x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2024", "captures"=>[]} saadi 25 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)


 
Shanidar on üks kirjastus Skarabeuse iga-aastastest raamatutest ning kuulub mitte-temaatiliste antoloogiate hulka. Sellised on näiteks olnud veel nii kirjastuse esimene antoloogia (Aphra, 2005) kui ka hetkel viimane (Ohver, 2023). Väheoluline pole ehk ka see, et käesolev antoloogia ilmus 2017. aastal kirjastuse 20ndaks aastapäevaks.
 
Ümmarguse aastapäevaga võib olla siin mingi seos seetõttu, et paljudelt kirjanikelt tundub siin olevat valitud antoloogiasse väga kõrgetasemelised lood. Muidugi ei saa olla kindel, kas selline asi oli taotluslik, kuid lõpptulemus on kindlasti sümboolseks kingituseks mitte ainult kirjastusele vaid kõigile tõlkeulme lugejatele.
 
1. Loogik Joe (1946) - Murray Leinster 8/10 (kasutan siin uuesti teksti, mida kirjutasin Leinsteri kogumikule "Sidewise in Time")
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
2. Naaber (1954) - Clifford D. Simak 8/10
 
Ühendriikide ühte väiksesse kolkakülasse nimega Pesukaruorg saabub uus perekond, kes võtab üle hulk aega tühjana seisnud talumaja. Nad teevad kõvasti tööd ja hoiavad esialgu pigem omaette - kuid peagi märkavad naabrid, et neil läheb kuidagi erakordselt hästi. Siis hakkab samamoodi hästi minema ka kõigil teistel külaelanikel...
 
Simak teeb oma lugusid mingis mõttes ikka ühtemoodi, aga selle üle on patt kurta, kui ta seda nii hästi teeb. See lugu on läbinisti positiivne ja südamlik aga ei muutu sealjuures läilaks. See ei ole ehk küll autori absoluutne tipp (Shotgun Cure on see, mis mulle enim meeldib), aga siiski väga hea, tugev ja iseloomulik jutt.
 
3. Muutuste kellad (1955) - Robert Aickman 8/10
 
Üks vanem meesterahvas on värskelt abiellunud endast oluliselt noorema naisega ja nad sõidavad nüüd ühte mereäärsesse Inglise kuurortlinna puhkama. See toimub aga väljaspool hooaega ja linn on tühi, hotell kole, mererand mudane ning lisaks helistavad linnaelanikud kogu õhtu ja öö kirikukellasid. Midagi veidrat on teoksil.
 
Väga hea ja andekas õudusjutt. Siin on mitu teemat, mis mulle väga meeldivad - kõigepealt sõja ja impeeriumi kaotuse järgne langus, siis eraldiseisva linnakese veidrus, mis võtab lausa lovecraftilikud mõõtmed, ning lõpuks seksuaalse pinge kuristik, mis erineva vanusega paari lahutab. See kõik kokku on ikka tõesti hästi tehtud.
 
4. Sobivustest (1964) - Keith Laumer 5/10
 
Kergelt düstoopilises tulevikus langeb noormees ülikoolist välja ja nüüd peab ta hakkama lihttööd tegema. Kuid lihttöölistele on selles maailmas ette nähtud kerge lobotoomia. Noormees otsustab sellega mitte leppida ja otsib ükskõik millist võimalust, et süsteemi petta ja oma õige koht tagasi saada.
 
Täitsa toredalt seikluslik, aga muidu päris tobe lugu, mida on üsna raske tõsiselt võtta. Puänt parandab pisut asja mõtet, kuid siiski mitte piisavalt. Otseselt halb see lugu ei ole, aga üsna selgelt ja päris olulise vahega kõige nõrgem siin kogumikus minu arvates küll.
 
5. Elas kord hiiglane (1968) - Keith Laumer 8/10
 
Hiiglaste planeedil teeb hädamaandumise üks kaubavedaja koos kalli lastiga. Tegelikult on kaubavedaja identiteet aga vaid kattevarjuks palgamõrvarile. Nimelt on kohutav epideemia hävitanud kõik hiiglaste planeedi elanikud peale viimase - ning kui ka see viimane hiiglane oleks surnud, siis saaks planeedi maha müüa...
 
Mingis mõttes klassikaliselt lihtne ulmelugu, mis väga palju üllatusi ei paku - aga kirjutatud on see jällegi nii hästi, et ainult loe ja rõõmusta. Kui eelmine lugu Laumerist autorina minu jaoks just palju ei öelnud, siis see siin tõstab ta igal juhul kõrgele.
 
6. Kutsuge teda Lordiks (1966) - Gordon R. Dickson 8/10
 
Millalgi ülikauges tulevikus on inimkond ammu tähtedele laiali lennanud. Vana Maa on juba sajandeid ümber kujundatud vabaõhumuuseumiks, kus elatakse tööstusrevolutsiooni-eelset elu. Kuid eksisteerib ka iidne komme, mille järgi peab galaktikaimpeeriumi iga kroonprints enne ametisse asumist inkognito kolm päeva Maal veetma.
 
Tõesti hea lugu valitsemisega kaasnevast vastutusest. Jah, kui hakata kogu selle süsteemi erinevaid detaile natuke teravama pilguga vaatama, siis ei tundu päris palju sellest loogiline või tõenäoline, aga see pole oluline. Kogu jutu mõte ja väärtus paikneb otseselt moraalil ja jutustatud on see ka ikka väga hästi.
 
7. Tühise mehe kingitus (1979) - Alan Dean Foster 8/10
 
Üks andetu luuser teeb oma kosmoselaeva-loguga hädamaandumise tundmatul planeedil, lõhkudes sellega laeva ja iseenda. Mehe halvatud kuid teadvusel keha leiavad kohalikud pisimutukad, kellel näib olevat intelligentsus ja isegi algeline kultuur. Nad püüavad meest elus hoida ja too hakkab mõtlema, kuidas tema saaks kasulik olla...
 
Väga hea lugu, mis algab natuke nagu Jonathan Swifti lugu Gulliverist lilliputtide maal - aga siis võtab kätte ja läheb hoopis teises suunas, luues nii midagi täiesti unikaalset. Ilus ja südamlik on see lugu, koos väikese aga mitte üldse tüütu moraaliteraga. Mida rohkem seda lugesin, seda rohkem see meeldis.
 
8. Shanidar (1985) - David Zindell 7/10
 
Millalgi täpsemalt määratlemata tulevikus, kus inimkond on juba pikalt erinevatel planeetidel kasvanud, tuleb Nevernessi linna parima biokujuri juurde mees, kes nõuab, et ta ürginimeseks muudetaks. Kujur kinnitab, et see on võimatu ning kui mees väidab, et seda on ju korra varemgi juhtunud, siis jutustab kujur talle loo, kuidas see kõik käis.
 
Mul on selle looga seoses natuke kahetised tunded. Jah, kogu maailmaehitamine on siin väga vinge ja see, et nii lühikese tekstiga tehakse ära nii palju, on imetlusväärne. Aga kas siin midagi sisulist üldse on? Minu jaoks jäi see lugu hoolimata kogu tulevärgist ikkagi natuke tühjaks ja õõnsaks, millest on kahju.
 
9. Issi maailm (1999) - Walter Jon Williams 8/10
 
Jamie on poiss nagu iga teinegi - hispaania keelt annab talle koolis don Quijote, kooli jalutab ta printsess Gigunda seltsis ja öösel paneb ta magama kuuhaldjas Selena. Ja loomulikult on tal kodus armastavad vanemad ning õde. Kuid ühel päeval hakkab Jamie kahtlustama, et maailm ei ole päris selline nagu see paistab...
 
Väga hea näide sellest, mida küberpungi-žanris on võimalik ära teha. Idee on siin iseenesest lihtne, aga teostus (ja selle võimalikud edasiarendused, millele tekstis ainult viidatakse) on vägagi kiiduväärt. Ma pole näinud just palju lugusid, mis läheksid nii värvilisest-säravast nõnda kiiresti süngeks, aga see siin mängib kõik välja.
 
10. Hullu koera suvi (1999) - Joe R. Lansdale 7/10
 
Loo jutustaja vaatab tagasi ammusele, sõjaeelsele ajale kui ta poisikesena koos oma vanemate ja õega kuskil Texase kolkakülas üles kasvas. Lastena kartsid nad toal ajal kohaliku metsakolli Sokupea legendi - kuid siis hakkasid lisaks ühel suvel ümbruskonnas toimuma mõrvad, kus tapeti naisi ja seda veel erakordselt jubedal kombel.
 
Täitsa hea lugu, siin on natuke tunda nii Harper Lee "Tappa laulurästast" vaimu kui ka Stephen Kingi mõjusid. Õuduse-tunnet oskab autor väga oskuslikult luua, lihtsalt aeg-ajalt on tunne, et kogu olukorra värve paneb ta ikka liiga paksult peale. Selline valik kahandab pisut terviku tõsiseltvõetavust.
 
Tervikuna on selle antoloogia kohta raske midagi peale kiidusõnade öelda. Ma olen täiesti kindel, et tegemist on parima antoloogiaga, mis Skarabeuse kirjastuselt ilmunud on ning lisaks veel ühega vähemalt esikolmikusse kuuluvatest raamatutest, mis sellest kirjastusest üldse viimase 25 aasta jooksul välja tulnud on.
 
Ainuke lugu, mis siin natukenegi ansamblist välja langes, oli "Sobivustest", kuid kui eesmärk oli Keith Laumeri loomingut kahe erineva nurga pealt näidata, siis on see ka täitsa arusaadav. Muus osas on haruharva võimalik näha sellist antoloogiat, kus keskmine tase oleks nii kõrge kui siin.
 
Minu enda jaoks ei olnud siin ehk mõnda täiesti imetabast lugu, kuid see pole ka päris oluline. Arvi Nikkarev on koostajana siin ära teinud fantastiliselt hea töö ning "Shanidar" on selline antoloogia, mis võiks olla loetud ja riiulis olemas igaühel, kes vähegi ulme vastu huvi tunneb.
 
Hinnang: 9/10 (lisapunkt tervikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles

Leila Tael-Mikešin
Loojate mängud (2012)


Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Tuhande Maailma lood (2024)


Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
The Stone City (1977)


Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

J. R. R. Tolkien
The Hobbit, or There and Back Again (1937)


The Hobbit, or There and Back Again (Kääbik, ehk Sinna ja tagasi) on kirjandusteadlase ja lingvisti J. R. R. Tolkieni esikromaan. Selles fantaasia-seikluses elab jõukas ja lugupeetud keskealine kääbik Bilbo Baggins mõnusat ning rahulikku poissmeheelu. Ühel kevadpäeval ilmub aga tema aiavärava taha rändvõlur Gandalf ning Bilbo satub sellest nii segadusse, et kutsub ta järgmiseks päevaks külla teed jooma.
 
Järgmisel päeval aga saabub tema juurde hoopis 13 päkapikku (ja lõpuks ka Gandalf). Täielikus hämmingus majaperemehele saab tasapisi selgeks, et ta on välja valitud tegemaks päkapikkudega kaasa retke kaugesse itta, Üksildase Mäe juurde. Selle mäe koobastes elab nimelt lohe, kes kunagi päkapikud sealt minema kihutas ja nende vara ära röövis. Mingi veidra tuju ajel annabki Bilbo nõusoleku kaasa minekuks...
 
Ma pean ütlema, et üsna keeruline on kirjutada raamatust, mis endale mingil põhjusel oluline on. Siinset raamatut (Lia Rajandi tõlkes) lugesin ma esimest korda juba väga-väga noorelt. Tõenäoliselt on tegemist teosega, mida ma olen üldse kõige rohkem kordi üle lugenud ja mis pani aluse minu armastusele ulme ja fantaasia vastu. Mingit objektiivset juttu on sellest nõnda üsna võimatu kirjutada.
 
Sellest kõigest hoolimata julgen ma siiski öelda, et "The Hobbit" on tõenäoliselt kõige parem noortele suunatud fantaasiaromaan, mis kunagi kirjutatud on. Lisaks (ja see on ehk vaidlusi tekitav arvamus) on see ka ehk parim teos, mille Tolkien üldse kirjutanud on, seda isegi võrreldes tema põhiteose, "Sõrmuste isanda" romaanitriloogiaga.
 
Mulle meeldib, kuidas Tolkien eirab sealjuures mingeid käibetõdesid. Kas lastele peaks kirjutama lihtsalt? Võib-olla, kuid keerulisemates sõnades on oma salapära, mis loob fantaasialoole vajaliku müstilisema õhkkonna. Lisaks annab see ka nooremale lugejale teada, et teda koheldakse kui võrdset. Sõnad nagu "defray", "waylay", "benighted", "gloaming", "promontory" või "plait" innustavad, mitte hirmutavad.
 
Kuid eelkõige on Tolkienil mingi seletamatu ettekujutus sellest, kuidas jutustada. Tõsi, siin loos on sellest ka kohmakamaid näiteid, eriti just alguses, kus jutustajahääl kõlab natuke isalikult-üleolevalt positsioonilt. Kuid mida edasi, seda rohkem võtab lugu võimu jutustaja üle, kuni lõpuks on temast saanud nagu müütiline laulik või skald, kes on küll kohal, kuid siiski vaid instrumendiks loo enda käes.
 
Peategelane Bilbo Baggins on samuti parim Tolkieni tegelastest. Ta on oma elu ja väärtustega õiges kohas ning teda ei vii teele vajadus olla keegi või saada midagi. Vastupidi - kõike, mis ta teenib, ei kõhkle ta hetkekski ära andmast. Loo lõpuks koju jõudnud Bilbo rännak on nagu Vana-Rooma legend Cincinnatusest, kes oma ülesande täitnuna pöördub ainult seda suurema heameelega tagasi rahuliku koduse elu juurde.
 
Kuid eelkõige on imetlusväärne, kui positiivne see lugu on. Siin on õudseid ja hirmutavaid kohti, siin on ka väga kurbi kohti - kuid need ei tule kedagi enam pärast kummitama. Tolkien, ise sõjast läbi käinud mehena ei olnud naiivne ja ta pani päris palju äratuntavalt ehtsat sõjavalu "Sõrmuste isandasse". "Kääbikust" hoidis ta selle aga eemal ning mina olen talle selle eest pigem tänulik.
 
"Kääbik" kui fantaasiaromaan lihtsalt töötab. Täiskasvanuna võib ju seda lugeda teise pilguga ning vaadata näiteks, kui efektiivselt see leheruumi ära kasutab või kui nutikalt selle tükid kõik kokku jooksevad või kui palju head kuiva inglise huumorit siin sees on. Loe aga seda lastele ette (olen ka seda teinud) ja nad lihtsalt kuulavad. See on suurem kiitus kui ükski tekst, mida kirjutada võiks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Ambrose Pratt
The Living Mummy (1910)


Armastatud Austraalia kirjaniku Ambrose Pratti romaan keerleb ulmekirjanduse intrigeerivaima teema - elustuva muumia ümber. Egiptuses on kahe eraldi grupina kaevetöödel kaks egüptoloogi. Vanem mees (kellega on kaasas tema kaunis noor tütar), on suutnud iidse kirja järgi tuvastada ühe matusekoha, kus tuhandeid aastaid tagasi mumifitseeritud preester on jätnud maha kirja, et ta pidavat 2000 aasta pärast üles tõusma. Kirst leitakse, aga muumiat ei ole. küll on aga kirstu alumine salakamber täidetud veidra aroomiga ainega, mille aur selle sissehingajatele väga omapäraselt mõjub. Peategelasest noorem Egiptuse-uurija ja vanem mees satuvad vaenujalale ja vaen kandub koos tegevusega edasi ka Inglismaale, kus vanem mees koos ühe kurjust kehastava arstiga hakkab eksperimenteerima leitud ainega. Inglismaale näib kaasa tulevat ka muumiat meenutav araablane, kes aeg-ajalt nähtamatu ks muutub. Kurjus ja headus peavad võitlust ja auhinnafondis aga kauni Mary süda, millele pretendeerivad koguni kolm meest.
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
The Glass Flower (1986)


Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
A Song for Lya (1974)


"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Meathouse Man (1976)


Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Eversion (2022)


Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Joseph Payne Brennan
Nine Horrors and a Dream (1958)


Brennan oli lühijutukirjanik ja -meister. Tema kontol on vaid üks romaan, aga lühižanri oi-oi-kui-palju. Silma torkavad head ideed, mis ta lahendab nappide vahenditega, aga ei jää muljet, et puudulikult. Selle kogumiku üheksa õudust ja üks unenägu mahuvad 106 leheküljele. Raamat on pühendatud ajakirja Weird Tales mälestusele.
 
Eesti lugejatele on tuttav jutt "Slime", mis kirjeldab teadvusega ja näljase limaläraka sattumist merepõhjast kaldale. Huvitavalt ja põnevalt kirja pandud õudus.
 
"Levitation" on samuti eesti keeles ilmunud. Hüpnotisöör kutsub lavale huligaanse tüübi, uinutab ta ja paneb siis horisontaalasendis õhku tõusma. Enne, kui ta hüpnoosi lõpetada jõuab, saab ta infarkti ja sureb. Hüpnotiseeritu aga tõuseb ja tõuseb... Meenub Marek Simpsoni jutt "Vihmamees", mis mängis sarnase ideega ja oli samuti üks tore lugu.
 
"The Calamander Chest" - mees ostab vanavarapoest odava hinnaga ilusa kirstu, müüja näib tundvat kergendust, et kaubast lahti saab. Mingi "kala" peab siin olema. Ühel õhtul näebki õnnelik kirstuomanik, et kirstukaane vahelt ilmub välja sõrm... aga kirst näib ikkagi tühi olevat. Õnnetu lõpuga traditsiooniline õudusjutt.
 
"Death in Peru" ekspluateerib pärismaise needuse tuntud teemat. Peruu väikelinnas on üks valge mees raskelt haigeks jäänud. Valdavalt ollakse veendunud, et mees on ise süüdi: ta ajas ligi lapseohtu kohalikule tüdrukule ja tolle poissõber toimetas pedofiili kallal müstilisel moel. Kiimakoti sõber püüab sõpra päästa, ent rikub asja hoopis ära.
 
"On the Elevator" - jutt käib hotelli liftist. Hotelli tuleb öösel märkamatult mustas vihmamantlis mees ja läheb lifti. Retseptsionist arvab, et küllap oli mõni klient. Aga liftis ja selle ümber juhtuvad õige pea üleloomulikud ja verised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Võib-olla on see variant Wellsi "Nähtamatust".
 
"The Green Parrot". Seda rohelist papagoid näeb üks Uus-Inglismaal sõitev autojuht ja peatab ootamatusest auto. Välja ilmub ka üks vanatädi, kes näib oma lendu läinud papagoid taga otsivat. Autojuht läheb appi lindu taga ajama, aga tulemusteta. Hiljem hotellis selgub, et see vanaeit ajab oma papagoid taga juba üle 80 aasta...
 
"Canavan's Back Yard" on raamatuantikvaar Canavani maja tagaõu. See rohtukasvanud hooldamata õu näib mehele väga depressiivselt ja lummavalt mõjuvat. Ta räägib, et vahel tunduvat, nagu ulatuks see õu miilide ja aakrite laiuselt kaugusesse. Ühel peval kaob mees ära ja tema kliendist sõber läheb teda aeda otsima, mis tõepoolest on piiritu ja ohtlik. Taustaselgituseks on ammune nõiaprotsess, kui ebaõiglaselt põletatud naine paiga ära needis.
 
"I'm Murdering Mr. Massington" on kogumiku kõige lühem lugu (2 lk) ja ainuke, mis ei ole üleloomulik. Sisu ei jutusta, aga väga sümpaatne idee-lugu.
 
Ega ei saanudki aru, milline kogumiku kümnest loost peaks olema pealkirjas mainitud "unenägu", aga "The Hunt" on kõige unenäolisema sisuga. Ühele rongireisijale tundub, et väikeses jaamas jälgib teda vaenulikult ainuke teine ootaja. Tal tekib esialgu üsna ebaratsionaalne hirm, aga kui see kummaline jälgija ilmub samasse vagunisse, siis sihtpunktis samasse taksosse jne, jääb mulje, et hirmul võib põhjust olla. Jutu viimane lause on "An instant later the stranger's pointed teeth flashed towards his jugular".
 
"The Mail for Juniper Hill" puudutab ühte kohalikku postivedajat - alkolembelist ja eneseküllast jurakat meest, kelle ainuke uhkustamist väärt asi on see, et ta on palju aastaid linnast külasse posti vedanud ja pole mitte kunagi ei ilma ega joobeastme tõttu tööd tegemata jätnud. Nüüd tuleb aga ennenägematult metsik lumetorm, mis ummistab tee ja on lausa eluohtlik. Kuraasikas mees läheb hoiatustest hoolimata postiveole ja saabki oma ülesandega hakkama, kuigi lõppfaasis pole ta enam elavate kirjas. See on ka üks traditsiooniline õudusjutt.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Tenderfoot in Space (1958)


Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
Override (1973)


Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
Farnham`s Freehold (1964)


Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
Nobody Leaves New Pittsburg (1976)


Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Ivan Jefremov
Ten minuvševo (1945)


Armastatud nõukogude ulmekirjaniku Vanja Jefremovi jutustus viib meid paleontoloogide pärusmaale. Noor teadlane Nikitin läheb väikese ekspeditsiooniga Arkarlõ mägedesse korjama dinosauruste luid, mis kohalikud sealt on hiljuti leidnud. Seal on üks kolmest küljest piiratud mäekuru, kus ühtäkki kerkib inimeste silme ette türannosauruse hiiglaslik poolläbipaistev fantoom:
"Tohutu suur dinosaurus seisis kaljurünka välise serva kohal liikumatult õhus, püsti, kümme meetrit kõrgemal jahmunud inimeste peadest. Koletis hoidis kõrgel oma kongninalist pead, suured silmad vaatasid tuhmilt ja süngelt kuhugi kaugusse; mokkadeta laiad lõuad jätsid nähtavale pika rea tahapoole painutatud hambaid. Looma kergelt küürus selg langes järsult alla, minnes üle uskumatult võimsaks sabaks, mis toetas dinosaurust tagantpoolt."
 
Teadlasel ei õnnestu fantoomi pildistada ja see haihtub peagi. Tema edaspidine tegevus on suunatud väljaselgitamisele, kuidas selline kangastus saab võimalik olla. Spetsiifiline "maavaigu" (asfaldi) kiht, justkui fotoplaat, millele on minevikus salvestunud pikemat aega paigal seisnud elukas, mingisugune valguse nurga kokkusattumus jne. Nikitin hakkab valmistama seadeldist, millega seda nähtust tulevikus jäädvustada. Laias laastus võib öelda, et see tal ka õnnestub, aga mitte enne, kui ta on omaks võtnud nõukogude moraali põhimõtte: mitte üksi ei tule pusida masina kallal, vaid kollektiivselt - haarata kaasa teisi teadlasi, füüsikuid jne.
 
Suhteliselt tuim jutt teiste omasuguste seas kena kujundusega, ent igavatest lugudest koosnevas kogumikus "Valge sarv" (1950)
Teksti loeti eesti keeles

Francis Carsac
Ceux de nulle part (1954)


Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne
Vingt Mille Lieues sous les mers (1869-70)


Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne
Voyages et aventures du capitaine Hatteras (1866)


Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
The Runners (1975)


Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee (2016)


 
"Öösse kaduv tee" on teine köide Raul Sulbi koostatud Robert Silverbergi lühiproosa tõlkekogumikest "Valitud teosed". Tegemist on projektiga, mis peaks andma ülevaate Silverbergi kogu loomeperioodist ning teine köide koondab siin autori esimest tõsisemat loomingut alates 50ndate lõpust kuni 60ndate lõpuni.
 
Tegemist on perioodiga, kus Silverberg on astunud sammu edasi 50ndate pulp-fiction tüüpi ulmekirjandusest, millega ta oma tööd alustas. Seda on näha lugude üsna ühtlases tasemes, mis vastandub ka järgnevale, 70ndate perioodile, mis on mitmel erineval põhjusel oluliselt heitlikum ja mitmekesisem
 
Lugude "The Road to Nightfall", "Absolutely Inflexible" "There Was an Old Woman—", "The Pain Peddlers", "The Sixth Palace" ja "The Reality Trip" osas kasutan uuesti seda, mida kirjutasin juba Silverbergi kogumikule "Needle in a Timestack". On aga ka sümboolne, kui paljud lood just siinsest perioodist ikka taastrükkimist leiavad.
 
1. Öösse kaduv tee (1958) 7/10
 
Pärast tuumasõda on maailm laastatud. New Yorki varemetes nälgivale rahvale antakse teada, et toidunormi enam ei anta - ning ei lähe kaua, enne kui hulkuvatele koertele lisaks hakatakse tänavatel püüdma inimesi...
 
See lugu on natuke kohmakalt teostatud, kuid selle lohutu õuduse õhkkond on tähelepanuväärselt tugev. Silverbergil oli omal ajal raskusi sellele avaldaja leidmisega ning kuigi tänapäeval võib selle asjaolu üle muiata, on siin loos tõesti midagi kirjeldamatult kõhedat.
 
2. Absoluutselt resoluutne (1956) 4/10
 
Ajarännud töötavad - aga ainult suunaga tulevikku. 28. sajandis ollakse hädas minevikust tulijatega, kes kannavad tapvaid viiruseid, mille vastu inimestel enam kaitset pole. Kuid nüüd väidab üks, et temal on ajarännu-seade, mis töötab ka tagurpidi...
 
Silverbergile ilmselgelt meeldivad ajarännu-lood, aga see (üks tema varasemaid) ei ole just hilisematega päris samal tasemel. Hoolimata toredast jutust on siin sisu poolest tohutuid loogikaauke, millest lihtsalt üle ja ümber minnakse.
 
3. MacAuley skeem (1956) 6/10
 
Lugu jutustab üks 23. sajandi muusika-arranžeerija, kes tegeleb muuhulgas vanade meistrite muusikateoste ümberpanekuga arvutitesse. Ühel päeval segab tema tööd kaks vastandlikku juhust - üks tehnik toob talle uue heliloomingu-skeemi ning üks vana pianist süüdistab teda muusika hävitamises.
 
Mulle meeldib see, kui palju Silverberg on oma lugudes muusika-teemat kasutanud. Siinne lugu on ka teiste varasematega sarnaselt pisut heitlik, aga erinevatelt positsioonidelt lähtuvad mõtted sellest, mis on muusika, on täitsa head. Praeguseks on muidugi muusikat kirjutavad programmid ka reaalsed, mis lisab veelgi relevantsust. 
 
4. Suvelaulud (1956) 7/10
 
35. sajandiks on inimkonnast järel vaid väikesed küttide-korilaste salgad. Üks selline koguneb kusagil Põhja-Ameerikas, et läbi viia Suvelaulude rituaal, kui nende hulka satub seletamatul kombel mees 1950ndatest aastatest. Minevikumees näeb kohe võimalust leebete ja vägivalla ammu unustanud tulevikuinimeste kuningaks hakata.
 
Tõesti hea lugu - isegi, kui see võlgneb palju H. G. Wellsi romaanile "Ajamasin". Mulle meeldib, kuidas Silverberg on siin oma tuleviku-eloide saatusele väikese puändi lisanud, mis oli küll üsna selgelt ette mängitud aga samas ka parajalt ootamatu.
 
5. Päikesetõus Merkuuril (1957) 5/10
 
Kosmoselaeva meeskonnal on pealtnäha lihtne ülesanne - panna Merkuuri videvikuvööndisse üles uus radarijaam. Kuid juba enne kohale jõudmist läheb üks meeskonna liige närvipingest hulluks - ning see on alles meeskonna probleemide algus.
 
Üldiselt algab see lugu täitsa toredalt, isegi kui see on natuke nagu autori vanemas pulp-stiilis seiklus. Süžeepööretega soolatakse siin aga natuke üle ning loost endast selle kõrval ei jäägi nagu midagi erilist alles.
 
6. Soe inimene (1957) 7/10
 
Ameerika väikelinna saabub üks vanem härrasmees, kes seab ennast sisse pikalt tühjana seisnud majas. Linnarahva hulgas saab ta hetkega tuntuks kui suurepärane kuulaja, samas ei räägi ta iseendast kunagi ega kutsu ka ühtegi inimest oma ukselävest edasi astuma.
 
Sisulisest on see üks väga nutikalt tagurpidi pööratud vampiirilugu, mille sarnast ma vastavate müütide ja töötluste hulgas polegi varem kohanud. Väikelinn oma rahvaga on pisut klišeelik, aga ainuüksi juba idee eest väärib jutt korralikku tunnustust.
 
7. Mees, kes midagi ei unustanud (1958) 8/10
 
Loo jutustajaks on täiusliku mäluga mees - kuid see anne pole talle õnne toonud. Selle asemel on teda peetud veidrikuks ja tõrjutud, kuni ta lõpuks teismelisena kodust põgenes ja hulkuriks hakkas.
 
Väga hea lugu, üks parimaid selles kogumikus. Autor märgib eessõnas, et hiljem kasutas ta sarnaseid teemasid oma romaanis "Dying inside", mis on ka fantastiliselt hea ja ehk minu lemmik Silverbergilt üldse.
 
8. Elas kord üks naine (1958) 7/10
 
Geniaalsest bioloogist naisel on oma kindel teooria inimolemuse kohta ja ta kavatseb seda tõestada enneolematu eksperimendiga. Ta saab salaja kolmkümmend üks identsest mitmikust poega ja kasvatab igaühe neist üles kindla ülesandega...
 
Üllatavalt hea lugu. Siin on hästi natuke tunda veel noore kirjaniku lihtsakoelisust (eriti loo põhilise konflikti juures), kuid idee on väga tugev ja lahenduses on sellist aegumatut sümboolikat, et tuleb ainult kiita.
 
9. Raudne kantsler (1958) 6/10
 
Jõukas mees ostab oma perele uue robotkoka, tehnika viimase sõna. Tead paelub muuhulgas ka dieediprogramm, mida tema arvates tervel perel vaja oleks. Kuid tal pole aimugi sellest, kui rangelt robot programmi kontrollima hakkab.
 
See lugu on tegelikult üks suhteliselt jabur anekdoot, kus on täpselt üks idee. Üllataval kombel tundub aga, et mida rohkem seda lugeda, seda naljakam see paistab. See viib isegi natuke kimbatusse, sest mul pole võimalik seletada, miks see mulle meeldib, peab ainult nentima, et midagi peab selles siis olema.
 
10. Teisik (1959) 6/10
 
Allakäinud näitleja juurde tuleb teadlane ning teeb talle pakkumise osaleda eksperimentaalteraapias. Selle käigus salvestatakse isiku terve elukogemus ning siirdatakse see siis teisele - ja vastupidi. Näitleja nõustub ja tänu teraapiale saab temast taas superstaar. Siis aga hakkab ta otsima inimest, kes tema elukogemuse sai...
 
Iseenesest on see täiesti hea lugu ja köitvalt jutustatud veel pealegi, kuid loo kaks peategelast olid kujutatud üsna kehva kombinatsioonina igavast ja ebameeldivast. Vahest oleks sellele loole paremini sobinud mingi pikem vorm, kus tegelastele oleks rohkem ruumi jäänud? Hetkel jääb siin natuke kasutamata potentsiaali mulje.
 
11. Kannatustega kaubitsejad (1963) 5/10
 
Tulevikus on televisioonisaated võimelised edasi andma ka otseseid tundeid. Populaarseks on nii saanud tõsielusaated, mis edastavad surijate agooniat (ning agendid otsivad pidevalt sobivaid kandidaate)...
 
Korralikult kirjutatud lugu, aga paljuski (eriti lõpplahenduse poolest) ikka päris trafaretne. Samas võib lugu kiita tõsielusaadete olemuse vastikumate aspektide ette aimamise eest.
 
12. Naaber (1964) 6/10
 
Kuskil kaugel planeedil on kaks suurmaaomanikust naabrit vastastikku juba pea sajandi jagu viha pidanud - eelkõige selle tõttu, et nende mõisad teineteise nägemisulatuses on. Ootamatult aga saadab üks neist teisele küllakutse!
 
Üsna lihtne lugu, natuke isegi kunstmuinasjutu tüüpi. Samas kirjutatud on see autorile omasel heal tasemel ja eestlasest lugeja saab siit kindlasti natuke rohkem äratundmist tänu siinmail ringlevatele naabri-stereotüüpidele.
 
13. Kuues palee (1965) 7/10
 
Muidu elutul planeedil asub kindlus täis uskumatuid aardeid, mida valvab robot. Kui keegi tuleb aardeid võtma, esitab robot talle küsimusi ja hävitab igaühe, kes valesti vastab. Kaks seiklejat on teinud plaani robotist mööda pääsemiseks...
 
Lihtsalt hea lugu - oleks natuke nagu lihtne töötlus tuntud muistendist, aga siiski väikese zen-tüüpi pöördega. Ülesehitus on hea, lõpplahendus on hea, jutule polegi nagu midagi ette heita. Suuremate töödega võrreldes on see lihtsalt veidi kergekaaluline.
 
14. Hawksbilli jaam (1967) 9/10
 
21. sajandil Maad valitsev diktatuur on tänu ajarändude tehnoloogia leiutamisele leidnud suurepärase vahendi poliitvangide küsimuse lahendamiseks - nad saadetakse miljardi aasta tagusesse minevikku, hiliskambriumi ajastusse.
 
Uskumatult hea lugu ja selgelt kogumiku parim. Kambriumi-ajastu õhkkond on suurepärane, (vasakpoolsete) poliitvangide elu on märkimisväärselt sünge kuid sisaldab ka parajat hulka võllahuumorit. Keskne tegelane, laagri juht Barrett on selline karakter, kes kogu loo elama paneb. Mul on hea meel, et just see lugu 2017. aastal ulmefännidelt "Stalkeri" auhinna võitis.
 
15. Päikesetants (1969) 8/10
 
Loo peategelaseks on põlisameerika-indiaani juurtega Tom, kelle tööks on ühte võõrast planeeti inimestele koloniseerimiseks ette valmistada. Planeedil elab tohututes kogustes ühte taimetoidulist loomaliiki, mis ei oleks inimestele isegi ohtlik, aga kuna nad on lihtsalt jalus, siis tuleb nad hävitada. Kuid kas need on ikka mõistuseta loomad?
 
Väga hea lugu, jälle üks kogumiku parimate seast. Mulle meeldib väga, kuidas siit paistab juba ette 70ndate Silverbergi lugudes esile tõusnud reaalsust lagundavat-painutavat võtet (näiteks ajarännu-teemat samamoodi väänav lugu "Many Mansions" (1973) meeldis mulle tohutult). Sirgjoonelisena oleks see jäänud pateetiliseks, aga praegu on see tõesti mõjus.
 
16. Kui müüdid läksid koju (1969) 7/10
 
Ülikauges tulevikus, 121. sajandil suudab inimkond minevikust välja kutsuda keda iganes. Kui ajaloolistest isikutest (Caesar, Napoleon) tüdinetakse, hakatakse kutsuma müütilisi tegelasi (Achilleus, Taani Holger, Püha Jüri). Mingil hetkel tüdinetakse ka sellest mängust ja müüdid topitakse tagasi ajamasinasse, kuigi nad hoiatavad läheneva õnnetuse eest...
 
Lihtsalt ilus lugu ja sarnaselt loole "Kuues palee" on see hästi müütilis-muinasjutulise õhkkonnaga, millest lähtub ka puänt oma tragöödiaga. Hindan kõrgelt sellise asja oskuslikku teostust, ning minule näitab see Silverbergi kirjanikuhaarde märkimisväärset ulatust.
 
17. Rõõm nende seltskonnast (1970) 6/10
 
Ühe planeedi president põgeneb kosmoselaevaga sõjaväelise putši eest, jättes maha sõbrad ja isegi perekonna. Seltsiks on ta aga arvutisse salvestanud perekonna-sõprade virtuaalteisikud, lisaks veel hulga ajaloolisi tegelasi (Aleksander Suur, Shakespeare), kellega pikal kosmoseteekonnal juttu ajada.
 
Lugu ise on siin täitsa korralik ja oma selge mõttega (arvuti teeb seda, mida sa käsid tal teha, ükskõik kas sa ise saad sellest aru või mitte). Samas ei olnud selle mõtte jaoks kogu seda ajalooliste tegelaste seltskonda üldse vaja ning see tundus nagu lihtsalt ruumitäiteks lisatuna.
 
18. Külaskäik reaalsusse (1970) 8/10
 
Ühes viletsas New Yorki hotellis elab juba aastaid krabitaoline tulnukas. Inimkujulise robotkeha sisse peitunult on tema ülesandeks vaadelda inimesi ja teha ettekandeid koduplaneedile. Kuid mis juhtub siis, kui teda märkab samas hotellis elav naine, kellel on tõmme veidrikest meeste vastu?
 
Jälle väga hea lugu, tõenäoliselt kõige naljakam terves kogumikus. Muidugi on huumor siin jälle ainult musta tooni, kuid peategelased on kõige selle juures omamoodi siiralt armsad ning see ei lase tervikul mingiks rumalaks jandiks muutuda.
 
Üldiselt peab kõigi juttude peale kokku siiralt nõustuma Silverbergi enda mõttega, kes on öelnud, et just sellel perioodil sai temast päris kirjanik. Juba käsitööoskuste poolest on päris suur vahemaa selliste lugude nagu 1958. aasta "Öösse kaduv tee" ja 1967. aasta "Hawksbilli jaam" vahel.
 
See ei tähenda siiski, et ajaliselt varasemad ja kohati kohmakamad lood kehvad oleksid, sest mingi baastase on Silverbergil alati märkimisväärselt kõrgel. Isegi ainus lugu kogumikus "Absoluutselt resoluutne", mille tase on alla keskmist, on tegelikult ikkagi hoogne, lahe ja mingi mõttega pala.
 
Kui üldse midagi välja tuua, siis seda, et päris tipplugusid on siin ikkagi vähe. Täitsa huvitav, et kui mõned teised tippkirjanikud on oma parimad lühilood just nooruse õhina pealt kirjutanud, siis Silverbergil läks selleks aastaid tihedat ja mõtestatud tööd. Tuleb ainult õnne tänada, et ta seda kõike pooleli ei jätnud.
 
Hinnang: 8/10 (vähem ei pane sellisele kogumikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Evitable Conflict (1950)


Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
And Seven Times Never Kill Man (1975)


Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Catch That Rabbit (1944)


Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
This Tower of Ashes (1976)


Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles