x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 48 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
B. V. Larson
Machine World (2015)


Seekord võitleb leegion Valrus siis Masinate maailmas. Raamatu ainus miinus on, et noist masinatest räägitakse üsna vähe. Neid muidugi rapitakse veidi ja nemadki tapavad inimesi - peamiselt küll inimeste seljast töödeldud metalli õgides - mis sa hing ikka vaenuliku atmosfääriga planeedil ilma kaitsekostüümita teed, eks tuleb surra. 
Aga muidu läheb seeria minu meelest aina paremaks. Peategelane areneb, üha enam ilmub põnevaid kõrvaltegelasi. Tähtedevaheline poliitika muutub üha keerulisemaks. Mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Per homicidium ad astra (2018)


Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...
Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus. 
Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde. 
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)

6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)


Aasta 1887. Tartust pärit rahvaluule-koguja kohtub Kagu-Eestis ringi uidates mõnevõrra räsitud olemisega külajoodikuga, kes jutustab talle oma ekslemisest metsas, müstilisest Kolmevaimukivist ja seda ümbritsevatest tontidest. Õpetatud mees eeldab muidugi, et toimunule on olemas mingi ratsionaalne seletus ja otsustab selle Kolmevaimukivi metsast üles otsida...
Küllaltki tüüpilise süžeega õudusjutt, ent hästi kirja pandud ja päris üllatava lõpplahendusega.
Üks detail loos jäi küll veidi kummaliseks - kuidas sai 1887. aastal elanud minategelane Nikolai II "meie kõige armulisemaks isevalitsejaks" pidada, kui too tõusis Venemaa troonile alles 1894. aastal?
Teksti loeti eesti keeles

Mari Järve
Esimene aasta (2011)

Indrek Hargla
Heliose teoreem (2018)


Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada. 
"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Osariigi presidendi kohtumine (2012)


Viieleheküljeline jutt on vist mõeldud ulmevormis poliitilise paskvillina. Naljakas ei olnud ja midagi muud ma selles ka leida ei suutnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Tammõküla viljakuivati (2015)

Robert A. Heinlein
Double Star (1956)

Indrek Hargla
Penningbütteli kummituse juhtum (2018)


Kummituslugu 19. sajandi Tartut meenutavast kohast, kus loodusseadused toimivad teistmoodi ja mis paistab kuskil alternatiivses maailmas asuvat...
Võimalik, et see tegevusmaailm võiks pikemalt lahti kirjutades päris huvitav olla, ent käesolev 3-4 lehekülje pikkune laast jäi üsna väheütlevaks.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)


Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...
Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.
Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...
Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
The Door into Summer (1957)


Nunnu raamat tõesti, nagu eelkirjutajad mitut puhku märkinud. Armastuselugu meenutas mulle igivana laulu "ei takista vallid, ..."
Ning taas kohtasin siin Heinleini usku inimmõistuse ... see tähendab, realistliku inimmõistuse jõusse. No olgu, peategelane oli kaunis über-Edison, aga mis siis. Ulme ju.
Sain eelnevatest arvustustest ka teada, et eksisteerib tõlge eesti keelde. Krt, raamatukogu on kaugel, nagu Wendell Urthil tüdruk. Siiski oleks päris huvitav näha, kuidas Petroniuse jutud eesti keelde tõlgiti.
Tõlkimisega seoses teen ühe siinses lõimes 20 aasta taguse veaparanduse. Arvestades raamatu ilmumisaastat, on väljendi "Thorsen tubes" ainuvõimalik vaste eesti keeles "Thorseni lambid".
Aga hirmsasti meeldis mulle koht raamatu lõpus, kus Heinlein mingite virisejate kohta ütleb, et neist suurem jagu "ei oska naela seina lüüa ega arvutuslükatit kasutada". Seda et... kas teie oskate? Seda teist asja, ma mõtlen...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Second Foundation (1953)


Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Siim Veskimees
Merevaiguvalgus (2004)


Et Amberi sari ammendas end minu jaoks kuskil seal viienda raamatu kandis, siis polnud ka siin midagi eriti enda jaoks leida. Lugu on, teostus on, aga... Mingi kummaline 1990. aastate vaib on ka veel lisaks asjal küljes. Kes, mille järgi nostalgiat tunneb, isiklikult siin jutus see häiris. 
Teksti loeti eesti keeles

Elläi Tuulepäälse
Apelsinikollane (2004)


Ma annan endale üsna hästi aru, et ma võibolla ei peaks üldse küberpungi peale oma aega kulutama (päris raiskamiseks ei taha seda ka nimetada, sest alamžanris on asju, mis mulle on vägagi meeldinud nii teksti kui filmina), aga kestvad kiiduavaldused ja taga igatsemine tegid paratamatult uudishimulikuks.
Hinne väljendab täpselt seda ükskõiksust, mida jutt tekitas. Lugesin ja lugesin ja ei saanudki üle-ega-ümber mõttest so what...? Võibolla peaks mul teistsugune ajuehitus ja reaalsustaju olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)


Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)


Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Jõulujõud (2013)


Etnohorroriks oleks seda laastu liigitada vast vale... Lugu ei pretendeeri õudusele, vaid pigem südamlikkusele. Ehk siis selline etnoteemaline üleloomulik lugu. Ja nii lühikese loo puhul ei saa vist sisust põhjalikumalt rääkida, ilma et midagi olulist välja lobiseks. 
Korralikult kirja pandud, aga mind jättis kuidagi külmaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)


Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...
"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...
 
Teksti loeti eesti keeles

Enn Põldroos
Circletown (2018)


Enn Põldroos sai mõned päevad pärast "Circletowni" müügile ilmumist 85 aastaseks, mis tähendab (kui ma ei eksi), et tegu on Eesti vanima ulmedebüüdiga, ja isegi maailma mastaabis on see kindlasti muljetavaldav tulemus.
 
Cicletown on ringlinn, mida ümbritseb müür ja selle taga kõnnumaa. Käivad jutud, et kusagil on veel taolisi tsoone. Sees valitseb totalitaarne ühiskond: inimesed on kiibistatud, nende kontaktid teiste inimestega registreeritakse, pikaaegsed suhted samade kaaskodanikega ei ole soositud. Kõrgtehnoloogilise virtuaalreaalsusega paralleelselt eksisteerib suhteliselt tavaline elu-olu. Mis inimkonnaga on juhtunud, jääb lõpuni selgusetuks. Inimesed on nummerdatud ja nende "ristinime" enamasti ei mäletatagi. Tsoonist põgeneda üritavad inimesed lastakse müüril maha või aetakse neid taga ka Kõnnumaal. Üksikutel on õnnestunud siiski lahkuda.
 
Peategelane 375 (Bart) on nooruk, kelle maailmapilti me näeme. Nagu taolistes düstoopilistes totalitaarrežiimides eeldada võib, tahavad mõned inimesed elada vabamalt ja tekkinud on arvutihäkkeri moodi noortest kujunenud seltskond, keda vastupanuliikumiseks nimetada oleks ehk liiast. Bartil tekivad nendega keelatud kontaktid ja enda elu päästmiseks tuleb tal põgeneda, mis ka õnnestub. Kõnnumaal ekseldes satub ta mahajäetud eluasemetele, kus ühes on rikkalik raamatukogu. Nende raamatute abil kujunevad tal mingisugused teadmised inimkonna varasemast, teistsugusest elust. Ta otsustab suunduda palverännakule Santiago de Compostelasse, mis asub ca 800 km kaugusel - selle põhjal saame aimu Tsooni umbkaudsest asukohast. 
 
"Circletown" on professionaalselt kujundatud, toimetatud ja ilmselt ka kirjutatud. Õhustiku edasiandmine on õnnestunud ja kõik oleks nagu korras, aga... igav. Ei oska nimetada, mida uut ja põnevat me raamatust teada saame, totalitaarrežiimi kriitikat oleme viimase 25 aasta jooksul samuti lõputult kuulnud. Nii et lõpuks olen jälle sama dilemma ees, mis enamasti BAASis loetust kirjutades - hinnata kolm plussi või nelja miinusega?
Teksti loeti eesti keeles

Vaughn Heppner
Assault Troopers (2014)


Tulnukad tulevad ja teevad asja eest teist taga esiteks kerge vaippommituse ja siis külvavad Maa üle ka bioterminaatoriga, mis hävitab kõik elava. Siiski suudab mõni miljon inimest kes on asustatud paikadest eemal nagu näiteks allveelaevades, arktikas vms kohtades, ellu jääda. Keegi ei saa aru, miks see vajalik oli, sest elama ei kavatse tulnukad siia jääda.
Meie peategelane on suht äkilise meelelaadiga noormees, kes, nähes tulnukate laeva maandumas, ründab neid, sest ega elulootust niikuinii ei ole. Ja satub koos sõbraga tulnukate laeva. Ja siis läheb lahti kosmiline madin, kus inimestest üritatakse luua supersõdureid, kes peavad sõdima ühtede tulnukate poolt ja teiste vastu, olles ise orja seisuses.
Selline natuke naiivse algusega, kuid väga süngeks arenev kosmiline sõjaromaan. Heppner ei ole tegelaste kujutamisel just eriti tugev, kuid vägevad mastaapsed sündmused, korralik kosmosesõda ja sünge tulevik kaalub selle kõik üles. 
Teksti loeti inglise keeles

Keri Arthur
Unlit (2018)


Maailm, kus tegutsevad koos kõrgtehnoloogia ja maagia. Neil, kes on võimelised maagiat kasutama on kõrgklassis ja mida väiksemad on oskused, seda allapoole ka sotsiaalne staatus kukub.
Peategelanna Neve Marchi ema on irkaanlaste (putukamoodi elukad) poolt sõjaohvrina vägistatud ja selle tulemusena on Neve nahk kohati imelikult kitiinine. Arvatakse, et sellised ei ole maagiaks võimelised ja seepärast on tema ainus võimalus kuskil karjääri teha, kaitsejõududes kahurilihana. Ühel ülesandel satub ta aga ebatavaliste, ohtlike ja reetlike sündmuste keerisesse. 
Ma ütleks, et suhteid ja intriige ning tulistamist ja madinat on selles romaanis just võrdselt, nii et peaks sobima mõnuga lugeda ka naislugejaile. Mulle väga meeldis see veidi omapärane maagia, mis selles maailmas oli. Tehnoloogia ja maagia loomulik segu tegi selle maailma minu jaoks eriti huvitavaks.
Lisaks vahvad tegelased, huvitav maailm, mõnusad seiklused. 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)


Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".     
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Kõik kivide pärast (2017)


Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Nicholas Royle
The Larder (2015)


Lühike, ent efektne lugu, mis jääb küll sõnaelge lõputa. kuid kui lugeja just puhta loll ei ole, siis vähemalt traagilises suunas ta edasi mõelda peaks oskama.
 
Lugu räägib meile keegi nooremapoolsem mees. Tal on tekkinud tüdruksõber. Elavad eri linnades, saavad nii umbes kord nädalas kokku, teevad nussi, ent paistab, et miskipärast jääb usaldusest puudu. Naine on saanud mehe käest bibliofiilse linnuteemalise raamatu "Observer's Book of Birds". Kui mees aeg-ajalt armastatu juures külas käib, saab ta aru (järjehoidja liikumise järgi), et sõbranna loeb raamatut. Ent mõista on ka seda, et miskipärast naine ei taha, et mees tema huvist selle raamatu vastu teada saaks. Mees märkab, et saab tõmmata raamata paralleele raamatus kirjeldatud lindude ja tema pruudi käitumise vahel. Muuseas on naine jõudnud sellise linnu nagu "shrike" (eesti keeles õgijate linnuperekond) juurde. Õgijatel on kombeks oma saaki taimeokaste ja kidade külge naelutada. Nii varutud toitu nimetatakse hoidmiseks sahvris (siit ka jutu pealkiri)...
 
Autoril näib mingil hetkel olevat peale tulnud linnufetišism, sest ta on kirjutanud terve raamatutäie temaatilisi jutte  kogumik "Ornithology" (2017). Mina lugesin seda lugu aga antoloogiast "Best New Horror vol 27", mille koostaja Stephen Jones arvas jutu siis seitsmeteistkümne parema 2015. aastal ilmunud õudusjutu hhulka.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
A Miracle of Rare Device (1962)

Ray Bradbury
To the Chicago Abyss (1963)


Võluv düstoopiline lugu mäletamise tähtsusest, mis tõesti tegeleb "451° Fahrenheidi" teemadega, ainult et teise nurga alt.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
Almost the End of the World (1957)


Selline tugevalt ühikonnakriitiline esimesel hetkel väga naljakas ja järgmisel hetkel enam mitte nii naljakas jutt. Selles mõttes, et ulmeline on loos vaid too intensiivne magnettorm, kõik muu on küllaltki reaalne.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
Boys! Raise Giant Mushrooms in Your Cellar! (1962)


Just selline mõnusa roalddahlilikult mustalt humoorika lõpuga lugu nagu mulle meeldib. Meenutas sellest tahust meisterlikku "Rohtlat".
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
The One Who Waits (1949)


Ehkki Bradbury mulle üldiselt väga meeldib, ei jätnud see looke erilist muljet. Hästi kirjutatud, aga suurema mõtteta jutustus.
Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury
The Machineries of Joy (1964)


Kogumik sisaldab palju häid ja ka väga häid lugusid, ent samuti mitmeid nõrgemaid palu. Ulmejutte on raamatus julgelt alla poole, aga selle eest on mõni neist teistest eriliselt hea, nagu näiteks kogumiku nimilugu või jutt nimega "Some Live Like Lazarus". Läbivateks teemadeks on - Bradbury sulest ju sugugi mitte üllatavalt - nostalgia, meenutused ja lapselikkus. Silma hakkas ka kultuurirohkus: juttu tuli nii iirlastest, itaallastest kui ka mehhiklastest. "The Illustrated Man" jättis jutukogune küll parema mulje, kuid ka käesolev teos on lugemist väärt ja kokkuvõttes võluv.
Teksti loeti inglise keeles

Lew R. Berg
Autokrati ebaõnn (1996)

Jaan Oks
Ohvrid (1909)

Philip Reeve
Infernal Devices (2005)


Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)


Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Cixin Liu
Sishen yongsheng (2010)

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)


Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Mammoth Book of Short Science Fiction Novels (1986)


Koostajateks on veel Martin H. Greenberg ja Charles G. Waugh, aga neid ei saa millegipärast sisestada.
 
Asimovi eessõna järgi on siis kogumikku koondatud paremad läbi aegade ajakirjades ilmunud lühiromaanid. Nondega pidi lugu olema nii, et ajakirja igas numbris üritati pakkuda vaheldust. Niisiis võis minna sisse kümmekond erineva pikkusega juttu või katkend järgnevast romaanist. Lühiromaane ei saanud väga jupitada, aga samas võtsid need palju ruumi ära. Mistõttu avaldati neid siis, kui toimetajad neis täiesti kindlad olid ja sellepärast on märkimisväärne osa paremast ulmest lühiromaanide vormis. Vähemalt nii kirjutab meile Asimov.
 
Kirjutab või mitte, arvustatav antoloogia ei sobi seda väidet tõestama. Lugude keskmine hinne on mul ca. 3.4 ning nende hulgas on vähemalt üks täielik käkk (John Jakes, "The Sellers of the Dream"). Valdavat osa hindan keskpäraseks, kuigi nende hulgas on mitu tükki, mis on BAAS-is seni kõrgeid hindeid saanud (Isaac Asimovi "The Profession", Robert Silverbergi "The Desert of Stolen Dreams"). Ilmselgete õnnestumiste hulka kuuluvad esimesena muidugi Donald Kingsbury "The Moon Goddess and the Son" ning Larry Niveni "Flash Crowd" ja Phyllis Eisensteini "In the Western Traditionil" pole ka viga.
 
Välismaal ilmunud antoloogiatest rääkides kiputakse Eestis vahel kohalike autoritega võrdlema. Kui nüüd kärarikkad skandalistid ja muu infantiilse loominguga pööbel kõrvale jätta ja ikka kirjanikke vaadata, siis on taaskord rõõm tõdeda, et pole see asi meil nii hull midagi. Suur osa Indrek Hargla loomingust jääks selle antoloogia tugevamasse poolde. Siim Veskimees suudab ka elus mõne niisuguse teksti kirjutada. Meelis Friedenthali kohta ei tea öelda, sest tal on puhast ulmet nii vähe, aga võib-olla. Triinu Mereselt võib loota, Mann Loperilt vast ka. Ja võimalik, et veel kelleltki. Rea eesti autorite probleem pole mitte niivõrd loomingu vilets tase, vaid vähene hulk - mis on sotsiaalpoliitilist olukorda arvestades muidugi paratamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Spioon Europal (2018)

Alastair Reynolds
Grafenwalder`s Bestiary (2006)


Kosmilisi imeloomi koguva julma kollektsionääri teema meenutas veidi Martini "Liivakuningaid" ja mõningaid paralleele tekkis mainitud teosega veel, ehkki nii Reynoldsi stiil kui ka tegevusmaailm on hoopis teistsugused. Tegevusmaailma ja stiili eest tuleb seda lühiromaani ka kiita, ent sisu poolest jättis see mind millegipärast veidi külmemaks kui eestikeelse kogumiku "Spioon Europal" kaks esimest teksti, mistõttu hinne langeb ka "4" peale. 
Pealkirjast: "bestiaariumideks" nimetati keskaegses Euroopas nii reaalsetest kui mütoloogilistest loomadest rääkivaid teatmikke. Reynolds kasutab seda sõna tõesti "loomaaia" või täpsemalt "loomade kollektsiooni" tähenduses. 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Diamond Dogs (2001)


Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.
"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.
Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas. 
Teksti loeti eesti keeles

Joe Haldeman
The Hemingway Hoax (1990)

Robert Silverberg
The Desert of Stolen Dreams (1981)


Majipoori maailma ühe varasema loona on see tüüpiline Silverberg, eraldiseisvana ei jäta aga erilist muljet.
 
Jutus iva ei puudu ja eelarvustajad on sellest üsna hästi kirjutanud. Siiski suubub see kõik keskpäraseks kriminulliks. Nagu teksti lõpus öeldud, sai peategelane aru, et on sattunud ajalooliste sündmuste tunnistajaks ning kindlasti oli keskset rolli mänginud vidinal oma eel- ja järellood (nagu JRRT sõrmusel ajaks, kui see Guglunki kätte sattunud oli), kuid kõrbeepisood ise on kesisevõitu.
Teksti loeti inglise keeles

Vaughn Heppner
A.I. Gene (2017)


Jon Hawkins ja ta meeskond said eelmises osas omale hiiglasliku tehisintelligentsi juhitava tähelaeva. Nüüd kõpitsevad nad seda tasapisi üles, et valmistuda võõr-AI võimalikuks järgmiseks sissetungiks. Aga ohoo - selgub, et enne hukku oskas AI endast varukoopia maha jätta ja see ehitab Päikesesüsteemi äärealal endale uut laevastikku. Mis muud, kui tuleb plasmakahurid kuumaks kütta ja kihutada taas inimkonda päästma. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et inimkond ise eesotsas kommunistliku Maaga üritab tal vaipa, õigemini superlaeva alt ära tõmmata. Sõda kahel rindel ja kosmilises mastaabis. 
Tase pole kehvem, kui eelmises osas. Ehk siis - kõrgkirjandus just ei ole, aga see-eest madinat ja ulmet on kõriauguni. Mina olen rahul ja järg ka juba ostetud. :)
Teksti loeti inglise keeles

Justin Sloan
Project Destiny (2018)


Kosmosejaamas Horus käib madin häkkerite ja supersõdurite vahel. Endine merejalaväelane, nüüd kosmosekorporatsiooni New Origins sõdur hüüdnimega Stealth, on mures, et koos superiks saamisega kadusid tal mälestused varasemast elust. Aeg-ajalt on tal mingeid mälusähvatusi nagu oleks tal kunagi olnud naine. Alice, tema naine, otsib samal ajal vastuseid, kuhu kadus tema mees, kes läks kosmosesse head palka teenima. Osava arvutispetsina smugeldab ta end kosmosejaama ja avastab, et seal käib halastamatu sõda kahe grupi vahel, mille eri pooltel sõdivad nüüd ka tema ja ta kadunud abikaasa.
Väga vahva, üübertehnikaga varustatud ja geneetiliselt ülespumbatud tegelastega madin. Möllu, häkkimisi, lahinguid, verd ja plahvatusi terve hiiglasliku kosmosejaama jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Cristopher Downing
Recon by fire (2018)


Maa laevastik madistab mingil võõral planeedil. Esiplaanil on Black Scull nimelise mehhaniseeritud jalaväerühma siseelu ja heitlused. Hästi edasi antud mil-sf. Lõpp oli liiga järsk, ilmselt seepärast, et see on sarja esimene osa. Aga intrigeeris ja loeks järge küll.
Teksti loeti inglise keeles