x
Päringule {"kuu"=>"6", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 48 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Joe R. Lansdale
Mad Dog Summer (1999)


Rangelt võttes ei peaks see teos ju Baasis olema - midagi ulmelist siin pole, ehkki lühiromaani eestikeelne tõlge ilmus ulmeantoloogias. Tegelikult on "Hullu koeri suvi" selles mõttes kaval tekst, et lugedes arvad suure osa ajast, et loed mingit üleloomulikku õudukat, aga tegelikult on tegu kriminulliga, mida võiks ka liigitada fantastilist elementi mittesisaldava õuduse alla.
Sisust: vedeleb üks vana mees surma oodates vanadekodus ja meenutab oma lapsepõlve Suure Depressiooni aegses Texase maakolkas: ühel hetkel hakatakse ümbruskonnast leidma moonutatud naiselaipasid (esimese laiba leidmise au kuulub poisile ja tema väikesele õele). Mõned rassistlikumad tegelased hakkavad kohe kohalikku neegerelanikkonda kahtlustama, ent poisi politseinikust isa nendega ei nõustu...
"Hullu koera suvi" meenutab mulle kui sarnast kirjandust vähelugenud inimesele kõige rohkem ehk mõnd Kingi teksti - nagu "Laip" või "Musta ülikonnaga mees". Lühiromaani tugevaimaks küljeks on vast minavormis lapsepõlvemeenutusena edasi antud kriisiaegse Texase õhustik. Kuigi "Hullu koera suve" sündmustik keerleb suhteliselt jõhkrate teemade ümber, on minategelase lapsepõlvemeenutustes palju soojust ja südamlikkust.
Ehkki "Hullu koera suvi" ei kuulu just mu lemmiktüüpi tekstide hulka, on see omas žanris hästi teostatud.
Teksti loeti eesti keeles

Akinari Ueda
Vihma ja kuupaiste lood (2015)


Nägemata mõtet iga jutu eraldi arvustamisel, tahaksin öelda, et silma torkab sama, mis Pu Songlingi "Libarebaste ja kooljategi" puhul - barjäär inimeste ja vaimude maailma vahel on kristliku Lääne kultuuri lugeja jaoks harjumatult madal või puudub hoopis. Kuni selleni välja, et keegi vangitorni heidetud isik tapab ennast ära, et tema vaim saaks viia kohale sõnumi, mida kongi suletud keha ei saa - kahtlemata seejuures hetkekski niisuguse avantüüri õnnestumises. Nagu ka saatesõnas selgitatud, ongi jaapani kirjandus hiina mõjudega, kuid arvatavasti ei ole see mingi idamõtte fenomen, vaid meie oleme oma surnutepelgusega maailmas erandlikud. Kristlikus maailmapildis on kummitus või kodukäija võikalt anomaalne, vihma ja kuupaiste maailmas aga vähemalt 40 päeva jooksul pärast surma mitte eriti.
Samuti võib polüteistlikus religioonis olla ka iseseisvaid (ja seega mitte nii kolepahasid) halbu vaime ja kõik nad ei pea olema inimkonna suurima ning igavese vaenlase avaldumisvormid, alluvad või lähedased liitlased. Nii Pu libarebased kui Ueda valge madu on üsna lustlikud kurivaimud, kes inimesi oma lõbuks kiusavad ja keda ilmselt üle kogu maa siin-seal leidub, kuid kelle taltsutamisega mõne lähema templi munk kenasti hakkama saab. Kristlikus maailmas võib küll kuskilt kohast kurjad vaimud välja ajada, kuid lootust, et inimene vabaneb oma kiusaja seatud lõksudest, põhimõtteliselt ei ole - või õigemini muidugi on, kuid selleks peab inimene muutma ennast, kiusajat kuidagi kammitseda pole võimalik.
Tegemist on Rein Raua valikuga autori sama pealkirjaga novellikogust (1776), mida täiendavad saatesõna ning kommentaarid. Kindlasti on väga hea, et selline valimik eesti keeles olemas on. Rein Raua mitmekülgne tegevus pälvib nii ulmekogukonnast kui mujalt aeg-ajalt teravat kriitikat, aga praegu on ta kindlasti omas elemendis.
Teksti täiendavad kenasti kaasaegsed illustratsioonid.
Teksti loeti eesti keeles

Walter Jon Williams
Daddy`s World (1999)


Tegelikult üsna kurb ja julm lugu. Maksimumhinnet panema ei hakka, sest tegu pole lihtsalt seda tüüpi tekstiga, millised mulle väga meeldiksid, ent "neli" tuleb kindlalt ära.
Teksti loeti eesti keeles

David Zindell
Shanidar (1985)

Alan Dean Foster
Gift of a Useless Man (1979)


Pearsoni-nimeline mõttetu pisipätt jääb mööda kosmoseavarusi põgenedes pooleldi halvatuna ühe väikeplaneedi pinnale lebama. Surma ootaval mehel on piisavalt aega oma kasutult elatud elu üle järele mõelda. Ootamatult saab ta aga kontakti senitundmatu kohaliku mõistusliku eluvormiga...
Surma ootava Pearsoni ennasthaletsev sisemonoloog meenutas ebameeldivalt Bradbury või mõne literatuuritsevama Vene ulmekirjaniku (nagu Rõbakov) loomingut. Sealt edasi läks lugu aga märksa huvitavamaks ja kokkuvõttes tuleb autorit hea idee eest kiita.
Teksti loeti eesti keeles

Mario Kivistik
Hirmu vöönd (1993)


 Tugev kogumik tervikuna. Avalugu, Vogti "Rott ja madu" on kogumiku nõrgim. Kolm miinus, kuna alguse kena õhustik hajus kolmandaks leheküljeks ja moralistlik lõpp on külge traageldatud vähese pingutuse ja lahja tulemusega. Bradbury "Ma ootan" on väga hea, bradburylik, nagu Jüri Kallas mainis, kuid mind ei häirinud korduv motiiv. Vist olen liiga vähe Bradburyt lugenud et tüütama hakkaks. Nourse "Võltsmehed" on tundmatu autori kohat hästi kirjutatud. Maksimumhinnet siiski ei pane, kuna lõpplahendus on mingist hetkest aimatav. Pohli "Tunnel maailma all" on väga hea. Pohl on põhjus miks selle kogumiku lugemislauale võtsin - seni olen pidanud Pohli ingliskeelsena lugema ilma et oleksin teadnud maakeelsest võimalusest. "Tunneli" idee lõikus Dicki "Ubiku" ideega. "Ubik" mulle kunagi ei meeldinud, aga näe maitse muutub ja Pohli sarnane jutt sobib küll, kuigi hindan siin rohkem teostust kui ideed. Lugesin hiljuti Tarlapi "Roheliste lippude reservaati" ja siis mõtlesin kust ta need külmkapi reklaamid oma romaani võttis? Nüüd arvan teadvat - Pohli "Tunnelist"! Simaki "Eelpost" on suurepärane. Olen üsna pikalt Simakist eemale hoidnud, kuna mulle tunduvad tema tegelaskujud kuidagi ebaisikupärased. Aga "Eelpost" aitas seda eelarvamust hajutada. Clarke'i "Kogu maailma aeg" on väga hea. Muuseumite röövimist ma heaks ei kiida siiski. Ballardi "Hirmu vöönd" mulle meeldis, hea jutt, fiilingu poolest. Silverbergi "Eksikülaline" on väga hea. Mind ei häiri, et  keegi on juba sarnase loo kirjutanud. Sääraseid asju juhtub ikka, kas teadlikult või teadmatult.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Nine Tomorrows (1959)


Kogumik kus mõned lood paremad ja teised jälle kehvemad, ehk kokku okei lugemine aga samas ka kahtlemata mitte parim kogumik. Huvitav on ka see, et juttudest paistab kuidagi eriti tugevalt kas siis Asimovi või 50-ndate enda naiivsus. Nt esimene lugu (hea lugu, mulle meeldis) käib vastu minuarust inimloogikale. Inimene üldiselt kui on vähegi võimalus konkurenti edestada siis ta leiab selle idee, ehk selleks ei pea geenius olema, et lugemine taasavastada. Eriti kui mängus on suur kasum ja võit. Surev öö jäi mulle ka viletsaks (ilmetud karakterid, pastakast imetud konflikt) ning matemaatika teemaline naljalugu meenutas liiga palju Algernoni kogumikust juttu "Mees kes võitis sõja." ja polnud eriti naljakas. Kõige rohkem meeldis mulle üllatuseks eelviimane ja maailma tähtsaima küsimuse lugu. Isegi Inetu poisike jäi ülelugemisel selle varju. Loetavad olid üldiselt veel "Olen marsportis ilma hildata" ja ka Multivaci jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Gordon R. Dickson
Call Him Lord (1966)


Mõtlemapanev lugu. Maa on muudetud millekski ludiitide või amišite utoopia sarnaseks ja Maal peab kolme päeva jooksul endaga hakkama saama kosmoseimpeeriumi prints, kes meenutab oma iseloomult Joffrey Baratheoni vähemsadistlikku versiooni. Prints on kahtlemata ebameeldiv tegelane, ent ka teda ümbritsev maailm oma tegevusloogikaga on üsna kummaline - alustades kasvõi neist põhjendustest, miks Maad kunstlikult sellisel arengutasemel hoitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Keith Laumer
Once There Was a Giant (1968)


Lugu mägisest ja karmi kliimaga Vangardi-nimelisest planeedist, kus kunagi maandunud kolonistide järeltulijad on kohaliku gravitatsiooni vms eripärade tõttu arenenud hiiglakasvulisteks ning arendanud ülejäänud inimkonnast isolatsioonis veedetud ajaga välja kummalise umbkaudu muinasaegsel arengutasemel kultuuri, nii et lõpuks meenutavad nad pigem mingeid muinasjutuhiiglasi kui "pärisinimesi". Loo sündmustikust on eelarvustaja juba veidi kirjutanud... viimase Vangardi "hiiglase", kes on planeeti laastanud epideemia järel ellu jäänud, kohtumine planeedil maandunud kosmoserändurist minategelasega, kes pole päris see, kes ta enda jutu järgi olema peaks...
Eelarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda, see mägises ja lumises maailmas toimuv quest on hästi kirja pandud, nagu ka kahe peategelase erinevad mõttemaailmad ning nende põrkumine.
Teksti loeti eesti keeles

Keith Laumer
Placement Test (1964)


Tuleviku suurlinnas elav Mart Maldoni nimeline noormees õpib ülikoolis mikrotroonikat, ent kõrvaldatakse hariduse kärpepoliitika ettekäändel kolm päeva enne lõpetamist õppetöölt. Maldoni katsed uut tööd leida ebaõnnestuvad (psühholoogilises testis läbikukkumise tõttu) ja ta ainsaks võimaluseks näib olevat läbida isiksuse korrigeerimise all tuntud kõrgtehnoloogiline protseduur, mis muudaks ta töö leidmiseks sobivaks. Maldon kahtlustab, et isiksuse korrigeerimise eesmärgiks on ta ajude kahjustamine ja tema muutmine mustatööliseks sobivaks lollikeseks...
Minu seni ainus kokkupuude Laumeri loominguga on olnud romaan "Põrgukoerad", mille kaudtõlge üheksakümnendate alguses eesti keeles ilmus. "Sobivustest" on hoopis teisest puust tekst... meenutab väga Asimovi lühiromaani "Amet". Asimovi tekst jättis siiski märksa parema mulje, Laumeri loo tegevusmaailm tundus kuidagi jabur (nagu ka idee inimeste sihilikust vaimsest degradeerimisest mustatöölisteks kõrgtehnoloogia abil). Võimalik, et loos toimuva muutnuks usutavamaks tegevusmaailma veidi põhjalikum lahtikirjutamine (Mis ühiskond see siis täpselt oli, kus Maldon elas ja kuidas see oli selliseks arenenud? Kas erasektor puudus selles maailmas täielikult ja miks Maldon selles tööd leida ei püüdnud?).
Kui mõned üksikasjad ("isiksuse korrigeerimise" tehnoloogia, reisiraketid) välja jätta, on käesolevas loos kirjeldatud maailm tehnoloogiliselt märksa vähemarenenum kui see, milles me tänapäeval elame. Korra kirjeldatakse küll isegi väikest, ekraaniga varustatud kompuutrit, mis on loo tegevusmaailmas tehnika viimaseks sõnaks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiit Tarlap
Roheliste lippude reservaat (2012)


"Roheliste lippude reservaat" ei ole rüütliromaan, sest printsess ei lase ennast päästa, vaid läheb kurja tööandja juurde tagasi.
"RLR" ei ole kelmiromaan, sest romaani aeg on liialt lühike, et peategelane jõuaks alla käia.
"RLR" ei ole barokkromaan, sest seda on raske sümbolistlkult tõlgendada.
"RLR" ei ole arenguromaan, sest romaani aeg on liialt lühike, et lugeja näeks peategelase arengut.
"RLR" ei ole gootiromaan, sest selles ei ole kirikuid, losse, kabeleid, surnuaedu ega alkeemiahuvilisi üliõpilasi.
"RLR" ei ole fantasyromaan, sest selles peaaegu puudub üleloomulik element. Kõik tegelased, isegi meestegelased on immanentsed. "Argose" sosistaja, kelle juurde Vegard oma arutlustes sageli tagasi pöördub, on immanentne - algusest peale on teada, et see saab olla ainult keegi rühma liikmetest. "RLRi" üks väheseid üleloomulikke seiku on Vegardi nägemus koidukumas linnale vastu kimavast rollerimehest. See ilmutus tuleb talle teel kosmodroomilt Eklestoni. Kui Vegard mainib nägemust Veegale, tabab teda immanentse naistegelase sõnatu hukkamõist. Samas osutub Vegardi nägemus prohvetlkuks loo hilisema käigu suhtes, andes mõista, et peategelase küsimus "liputruudusest" ja selle ületamisest saab vastatud.
Tegelasi on "RLRs" palju, kümneid episoodilisi tegelasi, kes korraks ilmuvad, et järgmisel hetkel kaduda. Ma jagan tegelased kaheks - muutuvad ja muutumatud. Muutuvad on need tegelased, kellega hakkavad romaani käigus toimuma metamorfoosid. Enamasti selle pärast et neil on midagi varjata ja aja jooksu ujub see midagi ikkagi välja. See on küll julmalt öeldud, kuid kõik muutuvad tegelased on eriteenistuste agendid.
Muutumatute tegelastega on hõlpsam, sest nemad jäävad selleks kes nad alguses olid. See on lihtne sellepärast et suurem osa neist on episoodilised ja nad kaovad enne kui nad muutuda jõuaks. Siiski on nende hulgas sümpaatseid kujusid nagu Gregg Svan, Miro Hadek või ka romaani ainus femme fatale Brenda Svan, kes kahjuks kaob enne kui ta jõuaks meestegelaste päid segi ajada.
Teksti loeti eesti keeles

Ian W. Sainsbury
The Unmaking Engine (2016)


Sainsbury trafaretse sisuga esikromaan "The World Walker" on saanud enesele vääriliselt suhteliselt üllatustevaba järje. Tulnukliku nanotehnoloogia abil üliinimeseks muutunud Sebastian Varden saab siin teha lähemat tutvust nendesamade tulnukatega, kelle järjekordne ekspeditsioon on Maa poole teel, ja seejuures muidugi mitte heade kavatsustega. Seb Varden peab inimkonna hukust päästma, ja kolme korraga suudate tõenäoliselt ära arvata kas see tal õnnestub või mitte. Samal ajal ei anna Vardenile rahu ka eelmise osa peakurjam Mason, kes jäi küll hetkeks uskuma et tal on õnnestunud Varden tappa, nüüd aga mõistab et see siiski nii ei ole ja tuleb uuesti proovida.
Ja jällegi ei saa ma, hoolimata kõigist judisemapanevatest klišeedest mis ülaltoodud sünopsisest vastu vaatavad, panna madalamat hinnet kui "hea". Sest minu eelmises arvustuses kiidetud jutuvestmise oskust ei ole Sainsbury sugugi minetanud. Nii nagu "The World Walkeris", moodustavad ka siin üsna arvestatava osa romaani mahust tagasivaated ühe tegelase noorusesse. Kuigi autor ei ütle tükk aega välja millisest tegelasest käib jutt, ei ole lugejal seda keeruline ära arvata. Ja hoolimata ette teada lõpplahendusest moodustavad need täiesti ulmevälised peatükid romaani kõige nauditavama osa. Samuti on abiks peategelaste kohati üsna irooniline suhtumine toimuvasse. Ka tegelased ise justkui irvitavad selle üle millistesse jubedatesse klišeedesse nad on sattunud. Ja kirjeldused tulnukate kosmoselaevas aset leidvatest kohtumistest on selles osas täitsa omaette klassist. Kui näiteks üks Vardeniga intervjuud läbi viiv tulnukas teatab et rohkema informatsiooni saamiseks tuleb meil sulle järgmine kord lahkamine korraldada ja Varden seepeale reageerib ootuspäraselt "mida perset" stiilis vastusega, mille peale tulnukas omakorda vastab "syntax error..."
Lugege, ja saate paar õhtut mõnusat ajaviidet. Või ärge lugege ja te ei ole eriti millestki ilma jäänud. Igaühe oma valik.
Teksti loeti inglise keeles

Richard Kadrey
The Kill Society (2017)


Sandman Slim meets Mad Max. Või umbes nii. Vaevalt jõuab äsjatapetud Sandman jala kusagil põrgu ääremaadel maha panna, kui näeb liivatormi lähenemas. Täpsemal vaatlusel on siiski tegemist Mad Maxi filmides nähtud motoriseeritud üksusega, tsiklid ees, siis rotitud sõiduautod, siis hulk veokaid tohutut platvormi vedamas (millel, nagu selgub, tohutu kahur). Selgub, et see on ristikäik, eesmärgiga kahurile vajalikud tükid kokku otsida ja siis see jumalale üle anda, et taevas toimuvat mässu maha suruda. Ristikäiku on haaratud vanu tuttavaid, aga üldiselt on seltskond ikka nii kuri ja kahtlustav, et alles kusagil poole romaani kohal söandab Sandman öelda, kes ta on, seni aga palub end ZaSu Pittsiks nimetada (hmm, pidin küll järele vaatama, kes see oli).
Varasemate osadega võrreldes: bluesi ei ole, aga mõttetu vägivald on veelgi kõrgemalt üle võlli keeratud. Intriige ja läbipõimunud vastandlikke rühmitusi on nii põrgus, taevas ja maa peal ning tundub, et nii mõnedki neist on huvitatud Sandmanist või tema lõplikust kõrvaldamisest. Tõenäosus sellest mängust puhtalt välja tulla on pisike, üks pettus järgneb teisele ja reetmine reetmisele ning ega päris puhtalt Sandman ei pääsegi. Aga mõne peaingli taevane teekond saab otsustava lõpu. Peategelane teeb põgusa ekskursiooni taevasse, jõuab lõpuks aga maa peale tuttavasse LA-sse ja oleks nagu jälle elus - aga tingimisi. Niisiis on oodata järge(sid).
Sarkasmi ja lahedaid kilde jätkub; kes sarjast kord juba sõltuvusse sattunud, loeb muidugi edasi, aga tükati jääb tunne, et autor pole täpselt teadnud, mida kord sisse toodud sõgeda jõuguga nüüd edasi teha. Ehk siis sündmustik on kohati tähtsam kui stiil ja Kadrey puhul on see miinuseks.
Teksti loeti inglise keeles

Joan Garner
Die Geisterstimmen (2000)


Nüri lugu, mis žanriliselt jääb vist õuduse ja fantasy vahele, ent millel on ka mitmeid naisteka tunnuseid.
Alice ja Danny on hiljuti tutvunud ja abiellunud, Alice ob ka lapseootel. Otsitakse maja, mida ära osta, minnakse vaatama nn Tennsoni villat - häärberit, mis oma tornide ja gootilike akende tõttu veidi lossi meenutab. Kohalik mees keelab neil kategooriliselt seda maja soetada, sest see olevat needuse all ja elanikud võivad vallandada aheldatud jõud. Midagi on selle majaga tõesti viltu, sest juba esimesel ülevaatusel kuuleb Alice (aga teised mitte) kummalist lapsenuttu ja kohtub kummitusliku poisikesega, kes ütleb, et ainult Alice saab "neid" päästa. Pärast majasse elama asumist on jälle Alice see, kes kohtub majas mingi koletisega ja kolmeteistkümne kummitusliku külaelanikuga, kes saja eest kadunuks jäid ja nüüd seal villas kehatut vangipõlve elavad. Alice'i mehe Danny psüühikas toimuvad aga muutused halvemuse poole: järsk suhtumine noorikusse ja süvenemine mingi arvutimängu programmeerimisse, kus peaosatäitjaks kuri nõid Croqu. Selgub aga, et see Croqu pole mitte ainult virtuaalne tegelane, vaid tema koguprobleemi võtmeisik ongi!
Aga kõik lõpeb ikkagi hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Aare Tamm
Kaks elu (2017)


Aare Tamm on ligi kaheksakümneaastane vaimulikust vanahärra, kelle kirjatööde hulgas on ka ilukirjanduslikke teoseid. "Kaks elu" määratleb end juba esikaanel ulmeromaanina, nii et siin on teatavat pretensioonikust žanrinõuetele. Olen lugenud Tamme ühte varasemat romaani "Loti naine" (2000, kordustrükk 2017), mis oli töötlus tuntud piiblilegendist, ja kuna Lott (või oli see tema naine?) muutus ka selles romaanid sõna otseses mõttes soolasambaks (kui mälu ammu loetud raamatu suhtes nüüd ei peta), siis formaalselt oli ka see romaan ulmeline. "Kaks elu" algab mõisa-aegsete taluinimeste Matsi ja Mari kurva eluga. Aeg võib olla 17. sajandi ja 19. sajandi esimese poole vahel. Mats ja Mari on kupja piitsa eest põgenenud metade ja soode taha ja elanud sinna ehitatud majas pika elu. Mari sureb ja leinav Mats läheb ka varsti teispoolsusesse järele. Aga see teispoolsus osutub mingisuguseks päris reaalsuseks. Nimelt tuleb Mats teadvusele lahinguväljal, kus ta on nuia või mõõgaga pähe saanud ja omaksed viivad teda koju ravitsemisele. Teda peetakse aga mitte Matsiks, vaid Heryks. Teda ümbritseb kohalik ülikupere, kelle perepoeg ta on - ta näeb, et tema keha on noore mehe oma, aga hing ja teadvus on ikka Matsi jagu. Võiks öelda, et siin on variatsioon "Jänkist kuningas Arthuri õukonnas", arvestades veel, et ühe kohaliku kuninga nimi ongi Artur (ma miskipärast ei usu, et autor nime valikul Mark Twainile mõttes, aga mine tea). Romaanis ei ole ühtegi kohanime. Pole kindel, kas Mats ja Mari on eestlased, veel segasem on see paik ja ajastu, kuhu Mats satub. See on agraarne ja sõjaline ühiskond, võideldakse mõõkade ja piikidega, ent näiteks vibu, rääkimata püssirohust ei tunta. Mõne aja pärast saab Mats aru, et sinna samasse külasse on "uuesti sündinud" ka tema naine Eli, kes on samuti noore naise kehas. neist saab paar ka uues reaalsuses. Mats ja Mari kasutaad omavahel minevikku meenutades vana elupaiga kohta sõna Maa, mistõttu jääb mulje, et nende uus elu on mõnel teisel planeedil (ka tähed taevas on neile võõrad). Aga see ei ole tegelikult üldse oluline, nagu pole sõnagagi mainitud, kuidas nad võõras kohas keelelises mõttes suheldud saavad. Talumehest Matsist saab uues kodus kiiresti hõimu sõjapealik ja temas avalduvad isikuomadused, mida ühest lihtsast talupojast arvatagi ei oskaks. Tema uue elu keskne teema on võitlus saareriigi teise poolega, kus elab vaenulik koonukate hõim. Sõdimine nende koonukatega, valmistumine kaitseks ja ründeks, võtab romaanist palju täheruumi. Peale selle on vaatluse all Matsi süümepiinad seoses keeruliste isiklike suhetega. Kolmas põhiprobleem on aga saart piirama hakkavate tehnliselt arenenumate inimeste rünnaud, mis viib kahe vaenutseva hõimu ühinemiseni ühise vaenlase vastu. "Kaks elu" on kirjutatud sellises õpetlikus toonis, kus sõnumiteks on sõbralik suhtlemine erinevate kultuuride tasemel, sõbralik kooselu perekonna ja kogukonna tasemel, õiglus, ausus, demokraatia. Me saame lugedes ühemõtteliselt aru, mis on õige ja mis vale - ka siis, kui tegelased teevad eksisamme (või eelkõige just nende eksisammude kaudu). Üsna ootamatu on, et helge tuleviku poole suunduva saarerahva elu lõpeb väga halvasti - romaanil ei ole õnnelik lõpp. Asi lõpeb sõna otseses mõttes tuumapommiga ja ma küsin hämmeldunut - mille eest siis inimesi niimoodi karistati? Aga kelle käest sa küsid - Jumal taevas ei vasta ja autor võiks samuti öelda, et "Issanda teed on ettearvamatud". Aga võib-olla on see lõpplahendus siiski vähem halb, kui oleks tulnud magus ja roosa "kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini" tüüpi lõpp. "Kaks elu" on omakirjastuslik väljaanne, ehkki korralikult toimetatud (ei märganud ühtegi kirjaviga) ja normaalse kujundusega. Kindlasti ei saa nimetada autorit grafomaaniks, aga miskipärast väsisin ma sündmusi jälgides ikkagi tõsiselt ära - 260 lehekülge tihedat teksti tundus pikemana, kui see tegelikult oli. Mulle näib, et ilmselt pole teoses taolist uut ja huvitavat intriigi, mis oleks tõsiselt kaasa elama pannud (ehkki mul oli nii mõnestki surma saanud positiivsest tegelasest siiralt kahju). Ei ole ühtegi sellist mõttekäiku või lausetki, mille puhul oleks tekkinud mõte, et see on originaalne ja tähelepanuväärne, ei tekkinud kadedust. Üldisemas plaanis jäi see asi mulle igavaks. Ehk on siin mingi tõrge autori keelekasutuse ja/või jutustamise viisi vastu, mis tundusid mõnevõrra klišeelikud ja sellised... veidi vanainimiselikud.  
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
Infernal Devices (2005)


Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Aickman
Ringing the Changes (1955)


Veidi üllatuslikult on antoloogia "Shanidar" kolmandaks looks literatuursevõitu õuduslugu. Loo sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Fiktiivse Holihaveni linnakese kurjakuulutava õhustiku loomine on autoril hästi õnnestunud, samas jäi loos vähemalt minu jaoks maksimumhindest midagi puudu. Üsna traditsiooniline õuduslugu, mis on kirja pandud kõvasti literatuursemas stiilis kui enamik õudukaid.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)


Erinevalt eelarvustajatest see lugu mind eriti ei kõnetanud. Esiteks on minajutustaja kohutavalt tuim ja ilma igasuguse uudishimuta tegelane - näeb isekündvat traktorit ning muid imelikke asju, aga ei hakka oma uute veidrate naabritega toimuva vastu isegi suuremat huvi tundma. Teiseks on uute naabrite päritolu üsnagi ettearvatav, ent loo sündmustik areneb sellest hoolimata üsna aeglaselt, mõjudes pigem venitamise kui kaartide järk-järgulise avamiseni. Kolmandaks jäävad toimuva suuremad tagamaad ülemäära selgusetuteks.
Teksti loeti eesti keeles

Algernon Blackwood
The Camp of the Dog (1908)


Viies lugu sarjast, kus asja uurib John Silence, "psychic doctor" (ehk siis parapsühholoog või ekstrasenss), ehkki vale poleks öelda ka "üleloomulikke juhtumeid uuriv detektiiv". Lisaks teravale mõistusele on Silence'il ka lihtsalt telepaatilisi või täpset sõnastamist mittevõimaldavaid võimeid, millega täidetakse need kohad, kus autor loogiliste seoste leidmisel jänni jääb. Käesolevat lugu jutustab tema abiline (n-ö Watson) Hubbard. Tegevus toimub Rootsi väikeste saarte kribu-krabus, kus "vaade avaneb Soome poole", nii et peaaegu nagu kodune tunne. Hubbard on seal koos nelja kaaslasega matkamas-telkimas ja plaan on veeta aega looduses ca 4 nädalat. Tema kaaslased on üks õppejõud/vaimulik, tolle abikaasa ja kahekümnendate eluaastate alguses tütar. Peale nende veel üks kanadalasest noormees, üliõüilane. Ehkki vaimuliku tütar ei ole ilupüramiidi kõige teravamast tipust, ei ole siiski ime, et üliõpilane ilmselgelt armub tüdrukusse, ent ei leia vastuarmastust. Ta käitub siiki mõistuspäraselt ega mõju ülemäära pealetükkivalt. Inimtühi loodus äratab aga inimestes ürgseid jõude, mida nad uise ei oska teadvustadagi. Ühel ööl kuuleb neiu koera ulgumist, järgmisel ööl kraabib aga mingi loom juba tema telgi serva all. Looma ei leita. Asi läheb tõsiseks ja Hubbard kutsub kohale oma mentori Dr John Silence'i, kes juba enne matka algust andis mõista, et midagi hakkab juhtuma. See on omapärane libahundi-lugu, mis lõpeb aga pigem imala naisteka moodi. Plusspoolel on loodusekirjeldused ja inimestevaheliste suhete avamine.
Teksti loeti inglise keeles

Murray Leinster
A Logic Named Joe (1946)


Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.
Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.
Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
The Guardians of Time (1981)


Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Delenda Est (1955)


Eelmised arvustused kütsid mu ootused selle loo suhtes väga üles, mistõttu jäi oodatud tohutust lugemisvaimustusest ehk veidi puudu. Samas oli "Delenda Est" objektiivselt võttes ju hea lugu, nii et hinde osas otsustasin ikkagi maksimumi kasuks. Ma ise eeldanuks küll veidi teistsugust ja üllatavamat lõpplahendust...
Kahjuks sisaldab ka selle loo eestikeelne tõlge mõningaid tõlkevigu. Nii on näiteks Burma eesti keeles ikkagi Birma ja Vana Testamendi esimene raamat pole mitte Genesis, vaid Esimene Moosese raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Tagasi maa peale (2017)


Tegelikult on see päris loetav lugu. Lihtsalt minategelasele tahaks kogu aeg pasunasse anda ja tundub kuidagi kohane ja sobilik, kui temaga läheb nagu läheb, Gertrud aga lendab helgesse tulevikku. No mida ta soiub kogu aeg oma Madeleine'ile, mida ta on selline ebalojaalne mölakas, miks ta on selline ebausaldusväärne segane?! 
Haigus?
Pff. 
Paras talle. Aga kuna midagi ei SELGU, lihtsalt Nii On, läheb üks pall veel maha. Ebamääraseid "no nii on selles loos lihtsalt" jutte on maailmas piisavalt. Ja lõpp jääb üldse segaseks. Miks? Millal? Misasja?
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab (2017)

Poul Anderson
The Only Game in Town (1960)


Kiitvate arvustustega tuleb ühineda, lugu on tõesti hea. Eriti hea mõte oli viski kasutuviis. Kui midagi veel lisada, siis ehk seda, et hüpoteesid suurkhaan Hubilai kontaktidest Põhja-Ameerika mandriga eksisteerivad tõepoolest, nagu ka Marco Polole omistatud joonistatud kaardid Alaska rannikust.
Tõlke osas... no siin on ikka pärle. Ma ei mainigi selliseid pisiasju, et keskaegseid Vene vürste nimetatakse "printsideks" või Delhist saab kogemata Delfi. Parim "tõlkepärl" on siiski koht, kus Ajapatrulli liikmed planeerivad mongolite hirmutamist kõrgtehnoloogilise illusiooniga ja Everard mõtiskleb: "Judas Priest! Kui ka see neid loobuma ei sunni...." Päris kindlasti pole 1960. aastal ilmunud loo tegelase mõtteis 1969. aastal loodud Inglise metallbänd, seda hoolimata asjaolust, et tema näol on tegu ajaränduriga. Andersoni loos tähistab see sõnapaar ilmselgelt vähetuntud ingliskeelset vandumist (tõlkes midagi sellist nagu "Püha kurat!").
Teksti loeti eesti keeles

Ian W. Sainsbury
The World Walker (2016)


Paluge inimesel, kes ulmekirjandusest suurt midagi ei tea, kujutada ette ulmeromaani. Tõenäoliselt kerkib tema kujutlusse just midagi niisugust nagu "The World Walker".
Kui esimese paari peatüki jooksul (peatükid on sel romaanil üsna lühikesed) selgub et teose tegevustiku üheks peamiseks käivitavaks tõukeks on Roswelli intsident, siis ei tekita see ootust et edasistel lehekülgedel saab lugeda midagi erakordselt originaalset. Ega ei saagi. Roswellis alla sadanud tulnukas on mitukümmend aastat lebanud ühe väga salajase asutuse keldris näiliselt vegetatiivses seisundis, siis aga ühel hetkel tõuseb püsti ja jalutab läbi seina välja. Seda teeb ta selleks et kohtuda Seb Vardeniga. Lootusetult haige Varden on just lõpetanud oma elu enesetapuga kui viimaselel hetkel kohale jõudnud tulnukas kannab temasse üle teatavad supervõimed, mispeale Vardenist saab tuumapommikindel kangelane kes peab seljatama teda jälitavad riiklikud kui ka valitsusvälised salaorganisatsioonid ja päästma ühe kauni naisterahva.
Kõlab juba piisavalt jubedalt? Ärge nüüd kohe ära minge, tegelikult ei ole asi üldsegi täiesti halb. Kuigi Sainsbury ei paku välja mingeid eriti jahmatavaid ideid, on tal olemas minu meelest üle keskmise hea loojutustamise oskus. Julgeksin seda võrrelda isegi lahjendatud Stephen Kingiga (iseasi kui paljud käesoleva arvustuse lugejad sellises võrdluses midagi positiivset näevad). Väga head on näiteks tegevustiku vahele pikitud tagasivaated Seb Vardeni noorusesse, tänu millele on peategelane lõpuks meie jaoks midagi palju enamat kui üks kahemõõtmeline koomiksikangelane. Samamoodi on lahti kirjutatud veel mõned tegelased, muuhulgas sellisedki kelle suhtes lugeja peab poole teose pealt hakkama oma esialgseid hinnanguid revideerima, mis annab jällegi lugemiselamusele paarkümmend grammi juurde. Tegevustiku põhiliin koos oma mõningate pööretega on ka piisavalt pinevalt edasi antud nii et lugejal ei ole üldse vaja ennast eriti kõvasti sundida selleks et lehekülgi edasi pöörata.
Ja nagu tänapäeval juba tavaks, on romaani näol tegu esimese osaga samanimelisest sarjast. Hakkasin praegu mõtlema et millal mulle üldse viimati sattus ette mõni ulmeromaan mis ei ole osa sarjast...?
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Mark Hansom
Master of Souls (1937)


Mark Hansomilt ilmus vahemikus 1934-1937 seitse romaani, mille žanrimääratlust tuleb otsida nimetustest horror, terror, thriller, weird menace ja occult. Sügavuse otsijatele ei paku need midagi, aga kergekaalulise põnevuse armastajatele midagi siiski. Ühisnimetajaks on enamasti tumedate jõududega mesti otsiv kurikael ja süütu noor naine, kes dramaatiliselt päästetakse. Mark Hansom on pseudonüüm, mille alt kirjutanud isikut ei ole õnnestunud kindlaks teha, ehkki kirjanik ja kirjastaja John Pelan on selleks märkimisväärseid pingutusi teinud. Ta on oletanud, et 1939. aastal võidi Hansom armeesse kutsuda ja veel on ta arvanud, et tegu võis olla mõne ammu tegevuse lõpetanud kirjastuse Mellifont töötajaga. Mellifont andis 1940-ndatel välja Hansomi romaanide lühendatud kordustrükid, mahutades need oma 96-leheküljelisse sarjaformaati. Romaani "Master of Souls" (ca 160 lk kõvakaanelises formaadis) tegevus algab merel, kus Indiast koju Inglismaale naasev noor mees Philip satub surmasuhu, kui tema laev teisega kokku põrkab ja upub. Läbi ime õnnestub tal pääseda seal samas triivivale väikesele laevale, kus meeskonnast on elus ainult kapten ja üks madrus. Ülejäänud on hullunud ja teinud enesetapu, varsti teeb seda ka viimane madrus. Surmahirmus ebausklik kapten ajab merehädalisele segast, ent nii palju saab Philip aru, et probleem on laeva reisijates: üks vanemapoolne mees, keda kapten teab vaid nime all Isand, ja tema saatjanna, kelle materiaalses eksistentsis on tõsiseid kahtlusi, kuna pigem sarnaneb see egiptlannat meenutav naine mitmeski mõttes kummitusega. Laeva tellinud paarikesel on kaasas kirst, selle sees laip. Laeva meeskond on kindel, et Isand püüab oma kajutis elustada kaasa veetavat laipa. Asja uurima hakkav Philip jõuab järeldusele, et meremeestel oli õigus. Peale selle näib Isandal olevat eriline võime inimesi oma tahtele allutada (nagu madu värisevaid hiiri) ja Philipi pingutused asjas selgust saada ei kanna vilja. Inglismaale jõudes suudab Isand (kes tutvustab end itaalia nimega Morzelli) end Philipile külge haakida ja asuda elama Philipi pruudi vanemate lossi lähedale. Romaani teine pool on selle kindlustetaolise tegevuspaiga ja muude märkide järgi vägagi gootilik. Kummitusetaoline kurjust õhkav egiptlanna ilmutab end ka aeg-ajalt. Morzelli teeb end pererahvale tuttavaks ja annab mõista, et tahab Inglismaalt naise võtta. Suur on Philipi ehmatus, kui Morzelli teatab, et soovib abielluda Philipi pruudiga. Läheb lahti pruudi kaitselahing, kuhu lõpuks kaasatakse ka pruudi vend, mõned arstid ja üks teadlane, kes on Morzelli surnuteäratamise tegevusel juba aastaid silma peal hoidnud. Üsnagi sümpaatne raamat. Tänapäevase kordustrüki on välja andnud meile, ulmesõpradele, nii hästi tuttav Dancing Tuatara Press oma kaheteistkümnenda raamatuna 2010. aastal. Esmatrükid, kui mõni peaks tõesti kusagile müügile sattuma, on mõeldud ainult väga jõukatele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles

Poul Anderson
Gibraltar Falls (1975)


Kummaline lugu jah. Tegevusaeg ja -koht jätavad üsna huvitava mulje, ent sündmustik meenutab väga kogumiku avaloo üht tegevusliini, lihtsalt sedapuhku on ajarännuga päästetavaks armsamaks Ajapatrulli enda liige, kelle traagiline hukkumine leiab aset viis ning pool miljonit aastat tagasi. Taaskord tuleb mängu see korrutamine "päästmine pole lubatud", et siis sellest keelust jällegi ilma eriliste tagajärgedeta kõrvale hiilida saaks. Erinevalt kogumiku "Aja valvurid" kahest esimesest loost pole siin ka huvitavaid ajalooteemalisi mõtisklusi.
Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Brave to Be a King (1959)


Eelarvustajad on loo sisust juba üsna palju rääkinud, nii et selles osas neile eriti midagi lisada pole. Minu meelest on loo peamiseks plussiks just see Kyrose-aegse Pärsia kirjeldus ja Jyrka arvustuses mainitud valguseheitmine maailmaajalugu mõjutanud Lähis-Ida ajaloo aspektidele.
Hinde osas pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Becky Chambers
A Closed and Common Orbit (2016)


Mitte otseselt järg eelmisele romaanile, pigem siuke tie-in, kus keskendutud paarile eelmise osa rohkem nagu kõrvaltegelasele. Üks neist on eelmise romaani laevaaju. Mis sai siukese õnnetu kolaka, et tuli restart teha. Mispeale ta oleks nagunii kõik eelnenu unustanud. Sestap tehakse restart androidi keresse. Millega AI siis suure vaevaga harjuda püüab. No et kui enne oli tema käsutuses laevatäis andureid ja laevatäis ülesandeid ja side kõikvõimalike andmebaasidega, siis nüüd tuleb läbi ajad suht kitsa koonusekujulise nägemisväljaga. (Kui kellelegi meenus Leckie Asendavate sari, siis üldse ei ole sarnane.) Teine liin on tütarlaps, kes aretati spegiaalselt suures tehases robotite valve all katkise elektroonika parandamiseks. Miski tööõnnetuse käigus käib pauk ja tüdruk pageb prügimäele, kust need parandamist vajavad tükid pärit. Katkine süstik avab talle uksed ja süstiku AI püüab teda vähehaaval õpetama hakata. Järgmised kümme aastat veedab tüdruk prügimäekoeri süües ja süstikut parandades, kuni see lennuvõimeliseks saab. Chambersi hoolivus ja südamlikkus on alles ka selles romaanis ja ka karme olusid kirjeldades. Võõrliike sel korral palju ei kohta, rohkem on juttu ainult tätokameistrist, kes oma liigikaaslastega suhtleb põskedel vahelduvate värvitoonide kaudu. Autori lesbilisus hakkab vähehaaval närvidele käima, heterosuhted on eranditult platoonilised - mitte küll et neid muid suhteid väga palju oleks. Oluliselt rohkem häirib aga autori AI-käsitlus. Need on tal emotsionaalselt - kui mitte ka intellektuaalselt - midagi lamba ja kutsika vahepealset. Õrnatundelised, kunstihuvilised - nii et vahepeal annavad peaaegu hipsteri mõõdu välja, aga ega kutsikast hipsterini palju maad olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Cixin Liu
Santi (2007)


Kõigepealt lühike ingress:
"The Three-Body Problem" on tunnustatud Hiina autori Liu Cixin vahest kõige tuntum raamat ning juhatab sisse triloogia nimega "Remembrance of Earth's Past". Lugu lahkab tehnoloogiliselt palju arenenuma tsivilisatsiooni invasiooni algust Maale ning pärjati 2015 aastal Hugo auhinnaga.
Põhjusega.
Kõigepealt paar väikest miinust.
Raamat kipub kohati heietama ning kuna läbivaks teemaks on Hiina kultuurirevolutsioon ning Hiina inimese hing, siis jääb see kohati piiritagusele lugejale, kelle hulka kuulume ka meie, kaugeks. Vaatamata sellele, et see on ohtrate joonealuste selgitustega varustatud.
Teise problemaatilise kohana võib välja tuua mõningaste lahenduste ebaloogilisuse, mis võiba olla ei olekski väga suur möödapanek kui sealsamas kõrval on paljud asjad detailideni läbi mõeldud. Selline kontrasti vahetumine kohati pisut häiris.
Enne kui ma paralleele tõmbama asun, oleks vast paslik visata pilk peale autori taustale: ta on piisavalt vana, et mäletada kuidas asjalood teisel pool Suurt Müüri varem olid, samas olles hariduselt infotehnoloogia spetsialist keskmisest suurema silmaringi küsimustes mis puudutavad nii Hiinat kui selle suhteid ülejäänud maailmaga.
Esimese autorina kellega paralleelide tõmbamisest ei pääse on Tad Williams, kelle "Otherworld" sarjaga, eelkõige selle osaga mis puudutab tehistõelisust, on sarnasus tuntav.
Lisaks tunneks selles maailmas ennast ilmselt kodus ka vennad Strugatskid ja Clifford D. Simak ehk autorid, kellel on lauale panna mõni ebatüüpiline tulnukate sõja- / külaskäigu lugu ("Nagu õieke väljal" ja "Väljasõit rohelisse" tulevad kohe meelde).
Lugu hakkab peale punktist, kus üks teadlane avastab viisi kuidas Päikest kasutades võimendada oma kosmosesse lähetatavaid sõnumeid nõnda, et saadetud sõnum jõuab ka Galaktika suurte poiste kõrvu. Paraku selgub, et suurtel poistel on endalgi hulk probleeme (raamatu nimi annab selle koha pealt vihje) ning kui nad kuulevad imearmsast pisikesest planeedist just sobival kaugusele, siis ei kestnud just kaua kui nad oma sõjalaevadel purjed masti tõmbasid.
Lugu on tõeliselt hästi kirjutatud ning maailm avaneb just sobivas tempos. Kuigi hinde taga on imepisike miinus, oleks patt sellele jutule anda vähem kui maksimumpunktid.
Teksti loeti inglise keeles

Poul Anderson
Time Patrol (1955)

David Zindell
Shanidar (1985)


Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga kõnealune lugu tõi kunagi uue sajandi alguses kirjanik David Zindelli mu huviorbiiti. Õieti olin juba 1998. aastal Locusest lugenud arvustust ta neljaköitelise massiivse romaanisarja viimasele osale, sarja, mille algimpulsiks, nukleuseks see L. Ron Hubbardi nimelisel uute autorite võistlusel (Writers of the Future Contest) 1985. aastal edukalt esinenud jutt on. Sari tundus tolle arvustuse järgi oma mastaabilt ja käsitletavate teemade poolest olevat midagi Dan Simmonsi «Hyperioni»-tetraloogia laadset. 

Shanidar tähendab kohta Iraagis, kust leiti miski neandertallaste matmispaik... Jutustuse tegevus toimub aga kauges tulevikus veelgi kaugemas galaktikas planeedil Icefall, kus asub linn Neverness, mida kutsutakse ka Valu Linnaks (neid kohanimesid ma siin rohkem tõlkida ei proovigi, kuna ei tea, kuidas Arvi need eesti keelde ümber on pannud). Kuskil galaktikas on ka plahvatavate tähtede vöönd Vild... Loo tegevus toimub aga valdavalt sellel talvise kärekülma kliimaga planeedil ning on edasi antud Lõikaja Raineri minajutustusena. Lõikaja tähendab siis ametit, mille pidaja suudab inimesi muuta, anda neile uue keha, uue näo, kuid ei tohi minna nende DNA kallale. Raineri juurde tuleb üks nooruk, kes tahab lasta end muuta alaloi'ks, mis tähistab siis ühte neandertallaste sarnast rassi. Aga ta ei soovi vaid väliselt samasuguseks tugevaks ja karvaseks olendiks muutuda, vaid soovib, et Lõikaja ta täielikult alaloi'ks muudaks... Raineri keeldumise peale tuletab ta Lõikajale meelde Goshevani, legendaarset inimest, kelle Lõikaja olla lõpuks päris alaloi'ks muutnud. Seepeale hakkabki Rainer jutustama noorukile Goshevani lugu ja mida kõike traagilist ning võigast see tema DNA kallale minek kaasa tõi. 

Kuigi kaugtuleviku ulmejutt, on «Shanidar» hästi pastoraalses võtmes ja veidi sellises mineviku legende või muinaslugusid pajatavas kõrgfantaasia võtmes kirja pandud, aga mitte matsakas-labaselt, vaid just kuidagi ülevalt ja pühalikult. Ja nii sisendusjõuliselt, et seda südasuvelgi lugedes talvisest tegevuskohast tingitud külmavärinad ihule tulevad. 

On ette heidetud, et «Shanidaris» on jutustuse jaoks liialt palju materjali ja sellest kapatakse liiga kiiresti üle ning et selle läbilugemise järel on tunne, nagu oleks just paksu romaaniga mäele jõudnud. Tõsi ta on, et Hubbardi-konkursil võidukaks osutunud lugu tõi kirjanikule ta esimese romaanilepingu ning 1988. aastal ilmunud 700-leheküljeline «Neverness» kirjutab jutustuse teemasid põhjalikumalt lahti. Lisaks paljule muule. Aga ka sellele debüütromaanile heitis kriitika (lisaks ohtrale kiitusele) ette, et seal on ühe köite jaoks liiga palju materjali sisse kuhjatud ning Zindell kirjutas romaani peategelase Mallory Ringessi poja Danlo (samalaadsetest) seiklustest ja otsingutest veelgi mahukamatest romaanidest koosneva triloogia «Reekviem homo sapiensile» (1993–1998). 

Zindelli enda skaalal oleks hindeks «4», eriti silmas pidades seda hullumeelset ja võõrapärast maailma, mis avaneb järgmises teoses, romaanis «Neverness», mille peatükkideks see lugu on muudetud, ja milles laotatakse lugejate ees lahti märksa kosmoseooperlikum ning märksa transtsendentaalsem ja kosmogoonilisem odüsseia jumalate ja iseenda otsinguist, aga just see jutt pani mind 2010. aastal Zindelli neljaköitelist romaanisarja hankima ja sellesse uppuma ning armuma. Olgu siis sel puhul hindeks maksimum, mida ta ka BAASi üldskaalal minu jaoks kindlasti väärib.  

Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab (2017)


Firefly, väikeste muudatustega.
Mulle meeldivad Weinbergi tehnoloogiliselt üsna arukad detailid, aga juba mitmendat korda näen, kuidas ta võtab üle mingit võõrast maailma, võõraid tegelasi ja teeb NATUKE ümber - ent nii, et originaal jääb äratuntavaks. 
Lugeda ju võib, aga kogu aeg röögib peas: "Firefly, Firefly, Firefly ..!"
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav J. J. Metsavana
Uppunud vaakumisse (2017)


Hea lugu.
Midagi asjalikumat polegi väga öelda - peategelase komme konflikte vältida on vähe imelik, aga kõik on loogiline ja tehnilised detailid võivad ju sisuliselt kahtlased olla, ent esitatud olid nad nii veenvalt, et mina küll ei viitsinud otsima hakata, kas nii siis ongi õige või.
Ja on hoogne ja on meeldiv lugeda ja väikesed igapäevadetailid muutsid ka usutavaks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ted Chiang
Tower of Babylon (1990)

Arturo Perez-Reverte
El club Dumas, о La sombra de Richelieu (1993)

John Scalzi
The Last Colony (2007)


Avastasin seda raamatut lugema hakates, et ma ei mäleta triloogia teisest osast mitte midagi. Esimene ja selle sündmustik on päris hästi meeles aga mis seal teises siis toimus? No mitte ei mäleta. Eks peamiselt seepärast, et kui esimene osa oli hoogne ning uusi ideid täis siis teine osa kujutas endast märksa lihtsamat kosmoselugu. Õnnetuseks on sama lugu ka kolmanda osaga. Kardan, et aasta peale lugemist ei mäleta ma ka sellest midagi. Esiteks on puudu siin täiesti esimesena ja teise osa seikluslikkus. Valdav osa ehk 95% teosest käib poliitika ajamine. See algab kahe hindust kitsekaupleja vahelise tülilahendamisega ja sedamoodi kitse kaubeldakse peaaegu kuni viimase leheküljeni ainult juba suuremas mastaabis. Meenutagem siinkohal kuivõrd intrigeerivalt algas esimene teos ja kohe kuidagi kahju hakkab.
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et teoses puudub mastaapsus siis kui järele mõelda on puuduv asi hoopis ingliskeeles "Sense of wonder" - kui esimeses teoses antakse meile ette põnevat tehnoloogiat, keerukaid rasse ja antakse mõista, et universumis on väga väga palju erinevaid liike. Siis antud tekstis võib päris kergesti ära unustada, et tegemist on tulnukatega. Nad käituvad igasmõttes inimestena ja isegi tõlkija on nt ühes lõigus kasutanud sõna inimesed nii maalaste kui tulnukate kohta. Kõikidel sadadel rassidel tunduvad olevat inimestega pea üks-ühesed motiivid ja soovid elukeskkondade ja muu osas ja koloniseerimine tundub käivat umbes samamoodi kui ameerika asustamise ajal. Peetakse loomi, külvatakse põlde ja ehitatakse onne ning kaitseasundusi ja kõik. Milline peaks koloniseerimine siis olema? Viitaks siinkohal Leinsteri "Uurimismeeskonnale", kus koloniseerijad polnud lihtsalt ainult suur hulk farmereid ja ehitajaid vaid iga planeet oli omaette projekt. Kasutati maasamastamist, ehitati megastruktuure. Meil on praegugi juba hunnik projekte kuidas marssi elukõlbulikuks muuta. Alates tehislikest magnetväljadest kuni marsi tuumapommitamiseni, et seal tolmust atmosfääri luua. Scalzi astub siin isegi maa teadlaste fantaasiaruumis mängides sammukese tagasi ja tema koloniseerimine on lihtsalt igav. Korra märgatakse ka mingit võõrast rassi aga sellega kokkupuude jääb lahtiseks liinikst ja oli ilmselt sisse toodud vaid seepärast, et autorile endalegi hakkas toimuv igavana paistma.
Mis on tegelikult naljakas on see, et kuigi Viimane koloonia ei paista niisamagi väga tehno üleküllusega silma üritab Scalzi seda veelgi maha kraapida. Nimelt tekitab ta olukorra kus maalased ei saa kasutada enda tahvelarvuteid ja muid masinaid sest need suhtlevad omavahel wifi vms raadiolainetega. Selleks siis, et tulnukad neid ei leiaks. Ma pole kindlasti mingi sideinsener aga niipalju kui ma tean siis kõrgsagedus levib päris kehvalt ja universumis kus on miljoneid tähti ja miljoneid planeete tundub karta, et paarituhande mobiiliseadme levi annab nad tulnukatele välja, noh see tundub kuidagi läbimõtlematu.
Kas ma midagi head ka lõpuks oskan öelda? Väga vist mitte, lõpus läks siiski natuke kõvemaks ragistamiseks ka aga üldiselt käis üks tüütu intriigide ja poliitika punumine nagu oleks endiselt veel tegemist purjelaevade ajastu ja saarekeste jagamisega ning eks seetõttu hakkaski mõte omasoodu tehnoloogia ja muu peale libisema.
Mind kui transhumanismi pooldajat häris natuke muide ka see transhumanismi vastane joga. Üks peategelane nt oli väga häiritud ja kippus läbi raamatu undama, et teda on tehtud rohkemaks kui inimene ja teadupärast vähendab see inimlikkust. Bullshitt! kas prillide ja hambaproteeside kandmine muudab mu vähem inimeseks...aga südameprotees? Võibolla tahtis Scalzi öelda, et tänamatuid värdjaid on igal ajastul.
Kokkuvõtteks on kahju, et esimeses teoses sedavõrd uudselt ja hoogsalt alanud sari on sumbunud sedavõrd kuivaks ning ideedevaeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)


Romaan koosneb justkui kahest-kolmest erinevast lühiromaanist. Esimene pool on siis Reaktoris kunagi ilmunud osa, kus Teklandi Nahkpael teeb sisuliselt tühja piimaringi, ehk ta pääsetakse vastu tahtmist vanglast, viiakse planeedile X kus ta leiab mingi ammu unustatud tulnukate baasi ja satub loo lõpuks tagasi vanglasse. Teises pooles pööratakse fookus hoopis tema kunagise õpilase peale, kes paljuski mõttes on tegelikult nagu peategelase kaksikvend. Räägitakse tema lugu ära ja alles siis algas minujaoks huvitav kolmas osa.
Kui ma enne seda olin lugenud puhtalt misioonitundest ja olgem ausad, natuke seda lugu ka sisse vägistanud (ilmselt asi selles ka, et see esimene Reaktoris ilmunud osa ei kannatanud väga ülelugemist - oli teisel korral lihtsalt igav) siis nii kui mängu tuli allakukkunud kosmoselaeva AI nimega Aleksei ja hakati seal kloonide ja nanomasinatega mässama lugesin juba suure huviga ning keel suunurgas.
Arvestades, et Weinbrgi motiiv oli ikkagi kirjutada terviklikku romaani oleks tulnud esimene pool tõhusamalt ümber töödelda. Kusjuures huvitava nüansina rõhutab seda, et tegemist on jutukoguga ka see, et mitmeid asju selgitatakse korduvalt eri peatükkides üle. Näiteks gild - seal raamatus oli vähemalt kaks korda kui sisuliselt sama jutt korrati üle. Või siis lumeinimesed samamoodi. Tekitas tahtmise lehte keerata - jah ma olen seda lugenud, aitab. Ka tekitasid kohati koomilisi hetki esimesse juttu juurde kirjutatud palgasõdurid. Minuarust oli tegemist üldse täiesti kasutu kõrvalliiniga, mis muutus oma tahtmatu julmusega naeruväärseks. No näiteks hetk kui palasõdurid ajavad Nahkpaela taga ja satuvad kuskil planeedil Y motelli. Selle asemel, et motelli pidavat tolgust natuke ähvardada või rahaga määrida veavad nad ta oma hotellituppa, ähvardavad pikalt piinamise ja füüsilise vägivallaga ja saavad teada lõpuks kaks fakti, et jah - peategelane oli motellis ja ta läks mägedesse. Huvitav kas need ülimalt asjatundlike jõujunnidena tutvustatud mehed küsivad teed lähimasse bensiinijaama ka sama idiootliku tõhususega? Aga nagu juba mainisin oli raamatu kolmas jutustus väga hea ja päästis minujaoks üldmuljes vägagi palju. Kui vahepeal olin juba paanikas, et pean eesti ulmekirjanduse tulevikulootusele hindeks ühe või kahe virutama siis lõpp oli teosel nelja või isegi viievääriline. Seal oli juba hüpliku ja natuke sihitu seikluse asemel korralik SF lugu just sedamoodi nagu ta mulle meeldib ehk ohtrate tehniliste vidinate ja vahvate tugevalt ulmeliste kõrvaltegelatega. Autor oleks justkui viimaks ometi arusaanud kuhu ta tahab lugu viia ja kes on talle kõige olulisemad tegelased kellega ta tahab mängida. Väikese spoilerina võin öelda ka seda, et tegevus otsa siin romaanis siiski ei saa ning lõppeb "cliffhangeriga" ehk siis ilmselt on oodata ka järge.
Mis puutub toimetamisse siis minu tabasin mitmeid kohti, mis oleksid tahtnud ülelugemist-parandamist. Näiteks kraapis silma koht kus seltskond on võõras tähelaevas, kus nad tõmbavad lahti esimese külmaune kirstu, misjärel nad koheselt teavad, keda ülejäänud kirstud sisaldavad. Sinna oleks justkui lause-kaks veel lisaks vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2016)


Pean Reidari arvustusega üldjoontes nõustuma. Kohati rabedavõitu, ent hoogne ja värvikas ulmeseiklus.
Ette heidaks vast nii palju, et see lõpp on ikka väga kummaline ja tekitab küsimuse, kas autor planeerib romaanile järge, sest praegusel kujul jääb romaan poolikuks. Ja tegevusaja ning tegelaste, kelle silme läbi toimuvat nähakse, muutumist võiks autor kuidagi täpsemalt markeerida - käesolevas romaanis on see kuidagi kaootiline, kord on Leathercord minajutustajaks, siis kulgeb sündmustik kellegi teise pilgu läbi ning temavormis jne.
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Kus pingviinid ei laula (2017)

6.2017

Sündmusterohkusele vaatamata on see suhteliselt igav raamat. Või siis just selle sündmusterohkuse tõttu. Kui peategelase elu on lakkamatult ohus ja ometi tuleb ta kõigist pahandustest puhtalt välja, siis ei lisa järjekordne sekeldus enam midagi. Sest gradatsioon, väiksematelt ohtudelt suurematele minek koos vahepealsete hingetõmbeaegadega ja tagasilöökidega ei ole just kõige õnnestunum. Igatahes jõudis see tekst mul paar korda muude asjade alla mattuda, enne kui selle kõheldes jälle välja otsisin.
Ideed pole küll kuigi uued, aga ega neile pole ka midagi ette heita. Et kui superarvuti hakkab inimkonna hea käekäigu eest hoolitsema, siis sellest head nahka ei tule. OK, palju kordi kohatud. Et rikkamate ja vaesemate vastuolu võimendub seeläbi, et rikkad lasevad endale lisavõimeid andvaid implante panna. Kah nagu nähtud. Et kui hardware ja wetware on kokku põimunud, siis võtab osav viirus maha nii ühe kui teise. Rucker umbes 30 aastat tagasi ja veel paremini Besher umbes 20 aastat tagasi.
Kiituseks võib öelda, et enamasti autor teab, millest kirjutab. Mõnda tööd tunneb ta ilmselt päris hästi.  Neid on siis ka asjatundlikult ja pikalt kirjeldatud. Ja mind jäi kummitama küsimus, kas tegevuspaik on autorile tuttav või - nagu ka tunnustatud meistritega pahatihti juhtub - internetist võetud. Hea küll, ma ei hakanud lausa jälgi ajama, aga vähemalt näis, et mingi kohatunnetus on ehedam kui ainult sekundaarsetele allikatele toetudes.
Avalausele kinnituseks: üsna lõpus on mitu lehekülge šifreeritud teksti. Mul ei tekkinud vähimatki huvi teha katset seda dešifreerida. Kui sündmustik oleks leidnud aset Eestis ja eesti nimedega tegelastega, siis ma oleksin ehk kaalunud hinnaalandust. Ent võrreldes kogu päevast päeva maailmas ilmuva ulmega ei saa üle napi kolme siiski välja anda.
Teksti loeti eesti keeles

Eleanor Arnason
Ruins (2015)


Täiesti söödav lugu normaalsete karakterite ja armsa loomtegelasega, kes võimaldab peakangelasel oma inimlikku poolt näidata - isegi mingi sisu on, kerge petturlik kelmusteema hiiglasliku poliitika ees. 
Aga see sisuasi on kas suur ja väärinuks romaani - või polnud seda üldse mõtet üles võtta, sest, noh, liiga suur.  Samas - krt teab, vbla just oli paras maht?! Romaanist oodataks rohkem vastuseid, kes ehitasid, millal ehitasid, vast isegi mingit tegevusplaani, kuidas Teisi otsima hakata ... Mulle tegelikult sobib, et loo point on esitada küsimusi, mitte anda vastuseid. 
Hea hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinster
Colonial Survey (1956)

Steve Perry Michael Reaves
Star Wars: MedStar I: Battle Surgeons: A Clone Wars Novel (2004)


Sisust: Tuleb siis jediõpilane planeedile, kus madistatakse mingi haruldase taime pärast, mida samas salakaubana välja veetakse. Jedi-õpilane on spetsialiseerunud ravimisele. Tema ja lahinguarstide igapäevatöö oli kõige huvitavam aspekt loo juures. Eriti see, kuidas kloone kasutati. Kui elu päästa ei andnud, siis läksid varuosadeks, sest nende organid ja veri sobisid ideaalselt üksteisele. Seiklus ise jättis suht külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Enter a Soldier. Later: Enter Another (1989)


Peale vaimuka cross-over dialoogi siin ju midagi pole - ja jutt olekski parem saanud, kui oleks ainult sellest dialoogist koosnenud. Kogu muu nämmutamine on täiesti üleliigne.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
A Time of Changes (1971)


Aeglaselt käivituv romaan, mille minategelane on sealjuures ülistaatiline. Keskealine pool elu väga kõrges riigiametis töötanud mees käitub umbes niisama arutult ja impulsiivselt kui esimestes peatükkides kujutatud nooruk. Autori poolt püstitatud sotsiaalne konstruktsioon samas meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Muutuste aeg (2000)


Põhimõtteliselt nõustun esmaarvustaja arusaamaga eestikeelsete tõlkekogumike hindamisel. Palle võtavad maha nii ülikehv kaanekujundus kui vilets keeletoimetus. Kuna erinevalt temast pean kahest teosest heaks vaid esimest, ongi eestikeelse raamatu hinne suurema arupidamiseta käes.
Teksti loeti eesti keeles

Paul McAuley
Planet of Fear (2015)


Mõnus jutt, just selline ajastuid ja võimalikkusi segav alternatiivajalugu, mida ma ka alternatiivajaloona uskuda suudan. Ka tegelased on usutavad, mõnele on täiesti võimalik kaasa elada, lugu elab tänu sellele, et ei toimu aina kaalutlemist "mida ja kuidas teha", vaid tehakse asjad ära ja kokku on kõik lill.
Mis teeb loetust siiski hea jutu ja mitte väga hea, on sündmustiku triviaalsus. Üks pisikene üllatus oli ainult, seotud soki ja kuivatatud ubadega.
Teksti loeti eesti keeles