x
Päringule {"kuu"=>"5", "aasta"=>"2024", "captures"=>[]} saadi 23 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Maarika Luts Liis Pallon
Kollane tapeet ja teisi jutte (2023)


Klassikalise õuduskirjanduse – või tolleaegse termini järgi üleloomuliku kirjanduse – kuldajaks peetakse tihti 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust. Just selle perioodi õuduskirjandusel on olnud Eestis alati oma kindel hulk austajaid. Päris esinduslik hulk selle ajastu lugude tõlkeid on ilmunud nii Mario Kivistiku toimetajakäe all omaaegses "Marduse" ajakirjas kui ka Raul Sulbi koostatud antoloogiates "Hirmu ja õuduse jutud".
 
Antoloogiaga "Kollane tapeet ja teisi jutte" on koostajad Maarika Luts ja Liis Pallon võtnud eesmärgiks tutvustada 19. sajandi lõpul kirjutanud naiskirjanike loomingut, mis lisab olemasolevale tõlkevaramule meeldivat mitmekesisust. Ei saa muidugi öelda, et sarnase perioodi naiskirjanike looming oleks tõlkes siiani täielikult puudunud. Hea näitena saab välja tuua kuulsa Edith Whartoni, esimese naissoost Pulitzeri auhinna võitja 1910. aastatel ilmunud õuduslood, mille tõlked ilmusid Sulbi antoloogiates.
 
Siiski, üheselt mõtestatud projektina on Lutsu ja Palloni antoloogia siiski ainulaadne ja juba ideena väga hea. 19. sajandi lõpu teedrajava õuduskirjanduse hulgas oli naisautoritel üsna oluline roll ning see ei jäänud märkamata ka legendaarsel õuduskirjanikul H. P. Lovecraftil. Oma ülevaatlikus essees "Üleloomulik õudus kirjanduses" (1927) nimetab ta mitut naiskirjanikku, kaasa arvatud siinses antoloogias esindatud Charlotte Perkins Gilmani.
 
Kõiki siinseid lugusid on võimalik lugeda varajasest feministlikust filosoofiast tõukuva pilguga. See näitab samuti antoloogia koostajate kindlat plaani, sest mitte kõigi tolleaegsete naiskirjanike lugusid pole alati võimalik niimoodi vaadata. Siiski ei tähenda see, et kõik siinsed lood oleks ühesugused – vastupidi, ka sellisele vaatele lähenevad kõik lood lausa rõhutatult erinevatest külgedest.
 
Antoloogia esimene lugu, Charlotte Perkins Gilmani "Kollane tapeet" (1892) (10/10) on ühtlasi ka teose kõige parem. Õuduslugude huvilistele Eestis ei tule see tõenäoliselt üllatusena, sest jutust ilmus juba 2007. aastal Kristjan Sanderi tõlge võrguajakirjas "Algernon". Sellest hoolimata on päris tore, et sellisest klassikalisest tekstist on nüüd huviliste jaoks võrdlemiseks olemas kaks erinevat tõlget ning samamoodi on paberil ilmumine täiesti omaette väärtus, mida hinnata.
 
Selles loos üürib üks noorpaar endale suveks mõisahoone, mis on mõnda aega tühjana seisnud. Äsja sünnitanud naine kannatab depressiooni all ning tema mees, kes on hinnatud arst, nõuab, et naine peaks võimalikult palju puhkama ja mitte midagi tegema. Naisele on tema toaks valitud aga ruum teisel korrusel, mille seinu katab vastikuna mõjuv vana kollane tapeet. Tapeedi arusaamatuna tunduvat mustrit hakkab naine pikkade tühjade tundide jooksul lähemalt uurima.
 
Tegemist on absoluutselt suurepärase looga. Õudusloo ühe kõige olulisema osa – õhkkonna – järk-järgulise ehitamisega vaid kergelt problemaatilisest algusest kuni täiesti hullumeelse lõpuni saab see jutt imeliselt hakkama. Omaette tasuks ka veel tähele panna, kuidas autor ei seleta mitte midagi ja jätab kogu loo lugejale lahendamiseks. See võte ei olnud 19. sajandil veel sugugi tavaline ja laseb jutustusel ka tänasel päeval täiesti värskelt mõjuda.
 
Lisaks õhkkonnale tõukub õudus siin loos fundamentaalsest hirmust, et sind ei kuulata ära ja ei võeta tõsiselt. Selles mõttes ei ole absoluutselt oluline, kas üleloomulik osa siin loos on reaalne või mitte – efekt on mõlemal juhul täpselt sama. Praegu võib tollasele depressiooniravile kummastusega tagasi vaadata, kuid kulus päris palju kriitikat (lisaks Gilmanile kritiseeris sellist lähenemist ka näiteks Virginia Woolf), et seda muuta.
 
Teine lugu, samuti Charlotte Perkins Gilmani "Hiiglaslik visteeria" (1891) (6/10) on eelnevaga võrreldes üsna lihtne, kuigi hästi kirjutatud kummituslugu. Selle keskmeks on klassikalisel viisil samuti mõisahoone ning sündmused, mis on seal toimunud minevikus (ühele vallalisele naisele sündinud laps) ja palju aega hiljem (seltskond noori mehi ja naisi üürib hoone endale suve veetmiseks). Siin antoloogias on see lugu aga rohkem vahepala rollis.
 
Kolmas lugu, Lucy Cliffordi "Uus ema" (1882) (9/10) on teine suurepärane lugu selles antoloogias. Muinasjutu vormis esitatud jutustus räägib kahest lapsest, kes elavad koos oma ema ja beebiga väikeses majakeses. Ühel päeval kohtavad nad rändmuusikust tüdrukut, kes lubab neile näidata imeasja – aga ainult siis, kui nad sõnakuulmatud on. Ema aga hoiatab neid selle peale, et kui nad on väga sõnakuulmatud, võib juhtuda midagi hirmsat.
 
On väga märkimisväärne, kuidas selle loo puhul oleks tegu nagu kunstmuinasjutuga, mis võtab aluseks küll rahvalugudest tuntud võõrasema teema, kuid astub sellest sammu edasi ja töötleb lugu üsna ootamatult. Kuigi selline lähenemine on hiljem olnud üsna levinud (esimesena tuleb pähe juba 1888. aastal ilmunud Oscar Wilde'i muinasjutukogu "Õnnelik prints"), on nii kaasaegsena mõjuvat lähenemist selles loos leida üsna ootamatu.
 
Eraldi tuleb välja tuua, kui andeka õudusega on siin võõrasema kujutisele lähenetud. Midagi võrreldavat tuleb mulle pähe ainult Neil Gaimani töödes, kes armastab samuti muinasjutu-teemade töötlusi. Gaimani romaanis "Coraline" esinev Teine ema esindab samasugust mõistetamatut hirmu nagu Cliffordi Uus ema, aga viimase tekst on kirjutatud juba 120 aastat varem. Igal juhul on tegemist tõelise pärliga, mille tõlke ilmumise eest saab olla ainult tänulik.
 
Neljas lugu, George Egertoni "Põhjaõng" (1893) (3/10) on kõige nõutust tekitavam lugu kogu antoloogias. Pildikesed ühe naise elust on hästi kujutatud ning mõjuv on seegi, et mitte midagi kesksest konfliktist ei öelda otse välja, vaid sellele ainult vihjatakse. Siiski on aeg sellele loole ehk kõige enam mõjunud ja tänapäevase pilguga jääb see lihtsalt tühjaks ja mittemidagiütlevaks. Alternatiivina oleks kogumiku koostajad võinud kaaluda näiteks sama autori vaimustavalt jubedat lugu "Wedlock".
 
Antoloogia viimane lugu, Rebecca Harding Davise "Elu rauatehases" (1861) (6/10) on antoloogiale väärikas lõpetus, mis kujutab ehedalt industriaalajastu halvimate külgede jõledust. See lugu ilmus näiteks enne Émile Zola kuulsat romaani "Söekaevurid" ning teeb oma lühiduse ja löövusega viimasele isegi silmad ette. See on just selline teema, milles peituvat iseeneslikku õudust võiks ka tänapäeval rohkem taasavastada.
 
Tervikuna võib antoloogiat hea meelega kiita. See on tehtud oma selge plaani ja mõttega ja isegi kui kõik lood ei peaks kõiki kõnetama, on siin mõned vaieldamatud tipud, mis lisavad igal juhul tõlkevaramusse midagi märkimisväärset. Naisautoritele keskendumine aitab mõnda sellesama varamu tühikut täita ning lisab lugeja jaoks tähelepanuväärse ja eristuvana just seda õudusmomenti, mis pärineb naiskogemusest.
 
Selline antoloogia paneb kohe mõtlema, mida võiks veel sarnasel teemal avaldada. Näiteks on 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson pea täiesti tõlkimata (ajakirjas "Vikerkaar" on tema kõige kuulsama loo "Loterii" tõlge küll ilmunud). Kuid see on vaid üks mõte teemal, mis on oluliselt suurem ja laiem. Seda ulatust arvestades on tore, et üks väike tükk sellise antoloogia näol on nüüd olemas.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Veealused (2021)


"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Neven Iliev
Morningwood (2017)


LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Paren iz preispodnei (1974)

tvr


Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.  

Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.  

 Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?  

„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.  

Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“  

Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Meelis Friedenthal
Punkti ümber (2023)


Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny Jane Lindskold
Lord Demon (1999)

Richard Kadrey Cassandra Khaw
The Dead Take the A Train (2022)


Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles

Edmund Snell
The White Owl (1930)


Armastatud briti kirjaniku E. Snelli põnevik liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Hobiajaloolane Juan ja tema sõber Coombs (kes on minajutustaja) otsivad ja leiavad Mehhikos vana indiaanlaste maa-aluse templi ukse. Juan on asjaga rohkem kursis ja teab, et see on Valge Ööökulli nimelise jumaluse tempel (tegelikult vaid põhjatu vertikaalasendis šaht, kuhu sisse ei pääse). Legendi järgi ei ole keegi sinna siseneda üritades eluga pääsenud. Mehed kangutavad suure luugi šahti pealt ja sealt lendab välja suur öökull, kes Juani šahti tõmbab. Lisaks hakkan maapõu kuumenema ja helendama, nii et meest pole mõtet väga taga otsidagi.
 
Poole aasta pärast tuleb aga Londonis Coombsi juurde Juani tüdruksõber (lesk), kes räägib, et ta olla Juani öösel hotellitoas näinud - ja see i olnud unenägu. Uskumatu lugu näib tõsi olevat, sest varsti on ka Coombsil kokkupuude surnuks arvatud sõbraga, kes on oluliselt muutunud - metsik, vaenulik, ja väidab, et ta polegi enam inimene. Lisaks kadunud Juanile ilmuvad Londonisse müstiline öökull, kummaline indiaani päritolu naine Naia ja ja nende latiinost käsilane. Ähmaselt võib mõista, et Valge Öökull on kätte maksmas mingite vanade arvete eest seoses mehhiko templiga. Algab keeruline ja tempokas tramburai, tapmine ja tagaajamine, mis viib Pariisi ja mujale, tegelaste hulka tulevad eradetektiiv ja hakkaja muskliline taksojuht. Puudu ei ole ka armukadedusest ja armastusliinist.
 
Finaalis suletakse lõpus šahtiuks Mehhikos ja kõik on enam-vähem. Päris tore lugemine, kuigi samas žanris on siiski paremaid asju.
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
Master of the House of Darts (2011)


"Obsidian and Blood" triloogia viimane osa. Maailm jätkub samast kohast kus see teise osa lõpus pooleli jäi, ja mingil määral ka sündmustik. Imperaator Tizoc, kelle ülempreestrid surnust tagasi tõid, pöördub tagasi kroonimissõjast mille iga valitseja oma valitsusaja alguses läbi peab tegema et saada kinnitus jumalate soosingust. Sõda on läinud üsna edutult ja mõned sealt tagasi tulnud sõjamehed surevad jubeda haiguse tõttu. Haigus ei tundu olevat päris loomulikku päritolu ja ülempreester Acatl peabki asuma lahendama järjekordset mõistatust - kes selle valla on päästnud ja mida ta üritab saavutada?
 
Tuleb tunnistada et ka triloogia kolmas osa kannatab sama häda käes mis kaks eelmist - loo keskmeks oleva mõistatuse lahendamine on raskesti jälgitav ja kõik tundub kohati... kui mitte just ebaloogiline siis kuidagi pliiatsist välja imetud. Nagu juba esimese osa kohta ütlesin, idee sellises maailmas toimuvast mõrvaloost on küll intrigeeriv ja maailm taustal mingil määral huvitav, aga sellest üksi ikkagi ei piisa. Kui teise osa puhul veel arvasin et viga on minus ja lugesin selle läbi kaks korda järjest mis aitas peas pildi paremini kokku panna, siis nüüd leian küll et see ei ole seda pingutust väärt. Pettumus, ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles


tvr

Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar"  ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas  on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
 
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
 
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
 
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga  on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
 
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke Stephen Baxter
Time`s Eye: A Time Odyssey. Book One (2003)


"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Ämblikumõrsja (2024)


Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Tim Hornet Manfred Kalmsten
Siduvad sõnad (2024)


Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Xavier Yzz
Ideaalne kaaslane (2024)


Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist
DOREMIFASOL (2024)


Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lili Pilleson
Elekter meie vahel (2024)


Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ian Koff
Mägede metsikud õhtud (2024)


Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Krafinna
Vana leinav kask (2024)


Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Call Me Joe (1957)

Clifford D. Simak
All the Traps of Earth (1960)


Muinasjutt ta on ja kui sellisena võtta, pole paha. Lapsed jäävad igal juhul jupp maad enne lõppu tuttu. Neli miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
The Sitters (1958)

Stephanie Rendón
Que venga la noche (2022)


Mehhikost pärit ja Setomaal elav kirjanik Stephanie Rendón on oma esimest jutukogu tutvustades öelnud, et tema lood algavad ideedest, mida ta on väikesest peale erinevatele paberilehtedele ja kaustikutesse üles kirjutanud ning mille põhjal tehtud lugusid on ta järjepanu ära visanud, siis taas üles otsinud ja ümber kirjutanud.
 
See tõdemus tuleb kogumikku lugedes üsna selgelt välja ja rohkem kui ühel viisil. Kergelt unenäoline stiil, mis käib neist kõigist läbi ja mis on kindlasti autori tugevuseks, on lihvitud meeldivalt ühtlaseks. Lood ja nende ideed võivad küll pärineda üsna erinevatest aegadest, aga see ei tekita tunnet, nagu loeks väga erinevaid lugusid.
 
Samas on aru saada, et tegemist on esikkoguga. Siinsed lood on enamuses sellised, mis ühel kirjanikul on ikka vaja alustuseks läbi kirjutada – kas või selleks, et teada saada, kuidas see välja tuleb. Kõik sellised tööd ühte kogumikku kokku võtta võib olla hea võimalus panna neile punkt ja edasi liikuda.
 
Iseenesest on autori keskendumine ideepõhistele lugudele lugeja jaoks meeldivalt tavapärane lähenemine. Nii mitutki kogumiku juttu lugedes võib olla kindel, et see on täpselt selline, nagu võiks ühelt lühijutult oodata. Mina usun pigem, et suuremad õnnestumised tulevad autoril lugudes, kus ta tavapärast lähenemist natuke väänab.
 
Selliseks näiteks võib olla kogumiku avalugu "Tulgu öö" (5/10), mis on ehk üks autori parimaid õnnestumisi. Selle vorm – kahe inimese veidi salapärane kirjavahetus – on ehk isegi natuke vanamoeline võte, kuid erinevalt paljudest teistest siinsetest lugudest on selle loo mõte palju raskemini avatav.
 
Mida tähendab kirjavahetuse müstiliselt kiirenev jada? Milline autori sissejuhatav viide kuldaja ulmekirjanduse suurtele nimedele (Asimov, Bradbury ja Clarke) on relevantne? Ka mina ei suutnud neid mõtteid täielikult läbi hammustada, kuid intrigeerivaks harjutuseks oli see sellegipoolest.
 
Teised kaks lugu autori poolt mõtteliselt seotud kolmikust on lisaks "Tulgu ööle" veel "Pandora Centauri" (4/10), mis on lugu iseeneslikult paisuvast massipsühhoosist, ja "Tule odüsseia" (4/10) ehk kuradi arutlus inimkonna hävituskirest. Üks neist võiks olla Isaac Asimovi kuulsa lühiloo "Nightfall" lihtne töötlus ning teine refereerib kergelt Ray Bradbury romaani "451° Fahrenheiti".
 
Loo "Anatfodi mõistatus" (4/10) puhul näib autori sissejuhatusest, et see on mõeldud kummardusena Jorge Luis Borgesele. Peab tunnistama, et sellist tunnetust on loos tähendada küll. Tegevuse poolest, kus peategelane peab välja selgitama veidraid sündmusi põhjustava raamatu saladuse, meenutab see ka näiteks Arturo Pérez-Reverte romaani "Dumas' klubi".
 
Omamoodi üllatus on lugu "Rebase memuaarid" (4/10), mis on jutustatud ühe Setomaa rebase vaatepunktist. Tegemist on selgelt lastele mõeldud looga, mis on sellisena päris korralik. Teiste selle kogumiku lugudega võrreldes seisab see oma suunitluse poolest pigem silmatorkavalt eraldi.
 
Kui rääkida veel ideedest lähtuvatest lugudest, siis võib nendena kindlasti võtta lugu "Kaart oli tagurpidi" (3/10), mis on veidralt tobe, aga samas isegi naljakas lugu kummitavast majast; "Ettevaatust kuradiga" (3/10), lihtne lugu, mis räägib ostetud nõidusest ja selle hinnast; ning "Kutsuge arst" (3/10), mis on koomas viibiva naisterahva sisekõne.
 
Kõik need jutustused kirjutavad läbi tuntud teemasid. "Ettevaatust kuradiga" on kõige ettearvatavam, kulgedes algusest lõpuni üsna šabloonselt. "Kutsuge arst" on kirjutatud huvitavalt, aga ei paku samuti palju uut. Sellest kolmikust on kõige huvitavam taotluslikult jabur "Kaart oli tagurpidi", mida kirjutades oli ka autoril kindlasti päris lõbus.
 
Kogumiku kõige õlgu kehitama panev lugu on "Moussaka ja lõhe" (1/10) ehk jutustus Küprose noormehest ja Norra neiust, mis ei ütle tervikuna mitte kui midagi. Võrdluseks, üsna samasugune "Damiana ja Toribio" (4/10) on märkimisväärselt parem, sest seda kannab autori ilmne armastus kirjanduse vastu, andes sellega loole vähemalt kindla selgroo.
 
Omamoodi ideelood, kus autor on enda sõnul mõtted leidnud oma perekonnalugudest, on "Klaassüdamega Fredi" (3/10), nõrga südamega noormehe lugu; "Quid pro quo" (2/10), lugu härrasmehest, tema krokodillist ja maffiast; ning "Põletada pärast lugemist" (3/10), kus üks vanem mees hakkab kahtlema selles, mis tema ümber toimub.
 
Nimetatutest on "Klaassüdamega Fredi" hea, kuid üsna lihtne lugu, mis algab ja lõpeb üsna sedamoodi, nagu võiks arvata. "Quid pro quo" seevastu sisaldab järjest mitut süžeepööret, kuid pakub sellega pigem üle. "Põletada pärast lugemist" on huvitava ja andekalt õudse õhkkonnaga – kuni puändini, mis küll seletab, aga rikub ühes sellega ka midagi ära.
 
Kogumiku lõpetab igati korralik lugu "Minu nimi ei ole Javier" (4/10). See jutustus on kõige autobiograafilisem, kuid tal on huvitav seos taas Borgesega, kes on nimede teemat – näiteks Sapiri-Whorfi hüpoteesi ehk nimede mõju tegelikkusele – ka oma paaris erinevas loos käsitlenud.
 
Üldjoontes tuleb veelkord tõdeda, et enamjaolt on nende lugude puhul tegu kirjaniku käeproovidega. Positiivne on kindlasti see, et autoril on selge stiilitunnetus ja võime luua tajutavalt head veidrat või kummastavat õhkkonda. Sellise unenäolisuse juures ei hakka häirima ka kohati silma torkavad loogikaaugud või vääratused.
 
Tahaks loota, et autor kirjutab ka edasi. Kuna kogumiku avalugu "Tulgu öö" paneb mind jätkuvalt mõtlema selle võimalike seletuste peale, siis midagi selletaolist loeks hea meelega ka tulevikus. Eriti arvestades, et oma korralik käekiri on autoril juba olemas.
 
Hinnang kokku: 3/10
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Õunapuu (2024)


Jah, autor on valinud kõikvõimalikest jutustamisviisidest kõige lihtsam(eelsem)a: kannab lugejale ette, mis kunagi juhtus. Peategelast pole selleks tegelikult vajagi, sest tema sisemonoloog see pole. Kui inimesed minevikust mõtlevad, siis teevad nad seda teisiti: mõte läheb uitama, meenuvad mingid isikud või sündmused, mõte kulgeb ajas edasi ja tagasi ühest pidepunktist teiseni.
Teksti loeti eesti keeles