagi kuulunud kapten Obed Marshile. Sõrmuse müstiliste omaduste tõttu realiseerub ettekuulutus, et Obed Marsh saabub veel kunagi Innsmouthi tagasi ja seetõttu on loo viimane neljandik minu meelest täiest erinev kanoonilisest Lovecrafti versioonist. Samuti puudub Esoteerilise Dagoni Ordu hoone külastuse episood. Keskpärase nelja vääriline lugu. See on ilmunud sümpaatses antoloogias "Tales Out of Innsmouth: New Stories of the Children of Dagon" (Chaosium, 1999).
Teksti loeti inglise keeles