x
Päringule {"kuu"=>"5", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 49 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Aliette de Bodard
The Tea Master and the Detective (2018)


Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palju muud põnevat. Või võõrast. Oma viga muidugi, et ma Kagu-Aasiast nii vähe tean.
Üks pähetulnud mõttejupp. Kuna on raske kujutleda kujutletamatut, siis on ulmes kujutatud võõrrassid valdavalt kuidagi antropotsentristlikud. Hea küll, annab autor neile saba, soomused ja täiendava kätepaari, lisab ehk eksootikat üllatava (või siis mitte eriti) seksuaalkäitumisega, aga üldiselt on nad oma eetilistelt hoiakutelt ikka nagu inimesed. Enamgi - nagu autori kasvukeskkonna inimesed. No et väike vahe on isegi inglise ja ameerika autorite võõrlaste käitumises, rääkimata siis venemaa, lõuna-aafrika vms omadest. Aga de Bodardi kujutatud inimesed on oma moraali ja eetika poolest mulle võõramad ning seetõttu põnevamad kui samused saba ja soomustega tüübid.
Väike võrdlus teise hiljuti loetud raamatuga. Mõlemas on inimkonna valduses suur hulk tähesüsteeme ja kunagisest ürgkodust on järel vaid legendid. Hea küll, kosmoseeskaadri lipulaev ja budistlik klooster pole päris samad asjad, kuigi mõlemas on oma väljakujunenud käitumisreeglid ja hierarhiad. Aga kui ühe nimi on "Los Angelese pommitamine" ja teise nimi "Õitseng ilma soolata", siis tundub teine mulle kuidagi... salapärasemana, sisukamana. Lisaks, tähtedevahelist rändamist ussiaukude kaudu on (lääne) ulmes kasutatud n+1 korda. Kuidas toimivad de Bodardi süvakosmosed - just mitmuses! - jääb seletuseta, ja parem ongi. Inimsuhted on kirjanduse ainena huvitavamad kui füüsika. Isegi kui inimeseks lugeda ka väga noore lapsena kosmoselaevaga ühildatud olendit.
Peab tunnistama, et ma umbes iga veerandtunnise lugemise järel mõtisklesin teist samakaua, et mis see siis oli, mida ma lugesin.
Teksti loeti inglise keeles

H. G. Wells
The First Men in the Moon (1901)


The First Men in the Moon on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustajaks on Bedford, aferisti tüüpi ettevõtja Londonist, kes pärast oma viimase ettevõtmise pankrotti on põgenenud maakohta puhkama ja kirjutama. Ootamatult selgub, et tema veidrikust naaber on leiutaja nimega Cavor, kes tegeleb antigravitatsiooni-küsimuse uurimisega.
 
Bedford, kes haistab võimalust raha teenimiseks, suunab muidu hajameelsest teoreetikust Cavori oma ideid praktilisse vormi panema. Nõnda teebki leiutaja valmis cavoriidi-nimelise sulami, mida raskusjõud tõmbamise asemel tõukab. Selle praktiliseks demonstreerimiseks tuleb neile pähe mõte ehitada cavoriidiga kaetud õõnes kera, mille Maa raskusjõud Kuu peale tõukaks...
 
Peab ütlema, et täitsa põnev oli lugeda sellist Wellsi kirjutatut ulmet, mis asub väljaspool tema ulmeromaanide "suurt nelikut". Huvitaval kombel on see teos oma väiksemast tuntusest hoolimata täiesti arvestatavalt tugev - vahest ehk ka selletõttu, et selle süžee on väga sarnane autori parimale romaanile "Ajamasin" (ja mõnes aspektis isegi selle töötlus).
 
"Ajamasina" vastuolulise peategelase erinevad iseloomujooned on siin jagatud kahe tegelase vahel - eluvõõras leiutaja Cavor (kellesse Wells ilmse sümpaatiaga suhtub) ning elu- ja löömamees Bedford (kes on isegi loo jutustaks olemisest hoolimata selgelt negatiivsena aimatav). Nõnda ei tundu näiteks habraste mõistuslike olendite metallkangiga peksmine siin nõnda võõristav kui "Ajamasinas".
 
Mis siin aga natuke puudu jääb, on sügavam mõte. Tõsi, seleniitide putukataolise spetsialiseerumisega ühiskond on hästi kujutatud (mitte utoopia ega düstoopia vaid lihtsalt teistsugune). Kuid see, kuidas Cavor neile sõjast jutustab, on põhimõtteliselt lihtsalt seesama kõne, mille Jonathan Swift laseb oma romaanis "Gulliveri reisid" nimitegelasel Brobdingnagi valitsejale ette kanda.
 
Siiski on siinne teos hästi komponeeritud ja sujuvalt loetav, mis pole olnud alati tõsi nii mõnegi teise Wellsi kuulsama teose puhul. Ning kuna veidral kombel on sellest teosest olemas ka maakeelne ennesõjaaegne tõlge, siis võiks selle kindlasti pärast väikest toimetamist uuesti avaldada. Autori romaanide "suure neliku" hulka lisatuna seisaks see kindlasti ausal keskmisel kohal.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Stanislaw Lem
Skarby krola Biskalara (1964)


Lugu Cyproosia muinasjutuliselt rikkast kuningast Biskalarist, konstruktor Kreaatsiusest, kes lubas talle tema aardekambrist mitteeksisteerivat aaret näidata, ja sellest, mis sellest kõigest välja tuli. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Jak Erg Samowzbudnik Bladawca pokonal (1964)


Sedapuhku siis SF-võtmes "Okasroosikese"-töötlus, milles juttu kuningas Boludarist, kes otsustab endale ehtsa Homos Antropose ehk inimese eksemplari hankida. Nurjatu kahvanahkne koletis aga petab endale tee puurist välja, olles eelnevalt välja petnud kuningatütre Elektrina mõistuse üleskeeramise võtme, mistõttu üleskeeramata robotprintsess letargiasse langeb. Suunduvadki siis robotkangelased kurja kahvanahka otsima, et printsessi üleskeeramiseks võti tagasi saada...
Idee kõlab päris lustlikult ja kohati võttis loo lugemine ka muigama, ent maksimumhinnet ma sellele siiski panna ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaw Lem
Uranowe uszy (1964)


Lugu Aktinooria planeedi hirmuvalitsejast Architooriumist ja sealsete elanike palatiniidide katsetest teda kukutada.
 "Robotite muinasjuttude" tsüklile omaselt iseloomustab seda lugu muinasjutu või legendi laadne süžee, ent lugudes ette tulevad probleemid ja nende lahendused ei kuulu maagia, vaid hoopis tuumafüüsika või muude reaalteaduste valdkonda. Lood on üsna lühikesed ja üksteisele sarnanevad, nii et eraldi on neid tegelikult keeruline arvustada. 
Teksti loeti eesti keeles

Sandra Kasturi
Mungo the Vampire (2014)


Sandra Kasturi on Eestis sündinud, ent Kanadas elav ja inglise keeles kirjutav kirjanik ja toimetaja, kelle üleloomulikku sisaldav proosalooming peaks koosnema 8 jutust. "Mungo the Vampire" on ilmunud originaalantoloogias "Stamps, Vamps & Tramps" (Evil Girlfriend Media, 2014), kus läbivateks teemadeks on pealkirjas nimetatud nähtused: tätoveeringud, vampiirid ja hulkurid.
 
Loo algus annab kohe ette nunnu, humoorika ja heldimapaneva noodi: "Once there was a tiny little vampire whose name was Mungo Cheswik. He was no bigger than a pickle. Mungo was terribly in love with film star Annabel Cartwright." Nii et õudus, veri ja muud võimalikud koledused on pigem pehme sooja vati sees. Lugu räägib siis sellest, et kuigi tillukese vampiiripoisi armastus paistab esialgu õnnetu (naine on võrreldes temaga nii suur ja elab pealegi USAs, Mungo aga Inglismaal), siis leiab nutikas vereimeja võimaluse end kirjaga üle ookeani postitada ja õnnelikult filmistaari lauale potsatada. Tekib vastastikku kasulik suhe, millega naine aga varsti rahul pole, sest tilluke vampiir ei suuda teda kuidagi endasarnaseks muuta, aga see oleks hädavajalik, et säilitada igavene noorus. Midagi tuleb ette võtta ja kurjaks tegelaseks osutub lõpuks filmidiiva, mitte Mungo.
 
Lühike jutt, panen nelja miinuse.
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
Murder by Other Means (2020)


The Dispatcher episood 2... (Et siis krimilugu maailmas, kus mõrvaohvrid haihtuvad mõned sekundid pärast surma ja materialiseeruvad kas oma kodus või mõnes muus kohas, kus tunnevad endid turvaliset. Ja seetõttu on inimeste tapmine keeruline ja seetõttu eksisteerib säherdune amet nagu ärasaatja, kes on siis litsenseeritud halastusmõrvar, kes aitab õnnetusse sattunud inimesi või neid, kes peavad läbi tegema väga riskantseid meditsiinilisi protseduure või näiteks neid, kes soovivad teada, mismoodi võiks tunduda veetornist alla kukkumine või nt vanamoodsa duelli pidamine või muu selline asi. Need viimased on siis näited ebaseaduslikest tegevustest, millesse ärasaatjad on segatud.)
 
Antud juhul siis saab lugu alguse kui esimesest osast tuttav minajutustaja Tony Valdez saab mitte nii väga seadusliku tööpakkumise Chicago advokaadibüroolt sisuga saata üks hiina ärimees tagasi Pekingisse. Nüüd ja kohe. Kuul pähe ja phuuhhh - läin'd ongi hr Peng. 
 
Teenitud raha pangaarvele andes (jah, see USA, kus ilmselt peab minema telleri juurde, et sularaha arvele panna või siis lihtsalt armastab tegelanee inimestega suhelda), sattub Valdez aga pangaröövi keskele. Ja sealt edasi hakkavad asjad viltu kiskuma, sest vastupidiselt tervele mõistusele näib, et keegi tõesti mõrvab edukat inimesi tema ümber. Ja tema on kahtlusalune ja samal ajal ka sihtmärk.
 
Ühest küljest tüüpiline Sclazi: lihtsasti loetav ja küllaltki mõnus tekst. Teisalt on see lihtsalt krimka väikse ulmekastme törtsuga. Esimene Dispatcher tundus uus ja värske. Siin ei suuda Scalzi seatud latti kõrgemale tõsta. Seepärast ka hindeks kolm. Sihuke keskmiselt hää sooritus. Meelelahutuseks täitsa omal kohal. 
Teksti loeti inglise keeles

Stanislaw Lem
Trzej elektrycerze (1964)


Kergekaaluline naljalugu kolmest elektrüütlist ja nende sõjakäigust krüoniidide hõimu vastu. Üldiselt korralikult kirjapandud.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksei K. Tolstoi
Upõr (1841)


Aleksei Konstantinovitš Tolstoi oli kuulsa Tolstoide krahvisuguvõsa esindaja, Lev Tolstoi teise astme nõbu ja omas veresidemeid ka eesti ulmefännidele "Insener Garini hüperboloidi" ning "Aeliita" autorina tuntud "tööliste ja talupoegade krahvi" Aleksei Nikolajevitš Tolstoiga. Ulmekirjanduse ajalukku on ta jäänud vampiiriteema toojana vene kirjandusse, käesolev lühiromaan, mis on esimene ta kahest vampiiriteemalisest teosest, ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles. 
"Vereimejas" on ilmunud viiskümmend kuus aastat enne Stokeri kuulsat "Draculat" ja väidetavalt oli autori eeskujuks vampiiriteema ilukirjandusse toonud John William Polidori "Vampiir". "Vereimejase" näol on tegu üsna tüüpilise romantismiajastust pärineva gootiliku õuduslooga, kusjuures gooti romaanide žanrile omaselt jääb kahtlus, et kirjeldatud üleloomulikud sündmused leidsid aset ainult peategelas(t)e peas unenägude, hallutsionatsioonide vms näol (järelsõnana "Vereimejase" eestikeelsele tõlkele lisatud Jelena Skulskaja artiklis on seda millegipärast peetud käesolevale teosele ainulaadseks võtteks). "Vereimejase" stiil meenutas mulle muuhulgas Hoffmanni, Potockit ja veel mitmeid teisi 19. sajandi esimese poole õudusautoreid. Ehkki üleloomulik element teoses jääb kuni lõpuni mõnevõrra tinglikuks, võib vähemalt minu meelest "Vereimejase" rahumeeli fantastilise kirjanduse alla liigitada.
Sisust... Moskva kõrgseltskonnas ballil viibiv aadlimees Runevski satub seal Rõbarenko-nimelise veidriku otsa, kes kahtlustab erinevaid ballil viibivaid inimesi vampiiriks olemises. Üks neist on ka brigadirilesk Sugrobina, kelle orvustunud tütretütresse ja hoolealusesse Dašasse Runevski ära armub. Tekib küsimus, kas Sugrobina on tõesti vampiir, kelle käest Runevski tolle lapselapse päästma peab, nagu väidab Rõbarenko... Lisaks Moskvale ja selle ümbrusele põikab lühiromaani tegevus Rõbarenko ümberjutustuse kaudu ka romantismiajastu kirjanike ühele lemmikmaale Itaaliasse. 
180 aasta vanune lühiromaan on stiili poolest muidugi kirjutamisajas kinni ja nii tuleb sellesse lugedes ka suhtuda, ent vähemalt minu meelest kõlbab see lugeda ka tänapäeval. Eestikeelsele tõlkele võinuks lisada küll põhjalikuma järelsõna kui Skulskaja 2015. aastal KesKusis ilmunud artikkel, milles pole muuhulgas poole sõnagagi mainitud Tolstoi teist vampiiriteemalist teost "Vurdalaki perekond".
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)


Kalmsteni esikkogu lugude seas on üllatavalt palju žanripuhast fantasy't ("Loheisand", "Valitsusaeg I-II", "Tundmatu surm") ja natuke ka puhtakoelist SF-i ("Põgeneda rottidelinnast...", "Optimus"). Enamik lugudest on siiski segužanris tekstid, nende seas nimi- ja avalugu, mis on minu hinnangul kogumiku parim ning seega õnnestunud valik nimi- ja kaanepildilooks, ehkki võib luua asjatu mulje kordustrükke sisaldavast kogumikust (tegelikult on "Raske vihma" üheteistkümnest loost varem paberil ilmunud vaid kolm).
Lõpetuseks ei jää üle muud, kui autorile ka omalt poolt tuult tiibadesse soovida.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Murtud Süda (2020)


Teema "mis saanuks/saaks siis, kui Eesti olnuks/oleks suurriik" näib viimasel ajal kodumaises ulmes populaarne olevat. Üldjuhul on tegu selliste softcore-alternatiivajalugudega, kus täpsele murdepunktile, millest alates sündmused reaalse ajalooga võrreldes teisiti hargnema hakkasid, tähelepanu ei pöörata ja tegevusmaailm on üsna võõrik ning fantastiline. Sellistele tekstidele lisab omalt poolt täiendust käesolev lühiromaan, mida võiks žanriliselt vast fantasyelementidega alternatiivajalooks ristida.
"Murtud Südame" tegevus toimub Kaleva kuningriigis, mis näib endast kujutavat Läänemere-äärseid alasid hõlmavat väikest impeeriumi - tekstis esinevatest viidetest võib välja lugeda, et lisaks nt Põhja-Lätile kuulub Kaleva koosseisu isegi Lapimaa. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbkaudu 20. sajandi algusele (raudtee, algelised automobiilid, kuulipildujad), ent ühiskonnakorralduses on jälgi palju varasemast ajast (Kaleva ametlikuks usundiks on Taara kummardamine, kristlus on endiselt pealetungiv usund justkui 13. sajandil, kuršide viikingiretkedele viidatakse justkui suhteliselt hiljutisele minevikule). Peategelaseks Kaleva sõjaväe ohvitser Kulder Joamets, kes on koos oma kuršist mõrsja Ailissaga katkust haaratud pealinnast Rävalist ajutiselt põgenenud ja naise vanemate juurest Kurelast peavarju otsib. Alanud sündmustekeerises põrkub Kaleva suurriiklik patriotism kuršide mässumeelsusega ja linlik ning materialistlik maailmanägemus kolkalike vanade kommete ja müstikaga... Ehkki lühiromaan räägib Eesti suuriigist, pole selles mingit patriootlikku ega rahvusliku suunitlust, samuti lööb välja autorile iseloomulik antiheroilisus. Intriigi käivitav sündmusteahel meenutab millegipärast natuke 19. sajandi kirjandust, ent sellest hoolimata on "Murtud süda" pandud siiski kirja moodsa žanriulme võtmes. 
Üldiselt päris korralik, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Jack McDevitt
The Jersey Rifle (1983)


Selle jutu iseloomustamiseks piisab, kui mainida lugu ilmus originaalis maleajakirjas. Iseenesest mõista on jutt temaatiline ja ma usun, et enamusel ulmikuil jookseb jutu iva mööda külgi maha vähimaidki jälgi maha jätmata. Ja just sel põhjusel väärib see raudselt viit!
 
 
Valmis proge, mis peab pingeritta seadma kõigi aegade parimad maletajad. Ja võitjaks osutub.... absoluutselt tundmatu nimi. Subjektist on teada vaid käputäis aastatetaguseid partiisid, mis -- üllatus-üllatus -- on mängitud maleajaloo suurkujudega ja lõppesid kõik viimaste hävitavate kaotustega. Subjekt otsitakse üles ja ... ega need tänapäeva male suurnimed pole mineviku omadest paremad ühti, sest NAD JU EI JAGA MALEST MUHVIGI, erinevalt subjektist.
 
 
Mittemaletajatele rangelt mittesoovitav!
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Tundmatu surm (2018)


Seda alamžanri peaks liigitatama flintlock fantasy'ks - erinevalt traditsioonilisest eepilisest fantasy'st ei toimu tegevus mitte keskaegse, vaid varauusaegse tehnoloogilise arengutasemega maailmas.
Maailm ja intriig on autoril üsna hästi välja tulnud ning kõik see on õnnestunult üsna lühikesse teksti ära mahutatud, mistõttu otsustasin käesolevat lugu maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Optimus – plekid paradiisil (2020)

Manfred Kalmsten
Valitsusaeg II – Kuningaringlus (2020)


Teine "Valitsusaja" lugu kuulub esimesega võrreldes rohkem koomilise fantasy valdkonda ja meenutab üsna kõvasti Pratchetti loomingut. Palju muud selle kohta öelda polegi, korralik lugu nagu esimenegi. 
Teksti loeti eesti keeles

Samuel R. Delany
Nova (1968)


Nova on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustus algab ühe peategelase, Hiire hüüdnime kandva mustlaspoisi juurest, kes hulgub ringi Neptuuni ühe kuu kõrtsides ja ootab, et keegi ta kosmoselaevale palkaks. Tema juurde tuleb hullumeelne vana kosmonaut, kes pajatab kaptenist, kes tahtis oma laevaga otse plahvatava tähe südamesse sõita...
 
Sealt liigub tegevus kiiresti sellesama kapteni, Plejaadide föderatsiooni jõukaima töösturite perekonna noorima võsu Lorq von Ray juurde. Tema eelmine hullumeelne retk on luhtunud ja ta on nüüd otsustanud palgata oma kosmoselaevale kasvõi suvalisi ümberhulkujaid, kui need ainult tahavad temaga seda uskumatut reisi kaasa teha...
 
Ma pean ütlema, et mind üllatas see teos üsna positiivselt, pärast seda, kui autori kuulsaima teose "Dhalgren" lugemise järel olin ta mõttes juba maha kandnud. See raamat aga oli väga tugev variatsioon kosmoseseikluse teemadel - ja samas üle külvatud teemade ja mõtetega 19. sajandi kirjandusest, tekitades nii väga põneva sulami.
 
Nõnda ei saagi siin häirida tehniline taust, mis on pigem üsna fantastiline. Kogu kosmosetsivilisatsiooni hoiab käigus illüürionide nimeline elementide grupp, mis on superrasked aga samas stabiilsed. Neist on võimalik saada uskumatus koguses energiat ja samas võimaldavad nad ka valguse kiirust ületavat kosmoselendu.
 
Kuid see kõik ongi temaatiline. Kosmoselaevad muutuvad siin ookeanilaevadeks ja gravitatsiooni tekitatud ruumikõverused omakorda hoovusteks, murdlaineteks ja veekeeristeks. Planeedid ja kuud on sadamad, kus meremehed kõrtsides mõnda uut tööotsa ootavad. Selle kõige vääriline on ka autori keelekasutus, mis on rikkalik ja eksootiline.
 
Samuti on algusstseeni hullumeelne kosmonaut nagu Coleridgei poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" välja astunud. Hiire hüüdnimega poiss on nagu Kiplingi romaani "Kim" peategelane, kapten von Ray on kohati nagu Melville'i romaani "Moby Dick" pöörane kapten Ahab, kohati nagu Conradi romaani "Lord Jim" painatud peategelane.
 
Natukene tuhmistab seda kõike asjaolu, et kui autor on meeskonna koostanud, kahe peategelase tausta avanud ja eesmärgi olulisust selgitanud, jääb tegevus natukene seisma. Päris pikk osa enne lõppu möödub lihtsalt ilma mingi suurema eesmärgita siia-sinna sõites. Nende lehekülgede mahuga oleks võinud kindlasti midagi mõistlikumat teha.
 
Aga lõpuks on tegemist ikkagi üsna uhke teosega. Selline risttee kosmoseseikluse ja 19. sajandi mereromaani vahel ei ole küll ehk igaühele meelepärane, kuid mõlema poole austajate jaoks on tegemist kindlasti märkimisväärse leiuga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Arne Tsirna
Armastuse valem (2014)


Karm, karm raamat. Nõuab kalestunud lugejat ilmselt. Naivistlik ja eklektililine SF, omakirjastuslik teos, mille ortograafia, stilistika, tüpograafilised veidrused ja teksti paigutus teevad selle piinarikkaks veel mitmelgi tasandil.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Valitsusaeg I – Kroonitants (2012)


Fantasylugu rahulolematutest vandenõulastest, kes otsustavad noore kuninga kukutada ja tema asemel võimule panna tolle surnuist ülesäratatud kuulsusrikka esivanema. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (2020)


Maailmast ja sündmustikust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. See maailm ja ka tegevuskohaks olnud linn meenutas mõnevõrra "Raske vihma" oma, ent viimatimainitud lühiromaani fantaasiarikka sürreaalsuseni "Vampiiriprobleem" siiski päriselt ei küüni, mistõttu ka hinne tuleb ühe palli võrra maksimumist madalam. 
Peategelase perekonnanimi Renfleld mõjus vihjena Stokeri "Draculast" tuntud putuktoidulisele hullumeelsele R. M. Renfieldile, ent see seos võib olla ka juhuslik. 
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Loheisand (2012)


Loheisand, kes on oma lohe abiga äsjarüüstatud linnusest noore neiu röövinud, püüab teda veenda oma kaasaks saama, vaeveldes ise seejuures ränkade gastriidilaadsete sümptomite käes. Lõpplahendus on üllatav...
Eks puänteeritud novelli fantasy žanris olegi üsna keeruline kirjutada, aga autoril on see üsna korralikult välja tulnud. Suure osa loost võtavad enda alla küll peategelase kõhuvaevade ja happeoksendamise kirjeldused, ent vähemalt "4" väärib lugu kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kuuekandjad (2018)


Žanrilises mõttes huvitav lugu - algab kui tüüpiline postapokalüptiline SF, ent keerab siis kiirelt fantasy'ks... või hoopis science-fantasy'ks? Nagu ka eelarvustajad maininud, siis palju jääb selles loos segaseks. Stiililiselt on lugu üsna hästi välja tulnud ja "4" raatsin sellele anda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Kõik äratatakse ellu (2020)

5.2021

Üks, mis Meelis Friedenthali lühiloomingu puhul silma torkab, on, et ega ta vist päris niisama, asja eest teist taga midagi ei kirjuta; ikka on lugu kirjutatud kas jutuvõistluseks või mingisse antoloogiasse, põhimõtteliselt tellimuse peale. Viimastel aastatel on nende antoloogiate koostajaks, kuhu MF kirjutab, olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, kas selles seoses on midagi tähelepanuväärset. Võib-olla on.
 
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel on Friedenthalil läinud nii ja naa, "Nerissa" omal ajal (2004) esimese jutuvõistluse ju võitiski. "Võõras jumal" jäi 2014. aastal, ehk siis järjekorras kolmandal jutuvõistlusel aga  - minu meelest ka päris ebaõiglaselt - teise kümnesse. Pärast seda polegi autor jutuvõistlustel enam osalenud. Ega tal ei ole seal midagi tõestada ka. Stalkeri hääletustel on Friedenthalil läinud võib-olla anomaalselt hästi (3 Stalkerit), praegugi võib pöialt hoida sellele, kas eelmisel aastal Indrek Hargla antoloogias "Ülestõusjad ja kodukäijad" ilmunud selle kogumiku nimilugu võtab järjekordse Stalkeri või ei.
 
Nii või naa, ei ole MF kirjutatud lugusid kokku üldse palju - BAAS, milles Meelis Friedenthali teoste nimekiri pole täielik, osalt ka seetõttu, et mitte kõik tema poolt kirjutatust ei liigutu ulmeks, ütleb enam kui 20 aasta jooksul ilmunud ulmesugemetega lugude koguarvuks 12; käesolev, 11 looga kogumik sisaldab neist kaheteistkümnest seitset, mis on paari erandiga kirjutatud viimase 12 aasta jooksul. Ning Friedenthal tundub aja jooksul küpsenud olevat küll. Isegi "Nerissa", esimese loomeperioodi ilmselt tugevaim lugu, mõjub praegu lugedes võrdlemisi ebaküpse ja tarbetult nihilistlikuna.
 
Ülejäänud BAASis (seni) mitte leiduvast neljast jutust on üks ("Must ja valge") ilmunud 20 aastat tagasi Algernonis Mattias Rosenbaumi nime all, üks ("Ingel") ei ole ulme, üks ("Pehme") tundub olevat esmatrükis ilmunud itaalia keeles ning üks ("Suve tagasitoomine") ongi vist esmatrükk. Mina olin kogumiku 11 loost varem lugenud vaid nelja (tõsi küll, ka pikemaid lugusid), nii et avastamist oli raamatus küllaga.
 
Üks ja pigem just Friedenthali varasemat perioodi (1999-2004) iseloomustav joon on see, et lugu ei vii kuhugi välja, tal ei ole loogilist lõppu. Päris vabad pole sellest ka viimaste aastate lood ning kõige drastilisemaks sellekohaseks näiteks selles raamatus on "jõulujutt" "Ingel" (2013), millesse jõuad parajasti sisse elada, peategelasega suhestuda ja siis katkeb lugu poolelt sõnalt. Selles loos ei ole, nagu juba mainitud, ka midagi ulmelist, aga ulme ei ole ka muidu MF lugudes peaaegu kunagi see kandev tala, pigem ebamäärane kaunistus. Vahel on sellest kahju, näiteks "Deemonid ja trilobiidid" mu meelest ainult võidaks ulmelise plaani jõulisemast väljamängimisest, vahel ei ole.
 
Kõik jutud ei peagi viima lugejat punktist A punkti B, täiesti omal kohal (ka käesolevas kogumikus) on ka nn seisundilood, nt "Kass" või "Pehme", aga päris selgelt ei saa need olema need tekstid, mille järgi Meelis Friedenthali tulevikus mäletatakse. Lugudeks, millel see kogumik päriselt püsti seisab, on "Võõras jumal", "Kasuksepp", "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Kolm viimast ilmusid esmalt eelmainitud Indrek Hargla antoloogiates ja juba seal eristusid nad kõikidest muudest sama kaante vahel olnud tekstidest reljeefselt oma sügavuse, sundimatuse ja kirjandusliku meisterlikkusega.
 
Teine MF lugude tunnusjoon ongi, et vähemalt eesti ulme kontekstis on ta harukordne intellektuaal ja erudiit. Inspiratsioon ei ammuta MF niivõrd ulmekirjanike puhul pigem loogilisest ulmekirjandusest, vaid peavoolu kirjanduslikest või kultuurilistest tekstidest, sh ajaloo/arheoloogia alastest teadusartiklitest ja väitekirjadest. See võib ühest küljest olla pretensioonikas või isegi tüütu, aga mis seal salata, intellektuaalsus annab autorile ka sügavama maailmanägemise, mis ei pea tingimata tähendama kapseldumist elevandiluutorni. Eriti heaks näiteks on ses osas "Vinguv jalaluu", mis tegeleb, nagu Friedenthali puhul ikka, intellektuaalsete probleemidega, ent pakub lugejale ka samastumisvõimalust, kui lugedes tabad end mõttelt, et jah, ka mina tegutseks või mõtleks sarnases situatsioonis täpselt samamoodi kui loo peategelane, ilmselt teaduri tüüpi asjamees Andres, isegi kui sellist situatsiooni ei saaks kunagi tekkida. Ilmselt on MF eesti ulmes ka ainuke autor, kes võib ühe jutu raames kirjutada vaheldumisi minevikus ja olevikus ning hüpata kolmandast isikust esimesse ja tagasi kolmandasse ilma, et see põrmugi häiriks.
 
See eruditsioon võib mõnikord siiski pöörduda ka autori vastu, näiteks palas "Suve tagasitoomine", mis on saanud inspiratsiooni Pu Songlingi hiina hirmu- ja armu- ja Ameerika indiaanlaste muinasjuttudest ning on kuni kõige viimase leheküljeni lihtsalt suurepärane, ent kulmineerub sellega, et "rebane askeldas ta peal". Mina ei tea, ei saa aru, mida see "askeldamine" tähendab, see võib tähendada mida iganes, alates pesusorteerimisest kuni selle, kelle peal istutakse, tükkideks viilutamiseni. Kas ma sellest arusaamiseks, mida "askeldamine" tähendab, pean neid hiina ja indiaani muinasjutte jutu kõrvale lugema, või - juhul kui ma neid juba lugenud olen - peast teadma?
 
Kui seda pikaks veninud juttu kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt kirjutab Friedenthal nii, nagu sooviks ilmselt kirjutada Kristjan Sander, kes seda aga mitmel eri põhjusel ei suuda (võrrelge viimase "Pikki varje" näiteks Friedenthali kogumiku nimilooga, vahe on päris suur).
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
Saturn`s Children (2008)


Armurobot Freya Nakamichi-47 eksirännakud inimjärgse tuleviku Päikesesüsteemis, mis viivad ta Veenuselt Eriseni. Robotite koloniseeritud võõrplaneetide kirjeldused on päris huvitavad, ka fantaasiarohkeid ja vaimukaid ideid leidub kõvasti. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi siiski puudu, olgu siis "4+".
Teksti loeti eesti keeles

Patrick Rothfuss
The Lightning Tree (2014)

Walter Jon Williams
Diamonds from Tequila (2014)

Michael Swanwick
Tawny Petticoats (2014)

Matthew Hughes
The Inn of the Seven Blessings (2013)


See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

A. Murdlaine
Tähtede sümfoonia (1937)


A. Murdlaine oli Aleksander Sipelga üks mitmest pseudonüümist (ta on siin BAASis ka Maurice Moraine'i nime all).
 
Lühikese loo tegevus toimub Pariisis (kus Sipelgas ka ise elas mõnda aega). Minajutustaja jalautab tänaval ja jääb kohviku akna taga kuulama-vaatama viiulimängija esinemist. Muusiku õlgadel istuvad linnud, rahvas on lummatud. Pärast esinemist saab kuulaja viiuldajaga usaldusliku jutuotsa peale ja paneb tähele tolle nukrat olemist ning kummalisi vihjeid oma surnud naisele. Ta saab kutse pillimehe koju, kuhu teisel päeval lähebki. Seal räägib mees talle veel oma naisest, kes justkui olevat surnud, ent siiski kindlasti elavat. Mees kinnitab, et ta musitseerib sageli oma naisega koos ja lubab, et teeb seda kohe jälle. Teebki - tema viiulil, nähtamatu naine klaveril.
 
Nukker ja tundeline lugu, ent sisu poolest üsna igav ja ebaoriginaalne. Jutt on ilmunud läbi kahe numbri omaaegses para-ajakirjas "Vaimsuse ideoloogia", mille nr-s 6 (1937) ilmus koos jutu viimase osaga ka Aleksander Sipelga nekroloog, võimendades loo kurba sentimenti.
Teksti loeti eesti keeles

Brian Scott Smith
When Shadows Fall (1997)


See romaan torkab silma nii abitu, jabura ja ebausutava tegelaste käitumisega, et kohati jääb mulje paroodiast. Märksõnad: satanism, okultism, maailma päästmine Saatana võimuhaaramise eest.
 
Nooremapoolne mees Martin otsustab välja uurida onunaise surma asjaolud. Autoõnnetuses hukkunud naine oli enne surma sattunud maagiaga sehkendava abielupaari seltskonda. Okultistlike huvidega tüüpide tegemised ei osutu sugugi süütuteks ja algusest peale on selge, et nood valdavad üleloomulikke võimeid ja abiväge Kurjuse kuningriigist. Ettevalmistamisel on ohverdusrituaal Halloweeni õhtul, kui tähtede seis lubab kurjuse jõud Maa peale kutsuda ja kaalul pole vähem ega rohkem kui inimkonna hukk. Martin asub koos sõbraga võitlusse. Kuigi nad saavad abi n-ö headelt inglitelt, osutuvad kõige tõhusamateks ikkagi füüsiline jõud, tulirelvad, tavalised noad ja muud lihtsamad vahendid.
 
Rumalusest kubisev lugu kahe rumala peategelase seltskonnas. See on Smithi esimene romaan, mis vist jäi ka viimaseks. Õieti tegi, kui otsustas loobuda.
Teksti loeti inglise keeles

Neal Asher
The Human (2020)


"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.

Teksti loeti inglise keeles

Walter Jon Williams
Fleet Elements (2020)


Lugu hakkab peaaegu lause pealt samast kohast, kus eelmine osa lõppes, ja jääb samamoodi ka järge ootama: sõda käib ja otsad on lahti.
Mõni asi on naljakas. Kui kosmiline eskaader kihutab läbi ussiaukudega ühendatud tähesüsteemide kiirusega 0,2c, mis ühtlasi tähendab, et sihtkohas turvaliselt dokkimiseks peab olema aeglustus paar nädalat 2-3g, ja kohtub kusagil tähesüsteemis vaenuliku eskaadriga, siis lihtsalt ei ole võimalik mingeid keerulisi manöövreid teha. Hargnemisi, reservide mõne planeedi taha peitmisi jne, isegi vaenlase pihta rakettide laskmine on komplitseeritud, kui need just otse ees ei asu. Lugeja võib leppida lühikokkuvõttega: pahad kaotasid 49, head 17 laeva.
Siis on pika romaani kohustuslik armulugu. Vahepeal igatsetakse, siis vihatakse, siis ollakse koos ja siis viivad mingid pahandused ja arusaamatused jälle lahku. Just nagu see peabki olema: autor ei tohigi armunuid enne Suurt Finaali kokku lasta.
Miks siis nii palju tärne? Eksootika ja tuttavlik on parasjagu tasakaalus, mõned sõjaromaani kohustuslikud elemendid on korralikult kirja pandud, esineb isegi paar väikest üllatust. Nii et üsna pretensioonitu lugemisvara, mis juba mõne lehekülje järel toob hea une.
Teksti loeti inglise keeles

Douglas Adams
The Restaurant at the End of the Universe (1980)


The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
Way Station (1963)


 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Üllar Harald Joasoon
Ajarännakud ehk ootamatu õnn läbi sõjakaose (2021)


 

„Ajarännakud“ on 77-aastase autori ilukirjanduslik debüüt. Varem on hr Joasoon avaldanud mälestuslikku tüüpi raamatu Kaliningradist, kus ta läbis 1960-ndatel sõjaväeteenistuse. Kaliningradist/Königsbergist on omajagu juttu ka selles romaanis, aga tegu pole siiski järjelooga.  

Omakirjastusliku teose kohta on raamatus saadud läbi suuremate kirjavigadeta ja teksti paigutuse apsakateta (siiski, viimane ja eelviimane lk – kas oligi nii mõeldud?). Sisu on ag tuim, ruineeriv ja väsitav. Taas on tegu looga, kus vanem inimene kirjutab nooremate inimeste asjadest ja see võiks mõjuda koomiliselt, kui poleks taolisi tekste juba omajagu lugenud.   

On aasta 2014, peategelane on 35-aastane Joonas. Reisil Saksamaale juhtub ta kokku „buda munga moodi mehega“, keda huvitab Eesti ajalugu ja iseseisvumine. Joonas räägib ja seletab talle ning tänutäheks annab see „munk“ talle vidina, mis võimaldab liikuda ajas tagasi valitud aega ja kohta. Punasele nupule vajutades oled hopsti tagasi seal, kust teekonda alustasid. Joonas proovib seadet ja see töötabki, pikemalt ta selle juhtumi kummalistele aspektidele eriti ei mõtlegi. Tema esimene rännak on märtsipommitamise-järgsesse Tallinnasse. Leekides linnast leiab ta 30-aastase Mareti, kelle jalg on jäänud varingu alla kinni. Päästmise järel võtab ta Mareti kaenlasse ja hopsti aastasse 2014 tagasi. Maretil on tulevikus muidugi mõningaid raskusi harjumisega, aga üldiselt suuri probleeme ei ole. Järgmisel päeval andub ta Joonasele ja paar jääb elama Nõmme majasse, kus elab veel Joonase õde. Maret oli eelmises elus pagar ja ta saab kohe rakendust pagaritöökojas-kohvikus, mida hakatakse taastama sellisena, nagu see Eesti ajal oli.   

Ja nii ta läheb. Aeg-ajalt käiakse 1945. aasta Berliinis ja Königsbergis, kust tuuakse Natsi-Saksa träni, mida parseldatakse Soome tuttavale ärimehele. Vahepeal käiakse 1955. aasta Tallinnas, kust tuuakse odavaid suitse ja toidukraami, mis 1945. aasta Saksamaal vahetuskaubana väga hinnas on. Ajarännakud ei tekita erilisi küsimusi ei peategelastes ega mineviku-inimestes. Romaan on nostalgilis-hõllandusliku varjundiga, kus nostalgia objektiks on ennesõjaaegne Saksamaa ja Eesti. Aga tegevus ei arene mitte kuhugi. Pidevalt juuakse kohvi, süüakse, aetakse olmejuttu, aasitakse, lõõbitakse. Kõik on hästi nunnu ja idülliline. Mareti isa vaim käib ka korra tütrel külas, juhatades tolle peidetud kuldmüntide juurde, mis tagab täieliku majandusliku kindlustatuse. Ja kogu aeg – dialoog, dialoog, dialoog. Otsast lõpuni käib sisutühi loba, argine tühijutt, vaimutu vaimutsemine. Eraldi jääb silma Joonase seksihimu, see, kuidas ta pidevalt „õgib silmadega“ oma minevikust toodud pruuti ja ootab võimalust temaga kuhugi alasti ujuma minna. „Hull peast,“ ütleb Maret koduvalt, aga siis poeb ikka kohe mehe kaissu. Vormiliselt keerleb tegevus justkui taastatud pagaritöökoja ümber, kus kõik läheb ideaalselt, sest Maret on vilunud pagar ja ta teeb igast materjalist „imemaitsva“ piruka või kringli. Veidralt palju keerleb kohvi, toidu ja (siivsa) seksi ümber.  

  Ma oletan siiski, et „Ajarännakutel“ võiks olla oma lugejaskond. Sel lugejaskonnal oleks minu arvates suur ühisosa nendega, kes vaatavad „Õnne 13“ või „Kodu keset linna“ ja neid teisi, kus argielu muudkui kerib ja kerib ja kas üldse kuhugi välja jõudma peaks, pole teada. Ja see klišeeväljenditest koosnev dialoog on ikka väga tappev, 220-leheküljeline lugu tundus 3 korda pikem. Oletan, et Stalkerit see romaan ei võida.

Teksti loeti eesti keeles

Christopher Priest
The Affirmation (1981)


The Affirmation on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on Peter Sinclair, noor farmatseut, kes on äsja töölt vallandatud ja oma tüdruksõber Grace poolt maha jäetud. Kui tema kadunud isa üks sõpru pakub talle võimalust maakohas ühte majakest korda teha, haarab ta sellest kohe kinni.
 
Nõnda satubki ta ihuüksi lagunenud maamajakesse elama. Ta teeb maja ja aia korrastamiseks kõvasti tööd ja hakkab samal ajal mõtete korrastamiseks autobiograafiat kirjutama. Mitmekordse ümberkirjutamisega saab sellest aga ulmelugu, mille tegevus toimub hoopis teistsuguses maailmas.
 
Seejärel liigub tegevus kergelt aurupungilikku maailma, kus loo peategelane Peter Sinclair on võitnud loteriiga haruldase meditsiinilise protseduuri "athanaasia", mis peatab vananemise, seda küll mälukaotuse hinnaga. Peter on samuti juba valmis kirjutanud autobiograafia, millest on aga ümberkirjutustega saanud teistsuguses maailmas toimuv ulmelugu...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on mingis mõttes väga hästi kirjutatud looga. On põnev, kuidas kaks lugu on esitatud natuke nagu Möbiuse lehena - need on küll erinevad kuid tegelikult üks ja seesama lugu. Peter Sinclair Londonist, kes kirjutab ulmelugu, on seesama Peter Sinclair Jethrast, kes kirjutab omakorda ulmelugu.
 
Selles mõttes ongi natuke nagu ükskõik, milline pool sellest tõene on (kas tegelikult eksisteerib London või Jethra). Mõlemal puhul on tegemist taustaga, mida peategelane kasutab selleks, et lahendada enda jaoks mingeid küsimusi või probleeme. Mõlemal puhul ühed sündmused mingi sümboolne peegeldus teistest.
 
Ma tahaks kirjutamismeisterlikkuse poolt eraldi esile tõsta seda, et kuigi peategelane juba esimese lausega ütleb, et peale tema enda ei ole siin loos midagi kindlat, on ikkagi šokeeriv, kui lugeja mingil hetkel avastab, et talle on valetatud. Autor suudab kusjuures seda teha nii hästi, et sama ehe ja õudne tunne on ka teisel ja kolmandal korral, kui see juhtub.  
 
Oma taseme lisab siia veel asjaolu, et kuigi peategelane tundub alguses igava ja armetu tegelasena, tuleb aeg-ajalt päevavalgele asjaolu, et ta on kalk ja nutikas manipulaator. Natuke meenutab ta nõnda John Fowlesi kuulsa romaani "Liblikapüüdja" meespeategelast. Kuna Christopher Priesti stiil on ka loomupäraselt külmavõitu, sobib see peategelase kujutamiseks veel eriti.
 
Kui seda lugu üldse kritiseerida, siis on lõpuks ikkagi lihtsam aru saada suunast London -> Jethra kui suunast Jethra -> London. Osaliselt muidugi seetõttu, et ühe puhul on taust tuttavam, aga seda enam oleks autor ehk pidanud teise poolde panustama. Hetkel ei ole suurepärasest mõttest hoolimata lugu päris võrdselt mõlematpidi loetav.
 
Aga see on väike asi. Kontseptuaalse loona on see romaan ikkagi suurepärane ning postmodernistliku küsimusena selle kohta, mis on autor ja mis on teos, võiks see vabalt seista näiteks Jorge Luis Borgese lühiloo "Pierre Menard, "Don Quijote'i" autor" kõrval. Christopher Priest on ise öelnud, et "The Affirmation" on tema enda lemmik - ning ma olen samal arvamusel.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest (2020)


Antoloogia sisaldab kümmet Vene autorite ulmelugu, millest kaks pärinevad perestroika ajast ja ülejäänud kaheksa 21. sajandi algusest. 
Enne antoloogia lugemahakkamist olin kuulnud kommentaari, et võrreldes eelmiste Belialsi koostatud vene keelest tõlgitud ulmejuttude antoloogiatega on käesolevas rohkem meeleheidet, ängi ja lootusetust, nii et alapealkirjaks võiks olla pigem "Ängi päevad". Üldjoontes oli see ka tõsi - lugude meeleolu näib kõikuvat mõõdukast süngusest totaalse ahastuseni. Minu lemmiktekstiks antoloogias oli abikaasade Belašide lühiromaan "Lõõmav juuni", millele sai ka ainsana maksimumhinne antud.
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Dubtšek
Tšornõje korabli (2014)


Üsna lohutu ja küünilises toonis lugu tulnukate invasioonist ning selle tagajärgedest. Iseenesest pahasti kirjapandud ei olnud, aga ei jätnud ka nii head muljet, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Maksim Tihhomirov
Ad infinitum, ili Uvidet zvezdõ i umeret (2012)


Lugu inimkonna kokkupuutest mõistuslike hulkjalgsete kosmosetsivilisatsiooniga ja selle morbiidsetest tagajärgedest.
Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Robert F. Young
Hopsoil (1961)


Lugu Marsilt Maale saabunud ekspeditsioonist ja selle saatusest. Maa, muide, pole päris selline, nagu meie teda tunneme. Sest kuivõrd Marss on kosmosest vaadates punane, aga Maa sinine, on ju ilmselge, et Maa on kaetud sinise liivaga. ...
Miks "neli"? Sest lugu oli küll igati loetav, kuid ei jäänud meelde.
Teksti loeti vene keeles

Richard Wormser
Pan Satyrus (1963)


NASA laseb orbiidile järjekordse šimpansi (huvitav, miks see 63. aastal veel aktuaalne oli -- kas Wormser kirjutas romaani nii kaua?) ja mingi trikiga omandab pärdik kosmoselennu käigus mõistuse, sealjuures üsna terava. Järgnevad tema edasise elu kirjeldused. 
Ma täitsa usun, et raamat võib sisaldada palju irvitamist tolleaegse USA ja eriti armee aadressil, aga lugeda see küll kuidagi ei aita. Ning teosele, mida ma kuskil keskel hakkasin üle viie lehekülje lehitsema, ei saa kõrgemat hinnet panna.
Teksti loeti vene keeles

Robert Sheckley
Pilgrimage to Earth (1956)

Robert F. Young
Romance in a Twenty-first Century Used-Car Lot (1960)


Jutt on täitsa hea, aga "viit" ei taha ma ikkagi panna. Miks? Esiteks mina kui autohull tunneksin end tolles maailmas üsna koduselt, ja teiseks ma ei saanud aru, misjaoks oli vaja Suure Jimi (või oli ta Suur Joe) kuju.
Teksti loeti vene keeles

Ray Bradbury
Death and the Maiden (1960)

Harry Harrison
Arm of the Law (1958)


Plussiks on momeelest seegi, et (erinevalt mõnedest teistest samatüübilistest juttudest) ei püüagi Harrison varjata, et uus politseiametnik on robot.
Teksti loeti vene keeles

Harry Harrison
The Repairman (1958)


Lorajutt on muidu päris hea, kuid kannatab üldlevinud häda all: autor püstitab päris põneva probleemi, kuid ei oska sellele enm sama head lahendust pakkuda.
Teksti loeti vene keeles

Clifford D. Simak
Idiot`s Crusade (1954)

Arkady Martine
A Memory Called Empire (2019)


"A Memory Called Empire" on Arkady Martine'i debüütromaan mis tõi autorile kohe ka parima romaani Hugo. Nii ma  internetist lugesin ja ei teadnud kas uskuda või ei, sest seletamatu tundub et see Baasi alles nüüd jõuab.  
 
Kuigi seda on nimetatud kosmoseooperiks on siin tüüpilist kosmoseooperit minu meelest pigem vähevõitu. Paremini sobiks seda nimetada poliitiliseks põnevikuks. Teixcalaani impeerium on paljusid tähesüsteeme hõlmav ja järjest laienev kosmiline üliriik. Selle serva peal asub pisike ja (seni veel) sõltumatu kosmosejaam Lsel, kus elanikke on vähem kui Pärnu linnas. Kakskümmend aastat tagasi lähetati Teixcalaani pealinna (mis võrdub peaplaneediga) Lseli suursaadik. Viisteist aastat ei ole temast midagi kuulda olnud, siis ilmub Lseli lähedusse Teixcalaani sõjalaev et peale võtta uus saadik.  
 
Jõuab siis uus saadik Teixcalaani pealinna. Natukese hämamise järel talle tunnistatakse et eelmine saadik on surnud, väidetavalt õnnetuse tagajärjel. Teixcalaani võimukandjad ei püüa eriti teeselda et nad ise ka seda õnnetuse juttu usuvad, tõde aga keegi muidugi ei tunnista. Uus saadik peab nüüd aru saama mis tegelikult toimub, kes on selles olukorras tema liitlased ja vaenlased ning kuidas säilitada Lseli iseseisvus.  
 
Tegu on sedalaadi romaaniga kus sisuline pool selgelt domineerib ulmelise üle. Kuigi väga laia klassifikatsiooni kasutades on tegu "hard sf"-iga, siis eriti "hard" ta tegelikult ei ole. Sellega ei taha ma kaugeltki hakata vihjama nagu tegu ei oleks ulmega, oh ei. Ulmeline pool ei ole siia kindlasti kuidagi vägisi külge poogitud et teos raamatupoes just sellele riiulile satuks. Ainult üks pisiasi jäi kummalise anakronismina silma kriipima - üldiselt kõrgtehnoloogilises kosmoseühiskonnas vahetatakse kirju mingitel lakiga pitseeritud USB pulkadel...!? OK, liidese tehnilist spekki tegelt ei täpsustatud aga no põhimõtteliselt.
 
Aga olgu need USB pulgad siis pealegi. Ulmeatribuutikast enam tundub autorit huvitavat "võõrana võõral maal" kohanemise ning kultuuride kokkupõrke või lõimumise teema. Ulmekeskkond laseb seda teemat efektiivselt võimendada. Samuti kannab poliitilise intriigi osa täitsa hästi ja võiks loetav olla ka siis kui ulmepoole osas silm kinni pigistada. Lugu jookseb kenasti, ei jää kuskil venima ega lase lugejal huvi kaotada.
 
Mis siis ikkagi maksimumhindest puudu jääb? Ausalt öeldes ei oskagi seda põhjendada, aga ega autor õnneks teada ei saa et ma talle päris maksimumi ei pannud. Jäägu midagi ka Teixcalaani sarja järgmise osa jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Walter Jon Williams
The Accidental War (2018)


Eks see sinna Dred Empire's Falli sarja jälle kuulub. Lisaks lobedale meelelahutusele on ka paar õpetlikku momenti. Ilmselt inspireeris autorit USA panganduskriis, kui hulk lootusetuid laene ühendati paari kasumliku ettevõttega üheks finantsinstrumendiks ja müüdi lihtsameelsemale pangale maha kui kasumlik.
Lady Sula - kes tegelikult pole ei leedi ega ka Sula - võetakse parlamenti (nagu mitmesaja liikmega lordide koda, kohad on jõukate suguvõsade esindajatele) ja määratakse kõige igavamasse, rahanduskomisjoni. Kus ta puhtast igavusest käsib pankadel kaardid lauale panna ja selgub, et väga paljude oletatav varandus koosneb peamiselt katteta võlakirjadest. Ülejäänud neli tähtsamat rassi otsustavad igatahes inimestelt tõsiselt aru pärida, kuidas nii sai juhtuda.
Teine õpetlik asi on meeldetuletus kiirenduse mõjust inimorganismile. Umbes nii ma seda mäletasingi: 2g on talutav päevades, 3g tundides, 6g sekundites, kusjuures silmanägemine, otsustamis- ja tegutsemisvõime hakkavad juba kaduma. Hetkeks võib näiteks avarii korral üle elada ka kümnetesse g-desse ulatuva aeglustuse, aga siis on muud mured juba suuremad...
Miks ma seda kiirenduse asja üldse mainisin - esiteks võiks ju arvata, et kui kosmoselennud (koos oma kiirenduste-aeglustustega) on igapäevane asi, siis oleks ehk mõistlik olnud inimorganismi natuke geneetiliselt tugevdada. Ja teiseks, miks oletada, et kui mõni rass on tugevama ja mõni nõrgema kehaehitusega, siis kiirendust taluvad kõik ühtviisi. On seal ju ka need karvased, kes eelistavad toorest liha ja kui üks õhtusöögilauas teise pauguga vastu seina viskab, siis on tegemist kerge flirdiga...
Ah, noh, kellele meeldivad suuremate ja väiksemate relvakonfliktide kirjeldused, leiab ka neid piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Maurice Moraine
Maailma valitseja (1928)