Klassikalise õuduskirjanduse – või tolleaegse termini järgi üleloomuliku kirjanduse – kuldajaks peetakse tihti 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust. Just selle perioodi õuduskirjandusel on olnud Eestis alati oma kindel hulk austajaid. Päris esinduslik hulk selle ajastu lugude tõlkeid on ilmunud nii Mario Kivistiku toimetajakäe all omaaegses "Marduse" ajakirjas kui ka Raul Sulbi koostatud antoloogiates "Hirmu ja õuduse jutud".
Antoloogiaga "Kollane tapeet ja teisi jutte" on koostajad Maarika Luts ja Liis Pallon võtnud eesmärgiks tutvustada 19. sajandi lõpul kirjutanud naiskirjanike loomingut, mis lisab olemasolevale tõlkevaramule meeldivat mitmekesisust. Ei saa muidugi öelda, et sarnase perioodi naiskirjanike looming oleks tõlkes siiani täielikult puudunud. Hea näitena saab välja tuua kuulsa Edith Whartoni, esimese naissoost Pulitzeri auhinna võitja 1910. aastatel ilmunud õuduslood, mille tõlked ilmusid Sulbi antoloogiates.
Siiski, üheselt mõtestatud projektina on Lutsu ja Palloni antoloogia siiski ainulaadne ja juba ideena väga hea. 19. sajandi lõpu teedrajava õuduskirjanduse hulgas oli naisautoritel üsna oluline roll ning see ei jäänud märkamata ka legendaarsel õuduskirjanikul H. P. Lovecraftil. Oma ülevaatlikus essees "Üleloomulik õudus kirjanduses" (1927) nimetab ta mitut naiskirjanikku, kaasa arvatud siinses antoloogias esindatud Charlotte Perkins Gilmani.
Kõiki siinseid lugusid on võimalik lugeda varajasest feministlikust filosoofiast tõukuva pilguga. See näitab samuti antoloogia koostajate kindlat plaani, sest mitte kõigi tolleaegsete naiskirjanike lugusid pole alati võimalik niimoodi vaadata. Siiski ei tähenda see, et kõik siinsed lood oleks ühesugused – vastupidi, ka sellisele vaatele lähenevad kõik lood lausa rõhutatult erinevatest külgedest.
Antoloogia esimene lugu, Charlotte Perkins Gilmani "Kollane tapeet" (1892) (10/10) on ühtlasi ka teose kõige parem. Õuduslugude huvilistele Eestis ei tule see tõenäoliselt üllatusena, sest jutust ilmus juba 2007. aastal Kristjan Sanderi tõlge võrguajakirjas "Algernon". Sellest hoolimata on päris tore, et sellisest klassikalisest tekstist on nüüd huviliste jaoks võrdlemiseks olemas kaks erinevat tõlget ning samamoodi on paberil ilmumine täiesti omaette väärtus, mida hinnata.
Selles loos üürib üks noorpaar endale suveks mõisahoone, mis on mõnda aega tühjana seisnud. Äsja sünnitanud naine kannatab depressiooni all ning tema mees, kes on hinnatud arst, nõuab, et naine peaks võimalikult palju puhkama ja mitte midagi tegema. Naisele on tema toaks valitud aga ruum teisel korrusel, mille seinu katab vastikuna mõjuv vana kollane tapeet. Tapeedi arusaamatuna tunduvat mustrit hakkab naine pikkade tühjade tundide jooksul lähemalt uurima.
Tegemist on absoluutselt suurepärase looga. Õudusloo ühe kõige olulisema osa – õhkkonna – järk-järgulise ehitamisega vaid kergelt problemaatilisest algusest kuni täiesti hullumeelse lõpuni saab see jutt imeliselt hakkama. Omaette tasuks ka veel tähele panna, kuidas autor ei seleta mitte midagi ja jätab kogu loo lugejale lahendamiseks. See võte ei olnud 19. sajandil veel sugugi tavaline ja laseb jutustusel ka tänasel päeval täiesti värskelt mõjuda.
Lisaks õhkkonnale tõukub õudus siin loos fundamentaalsest hirmust, et sind ei kuulata ära ja ei võeta tõsiselt. Selles mõttes ei ole absoluutselt oluline, kas üleloomulik osa siin loos on reaalne või mitte – efekt on mõlemal juhul täpselt sama. Praegu võib tollasele depressiooniravile kummastusega tagasi vaadata, kuid kulus päris palju kriitikat (lisaks Gilmanile kritiseeris sellist lähenemist ka näiteks Virginia Woolf), et seda muuta.
Teine lugu, samuti Charlotte Perkins Gilmani "Hiiglaslik visteeria" (1891) (6/10) on eelnevaga võrreldes üsna lihtne, kuigi hästi kirjutatud kummituslugu. Selle keskmeks on klassikalisel viisil samuti mõisahoone ning sündmused, mis on seal toimunud minevikus (ühele vallalisele naisele sündinud laps) ja palju aega hiljem (seltskond noori mehi ja naisi üürib hoone endale suve veetmiseks). Siin antoloogias on see lugu aga rohkem vahepala rollis.
Kolmas lugu, Lucy Cliffordi "Uus ema" (1882) (9/10) on teine suurepärane lugu selles antoloogias. Muinasjutu vormis esitatud jutustus räägib kahest lapsest, kes elavad koos oma ema ja beebiga väikeses majakeses. Ühel päeval kohtavad nad rändmuusikust tüdrukut, kes lubab neile näidata imeasja – aga ainult siis, kui nad sõnakuulmatud on. Ema aga hoiatab neid selle peale, et kui nad on väga sõnakuulmatud, võib juhtuda midagi hirmsat.
On väga märkimisväärne, kuidas selle loo puhul oleks tegu nagu kunstmuinasjutuga, mis võtab aluseks küll rahvalugudest tuntud võõrasema teema, kuid astub sellest sammu edasi ja töötleb lugu üsna ootamatult. Kuigi selline lähenemine on hiljem olnud üsna levinud (esimesena tuleb pähe juba 1888. aastal ilmunud Oscar Wilde'i muinasjutukogu "Õnnelik prints"), on nii kaasaegsena mõjuvat lähenemist selles loos leida üsna ootamatu.
Eraldi tuleb välja tuua, kui andeka õudusega on siin võõrasema kujutisele lähenetud. Midagi võrreldavat tuleb mulle pähe ainult Neil Gaimani töödes, kes armastab samuti muinasjutu-teemade töötlusi. Gaimani romaanis "Coraline" esinev Teine ema esindab samasugust mõistetamatut hirmu nagu Cliffordi Uus ema, aga viimase tekst on kirjutatud juba 120 aastat varem. Igal juhul on tegemist tõelise pärliga, mille tõlke ilmumise eest saab olla ainult tänulik.
Neljas lugu, George Egertoni "Põhjaõng" (1893) (3/10) on kõige nõutust tekitavam lugu kogu antoloogias. Pildikesed ühe naise elust on hästi kujutatud ning mõjuv on seegi, et mitte midagi kesksest konfliktist ei öelda otse välja, vaid sellele ainult vihjatakse. Siiski on aeg sellele loole ehk kõige enam mõjunud ja tänapäevase pilguga jääb see lihtsalt tühjaks ja mittemidagiütlevaks. Alternatiivina oleks kogumiku koostajad võinud kaaluda näiteks sama autori vaimustavalt jubedat lugu "Wedlock".
Antoloogia viimane lugu, Rebecca Harding Davise "Elu rauatehases" (1861) (6/10) on antoloogiale väärikas lõpetus, mis kujutab ehedalt industriaalajastu halvimate külgede jõledust. See lugu ilmus näiteks enne Émile Zola kuulsat romaani "Söekaevurid" ning teeb oma lühiduse ja löövusega viimasele isegi silmad ette. See on just selline teema, milles peituvat iseeneslikku õudust võiks ka tänapäeval rohkem taasavastada.
Tervikuna võib antoloogiat hea meelega kiita. See on tehtud oma selge plaani ja mõttega ja isegi kui kõik lood ei peaks kõiki kõnetama, on siin mõned vaieldamatud tipud, mis lisavad igal juhul tõlkevaramusse midagi märkimisväärset. Naisautoritele keskendumine aitab mõnda sellesama varamu tühikut täita ning lisab lugeja jaoks tähelepanuväärse ja eristuvana just seda õudusmomenti, mis pärineb naiskogemusest.
Selline antoloogia paneb kohe mõtlema, mida võiks veel sarnasel teemal avaldada. Näiteks on 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson pea täiesti tõlkimata (ajakirjas "Vikerkaar" on tema kõige kuulsama loo "Loterii" tõlge küll ilmunud). Kuid see on vaid üks mõte teemal, mis on oluliselt suurem ja laiem. Seda ulatust arvestades on tore, et üks väike tükk sellise antoloogia näol on nüüd olemas.
Hinnang: 8/10
Antoloogiaga "Kollane tapeet ja teisi jutte" on koostajad Maarika Luts ja Liis Pallon võtnud eesmärgiks tutvustada 19. sajandi lõpul kirjutanud naiskirjanike loomingut, mis lisab olemasolevale tõlkevaramule meeldivat mitmekesisust. Ei saa muidugi öelda, et sarnase perioodi naiskirjanike looming oleks tõlkes siiani täielikult puudunud. Hea näitena saab välja tuua kuulsa Edith Whartoni, esimese naissoost Pulitzeri auhinna võitja 1910. aastatel ilmunud õuduslood, mille tõlked ilmusid Sulbi antoloogiates.
Siiski, üheselt mõtestatud projektina on Lutsu ja Palloni antoloogia siiski ainulaadne ja juba ideena väga hea. 19. sajandi lõpu teedrajava õuduskirjanduse hulgas oli naisautoritel üsna oluline roll ning see ei jäänud märkamata ka legendaarsel õuduskirjanikul H. P. Lovecraftil. Oma ülevaatlikus essees "Üleloomulik õudus kirjanduses" (1927) nimetab ta mitut naiskirjanikku, kaasa arvatud siinses antoloogias esindatud Charlotte Perkins Gilmani.
Kõiki siinseid lugusid on võimalik lugeda varajasest feministlikust filosoofiast tõukuva pilguga. See näitab samuti antoloogia koostajate kindlat plaani, sest mitte kõigi tolleaegsete naiskirjanike lugusid pole alati võimalik niimoodi vaadata. Siiski ei tähenda see, et kõik siinsed lood oleks ühesugused – vastupidi, ka sellisele vaatele lähenevad kõik lood lausa rõhutatult erinevatest külgedest.
Antoloogia esimene lugu, Charlotte Perkins Gilmani "Kollane tapeet" (1892) (10/10) on ühtlasi ka teose kõige parem. Õuduslugude huvilistele Eestis ei tule see tõenäoliselt üllatusena, sest jutust ilmus juba 2007. aastal Kristjan Sanderi tõlge võrguajakirjas "Algernon". Sellest hoolimata on päris tore, et sellisest klassikalisest tekstist on nüüd huviliste jaoks võrdlemiseks olemas kaks erinevat tõlget ning samamoodi on paberil ilmumine täiesti omaette väärtus, mida hinnata.
Selles loos üürib üks noorpaar endale suveks mõisahoone, mis on mõnda aega tühjana seisnud. Äsja sünnitanud naine kannatab depressiooni all ning tema mees, kes on hinnatud arst, nõuab, et naine peaks võimalikult palju puhkama ja mitte midagi tegema. Naisele on tema toaks valitud aga ruum teisel korrusel, mille seinu katab vastikuna mõjuv vana kollane tapeet. Tapeedi arusaamatuna tunduvat mustrit hakkab naine pikkade tühjade tundide jooksul lähemalt uurima.
Tegemist on absoluutselt suurepärase looga. Õudusloo ühe kõige olulisema osa – õhkkonna – järk-järgulise ehitamisega vaid kergelt problemaatilisest algusest kuni täiesti hullumeelse lõpuni saab see jutt imeliselt hakkama. Omaette tasuks ka veel tähele panna, kuidas autor ei seleta mitte midagi ja jätab kogu loo lugejale lahendamiseks. See võte ei olnud 19. sajandil veel sugugi tavaline ja laseb jutustusel ka tänasel päeval täiesti värskelt mõjuda.
Lisaks õhkkonnale tõukub õudus siin loos fundamentaalsest hirmust, et sind ei kuulata ära ja ei võeta tõsiselt. Selles mõttes ei ole absoluutselt oluline, kas üleloomulik osa siin loos on reaalne või mitte – efekt on mõlemal juhul täpselt sama. Praegu võib tollasele depressiooniravile kummastusega tagasi vaadata, kuid kulus päris palju kriitikat (lisaks Gilmanile kritiseeris sellist lähenemist ka näiteks Virginia Woolf), et seda muuta.
Teine lugu, samuti Charlotte Perkins Gilmani "Hiiglaslik visteeria" (1891) (6/10) on eelnevaga võrreldes üsna lihtne, kuigi hästi kirjutatud kummituslugu. Selle keskmeks on klassikalisel viisil samuti mõisahoone ning sündmused, mis on seal toimunud minevikus (ühele vallalisele naisele sündinud laps) ja palju aega hiljem (seltskond noori mehi ja naisi üürib hoone endale suve veetmiseks). Siin antoloogias on see lugu aga rohkem vahepala rollis.
Kolmas lugu, Lucy Cliffordi "Uus ema" (1882) (9/10) on teine suurepärane lugu selles antoloogias. Muinasjutu vormis esitatud jutustus räägib kahest lapsest, kes elavad koos oma ema ja beebiga väikeses majakeses. Ühel päeval kohtavad nad rändmuusikust tüdrukut, kes lubab neile näidata imeasja – aga ainult siis, kui nad sõnakuulmatud on. Ema aga hoiatab neid selle peale, et kui nad on väga sõnakuulmatud, võib juhtuda midagi hirmsat.
On väga märkimisväärne, kuidas selle loo puhul oleks tegu nagu kunstmuinasjutuga, mis võtab aluseks küll rahvalugudest tuntud võõrasema teema, kuid astub sellest sammu edasi ja töötleb lugu üsna ootamatult. Kuigi selline lähenemine on hiljem olnud üsna levinud (esimesena tuleb pähe juba 1888. aastal ilmunud Oscar Wilde'i muinasjutukogu "Õnnelik prints"), on nii kaasaegsena mõjuvat lähenemist selles loos leida üsna ootamatu.
Eraldi tuleb välja tuua, kui andeka õudusega on siin võõrasema kujutisele lähenetud. Midagi võrreldavat tuleb mulle pähe ainult Neil Gaimani töödes, kes armastab samuti muinasjutu-teemade töötlusi. Gaimani romaanis "Coraline" esinev Teine ema esindab samasugust mõistetamatut hirmu nagu Cliffordi Uus ema, aga viimase tekst on kirjutatud juba 120 aastat varem. Igal juhul on tegemist tõelise pärliga, mille tõlke ilmumise eest saab olla ainult tänulik.
Neljas lugu, George Egertoni "Põhjaõng" (1893) (3/10) on kõige nõutust tekitavam lugu kogu antoloogias. Pildikesed ühe naise elust on hästi kujutatud ning mõjuv on seegi, et mitte midagi kesksest konfliktist ei öelda otse välja, vaid sellele ainult vihjatakse. Siiski on aeg sellele loole ehk kõige enam mõjunud ja tänapäevase pilguga jääb see lihtsalt tühjaks ja mittemidagiütlevaks. Alternatiivina oleks kogumiku koostajad võinud kaaluda näiteks sama autori vaimustavalt jubedat lugu "Wedlock".
Antoloogia viimane lugu, Rebecca Harding Davise "Elu rauatehases" (1861) (6/10) on antoloogiale väärikas lõpetus, mis kujutab ehedalt industriaalajastu halvimate külgede jõledust. See lugu ilmus näiteks enne Émile Zola kuulsat romaani "Söekaevurid" ning teeb oma lühiduse ja löövusega viimasele isegi silmad ette. See on just selline teema, milles peituvat iseeneslikku õudust võiks ka tänapäeval rohkem taasavastada.
Tervikuna võib antoloogiat hea meelega kiita. See on tehtud oma selge plaani ja mõttega ja isegi kui kõik lood ei peaks kõiki kõnetama, on siin mõned vaieldamatud tipud, mis lisavad igal juhul tõlkevaramusse midagi märkimisväärset. Naisautoritele keskendumine aitab mõnda sellesama varamu tühikut täita ning lisab lugeja jaoks tähelepanuväärse ja eristuvana just seda õudusmomenti, mis pärineb naiskogemusest.
Selline antoloogia paneb kohe mõtlema, mida võiks veel sarnasel teemal avaldada. Näiteks on 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson pea täiesti tõlkimata (ajakirjas "Vikerkaar" on tema kõige kuulsama loo "Loterii" tõlge küll ilmunud). Kuid see on vaid üks mõte teemal, mis on oluliselt suurem ja laiem. Seda ulatust arvestades on tore, et üks väike tükk sellise antoloogia näol on nüüd olemas.
Hinnang: 8/10