x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 60 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
James Blish
Cities in Flight (1971)


Cities in Flight on kogumik neljast romaanist, mis kujutavad kosmoselendude ja kosmoseimpeeriumi arengut "Okie" universumis. See algab 21. sajandi alguses, kui saavutatakse läbimurre kahe võtmetähtsusega tehnoloogia osas ning kestab kuni neljanda aastatuhande lõpuni.
 
They Shall Have Stars (1956)
 
On 21. sajandi algus ning Külm sõda on ikka veel täies hoos. Ühendriikides on tekkinud täielik politseiriik ning teadusareng on kängu jäänud. Kuid visionäärist senaatori Bliss Wagoneri ettevõtmisel keskendub kaks väikest uurimisgruppi salaja hullumeelsete ideede uurimisele - vananemisvastased ravimid ja antigravitatsiooniseade...
 
A Life for the Stars (1962)
 
Nõukogude Liidu totalitaarne bürokraatia on Külma sõja võitnud ja kogu planeedi allutanud - kuid antigravitatsiooniseadme abil on kosmosesse lahkunud mitte ainult uurimislaevad vaid koguni terved linnad. Noor Chris deFord satub poolkogemata Pennsylvaniast lahkuva Scrantoni linna pardale ning on sunnitud tõestama, et ta suudab seal kasulik olla...
 
Earthman, Come Home (1955)
 
Terve galaktika peale laiali puistatud inimesi hoiavad ühe süsteemina koos vaid kaks asja: antigravitatsiooniseadmete abil tähtede vahel lendavad linnad (kes pakuvad teenuseid ja kauplevad) ja Maalt juhitavad politseijõud. Suurim nendest hulkuvatest linnadest on New York, mida juhivad linnapea John Amalfi ja tegevjuht Mark Hazelton...
 
The Triumph of Time (1958)
 
New York on pidama jäänud Suurde Magalhãesi Pilve. Kuid nad saavad hulkuvalt planeedilt teada, et mõõdistused näitavad mitte ainult antiaine-universumi olemasolu meie universumi kõrval, vaid ka seda, et kaks universumit on omavahel kokku põrkamas...
 
Peab ütlema, et selle raamatu lugemine oli üsna omapärane kogemus. Kuigi sisuliselt kujutavad siia koondatud romaanid endast ühe kosmoseimpeeriumi kronoloogiat (Blish oli siin väidetavalt tugevalt mõjutatud Oswald Spengleri teosest "Õhtumaa allakäik"), siis oma olemuselt on igaüks neist neljast väga eriilmeline.
 
Ma pean ütlema, et avalugu, They Shall Have Stars meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli sellist tugevat paranoia-õhkkonda, mis iseloomustab ka näiteks John le Carré spiooniromaane. Ettekujutus, et Ühendriigid muutuvad Külma sõja käigus lihtsalt teiseks versiooniks Nõukogude Liidust (ja seejärel kaotavad, sest viimane tunneb seda rolli paremini), on enam kui mõjuv.
 
Väheoluline pole ka tehniline pool. Kuigi nii antigravitatsioon kui ka vananemisvastased rohud on puhas fantaasia, on see siiski väga selgepilguline lahendus sellele, kuidas tähtede vahel üldse lennata saaks - kui jõuallikas oleks igavene ja inimesed sama hästi kui surematud. Jupiteri ehitusprojekt on aga suurepäraselt kirja pandud, seal toimuv on ehk parim osa kogu romaanist.
 
A Life for the Stars on sellega võrreldes üsna lihtne arenguromaan noore poisiga peaosas. Kõige olulisem on siin see, et lugejat tutvustatakse vähehaaval lendavate linnade kultuuriga. Seda tehakse nii mõistlikult ja rahulikult, et ei tekigi absurdsuse tunnet, kui kõik see on ehitatud 1920-30ndate Oklahomast pärit hulkurite kultuurile.
 
Earthman, Come Home on jällegi natuke fragmentaarne, käsitledes ühe lendava linna juhtumeid. Mudel on üsna lihtne - New York lendab kuskile, satub probleemide otsa ning pääseb mitme ootamatu pöörde järel tänu linnapea John Amalfi nutikusele. Siiski on need episoodid hästi kirjutatud ja Amalfi-Hazeltoni omavaheline suhtedünaamika kohati täitsa tore.
 
Viimane, The Triumph of Time on aga paraku väga nõrk. Selle idee on natuke sarnane (küll hiljem avaldatud) Poul Andersoni romaaniga "Tau Zero", kuid sarnasele lahendusele eelneb pikk ja tühi ajaveeretamine. Siit-sealt võis leida mõne hea tsitaadi, kuid üldiselt oleks kogumik tunduvalt võitnud sellest, kui viimane osa oleks sealt lihtsalt välja jäetud.
 
Üldmulje jääb sellest hoolimata pigem positiivseks. Kui üle saada sellest Oklahoma hulkurite kultuuri kosmoseversiooni iseeneslikust absurdsusest, on teise ja kolmanda romaani puhul tegemist põneva versiooniga galaktikaimpeeriumite teemal, esimene on aga väga korralik ulme-spiooniromaan. Neljanda romaani soovitan aga pigem lugemata jätta.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Maurice Moraine
Maailma valitseja (1928)


Sihukest jama on raske kommenteeridagi ;)
Ei ole jutul saba ega sarvi, kuid see-eest on igas lauses umbes poolteist gädžetit, mis (peale unegaasi) loo arengule suurt ei mõju. Samas räägitakse lennumasina 300-kilomeetrisest tunnikiirusest kui millestki põrutavast. Ometi ületati 500 km/h selsamal 28. aastal. Mis näitab autori pädevust.
Kuid tänu eelarvustajale, et ta avalikkusele näitas, kui madalal võib fantastika põhi olla.
P.S. Nulli panna siin ei saa, kuid see kuluks ära.
Teksti loeti eesti keeles

Maurice Moraine
Maailma valitseja (1928)


"Maailma valitseja" ilmus Uudislehes järjejutuna, järgmisel aastal raamatuna. Seda serveeriti justkui tõlkeloona, tõlkijaks M. Moraine, aga tegelikult kirjutas selle Aleksander Sipelgas, Eesti/Soome/Vene kirjanik, tõlkija, aferist, nõukogude luuraja. Sipelgas on oma elulooliste andmete kohta ajanud igasugu jama, aga põhjaliku ja väga huvitava venekeelse ülevaate tema elust ja loomingust leiab järgmiselt aadressilt (koos viidetega eestikeelsetele allikatele lk 197-231): https://blogs.helsinki.fi/slavica-helsingiensia/files/2019/11/sh36.pdf.
 
Lugesin seda jutustust vahetult pärast J. Verne'i "Back Cupi" ja ei saanud märkamata jätta sarnasusi, kuigi Verne'i romaani tegevus toimub 19. sajandil ja Sipelga oma kusagil tulevikus - ühes kohas räägitakse võitlusest 21. sajandi kultuuri vastu, teises kohas mainitakse 26. sajandist pärit vaipa. Maailm on jagunenud Pan-Euroopa ja Pan-Aasia ühendusteks. Panaasialaste poolel on erinevast rahvustest kõrgetest tegelastest koosnev salaklubi "16", mis sisuliselt tegutseb terroristliku ühendusena. Nad võitlevad kõrgete väärtuste eest: võrdsus, maailmrahu, inimkonna vabastamine kapitalist jne. Seda klubi juhib varjunime all üks endine lord, kes nimetab enda ka Maailma Valitsejaks. Tema peamine baas asub kusagil kaljusaarel, kus andeka teadlase juhtimisel on valminud hulk tapvaid relvi: mürgid, masinad, "surmakiired" jne. Töös on ka kosmoselaev lennuks Marsile. Kõik see on vajalik maailmas nende arusaamadele vastava rahuriigi kehtestamiseks. Arvestades kauget tulevikku näib tehnika areng siiski küllalt vilets olevat. Tsitaati:  

"„Kus teie aega teate?“, küsis lendur imestusega.  

„Vaat´ kus mul kell asub,“ ütles Voicienne jalga põlvele tõstes.  

Ta tõstis püksisäärt vähekese ülespoole ja saapanina ovaali joonistuses läikisid violettnumbrid.  

„Mis pagana lugu see on? Hiilgavad sukad!“  hüüdis lendur Voicienne´i jala juure kummardudes.  

„Oo ei, noormees, kinganina all on kell, kuid ta hakkab hiilgama, kui ma vaat´ siia vajutan,“ vastas Voicienne ja kuuekaelust laiali lüües oli seal näha peenikeste juhede võrk, mis olid viinamarja kobarana kogutud.  

„Mis see on?  hüüdis Mac pilguga omapärase antennile kiindudes.  

„See on raadio vastvõtja, kolleega, kronomeeter ja „surmakiired“ - -  kõik ühel ajal,“ vastas Voicienne. „Ühe „16“ liikme leidus.“  

„Aga kuidas?“ küsis Mac kõrvale põigates.  

„Rinnal on mul antenn, detektor kaelas ja vaat´  “kiirte“ patarei,“  vastas Voicienne taskust lakiga kaetud silindrit võttes.  

„Kui ma selle batarei „antenniga“ ühendan, hakkab silinder kiiri välja saatma ja häda sellele, kes nende mõju sfääri satub. Küllalt on valgustada nägu ja teie, mu sõber, olete kadunud. Kiired tungivad teie südamesse läbi tuukri soomuse ja kuulide soomuskaitse.  Nagu näete, kannan ma oma rinnas ja kaelas surma ja aega, kui ka ühendust välisilmaga,“  lausus Voicienne ja ta sügavais silmis läikisid mingi iseäralikud uhkuse kiired."

 

16-klubi auks ja uhkuseks on Torpeedo-nimeline sõiduk, mis toimib nii allvelaevana, sõjalennukina kui ka maapinnal liikuva tankina.   Peategelaste hulka kuulub üks Inglismaa detektiiv, kes on palgatud 16-klubi asukohta ja kinnipüüdmist organiseerima. Paraku osutub tippvõmm üsna saamatuks, sest Maailmavalitseja püüab ta oma ulmelise tehnika ja kavaluse abil kohe kinni ja viib oma saarebaasi. 16-klubi püüab veenda paneurooplasi, et nende vastupanu on mõttetu, demonstreerides sõjalist üleolekut. Näiteks uinutatakse mürkgaasiga Pariisi elanikud tunniks ajaks. Mürkgaasid on ses raamatus üldse tähtsal kohal. Ent ka vigastatud sõjalennuki kinnipüüdmine suure võrguga on selle kauge tuleviku üks tehnikaimesid. Siiski puhkeb suur maailmasõda, kus loo sesukohalt ebatõenäolise tulemusena võidab Pan-Aasia ühendus eesotsas Maailmavalitsejaga. Üks lühike veider armastuslugu on ka loo lõppu põimitud.

 

Ausalt öeldes ei saanud ma aru, kas autoril on oma positsioon ka selles suures sõjas või mitte, ja kui, siis milline. Justkui püütakse näidata, et terrori ja sõjaga rahuriiki kehtestada on ebaõige, samas lähevad paljud vastupanijad terrori pooleele üle, ja mitte ainult allaandmise märgiks.

 

"Maailma valitseja" on silmatorkavalt abitu lugu, ka keeleliselt konarlik ja vigadega (kuigi palju vigu võib olla tekkinud gooti šriftis teksti konverteerimisel arvutiformaati), üldse üsna jabur. Huvi võib see pakkuda pigem kurioosumina. Mõnikord on kirjandusteos nii halb, et tundub lausa hea (lõbus). Aga see siin on siiski nii halb, et... ongi halb.

 

Teksti leiame siit: http://elukulg1.blogspot.com/2017/03/maailma-valitseja.html

Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne
Face au drapeau (1896)

Aleksandr Matjuhhin
Dalekaja melodija (2010)


Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...
Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin  ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).
Teksti loeti eesti keeles

J. U. Nicolson
Fingers of Fear (1937)


John Urban Nicolsoni kohta ei ole palju andmeid. Ta on avaldanus 4 või 5 luulekogu ja tõlkinud Francois Villoni kogutud teosed. "Fingers of Fear" oli tema ainuke proosateos. Selle kordustrüki lühikeses eessõnas on öeldud surmatunnistusele viidates, et ta suri tromboosi ja töötas enne surma laojuhatajana (manager of a storage warehouse).
 
"Hirmu sõrmed" liigitub ulme vanimaisse ja hinnatuimasse alamžanri ja vale pole väita, et tegu on gooti stiilis romaaniga. Noormapoolsel mehel - Seldenil - on rasked ajad. On 1930-ndate majanduskriis USAs, tal on taskus vaid 68 senti ja hiljuti on naine ta maha jätnud. Seetõttu tuleb taeva kingutusena ühe tuttava mehe ettepanek tööotsaks - ta peaks kirjutama ülevaate Ühendriikide vanemast kirjandusest, sest selle valmimine on seotud tema tuttava 100 000 dollari suuruse pärandi kättesaamisega. Selline imelik soov testamendis. Tuttav viib ta oma maahäärberisse, kus elavad tuttava õde (kes on häärberi perenaine), tädi, abikaasa, teener oma naisega ja õues 12 poolmetsikut koera. Peale selle mainib tuttav, et legendi kohaselt elab majas kummitus või koguni kaks. Kummitustest räägivad või vihjavad Seldenile ka maja asukad.
 
Kuna peategelane pole kirjandusteadlane, ei tule kirjandusülevaatest midagi välja. Küll satub aga mees kohe alguses üleloomulike juhtumiste, süngete perekonnasaladuste ja romantiliste tunnete virrvarri. See on ülikeerulise süžeega müsteerium, kus põimuvad majas varem toimunud mõrvad, kõrgemast klassist perekonna auküsimused, rahaahnus, kättemaksuhimu, intriigid ja juriidilised küsimused. Salakäikudega läbi pikitud häärberis asub Selden lahendama müsteeriume ja sadadele küsimustele on raske vastuseid leida - miski pole see, millena see alguses või ka hiljem tundub. Maja elanikud näivad olevat nakatunud verejanusse (mida autor nimetab lükantroopiaks), mille avaldumist tuleb tõsiselt karta. Segadust tekitavad majaperenaise vaimuhaige kaksikõde ja majja ootamatult saabuv peategelase eksabikaasa. Kummituste küsimus näib vahepeal lahenevat ratsionaalsete seletustega, aga nagu öeldud - miski pole see, millena see esialgu välja paistab.
 
Üldiselt meenutab romaan väga keerulise sündmustikuga krimkat, kus tegelaste nimede ja omavaheliste suhete meeles pidamiseks tuleks teha skeem või märkmeid. Sümpaatne on peategalse põhjalik mõtteline arutelu igasuguste lahendusvariantide üle, mis tavaliselt üleloomuliku elemendiga teostes lahjaks jääb. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Eric Frank Russell
Me and My Shadow (1940)

Eric Frank Russell
This One`s on Me (1953)

Eric Frank Russell
The Ponderer (1948)

Eric Frank Russell
Late Night Final (1948)


Ausõna, kui vallutajast komandör esmakordselt kohalikku plikat nägi, oli mul selge, millega see jutt lõpeb. Pean isegi tunnistama, et korraks kartsin, et abielluvad.  A' lugeda ikka kõlbab. Vene keel võib isegi kasuks tulla.
Teksti loeti vene keeles

Eric Frank Russell
Legwork (1956)


Ilus lugu. Mille peamine uba on selles, et tulnukas arvas, et kogu edasiliikumine saab toimuda ainult üksikute, ennustamatute geniaalsusepursete abil.
Maalased tegutsesid veidi teistmoodi.
Teksti loeti vene keeles

Eric Frank Russell
The Witness (1951)

Eric Frank Russell
Jay Score (1941)


Liiga läbinähtav oli see jutt. Lisapalli saab poliitilise ebakorrektsuse eest, mis siis, et autor tollal tänapäevast jama ette kujutada ei osanud.
Teksti loeti vene keeles

Eric Frank Russell
Seat of Oblivion (1941)

Eric Frank Russell
Heav`n, Heav`n (1956)

Eric Frank Russell
Tieline (1955)


Probleemi autor püstitas, aga õiget lahendust ei andnud... mina selle majakavahi asemel oleksin järgmise kaubasaadetisega püssi tellinud ;)
Teksti loeti vene keeles

Poul Anderson
Tau Zero (1970)


Tau Zero on kõva tehnilise SF taustaga ulmelugu kosmoselennu füüsikast. Lugu algab eksperimentaalse Bussardi ajamiga kosmoselaeva stardiga Maalt. Laeva pardal on 50 kosmonauti (mehi ja naisi pooleks) ja suund on võetud ühe Neitsi tähtkujus asuva tähe poole.
 
Loomulikult ei suuda kosmoselaev valguse kiirust ületada, aga plaanis on pool teed kiirendada ja pool teed pidurdada. Tänu relatiivsusteooria reeglitele tähendab see, et laeval viibijate jaoks hakkab aeg liikuma aeglasemalt (muidu 30 aastat kestev reis on nende jaoks vaid viie aasta pikkune).
 
Kuid vahetult enne poolele teele jõudmist tabab laev tolmupilve ning lõhub sellega oma pidurdusmootorid. Kiirendusmootorite välja lülitamine aga hävitaks kogu laeva. Laeva meeskond peab nüüd välja mõtlema, kuidas olukord lahendada - ja isegi kui neil õnnestub tehnika parandada, kuhu nad pidevalt kiirendava laevaga selleks ajaks välja jõudnud on?
 
Olen seda teost kunagi varemgi lugenud ning tollest korrast jäi meelde peamiselt idee. Sama tuli välja ka nüüdsel korduslugemisel. Anderson on kogu loo ehitanud ühe relatiivsusteooria tuntuima veidruse ümber (valemis, kus kiirus V läheneb valguse kiirusele C, siis aeg ehk Tau läheneb nullile).
 
Selles mõttes peitub tegelikult ka märkimisväärselt jubedust. Kui inimene võib veel leppida 30 aasta kaotusega, siis mida tähendab tuhande aasta möödumine väljaspool laeva (või kümne tuhande, miljoni, veel enama)? Mõni teine autor oleks sellises tähtedevahelise "Lendava Hollandlase" sünnis näinud ideaalset õudusloo algust.
 
Anderson seda ei tee. Kuigi meeskond (ja eriti peategelane, turvaülem Charles Reymont) peab tegelema meeskonna moraali ja terve mõistuse hoidmisega, lähenetakse sellele ikkagi ulme kuldajastust tuntud optimismiga. Inimvaim võib korraks koorma all painduda, aga see ei murdu.
 
Kuigi see mul eelmisest korrast meeles ei olnud, on siin lisaks vingele teaduslikule poolele paar täitsa head mõtet grupidünaamika juhtimisest. Ning üldine optimism sellise loo juhtmotiivina pole vahelduseks üldse paha, isegi siis kui lõpplahenduses juba muidu tugeval pinnal seisnud füüsika piire natuke nihutama hakatakse.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Stoljarov
Dver s toi storonõ (1987)


Sürreaalsevõitu lugu veidra võõrmaailma invasioonist, mis ilmutab end algselt veidrate unenägudena. Ulmelised kirjeldused olid huvitavad, samas oli autor (minu maitse jaoks) pööranud kohati liialt tähelepanu tegelaste hingevaludele ja ängile.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Lazartšuk
Iz temnotõ (1989)


Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Eesti ulme XXI sajandil (2020)

4.2021

Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aastal ilmunud kogumikule "Eesti ulme antoloogia". Tollane teos andis ülevaate Eesti žanriulme tekkimisest sellele eelneva viieteistkümne aasta jooksul, siinne antoloogia aga jätkab ülevaadet žanri edasisest arengust järgmise kahe aastakümne jooksul.
 
Seda ülesannet täidab teos väga hästi. Kiiduväärt on näiteks asjaolu, et siinses antoloogias on lugudega esindatud pea kakskümmend erinevat autorit. Samuti on lugude valikus näha koostaja kindlamat kätt. Kõrvuti tuntud ja auhinnatud lugudega on ka selliseid, mis on isegi valdkonnaga kursis olevale lugejale samahästi kui tundmatud.
 
Selline valik ongi eelkõige kvaliteedimärk. Laureaatide nimekirjadest vajaliku välja noppimine ei nõua päris sellist osavust nagu pärlite otsimine ammuunustatud juttude virnade vahelt. Tänu sellele on käesolev raamat aardelaekaks mitte ainult uutele huvilistele, vaid ka vanadele fännidele.
 
1. Roos ja lumekristall (2006) - Indrek Hargla 6/10
 
Kogumiku avaloos on Taani ajakirjanik Mette silmitsi olukorraga, kus Kopenhaagenit laastab salapärane arvutiviirus. Kuidagi on sellega seotud häkker Kaj ja Hans Christian Anderseni muinasjutt "Lumekuninganna".
 
Hargla lööb siin loos eelkõige kirjanikuklassiga. Tema jutustamisoskus on nii hea, et ei pane tähelegi, kuidas arvutiteadusest saab lõpuks lihtsalt maagia.
 
2. Ultima Cthule (2008) - Laur Kraft 6/10
 
Rootsi uurimislaev avastab Läänemere põhjast seletamatu moodustise. Samal ajal tundub ajakirjanik Ukule, kes on juba aastaid ühe mõistatuse jälgi ajanud, et ta jõuab lahendusele lähemale.
 
Lugudes, mis kasutavad õuduskirjanik H. P. Lovecrafti "Cthulhu-mütoloogia" tausta, peab autor tihti hoidma tasakaalu noateral eheduse ja naeruväärsuse vahel. Kraft tuleb sellega täiesti rahuldavalt toime.
 
3. Tähtede seis (2003) - André Trinity 6/10
 
Peres, kus poja isiksus on lõhestunud ninatarga imelapse ja vaikse õnnetu vahel, on tõsised pinged. Poisi kasuisal, kes töötab tulevikku ennustavas organisatsioonis, tuleb üks mõte.
 
Trinity lugu on meeldivalt omanäolise stiilitunnetusega kirjutatud. See peidab ka üsna klassikalist süžeed, mis ei teeks häbi näiteks klassikalises telesarjas "The Twilight Zone".
 
4. Tuhkhall (2001) - Hiram 6/10
 
Naya City rongijaamas Jaapanis, keset tipptundi, koguneb salaplaani pidav seltskond lindpriisid. Kuid kõik ei lähe nii, nagu nad plaanisid.
 
Stiilipuhtalt ja hästi teostatud Jaapani manga-koomiksi stiilis pildike. Hirami lugu võikski vabalt olla osa näiteks Akira mangasarjast. 5.
 
Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu 9/10
 
Sajandite kauguses tulevikus protestib grupp teisitimõtlejaid kõrgtehnoloogilise autoritaarse keisrivõimu vastu. Nende juht on aga vangistatud.
 
Rajasalu lugu on selle kogumiku pärl. Napi ja klaari stiiliga lugu on oma teemadelt üheaegselt kaasaegne ja ajatu ning võrreldav ulmekirjanik Paolo Bacigalupi paremate töödega. Au kogumiku koostajale, kes otsis välja selle loo ühe jutuvõistluse pikemast nimekirjast.
 
6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials 7/10
 
Tião ja Mirari on jäätmesorteerijad Lixo-nimelises kuubaasis. Ühel hetkel avastavad nad, et baasis on toimunud midagi hirmsat ja peavad proovima põgeneda.
 
Nutikalt on Belials siin ette võtnud stsenaariumi, mis on tuttav tõenäoliselt lugematutest filmidest - kuid vaadanud seda kõrvalosa täitjate silmade läbi. See meistritrikk tõstab tulemuse tavalisest tunduvalt kõrgemaks.
 
7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav 8/10
 
Koloniseerimislaev maandab planeedil Hämarik esimesed robottöölised. Korraga selgub, et robotitega on salaja kaasa läinud ka üks inimestest, kes keeldub tagasi pöördumisest.
 
Natuke kummaline on isegi lugeda nii hillitsetult väärikat lugu autorilt, kes on muidu tuntud pigem pillava stiili poolest. See on lugu iseseisvusest, mis paneks ka ulme kuldaja meistri Robert A. Heinleini tunnustavalt noogutama.
 
8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav, Joel Jans 7/10
 
Hävinud Maa ümber käib edasi kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Pärast ühte kokkupõrget õnnestub kahel inimesel põgeneda oma hukkunud laevalt ja imbuda tulnukate aluse pardale.
 
Oskuslikult on siin kujutatud kosmoselaevade klaustrofoobilist keskkonda. Kohati oli lausa tunne, nagu loeks mõnda Tom Clancy allveelaeva-põnevikku.
 
9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Sõjaväelisele üksusele on antud käsk võtta üle juhtimine veevarustusbaasis Yellowstone planeedi "vihmavööndis". Kuid üksuse juhil on peagi selge, et ta ei tea piisavalt ei selle koha olemusest ega ka oma ülesande tagapõhjast.
 
Tegemist on üsna mõõdetult klassikalises stiilis ulmeseiklusega, millest Weinberg teinud lihtsa, kuid ausa variatsiooni.
 
10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson 5/10
 
Uurija saab ootamatult väljakutse lähedalasuva planeedi orbitaallinna, millega on side katkenud. Kohale jõudes näeb ta, nagu oleks kogu linn välja surnud.
 
Siin on samuti lihtsale kosmoseseiklusele natuke keerulisemaid pöördeid lisatud - kuid pigem oleks Andreson võinud selle lihtsamaks jätta, siis oleks mõju paremini esile tulnud.
 
11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials, Joel Jans 6/10
 
Nõukogude-stiilis koloniseerimislaev Marsile on kaotanud juhitavuse ja selle meeskond on jagunenud kaheks vaenulikuks leeriks. Kuid õige sotsialistliku filosoofiaga ei ole miski võimatu.
 
See satiiriline-humoorikas lugu on Belialsi ja Jansi poolt sätitud täpselt piisavalt jaburaks. Lõbus on ka neil, kel Nõukogude Liidust isiklikke mälestusi pole.
 
12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander 8/10
 
Maailmas, kus kommunistide asemel võitsid Vene Keisririigi ülestõusus anarhistid ning tuumarelvade asemel võimutsevad biorelvad, loeb üks mees rongisõidul raamatut, mis kirjeldab teistsugust ajalugu.
 
Sanderi väga hästi teostatud alternatiivajalugu võlgneb kindlasti midagi Philip K. Dicki sama žanri kuulsaimale teosele "Mees kõrges lossis". Samas annab sellele täiesti omanäolise tugevuse kasutatud ajaloo ja olustiku täpne ja läbinägelik tunnetus.
 
13. "Üht teistsugust algust" (2001) - Meelis Friedenthal 7/10
 
Suuremas hoonekompleksis töötav arveametnik satub igavusest mööda keelatud koridore hulkuma. Nõnda satub ta aga salapärasesse laborisse, kus talle siiratakse tiivad.
 
Killukese kehaõudusega lugu meenutab veidi Harlan Ellisoni kuulsat selleteemalist juttu "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma". Siinse teeb aga eriliseks Friedenthali osavalt lisatud mütoloogiline taust.
 
14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten 6/10
 
Lõputu vihmaga kaetud linnas murrab pisisuli Sleiknir pead. Üks salapärane ilmuv ja kaduv tänav võib olla seotud tema tüdruksõbraga.
 
Kalmsteni tugevuseks on õhkkonna loomine. Tema niiskusest lirtsuv ja seenetav linn on võrreldav näiteks mõne China Miéville’i linnafantaasiaga.
 
15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse 6/10
 
Düstoopilises tulevikumaailmas vangistatakse üks väike tüdruk. Oma ande abil aga õnnestub tal appikutse saata.
 
Andekalt kujutatud kergete küberpungi-sugemetega müstiline lugu. Tuulepäälse jätab siin teadlikult asju seletamata, et lugeja teaks sama vähe kui peategelasest laps.
 
16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres 8/10
 
Ühe lahingu järel päästab meedik vastasleeri üliku elu - ja tajub samal ajal midagi hirmsat. Kui ülik hiljem tema juurde tagasi pöördub, on selge, et midagi tuleb selle õuduse osas ette võtta.
 
Suurepärane lugu, veidi Frank Herberti feodalistliku kosmosetsivilisatsiooni "Düün" stiilis. Meres käsitleb siin valikute ja nende hindade teemat, mis tema teostest hiljemgi läbi jookseb. Lausa raske uskuda, et nii tugev jutustus oli tema omaaegseks debüüdiks.
 
17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials 6/10
 
Veidras ja seletamatus maailmas elab tüdruk, kes on ilma jäänud oma sõbrast. Talle järele minemiseks on tal vaja pudelisse kogutud valgust ja mürgist mulda.
 
Siin loos on palju saladuslikkusest seotud sellega, et lugeja näeb maailma peategelasest lapse kaudu. Belials võidab siin aga ilusa keelekasutusega ning ta hoiab teksti pikkuse meeldivalt lühikese.
 
18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper 6/10
 
Kodukülas elav poiss saab teada, et maa-alustele on kunagi ammu antud tema asemel üks tüdruk. Ebaõigluse heastamiseks läheb ta ise maa-aluste juurde, et tüdruk tagasi tuua.
 
Lõbusas loos, mis on kirjutatud F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel, mängitakse lugeja jaoks välja Arthur C. Clarke'i ütlus, et piisavalt kõrgel tasemel tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.
 
19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra 6/10
 
Muinas-Eesti valmistub vabadusvõitluseks ristirüütlite vastu. Samal ajal kaevandab üks ettevõte Veenusel haruldasi metalle. Need kaks asja on uskumatul kombel omavahel seotud.
 
Jaburalt lõbus lugu, mis ammutab huumorit saja aasta tagusest pulp-kirjanduse stiilist, nagu näiteks Edgar Rice Burroughsi "Marsi printsess". Mahkra segab siin kokteili, mis ei tohiks töötada, kuid teeb seda sellegipoolest.
 
20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Lugu toimub muinas-Eestis, kus ajalugu on läinud teisiti ning Viru ja Sakala maakondade liitumisel tekkinud Vabavald kogub järjest võimu. See aga ei meeldi mõnele teisele maakonnale ja valitseva pealiku Uku vastu peetakse vandenõu.
 
Viisakas alternatiivajalooline tekst, mis vaatleb seiklusloo vormis ideed väikekuningriikide konsolideerumisest. Igati asjatundlik sooritus Weinbergilt.
 
21. Õpilane (2003) - Karen Orlau 8/10
 
Ühes Eesti külas ei ole külanõid endale õpilaseks võtnud vigaste käte ja nõiavõimega sündinud poissi. Kuid vana nõid sureb ühel päeval ja küla territooriumile trügivad sisse hulkuvad, lindpriid nõiad.
 
Orlau kirjutatud etnoõuduse tekst on väga tugev ja asjatundlik. Õuduskirjanike hulgas ei ole autorile siiamaani päris võrreldavat vastast tekkinud, seda enam on kahju, et ta on viimasel ajal väga vähe kirjutanud.
 
22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees 7/10
 
Põhjamaade Konföderatsioon on preisilikult range sõjaväelise korraga valitsetav suurvõim Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kuid veidrad sündmused annavad märku, et mingis teises reaalsuses on ajalugu läinud teisiti.
 
Paljuski kordab Veskimees siin mõtteid oma varasematest "Kuu Ordu" lugudest, kuid sellest hoolimata on tema alternatiivajalooline jutustus hoogne ja hästi komponeeritud. Väike kummardus Isaac Asimovi kuulsale romaanile "Igaviku lõpp" on samuti hästi valitud.
 
23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla 6/10
 
Ajaloolasest mees kolib oma diplomaadist abikaasa saatjana Kopenhaagenisse. Ta satub seal ajaloolisi võitluskunste harrastavate sõprade seltskonda, kuid siis selgub, et selle hobiga on seotud üks saladus.
 
Harglalt tuleb sümboolselt ka antoloogia lõpulugu. See valik on loomulikult hea, sest isegi kui loo sõnum pole lugejale kõige hingelähedasem, tagab tema professionaalsus lõpumuljena ikkagi positiivse tunde.
 
Kokkuvõttes on raamat Eesti ulme mõttelise suursaadikuna väga hästi õnnestunud. Valitud lood on ehitatud oma žanri kindlale alusmüürile ning autorid on üles näidanud vajalikke kirjanikuoskusi.  Lugude tase on erinev, kuid ühtegi selgelt nõrka lugu siin pole.
 
Koostajale võib ette heita vaid seda, et ta on teinud turvalise valiku - vastuolulisi ja intrigeerivaid lugusid pole praktiliselt samuti. Muidugi ei pea iga kogumik olema nagu Harlan Ellisoni koostatud legendaarne "Dangerous Visions", aga mõni sellesarnasem lugu oleks kindlasti vürtsi lisanud.
 
Samuti on võimalik küsimusi esitada ulmežanri sisemise tasakaalu kohta. Antoloogia raskuskese on selgelt asetatud teaduslikule fantastikale, õudus on esindatud üsna napilt ja fantaasia on pigem vaeslapse rollis. Küllap oleks leidnud sealtki mõne sobiva kandidaadi kaasamiseks.
 
Kuid need on siiski pigem pisiasjad. Tervikuna on tegemist siiski imetlusväärse tööga, mis on nii monument Eesti žanriulme viimasele kahele aastakümnele kui ka hüppelaud neile, kes sellega alles tutvust teevad.
 
Hinnang: 8/10 (tervik on siin väga selgelt suurem kui osade summa).
Teksti loeti eesti keeles

Maria Galina
I vse derevja v sadah... (2003)


Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon...
Eriti ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Skazka o Troike (2008)






Olen sunnitud tunnistama, et meeldis väga.


Aega läks (alustasin konspiratsiooni ja erapooletuse mõttes teisest variandist, mis ei olnud ei õige ega vale otsus) ning esialgu oli lausa igav, sest lehekülgede kaupa iidset bürokraatlikku ja innustavat möla tarbida ei tundunud kuidagi meeldiv. Ent siis sain korraga võtme, millega on tegu.


Võtme, et ei oleks eksiarvamusi, sain kuskilt omaenda ajutegevuse soppidest. Kukkus sealt välja, korjasin ta üles, vaatlesin ja kasutasin.


Raamatu idee, ütles mu vastne kasutamisõpetus, on, et keel on põhiline. Räägi õiget žargooni, õigel toonil õigete inimestega, ja sa saad kõik. Ürita seletada omas keeles, olgugi see su meelest lihtsam, arusaadavam ning loomulikum, ja maagia ei toimi. Et võlukunst on just kasutatavas keeles, on teisedki kirjutanud, Le Guin näiteks tuleb meelde, aga säärase satiiri ja selgelt meie maailmas toimuvat kujutava loona ei tule mulle ette, et keegi teine oleks.


Räägi õiget keelt, tee õigeid liigutusi ja saad, mis vaja. Ära räägi, ära tee, ole loomulik - ja saad elult peamiselt jalaga. Et see on algselt lasteajakirja mõeldud loominguline tekst? Hm. Võibolla alahindan ma lapsi? Aga tundub küll, et see lugu vajab hoopis sügavamalt elukogemuslikku lugejat kui mingi 10-14 aastat anda suudab.






Teksti loeti eesti keeles

Ljudmila Belaš Aleksandr Belaš
Põlajuštši jun (2009)


Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda  praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...
Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Baxter
Raft (1991)


Raft on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Peategelane Rees on kaevur, kes töötab kustunud tähe pinnal (tapva viie gee tingimustes), et sealt metalli hankida. Metalli saadavad kaevurid lendavate puude abil Parvele, kust nad saavad vastu toitu ja vett.
 
Kaevurite elu on raske ja ohtlik, kuid Rees näitab üles nii taiplikkust kui ka kalduvust unistada. Ühel päeval hiilib ta salaja parajasti saabunud lendava puu pardale, kuna ta loodab Parvelt leida vastust, miks universum selline on ja kas tal on õigus, et see on aeglaselt suremas...
 
Ma pean ütlema, et tehnilise poole pealt on tegemist väga vinge teosega. Baxter on nimelt ette kujutanud universumit, kus raskusjõud oleks meie omast mõõtmatult suurem (tekstis mainitakse "miljard korda", kuid ega sealsed inimesed ka ise täpselt ei tea).
 
Nõnda toimubki tegevus udukogus, kus kosmilised protsessid toimuvad meie mõistes mõne hetkega. Imetillukesed tähed sünnivad, põlevad läbi ja langevad seejärel udukogu tuuma suunas. Planeete ei teki sellises keskkonnas üldse. Udukogu on aga jõudnud oma elutsükli lõppu, kus vesinik on napiks jäänud ning kogu süsteemi ootab ees hääbumine.
 
Inimesed ilmselgelt sellesse universumisse ei sobi. Natuke on loo jooksul võimalik ka teada saada, kuidas nad üldse sinna sattusid ja mismoodi nad seni üldse vastu pidanud on. Enamus teksti on üsna sünge, kuna inimühiskond laguneb mitmest otsast ja ümbritsev keskkond on samuti vaenulik. Lõppu on aga kõigele vaatamata peidetud väike positiivne noot.
 
Kogu selle põhjaliku ja hästi läbimõeldud maailma taustal (Baxter on ise matemaatik ja insener) on lugu ise selline… lihtne. Peategelane on noormees, kes peab alguses õppima ja avastama, siis aga ohjad haarama ning püüdma ähvardavat eksistentsiaalset probleemi lahendada. Teekonnal on muidugi ka raskusi ja tagasilööke.
 
Kohati on selline YA tunne, kuid tänapäeval lettidele jõudva kraamiga võrreldes on see eriti suhete osas väga rahulikul ja siivsal moel kirjutatud - mõnes mõttes natuke vanamoeline. Robert A. Heinleini noortekad on sellisele tundele ehk kõige sarnasemad. Samas on Baxter muu tegevuse kirjeldamisel oluliselt süngem kui oodata oskaks (Kontide kogukond on heaks näiteks).
 
Aga eelkõige on see ideel põhinev raamat ja idee on ikkagi väga tugev. Vahest peaks astrofüüsikast rohkem teadma, et seda kõrgemalt hinnata, aga vähemalt tunne oli küll, et  see fantastiline universum on läbi mõeldud ja klapib kokku. Ning selle kõige avastamiseks on üks seikluslugu üsna paslik viis.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Tatjana Tomahh
Serdtse rozõ (2013)


Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".
Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vitali Abojan
Ubivets (2010)

Aleksandr Batšilo
Dom na holme (2004)


Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...
Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
2010: Odyssey Two (1982)


Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata.
Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
 
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Michael Marshall Smith
The Window of Erich Zann (2018)


Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskursusesse ja narratiivi. Lähtepunktiks on Lovecrafti jutt "Music of Erich Zann". On umbes aasta 1970. Noor maatüdruk tuleb ilma kindla plaanita elama San Franciscosse. Esimene kuu narko/hipikommuunis on tema jaoks liiga palju ja kui üks kummaline vanamees pakub talle tasuta elukohta ühe tühja maja katusekambris, võtab ta selle vastu. Vanamehel on tingimus, et iga nädal konkreetseks kaheks tunniks peab korter olema tema päralt ja tüdruk ei tohi sinna tulla. Pööningukambri aknast välja vaadates hakkab piiga aga nägema mingisugust teist maailma - justkui ümbritseks teda vesi koos sadamas seisvate laevadega. Otsekui veepiir oleks nihkunud tegelikkusest palju lähemale. Linna ajalugu uurides näib, et aken näitab mingit varasemat perioodi San Francisco minevikust. Ühel õhtul satub ta lubamatul ajal oma korterisse, kus tema vanamees kurvalt viiulit mängib. Mõnevõrra saame siis selgust, miks see kõik nii pidi olema. Loos näib olevat ka teatav õpetlik-hoiatav iva maalt linna tulevatele noortele, sest paralleelselt näeme veel selle tüdruku sõbranna lugu, kes otsustab kodukohta tagasi pöörduda ja kelle elu kulgeb pärast seda õnnelikult ja raugelt.
 
Jutt on ilmunud antoloogias "Dreaming" (Pegasus Books 2018), mis kuulub antoloogiasarja "The Lovecraft Squad".
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
24 Views of Mt. Fuji, by Hokusai (1985)


Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaus Eric Stenbock
A Modern St. Venantius (1998)


Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite ja loomade võitluse srnast. Ta laseb tsirkuse diretorile maksta hiigelsumma, et too paneks ühe trupi poisi lõvidega ühte puuri. Süümepiinadega võideldes mees teebki seda. Ent lõvid muutuvad korraga jehoovatunnistajate idüllmaailma sarnasteks heasüdamlikeks loomakesteks, kes löövad poisile vaid nurru. Surm ei jää siiski tulemata, sest järgmise numbri ajal, kui poiss peab välja lendama mürsuna suurtükikahurist, nooruk hukkub. Puurist välja pääsenud lõvid asuvad surnukeha juurde kaitsesse/auvalvesse ja tekkinud segaduses tervenduvad imeliselt üks kurt ja üks lombak pealtvaataja. Loost jääb meelde ilmselt vaid kahjutunne õnnetu poisi saatuse suhtes.
 
Ilmetu lugu on eesti keeles ilmunud Stenbocki õhukeses jutukogus "Hingelaps ja teisi jutte" (Ulmus Domini, 2020), mida raamatupoodides miskipärast ei müüda. Ulmehuvilise ei paku see raamat ka erilist huvi, teine kerge ulmekahtlusega jutt on seal "Skapulaari lugu". Mulle näib loetud Stenbocki juttude põhjal, et tegu oli küllalt viletsa kirjanikuga.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Quest`s End (1987)


Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Night Kings (1986)

Roger Zelazny
Mana from Heaven (1984)


Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. 
Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Piibeleht
Luupainaja (1931)


Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väike artikkel. "Luupainaja" ilmus ajalehes Vaba Maa järjejutuna ja kui keegi näeb seda raamatu kujul (nagu mina), siis on tegu kokkuköidetud väljalõigetega sellest lehest.
 
"Luupainaja" tegevus toimub 1930-ndate Tallinnas ja lühidalt öelduna on see üks versioon hinge kuradile müümisest. Peategelane on seltskonnategelane ja kõrtsilõvi Tõnis Jauram, kes aga ei saa majanduskriisi tingimustes hiilata suure sissetulekuga. Ühel uusaastaööl ilmub restorani tema seltskonda keegi võõras nimega Kickbrook, kes teeb kõigile kõvasti välja serveerin end Austraaliast saabunud ärimehena. Keskööl toimuva rituaalse ja veidra õnnevalamise käigus ütleb Jauram valed sõnad ja müüb seeläbi end kuradile, saamata sellest ise arugi. Lugeja saab aga kergesti aru, kes see võõras ärimees on. Kickbrook sokutab Jauramile kaela oma väidetava vennatütre ja võtab Jaurami tankistiks enda loodud firmadesse. Ta kannab majanduskriisi ja võlgades panka miljoneid, mis esialgu rõõmustab kõiki. Aga pikapeale haarab Kickbrooki/Jaurami firma endale üha teisi valdkondi, suretades välja muude ärimeeste ärid. Jauram ei tea, kust need miljonid tulevad, ega tunne ka huvi. Inimeseks kehastunud saatan ostab Toompeale suure häärberi, kus küll väidetavalt kummitab, aga Jauram on oma rikka eluga rahul. Pikapeale aga hakkavad asjad muutuma ja mitmete müstiliste sündmuste järel mehe silmad avanevad. Et ta hing on aga müüdud, ei ole tal oma kurva ja traagilise saatuse eest pääsu.
 
"Luupainaja" on selline "lihtsale" lugejale mõeldud lugu, kuigi lugeda oli seda misikpärast lõbus. Tekst on gooti kirjas, võib-olla on see mõnele raske. Teksti jagub 124 leheküljele ja on arvestatav võimalus, et väikese formaadi tõttu on see lühiromaani mahtu. Minu teada Harald Vellner rohkem ilukirjandust ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Bands of Titan (1986)


Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Dayblood (1985)

Roger Zelazny
LOKI 7281 (1984)


Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Itself Surprised (1984)


 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles

M. John Harrison
The Centauri Device (1974)


The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
 
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
 
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
 
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
 
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
 
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
 
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Gerard Klein
Le gambit des etoiles (1958)


Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Roger Zelazny
Dreadsong (1985)


"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Frost and Fire (1989)

Roger Zelazny
Permafrost (1986)


Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Saared (2020)


Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on ühtlaselt tugev kogu, kuigi ükski konkreetne jutt mind vaimustusse ei viinud. Kõik lood on väga erinevad ja see, mida MK mainib - "suurema osa lugude ülesehitus on sarnane" - jäi mulle esialgu arusaamatuks, aga lugusid üle vaadates sain siiski pihta. Ent süžeede ja žanride mitmekesisus varjab selle ära (kui seda üldse miinuseks pidada). Minu mulje järgi autori fantaasia lendab piisavalt originaalselt ja seda toetab intelligentne keelekasutus. "Pasir Hijau saare saladus" meeldis mulle enim ja "Katkise torni saladus" üldse mitte. Autor on avaldanud jutte juba üle 20 aasta ja et varasemaid asju pole eriti sisse võetud, annab kaudselt märku, et pole püütud iga hinna eest raamatu mahtu millestki kokku saada, vaid on tehtud valik. Ja "Saared" on tõesti meeldiva kujundusega - on teatav tõenäosus, et ilma atraktiivse kaanepildita poleks ma seda kätte võtnudki. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Läbi valu ja vaeva (2020)


Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles

J. H. Rosny aîné
Les Xipehuz (1887)


Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles

(:)kivisildnik
Õilis pedofiil sisepaguluses (2019)


Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud tekstidest. Selles mõttes on kummaline, et arvamusliidrid ei suuda eristada kirjandust mittekirjandusest. Kirjandus ei saa alguse mitte tekstis kirjeldatud sündmustest, vaid sellest, mida autor lause ja sõnadega teeb, kas ta suudab panna mõtteid, varjundeid, vihjeid, allusioone, teemasid, tsitaate sõnadesse ja seada lausetesse. Lugeda vahelduseks eestikeelses ulmes teksti, kus iga lause on vajalik ja tundub, et isegi läbimõeldud, on haruldus. Muidugi, siiin on mõned stiilivead sees, mõned "ma'd" on puudu, sõna "vähikäik" lipsab sisse ja mõned laulsed oleks tulnud kokku lükata. Sellest ka hindeks "neli". Millest see jutt oli? Kurat, ma ei tea. Miks see tähtis peaks olema?
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
Heaven's River (2020)

Jüri Kallas Joel Jans
Läbi valu ja vaeva (2020)


 

Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
 

Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
 

Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
 

Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
 

Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
 

Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
 

Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
 

BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
 

Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
 

Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
 

Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
 

Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
 

Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
 

Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
 

Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
 

Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!  
 

Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Dolphin Island: A Story of the People of the Sea (1963)


Kakskümmend aastat hiljem: eelarvustaja hindas minu arvates juttu liiga rangelt. S.t. täiskasvanu seisukohalt. Kuid tegu on laste- või pigem noortekirjandusega, nagu Clarke'il on selgelt ka "Islands in the Sky". Vaevalt et selline populaarteaduslik raamat tänapäeval noorte seas eriti läbi lööks, aga ligi 60 aasta eest 1) oli tulevik helge ja 2) nutitelefon leiutamata... 
Pealegi oli delfiinide ja ehk teistegi vaalaliste kui Maa teise mõistusliku rassi idee parasjagu kõvasti päevakorral (vt. ka Clarke'i "The Deep Range" või mittefantastikast umbes samal ajal ilmunud Lilly "Inimene ja delfiin").
Pealegi oli söör Arthur just enda jaoks avastanud Suure Vallrahu ja tahtis selle imesid teistelegi tutvustada.
Kuid, jah, ega ulmet siin hirmsasti just pole.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Joe Abercrombie
Tough Times All Over (2014)

(:)kivisildnik
Õilis pedofiil sisepaguluses (2019)


//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles

Neil Gaiman
Shoggoth`s Old Peculiar (1998)

Bruce Bethke
Cyberpunk (1983)

(:)kivisildnik
Õilis pedofiil sisepaguluses (2019)


Oi, k&%¤#!
 
Oi, k&%¤#!
 
Oi k&%¤#!
 
See on xipehuzidele mõeldud kirjandus, kirja pandud xipehuzide endi poolt!
 
Oi k&%¤#!
 
Ma ei taha nüüd mitu päeva ühtegi raamatut pihku võtta, ptüi-ptüi-ptüi...
Teksti loeti eesti keeles

Helju Rebane
Ootamatu edu (2013)


Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Neil Gaiman
Smoke and Mirrors: Short Fictions and Illusions (1998)


 

Millegipärast kogumik ei meeldinud, kuigi sisaldas minu jaoks olulist Snow, Glasse, Apples’it ja neljaväärseid lugusid Wedding Present, Troll Bridge ja The Price. Mäletan, et tahtsin seda Lumivalgekese ja võõrasema lugu isegi ühte oma antoloogiaase saada. Ei õnnestunud. Kogumiku müüsin Estconil 4-5 aastat tagasi ära. Riiulil vaja ruumi teha eestikeelsele ulmele.
 

 NB! Teine Gaimani raamat, mille ruumipuudusel müüki panin, oli Ameerika jumalad. Ülejäänud Gaimani raamatuid säilitan.
 

Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Ulitka na sklone (1972)