x
Päringule {"kuu"=>"5", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 62 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Heinrich Weinberg
Karma võlg (2020)


Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Vassili Mahhanenko
Les Želani (2020)


Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Jim Butcher
Bombshells (2013)

Melinda M. Snodgrass
The Hands That Are Not There (2013)


Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie
Some Desperado (2013)

Stephen King
Everything`s Eventual: 14 Dark Tales (2002)


Fun fact - see on üks huvitav eestikeelne kordustrükk kus esimene versioon oli kõvade kaantega ja teine (mida ise ka lugesin) pehmekaaneline.
 

Lugusid iseloomustavad autori ees- ja järelsõnad. St kõige alguses on Kingi enda sissejuhatus kuid iga jutu kohta on tal eraldiseisev kommentaar veel lisaks. See annab juurde veel eraldi mõnusa lisakihi, mõne puhul on kas just lausa hädavajalik aga paneb vaatama uudse nurga alt. Lõpus on mõned Jüri Kallase mõtted Kingist, selline kena väike kokkuvõte. 
 

Enda jaoks avastasin sealt suure üllatusega, et Kingi kui füüsilise isiku esimene romaan ei olnudki “Carrie”. St ta on ju teatavasti kirjutanud ka teise nime alt, Richard Bachmanina ning enamus selle variisiku romaane on tegelikult kirjutatud enne “Carrie”-t. Varjunime kasutamisel oli omamoodi põhjus - nimelt tollal ei olnud “viisakas” üle romaani aastas avaldada. Kingil aga tuli torust märksa rohkem ning seetõttu võttiski ta kasutusse Bachmani. See muide tuli välja just siis kui King kirjutas “Misery”-t, mille ta alguses plaaniski Bachmanina välja anda.
 

Mulle endale meeldis see raamat jubedamal (heh-heh) kombel, kuidagi väga hästi kirjutatud, mõnus lugeda ning ei hakanud kordagi venima. Eks lühijutud ongi “tihedamad” ning on raskem venima minna - aga siiski, siiski, kirjanikuhärra on mu hinnangul selles raamatus tipus.
 

Ükshaaval:
 

Avalugu "Lahkamispalat nr. 4" on kohe selline mis tõmbab raamatu kenasti käima - on pinev, põnev, tegelikult päris õudne ning samal ajal ka naljakas. Ning kõike seda kuidagi täpselt õiges koguses. Lugu siis klassikalisel teemal - kõik peale lahatava arvavad, et ta on surnud.
 

“Musta ülikonnaga mees” - klassikaline muinas-õuduslugu, mis sisu poolest on üsna “tavaline” - aga töötab. Selline mõnus väike sutsakas.
 

“Kaob kord kõik, mis meile armas” - meeleolulugu pikituna motellide igapäevakultuuriga. Originaalis oleks ilmselt juures lisakiht mis kardetavasti läks onelinerite tõlkimisel kaotsi. Aga see selleks, hea lugeda. 
 

“Jack Hamiltoni surm” - üks kogumiku tippe. 20. sajandi Ameerika ja surutise aeg, gängsterid, tulevahetus, põgenemine elu ja surma peale. Mul on pagana kahju, et see oli vaid lühilugu, sellist vahedat, ehedat ja kurba maffialugu loeks veel ja veel.
 

“Surmakongis” - Ameerika korrespondent on tibake kimpus fiktiivse Ladina-Ameerika võimudega. Pagana hästi kirjutatud pinevuspala.
 

“Eluuria väikesed õed” - “Tumeda torni” maailmaga seotud lugu, Roland tegutsemas enne “Laskurit”. On tunda kuidas tõlge on pärit varasemast ajast kuna nii mõndagi  kohta nimetatakse lühiromaanis teistmoodi kui hiljem romaanides. Jälle selline tore lugu, kus Roland satub kokku omalaadsete verehimuliste tütarlastega.
 

“Kõik on mõeldav” - lugu sellise kergelt lihtsama meelega noormehest kes on mõne nurga pealt vägagi andekas. Seda märkab riigiaparatuur ning pakub noorukile hästi tasustatud tööd. Väga stephenkingilik lugu, täitsa kahju, et nii ruttu ära lõppes kuna ainest on kõvasti.
 

“L. T. lemmikloomateooria” - üks mu lemmiklugusid. See mehe-naise-lemmikute ring on pagana tabav ning pere-elu ussitamine kuradi hästi kirja pandud. Lugu ise pole eriti kõhe ega õudne - aga ega ei peagi (kuigi raamatu olemus sellele ju vihjab). Natuke lõpupoole on kõhedust ja ulmevihjeid aga pigem on see pala hoopis midagi muud.
 

“Maanteeviirus suundub põhja poole” - kurja, see tuli jube tuttav ette, kas on eesti keeles varem äkki ilmunud? Klassikaline ning ehk lihtnegi pala sellest kuidas ostetud pilt hakkab oma elu elama.
 

“Eine kohvikus Gotham” - minu jaoks on see teatud tüüpi Kingi musternäidis, kus seina peal püss ei tee mitte lihtsalt pauku vaid osutub lausa leegiheitjaks. Põmsti on see lugu nässuläinud abielust ning ühest lepituslõunasöögist koos advokaadiga. Aga oh seda tulevärki mis siis lahti läheb...
 

“See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles” - huvitaval kombel on erinevad leheküljed toonud välja kogumiku lugude erinevad tõlkijad aga seda tõlkinud Jüri Kallast mitte… Jutt ise tahab ülelugemist, esimesel korral jäi natuke segaseks - mis on küll ilmselt ka taotluslik, eriti kui lugeda juurde Kingi enda kommentaari. Üldiselt meeldis, kõik ei peagi olema lihtne ja sirgjooneline siin maailmas.
 

“1408” - üks mitmest selle kogumiku tipphetkest. Mõnes mõttes klassikaline kummitava toa lugu aga teate… kuidagi väga hästi kirjutatud ning omade kiiksudega.
 

“Kuulisõit” - taas klassikaline pala kingiliku krihvkaga. Ilus, südamlik ning samal ajal häiriv ja kurb lugu emaarmastusest.
 

“Õnneraha” - lõpetuseks väike positiivne jupikena, ei ole tingimata nii sünge kui mõnigi teine lugu selles kogumikus. Mulle väga meeldis raamatu sulgemine positiivsel noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
Double Star (1956)

Robert A. Heinlein
Double Star (1956)


Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Ann Leckie
Ancillary Mercy (2015)


 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Ancillary Sword (2014)


 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Ancillary Justice (2013)


Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Ancillary Justice (2013)


Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Kõik äratatakse ellu (2020)


Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev
Aphra (2005)


Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Tondilatern (2019)


Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tricia Sullivan
Dreaming in Smoke (1998)


Dreaming in Smoke on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub planeedil T'nane, kuhu põlvkonna eest saabus koloonialaev Maalt. Kahjuks avastati aga kohale jõudes, et tingimused planeedil on oluliselt halvemad kui esialgsed mõõtmised näitasid ning koloonia pidi meeleheitlikult võitlema, et üldse ellu jääda.
 
Peategelaseks on Kalypso, noor mustanahaline tütarlaps, kes kuulub esimesse planeedil sündinud põlvkonda. Ta on ametis koloonia keskarvuti Ganesha juures "turvajana", jälgides ja hoides virtuaalreaalsuses töötajaid (viimast protsessi kutsutakse "unenägemiseks"). Üldiselt peetakse koloonias Kalypsot suurepäraste eeldustega aga päriselus läbi kukkunud isikuks.
 
Ühel päeval turvab Kalypso statistik Azamati. Vanemast, Maalt pärit põlvkonnast Azamat on töötanud juba aastaid probleemi kallal, kuidas panna pea kogu planeeti katvat orgaanilist suppi meenutavat ookeani rohkem hapnikku tootma. Ootamatult läheb kõik valesti, simulatsioon jookseb kokku, keskarvuti läheb hulluks ning Azamat kaob teadmatult...
 
Minu jaoks oli see raamat üsna tüütu. Positiivseid asjaolusid nagu oli, aga üldmulje taustal jäid need vaid kergeteks sähvatusteks. Näiteks on koloonias näha mõjusid Afro-Kariibi kultuurist (IT-spetsialiste kutsutakse "nõidarstideks"), aga võrreldes näiteks sama temaatikat kasutava Nalo Hopkinsoni teostega jääb sellest ehtsuse-tunnet puudu.
 
Orgaaniline ookean, mille teatud omadusi koloonia kasutab, aga mida tervikuna mõista ei suudeta, tuletab meelde Stanisław Lemi "Solarist". Sullivan aga paneb selle aspekti osas siin kaugelt liiga palju rõhku tehnomulinale, mis ei panusta loosse - algus ja lõpp on arusaadavad kuid vahepealse aja jooksul keerutatakse pigem stiilis "see probleemne probleem on väga problemaatiline".
 
Kui midagi positiivset välja tuua, siis koloonia maailmaehitus oli andekas. Esimene, Maalt lahkunud põlvkond oli kergelt matriarhaalne - naised valiti sinna juhtimis- ja planeerimisomaduste järgi, mehed kannatlikkuse ja detailitäpsuse järgi. Teises põlvkonnas sellist eristust enam pole, aga mingid stereotüübid on ikka säilinud (mehi kutsutakse näiteks läbivalt "töömesilasteks").
 
Terviku jaoks jääb sellistest kildudest aga väheseks. Vahest võiks see raamat rohkem meeldida küberpungi-žanri suurematele austajatele, kes otsivad tavapärasest pisut erinevat taustaga lugu. Arthur C. Clarke'i auhinna andmisest sellele teosele aga ei saa ma kuidagi aru.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Vernor Vinge
A Fire Upon the Deep (1992)


Paljukiidetud hard sci-fi, kus inimkond põrkab kokku hoopis teistsuguste koeralaadsetest isenditest koosneva grupimõtleva ühiskonnaga. Idee sellest kuidas ühine teadvus koosneb füüsilistest indiviididest oli lahe... aga üldiselt minu jaoks see raamat polnud. Vedasin suure vaevaga hambad ristist sadadest lehtedest läbi - halb ja valus oli. Ei sobinud mu peakujuga kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Raven Hart
Knowledge of Evil (2008)


Mõnus lugu Trisha Telepi koostatud mõjukast antoloogiast "Mammoth Book of Vampire Romance". Sajanditevanune, ent noorusliku välimusega mees (vampiir) märkab, et ülikoolis loeb külalislektor intrigeeriva teemaga loengu: "Hold onto yout haemoglobin: new anthropology prof. is expert on vampires". Laia silmaringiga teadmishimuline vampiir osaleb kuulajana sel loengul ja üllatub, et professor on kena välimusega noor naine. Serveerides end huvilise üliõpilasena kutsub ta lektori loengu järel kohvile. Üks asi viib teiseni ja varsti ollakse naise juures korteris. Seksimängu osana kuulub asja juurde ka käeraudadega aheldamine voodipeatsi külge. Olgugi üliinmlike võimetega, ei ole vampiirmees siiski kõikvõimas ja kui naine käeraudu avada ei taha, ei jätku ka tema füüsilisest jõust. Hooletusest oli mees päikeselisel tänaval välja näidanud, et tal pole varju, ja naine taipas kellega tegu. Algab väljapressimine - naine tahab, et ka tema vampiiriks muudetaks, muidu...
 
Vaimukas, huvitav lugu. Keskmiselt õnneliku lõpuga.
Teksti loeti inglise keeles

Vernor Vinge
A Deepness in the Sky (1999)


Läks vale raamatu algne see arvustus. Kuna "Leek sügaviku kohal" ei meeldinud ja see siin tundus alguses sarnase olemusega siis üle paarikümne lk ei jaksanud lugeda. Kahjuks pole BAASis võimalust arvustust eemaldada.
Teksti loeti eesti keeles

Jenna Black
Fangs for Hire (2008)


Nelja plussi vääriline lugu meile, ulmefännidele, hästi tuntud antoloogiast "The Mammoth Book of Vampire Romance" (2008).
 
Noor seksikas naine on palgamõrvar, peale selle ka vampiir. Järjekordne klient on kohmetu noormees, kes soovib oma "kasuisa" surma. Väidetavalt ujus mees ligi tema emale, kes põdes vähki, abiellus enne tolle surma ja mürgitas siis naise, saades pärijaks. Ohvriga esimest korda kohtudes tunneb muidu väga enesekindel vampiiritar nõutust - surmale määratud mees on noor ja kena, küll paras sitapea, ent paistab päris võrdväärne partner vereimejale, kes muidu on oma võimetelt igas mõttes tavalistest inimestest üle. Teisel kohtumisel asi selgineb - ta on sattunud paraja portsu otsa, sest mõrva objekt on samuti vampiir ja mõrvarist veelgi võimekam ning intelligentsem...
 
Tugev ja huvitav jutt psühholoogilisest vaatevinklist. Justkui "madalast" ja läbinämmutatud teemast hoolimata võib tajuda teravat ja intelligentset vaatlejapilku ning ka dialoog on vaimukas ja intensiivne. Pealkiri on ka muhe.
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav Joel Jans
Maatriksilaev (2020)


Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Toonela tagasitulek (2020)


Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
Summerland (2018)

Frank Herbert
Dune (1965)


Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
 

Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
 

Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
 

Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
 

Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
 

Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
 

Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
 

“Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

“Hirm on arutapja.

Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

Ma pööran näo oma hirmu poole.

Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

Ainult mina jään alles.”
 

Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
 

Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
 

Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

Teksti loeti eesti keeles

Philip Jose Farmer
The Lovers (1961)

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)


Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav lugu, mis hoiab lõpuni oma kütkeis. Kahjuks kauapüsivat vaimustust või sügavat mõtteainet siiski ei pakkunud, mistõttu autori parimate hulka kindlasti ei liigitaks. Suurepärane ajaviide sellest hoolimata.
Minule tekitas paralleele Murray Leinsteri "Uurimismeeskonna" kogumiku lugudega (probleemipüstitus) ja haakus kummalisel kombel ka minu poolt värskelt loetud Philip Jose Farmeri jutuga "My Sister's Brother" ("The Strange Birth") kogumikust "Strange Relations", seda viimast nimelt kuule baasi rajanud tulnukate näol, kes pidid inimeste kuule jõudes kaugemale kolima ("Kuutolmu varingus" kajastatud küll ainult vandenõuteooriana, mitte otsese sisuliinina).
Eestikeelse versiooni kaanepildil on asjasse mittepuutuv ja raamatus mitteesinev kosmoselaev, mis annab teose mastaapidest täiesti vale ettekujutuse. Tegelikult toimub tegevus kuubussis, mis on bussisuurune ja kujult väikelennuki ja bussi vahepealne sõiduk, kus toimetab napilt üle 20 inimese.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Pilvelinnuste ajastu langus (2004)

Robert Silverberg
Tower of Glass (1970)

E. T. A. Hoffmann
Der Sandmann (1816)

Aristotle Levi
Spawn of the Devil (1969)


"Saatana sigitis" liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, ent sel on ka fantasy varjund, sest maagia on just sellele suunale eriomane tunnus. Teisalt liigitub see lühike romaan ka pornosse, mis otsingumootorite statistika järgi on üks populaarsemaid alamžanre igas valdkonnas. Seega annab taoline kombinatsioon lugejale juba ette positiivse eelhoiaku. Märksõnad: must rituaalmaagia, satanism ja energeline, vabameelne seks.
 
Esimese peatüki tegevus toimub Inglismaal 1969. Öisele metsalagendikule on kogunenud 13 kuradikummardajat või nõida, kes teevad seal oma tempe ja lõpetavad intensiivse grupiseksiga. Asjaaramastajad küll, aga neid jälgib eemalt ka üks päris nõid - Maureen. Inkvisiitorite haarangus võetakse kõik nad kinni ja ka Maureen põletatakse koos abikaasaga tuleriidal. Vahetult enne surma suudab naine kohale tellida ühe põrgusigidiku, kellelt saab endale ja abikaasale uuestisünni. Järgnev lugu on juba aastas 1969 - romaani ilmumise ajas, 300 aastat hiljem.
Maureen ja ta abikaasa sünnivad Londonisse kaksikutena, nad on 21-aastased - ilusad ja targad ja enesekesksed ning hoolimatud teiste inimeste suhtes. Maureenil on tugevaid telepaatilisi ja hüpnootilisi võimeid. Peale selle harrastavad nad omavahel kõike ihulikku - seks on neil omamaoodi kinnisidee. Maureen tutvub rikka naisega, kes juhib Londonis väikest okultistlikku gruppi Golden Dawn Society. Nad otsustavad koos vennaga, et Maureenist saab selle grupi juht ja abikaasa rikka naise mehele. Eelmisest juhist saadakse lahti vana hea "inimesekujuline nukk/nõelad sisse" rituaaliga. Jamaks läheb siis, kui naudinguhimulise julma paari vastu hakkab tegutsema üks teine nõid, nn valge maagia spetsialist.
 
Süžee episoodid vahelduvad hardcore-pornoga, kus proovitakse läbi kõik inimkeha võimalused. Naised on heas vormis, suurte rindadega, ajastule (1960-ndad) omaselt on nad sealt raseerimata. Meeste varustus on võimas - kindlasti jäme, enamasti ka piik ja tihtipeale tukslev (throbbing, pulsating). Pornostseenid võtavad siiski vähem kui poole loo mahust.
 
Raamatu on välja andnud üks Taani pornokirjastus Svea Booki kaubamärgi alt. Soetasin selle teose umbes aastal 1996 ühest Taani antikvariaadist, kui otsisin pilguga oma tolleaegseid kiiksu-märksõnu (devil, satan, occult, magick, ritual jne). Mäletan, et raamat oli riiulis kõrvuti teiste sama sarja raamatutega, kõik ühesuguse kujundusega, või õigem oleks öelda - ilma kujunduseta.(Märkan, et ISFDB-s on registreeritud samalt väljaandjalt ka Wernher von Grau "Sex Odyssey" (1969)...
 
Guugeldades leiame ühe pikema blogipostituse, mille okultistlikust kirjandusest huvituv autor on püüdnud uurida "Spawn of the Devili" autorit ja muidu tausta. Ta jõuab järeldusele, et sama raamat on välja antud ka Joel Harrise autorinime ja pealkirja "Inpenetrable" (jah, sellise kirjaveaga pealkirjas) all. Ta arvab veel, et romaan on ülisuur haruldus, sest eksemplari hankimisega oli tal suuri raskusi ja Harrise raamatut ta ei saanudki. Hinnasilt minu koopial tõendab, et maksin selle eest 10 taani krooni.
 
Niisiis - raamat vabameelsele lugejale, kes ei tunne üksikasjalikke nussikirjeldusi lugedes seletamatut ebamugavust.
Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie
Sharp Ends: Stories from the World of the First Law (2016)


Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Mann Loper
Kungla rahvas (2020)


See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Pilvelinnuste ajastu langus (2004)


Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles

Kate Wilhelm
Where Late The Sweet Birds Sang (1976)


Where Late the Sweet Birds Sang on postapokalüptiline ulmelugu, mille teemaks on inimeste kloonimine. See lugu esitatakse kolme üksteisele järgneva jutustusena, kolme erineva põlvkonna poolt.
 
Esimese loo peategelasteks on David ja Celia, jõuka Virginia osariigi suguvõsast. Nagu ilmneb, siis on nende hõimkond juba ammu lugenud märke peagi saabuvast ülemaailmsest katastroofist. Ühel päeval varisebki maailmakord hirmuäratava kiirusega kokku.
 
Tänu eraldatusele ja investeeringutele (eriti põllumajandus- ja meditsiinitehnoloogiasse) püsib suguvõsa mõnesaja-liikmeline seltskond Shenandoah' orus elus. Aga siis selgub, et globaalkatastroof on haiguste, mürkide ja radioaktiivsusega muutnud kõik kõrgemad loomakooslused maailmas steriilseks. Viimases hädas pöörduvad ellujäänud kloonimise poole...
 
Teises loos kasvab kloonide väike ühiskond jõudsalt. Nad toodavad end nelja-kuue liikmelistes rühmades, mille "vennad" või "õed" omavad kerget telepaatilist sidet. Peategelasteks on esimese loo Davidi ja Celia kloonirühmadest pärit Molly ja Ben, kelles ärkab ühe ekspeditsiooni käigus individuaalne alge, mis nad probleemidest hoolimata kokku viib...
 
Kolmanda loo peategelaseks on Mark, teise loo Molly ja Beni poeg ning ainus aastakümnete jooksul reaalselt sündinud inimene. Klooniühiskond kasvab küll jätkuvalt, kuid neis ilmnevad puudujäägid algatusvõimes, loovas mõtlemises ja detailitähelepanus. Samal ajal on kliima pöördunud ja põhjast läheneb uus jääaeg...
 
Esimene osa oligi minu arvates kõige tugevam - toimunud globaalse katastroofi kirjeldus oli ka tänasel päeval lugedes hirmutavalt relevantne. Davidi ja Celia armastuslugu andis sellele lisaks mingi sügavusega inimliku liini, mida jälgida.
 
Teine osa oli jällegi suures osas nõrk. Päris pikalt läks aega klooniühiskonna olemuse selgitamisele, mis oli paraku pigem igav. Mingis mõttes oli see vajalik, et seletada Molly ja Beni erilisust. Siiski tundus veidi, et autor soovis kirjutada kolm ühepikkust juttu, aga teise jaoks jäi sisu väheks.
 
Kolmas osa algas sama nõrgalt, aga tõmbas end natuke rohkem käima, kui jõuti klooniühiskonna probleemideni. See langes küll maagilisse mõtlemisse (pole otsest teaduslikku alust, et kloonidega nii minema peaks), aga mingis mõttes ongi see lugu eelkõige fantaasia. "Armastus kolme põlvkonna kaudu", mis kõigi lugude peategelastes avaldub, on samuti ju pigem maagiline teema.
 
Tore on selle loo juures autori loodusarmastus, mis võib küll segada lugejat, kes ei armasta lehekülgede kaupa kirjeldusi põlismetsade ilust. Siin on selgelt näha 60-70ndate looduskaitse-liikumise teemade mõju (näiteks Rachel Carson ja tema "Hääletu kevad"), mis on hetkel küll natuke retrolikud, aga ikkagi hea kandejõuga.
 
Paljude punktide osas sarnaneb see romaan pisut kaasaegse YA-žanri näidetele. Siiski on selles ilusat siirust, mis on ehk natuke naiivne, aga kindlasti parem kui mainitud žanrile omane maksimaalselt poleeritud keskpärasus.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
This Immortal (1966)

5.2020

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Martin H. Greenberg
Foundation's Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (Expanded Edition) (1997)


Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Martin Jaanus
Kes kurat selle pistiku välja tõmbas? (2020)


Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

A. M. Dellamonica
The Dream Eaters (2004)


Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles

August Mälk
Projekt Victoria: Kuus lugu tuntu ja tundmatu vahemailt (1978)

August Mälk
Kauge sõber (1978)

S. von Avi
Coitus Interruptus (2020)

S. von Avi
Coitus Interruptus (2020)


Ulmevorm küll ka, aga domineerivam on porno. Hardcore, verine pornosplätter. Eestisse on ei-tea-kust saabunud Kettad, on toimunud Sündmus ja kõigis inimestes on intensiivistunud täiesti pidurdamatu sugutung. Peale selle näib olevat ärganud soov võimalikult palju ja jõhkralt teisi inimesi tappa. Need kihud esinevad ka pidevalt koos. "Surnuks keppima" ei ole selle jutu kontekstis mingi sõnakõlks. Stiilinäidet:
 
"Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema."
 
Mahlaka ja verise tegevuse kõrval on lugu siiski nõrgavõitu süžeega, väga palju taolisi jutte lugeda ei jäksaks. Lõpp jääb kuidagi lahjaks või poolikuks. Keelekasutuse põhjal arvan, et tegu pole autori esimese trükiprooviga. Von Avi näib tundvat hästi Tartu linna ja olevat praktilise meelega, võib-olla tehnika valla inimene või kaitseliitlane vms. Jäin mõtlema, kes ta selline võiks olla ja kas tunnen teda isiklikult, aga pakkuda ei julge. Olen varem lugenud vist ainult ühte ulmekat, mis samal ajal on ka pornokas (Aristotle Levi "The Spawn of the Devil"), ent see oli oma pehmuses käesoleva jutu kõrval täielik poisike.
Teksti loeti eesti keeles

August Mälk
Suur vesi (1978)

August Mälk
Rama Mahira (1978)

Isaac Asimov
The Immortal Bard (1953)


Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Immortal Bard (1953)

Orson Scott Card
The Originist (1989)


Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Agrafinija Ihamaru
Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor (2020)


Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme
Roosa tähe sära (2020)


Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

August Mälk
Jakob Mendeli eluosa (1978)

Robin Artisson
Soon Comes Walpurgis: A Collection of Macabre and Disturbing Tales (2016)


Robin Artisson elab Ameerikas Maine osariigis New Englandis, keset süngeid metsasid ning mitte väga kaugel kaljusest rannast. Ka ta juttude olemus on sarnane, on tunda rahvajuttude mõjutusi ning pärimusi, mille autor on siis oma käega raamatuks kokku valanud. Nõiakunst, erinevad kultused, libahuntide ürgema ning hullumajas enda juuri avastav noor tüdruk - tume ja karm on maailma Artissoni peas.

“Soon Comes Walpurgis” on lühijutukogu, kõige viimane pajatus (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on mõnevõrra pikem aga lühiromaani kanti ilmselt ei kipu. Juttude teemad on jah klassikalised, kas vaatab vanast peeglist ajatu kurjus vastu või siis räägib hullumajapatsient enda kohutava loo, teinekord tuleb enda peal asuva karistusest vabanemise jaoks minna nõia õhutusel trolli käest nõiariista varastama või minnakse sünge saatusega majja narkot tegema, et omakorda kogu minevikujubedust läbi elada.

Raamatule annavad veel täiesti eraldi mõõtme Larry Phillipsi illustratsioonid. Kunstniku pildikesi on raamatus päris palju (tükki 40) ning nad on kõik varustatud lause-paariga raamatust. Raamatut ennast on nauding käes hoida ja lehitseda, kogu see kurjus ning tumedad jõud on lausa käe all tuntavad.

Tehniliselt on raamat omamoodi. Mõtlen siis seda, et peale iga lõiku on reavahetus, mis näiteks dialoogist tihke teksti puhul jätab kuidagi eriti hakitud mulje. Muidu pole väga viga, mõnes mõttes saabki rohkem jupitada ning näiteks lihtsamalt pooleli jätta kui peaks selleks vajadus tekkima. Ka jäid mõned üksikud trükivead silma, mis on tänapäeval eriti ingliskeelses maailmas veider, erinevad spellerid võiks ju lihtsamad vead lõdvalt kinni püüda. Lisaks on raamatu puhul suurelt välja toodud toimetaja, kes võinuks ju ka kirjaveakuradil sabast haarata...

Raamatule saab ette heita seda, et ta pole tingimata midagi uut. Jah, minu jaoks oli huvitav lugeda aga kriitilisem pilk leiab sarnase miljöö mitmete rahvaste ennemuistsetest juttudest. Robin Artisson on vast mõne kraadi rõhuvam, eriti kuna pajatused ei lõpe tingimata hästi. Samas ega muinasjutudki roosamannas päädi. Samas on jutud just paraja pikkusega, suhteliselt suur font, illustratsioonid ning eelpool mainitud tihedad reavahetused annavad ka oma osa. Absoluutselt ei kahetse lugemist, kindlasti tulevikus tahaks veel sirvida sest tõesti - köide ise on äärmiselt kaunis mis sellise “normaalse” sisu tõstab kraad kangemaks-paremaks.

Samas on raamatus mitmed kujundid, mis on jäänud kummitama (heh-heh, mis võikski ju “õuduka” puhul normaalne olla). Näiteks ühes loos (“Meadowsweet`s Red Chaplet”) on koht, kus ühtäkki kaob majast peretäis inimesi. Kui naabrid vaatama lähevad siis leiavad nad majast vaid muretult mängiva pisitütre, kes ei tea juhtunust mitte midagi. Tüdrukuke mängib rahulikult teekannuga, mis lähemalt vaatamisel on verd täis.

Või kasvõi avajutt “Gwel-A-Throt” kus peategelane eksleb mööda veidrat maastikku, vahepeal satub surnuaeda ning siis on mahajäetud majade vahel, lõpuks kohtub ühe veidra tüdrukuga. Autor ei seleta suurt midagi, me ei saa lugemise käigus ka väga targemaks sest palas polegi see tähtis - olulised on kulgemine ja meeleolu. Ma ei tahaks sildistada ja minu jutu lugeja peas eeldusi tekitada kuid enda jaoks tundub Artisson natuke mingi nurga alt Lovecrafti moodi. Siin raamatus pole pikki õõvakirjaldusi, on natuke tausta maalimist ja siis juurde tegevust - aga see kukub kohati päris ägedalt välja. Praegu seda arvustust kirjutades sirvin raamatut ühte- ja teistpidi - teate, siin on see “miski”. Miski mille pärast me raamatuid loeme.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clement
Mission of Gravity (1954)


Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.
 
Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.
 
Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...
 
Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.
 
Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.
 
Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.
 
Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Peeter Helme
Roosa tähe sära (2020)


Peeter Helme pole ainuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud ulmet. Mart Raudsaarel on BAASis registreeritud koguni 26 teost, millest kümmekond on küll ilmselt järjejutu osad.
 
Helme pole ka ianuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud seksist. Mart Kadastiku romaani "Eluaegne" tagakaanelt loeme: "Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks." Romaani "Suvi sulab talvel" annotatsioonist: "Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma." Nii et hea tahtmise korral saanuks Reaktori seksi-erinumbris teha olulisema päevalehe peatoimetajate võistluse. Nüüd aga ei tea, mitmenda koha "Roosa tähe sära" oleks sellel minikonkursil saavutanud.
 
Tegevus toimub aastal 2070, kus muude ühiskondlike muututse kõrval on toimunud eriti suured pöörded suhtumises seksuaalsusesse. Tavalist paarisuhet naturaalse seksiga peetakse perverssuseks. Normaalsuse hulka loetakse grupiseksi eri vormid, suuremad vanusevahed, homovärk jms. Naturaalne heteroseksuaalne paariseks on karistatav ja sõna "naturaalne" on nn n-sõna (seda pean vaimukaks leiuks). Normaalsus on tagatud spetsiifilise keemilise preparaadiga - fronesiiniga, mis tagab üldjuhul inimestele "normaalsele" seksuaalse sättumuse. Tegevus toimub kriminaalpolitseis, kus uuritakse kaebust väidetavalt ühe endavanuse naisega seksinud mehe kohta. Ülekuulamise käigus ühendutakse kahtlusaluse teadvusega, elades läbi kõik need emotsionaalsed ja füsioloogilised protsessid, mida pervert on seksi ajal kogenud. Uurija ei taipa paraku, et niimoodi võivad avalduda ka tema enda varjatud ihad ja politsei sisekontroll ei maga...
 
Jutt tundub korraliku käsitööna, kus puudub liigne originaalsus ja see ahaa-efekt, mis tekitaks mulje, et autoril oli mingi eriti leidlik või vaimukas idee. Nii et hindamisel olen jälle BAASi igavese dilemma ees - kolm pluss või neli miinus?
Teksti loeti eesti keeles

Jevgeni Voiskunski
Komandirovka (2000)


Aastal 2000 ilmunud loo tegevus toimub aastal 2017. Kirjutamise ajast vaadatuna oleks see alternatiivtulevik, hetkel mõjub alternatiivajaloona.
 
Moskva suure ajalehe korrespondent saadetakse Primorskisse, et kajastada suure sõjalaeva/lennukikandja kavandatavat müüki Lõuna-Ameerikasse. Laev on pooleldi valmis, aga raha lõpuni ehitamiseks ei ole ja see seisab juba aastaid dokis jõude. Väheste märkide järgi saame aru, et Venemaa ajalugu on läinud teisiti, kui päris elus. Riigivõim tundub olevat nõrk, suund on tagasi nõukogude korra poole, ent selles asjas on jäädud poolele teele. Välismaa kaupu eriti müügil ei ole, peaministri on Nekozõrev.
 
Primorskis, kus - nagu igal pool - valmistutakse Suure Sotsialistliku Oktoobirevolutsiooni 100. aastapäeva tähistamiseks, on jõudu kogumas varjatud mäss, mis meenutab väga 1917. aastat. Ülestõusu süda näib olevat kohalikus sõjakoolis, mida juhivad kommunismimeelsed. Värk peaks pihta hakkama dokis seisva laeva kahuripaugust. Vastaspoolel on aga kohaliku jahu- või leivatehase tööliskond - see tehas on linna ainuke suurem eraettevõte. Moskvast saabunud ajakirjanik satub sündmuste keskele.
 
Mu meelest ei ole see lugu väga tõsine, liiga püalju on totrusi, aga samas pole ka žanrihuumor. Erilise varjundi kogu loole annab asjaolu, et märkimisväärne osa Primorski juhtivtegelastest kannab Ladina-Ameerika eesnimesid (Julio, Ibanes jms), mis on seotud tõigaga, et Venemaa elu on oluliselt mõjutanud Lõuna-Ameerika seriaalide vaatamine... Eelviimasel leheküljel saame ootamatult teada, et kõik loetu oli ehk hoopis unenägu, aga viimasel leheküljel tuleb veel teine pööre - ei olnud ikkagi unenägu.
 
Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

August Mälk
Kadunud aasta (1978)

Agrafinija Ihamaru
Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor (2020)

August Mälk
Projekt Victoria (1978)

Paul Viiding
Võita on terve planeet (1936)

Harry Harrison
The Fourth Law of Robotics (1989)

Hal Clement
Blot (1989)

Ritchie Walken
Otsi mind orbiidilt (2020)


Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
House of Suns (2008)


Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles