x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 68 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
William Gibson
Neuromancer (1984)

Edgar Allan Poe
Valit novellid II: Tulihobu (1924)


Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Pebble in the Sky (1950)


"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmov
Mis vaevab hundi südant? (2019)


Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Ainult unenäos (2019)


Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmov
Mis vaevab hundi südant? (2019)


Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Helen Käit
Libahundi päevik (2019)


Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Haruväljapääs (2019)


Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Mälestus igavesest eilsest (2019)


„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid David Noë
Kirjatark ja Doktor (2019)


Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Haruväljapääs (2019)


Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll.

Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Mälestus igavesest eilsest (2019)

Laura Loolaid David Noë
Kirjatark ja Doktor (2019)


On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub. 

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. 

Teksti loeti eesti keeles

Laura Loolaid
Tagalas on alati soe (2019)


Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Helen Käit
Libahundi päevik (2019)

Laura Loolaid
Tagalas on alati soe (2019)


See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Bar Hiid
Sierra (2019)


Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. 

PS. Oponeerides eelarvustajatele - kogu ulmelise butafooria üliküllus ning lahedate ideede tulevärk ei suudaks kompenseerida loo kui niisuguse ja selle jutustamisoskuse puudulikkust :)

Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Langtoni maailm (2019)


Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Kuigi sa proovid olla hea (2019)


Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas frau Loide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.

Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on siis varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus Tuumahiid. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi väikese algustähega on pealkiri raamatus esitletud.

Kõikide lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes mida selle sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, et kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda. Samas olgu siis tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest puuduvad kõik alamžanrile omased jooned – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.

Maailm on keskaegne; nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust. 

Tervet arvustust kogumikule saab lugeda Reaktoris nr 93 juuni 2019 - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-triinu-meres-kuigi-sa-proovid-olla-hea--isiklikust-uldiseks

Olgu siis üldistades öeldud, et mulle väga meeldis jutt "Sulavesi ja vereside", mis minu meelest esindab Meresi loomingut selle parimal kujul. "Nagu nuga vööl" on niivõrd lühike (õnneks!), et ei jõudnudki erilist emotsiooni tekitada. Rahuldav. Kogumiku suurema osa täidab kolmas lugu - lühike romaan "kuigi sa proovid olla hea", mis osutus kahjuks mitterahuldavaks. Kontrast esimese ja kahe järgneva vahel on ületamatu. Kogumiku tervikhinne on seega selline mõtteline tehe keskmise leidmiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
kuigi sa proovid olla hea (2019)

6.2019

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Nagu nuga vööl (2012)

Triinu Meres
Võtja (2015)


Loomingus ilmunud arvustuses antoloogiale «Pikad varjud» kirjutasin märtsis 2016 sellest loost järgneva lõigu:
Kui Mehis Heinsaare «Tiigi sünd» on autorile tüüpiline maagilis-realistlikus vaimus loba, millel pole vähimatki pistmist ei Laipaiga ega etnoõudusega, siis Triinu Merese «Võtja» üle saab vaid nõutust tunda. Ja kurbust, et mõne aasta eest väga tugevalt žanriulmesse tulnud ning tõelist fantastikatulevärki ja lahedaid narratiive pakkunud autor on otsustanud loobuda lugejatele arusaadava süžee jutustamisest ning langenud modernistlike vormieksperimentide küüsi, mis võivad tuua autorile avastamis- ja saavutamisrõõmu, kuid jätavad lugeja kõrvaltvaatajaks, kellel pole selles mängus enam rolli ega üldse midagi meelt lahutavat või emotsionaalsust arendavat.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinster
A Logic Named Joe (1946)

Cordwainer Smith
Norstrilia (1975)


Norstrilia on ulmelugu ülikaugest tulevikust 15 000 aasta kaugusel. Peategelane, Rod McBan, 151ne selle nime kandja on pärit planeedilt Old North Australia, või kohalikus dialektis Norstrilia. Selle elanikud on uskumatult rikkad, kuna ainult sellelt planeedilt on võimalik saada ülipikka elu andvat ainet strooni. Stroon kujuneb kohalike hiiglaslike mutantlammaste viirushaiguse kõrvalproduktina ja seda kunstlikult luua pole võimalik.
 

Kohalikud elanikud on aga juba ammu otsustanud sellel varandusel ennast mitte rikkuda lasta ning elavad üliranget spartalikku elu, mis on inspireeritud vana Austraalia farmeritest. Selle eluviisi juurde käib ka karm eugeenika rahvaarvu piiramiseks. Peategelane McBan ongi selle tõttu ohus, sest erinevalt enamusest kohalikest on ta ainult ebastabiilne telepaat.  

Teades, et tal on vaenlane, kes püüab teda igal juhul hävitada, otsustab McBan teha midagi erakordset - oma iidse superarvuti abiga mängib ta strooni-turul ning võidab lõpuks nii palju, et temast saab universumi rikkaim inimene. Kuna see viib ta joonelt veel suurematesse ohtudesse, saadetakse ta anonüümselt Vanale Maale peitu. Seal aga ootavad teda Alaminimesed, loomade põhjal loodud inimtaolised biorobotid, kes on juba ammu unistanud messiasest, kes neid orjusest päästaks...  

Ma pean ütlema, et see raamat oli põnevatest ideedest nii pungil, et sellesama loo oleks vabalt võinud kirjutada näiteks neljaks 800-leheliseks telliseks - millekski, nagu on Dan Simmonsi Hyperioni saaga. Mahutada kõike seda vähem kui 300 lehekülje peale on paras kunsttükk. Eriti veel arvestades, et kõik need kohati lausa jaburad ideed sobisid hästi kokku ning ei olnud tunnet, nagu hakkaks see universum peale vaadates kohe koost lagunema.  

Samas on see lühidus ka loo miinuseks. Kui loo esimeses pooles on veel aega ja võimalust detaile haarata, siis teises pooles kihutavad tükid nii kiiresti mööda, et see kaleidoskoop tekitab pigem kerge peavalu. Mul on autorist siinkohal kahju, sest kirjastused ei pidasid sedagi teksti avaldamiseks liiga pikaks (ilmus see algselt kahes osas). Oleks ta elanud ajal, kus 500 lehekülge pole mingiks küsimuseks...  

Kokkuvõttes jäi siiski positiivne tunne. Selle loo universum on haarav ja hästi läbi mõeldud. Autor oskab kirjutada teatava sünge huumoriga - minu arvates on heaks näiteks Vana Austraalia kirjeldused või erinevate loom-Alaminimeste käitumine. Sellist stiili tahaks ulmekirjanduses heameelega rohkem näha. Tekkis üsna arvestatav huvi ka teiste selles universumis toimuvate lugude vastu.  

Hinnang: 7/10, aga pigem tugevalt

Teksti loeti inglise keeles

Helen Käit
Libahundi päevik (2019)


Pikk ja lohisev lugemine, milles on mõningane võlu, mis kutsub ikka lõpuni "kannatama". Kahjuks lugu kuhugi välja ei jõudnudki... Loo sissejuhatuses, mis on julgelt 2/3 kogu kirjapandust, keritakse üht ja sama mõtet niivõrd kaua, et kuskil poole peal tekib juba kange tahtmine kogu kupatuse lugemine vahele jätta ja otsejoones lõpuvaatusele hüpata. Kui juba alguslõigus kuulutatakse välja kogu loo point, siis milleks see vahepealne teen angst? Autor peaks olema ometigi juba sellest faasist möödas ning kerge googeldamine näitab ka tervet posu lastele ja noortele suunatud raamatuid raamatupoodides.
Võib-olla ma pole lihtsalt antud loo sihtgrupp? Liiga vanaks jäänud ja ei suuda enam suhestuda endast poole nooremate maailmavaluga? Loo mina-tegelasele tahaks karjuda - mees, sa oled libahunt! Anna lihtsalt tappa nendele kiusajatele! Me ju kõik teame, millised ühed õiged libahundid välja näevad, Stephenie Meyer kirjeldas seda meile! Katsu sa sellise kallal norida. Aga ei - meie loo peategelane tundub olevat mingi kasimata ja räpane, sorgus juustega tüüpiline emonooruk, kellel puudub positiivne isakuju, kes õpetaks oma poja maailmavaluga tegelema.
Oleks selles loos siis mingi moraal - ei, seda pole. Sisuliselt on tegemist lihtsalt koolitulistamise kirjeldamisega, ainult et kooli smugeldatud relva asemel on peategelase libahundiks olemise needus. Me ei saa isegi teada, miks peategelane libahunt on. Me ei saa teada tegelikult mitte midagi ja loo lõppedes vaatad aknast välja ja mõtled, et "noh, jah. Mis siis ikka..." 
 
Teksti loeti eesti keeles

Hal Clement
Mission of Gravity (1954)


Loen taas kord üle ja leian ikka, et üks selline lugu on väärt paarisada dramaatikast ja soolikatest kubisevat õudukat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Prelude to Foundation (1988)


See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

A. E. van Vogt
The World of Null-A (1948)


Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Stars, Like Dust (1951)


Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip Pullman
His Dark Materials: Northern Lights (1995)

Lois H. Gresh
Cult of the Dead and Other Weird and Lovecraftian Tales (2015)

Ilmar Kelder
Sooilvese aeg (2018)

B. V. Larson
Steel World (2013)


Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Finney
The Body Snatchers (1955)


The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat... 
 

Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.  

Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.  

See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".  

Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.  

Hinnang: 5/10

Teksti loeti inglise keeles

Ken Liu
The Grace of Kings (2015)


Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Ander Skarp
Mälestus igavesest eilsest (2019)


Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi Tobias S. Buckell
The Tangled Lands (2018)


Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
All These Worlds (2017)


Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
 
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Ander Skarp
Hinged kuuluvad masinatele (2018)


See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles

Mario Pulver
Bulgarini karjamaa (2019)


Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Artur Räpp
Kollased silmad öös (2019)

Mairi Laurik
Mina olen Surm (2016)


Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Night Shift (1978)


See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").



Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.


"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.


"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.


Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...


Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.


Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.


Ehe ja vürtsine värk, soovitan soojalt.


Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
Beyond Lies the Wub (1952)

Orson Scott Card
Children of the Fleet (2017)


Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Williamson
Bright New Universe (1967)


Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

Artur Räpp
Kollased silmad öös (2019)

Riho Välk
Ainult unenäos (2019)


Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Bar Hiid
Sierra (2019)

Joel Jans
Langtoni maailm (2019)

Bar Hiid
Sierra (2019)


Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
 
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
 
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Langtoni maailm (2019)


Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
 
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Lois McMaster Bujold
A Civil Campaign (1999)


Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Marssi vallutamas (2017)

Riho Välk
Ainult unenäos (2019)


Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.
Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub.
Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku.
Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal?
Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Walter Tevis
Mockingbird (1980)


Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
Doorways in the Sand (1976)


Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
The Ghost Brigades (2006)

Ander Skarp
Golem (2019)


Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
 
Kriitika pool...
 
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte.
 
Näiteks: Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...” 
 
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
 
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
 
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
 
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatuses, rassistlikust olemusest või eesti keeles neutraalsusest. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
 
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Artur Räpp
Kollased silmad öös (2019)


Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...

On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.

Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.

Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.    

Teksti loeti eesti keeles

Andrei Frolov
Dva hištšnõh vzgljada (2018)


Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Peter Szentmihalyi Szabo
Az utolso vadasz (1978)


Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

John W. Campbell, Jr.
Who Goes There? (1938)

Sever Gansovski
Vinsent Van Gog (1970)


Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Newtoni esimene seadus (2019)


Tavapärasest erineva kirjutusstiiliga harjumine läks üllatavalt kiiresti ja minu meelest oli vägev seikluslik Eesti alt-ajalooromaan. See Ehatähe lennuks valmistumine tuli natuke kiirelt ja ebausutavalt, et nad ilma katsetuseta kohe sobiva hiiglasliku pronksruuna valmis meisterdasid, kui Maal lendavad õhulaevad järjepanu alla sadasid. Neid oli nii Maavalla kui Leedu taibudel aega vähemalt katsetada (mida sai lugeda ka peatükkide alguses olevatest väljavõtetest). Elik kuni Entiteedi lahkumiseni oli Kolde mõisa teadushullus ja butafooria täitsa seeditav. Muus osas on näha, et antud romaani on väga palju sisse pressitud. Kõrgema seltskonna mängud jäid natuke lahtiseks, kuigi just too pool oli äärmiselt huvitav. Minu meelest tubli algus uuele sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Michael Crichton
The Andromeda Strain (1969)


"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Williamson
After World`s End (1952)


After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles