x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 21 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Alfred Bester
The Stars My Destination (1956)


The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Harold Armstead Covington
The Madman and Marina (2001)


Nõukogude Liit, Moskva, 1938. Kõrge julgeolekukomissar Jessenin saab ülesande uurida noore naise Marina kadumist. Marina oli ministeeriumis töödanud tõlk, kelle lummav sarm oli toonud kaasa palju murtud südameid nõukogude kultuurilise ja poliitilise eliidi seast. Teda tundsid nii Stalin kui ka ülesande saanud Jessenin. Kadumisest on möödunud 7 kuud. Viimati nähti naist uusaastaööl, kui ta viibis keelatud džässmuusikaõhtul, millele tehti haarang. Ta pidi minema kellegi juurde võimikoridorides, et päästa õnnetuid muusikuid.
 
Jessenini probleem on selles, et tema ise tappis tol ööl Marina ja mattis selle koos gorilla-tüüpi autojuhiga maha. Ent Marina vaim jäi "ellu" ja hakkas Jesseniniga kaasas käima, ajades temaga juttu ja esitades aeg-ajalt küsimuse "Miks sa mu tapsid?" Mees ei oska sellele õigesti vastata. Teda hakatakse hulluks pidama, kui ta räägib tapetu vaimuga, keda keegi teine ei näe ega kuule. Nüüd hakkab ta läbi viima vormilist uurimist, vaadates, kas saab tapmise kellegi kaela sokutada.
 
See on väga muljetavaldav lugu, lausa ootamatu oli sellise peale sattuda. Erinevate episoodide kaudu avaneb terrorirežiimi süda, selguvad suhted NKVD kõrgemas ešelonis, süsteemi ja lihtsa inimese vahekorrad. Kas see kõik nii oli, ei tea, aga jääb usutavuse mulje, sest see on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Kõike seda seob erinevate meeste armastus kauni - ja juba surnud - naise vastu. Väga tundeline lugu, ma ütleks.
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Aekadioni pärand (2021)


"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Harold Armstead Covington
The Stranger (1983)


 
"Ma pöördusin tagasi Dublinisse suvel, kui ma oli saja kaheksakümne seitsme aastane."
 
Selle lausega algab igavese elu mõistatuse avastanud okultisti/maagi jutustus. 30-aastase mehe kehas elav Charles on sündinud aastal 1810, ta on elanud läbi palju erinevaid elusid, nii luksuslikku ja naudingurikast kui ka askeetlikku ja rasket - vahelduseks. Ta on intelligentne, palju lugenud ja mõelnud, ta on kindlate eetiliste põhimõtetega. Pika elu jooksul on ta olnud ka palju kordi suhtes/abielus, olles siiski pärast paarikümneaastaseid perioode lavastanud enda surma, et vältida tema suure saladuse ilmsikstulekut.
 
Nüüd on aga tema kannul teised rituaalse maagia harrastajad ühest ringist (The Circle), mille liige ta on olnud. N-ö kolleegid on mõistnud, et Charlesil on võti igavesele elule ja nad soovivad selle temalt välja pinnida, sest kes siis ei tahaks surma vältida? charles leitakse üles, teda veendakse, meelitatakse ja ähvardatakse. Mees ei nõustu kolleegidega oma saladust jagama. Ta on veendunud, et nood kasutavad seda halbade tagajärgedega. Kavatsused võivad olla head, aga inimkonnale oma headuse-nägemuse pealesurumine ei saa lõppeda hästi. Ta otsustab vastu võtta lahingu, teades, et on oma võimetelt teistest üle. Asja komplitseerib tema uus naissuhe, kes juhuslikult mõistab, et Charles on ligi 200-aastane.
 
Loos on pikki mõttekäike üksikisiku vastutusest, moraalist. Üldiselt on see küllaltki intellektuaalne ja hästi kirjutatud lugu, hoolimata leierdatud teemast.
 
Mul on mõningaid kahtlusi selle loo avaldamisaasta suhtes. Lugesin kogumikust "Other Voices, Darker Rooms. Eight Grim Tales". Samas on võrgus vihje, justkui oleks autor abaldanud aastal 1983 romaani nimega "The Stranger". Loos on alla 60 lehekülje, nii et kahtlused jäävad. Kaudselt toetab aastat 1983 siiski asjaolu, et loo tegevus algab aastal 1982.
 
Autori kohta leiab võrgust rohkem materjali seises tema tegevusega Ameerika Natsiparteis ja muudes valgete ülemvõimu pooldavates organisatsioonides.
 
Teksti loeti inglise keeles

Pierre Bordage
Terra Mater (1994)


Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel, nagu inetud vistrikud suursuguse daami tuharal, tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Eric Frank Russell
Wasp (1957)


Wasp of spioonistiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi sajandite kauguses tulevikus on alanud sõda Maa ja Siiriuse täheimpeeriumite vahel. Maalastel on väike edumaa tehnikas ja teaduses, kuid Siiriuse impeerium omab mitmekümnekordset ülekaalu majanduse ja elanikkonna poolest. Nõnda otsitaksegi Maal iga võimalust, kuidas seda vahet tasandada.
 
Peategelane James Mowry (kes on saadiku pojana üles kasvanud Siiriuse impeeriumis ja räägib perfektselt sealset keelt) palgatakse "herilaseks", partisani-diversandi-terroristi tüüpi tegelaseks, kes peab tekitama vaenlase tagalas võimalikult palju pahandust, et siduda sellega maksimaalselt ressursse, mida vaenlane saaks muidu sõja jaoks kasutada.
 
Kuna Siiriuse tulnukad on hästi inimeste sarnased, piisab vaid mõnest plastilisest operatsioonist, et Mowry nendega vähemalt väljastpoolt äravahetamiseni sarnaseks muuta. Pärast kiiret väljaõpet lennutataksegi ta salaja Jaimeci planeedile, kus ta peab ihuüksi vastu astuma kogu sealsele valitsusaparaadile ja Kaitempile, Siiriuse kohutavale salapolitseile...
 
Peab ütlema, et selle raamatu puhul oli tegemist üllatavalt positiivse leiuga. Olgugi, et tegemist on ulmekuues looga, omab see palju rohkem ühist klassikaliste sõjapõnevikega, nagu näiteks John Buchani "39 astet", Alistair MacLeani "Navarone suurtükid" või miks mitte ka Frederick Forsythi "Šaakali päev" - ning sellised võrdlused pole sugugi Russelli kahjuks.
 
Nagu pärast vaatasin, siis töötas Russell Teise maailmasõja ajal radaritehnikuna ning vähemalt mingeid isiklikke teadmisi siia raamatusse pandud on. Kuid kuigi siin saab paralleele tõmmata nii selle sõjaga (Kaitempi salateenistuse nimetus sarnaneb Jaapani impeeriumi vastava organisatsiooni Kenpeitai omale), kui ka Külma sõjaga, on lugu siiski üsna universaalne, mitte mingi rohmakas allegooria.
 
Sest Russell ei esita siin mingit ideoloogilist vastasseisu. Pigem on tegu looga, kus üksikisik astub vastu tohutule bürokraatiamasinale, relvaks ainult nutikus, mõned trikid ja hea vaist. Väga hästi on kujutatud ka asjaolu, et see masinavärk on ikkagi kompetentne ning mida edasi, seda hapramaks muutub olukord ja napimaks pääsemised.
 
Ka pole siin mingit paatost, vaid selle asemel valitseb tooni kuiv Briti huumor, mis tihti võtab lisaks veel üsna mustad toonid. Eriti just lõpplahendus - ma usun, et selle saabki niimoodi kirja panna ainult keegi, kes on ise sõjaväes töötanud. Nõnda võibki küll ühest küljest öelda, et see teos teeb ainult ühte asja, kuid on vaieldamatu, et see on väga hästi tehtud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist
Kultuuridessant (2022)


Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kurt Vonnegut
The Sirens of Titan (1959)


The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Charles Stross
Escape from Yokai Land (2022)


Laundry sarjas toimub see samal ajal kui The Nightmare Stacks - kus mainiti, et Bob Howard on Jaapanis. Tema Jaapanis-käiku siin kirjeldataksegi. Üleloomulikuks põhivaenlaseks osutub Hello Kitty. Ärge naerge midagi - inimeste emotsioonidest toituvad müstilis-maagilised entiteedid ei pea ju kõik ainult hirmu ja õudust õgima. Mõni eelistab mudilastest suurtes kogustes nõrguvat kawaiid.
 
Iseenesest ju hea mõte, leidub ka häid detaile ja ütlemisi. Strossi puhul tundub see aga siiski pigem lati alt läbi jooksmisena.
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist
Kultuuridessant (2022)


Igav on see lugu, mis parata.
Aga alustame positiivsest. Kiusatus Veskimehe romaanidele mingi vähe inimlikum/emotsionaalsem vint sappa keerata on igati mõistetav. Kellel seda ei tekiks! Hea, et ära sai tehtud. Kompositsioon on paigas, kuigi "rääkivate peade" piiratud võimaluste juures olekski raske sellega väga mööda panna. Kultuuride konflikt on asi, millest annab kirjutada küll. Rohkem head nagu polegi öelda.
Kolme turisti karakterid on paberõhukesed, pärineksidki nagu mingist lõika-ja-kleebi vihikust. Ning nende intervjueeritavad tunduvad olevat miski väsimatu ja üliandeka kärgpere liikmed. Kes teevad lapsi ja kauneid kunste. Kuidas elu planeedil tegelikult käib, jääb arusaamatuks.
Saatesõnas on öeldud, et lugu oli algselt pikem, aga hulk peatükke sai välja visatud. Nüüd siis ei teagi. Võibolla oleks need peatükid lisanud elu ja värvi - aga kui need olid kirjutatud niisama igavalt, samasuure distantsiga autori ja kirjeldatava vahel, siis tuleb nende puudumine muidugi kasuks.
Autor on kogenud, tal on oma väljakujunenud stiil jne. Aga mul on tunne, et mõni konkreetsem, ehk isegi vastuoluline detail loenguepisoodide vahel oleks loo elusamaks teinud. Näiteks kui daam oleks oma tantsukingi veel uinudeski käes hoidnud...
Teksti loeti eesti keeles

James S. A. Corey
Leviathan Falls (2021)


Siin me siis nüüd oleme, kümme aastat ja üheksa romaani hiljem. Mida kokkuvõtteks arvata? Ma ütleks et tegu on küllaltki heal tasemel kosmoseooperisarjaga, aga siin-seal silma jäänud võrdlused mille kohaselt tegu olevat lausa kosmoseooperite "Jää ja tule lauluga" on küll pehmelt öeldes tugevasti liialdatud. Vähemalt ühes osas ta muidugi ületab seda Martini fantasy-epopöad - sari jõuab tõepoolest lõppu välja.
 
Kõige suurem probleem mis mul selle viimase osa juures tekkis oli süvenev tunne et siin ei ole midagi uut. Kesksed tegelased ehk siis kosmoselaeva Rocinante meeskond on juba läbi ja lõhki tuttavad ja kogu nende tegevus ja dialoog on sama etteaimatav nagu vaataks "A-rühma" järjekordset osa. Samuti juba teab mitmendat korda selles sarjas ilmub lavale üks uus "peaaegu peamine paha" tegelane ja lõpus selgub siiski et ega ta päris üdini paha ka ei ole.
 
Kuna tegu on ikkagi massiivse sarja finaaliga, siis muidugi pannakse püsti ka selle vääriline hädaoht mille peategelased kõrvaldama peavad. Varasemates osades on võitlus käinud üldiselt ikkagi inimeste vahel, kuigi seejuures on olulisel kohal teatav "iidsete tulnukate" tehnoloogia. Nüüd aga tuuakse mängu tõeliselt interdimensionaalne oht mis ähvardab vaata et kogu universumi minema pühkida, ja inimkonna koos sellega. Paraku ei ole see liin kuigi veenvalt välja kukkunud ja mõjub rohkem müstitsismi kui ulmena.
 
Samas loo lõpp kuhu viimaks välja jõutakse on päris hea selles mõttes et võtab tõepoolest, kui kulunud väljendit kasutada, kõik otsad kenasti kokku.
 
Kõigist loetletud puudustest hoolimata leian siiski et tegu on sarjaga mille läbilugemisele tasus aega kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Citizen of the Galaxy (1957)

Charles Stross
The Atrocity Archive (2004)


Seesinane on üks veider raamat. Selles tähenduses, et kõik nö igapäevane Bob Howardi elus, alustades raamatu avalehekülgedel kirjeldatud varitsusest (põõsas vihma ja külma käes kükitamine, et akna kaudu kuhugi kontorisse sisse murda eesmärgiga sealt midagi varastada) ja jätkates kogu selle salateenistuse sise-elu korralduse ning olgu siis või Bobi korterikaaslaste tegemistega, on selline mõnus-jabur irooniline kommentaar Briti (või minu poolest mistahes) valitsusasutuse iseennast ülearu tõsiselt võtva bürokraatia aadressil. Kasvõi juba nimetus Laundry räägib iseenda eest. Satiir oma eheduses.
 
Aga samal ajal on juba sealtsamast avalehekülgede varitsusest selge, et midagi kummalist on teoksil. Et noh - kui inimesed jõuavad matemaatikaga kaugemale põhikoolist, keskkoolist ja tavapärasest kõrgkooli kõrgemast matemaatikast, sinna kuhugi tõeliste probleemide lahendamiseni, siis ületatakse aegruumi piire ja avatakse väravaid teistesse universumitesse, kus luuravad kohutavad mõistused, mis otsivad kontakti ja võimalusel sissepääsu meie maailma. Ja veel kuskil esimese kolmandiku juures on kõigel jätkuvalt selline satiiri mekk küljes.
 
Raamatu tonaalsus aga muutub tasahilju. Ja vaatamata satiiri säilimisele teatud osades, on kokkuvõttes tegemist hirmuäratava pildiga, milles Stross maalib küllaltki detailselt lugejale kõikvõimalikku õõva läbi okultsete relvastusprogrammide ja nende vastase võitluse.
 
Teose pealkirjaks olev 'atrocity' saab sootuks sügavama tähenduse kui lihtsalt 'julmus' või 'metsikus'.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Citizen of the Galaxy (1957)


Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

Victoria Schwab
Gallant (2022)


Selle raamatu on lesbikirjanik välja andnud V. E. Schwabi nime all ehk siis oma mõlema eesnime esitähti kasutades.
Hale tondilugu orvuks jäänud tummast tüdrukust. Sihtgrupiks vist varateismelised tütarlapsed, aga silmatorkamatu isegi selles alamžanris. Lugemiskõlbmatu ila, jõudsin ma umbes veerandi kohal otsusele.
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Sapkowski
Czas pogardy (1995)

4.2022

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 
Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 
Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
Citizen of the Galaxy (1957)


Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
Time Out of Joint (1959)


Time Out of Joint on paranoiline ulmelugu. Peategelaseks on Ragle Gumm, Teises Maailmasõjas Vaikse Ookeani rindel teeninud poissmees, kes pole pärast sõjaväge endale elus õiget kohta leidnud ja elab loo toimumise ajal, 1959. aastal ühes unises Ameerika väikelinnas oma õe ja õemehe juures. Töö asemel tegeleb ta ühe üleriikliku ajalehe igapäevase mõistatusesarja lahendamisega ning on selles nii osav, et teenib korralikku raha ja on saanud isegi väikest viisi kuulsaks.
 
Kuid millegipärast hakkab Gummile tunduma, et midagi on valesti. Igasugused väikesed detailid räägiksid talle nagu mingist teistsugusest reaalsusest, mis ei lähe kokku sellega, mida ta iga päev näeb ja kuuleb. Ning sellele lisaks hakkab teda kummitama mõte, et tema igapäevane ajalehemõistatuse lahendamine on ainult trikk tema kinni hoidmiseks - ja mis veel hullem, kõik teised inimesed tema ümber on selle plaaniga seotud ning tema on ainus, kes tõde ei tea...
 
Peab ütlema, et tegemist on väga huvitavalt kahekujulise looga. Ma vaatasin, et Dick on selle kirjutanud just siis, kui ta parajasti oli lõpetamas oma kirjanikutee alguskarjääri, mil ta rohkem pulp-stiilis lugusid kokku pani. Ja tõesti, üks tema esimene suurteos "Mees kõrges lossis" sai valmis juba kolm aastat peale seda raamatut. Ilmselt seetõttu on siin loos esindatud mõlemad pooled, millest üks on suurepärane, teine... aga mitte nii väga.
 
Kui rääkida suurepärasest poolest, siis seda on siin umbes esimesed 80% mahust. Dick on silmatorkavalt hästi kujutanud 50ndate Ameerika väikelinnaelu kui midagi, mis on juba iseeneslikult paranoiline. Ühelt poolt kõik need tööl käivad mehed ja kodus istuvad naised, teiselt poolt tuumasõjaoht ja tsiviilkaitse organiseerimine vabatahtlike poolt. Hiljem on seda teemat muidugi korduvalt kasutatud, aga Dick on teinud seda juba siis, kui kõik see oli alles reaalsus.
 
Kogu selle kujutluse ehtsus ja ehedus on see, mis annab jõu reaalsuse aeglasele lagunemisele ja Gummi kasvavale paranoiale. See kõik saavutab haripunkti, kui ta hakkab üritama linnast lahkuda, kuid see ebaõnnestub erinevatel põhjustel üha uuesti ja uuesti. Kuulus film "The Truman Show" (mis muidu, peab rõhutama, on hästi erineva mõtte ja teostusega) on näiteks seda aspekti nii sarnaselt kasutanud, et raske oleks siin seoseid mitte tõmmata.
 
Kuid siis jõuab lugu lõpplahenduseni - ja ausalt öeldes pole see suurem asi. Mõttena pole see sugugi halb ja vastab kenasti vähemalt mingitele küsimustele Gummi reaalsuse olemuse ning ajalehe igapäevase mõistatusemängu olulisuse kohta. Pärast kõike eelnevat on see siiski paras pettumus. Õnneks ei võta see palju ära sellest, mis kogu eelneva osa heaks on teinud ja ausalt öeldes töötab lugu mingis mõttes täitsa ka ilma selleta.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles

James Tiptree, Jr.
Her Smoke Rose Up Forever (1990)


Her Smoke Rose Up Forever on James Tiptree, Jr. pseudonüümi all kirjutanud Alice B. Sheldoni parimate lühilugude kogu, esmakordselt avaldatud kolm aastat pärast autori surma. Algses väljaandes olid lood jaotatud kuue teema alla (ilmselt toimetaja Jim Turneri poolt), kuid minu loetud versioonis seda polnud. Otsustasin selle jaotuse siiski ka siia lisada, sest see aitab lugusid paremini mõtestada.
 
The Green Hills of Earth
 
1. The Last Flight of Doctor Ain (1969) 8/10
 
Bioloogiadoktor Ain on pika ja mitme ümberistumisega lennul teel konverentsile USA-st läbi Euroopa Moskvasse, et pidada ettekanne oma uurimistööst uute viirushaiguste kohta. Tee peal võtab ta iga peatuse jooksul aega, et linde toita...
 
Väga hea õhkkonnaga õuduslugu. Tiptree kasutab doktor Aini salapärast naiskaaslast siin maailma sümbolina (huvitav, et tänapäevane Gaia hüpotees ilmus isegi hiljem kui see lugu).
 
2. The Screwfly Solution (1977) 10/10
 
Teadlane Alan Alstein töötab Kolumbias parasiitlike putukate hävitamise programmiga, mis kasutab nende paljunemistsüklit ründavat tehnikat. Kuid samal ajal loeb ta oma naiselt saadud kirjadest, kuidas levima on hakanud mingid hullumeelsed sektid, mille liikmed ründavad ja tapavad naisi...
 
Tõenäoliselt üks jubedamaid (ja paremaid) õuduslugusid, mida ma kunagi lugenud olen. Tiptree ei kasuta siin mitte ainult ideid reaalselt olemas olevast putukate hävitamise tehnikast vaid lisab sellele eriliselt kohutava soolise dimensiooni. Mulle ei imponeeri eriti puänt, mis üritab liiga palju ära seletada, aga hindest see midagi maha ei võta. Lugu teenis täie õigusega ära Nebula auhinna.
 
The Boundaries of Humanity
 
3. And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side (1972) 8/10
 
Tulnukad on kohale jõudnud ja sidunud Maa kosmilise kaubandusega. Kuid Maa on neile vähearenenud kolgas, mis suudab pakkuda ainult maavarasid. Miski kihutab siiski inimesi tagant, püüdlemaks meeleheitlikult tulnukate soosingu poole...
 
Suurepäraselt sünge lugu, mis seob omavahel kokku mõtted kolonialismi ja seksuaalsuse hävituslikust-enesehävituslikust mõjust. Oma lohutu tooni poolest sobiks see isegi eelmise teema juurde.
 
4. The Girl Who Was Plugged In (1973) 7/10
 
Teadusprogramm, mis töötab kloonide kaugjuhtimisega, tõmmatakse meelelahutusärisse. Nimelt pannakse kogemata tänavalt leitud groteskne kuid ootamatult andekas tütarlaps juhtima piltilusat klooni, kellest saab tõsielusaadete täht...
 
Seda lugu tuleb kiita varajase küberpungiliku nägemuse eest andmesidevõrgust. Samuti on kohati lihtsakoelisemal lool üsna üllatavalt kalk lõpp, mis sobib hästi kokku loodud düstoopiamaigulise maailmaga. Lugu teenis ka Hugo auhinna.
 
5. The Man Who Walked Home (1972) 7/10
 
Salajases uurimislaboris toimub plahvatus, mis pühib kogu kompleksi maapinnalt ja vallandab tuumasõja. Järgnevate sajandite jooksul nähakse labori kohale jäänud kraatris nagu mingit viirastust...
 
Kergelt melanhoolne, kuid lüüriline ja ilus lugu - ühe üsna palju kasutatud teema kohta on see siin väga hästi kirja pandud.
 
6. And I Have Come Upon This Place by Lost Ways (1972) 7/10
 
Uurimislaev on peatunud võõra planeedi juures. Üks nooremteadur on kindel, et teatud mäe juures on midagi kummalist - ja kui skaneeringud midagi ei näita ja ülemused teda ei usu, läheb ta jala kohale...
 
Järjekordne tõesti ilus, kuigi nukra lõpuga lugu. Teadlaste muutumine kivistunud dogmadega preesterkonnaks on küll levinud võte, aga kõik muu on siin tipptasemel.
 
Male and Female
 
7. The Women Men Don't See (1973) 8/10
 
Peategelasest mees satub asjaolude kokkulangemise tõttu Mehhiko indiaanlasest piloodi ja kahe talle tundmatu naisega (ema ja tütar) Yucatáni lähedal merehätta. Naiste käitumine näib talle veider ja lisaks tundub seal muidu inimtühjas piirkonnas veel miski tegutsevat...
 
Väga stiilne lugu. Tiptree on öelnud, et peategelase loomiseks laenas ta Hemingway kirjutistest ning see annab täpselt soovitud efekti. Loo mõte on kohati liiga pingutatult edasi antud, aga kaval ja hästi kirja pandud on see sellegipoolest. See on selline lugu, mida on hea lugeda kõigepealt mõtet teadmata ja siis uuesti mõtet teades.
 
8. Your Faces, O My Sisters! Your Faces Filled of Light! (1976) 8/10
 
Mingis natuke uduselt kirjeldatud, ilmselt postapokalüptilises maailmas liigub ühest asustatud kohast teise sõnumiviija. Kuid siis muutub vaatepunkt ning ilmneb, et reaalsus on hoopis teistsugune...
 
Tegemist on sisuliselt väga hea õuduslooga. Saladus seletatakse põhimõtteliselt juba alguses ära ning samuti on kohe aimata, kuidas lugu lõpeb - kuid seda vältimatut tragöödiat ja selle põhjuseid on võimatu ignoreerida.
 
9. Houston, Houston, Do You Read? (1976) 8/10
 
Väike, kolmeliikmelise meeskonnaga eksperimentaalne kosmoselaev on tegemas ringi ümber Päikese, kui toimub ebatavalise jõuga päikesepurse. Tagasi pöördudes ei vasta juhtimiskeskus Maal neile enam, kuid nad püüavad kinni mingi veidra signaali tundmatult kosmoselaevalt, mida juhiks nagu ainult naised...
 
Tõenäoliselt Tiptree kõige kuulsam lugu (olgugi, et ta laenas mõtte tõenäoliselt Joanna Russi loost "When It Changed"). Loo ülesehitus on tähelepanuväärne, see algab natuke karikatuurselt, järgneb petlikult vaikne vaheosa (kuigi on selge, et midagi on valesti), siis aga toimub kiire pööre õudsesse groteski. Lugu võitis Hugo ja Nebula auhinnad.
 
Star Songs
 
10. With Delicate Mad Hands (1981) 6/10
 
Düstoopilises naistevaenulikus ühiskonnas õnnestub ühel andekal kuid moonutatud näoga tütarlapsel töötada ennast välja Päikesesüsteemis ringi sõitvate kosmoselaevade meeskonda. Kuid ta on lapsest saati hoidnud endas ka ühte saladust...
 
Selles loos on üsna veidral kombel kaks väga erinevat poolt. Esimene neist on üsna paksude värvidega kujutatud düstoopia (sisuliselt "Teenijanna lugu" kosmoses, kuigi Tiptree jutustus eelneb Margaret Atwoodi raamatule). Teine aga... on nii kummaline ja ebatõenäoline, et selle kohta ei oskagi midagi öelda. Vahest võib seda võtta kui peategelase surmaeelset hallutsinatsiooni või nägemust? Veider valik autorilt.
 
11. A Momentary Taste of Being (1975) 9/10
 
Inimkond on ülerahvastatud ja pöördumatult saastatud Maal suremas ja ainus lootus on leida mõni teine eluks kõlblik planeet. Üks uurimisekspeditsioon on juba nurjunud, kuid teise meeskond arvab, et on midagi just sobivat leidnud. Kuid osadel on siiski kahtlusi - miks on planeedile saadetud luuresalgast tulnud tagasi ainult üks?
 
Tõesti väga hea lugu. Loo ülesehitus tundub algul olevat nagu hästi tavaline, kuid vihjed tegelikule teemale on tagasi vaadates juba algusest peale olema. Siiski ei ole esimese lugemisega võimalik lahendust ette kujutada. Tiptree poolt tihti kasutatav teema seksuaalsusest kui meeletust ja hävitavast jõust võtab siin lausa lovecraftilikult kosmilised mõõtmed.
 
12. We Who Stole the Dream (1978) 7/10
 
Inimeste täheimpeerium on alistanud ja orjastanud väikese tulnukarassi, keda kutsutakse joilaniteks. Kuid ühel planeedil on joilanitest orjad juba hulk aega planeerinud ühe inimeste tähelaeva kaaperdamist ja sellega põgenemist...
 
Suur osa sellest loost on tõenäoliselt inspireeritud Ursula K. Le Guini kuulsast lühiromaanist "Maailma nimi on mets". Enamuse loost tundub, nagu keeraks Tiptree sellega võrreldes vinti kõvasti üle - kuid lõpplahendus on väga hea ja paneb kogu loo paika palju paremini, kui alguses arvata võib.
 
Life and Death
 
13. Her Smoke Rose Up Forever (1974) 8/10
 
See lugu koosneb ühe mehe erinevatest mälestuspiltidest 20. sajandi (ja tema oma elu) erinevatest hetkedest.
 
Ulmega on siin tegemist üsna vähe - see dimensioon antakse loole alles lõpplahendusega. Samuti töötaks see lugu kui erinevatest piltidest koosnev kett sisuliselt ka ilma selleta. Tekst ise on aga vaieldamatult väga hästi kirjutatud.
 
14. Love Is the Plan the Plan Is Death (1973) 10/10
 
See on lugu armastusest ja surmast, mõistusest ja instinktidest, tsivilisatsioonist ja barbarismist, lisaks veel kliimamuutusest. Ja ainsateks tegelasteks on siin loos tohutud, metsikud, ämblikutaolised tulnukad.
 
Tegemist on konkurentsitult parima looga siin kogumikus (see teenis omal ajal ka Nebula auhinna). Sellest ei tahakski rohkem rääkida, tahaks ainult soovitada.
 
15. On the Last Afternoon (1972) 7/10
 
Hulk aega tagasi on inimeste kosmoselaev teinud läbi hädamaandumise võõral planeedil, olles siiski päästnud piisavalt teadmisi ja tehnikat, et mitte barbarismi langeda. Kuid muude tegemiste juures pole keegi mõelnud, miks nende elupaik on üks väheseid lagedaid kohti džunglis...
 
Selline klassikalist tüüpi lihtsalt hea ulmelugu. Idülliline planeet, mis peidab surmavaid ohte, mõistatuslik võõra tsivilisatsiooni artefakt, muinasjutuline kolme soovi teema. Hästi tiptreelik on jälle seksuaalsuse kasutamine maailma hävitava jõuna.
 
16. She Waits for All Men Born (1976) 6/10
 
Tuumasõda on laastanud Maa. Hulk aega pärast seda katastroofi sünnib ühes rannikuäärses kalurihõimus tütarlaps, kes on üleni albiinovalge ja kelle silmad on pimedad. Kuid kui ta üles kasvab, hakkab tunduma, et tal on erilisi võimeid...
 
Ilusasti kirjutatud lugu, kuid ei midagi väga erilist. Loo sissejuhatus on natuke pikk ja veniv, kuigi temaatiline seos on siin olemas.
 
17. Slow Music (1980) 9/10
 
Kunagi on Maal olnud kõrgtsivilisatsioon. Nüüd on aga see peaaegu inimtühi, sest üks kujuteldamatu tasemega kosmosetsivilisatsioon on avanud portaalid (neid kutsutakse "jõgedeks"), mille kaudu on võimalik nendega ühineda - ja praktiliselt kõik inimesed on juba läinud. Mahajäetud Maal kohtuvad juhuslikult noormees ja neiu...
 
Tõenäoliselt kõige ilusam lugu kogumikus, kuid loomulikult mitte õnneliku lõpuga, sest muidu poleks see Tiptree. "Sureva Maa" teema on teostatud uhkelt, natuke Jack Vance moodi ning "jõgede" mõistatus on jäetud sobivalt lahtiseks. Tõesti väga hea lugu.
 
Epilogue: And Man Abides
 
18. And So On, And So On (1971) 6/10
 
Galaktika on ühendatud, kõik erinevad mõistuslikud liigid elavad rahus. Seltskond juhuslikult kokku sattunud erinevaid tulnukaid arutleb selle üle, mis üldse edasi peaks saama. Üks Maalt pärit tegelane pakub välja üsna koleda perspektiivi.
 
Taaskord selline klassikalist tüüpi ulmelugu, päris palju kasutatud ideega. Tiptreele omane süngus aga annab sellele täitsa hea tooni ja kogumiku temaatiliseks lõpetuseks sobib see hästi.
 
Ma pean ütlema, et see Tiptree kogumik on tõesti midagi erilist. Ühest küljest võib teda nimetada feministlikuks autoriks (ja paljud lood on tõesti sellel teemal üsna sirgjoonelised ja üheti mõistetavad). Kuid lisaks sellele iseloomustab autorit mingi täiesti iseomane ja eriskummaline süngus. Ka lõppudena tunnistab Tiptree ainult skaalat, mis algab puhta jubedusega ja lõpeb kuskil nukra melanhoolia juures.
 
Hästi suur osa sellest süngusest on pärit seksuaalsest poolest, mis on Tiptree lugudes ehk isegi kõige läbivamaks teemaks. On huvitav, kuidas tema jaoks on selle puhul tegemist mingi metsiku, dionüüsliku energiaga, mille väärkasutamisel on katastroofilised tulemused - kuid mis võib ka olla hävitav lihtsalt oma lõputu ja mõistusele allutamatu jõu poolest. Igal juhul on tegu väga huvitava ja lugemist vääriva autoriga.
 
Hinnang: 9/10 (lisan punkti jutukogu kontseptsiooni, ülesehituse ja erilisuse poolest).
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist
Kultuuridessant (2022)


http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles