x
Päringule {"kuu"=>"5", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 55 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)


Pean Hargla loomingu kõige olulisemaks osaks tema kümneid jutustuse või lühiromaani mõõtu ulmetekste, millest suurem osa on ilmunud autorikogumikes, kuigi paras ports neist on ilmunud paberil Täheajas või mingis muus väljaandes ning pole autorikogudesse  kunagi jõudnudki.
 
Viimane Hargla jutukogu "Suudlevad vampiirid" ilmus 7 aastat tagasi. Väidetavalt on seda tänaseks müüdud ca 2500 eksemplari, mis on ühe ulmejuttude kogu kohta eesti oludes täiesti fantastiline number. 2011. aastaga võrreldes on Hargla kirjanikukarjääris samas toimunud õige mitu olulist arengut - esiteks on temast oma keskaegsete kriminullide sarjaga saanud üks eesti edukaimaid kirjanikke üldse, teiseks on Harglast saanud ka küllalt hõivatud telestsenarist ning kolmandaks omaenda teoste kirjastaja.
 
"Kolmevaimukivi" on nagu käskjalg, mis toob teate, et Hargla pole hoolimata kõigist muudest ahvatlustest ulmet unustanud ja see on hea uudis number üks. Sellest, et hirm, et ta on ulmekirjutamise päris hüljanud, päris alusetu polnud, annab tunnistust vahest see, et enamik kogumiku lugudest on dateeritud 2017. või 2018. aastaga. Teine hea uudis on, et "Kolmevaimukivi" on ka küllaltki tugev kogumik ning võib turvaliselt prognoosida, et 2019. aasta Stalkerid antoloogia/kogumiku ning eesti autori jutustuse/lühiromaani kategooriates on Harglale samahästi kui reserveeritud.
 
Kogumiku kõige väljapaistvam tekst on science fantasy alamžanrisse kuuluv avalugu "Mirabilia saladus". Pisut andersonlik või isegi farmerlik tekst veidi tohmi peategelasega ja mitme twistiga on väga vilunud sule ja filigraanse žanriteadlikkusega kirja pandud. Hargla ei ole, võimalik, et viimased 17 aastat midagi samaväärset kirjutanud (ükski teine eesti ulmeautor ka pole).
 
"Einsteini viimased sõnad" on üpris pöörane (mitte halvas mõttes) alternatiivajalugu, mis sisaldab tuntud inimesi (sh päris mitut eestlast) harjumatutes rollides ning mis "Kolmevaimukivi" kontekstis on umbes midagi taolist nagu "Tagasi tulevikku IV" oli Hargla 2006. aasta kogumiku "Roos ja lumekristall" kontekstis.
 
Eelnevaga võrreldes kerglasem "Per homicidium ad astra" on kosmoselaeval aset leidev mõrvamüsteerium, mille tegelaskujude nimedes (tüpaažides vähem) võib ära tunda terve rea ulmefändomi tegelasi. Sama võtet on Hargla varasemalt kasutanud lühiromaanis "Jõgeva elavad surnud" ja lühijutus "Mõrv Reaktori toimetuses".
 
Veel on tuumakamatest lugudest kogumikus filosoofilisi üldistusi ja paraku ka "ema on sul ..."-nalju sisaldav "Heliose teoreem", kus mitmekomponentne tehisintellekt jälgib inimühiskondade arengut planeedil ja püüab leida vastust küsimusele, kas enesehävituslik alge on inimese DNAsse sisse programmeeritud ning "Suvitusromaan", mis räägib meile turismitalus loomepuhkust veetvast kirjanikust, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja. See jutt ei sisalda tegelikult üldse ulmelist komponenti, aga vaba assotsiatsiooni vormis peegeldus kujutatud eluvõõra intellektuaali konfrontatsioonis teda arvult ja jõhkruselt ületavate maameestega antiintellektuaalsuse tõus eesti ulmes viimastel aastatel. "Suvitusromaan" on kogumiku viimane lugu ning kuna teksti peategelane kirjutab järge "Mirabilia saladusele", on selle kõrvalefektiks kogumiku alguse ja otsa tervikuks sidumine.
 
Eelmisel aastal pani Hargla kokku antoloogia "Eestid mida ei olnud" - mille idee üksi väärib viit punkti, aga mitte see pole hetkel oluline - mis tõi eesti ulmepärandisse mitu väärt lugu. Ise kirjutas Hargla omakoostatud antoloogiasse Lehola Lembitu eduloo pealkirjaga "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mis aga jäi antoloogia konktekstis oma derivatiivsuse ning hapra narratiiviga, mida lõhkusid kroonikaväljavõtted, pigem nõrgemate lugude hulka ning ma ei viitsinud seda käesolevate kaante vahel üle lugeda. Samuti ei jätnud eriti sügavat muljet kogumiku kaks etnoõuduse žanrisse kuuluvat pala - antologias "Pikad varjud" ilmunud "Tammõküla viljakuivati" ja kogumiku nimilugu.
 
Üldiselt tundub, et "Kolmevaimukivi" on umbes samal tasemel kui 12 aasta tagune "Roos ja lumekristall", mida peangi Hargla kõige paremaks autorikoguks. Ning kui vahepeal ilmunud "Suudlevad vampiirid" kippus jätma pigem väsinud mulje, siis "Kolmevaimukivis" on värskus tagasi. Seda on rõõm tõdeda.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Samoldin
Müür (2017)


Hakkasin Stalkeri punkte andma ja tuttav autor jäi silma. Vaja muidugi vaadata, kuidas tal jutt jookseb.
 
Jutt jooksis seekord nii... rahuldavalt. Igavapoolselt, aga kõigiti rahuldavalt.
 
Aga see, kuhu välja jooksis, see ei ole rahuldav. Vilets on, mitte rahuldav. Sest et see on ulme ilma ulmeta. On võetud suvalises 19.-21. sajandi sõjas juhtuda võinud lugu, näpuotsaga butafooriat lisatud ning ulmejutuks kuulutatud. Sellised tekstid teevad žanrile häbi.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Annihilation (2014)

Kir Bulõtšov
Agent Kosmoflota (1995)


Kir Bulõtšov on minu jaoks olnud vastuoluline autor - mõni tema jutt on väga meeldinud ja teine kohe üldse mitte. Selle kogumikuga olid lood samamoodi.
 
Esimene lugu, "Kosmoselaevastiku agent" oli ikka väga veniva algusega ja veel 40-ndal leheküljel räägiti taas üle, kuidas arheoloog on kaduma läinud. Jah, ma tean! Lähme edasi! Mingi hetk hakkas lugu justkui veerema, aga siis lõi sisse see suur hingemattev vene paatos. Midagi nagu öelda oli, aga see kuidas  öeldi, hakkas mulle hirmasti vastu. Lõppkokkuvõttes ikka üldse ei meeldinud ja vast "kahe" saaks.
 
Nõiakoobas enam nii "venekas" polnud ning ka sündmused arenesid tempokamalt. Aga siiski kuidagi ei haakinud ning lõpuks pidin end lausa sundima, et seda raamatut taas kätte võtta ja lõpuks ikkagi lõpetada. Pealegi meenutas see hirmsal moel Strugatskite "Raske on olla jumalat" - või siis olen selle raamatu ainetel tehtud filmi näinud - igatahes üllatusmomente väga polnud. Aga hindeks vast nõrgem "neli".
 
Kahepeale siis kokku koolipoisi hinne ja mul jälle üks autor juures, kelle nime kaanel nähes pigem kaalun, kas see teos osta või mitte.
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Iidsed rõõmud (2018)


Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles

Pandora Hope
Eight Seconds (2015)


Lugu on ilmunud antoloogias "She Walks in Shadows" (Innsmouth Free Press, 2015), mis koondab naisautorite Cthulhu Mythose maailmas kirjutatud lugusid, mis vaatavad toimuvat läbi naistegelase vaatenurga. Kahekümne neljast loost (ja ühest luuletusest) on "Eight Seconds" ainuke, mida võiksin hinnata kõrgeima hindega.
 
Pealkirjas nimetatud 8 sekundit on aeg, mis rodeotel tuleb taltsumata hobuse või härja seljas veeta nii, et ei kuku maha ega puuduta vaba käega looma ega iseennast. Pidades 8 sekundit vastu, oled kvalifitseerinud. Sam (Samantha?) on staažikas rodeoartist, väheseid naisi selles valdkonnas, karm tüüp, peaaegu mehelik, napisõnaline. Kunagisest juhuvahekorrast on tal tütar Lula (vanus umbes 17), kes aga on ema juurest jalga lasknud. Samantha ei muretse selle pärast, aga siis tuuakse talle flaier, mille oleks nagu saatnud tema tütar. Flaier reklaamib mingisugust Suure Ema Templi sekti, mis pesitseb linnakesest kaugel, halva mainega kõnnumaal. Jääb mulje, et tütar on hädas. Muidu nii ükskõikne ema ratsutab koos kaaslasega kohale, et asja uurida. Sektantide kummardamise objektiks on aga hoopis Shub Niggurath, keda Lovecrafti ja teiste loomingus nimetatakse enamasti koos epiteediga The Black Goat of the Woods with the Thousand Young. Jumalus meenutab (selles konkreetses jutus) mõnevõrra hobuseid ja härgi, kellega Samantha on kogu elu pidanud rahva ees elu ohtu seades võitlema, nii et kui Shub-Niggurath teeb talle huvitava ettepaneku, kuidas tütar võiks siiski pääseda ja ellu jääda, ei kõhkle karm rodeonaine hetkegi.
 
Mingis mõttes võiks seda lõhikest juttu vaadelda ka huumori võtmes ja natuke muiata, aga see vist ei ole olnud autori mõte. Ema mure tütre pärast, karm sekt, surmaoht - ei ole naljaasai. Lõppkokkuvõttes sünge jutt, mille teatav paatos ei mõju võltsilt.
Teksti loeti eesti keeles

Tea Roosvald
Kaksteist jalga põlle all (2018)


Seekordse "Tsaari" maailma loo tegevus toimub üllatuslikult hoopis postapokalüptilises Lätis. Loo keskmes on Kuldiga kandis maapiirkonnas elavad tulnukviirusest seestunud naised, kellest osa on rasestatud putukalaadsete tulnukate poolt, teine osa muutunud zombilaadseteks olenditeks ja ülepea on nad inimmõistust kaotamas ning loomastumas...
Üsna jälk tekst (mis meeldiks ilmselt nii mõnelegi õudusfännile) ja oma jälkuses kuidagi tüütu ning väsitav. Ma ise ei kuulu lugejana kaugeltki nõrganärviliste sekka, ent kogu see loomastumise, putukjäleduste ja muude ebameeldivuste kümnete lehekülgede pikkune kirjeldus jättis mind lugejana kuidagi külmaks ega pannud kaasa elama. Lõpupoole tulid sisse ka muud teemad nagu kontakt võõriku kosmosetsivilisatsiooniga, ent needki ei suutnud nagu erilist huvi äratada. Ilmselt on asi ka selles, et Mandi ja Lauriku sama tegevusmaailma kirjeldav "Prussakad jäävad" mängis selle inimeste ning putukate kokkusulandumise teema juba uudsuse ja detailse võikusega läbi ning Roosvaldi tekst vähemalt minu jaoks sellesse midagi uut juurde ei anna. 
Eeltoodud arvamus kirjeldas mu isiklikku lugemiselamust... tehniliselt on lugu ju korralikult teostatud ja võib arvata, et see leiab ka vaimustunud lugejaid. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Podzemelje vedm (1989)



Esimese kaasautori nime ja teose pealkirja järgi võiks sellest õudusteemat oodata, ent tegu on siiski puhtakoelise kosmoseulmega. Peategelaseks on Pluutol asuvas eestlaste koloonias elav teismeline tüdruk, kes omavoliliselt kääbusplaneedi enda poolt avastatud kaaslasele Liiva-Annusele lendab ja seal veidra võõrmõistusega kokku puutudes kummalise transformatsiooni läbib...
Üsna kummalise ülesehitusega tekst. Lühiromaani algus, kus kirjeldatakse Pluutol elavate andekate noorte tegemisi, meenutab mingit 1940. või -50. aastate naiivsevõitu noorteulmet (nagu näiteks Heinlein seda toona kirjutas). Ootamatult keerab teos aga hoopis tõsisematele teemadele, nagu inimeseks olek, surematus, kohtumine võõrtsivilisatsioonidega... Kõigele sellele lisandub veel "Tsaari" maailma kummaline Eesti-kesksus ja rahvuslike motiivide ühendamine kosmoseteemaga. 
Väga suurt vaimustust "Zombinaator" minus ei äratanud, ent huvitavaid ideid on selles lühiromaanis küll ja seda peegeldab ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Marssi vallutamas (2017)


Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Iidsed rõõmud (2018)


Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Iidsed rõõmud (2018)


Ma ei loe tavaliselt Eesti autorite ulmet, sest sajandi alguses saadud kogemus on jätnud suhu kehva maitse. Võimalik, et olen ülekohtune ja löön kõiki ühe vitsaga, aga mis teha, kui "Eesti ulme antoloogiast" selline mulje jäi. Aga kuna sellele jutule tehti lausa netis "reklaami" ning tekst ei tundunud eriti pikk, lugesin läbi.
 
Esmalt häiris ming kirjutamisstiil ja lauseehitus. Stiil on... kuidas seda nüüd öeldagi... labane? Mitte, et mind oleks häirinud roppused, sest neid suurt polnudki, aga jah, lihtsalt lame labasus. Ja lauseehitus oli päris konarlik, kohati tundus nagu oleks lugenud halba ingliskeelset tõlget või midagi sellist. Kuigi enamasti on kasutusel lühilaused, siis pidin - eriti algusepoole - lauseid mitu korda üle lugema, et järge pidada.
 
Sisust ka. Jutul iseenesest on algus ja on lõpp ning mingi tegevustik, aga see kõik on lihtsalt banaalne. Algus on ebavajalikult pikk (lühijutu jaoks!), tegelikult oleks võinud pilvede nühkimise asemel kohe asja juurde hüpata või siis veelgi põhjalikumalt loo sisu jaoks vajalikku tausta kirjeldada. See pilvede ja reklaami jama polnud seda mitte. Lõpplahendus oli minumeelest lihtsalt labane - selline "nuiaga pähe" stiilis.
 
Kokkuvõttes: nõrk kolm. A la varane Silverberg. Ja see ei ole kompliment! Hoidun ka edaspidi Eesti ulmest või vähemalt konkreetse autori loomest.
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Jääkuningannad (2018)


Lugu jäisel Enceladusel omnikuteks kutsutud mõistusliku putukrassi kätte vangilangenud kosmoserändurist. Mehe kaaslased on omnikute poolt pärast julma piinamist tapetud, teda ennast on aga lisaks piinamisele ka mõningate üliinimlike omadustega varustatud ja vangina ellu jäetud, kuna Enceladusel lõksus olevatel omnikutel läheb ta abi vaja oma ainsa kosmoselaeva juhtarvuti parandamisel. Samal ajal käärib hiidputukate ühiskond ka sisemiselt ja on kodusõtta paiskumas...
Autor ühendab siin loos endale tuttavad või meelepärased teemad - süsteemiadministreerimise, entemofoobia ja külmakartuse. Tulemusel pole tegelikult väga vigagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Marssi vallutamas (2017)


Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
Pimpf (2006)

Jim Butcher
Fool Moon (2001)


Meenutab üsnagi sarja esimest osa "Tormirinne" - põhjaliku mütoloogilise taustaga linnafantaasia-märul, kus kiire tegevus ei peatu hetkekski ja peategelane Dresden on pidevalt surmaohus, segatud erinevatesse jamadesse ning saab igalt poolt peksa, üritades seejuures meeleheitlikult olukorda ära klaarida. Veidi nagu mingi Hollywoodi märulifilm (või politseiuurijate tööst rääkiv USA telesari) segatud fantasyga. 
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
The Jennifer Morgue (2006)


Tõenäoliselt kõige nõrgem Strossi romaan mida olen lugema sattunud. Vahetult enne seda lugesin Laundry sarja avaosa "The Atrocity Archive" mis jättis mulle väga hea mulje, "The Jennifer Morgue" aga valmistas pigem pettumuse sest minu maitse jaoks sai Bondi parodeerimisega vint tugevalt üle keeratud. Võib-olla on selline etteheide ebaõiglane kui autori eesmärgiks oligi kirjutada Bondi paroodia, aga mis teha - mulle ei sobinud. Mul on tunne et Laundry sarja aluseks oleva ideestiku pealt saaks kirjutada midagi köitvamat kui paroodia.
Eks elu ongi ebaõiglane. Autor arvatavasti teada ei saa et ma tema teost nii madalalt hindasin ega saada sügavikust kohale kedagi kes seetõttu mu aju ära sööks.
Teksti loeti inglise keeles

Larry Niven
Flash Crowd (1973)


"Hea ulmejutt ei peaks ennustama autosid, vaid liiklusummikut."
 
Kellele see klassikaline tsitaat õieti kuulub? Gernsbackile? Pohlile?
 
Igatahes kõnealune lühiromaan on selle nii täpseks illustratsiooniks, et hakka või arvama, et teos tsitaati silmas pidades kirjutatigi. Autode asemel on küll teleportatsioonikabiinid - needsamad, mis Vendade loominguski T-kabiinide nime all figureerivad. Vendadel nad muidugi lihtsalt toimisid nagu kõik asjad kommunistlikus ühiskonnas toimima peavad - tõrgeteta, probleemideta ja iseenesestmõistetavalt. Selleks, et kujutada, mida niisugune leiutis pärismaailmas tähendaks, peab ise pärismaailmas elama ka.
 
Hindes pole mingit kahtlust.
Teksti loeti inglise keeles

J. J. Metsavana
Iidsed rõõmud (2018)


Järjekordne lapsik tekst eesti ulmes erandlikult infantiilse loominguga autorilt. Kommenteerida suurt midagi pole - tavapärane sellest allikast pärit ollus, ei etem ega kehvem kui eelmised (ja tõenäoliselt ka järgmised).
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Iidsed rõõmud (2018)


Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

Christian Kössler
Legende (2015)


See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Christian Kössler
Freier Fall (2015)


Kössler on Prima Vistal käinud Austria kirjanik, kelle kaks lühikest juttu TÜ tudengite tõlkes ilmusid kultuurilehes Müürileht. Ilmumiskoht on iseenesest üpris üllatav. Jutt ise... ei ole minu maitse. Ma saan ju aru küll, et Tirooli legend ja festivalikülalise loomingu tutvustamine, aga ... Nojah, mulle Darwini auhinna kandidaadid loo peategelasena ei istu mitte kuidagi.
 
Leiab mees maast lipiku aadressiga. Läheb sinna. Majaelanik hoiatab, et seal korteris pole veel keegi hommikuni ellu jäänud. Mees ei usu. Jääb ööseks sinna ja.... nagu võiski arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Barry B. Longyear
Enemy Mine (1979)


Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles

Kir Bulõtšov
Agent Kosmoflota (1986)


Suur osa teosest tegeleb põnevuse tekitamisega ja kasutab selleks üsna tüüpilisi thrillerivõtteid. Põnevus ongi vast teose tugevam osa, sest vastased ei mõju kuidagi metsikumatena suvalistest võimuahnetest tüüpidest. Kui ei oleks sama peategelasega teist lugu, siis oleksin arvanud, et ulme ja heade tegelaste passiivsena kujutamine oli ettekääne vältimaks süüdistusi negatiivste tegelaste (need ei ole ju meie inimesed, mingid metslased teisel planeedil) ja vägivalla kujutamise pärast (näete, head on tsiviliseeritud ja eriti vägivalda ei kasuta). 3+
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
House of Suns (2008)


Üks eepilisemaid SF lugusid, mida olen viimasel ajal lugenud - just aja- ja ruumiskaalal. Reynoldsi muudest sarjadest täiesti iseseisva romaani sisu tegeleb peamiselt "liha" vs metalli intelligentsi võitlusega. Kui välja jätta stseenid ühe Gentian liini sadistliku naisterahvaga, kes kättemaksuks ohvreid lausa organiteks ja rakkudeks segmenteerib, on käesolev romaan võrreldes RS maailmaga oluliselt helgem. Alguses oli raske oma mõistust raamatu mastaabi ja toimuva ümber mässida, kui loo arenedes toimus selginemine ning siis sai üha uusi paljastusi või seletusi endasse ahmitud. Lõpuks selgub, et autor oskab ka südamlik olla. Kui tõesti saab teoks Reynoldsi lubadus sellesse maailma juurde kirjutada, oleks tore lugeda mitte niivõrd "kübemekeste" (ma ei tea, kas see on hea vaste terminile "shatterlings") sekeldustest Linnuteel, vaid saada teada, mis toimub naabergalaktika(te)s. Mis tegusid teevad Esimesed Masinad ja mis asja ajavad/ajasid Priorid, kelle eksistentsi ei mõõdeta miljonites aastates (nagu inimestel ja masinatel), vaid miljardites.
Teksti loeti inglise keeles

Natalja Fedina
Totška G (2011)


Intrigeeriva pealkirjaga lugu kuulub erinevate autorite kirjutatud sarja/maailma "Neverville". Võib-olla on just see kuuluvus sarja, mille teise jutte pole ma lugenud, põhjuseks, et "G-punkt" meenutab pigem peatükki millestki pikemast kui omaette tervikteost. Lühikesel lool ei suuda ma leida puänti, ehkki kergelt muhelema siiski võtab.
 
Peategelane on üks naine-libahunt, kes oma poiss-sõbraga tülli läheb ja otsustab ta pikalt saata. Neil paistab olevat taoline suhe, kus tülitsemine on pigem norm, ehkki nagu libahunt Genevieva täheldab, jääb meesterahvas, kelle kallim on libahunt, vihastudes juba alateadlikult tagasihoidlikuks, härrasmehelikuks,sest enesealalhoiuinstinkt niimoodi suunab. Paari osapooled on püüdnud teineteist ka ebaõnnestunult tappa, mis kõlab kummaliselt, arvestades, et üks on ju poolhunt. Nüüd siis virutab naine ukse kinni ja läheb baari. Seal teeb ta tuttavale tüübile ettepaneku tappa keegi kolmas (mitte oma boyfriend). Palgamõrtsukas viskab julma nalja, öeldes, et ka Genevieve'i (eks)kutile on tellimus tulnud ja ilmselt juba ellu viidud. Libahunt kihutab kodu poole tagasi... et leida kutt siiski elusana.
 
Ja ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Kui pealkirja järgi võiks midagi erogeensemat oodata, siis tuleb pettuda. Jutt on paberkujul ilmunud antoloogia "Russkaja fantastika 2018" esimeses osas.
Teksti loeti vene keeles

Stanislaw Lem
Powrot z gwiazd (1961)


Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Donald Kingsbury
The Moon Goddess and the Son (1979)


Juhtub ka nii, et mulle täiesti tundmatu ja BAAS-is seni vaid ühe arvustuse pälvinud autor osutub meisterlikuks jutuvestjaks.
 
Žanri poolest peaks lühiromaan olema Young Adult, aga sellest hoolimata on tekstil suur hulk plusse. Esiteks muidugi on see lihtsalt hästi kirjutatud: tempo on paras, süžee pole igav, dialoogid on vaimukad, karakterid on hästi välja tulnud. Teiseks antakse kõik tulevikku puutuv edasi mööda minnes ja peaaegu märkamatult. Plika põgeneb 12-aastaselt kodust ja teeskleb edukalt täiskasvanut: niisiis füüsiline aktseleratsioon on kiirenenud. Omavahel saadetakse sundimatult e-kirjade taolisi asju; ei targutata aga kummagi üle. Kolmandaks, keskmine YA on vist tegevuses siivsam ja häbelikum (ei tea, pole spetsialist). Siit leiab näiteks ühe peategelase kaalutuses toimuva defloratsiooni, aga samas puudub tekstis täielikult märja unenäo element. Mind häirib väga, kui seksilobaga liiale minnakse, siin on aga kõik tasakaalus.
Teksti loeti inglise keeles

Mary Gentle
Ash: A Secret History (2000)


1120. lehekülje paksune science-fantasy elementidega alternatiivajalooks liigituv telliskiviromaan on USA-s ilmunud nelja romaanina. Neist kolme esimest on Hargla Baasis arvustanud, ent tervikul kujul on see romaan (või romaanitetraloogia) Baasi arvustajatest seni puutumata jäänud, nii et esmaarvustajana pean siin mõnevõrra ka teose sisu tutvustama.
Tegu on raamjutustusega. 20.-21. sajandi vahetusel kirjutab üks Inglise ajaloolane raamatut Ashist, 15. sajandi Euroopas tegutsenud naissoost palgasõdurite pealikust. Ash on justkui äraspidine versioon Jeanne d'Arcist - nais-väepealik, kes kuulis hääli, mis teda juhendasid ja kelle elu lõpp saabus samuti varakult - 20-aastaselt 1477. aastal Nancy lahingus, milles hukkus ka viimane Burgundia hertsog Charles Südi ning mis tegi jõuka Burgundia hertsogkonna iseolemisele jäädava lõpu. Erinevalt patriootlikust Orleansi Neitsist võitleb Ash palgasõdurina nende eest, kes talle ja ta eraarmeele paremini maksavad ning ka neitsilikkusest on ta üsna kaugel, kuna leidlapsena palgasõdurite laagris üleskasvamine on ta kõikvõimalike kuritarvituste ohvriks muutnud.
Mingil hetkel hakkab Ashi elulugu uuriva ajaloolase uuritav ladinakeelne käsikiri kuidagi imelikuks muutuma. Lõpptulemusena selgub, et käsikiri pärineb paralleelsest universumist, kus ajalugu kulges teisiti. Selles maailmas pole araablased ega islam jõudnud kunagi Egiptusest lääne poole ja 15. sajandi Põhja-Aafrikas asub läänegootide riik pealinnaga Kartaagos (reaalses ajaloos valitsesid läänegoodid Rooma impeeriumi langemise järgsel ajastul küll Hispaaniat, ent kadusid ajaloo areenilt juba 8. sajandil, Põhja-Aafrikasse jõudsid aga nende sugulasrahvas vandaalid. Gentle'i romaanis kirjeldatud Kartaago pole seejuures see kuulus linn, mille hävitasid roomlased, vaid hiljem roomlaste poolt samasse kohta ehitatud uus linn). Kartaago kultuuris on põimunud idagermaani-, rooma- ja araabiapärased elemendid, usuna tunnistatakse seal ariaanlust (4.-7. sajandil levinud kristlikku usulahku, mis oli teatud määral islami eeskujuks). Tegu on sünge ja pentsiku kohaga, kus ei paista kunagi päike ning kus kasutatakse erinevatel otstarvetel golemeid ning muid veidraid poolmaagilisi seadeldisi. Ühel hetkel toimub läänegootide sissetung Euroopasse, samal ajal kustub Euroopa taeva kohal (v.a. Burgundia hertsogkonnas) päike ja hakkavad valitsema jääajale omased kliimatingimused. Ash aga satub oma palgasõdurite kambaga läänegootide sissetungi keskmesse...
Ashi elulugu uuriv ajaloolane kahtlustab algul, et 15. sajandi Põhja-Aafrikas võis tõesti olla mingi varakeskajast säilinud läänegootide asundus, mille hilisem ajalugu on mingil põhjusel maha vaikinud ja mille asukate väike rüüsteretk Euroopasse on käsikirjas tohutult suureks puhutud. Järgneb arheoloogiline ekspeditsioon Tuneesiasse, mille käigus selgub, et vanades käsikirjades kirjeldatud paralleelmaailm hakkab jõuliselt meie maailma sisse tungima - väljakaevamistel leitakse golemeid ja läänegootide "superarvuteid". Kogu lugu hakkab järjest kummalisemaks muutuma... (Huvitaval kombel on arheoloogiliste uuringute ala ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida laiemalt nimetatud lakkamatute sõdade, poliitilise ebastabiilsuse ning terrorismi pesaks - romaani kirjutamisaega arvestades on see isegi mõnevõrra prohvetlik.)
Teatud määral võib romaani liigitada sellise fantasy alamžanri nagu grimdark alla. Teos on üsna sünge ja nõrgema närvikavaga lugejatel tasuks sellest ilmselt eemale hoida-lisaks vägivallale leidub siin kõiksugu seksuaalperverssuste kirjeldusi ja laps-Ashi üleelamised palgasõdurite laagris on lausa kenderliku detailsusega edasi antud. Samas ei kujuta Gentle (erinevalt näiteks Abercrombie'st) oma tegelasi mingite sadistlike värdjatena, tegu on lihtsalt omalaadsete moraalipõhimõtetega karmi elu elavate inimestega. Vägivallale ja süngusele lisanduvad kohati situatsioonikoomikale omased elemendid, muutes Ashi ning ta kambajõmmide seiklemise Euroopa lahingutandritel omalaadseks julmaks ning frivoolseks, ent samas kuidagi lapselikult süütuks-lõbusaks koomiliseks ooperiks. Selline stiil torkab eriti silma romaani esimeses pooles ja nii mitmedki tegelaskujud (nagu palgasõdurite arst, kes on tegelikult meheks maskeerunud lesbiline naine või ülbe, ent sisimas argpükslik rüütel, kellega Ashi naituma sunnitakse) aitavad seda veriste lahingute ning muude koledate sündmuste taustal toimuvat lõbusat komejandimeeleolu hoida. Lõpupoole hakkab teos küll mõnevõrra venima (ma tõesti ei tea, miks peaks näiteks detailselt kirjeldama 15. sajandi jõuluetendust) ja ka kirjeldatud eriomasest stiilist ei jää enam palju järele. 
Kokkuvõttes: romaani idee on hea ja kirjeldatud alternatiivajalooline maailm päris huvitav. Samas, maksimumhinnet ma sellele raamatule anda ei taha-kohati kippus ikka liiga venima ja näib, et nii paksu raamatu kirjutamine käis autorile kohati nii kompositsiooniliselt kui ühtlase stiili hoidmise osas üle jõu. Lõpplahenduski oli kummaline, ehkki vähemalt mitte ettearvatav. 
Hindeks siis "4+". Lisaks nõrganärvilistele/kaunishingedele peaksid sellest teosest ilmselt eemale hoidma need, keda keskaja ajalugu ei huvita või kes pakse telliskiviromaane ei seedi. 
Teksti loeti inglise keeles

Anna Veles
Pravila gotitšeskoi igrõ (2017)


"Gooti mängureeglite" keskmes on Maagiliste Teenuste Büroo, mis lahendab üleloomulikke või üleloomulikuna tunduvaid juhtumeid. Bürood juhib umbes 32-aastane Jelena ja tema brigaadis on veel demonoloog, eksortsist, maag ja arst. Tema firma teine, vähem tähtis osakond tegeleb kaetamise ja kurja silma mahavõtmisega. "Gooti mängureeglid" kuulub sarja, mille varasemaid osasid tegelased pidevalt meenutavad ja mida lugejale viidatakse joonealuste märkustena eelnevatele raamatutele (mida siis on soovitav soetada ilmselt).
 
Seekord lahendavad müstikadetektiivid ühe surnud tüdruku juhtumit. Surma põhjus on ebaselge, kuigi surnu kaelal leiti hambajälgede moodi väikesed haavad - nagu filmides jääb vampiirihammustusest. Selgus, et kadunuke oli huvitunud gooti subkultuurist ja eriti vampiiritemaatikast. Tal olid tekkinud suhted kinnise Mandragooria-nimelise vampiiriklubi juhtfiguuriga. Maagiliste Teenuste Büroo asub tegevusse ja varsti on neil ees juba teine tüdrukulaip, kes surnud samadel asjaolude, ning sihikule on võetud kolmas ja neljaski.
 
Romaani domineerivam aspekt on minu meelest aga hoopis pidev vaimutsemine. Detektiivide brigaad (kõik noofemapoolsed, umbes pooleks mehi ja naisi) pöörab rohkem tähelepanu vastastikusele aasimisele, sõbralikule õelutsemisele. See jätab mulje, et tõsise kuriteo lahendamine on neile pigem mäng, aines uute ja uute vaimukate märkuste leidmiseks. Seetõttu ei ole see lugu väga tõsine, sellne kerglase või humoorika maiguga. Kellele autori naljad rohkem peale lähevad, eks see paneb ka kõrgema hinde. Mainin ka ära, et mõrtsukaks osutub ikkagi Luke ja tapmise meetod on üleloomulik.
 
Ja veel - ehkki tegevus toimub minu meelest Moskvas, ei ole loos mingisugustki Vene koloriiti - isegi viina ei jooda kordagi, ainult viskit. Ja metrood ei ole ka mainitud - äkki siiski mõnes väiksemas linnas see lugu.
Teksti loeti vene keeles

Andrei Livadnõi
NEBEL (2005)


Lõviosa Andrei Livadnõi loomingust on koondatav ühte sarja. See jutt on vahelduseks eraldi.
 
Inspiratsiooni on autor kahtlemata leidnud Rammsteini loomingut kuulates -- ning ka loo tegelased naudivad Rammsteini päris ohtralt. Ainult et pealkirjas mainitud laulu kõlamisel hakkavad neil mällu kerkima kummalised seosed, mis päädivad lõpuks sajanditaguste sündmuste meeldetulekuga. Ühesõnaga, tegu on hingede reinkarnatsioonijuhtumiga.
 
Vaimustusest kiljuma ei pannud, hindeks ca 3,7.
Teksti loeti vene keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)


Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja. Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanu - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda.  Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

Steven Erikson
Dust of Dreams (2009)

Steven Erikson
Toll the Hounds (2008)

Steven Erikson
Reaper`s Gale (2007)

Steven Erikson
The Bonehunters (2006)

Steven Erikson
Midnight Tides (2004)

Steven Erikson
Memories of Ice (2001)

Steven Erikson
House of Chains (2002)

Steven Erikson
Gardens of the Moon (1999)

Steven Erikson
The Crippled God (2011)


minu arvustus leitav Loterii-blogis ja pädeb ositi ka ülejäänud Malaze-raamatutele. Tegelt on need kõik mu arust "Väga head", ainsa hindevahe tegi sisse, et mõned olid veel paremad kui teised.
https://loterii.blogspot.com.ee/2018/04/steven-erikson-crippled-god.html
Teksti loeti eesti keeles

John Jakes
The Sellers of the Dream (1963)

Charles Stross
The Atrocity Archives (2004)


Tegu on tõepoolest igati heal tasemel ulmepõnevikuga. Tunda on et autoril on üksjagu kogemust nii praktilise IT kui ka matemaatika ja informaatika alal - kuigi neid viimaseid aspekte ei ole mina oma lõpetamata matemaatika-haridusega kindlasti kõige pädevam hindama suudab Stross vähemalt kuulsate matemaatikute nimesid ja mõningaid isegi minule koolist meelde jäänud teoreeme teksti sisse sedasi pikkida et see tundub meelelahutusliku ulmeka lähtealusena piisavalt veenev.  
 
Selge see et isegi võitlust teistest universumitest pärit mustade jõududega ei pea tingimata just surmtõsiselt kujutama. Pinge mahalaadimiseks toob Stross sisse omajagu huumorit, näidates kuidas isegi okultistlik salaluure kui piisavalt suur vailtsusasutus kannatab vohava bürokraatia ja osakondade vahelise siserivaalitsemise käes. Sa võisid ju öösel käia välioperatsioonil ja maailma hukatusest päästa, aga kui sa ei ilmu hommikul koosolekule mis on su Outlooki kalendris või kui sa ei ole nädala jooksul ajaarvestuse süsteemi piisavalt tunde kirja pannud siis on igatahes kuri karjas.  
 
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
The Atrocity Archive (2004)

Andrus Kivirähk
Mees, kes teadis ussisõnu (2007)


Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Galactic North (2006)


Arvasin, et pärast Revelation Space triloogiat võtan Reynoldsi loomingust väikese pausi, sest gootilik ängi täis sünkteadusulme võttis heas mõttes võhmale, aga internetis Häid Raamatuid kammides jäi alatasa silma tema lühiromaanide/-juttude kogumik Galaktiline põhjakaar. No ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läbi ta lugesin. Õigem oleks vist öelda, et ahmisin.

[fänboy kiiduhala]
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldib Reynoldsi stiil ja tema RS maailm. Reynoldsi lühitööd on ühel või teisel moel (võtmetegelased, sündmused) pikkades romaanides juhtunuga läbipõimunud ja pigem leiab neist seletusi mõningatele aspektidele, millel raamatutes on põgusalt peatutud. Seega kena täiendus tulevikuajaloo maailmale, kus erinevatel pooltel, paikades ja ajalises mastaabis tegutsejad.

Great Wall of Mars (4/5)
Pean tunnistama, et kogumiku kaks esimest lugu olid mu esimeseks tutvuseks autoriga ja said varemalt eesti tõlkes läbi loetud. See polegi võib-olla halb lähenemine, sest Marsi Müüris antakse päris hea ülevaade demanarhistide ja ühendujate algsest konfliktist ning sündmustest, mis kahe inimkonna grupi teed lahku viisid. Nevil Clavain, Sandra Voi, Galiana jt oluliste tegelastega on võimalik kronoloogiliselt hilisemates lugudes põhjalikumalt tutvuda. Sarnaselt osadele kaasarvustajatele tundus Clavaini tegelaskuju veidi tuim olevat ning ega kõigile otsustele päris hästi pihta ei saanud. Kuid esmatutvus maailmaga oli vägev. 

Glacial (3/5)
Eelmises loos tutvustatud Nevil satub demanarhistide eest põgenedes Diademi nimelisele planeedile, et lahendada seal üks... müsteerium. Jäi natuke nõrgaks, eriti müürilooga võrreldes. Järjena oleks oodanud pigem suuremas plaanis mõistatus(t)e lahendamist.

A Spy in Europa (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Weather (5/5)
Armas lugu läbi ultrate silmade, kes võitlevad neid jälitavate kosmosepiraatidega. Kahe maailma kokkupõrge ja mõistmine, kui peategelased madina vahel ühenduja endi hulka toovad. Saame veidi aimu, kuidas toimivad ühendujate mootorid, mis võimaldavad kogu inimkonnal kosmoses suuri ruumivahemikke läbida.

Dilation Sleep (4/5)
Väga kena sooritus, arvestades seda, et tegu ühe esimese Reynoldsi tööga.

Grafenwalder’s Bestiary (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.

Nightingale (4,5/5)
Jällegi korralik eriüksuse madin, kus proovitakse kadunuks kuulutatud kosmoselaevast ühte sõjakurjategijat kohtumõistmise tarbeks ära tuua. Groteskne lõpp ja mõnus moraliseeriv alatoon TI poolt olid minu arust loo kirsiks. Jäi kergelt painama, kui uinuda proovisin :)

Galactic North (5/5)
Koos „Ilmaga“ üks paremaid lugusid antud kogumikus. Just see „rohelise galaktika“ idee ja kahe endise kaaslase nukker toimetamine läbi aastatuhandete. Huvitav, et pärast kogumiku lõpetamist sirvisin BAAS-ist teiste arvamusi ja Kristjan Sanderi poolt mainitud ebaloogilisus ühiskondade arengupeetusest mõlkus lugedes minugi kohati meeles. Sellest hoolimata äge lugu.
[/fänboy kiiduhala]

Lõpetuseks; oli kena lugeda autori järelsõna, kus ta veidi valgustab oma kirjutamise stiili ja loetleb üles arvukal hulgal kirjanikke/teoseid, kes/mis on tema töid mõjutanud. Seda lausa detailse täpsusega. Väga soe lugemine. Kokkuvõtteks hinne 4++;
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Spioon Europal (2018)


Suurepärane, et Reynoldsi loomingut tasapisi maakeelde pannakse. Loomulikult ootan fännina, et jõutaks tema eepiliste tellisromaanideni, aga eks kirjastaja reaalsus paneb asjad omamoodi paika. Eestikeelse kogumiku hinnaks kõrgeim - viis tärni! Väga hea, et meie lugejal on nüüd võimalus tutvuda Reynoldsi mõnusa maailmaloome ja hämarate tegelastega. Präänikuks erinevate maailmade/laevade/objektide/nähtuste maakeelsed tõlkevasted, mis olid mu meelest tabavad ja polnud raske neist originaalseid nimesid tagasi inseneerida.

Spioon Europal (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Teemantkoerad (4,6/5)
Grupp seltsimehi võtavad suure tasu nimel ette retke planeedile, kus paikneb väidetavalt mõtlev Torn. Retke korraldajal on suur kihk tippu välja jõuda, aga selleks tuleb läbida arvutul hulgal ruumikesi, kust edasi pääsemiseks peab lahendama Torni poolt antud mõistatuse. Vale vastuse korral on Tornil varuks järjest vinge... ei, süngemad karistused. Oli huvitav jälgida, kuidas Reynolds proovib järjest keerukamaid ülesandeid välja mõelda, et lugeja tõepoolest hakkaks arvama, et tegu on testiga, mis ka galaktika parimaid päid kiunuma paneb. On täiesti inimlik, et lõpuks saab fantaasia otsa ja autor piirdub lihtsama kirjeldusega, et ülesanne on tõesti raske ja ega lugu vajuks tõesti ära, kui peaks veelgi pikemalt matemaatilisi konstrukte ning nende loogilisi lahendusi kirjeldama. Siis pöörduski tähelepanu rohkem tegelastele ja see oli hea. Minu jaoks võttis põnevuse alla see, et tegelased said vahepeal laevas nö laadimas käia. Kui proovida kujundlikult end väljendada, siis kõrgendatud erutatuse hetkel oleks justkui miski laksu saanud ja selle tulemusel noh... nõutult alla vajunud. Käed muidugi, käed! Võib-olla kadus selle tõttu osaliselt loo paine ja mu võime mõista tegelaste varjamatut soovi – maniakaalselt sõltuvust seejuures ilmselgelt eirates – hullusesse tagasi tormata. Siiski põnev lugu, mis üsna kohe tihedasse tegevusse sukeldub ja lugejat pisikese gore-annuse taustal hoolega lehekülgi pöörama sunnib. Vihjed Revelation Space maailmale ja kummardused teiste autorite loomingule olid armsad.

Grafenwalderi bestiaarium (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vassili Mahhanenko
Tjomnõi paladin. Restart (2018)


Triloogia viimane osa päädibki kogu aeg õhus rippunud restardiga, mis meenutab kergelt Neo ja Arhitekti stseeni filmi-Matrixis. Osalejate nimistus toimuvad olulised kaod aga juba varemalt, sisuliselt kõrvaldatakse autori poolt KÕIK juba kaugelt enne lõppu.
 
Väga lahja kolmekene.
Teksti loeti vene keeles

Vassili Mahhanenko
Tjomnõi paladin. Poisk (2017)


Sarja teises osas avatakse üle-Universumilise arvutimängumaailma tagamaid rohkem. Tuleb välja, et Mängu ootab ees järjekordne restart. St uude versiooni püüseb vaid kümnendik osalistest, mistõttu paljud on väga huvitatud, et peategelane -- kelle ülesandeks on üles leida 3 restardiks vajaliku Mängulooja kehastused -- elimineerida.  
 
Suur osa ajast kirjeldatakse peategelase esimesi kohustuslikke programmilisi ettevõtmisi. Loetavam kui sarja esimene osa.
Teksti loeti vene keeles

Vassili Mahhanenko
Tjomnõi paladin (2017)


Algus on üsna intrigeeriv: mees läheb kroonu eesmärgiga arvutimängusõltuvusest vabaneda. Elu kroonus... on nagu kroonus ikka, aga ühel järjekordsel patrullkäigul ründab soomukeid tulekerasid pilduv tüüp, kes konvoi isikkoosseisu sõna otses mõttes ribadeks käristab. Õnneks või õnnetuseks jääb peategelasele pihku suurekaliibriline kuuliprits, mille produktsiooni tülinoriv tüüp ära ei suuda seedida. Peategelane -- pärast katkendlikke ja segaseid mälestuspilte -- toibub... hauda lastud kirstus. Suure vaevaga igavesest puhkekohast välja roninud, jääb talle ette kõnelev kass, kes kupatab mehikese ... mängupolügoonile. Lühidalt öeldes -- kogu Universum on tegelikult üksainus suur arvutimäng; enamus elusolendeid on Mängu poolt genereeritud lihakered ning ka peategelane oli senimaani just samas kategoorias. AGA... tänu tolle tulekeraloopija mahavõtmisele on teda nüüd ülendatud Arvutimängurite sekka! Elada tahad? Kui tahad, siis palun lahkesti algajate mängurite polügooni läbima, mis -- arvestades et seda tavakorraski suudab nii kümnendik kollanokki, aga antud juhul on too tulekeraloopija veel isikliku vendettaga /mänguri surmasaamine kahandab viimasel vaid ühe leveli kaotust, aga renomee maksab ju ka midagi/.
 
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
 
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
 
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
 
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
 
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".
 
 
Teksti loeti vene keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)

Philip Jose Farmer
The Alley Man (1959)


Sotsioloogiatudengist tütarlaps läheb tagatänavatel prügi sorteeriva ühe käega vanamehe juurde nädalaks osalusvaatlust tegema. Noh, et käib tal igal pool järel ja paneb kirja kõike, mida näeb ja kuuleb. Juhendaja pritsib vanamehele selle eest 50 kulli ja too on rõõmsalt nõus. Elab vana koos kahe naisega suvalisest puidust kokku klopsitud hütis ja ringi sõidab loksu veoautoga. Kui härra kodus, tegeleb perekond peamiselt õllejoomise ja kaklemisega.
 
Jutu jooksul tuleb välja, et vanamehe näol on tegu viimase puhtaverelise neandertaallasega. Vanem tema prouadest on ristand ja noorem suisa homo sapiens sapiens, kes hoolimata iga päev kolki saamisest (või just selle pärast) ei suuda ilma ühekäeliseta elada.
 
Lõbus tekst, aga lõpust oleksin küll enamat oodanud.
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Sapkowski
Wieza Jaskolki (1997)


Sarja neljas romaan on kui rohkete tükkidega keerukas pusle, mille autor lugeja silme ees erinevate vaatepunktide näitamise kaudu elegantselt kokku paneb.
Teksti loeti inglise keeles

Kersti Kivirüüt
Tuulte linn (2018)


Pealkirjas nimetatud tuulte linn on Bakuu, Aserbaidžaani pealinn. Suurem osa tegevusest toimub tuulte linnas. Mulle tundub ka, et autor on ise selles kandis viibinud.
 
Peategelane Anneliis on Bakuus mingi vabatahtlike programmi raames, tal on seal ka poiss-sõber, kohalik noormees, jalgpallur. Mitmete kokkusattumuste tõttu sattub Anneliis pealtnäha pigem tavapäraste kuritegelike sündmuste keerisesse. Kesksel kohal on lastekodu ja haigla ning raskelt hinge vaakuv autistlik poisike. Tegelikult ulatub ajaskaala aga kaugemasse minevikku ja autor kasutab legendi Põhjamaade jumalast Odinist, kes ühe teooria järgi saabus põhja poole Aserbaidžaanist ja kelle väidetav haud asub Osmussaarel. Autori jumalik pilk viib meid minevikku, näitab, kuidas odin saavutas üleloomulikud võimed ja kuidas ta sõlmis lepingu kurjuse ilmaga. Tegutsevad Odini kaarnad Huginn ja Muninn ning hull väliseestlane Robertson koos sadistist kasupojaga, kes tahavad sarnaselt Odiniga ammutada imettegevat rüübet kvasirikaevust.
 
Romaan on kubiseb klišeedest ja tore, et on piisavalt lühike - ei jõua veel ülemäära närvidele käima hakata.
Teksti loeti eesti keeles