x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 90 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Emma Dean
Spotted Her First (2018)


Emma Dean on ameerika autor, elab Californias. Viljakas autor, aastast 2018 on talt ilmunud kümmekond raamatut. Ühes FB raamatukoide grupis on ta raamatuid ikka tutvustanud, paistab, et autori stiil on läbi raamatute üsna sarnane ning kui meeldib üks siis istuvad ka teised (või kui ei meeldi siis...).
 

Kui sisust rääkida siis peaosas on raamatukogu”tädi” Piper, kellele murravad ühel hetkel sisse tööle kolm kuuma kutti. Alguses on kerge madin, selgub, et Tolstoi “Sõjast ja rahust” on ka praktikas külmrelvana kasu. On ka mõnevõrra muid eriarvamusi aga kiirelt selgub, et tegu on Piperi hingekaaslastega. Võinoh… hingekaaslastega - poisid on jõulised, musklis, hellade silmade ja jalustrabava naeratustega. Põmst Piper armub kiirelt nendesse ära, õhk on täis feromoone ning terve raamat säriseb käte vahel.
 

Ca pool raamatut on eelmängu ja siis läheb lahti, igas poosis, paaris, kolme ja neljakesi. Põmst on miskit ulmet ka vahel aga see pole tähtis. St poisid on tegelikult kujumuutjad (nagu pildilt näha siis loomadena on nad leopardid) ning “viimane emane” on neil puudu, et kujumuutvate leopardide sugu ikka edasi kestaks. Õnneks aga Piper sobib paaritumise-rolli imehästi enda kaugete Egiptimaa juurtega seega on kiisude maailm päästetud. Lisaks on veel deemon Eiseth, kelle püha kohus on Piper vainlaste kätte viia, Piperi isa ja veel mõned tegelased.

Selline üsna lihtne ja trafaretne lugu, ladusalt kirja pandud erootiline raamatuke, mida on ulmegarneeringuga kaunistatud. Tõsist süvakirjandust ei tasu Emma Deanilt otsida, küll aga leiab siit mõnusalt kirjutatud armuelamusi mis on naise kirjutatud ja eevatütre silme läbi. Eks vaatenurk küll vahetub aga läbivalt on ikkagi see naiselik raamat. Ma küll ei salli hästi naistekas/meestekas/poistekas (muide, “tütrukukas” liigitust nagu ei mäleta?) lahterdamist aga mingis mõttes on “Spotted Her First” ilmselt üsna tuline ja vürtsikas naistekas kus detailidega tagasi ei hoita. Kusjuures see pole miski raju pornokas - ei, enamuse raamatust ikka keritakse kenasti pinget üles (mis ühel hetkel tuliselt vallandub). Piper, Caleb, Xavier ja Niko on tegelaskujudena üsna kahemõõtmelised - aga jällegi, see pole antud juhul üldse tähtis. Hästi kirjutatud ajaviitekirjandus on enda arvates vägagi vajalik nišš.
 

Üks lahedalt kaasaegne koht oli raamatus. Nimelt ühel hetkel tahab nõid Morgan teha Piperile heameelt. Seega palub nõid raamatukoguhoidja telefoni korraks enda kätte, nõiub ja annab tagasi. “Nii, nüüd Sa ei pea telefoni kunagi laadima.” Naljakas mõtelda mis on tänapäeval oluline.
 

Täiesti eraldi mõõde on raamatus kaslaste maailm. Seda puudutatakse ühtepidi küll pidevalt aga samal ajal põgusalt. Kuidas kolm inimese vormi võtnud leopardipoissi näiteks koos tuduvad - noh nagu kassid seda ikka teevad. Või kuidas nad muul viisil teineteise eest hoolt kannavad - igatepidi selline natuke kummaline aga päeva lõpuks muhe lugu.
 

Lahe raamat, endale meeldis väga. Selline hea kerge tükk, mille mõne õhtuga läbi ratsutada (heh-heh, “ratsutada”). Kui Emma Deani teisi raamatuid oleks käeulatuses siis ilmselt kohe järgmist ette ei võtaks aga muude lugemiste vahele võib küll. Samas kuna neid paberil müüakse ca 15€ tükist (e-raamatuid väga ei taha lugeda) siis natuke kahtlen, et selle autoriga tulevikus kohtun. Kui just mingi aja pärast ta raamatuid odavamalt ei saa.

Teksti loeti inglise keeles

Edward D. Hoch
The Overheard Conversation (1989)

Robert Sheckley
Carhunters of the Concrete Prairie (1989)

Paul Viiding
Mehhanism (1938)

Paul Viiding
Marsi ja Jupiteri vahel (1958)


 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Paul Viiding
Marsi ja Jupiteri vahel (1958)

Alastair Reynolds
Absolution Gap (2003)


Korralik lõpp heale triloogiale – vähemalt nende jaoks, kes ei nõua täielikke, lõplikke ja konkreetseid vastuseid ning selgitusi. Mulle meeldis, et Scorpiost tehti üks kahest peategelasest, ja kogu tema lugu. Rashmika lugu oli ka hea, aga alles tagantjärele. Raamatu suurim miinus oligi see, et Rashmika/Hela tegevusliini osas pole umbes poole raamatuni selgust, kuidas see üldse millegagi seotud on. Lõpuks muidugi on, aga enne kipub see osa venima, kuna lugeja jaoks ei tähenda see kõik midagi, ehkki Hela on iseenesest huvitavalt väljamõeldud ühiskond. Teise miinusena tooks veel välja, et tegelastevahelised dialoogid on kuidagi kohmakad – enamus tegelasi räägib ühtemoodi, selgelt ja artikuleeritult, et plot saaks edasi antud – mitte nii, nagu inimesed päriselt räägivad. See häiris mind ka esimeses raamatus. Ja kolmas, kõige väiksem miinus on see, et imevõimetega lapsed, kes maailma päästavad, on tänaseks üpris kulunud klišee. Õnneks ei ole käesolev raamat selle kaugeltki kõige talumatum ilming.
 
Kokkuvõtteks: mitte parem kui suurepärane teine osa, aga siiski hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Aleksei Tolstoi
Aelita (1923)


Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Uwe Hermann
Das Internet der Dinge (2017)

Jack McDevitt
Octavia Gone (2019)



Ma pole eelmisi lugenud, aga tausta selgitati piisavalt, enamasti lihtlausetega (et ikka aru saaks?). Alguses tundus huvitav, aga kui tegelased ajavad kogu aeg tühja juttu ja küsivad kosmosejaama kadumist uurides pidevalt inimestelt, kellega esimest korda kohtuvad, et kas te oskate meile öelda midagi, mida me veel ei tea, siis hakkab nagu tekkima täielik midahekk.
Ja need lihtlaused on pidevad, aga mitte kunstilise stiili ega pinge kruvimise eesmärgil, lihtsalt niisama. Kohati oli tunne, nagu loeks väikelapsega pildiraamatut a la „Kassipere päev“:

"Kõndisime piki munakividest teed mõnest pingist mööda. Ühel pool teed loopis pooltosin last palli edasi-tagasi. Enamikul pinkidel istus keegi. Inimesed lugesid ja ajasid juttu. Kaks vanemat tüüpi olid magama jäänud. Üks istuv naine hoidis kätel väikest last. Käimas oli paar malemängu.
Me möödusime puudest. Purskkaevust tõusis õhku ühtlane veejuga. See langes pehme sulinaga tagasi alla ringikujulisse purskkaevu. Mitu puust pinki olid vabad."

Nagu eespool kõneleja ütles, tegelt oli jube igav. Ja noh, see lõpp. Nagu selline otsitud krimka, ilma lõpplahenduseni viiva nutika peidetud arutlusteeta.

Teksti loeti inglise keeles

Uwe Hermann
Das Internet der Dinge (2017)

Andrei Beljanin
Letutši korabel (2000)


Kolmas raamat sarjast, kus vojevoodi detektiiv (või jaoskonnamiilits - utšastkovoi) Ivašev lahendab kusagil Vana-Vene (Russ) umbes vakka suuruses tsaaririigis ette tulevaid juhtumisi. Komödiantlik jant, kus ca pooled naljad lähevad miilitsa kolgekasvu, ent olematu mõistusega abilise Mitja arvele. Seekord lahendatakse tsaar Gorohi toast näpatud lendava laeva jooniseid ja sellega seotud tunnistajate tapmisi. Baba Jagaa abiga püütakse kinni kohalik kuritegelik autoriteet Surematu Kaštšei. Halba maitset suhu ei jäänud, aga väga rõõmustada pole ka nagu millegi üle. Rohkem lõbusa kaanepildi ja odava hinna pärast sai ostetud. Huumori ja krimižanri ühendamisest räägib raamatu lõppu lisatud essees filosoofiadoktor I. Tšornõi. Sarjas "Tainõi sõsk tsarja Goroha" peaks kokku olema 10 raamatut.
Teksti loeti vene keeles

H. G. Wells
The Island of Dr Moreau (1896)


The Island of Doctor Moreau on õudus-ulmelugu. Jutustajaks on Edward Prendick, kes satub Vaiksel ookeanil merehätta ja kelle korjab üles üks väiksem laev, mille lastiks on hulk eksootilisi loomi. Olles oma katsumusest tervenenud, hakkab Prendickile tunduma, et midagi on seletamatult valesti.
 
Nimelt on loomade järele valvav arstiteadlane Montgomery napisõnaline ja rusutud. Tema mustanahaline teener M'ling näeb välja moondunud ja ebardlik ning tekitab laevameeskonnas arusaamatut õudust. Laevakapten on pidevast alkoholideliiriumist pöörane ning viskab sihtkohaks olnud saare juurde jõudes üle parda mitte ainult Montgomery "kuratliku lasti", vaid ka merehädalisest Prendicki.
 
Prendicki õnneks kostab Montgomery tema eest ning saare valitseja, kes tutvustab end kui doktor Moreau, lubab Prendickil nende juurde jääda. Tema enda turvalisust põhjuseks tuues ei lubata Prendickil siiski minna ei Moreau laboratooriumisse ega ka saare peale uitama. Laboratooriumist pidevalt kostvad loomade valukarjed aga käivad Prendickile nõnda närvidele, et ta põgeneb metsa jalutama...
 
Minu jaoks oli see teine lugemine, esimest korda võtsin selle raamatu ette maakeeles ja üle kahekümne aasta tagasi. Tollest ajast oli mul positiivne mälestus ja nüüd originaalkeeles üle lugedes ei pidanud pettuma. Ma usun, et seda võiks vabalt lugeda Wellsi teoste hulgas paremuselt vähemalt teiseks ning on natuke kahju, et see on tema "suure neliku" hulgast tõenäoliselt kõige vähem tuntud.
 
Põhjus on selles, et minu jaoks langeb Wells natuke liiga tihti läbinähtavasse moraalilugemisse, millele on ülejäänud lugu pigem kergeks dekoratsiooniks peale riputatud. The Island of Doctor Moreau kannab endas muidugi märkimisväärset hulka allteksti (kolonialism! teaduseetika! inimolemus!), aga eelkõige on see lugu, mille tõlgendamine on lugejale jäetud suhteliselt vabaks.
 
Ülesehituse osas on huvitav, kuidas esimesed 30-40% raamatust kruvib aeglaselt ja asjatundlikult jubedust nagu klassikaline õuduslugu. Neile, kes loo sisu ei tea, on seal ka väike pööre. Saladuse selgumisest alates aga muutub lugu hoopis teistsuguseks - mulle tuli siis võrdluseks ette Joseph Conradi "Pimeduse süda" (mis on küll paar aastat hilisem ja vahest ise Wellsist mõjutatud).
 
Lõpuks kuulubki see lugu kategooriasse "hea klassika", mis on ka praegu, 125 aastat hiljem meeldivalt tugev ja värske. Ei ole vaja teha mööndusi ajastu, teerajamise või muude tekstiväliste aspektide pealt. Lugemiskogemuse osas on sellise asja avastamine (või taas-avastamine) puhas rõõm.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Hannu Rajaniemi
Summerland (2018)


Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Uwe Hermann
Das Internet der Dinge (2017)


Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

John Scalzi
The Last Emperox (2020)


Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema. 
 
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
 
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud. 
 
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita. 
 
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
 
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
 
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel. 
 
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
The Last Emperox (2020)


Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Uwe Hermann
Das Internet der Dinge (2017)


Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Hiromi Goto
Foxwife (2004)


Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

George Zebrowski
Foundation`s Conscience (1989)

Poul Anderson
Plato`s Cave (1989)

Indrek Hargla
Merivälja (2017)


Kuna mul oli vaja raudhambalt üks teine raamat niiehknaa tellida siis võtsin “Merivälja” veel lisaks. Nimelt ma ei teadnud hiljuti veel isegi, et see raamat on olemas - kusagilt jäi aga korra silma, et kui kehv see ikka on, kuidas osadel lugejatel on Hargla pärast piinlik. Lõpupoole toon ka Indrek Hargla enda arvamuse + mõned näited kriitikutelt.
 

Kuna endal on Harglaga niikuinii olnud segane suhe (kord ei haagi üldse, siis aga tuleb jälle talt midagi vägevat vahele) siis võtsin hea meelega selle tellise ette. Sest noh - huvi oli tekitatud ning kunsti puhul on tihtipeale nii negatiivne kui siis polariseeritud tagasiside need, mis tähelepanu tõmbavad. 
 

Raamatu tegevus keerleb Merivälja objekti, Merivälja ufo (“objekt M”) ümber. Nimelt kuuekümnendatel leiti Meriväljal  Hõbekuuse tee 34 aadressilt maa seest veider objekt, mille päritolu tollal NSVL teadlased ei suutnud tuvastada. Täpsemalt - kogu see omaaegne “päriselu” ning ka see raamat siin on paras segu päriselt toimunust, kuulujuttudest ja folkloorist, loomulikult on Hargla keeranud kõik ilukirjandusse. Igaljuhul raamatus on läinud aeg mitukümmend aastat edasi, on Eesti Vabariik ja kroon kohal. On raamatutäis erinevaid tegelasi, üks abielupaar üritabki 10 miljoni krooniga müüa “UFO-tükki”, lisaks on terve pinu igasuguseid muid tegelasi. Ühel hetkel hakkab neid kõiki telefonitsi ükshaaval tüütama salapärane moonutatud hääl, kes teab kõigi saladusi ning vaikimise eest nõuab erinevaid väikseid teeneid. 
 

Nii kogu see põnevik laiali rullubki, vahel on kergeid põikeid minevikku NSVL aegadesse kui värskelt on maast see veider kamakas välja kaevatud. On erinevaid suuremaid ja väiksemaid saladusi, palju niidiotsi mis siis ühel hetkel kenasti kokku sõlmitakse. Kerge ulmegarneeringuga põnevusromaan, enda jaoks oli täitsa üllatav Harglalt midagi sellist leida kuna mu jaoks on ta seni olnud ulmekirjanik, kes on muuhulgas ka ajalookrimkat kirjutanud. Aga näe, nüüd on ka sedasorti žanrikirjandus tal raamatupagasis olemas.
 

Enne seda raamatut lugesin Heli Künnapase “Homme on ka päev” raamatut (mis meeldis väga) ning kui olin “Meriväljast” ca 60lk läbi ratsutanud siis avastasin ühtäkki, et loen Harglat edasi Künnapase võtmes. Künnapasel oli peategelaseks ka naine (kuigi Hargla puhul ei ole täitsa kindlat peategelast kuid mõned saavad natuke rohkem lavaaega) ning raamatute karakterid olid sarnased - sellised tavalise eesti inimesed, parasjagu on ka kontorielu. Samal ajal hakkas tekkima aimdus, et miks küll eesti mõned ulmelugejad seda raamatut ei salli. Tegu on (enda hinnangul) teisest vallast žanriromaaniga, ulme on siin maitseks, raamat ise on põnevust täis. 
 

"Merivälja" alguses see salapärane helistav ja manipuleeriv hääl tuletab hirmsal kombel Kingi "Needful Things"-i meelde. Kui Kingi salapärane kaupmees Leland Gaunt on selline vaikselt torkiv ja viisakas siis “Meriväljas” on tegemist sirgjoonelise väljapressimisega. Kuid sarnased noodid hakkasid enda peas kõlama - ning kuna Kingi raamat mekkis endale hästi siis hakkas Hargla ka veel kiiremini kulgema.
 

Mida edasi seda rohkem oli see raamat enda silmis nullstiiliga tavaline põnevik. Ei ole harglalik - samas ma vist isegi ei tea, mis on “harglalik”, eriti kuna mul vahel on Hargla istunud, vahel mitte. Igaljuhul ei jäänud silma sellist kiiksu, mis eristaks raamatut teistest. Jah, eesti keeles on põnevikke pigem vähe (veel) ning enda jaoks oli huvitav lugeda Meriväljal toimuvat, eriti kuna baseerub ju see kõik päriselt toimunul (võinoh, mõni asi on ju kunagi toimunud, aines on tulnud päriselust). Aga minu arvates oleks võinud olla kaanel ka mõne teise hea kirjaniku nimi, poleks vahet olnud.
 

Kokkuvõtvalt - selline hea korralik põnevusromaan, meeldis.
 

Raamatu järgi on tehtud ka seriaal, seda pole näinud.

-------

Lisa 1
 

Pikemalt saab Merivälja ufo kohta lugeda siit - https://et.wikipedia.org/wiki/Meriv%C3%A4lja_objekt
 

Praeguseks on tuvastatud, et see oli selgelt inimtekkelise päritoluga objekt. Samas kuna niipalju aega on möödas siis ega pole teada, mida praegu analüüsiti, kas on tegu üldse originaaliga. Pikemalt - https://novaator.err.ee/633267/ttu-teadlased-merivalja-ufo-tukk-on-selgelt-inimtekkeline
 

-------

Lisa 2 (mõnede inimeste kommentaarid)
 

Autor ise: “Minu viimane romaan “Merivälja” (2017) on kirjanduslikult minu kõige parem romaan ja jääb minu elutööks, mille järgi ma sooviks, et mind mäletataks, ning ma kardan, et ma kunagi enam seda romaani ületada ei suuda ja hakkan vaikselt tagasi langema, heal juhul stabiliseeruma.” https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kusimusi-indrek-harglale
 

Kristjan Sander: “Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.

 

Kahju, et Indrekuga nii on läinud.” (BAAS)
 

Andri Riid: “[...]"Merivälja" kõige suurem kuritegu, kui nii võib üldse öelda, ongi see, et ta ei ole žanriulme. Tõupuhast ulmet asendab siin esoteerika ja vandenõuteooria. Selline meetod on rohkem omane peavoolu autoritele, kel tuleb tahtmine ulmega tiiba ripsutada. Teine variant on, et Indrek Harglast ongi saanudki juba selline peavoolu autor. Siis on muidugi kõik väga õige ja loogiline.[...]”  (“Reaktor”)
 

Endale meeldis kõige rohkem Indrek Rüüteli (ehk Weinbergi) arvamusest see jupike: “[...]Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus.[...]” (BAAS)

Teksti loeti eesti keeles

Rene Dambe
Iseenda vaenlane (2019)


Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Rene Dambe
Iseenda vaenlane (2019)


Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

Frederik Pohl
The Reunion at the Mile-High (1989)

Rene Dambe
Iseenda vaenlane (2019)


Kosmoselaev (jutu terminoloogias "tähelaev") on maandumas võõrale planeedile. Kapten tutvustab meeskonnale missiooni (nagu nad ei teaks... aga lugeja ilmselt ei tea), tsiteerin: "Paarisaja aasta eest saadeti Maalt teele Inimkonna Esimene Tähelaev /---/ mille ülesandeks oli leida inimkonnale uus elupaik. Viimase Maale saabunud teate kohaselt see missioon ka õnnestus. Nad leidsidki täiusliku elupaiga. Maaga sarnase planeedi, millel asutasid omainimeste koloonia. Nüüd aga peame meie selle info õigsust kinnitama ja ühtlasi Uue Maa, või kui soovite, Teise Maa, asunikele kaasaegset tehnoloogiat ja varustust tooma. Ühtlasi vaatame üle, kuidas inimesed on uues elukohas kanda kinnitanud."

Ülesanne jääb täitmata mingitel segastel põhjustel, kui üks meeskonnaliige hullub ja pöördub teiste vastu. Ilmselt on kuidagi asjaga seotud laeva androidist arst.

 

Mõned asjad, mis silma jäävad. Kui aeg on nii kaugel, et inimkond on leidnud kusagil sobiva koha ja sinna kohalegi jõudnud, siis eeldaks, et tehnika areng ja elukorraldus on eriti kõrgelt arenenud. Jutust sellist muljet ei jää. Olgu, plasmarelvad, hibernatsioon jmt. Aga kuidas on nii, et sinna planeedile sõidab ainult 4-5 meest? Laevast minnakse edasi soomukiga. Nagu Teine maailmasõda, nagu "Neli tankisti ja koer" (ühe tüübi nimi on veel Janek...). Kuidagi väga lihtne ja labane on see. Ma pole mingi tehnikapede ja ega ei tahagi kuulda igasugu füüsika- ja kosmosetehnika võõrsõnadest kubisevaid nimetusi, aga ikkagi.

 

Esialgu pole päris selge, kas inimesed üldse sellel planeedil on. Siis aga mainitakse nagu muuseas kilomeetri täpsusega asunduse asukohta ("viie kilomeetri kaugusel").

 

Kirjavigu panin tähele, samuti sõna "oma" liigne kasutamine. Nt "seadsin oma sammud sinnapoole". No kelle sammud siis veel? See "oma" liigkasutus võib olla anglitsism, sest inglise keeles käib his, her ja its orgaaniliselt nimisõna ette, eesti keeles siiski mitte.

 

Lühikesel jutul on siiski arvestatav puänt. Neli pika miinusega.

 

 

 

Teksti loeti eesti keeles

Jevgeni Voiskunski
Himera (1995)


"Kimäär" on täiendatud ja oluliselt ümber töötatud versioon 1964. aastal ilmunud ja Issai Lukodjanoviga kahasse kirjutatud jutustusest "Proštšanie na beregu". Pikkust 180 lk, ehk siis pigem romaan, kuigi vene keeles kasutatakse sõna "povest", mis viitaks lühemale vormile.  
 
Keskne figuur on bioloog/keemik Kruglov. Loo alguses on aasta 1988 ja Kruglov on 71-aastane. Sellest hoolimata näeb ta välja selline, kelle kohta öeldakse "üle 45 ei pakuks". Mees on end instituudist päeva pealt vabaks võtnud ja sõitnud kaugele sugulaste juurde, kellega tal pole erilisi sidemeid olnudki. Midagi on tema elus juhtunud, aga esialgu me seda teada ei saa. Kruglov mõtiskleb oma elu üle: kõrgkool, abiellumine, töö laboris. Seal laboris on ta 50-ndate lõpus kõrvaltööna uurinud võimalust säilitada aine "nooruslikud" omadused kogu selle aine elukäigu või tarbimisotstarve jooksul. Kujundiks on võrdlus kingatalla ja elektripirniga. Üks kulub tasapisi ja muutused on nähtavad ning ühel hetkel ongi ära kulunud. Aga elektripirn põleb ühel hetkel läbi ja enne seda pole tema kulumisest erilisi märke. Idee on välja töötada materjal (või orgaaniline aine), kingatald otseses või kaudses mõttes, mis peaks tervena vastu lõpuni, ilma et "vananemise" tunnuseid näha oleks. Katseid tehakse muuhulgas ahvidega.
 
Teadlaste uurimistöö vormub teaduslikuks artikliks, mida ometi avaldada ei lasta, olgu siis isikutevaheliste suhete või teooria ebakindluse tõttu. 1960-ndal aastal satub Kruglov labori juhatajaga ja konflikti ja on sunnitud lahkuma. Aga vahetult enne seda manustavad tema ja ta kolleegist teadlane endale välja töötatud preparaati, pääsedes napilt eluga. See ei ole küll igavese nooruse eliksiir, ent peaks idee järgi säilitama inimese tervisliku seisundis ja välimuses ajani, kui n-ö aeg minna tuleb. Autor ei avalda kõike seda nii konkreetselt, vaid tasapisi. Aastal 1988 on Kruglov taas teadustööl ja tehnika areng võimaldab sisestada kunagise katse tulemused arvutisse, mis annab ootamatult välja kahe teadlase surmapäevad. Mees on masenduses, sest surmapäeva teadmine - eriti kui on vähe aega - ei rõõmusta kedagi. Endine kolleeg lähebki määratud kuupäeval manalateed.
 
Rahulikult kulgev lugu on väga hästi tunnetatava nukra atmosfääriga, sugestiivne, hõllanduslik. Isegi võõrkeeles loetuna tueb see küllalt reljeefselt esile. Võib-olla ei ole loo põhiidee nüüd teab mis, aga mõjus miljöö... mõjub. Loos on ka moraalilugemist looduse loomuliku käigu vastu astumise kohta, aga miskipärast see mind ei liigutanud. Mina tahaksin küll elada oma eluea terve ja nooruslikuna (eeldusel, et surmakuupäeva ei tea).
Teksti loeti vene keeles

Sheila Finch
PAPPI (1989)

Patricia A. McKillip
Undine (2004)


Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles

Gregory Maguire
The Oakthing (2004)


Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Harry Harrison
The Fourth Law of Robotics (1989)


Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Hal Clement
Blot (1989)


Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)

Olaf Stapledon
Sirius: A Fantasy of Love and Discord (1944)


Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
 
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
 
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
 
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
 
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
 
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Barry N. Malzberg
The Present Eternal (1989)


Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Edward D. Hoch
The Overheard Conversation (1989)

Mike Resnick
Balance (1989)

Nina Kiriki Hoffman
Immersed in Matter (2004)


Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Ellen Steiber
Screaming for Faeries (2004)


Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles

Holly Black
The Night Market (2004)


Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
The Fellowship of the Talisman (1978)


Raamat on otsapidi alternatiivajalugu, otsapidi fantasy. Noor ülik Duncanist asub koos kannupoisist Conradiga teele Oxenfordi piiskopi juurde kuna üks ammune käsikiri vajab tõlkimis- ja tõlgendamisabiabi. Nimelt on seal juttu Jeesusest endast läbi ta kaaskondlase silmade ning juhul kui ürik on autentne siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumala poeg ongi kunagi maapeal kõndinud.
 

Kas maailm on nüüd alternatiivajalugu või täisväärtuslik fantasy - selle üle saab vaielda. Ühtepidi on ta alternatiivajalugu kuna “tänu” kosmilistele sissetungijatele on keskaeg kestnud juba paar aastatuhandet (tõsi, raamatu tegevus toimub ainult Inglismaal). Teisalt on see jutt mõnes mõttes klassikaline seiklus või siis kristliku alatooniga fantasy. Jah, just nimelt kristliku - on ju kogu see maailm tugevalt jumalausku. Samas on see üsna õhuke raamat pilgeni täis igasuguseid nõidu, greife, marduseid, eremiite, vaimusid ja deemoneid.
 

Põmst ongi raamatu skelett üsna lihtne - on paar olulisemat tegelast, müriaad kõrvaltegelasi, on klassikaline fantasy kus tuleb mingi asjaga kuhugi minna ja tee peal ollakse Pahadega kimpus. Aga see kõik on kuidagi väga mõnusalt kirja pandud ja ägeda huumoriga. Näiteks siis õnnetu põrgudeemon nimega Tühi, kes juba sajandeid istub ühes lossis aheldatuna kinni ja kelle üle nalja visatakse. Ta on küll loomult kuri aga ei oska seda kuidagi rakendada, isegi Põrgust on seetõttu välja visatud. Kobakäpp, kes ei paigutu kuidagi kuhugi maailma.
 

Mitmed arvustajad on ette heitnud raamatu lõpplahenduse lihtsust ja ebausutavust. Kuna ma olin varem juba raamatu kohta natuke lugenud siis ootasin kogu lugemise jooksul, et mis siis nüüd küll tuleb. Kui otsad kokku sõlmiti siis kõndis see kenasti kogu varasema tavapärase seiklusloo kaanonitega samas rivis, ei saanud ise arugi, et oleks kuidagi oluliselt kehvem. Meeldis endale täpselt samapalju (või -vähe) kui muu raamat.
 

Olen tegelikult Simaki päris vähe lugenud, see raamat siin peaks olema ta loomingus üsna erandlik kuna põhimass on väidetavalt “Nagu õieke väljal” - Ameerika väikelinn, rumaluke ja koer. No igaljuhul on “Talismani vennaskond” selline väike armas raamat, kindlasti mitte tippteos… aga kuidagi sõbralik, kohati traagiline, lobedalt kirjutatud ja mõnuga loetav. Selliseid raamatuid on väga vaja. 
 

Ahjaa, ma ei tea, kas see oli nüüd tõlkest. Või algmaterjalist. Aga just esimeses kolmandikus oli kuidagi väga palju lihtlauseid. Jah. See muutus ühel hetkel lausa segavaks. Aga siis õnneks läks lugemine voolavamaks, hakkas pikemaid ning keerulisemaid lauseid jälle tulema. Tundus kuidagi veider. Õnneks sai see stiil ühel hetkel otsa ning raamatu lõppedes polnud enam meeleski. Peale lugemist üle sirvides meenus aga teravalt.

Teksti loeti eesti keeles

Gary Gibson
Stealing Light (2007)


Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)

4.2020

 

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Teksti loeti eesti keeles

Robert Sheckley
Carhunters of the Concrete Prairie (1989)


Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Bruce Glassco
Never Never (2004)


Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles

George Alec Effinger
Maureen Birnbaum After Dark (1989)


Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchell
The Bone Clocks (2014)


Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchell
The Bone Clocks (2014)


David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Century Rain (2004)


Alguses väga mõnus lugemine, hiljem läks käest ära just peategelaste mõttetu möla tõttu kriitilistes olukordades. Aga seriaali stiilis "rääkivad pead", kannataks selle raamatu põhjal teha küll.
Teksti loeti vene keeles

Michael Moorcock
Behold the Man (1969)


Behold the Man on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor juut Karl Glogauer, kes saabub kohe esimestel lehekülgedel Rooma Juudamaa provintsi umbkaudsel aastal 28. Tema masin puruneb ja ta ise langeb ajarännu-stressist segasena ühe väikse seltskonna või sekti kätte...
 
Sellest põrutavast algusest edasi hakkab lugu jooksma kahes liinis. Üks neist näitab seda, mismoodi Karl minevikus hakkama saab. Teine algab kaugelt tema lapsepõlvest ning seletab ajapikku elusündmusi mööda liikudes ära tema iseloomu veidrused. Eriti oluline on tema huvi religioonide vastu (mis seletab ka seda, kuidas ta oskab kaldea, ladina ja heebrea keeli).
 
Ma pean kõigepealt märkima, et huvitav oli seda lühikest romaani ülestõusmispühade-nädalavahetusel lugeda. Kristuse-legend ja selle ajalooline taust on ääretult rikas ja põnev temaatika, mis võiks minu arvates ka usuleigele lugejale korda minna. Selle mõju meile kõigile ei ole võimalik kuidagi alahinnata.
 
Kuigi tegevuses toimub nii mõnigi pööre, siis otseselt midagi üllatavat siin ette ei tule - autor viitab lõpplahendusele juba teises peatükis. Huvitavam on see lugu minu arvates hoopis just peategelase isiksuse ja selle lahkamise poolest. Lõpptulemuse osas on sellel sügavam mõte kui esialgu arvata võiks.
 
Nimelt on Karl Teise maailmasõja ajal Austriast põgenenud juutide poeg, kes kasvab üles Inglismaal. Ta kasvab pidevas identiteedikriisis, seda nii isiksusena ja oma suhetes, kui ka erinevate religioonide ja filosoofiate vahel mõtet ja mõistmist otsides.
 
Üldiselt on autor teemaga targalt ümber käinud. Kuigi selle teema valik toob kergelt kaasa süüdistusi pühaduseteotuses, siis oskab hea kunstnik oma mõtteid edasi anda niimoodi, et selliste süüdistuste esitajad ise narriks jäävad. Meelde tuli kohe film "Life of Brian", mille lähenemises samale teemale just sellist tarkust on.
 
Siin aga tõmbangi ma autoril natuke punkte maha, sest hoolimata sellest, et pea terve teos sellist vaimu järgis, ei saanud ta ilmselt vastu kiusatusele panna sisse paar punkti, mille ainus eesmärk näis olevat lihtsalt uskujaid ärritada. Stseenid Joosepi ja eriti Maarjaga olid just sellised, ilma milleta oleks tegemist tõesti kõrgema klassi tööga.
 
Ma ise märgiks selle loo peaaegu alternatiivajalooks, sest selle järgi on terve meie ajalugu teatud mõttes alternatiivajalugu. Ja teatud mõttes ka mitte, sest nagu ka raamatu moto Johannese evangeeliumi järgi ütleb: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal."
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
Vari aja sügavusest (2013)


Paar nädalat tagasi hakkasin vaatama filmi “Color Out of Space”, üsna värske tükk mida peetakse väidetavalt üheks parimaks Lovecrafti ekraniseeringuks. Umbes veerandi vaatasin ära ja sinna see jäi. Film polnud isegi paha aga ma viimasel ajal ei kannata hästi sedasorti kunstivormi väga pikalt, natuke vaatan ära ja siis kisub tagasi raamatu juurde. Kui nüüd hiljuti sattus Lovecraft lugemisjärjekorras esikohale siis avastasin meeldiva üllatusega, et avapauk ongi filmi algmaterjal, jutustus “Värv maailmaruumist”.  

Lovecraftiga on mul olnud mitmeid lugemuskogemusi. “Pimeduses sosistaja” on üks ehedamaid ja ägedamaid kogumikke, mis sattus enda elus just õigel ajal pihku (ilmus aastal 1996). Selline Lovecraft ongi enda hinnangul kõige parem - mitte väga pikad jutud ning autor suudab nii meeleolu luua kui mingi pointini jõuda. Ning on ka tõesti õudne. Natuke pikemad romaanimõõtu lood, näiteks “Hullumeelsuse mägedes” või “Charles Dexter Wardi juhtum” on natuke venivad, kus enda hinnangul läheb aur vähe valesse kohta ära.  

“Vari aja sügavusest” on huvitav kogumik, siis on üks lühijutt (“Värv maailmaruumist”), üks pikem lugu (“Vari aja sügavusest”) ning Lovecrafti essee, kirjanduslooline ülevaade “Üleloomulik õudus kirjanduses”. Noh ja kõige lõppu sarja koostaja Raul Sulbi suurepärane kokkuvõte Lovecraftist. Igaljuhul on antud raamatusse sattunud just Lovecrafti parem pool, mis on kohati vastuoluline väide kuna nimilugu on näiteks ju pikemat sorti. Aga näe, on seekord niimoodi.  

”Värv maailmaruumist” on enda jaoks just selline nagu üks Lovecraft olema peab. Vihjed ennenägematule õudusele, mis end loo voolates järjest enam ja enam lahti kerib. Ei tahaks isegi poole sõnaga sisusse laskuda kuna jutu mõte ongi pidev kruvi kinnikeeramine. Lihtsalt suu-re-pärane!  

Nimilugu “Vari aja sügavusest” - jällegi pole sisu enda hinnangul asi, mida siin ümber seletada. Niipalju ütleksin, et siin loos on väga oluline osa ajalool, kus maailm märksa laiahaardelisemalt paika pannakse. Selles mõttes oli see pikem pala igati ponks kuna oli natuke “tavalist” lovecraftilikku õuduspunumist ning vahepeal oli pikem jutt sellest, kes enne ja pärast inimkonda siin maamunal ringi kõnnivad. Selline “lihtsalt tavaline hea” Lovecraft, noh.  

Õuduskirjanduse ülevaade “Üleloomulik õudus kirjanduses” on enda hinnangul raamatu peamine väärtus, sain ise sealt päris palju häid soovitusi mida võiks üle lugeda. Ilmus aastal 1927, täiendatuna 1933-1934. Lovecraft räägib algul natuke üldse taustast, miks hirm kui emotsioon on meile tähtis ning hakkab siis ajaloo hämarustest liikuma enda kaasaja suunas, tuues järjest välja erinevaid arenguid ja hoovuseid. Tõeliselt mõnus pikk lugemine (kõige pikem osa selles raamatu) kus on nii üldisemat osa kui konkreetseid kirjanikke ja nende teoseid ära lahatud. Originaalis on essee loetav siin - http://www.hplovecraft.com/writings/texts/essays/shil.aspx  

Tuli seekord selline veider tutvustus, nagu ei kirjutanudki millestki. Aga eks ongi nii, et nende kaante vahel on hea Lovecraft väga mitmel moel. Või kellele Lovecraft ei meeldi siis on ta sama tuim ja puine nagu ikka :). Samas just see ülevaade on üks asi, mida soovitan soojalt kõigil lugeda, kes tahavad vanematest “õudukatest” pilti ette saada. Mis oli huvitav - väga palju neist on ka eesti keeles ilmunud, siinkohas müts maha tõlkija/koostaja ees kuna ääremärkustena on eestikeelsete raamatute/väljaannete viited ära toodud.

Teksti loeti eesti keeles

Kärt Hellerma
Viimane patsient (2014)


Staažikal psühhiiatril on viimane tööpäev. Mees mõlgutab mõtteid oma töö ja mineviku üle. Meenuvad patsiendid, kes on pidanud end Jumalaks, Napoleoniks jne. Viimane patsient on kummaline noormeapoolne mees, keda arst ei oska õieti kuidagi liigitada ja keda näivad vaevavat pigem süümepiinad kui psüühikahäired. Habemik mees on justkui boheemlase moodi, aga midagi on temas ebamaist. Visiidi käigus tormab ootamatult sisse veel üks ammune patsient, kes on kuulnud psühhiiatri viimasest tööpäevast ja tahab talle veel edu soovida. Arstile meenub, et too sissetormaja pidas end Peetruseks. "Peetrus" märkab habemikku ja tal jääb hing kinni - näib, et nad on tuttavad...
 
Vaimukas lugu, mida rohkem edasi rääkida ei tahaks, et mitte kõike paljastada.
Teksti loeti eesti keeles

Kärt Hellerma
Puuvaimude kool (2020)


Tallinnas Narva mnt-l Uus-Sadama bussipeatuses, metodisti kiriku vastas kasvas üks suur jäme pappel. Kadrioru ja Lasnamäe inimesed, kes ühistransporti kasutavad, teadsid ehk seda võimsat puud. Mingi aeg tagasi (mu meelest viimase 10 aasta sees) saeti see maha. Jutu peategelane jõuab sinna peatusesse mõni aeg pärast puu maha võtmist. Kännu juures kössitab mingi väikest kasvu papi, kes osutub papli sees elanud puuvaimuks. Tekib väike vestlus, misjärel peategelane läheb bussi peale. Mingil moel haagib puuvaim aga end naisele ligi ja on varsti tema juures kodus, sest tal pole kuhugi minna. Alguses on puuvaim üksi, aga siis hakkab sinna korterisse talle kaaslasi juurde siginema - nad kõik on pärit puudest, mis Tallinnas maha saetud. Lõouks olukord siiski laheneb.
 
Raske seda juttu ulme kontekstis liigitada. "Õudus" oleks vist liiast öelda sellise nunnu teksti kohta, kus toimetavad õnnetud päkapikulaadsed ja midagi koledat ei juhtu. Ma ise väga haakuda selle looga ei suutnud, ehkki ka mul on sellest suurest puust kahju. Lugu on ilmunud Hellerma kogumikus "Koidula käsi".
Teksti loeti eesti keeles

Marlon James
Black Leopard, Red Wolf (2019)


Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Bone Silence (2020)


Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

George Zebrowski
Foundation`s Conscience (1989)


Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Connie Willis
Dilemma (1989)

Harry Turtledove
Trantor Falls (1989)


Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Martin H. Greenberg
Foundation`s Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (1989)


 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Cage of Souls (2019)


Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, poola juurtega britt, sündinud-elanud Inglismaal.  Eelmine aastas sattus juhuslikult näppu ta “Dogs of War” (meeldis väga) seega mõtlesin, et võiks seda kirjanikku veel uurida. Sündinud aastal 1972, enda esimese romaani ilmutas 2008, sellest kandis on ka pärit ta aktiivne kirjanikukarjäär. Ma küll ei teagi nüüd, mis on ta põhitöö kuna sellena on mainitud ka juristitööd - aga arvestades, et inimene on 12 aastaga kirjutanud natuke üle 20 romaani siis… Ahjaa, jurist ja (ulme)kirjanik, see meenutab kohe ühte eesti kirjanikku. :)
 

Kui veel korra Adrian Tchaikovsky loomingust rääkida siis kohe enda kirjanikukarjääri alguses võttis ta ette plaani kirjutada üks korralik fantaasiakümnekas (ehk siis kümnest raamatust koosnev sari… dektett, dekaloogia, dekaad?), mida ka tegi. “Shadows of the Apt” on sarja nimi, kirjutas-avaldas ta selle kuue aastaga ära. Lisaks veel mitmed jutud, mis seda maailma toetavad. Seda fantaasiamaailma on täitsa kiidetud, olen mõtelnud, et võiks millalgi pilgu peale visata. On ju teine ühe keskmise miniväljakutse mõõtu, kui ma nüüd ei eksi siis peaks olema kümme põhiraamatut ja neli jutukogu.
 

Eesti keelde teda seni veel tõlgitud ei ole.
 

“Cage of Souls” (eesti keeles “Hingede puur” või “Hingede kong”) liigitub kuhugi fantasy ja düstoopia kanti. Tegevus toimub Maal, kauges-kauges tulevikus. Päike on kuhtumas ning sama on ka inimkonnaga, üks linnake, Shadrapar, ongi veel alles ca 100000 elanikuga. Keskkond ning maailm on kirjud, on ununenud tehnoloogiat, on ülivõimetega inimesi, on erinevaid veidraid eluvorme. Loodus on reeglina ohtlik ja näitab inimestele hambaid - kui vähegi end ära unustad siis tuleb jõest suur suu paljude teravate hammastega ja viib kisendava inimese kaasa. Vihma sajab harva - ning see on ainult hea kuna keskkond on rängalt mürgitunud ja saastatud. Ehk siis peale vihmasadu on igalpool kleepuv mürgikiht, mis tuleb ettevaatlikult maha kraapida.
 

Peategelaseks on kireva minevikuga Stefen Advani, raamat ongi ta memuaarid, pandud kirja läbi mehe silmade. Stefen pannakse raamatu alguses Saarele vanglasse kinni... Saar, Saar on tegelikult paras soo ja vangla on käepärasesest materjalist kokkuklopsitud lobudik, mida valitseb karmi käega Šerif (“Marshal”) koos sama raskete rusikatega Vangivalvuritega (“Warden”). Selleks, et vangla ära ei upuks, töötavad pidevalt suured pumbad aga ka need ei suuda Allpool (“Below”) elamises kuivana hoida. Allpool on esimene korrus kuhu valgust ulatub vaid mõne päikesekiirena, kongid on tillukesed ja põrandal on vesi. Seega ei soovitata ka põrandal magada, võid ära uppuda. Uppumine on aga veel kerge surm. Kuna põrand on suvalistest puukaigastest ning selle all kohe soo koos põneva floora ja faunaga… siis ärgatakse Allpool nii mõnigi kord üles selle peale kui soost “külla” tulnud elukas naaberkongis kerget õhtueinet võtab.  Ega tal pole kiiret, vaene vang röögib valust tunde kui tükkhaaval koletise suhu kaob.
 

Saare vanglamaailm on lummav, raamatu esimene osa keskendubki sellele. Nii mõnigi kord jälle keerad mõne lehe tagasi ning loed üle. Jah, see on tegelikult äärmiselt kohutav karistusasutus kuid mis seal salata - Adrian Tchaikovsky oskab väga hästi sõnu seada ning inetus ja räigus on raamatulehtedel võluvad, kogu see kummaline maailm kisub endasse. Näiteks kuidas soost võetakse suurte kahvadega seda, mis sealt satub parasjagu tulema, keedetakse potis läbi ja ongi vangide jaoks söök olemas.
 

Järgmine osa raamatust on Stefen Advani elu Shadrapari linnas, natukene õnneotsija maailma aga suures osas ülikoolielu. Ausalt üteldes jättis see üsna külmaks ning tekitas natuke küsimust, et milleks seda nüüd küll vaja oli? Eriti kuna oli kõrvuti suurepärase vangla-looga. Loo kujunemise mõttes oli tal oma iva küll aga ülesehitus ja olemus olid natuke hingetud.
 

Edasi ongi juttu Stefen Advani erinevates eluetappidest, ei hakka väga rohkem detaili minema. Ütleme nii, et raamatu esimesed 130 lk on puhas kuld ning siis hakkab tulema “mitte väga põnevaid” osi ning vahele õnneks jälle huvitavamat osa. Mis kokkuvõttes poole peal tekitas raamat veidra tunde - oli tõeliselt hästi kirjutatud maailma aga siis tuleb vahele “seda teist” ning tekitab küsimuse, et miks see küll nende kaante vahel on? Tehniliselt hästi kirjutatud, oli teoorias huvitavalt välja mängitud - aga tee või tina, endaga ei haakinud kuidagi. Hoopis tekitas küsimuse, et mis selle eesmärk nüüd oli? Aga siis läks raamat jälle huvitavaks tagasi kuni finaalini välja. 
 

Kokkuvõttes - ei kahetse absoluutselt lugemist aga kui võrrelda “Dogs of War”-iga siis on “koerteraamat” on peajagu üle. Kuid jällegi - paljalt juba raamatu esimese viiendiku pärast tasub lugeda. Ning tegelikult hakkab raamatu teises pooles pilt selginema ning kokkuvõttes sulgesin raamatu rahulolevalt. 
 

Lugesin enne “Cage Of Soulsi” Stephen Kingi “The Standi”, kus gripilaadne viirus kiirelt Maa ära tühjendab. “Cage Of Souls” on mingis mõttes “The Standi” järg, vähemalt enda peas tekkis mõte, et kui Kingi raamatu lõpus inimkonna riismed üritasid jälle maailma hakata üles ehitama siis Adrian Tchaikovsky viib meid ajas tuhandeid aastaid edasi kus suurem osa maailmast areneb oma rada pidi ning inimkonna viimane killuke on küll natuke kasvanud aga kokkuvõttes siiski on järjekordselt väljasuremise piiril. Täitsa huvitav kuidas raamatud niimoodi teineteise sappa sattusid.
 

Kui rääkida kuulsamate kirjanike ingliskeelsetest raamatutest (mitte tõlge vaid algupärand) siis on need mul olnud seni tehniliselt veatud. See raamat on aga mõnes mõttes üllatus kuna leidsin ühe komavea ja ühe tüpo. Need küll ei seganud, lihtsalt veider. 

Teksti loeti eesti keeles

Edward Wellen
Murder in the Urth Degree (1989)

Delia Sherman
Catnyp (2004)


Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles

Steve Berman
The Price of Glamour (2004)


Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles

Kelly Link
The Faery Handbag (2004)


Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
The Asenion Solution (1989)

Poul Anderson
Plato`s Cave (1989)


Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

John Crowley
Engine Summer (1979)


Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Pamela Sargent
Strip-Runner (1989)


Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Gregory Frost
Tengu Mountain (2004)


Üsna püüdlikult jaapanipärane, aga lausa liiale pole autor sellega läinud. Selline klassikaline muinasjutt, kunstnikuambitsioonidega nooruk läheb mõneks kuuks mägedes elava tädi juurde, et seal joonistada vms. Kohtab teel veidrat munka, aga peab teda tenguks (umbes nagu haldjaks). Tädi muudkui söödab ja kiidab, söödab ja kiidab, kuni tuleb lõikuspidu vms ja selgub, et poiss on on parajalt paksuks ja pehmeks nuumatud ärasöömise eesmärgil. Tengud, just nagu haldjad, et kannata kokkupuutumist rauaga, munk tuleb ka appi, glamuur kaob ja ilmneb, et pole ei tädi ega õigupoolest majagi.
Üks kord kannatas lugeda, aga soovitama küll ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Hannu Rajaniemi
The Causal Angel (2014)


Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Frederik Pohl
The Reunion at the Mile-High (1989)


See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Sheila Finch
PAPPI (1989)


Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
The Originist (1989)


Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Martin H. Greenberg
Foundation's Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (Expanded Edition) (1997)

Barry N. Malzberg
The Present Eternal (1989)


Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Mike Resnick
Balance (1989)


Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Harry Harrison
The Fourth Law of Robotics (1989)


Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clement
Blot (1989)


Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

Christopher B. Rowley
The Black Ship (1985)


Kolmas raamat Fenrille tsüklist. Võrreldes teise raamatuga on möödunud 50 aastat. Peamafioosnik, kes eelmise raamatu lõpus Maale nagu aru andma viidi, on vahepeal saanud pageda Neptunile ja seal oma mõttekaaslastega ehitanud valmis "Musta laeva", et lennata Fenrille'le ja taastada enda võim. Planeedil käib aga ammune klannide vaheline kemplemine tolle sitikate poolt valmistatava igavest elu garanteeriva aine ümber. Hinne neli, sest oli jälle võrdlemisi ladus lugemine.
Teksti loeti vene keeles

Christopher B. Rowley
The War for Eternity (1983)


Tegevusliinilt teine raamat Fenrille sarjast. (kuigi kirjutatud esimesena, esimene tegevusliinilt on "The Founder" ja tegevusliinide järjekorras ma ka lugesin). "The Founderi" sündmustest on möödas 500 aastat. Maaon ka sinna järele jõudnud, esimeses raamatus kolonistid põgenesid Maa valitsuse eest. Planeedil valitseb muidu paras anarhia. Nimelt  elavad seal mingid sitikad, mis toodavad ainet, millest tehakse ravimit kui nii võib öelda, mille regulaarsel manustamisel elab inimene lausa igavesti. Nüüd aga olevat mingi keemik leidnud valemi, mille järale saab seda ka kunstlikult sünteesida, aga kuna turustus on maffiaklannide käes, siis keemik muidugi tapetakse ja see kellele õnnetu keemik usaldas valemi unistab kogu tootmise ja turu endale kahmata. Samal ajal jõuab pärale Maalt igavene uhke sõjalaev, mille komandör ei tunnista midagi muud kui enda võimu ja haarab jõuga kogu värgi endale. Kogu kemplemine käibki selle sitikate toodetud aine tootmistsükli endale haaramise ümber. Lõuks ilmuvad veel mingid poolmüstilised tegelased välja. Panen hindeks kolme, ikkagi autori esikromaan ja oli raskem lugeda kui "The Founderit".
Teksti loeti vene keeles

Tanith Lee
Elvenbrood (2004)


Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor oleks selle valmis kirjutanud 17-aastasena, siis, kui see tal esimest korda pähe tuli, võiks ju andeks anda - et noor alles ja ehk õpib veel. Aga 40 aastat sellist muna haududa... Hea küll, katsun nüüd teisel katsel nime meelde jätta ja edaspidi eemale hoida.
Teksti loeti inglise keeles

George Alec Effinger
Maureen Birnbaum After Dark (1989)


Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Stand: The Complete and Uncut Edition (1990)


Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes ühe korraliku käsiraamatuga teemal “milliseid vigu ei tohi pandeemia ohjeldamisel teha”. Žanriliselt kasutatakse silte horror, postapo, fantasy - ma ise ütleks, et tegemist on postapokalüptilise raamatuga kus on ka muid jooni. Ning ma ei väsi kordamast, et Stephen Kingi nimetamine õuduskuningaks on pehmelt üteldes vale, pigem on horror üks paljudest “pintslitest” mida ta kasutab. 



“The Stand” on kirjutatud aastal 1975 (esimest korda ilmus 1978) ning on autori viies romaan. Mis on mõnes mõttes huvitav nüanss - kui praeguseks räägitakse kuidas King kirjutab ehk teinekordki liiga pikalt siis tollal olid ta varasemad raamatud olnud “tavalise” pikkusega. Ning siis äkki tuli selline mürakas…


Raamatu pealkiri on pärit Bruce Springsteen’i palast “Jungleland”: 


Tonight all is silence in the world


As we take our stand


Down in Jungleland


Algne versioon raamatust oli ca 900 lehekülje kanti. Aastal 1988 võttis King ette ning kirjutas raamatu läbi ja üle, algsest trükiversioonist ca 400 lehekülge pikemaks, minu loetud ongi “complete and uncut” (“terviklik ja lõikamata”) versioon. Iva on siis selles, et algne versioon oleks olnud kirjastajate arvates tavamõõdus raamatutega võrreldes liiga kallis (kui oleks soovinud jätta hinna “tavaliseks”) sest lehekülgi ja “tinti” kulus ju märksa rohkem. Seega käiski King algmaterjalist karmide kääridega üle. Kümme aastat hiljem aga oli ta juba piisavalt kuulus ja mõjukas ning sai raamatu välja anda sellisena nagu just talle meeldis. Hilisema versiooni puhul on tegevus viidud tollasesse “kaasaega” - ehk siis toimubki aastal 1990.


Raamat räägib sellest kuidas ühes Ameerika nurgas hakkab möllama tapjaviirus mille sümptomid on hämmastavalt sarnased kergetele ülemiste hingamisteede haigustele. Köha, nohu, palavik - no teate küll. Paha lugu on aga selles, et kui gripp on enamasti üsna ohutu siis konkreetne tõbi võtab kiirelt maha 99,9% protsenti inimkonnast. See protsent on natuke puusalt võetud, iva on selles, et nii mõnigi linn sureb paari nädalaga täiesti tühjaks, mõnes teises jääb mõni üksik hing ellu. Juttu tulebki väga erinevatest inimestest, natuke algusepoole nende taustast ning mida edasi seda rohkem viivad niidiotsad üle Ameerika kokku. Tegevus toimub siis jah USA’s aga taustal on tõbi tühjendanud terve maakera. Ei mingit turvalist, cozy catastrophe’t, inimkonna langus on kiire ja jõhker. Algusepoole on juttu viiruse tööst, hiljem sellest kuidas inimkonna riismed üritavad Ameerikas hakkama saada.


Huvitav kuidas King oskab ikka lõpplahendusi leida. Kui üldiselt on liiga tihti kombeks panna lõppu eepilised lahingud, hull möll ja meeletu verevalamine siis Kingil on pigem kombeks kujutada kulgemist. Mõnikord on lõpus küll pöördeline sündmus aga see on nii mõnigi kord väga tagasihoidlik. St ei ole paatosest nõrguv tulevärk, pigem on midagi vaikselt nutikat. Ma ei ütle, et kas on ühte või teist, ei hakka spoilerdama. Küll aga on lõpupoole mitmed huvitavad arengud, mis panevad käsipõsakil mõtisklema, et: “Ahha, või siis nii, jajah muidugi võib ju minna ka nii.”


Kingile tüüpiliselt on ta osanud välja otsida väga omamoodi tegelasi. Enda üks lemmikuid on väga terava vaimuga kurt-tumm noormees Nick Andros, kes suhtleb teistega kirjutamise teel. Ta ei kohta pikka aega mitte kedagi, mingil hetkel jääb mõtlema, et kas äkki ongi alles jäänud ainult temasugused, kurdid ja tummad? Ühel hetkel kohtub Nick aga ühe teise mehega (Tom Cullen). Nick on väga rõõmus, ulatab kohe teisele valmiskirjutatud paberitüki - Tom vaatab seda ja ulatab tagasi: “Tead mees, mul on ainult kolm klassi haridust. Isa võttis mu siis koolist ära.” Tom ongi vaimselt tugevalt alaarenenud ning äärmiselt heasüdamlik mehekolakas… mille peale Nick mõtleb, et tea kas ongi alles vaid erinevate puuetega inimesed? Teate, loed seda kõike, elad tegelaste mõttemaailma sisse ja ohkad - kohutav, kohutav. Mingil hetkel kisub raamat ka silma niiskeks kui juttu tuleb lastest.


Või siis teismeline poiss, kes ei räägi, ainult uratab vahel, kui temaga rääkida siis ei olegi aru saada, kas ta mõistab ka rääkijat või mitte - kuid kelles on lähemal vaatamisel märksa rohkem peidus. Või siis vanem daam, kes aitab hädas mehepoegasid seatapul ning lõikab loomal kõri ropsti läbi niiet verd lendab igalepoole.


Teoses on mitmeid mõtlemapanevad ja meeldejäävaid stseene. Näiteks on üle maailma igalpool nii vaikne, et kuuleb trükimasinat pooleteise miili peale. Niimoodi siis hoiab üks tüdruk teise ellujäänuga vahepeal sidet - läheb tänavale ja kuuleb kuidas teine inimene trükib.


Kui rääkida hoiatustest siis on muuhulgas algusepoole terve peatükk stiilis "kodanik A aevastas, pühkis käeseljaga nina ning ulatas rahatähe kassiirile ja nakatas tema. Kassiir nakatas see päev nelikümmend inimest, läks õhtul sõpradega bridži mängima ja nakatas nemad. Bridžikaaslane läks õhtul kluppi ning nakatas seal enamuse..." Paneb ikka mõtlema küll.


Muuhulgas on see esimene raamat kus Kingil figureerib tegelane nimega Randall Flagg. Tal on Kingi universumis palju nimesid ja erinevaid nägusid, tumeda torni sarjas on ta näiteks Walter o'Dim. Deemonlik üleloomuliku võimetega olend, kelle läheduses inimesed tunnevad meeletut hirmu, lihtsurelikud ei julge talle silma vaadata, magavad inimesed näevad verdtarretavaid hirmuunenägusid. Ta on üldistatuna üks inimkonna vastane, kes erinevates teostes kogub enda ümber erinevad heidikuid ning nende abiga külvab kurjust ja terrorit üle maa. Seda ka siin raamatus.


King ise tahtis kirjutada midagi sarnast nagu “Sõrmuste isanda” - eepiline, laiahaardeline fantasy aga mis leiaks aset Ameerikas. Aga siis nägi ta saadet keemiasõjast, idee langes viljakale pinnasele ning idanes hoopis teine taim. Enda fantaasia-soovi väljakirjutamist alustas ta neli aastat hiljem “Laskuriga”. “The Stand”-is on vahepeal ka kohti mis vihjavad LOTRile kuna paljude tegelaste jaoks ongi elu peale esimest tõvehoogu üks suur reis, teekond avastamaks teisi ellujäänuid.


Fun fact - Metallica pala ja albumi pealkiri “Ride the Lightning” on pärit siit raamatust (peatükist 24). Metallica kitarrist Kirk Hammett on pajatanud nii:


“Kirk: I was the one who spotted the phrase ‘Ride the lightning’. It was when we were recording the first album, when we were staying the house of this guy named Gary Zefting. I was reading the book The Stand by Stephen King, waiting to do my parts, and I read that phrase. It stuck in my head, so I wrote it down and told James. He was, like, ‘Whoah, cool…’”


Huvitav oli lugeda sellist laiahaardelist tükki. Kui jõudsin kuhugi kolmesajandale leheküljele siis mõtisklesin, et selle aja peale hakkavad muidu raamatud pigem otsa saama. Antud juhul oli aga tonn veel ees ootamas. Samuti võttis lugemine ajaliselt päris palju (20.03 - 02.04, kaks nädalat) - enda jaoks pole küll ingliskeeles lugemine probleemiks aga protsess võtab ikka sutsu kauem aega kui emakeeles. Seega keskeltläbi 100lk päevas. Vahele pikkisin ka ühe teise raamatu aga üldiselt oli paar nädalat mõnusat kuningamaailmas uitamist. See oli ikka päris äge kogemus, sellist tiitlit nagu “lemmikautor” ei taha küll ühelegi kirjanikule külge panna aga on mõned, kelle raamatud teevad hingele pai. Lisaks - see võib tunduda pisiasjana aga neljakohalised lehenumbrid mõjuvad hoopis teistmoodi… seda ülevat tunnet ei oskagi kuidagi seletada. Tea kuidas viiekohalistega on…


Kui mahtudest rääkida siis tegelikult natuke imestan, et see on üks raamat, eriti kuna koosneb mitmest osast. Oleks võinud enda hinnangul vabalt olla näiteks kahest raamatust koosnev...diloogia? Või mis see sõna ka pole. Või isegi triloogia. Samas selline üks turske tükk pole ka paha, tegelikult on korralike telliste lugemine omaette maailm, mingil hetkel jõuab omamoodi zen kohale. Eks ta vahepeal mingil hetkel hakkas natuke õrnalt venima kui mingitsorti stabiilsus inimeste ellu hiilis. Ei hakka spoilerdama aga eks üldiselt on sellel kirjanikuhärral teinekord üht koma teist ikka varrukast tõmmata kui maailm liiga turvaliseks kisub.


Kokkuvõttes - äärmiselt mõnus raamat.



Teksti loeti inglise keeles

Henn-Kaarel Hellat
Naiste Maailm (1976)


Raamatu tegevus toimub Maaga väga sarnasel planeedil, Rendonil, planeet on naiste päralt. Tegelikult on kõik niivõrd sarnane Maaga, et autor peab kogu aeg rõhutama, et ei-ei, see pole Maa. Igaljuhul on mehed kui ebastabiilne element seal kokkukuivanud killuke, neid “peetakse” eraldi saarel ning lastakse vaid vahel range kontrolli all nädalaks naistega kokku. Loomulikult ei ole igal naisel seda õnne - tuleb olla sobivas vanuses (22-28), hea tervise juures ning omama kopsakat rahapakki. Ajastule omaselt ei ole raamatus mingit erootika, kogu kopuleerimise-faasist libisetakse sujuvalt üle - a la käsi puudutab kergelt kätt ja 9 kuud hiljem sünnib titt. Samas raamatus on kogu see armu-värk üldse teisejärguline.
 

Esimene osa räägib sellest, kuidas teadlane (loomulikult naine) Pilar tahab magistriväitekirja "Meeste tundeelu kajastusi möödunud sajandite kirjanduses" jaoks saada kokku ühe meeskodanikuga, kelleks on siis Gert. Noorte vahel lööb lõõmama armastus ning nad soovivad hakata elama koos perekonnana, jääda peale seda nädalat kokku. Seda ennekuulmatut kuritegu hakkab menetlema Armastuse Kohus, Rahvastuskomisjoni Presiidium koguneb erakorralisele istungile. Edasi läheb järjest põnevamaks, sekkub Rendoni Oikumeenline Naiskogu ning hakatakse Erakorralise Suure Konsiiliumi istungil uurima konflikti Rendoni Teaduste Akadeemia ning Rendoni Rahvastikukomisjoni vahel.
 

Idee tasandil on see kõik täitsa okei. Lisaks on esimene vasikas esimene vasikas. Lisaks polnud tollal ju tõupuhast algupärast ulmeromaani siinkandis väga palju kirjutatud. Kuid...
 

… vahele üks tsitaat raamatust: “Ikkagi on tegemist teatud tendentside suvalise esiletõstmisega, utreerimisega, kusjuures täiesti efektiivselt toimivad regulatsiooniprotsessid on uurija vaateväljast lihtsalt eemale jäänud.”
 

Kui minna lugemiskogemuse juurde siis see oli ikka täitsa kohutav. Ma lugesin ca 40lk esimest raamatut ära, siis hakkasin diagonaalis sirvima kuna autori stiil on kohutavalt puine, kantseliitlik ning tuim. Ma ise lootsin, et kui saab Pilari ja Gerdi kuriteokirjeldus läbi siis hakkab tulema huvitavam tulevärk, a la kohtukirjeldused või miks ka mitte teravmeelne sooteemaline targutamine. Aga hakkas tulema sellist Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee KK Poliitbüroo pleenumitüüpi kirjeldusi vaheldumisi piinliku filosofeerimisega. Endale meenus vägisi enda töökogemus suurfirmas, kus oli eraldi protsessijuhtimise osakond ja palju sarnaseid toetavaid rakukesi üle kogu masinavärgi kus inimesed said palka selle eest, et joonistasid kastikesi, tegid tuimi juhendeid kuidas käituda ning seda kõike pidid eesliinil erinevad klienditeenindajad kuidagi kliendiga suheldes nii kasutama, et oleks tõesti kasu heast plaanist mitte ei kukuks üks näotu masinavärk välja. Noh, me teame kõik mis tunne on olla suurfirma klient ja kui inimlik see suhtlus firmaga läbi klienditeenindaja meile tundub… No igaljuhul see raamat on lihtsalt hingetu. Ma isegi ei arva, et asi oleks eesti esimeses ulmeromaanis, pigem on (minu silmis) kirjanikke kellel ei õnnestu väga hästi see kirjutamise-värk, on raamatuid kus on hea idee ja kehv teostus. 
 

Seega ma olen ühtepidi päri, et esimene vasikas ning vaatame seda konkreetse ajastu kontekstis. Aga teisalt vaata seda raamatu mis iganes nurga alt - eesti esimene ulmeromaan, NLiidu paroodia, psühholoogiline romaan - no ei leia mina väga positiivseid noote üheski vaatevinklis. See oli autori kolmas romaan, ta oli tollal juba neljakümnenda eluaasta ületanud seega kogemust võis ka olla.
 

Aga tegelikult ma ei tahaks väga tümitamisse laskuda, see on liiga lihtne ja tegelikult üsna kasutu. Ma olen väga rahul, et selle teosega tutvusin kuna enda juuri tuleb tunda sest see, et teinekord on minevikus mõnevõrra piinlikke juhtumeid, on täiesti normaalne. Eriti kui vaadata kuhu eesti ulme on praeguseks välja jõudnud, kus mõnusalt loetavat kraami tuleb kogu aeg peale ja nii juba tükk aega - kusagilt pidi ju see kõik alguse saama. Seega müts maha ja kraaps minu poolt Henn-Kaarel Hellati ees.
 

Muide (osundan wikit), “sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja".”

Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Stand (1978)

Edward D. Hoch
The Overheard Conversation (1989)


 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Sheckley
Carhunters of the Concrete Prairie (1989)


Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles

Thor Peterson
Me kasvasime Maal (2019)


Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku:

“Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga. Autori soov on kõigest ja ainult, et seda romaani loetaks puhtalt lehelt – et lugejat ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.”

Heakene küll, las siis (hetkel) autori tagasihoidlik isiksus olla.

 

Raamat räägib peamiselt kolmest lapsest: Heldinist, Ustusest ja Valevist vanuses kümme kuni viisteist eluaastat. Nende teekond hakkab raamatu alguses peale Maalt, aga kiirelt liigutakse erinevate maailmade vahel, sest laste ja vanemate saatus on keeruline. Tegu on nimelt nõidadega, kelle kattevari ei kesta mugude seas lõputult - aga mitte nõidadega muinasjuttude mõistes. Igal lapsel on oma saatus ja oma tee, perekonna liikmete teed lahknevad juba üsna raamatu alguses. Raamatu sisust ongi natuke raske rääkida kellegi lugemisrõõmu rikkumata: raamatu oluline osa ongi tegevus, tulest, veest ja vasktorudest läbironimine, kus lõpus jälle harali otsad kenasti kokku sõlmitakse.

 

Keeleliselt tehnilises mõttes on raamat puhas ja üsna veatu. Üks viperus jäi silma - leheküljel 46 on juttu tegelasest nimega Elter aga igalpool mujal on ta Eltel.

Üks asi, mis jäi keelekasutuses silma - autor kirjeldab ebamäärasust veidralt. Massiliselt on kasutuses sõnad stiilis “mingit”, “kuidagi”, “miski”, “ilmselt”. Asi pole isegi selles, et need sõnad oleks head või halvad, aga nende abil loodud konstruktsioonid kõlavad vahel ebaloomulikult ja tuimalt. Eriti seetõttu, et kõrval on kohad, kus kõik käib väga täpselt - jäädakse viie minutiga magama (mis on veel isegi piisavalt ebamäärane ja samal ajal täpne) ja järgmises peatükis ärgates mõteldakse viis sekundit, kus ollakse (lk 164). Stiililiselt pole kumbki äärmus mõnus.

See toob raamatu järgmise vastuolulise punkti juurde. Kohati valdab autor keelt, mõtet ja sõna väga nõtkelt, näiteks leheküljel 29 on selline lõik:

„„Tule, mängime palli!”

Valev tõstis pilgu raamatult ja silmitses mõne sekundi arvustavalt väikevenda. Neil oli viis aastat vahet ja millegipärast meenus talle kusagilt loetud lause, et see on neil suurim vanusevahe elus - et praegu on tegu tüütu pägarikuga, kes tahaks kah teha kõike seda, mida vanem vend teeb, aga ei jaksa veel kuidagi… Ja et ühel päeval on nad mõlemad täiskasvanud ja vend on üks vähestest inimestest, kellele saab alati ja tingimusteta igas olukorras loota...“

No puhas kuld! Või kui minna aktsiooni maailma, siis peatükid 84 ja 86 on võrratud, Thor Peterson näitab neis enda tugevaimaid külgi.

Aga siis tulevad jällegi puised ja kuidagi jõuga surutud osad ning kahjuks on neid rohkem kui mõnusaid.

Lapsed on raamatu alguses lapsed, aga nad peavad kiirelt mehistuma ning ühtäkki ongi nii, et nad käituvad ja on nagu täiskasvanud. Jah, see saab tehniliselt niimoodi olla, nõuka-ajal räägiti küll ja küll kangelaslugusid pioneeridest, kes fašistidega võideldes sadadest meestest koosnevaid väeüksuseid juhtisid. Kui rääkida sedasorti karmides oludes kiirelt täiskasvanuks saamisest, siis seda tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rahulikumalt välja joonistada, jätta aega ka tegelaste sisemaailma avamiseks. Me võime GRRMi saaga seebisust ju kohati kiruda, aga tegelikult see muudabki ta tegelased inimlikuks, annab võimaluse nendega suhestuda, kaasa mõtelda. Thor Petersonil paljud asjad lihtsalt juhtuvad. Ühes peatükis räägib laps “emme” ja järgmises tulistab nii, et ajutükid lendavad ja verd voolab ojadena. Tõsi, vahepeal on lause või paariga ka kirjas, kuidas tal sees keerab ja see kõik on ta jaoks raske - aga siis saab see kerge ebamugavus imekiirelt mööda.

Mis muutub “Me kasvasime Maal” raamatus mingil hetkel ikka väga veidraks, on see, kuidas kõik tegelased olenemata vanusest ja soost räägivad pigem rämedalt nagu täiskasvanud mehed. Eks muidugi räägivad lapsed ka väga rõlgelt, aga siiski mõjuvad väljendid nagu “sitapoolne”, “perse” või “õhuvõngutamine” (rääkimise kontekstis) tiba häirivalt. Rääkimata sellest, et lapsed kasutavad vabalt sõnu nagu “arhetüüpne” (lk 117), “eufemism” (140), “kontekst” ja “käitumismuster” - jällegi, pole võimatu, aga mõjuvad nagu sadul sea seljas.

 

Autor on loonud oma maailma, kus on erinevad riigid, rahvused, kohati on ka näiteid keeltest. See kõik on napilt üle kahesaja lehekülje peale mahutatud. Õnneks on raamatu lõpus küll spikker, aga minu arvates kippus see kõik natuke liiga kirjuks kiskuma. Austan autori eesmärki maailmaloomel, aga selle taustal kippus kogu muu “värk” natuke lahjaks jääma. Kolme peategelasega saab lugeja mingil hetkel natukenegi rohkem sõbraks, aga kõik muu on paberõhuke taust. Lisaks on nimevalik muidugi maitse asi, aga Thunkaf Köö, Matnus Eshenu Sgel Raksta-Eming ja eld Fenüon Ulžiir on vaid vähesed, mille puhul tundub, et äkki see vint on natuke üle keeratud. Eriti, kui sedasorti nimesid on õblukese raamatu peale üle saja (ma ei tee nalja, vaadake mu jutu lõpus olevat viidet). Üks näide ka kohatisest nimedega uputamisest (lk 170):

„Valev hakkas nüüd juba tõepoolest vihastama. „Kuulge, ma ilmselt ei tea midagi olulist. Ma tean, et ma Olen Valev Illekeiu, Orfuka ohvitseri Vari Illekeiu poeg. Ma tean, et Õrfuka sai Krumpa lahingus Iüüa ja tema ellujäänud pooldajad põgenesid Sällalt. Ent see on kõik, mida ma tean. Ma tean, et Õrfuka vastane oli Tössin, kes on Sällaraa, aga võib-olla terve Sälla diktaator ja et seal pole olukord kiita ja et ta keerab sitta ka Riie seitsme mere ilmades ja mujalgi, kuhu ulatub. Ent mis tähendust on ühel sõjapõgeniku perel? Mida ma ei tea? Mis „majesteet"? Palun seleta see mulle ära, et ma ei arvaks, et see on rumal nali."“

 

Kellele see raamat mõteldud on? Hoolimata noortest peategelastest siis pigem ikka vanematele. Kui aga mõtelda sisulise poole pealt, siis jätab natuke nõutuks. Jah, on ulme. On huvitavat maailma ja põnevaid tegelasi. Aga teostus… see pole isegi siiralt halb, siis oleks asi lihtsam. Piinlik lugu, aga pähe tuleb sõna “keskpärane”, pigem natuke kaldus lahjemate kirjandusteoste poole.

 

Mulle tundub, et Petersonil on head kuiva püssirohtu küll, on väärt ideid ning madin on nauditav. Kui äkki panna kahasse kirjutama näiteks mõne “naistekaid” kirjutavad kirjanikuga? Minu arvates oleks see väärt eksperiment, sest Thor Petersoni kirjandus kipub välja kukkuma üsna korraliku “meestekana”, mis algusepoole on hillitsetum, justkui autor üritaks kirjutada midagi muud kui tavaliselt - aga siis murrab ikka tavapärane stiil välja. Kui aga lasta tegelaste osa kirjutada hoopis kellelgi teisel…? See oleks väärt proovimist. Minu arvates. Teise variandina on muidugi kasutada ära enda tugevaid külgi - igati kobedaid, stiilipuhtaid, mehiseid, verest ja higist tilkuvaid kaheksakümnendate Hollywoodi ulmemadina stiilis meestekaid võiks siit tulla küll ja küll. Loomulikult on hea, kui inimesed proovivad kirjutada ka tavapärasest erinevaid raamatuid – aga minu hinnangul praegune jutustus laste rasketest läbielamistest ei kukkunud just kõige paremini välja. Samas on see ju ka esimene vasikas..?

 



 

Raamatu kohta on natuke rohkem võimalik vaadata siit - http://syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_kasvasime_maal Samuti näeb sealt raamatu esimest peatükki ning lõpus asuvat nimeregistrit.

Natuke tuhnisin Internetis autori kohta. Nimelt on Thor Peterson peategelane Siim Veskimehe vahendatud anonüümse autori följetonides “Kuidas tehakse IT-d”. Samuti on Thor Peterson mitme Siim Veskimehe raamatute kaanepildi autor (näiteks "Pilvelinnuste ajastu langus" ja "Ennesõjaaegne kullakarva").
---------------------
Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - http://www.algernon.ee/node/1174

Teksti loeti eesti keeles

Robert Kurvitz
Püha ja õudne lõhn (2013)


"Püha ja õudne lõhn" on lugu põhjalikult läbi mõeldud ulmelises pooltänapäevases maailmas, kus peategelased ajavad juba teist aastakümmet müstiliselt kadunud lapsepõlvesõbrannade jälgi, jõudes selle läbi avastusteni kogu nende maailma koos hoidva reaalsuse kohta.
 
Tugevused:
+ Erakordselt hästi kirjutatud tekst lopsaka sõnavara ja imekauni lauseehitusega. Vähestel kirjutajatel on lootust jõuda sellise sõnaseadmise oskuseni.
+ Ajaloolised sündmused, maailma geograafia jm pole laisalt ja sunnitult ette vuristatud, vaid peidetud möödaminnes mainitud killukestesse, mille põhjal tuleb ise järeldusi teha.
+ Vestlused mõjuvad usutavalt ja päriseluliselt, mitte teatraalse lavastusena.
+ Sündmused ja isegi lõpplahendus pole ette nämmutatud. Asjadest aru saamine eeldab lugejalt terava mõistusega kaasa mõtlemist ja vihjete märkamist.
+ Põhjalik ja originaalne ulmemaailm, mis ei korda klišeesid.
 
Kuidas kellelegi:
+/- Mitmed äratuntavalt ZA/UM-ilikud stseenid (Nihilist.fm ja K. Kenderi sarnases stiilis)
 
Puudujäägid:
- Peatükiti ebaühtlane jutustuse stiil ja kvaliteet. Mõjub, nagu oleksid mõned kohad kirjutatud erinevate autorite poolt ja see lõhub teose terviklikkust.
- Peatükk „puudujate nimekiri“ mõjub nagu järeleaitamistund neile, kes ei viitsinud ise mõelda. Kui autor tahtis tagada, et info on arusaadav, olnuks elegantsem teha seda rohkemate ja selgemate laiali puistatud vihjetega.
- Kõigest hoolimata jäävad mõned otsad isegi kaasamõtlejatele liiga lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles