x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2019", "sort"=>"hinne", "suund"=>"asc", "captures"=>[]} saadi 50 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Mario Pulver
Simulatsioon (2019)


Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Viin ja margarita (2019)

Ander Skarp
Viin ja margarita (2019)


Idee? Kusse idee oli? Nojah, olgu, 0,1 ikka oli, ülejäänud 0,9 oli Vendade oma.
Teostus oli, ütleme, idee originaalse osa vääriline. Taheti jälkusi kirjeldada, aga ei olnud kuigi jälk. (Nagu enamjagu õudukaid pole kuigi õudsed). Ja tarbimisühiskonna nippide kirjeldus on kah veidi kulunud võte.
Kokkuvõttes on mul lugemisele raisatud ajast kahju. Kuid ühe lisapalli saab lugu selle eest, et autor ausalt ära ütles, kelle idee see idee on ;) .
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Kahitud kuningatütar (2018)


Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Teraskõht (2019)


Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles

Mario Pulver
Simulatsioon (2019)

Alastair Reynolds
Revenger (2016)

Adrian Ross
The Hole of the Pit (1914)


Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles

Leonid Kaganov
Magija (2011)


Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Slow Bullets (2015)


Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Project Mastodon (1955)


Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles

Mario Pulver
Simulatsioon (2019)

Siim Veskimees
Teraskõht (2019)

John W. Bloch
Witch, Witch, Burning Bright (1972)


"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

John W. Campbell, Jr.
Piracy Preferred (1930)


Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Slow Bullets (2015)


Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme
Haakrist ja ajarelv (2019)


Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Obelisk Gate (2016)

Paolo Bacigalupi
The Children of Khaim (2018)


Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)


Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)


Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles

Henri Hundu
Ravitseja (2019)

Mary Gentle
Ash: A Secret History (2000)

Risto Isomäki
Sarasvatin hiekka (2005)


 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Kaks pistet rebase jalga (2018)


Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
A Darkling Plain (2006)


Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Gahan Wilson
* (1972)


Ilmunud ka pealkirja all "Inksplot" või vähemalt on copyright registreeritud selle nimega. Eks Wilson oli illustraatorina tuntumgi ja nii on ta ka sellele lühikesele jutule lisanud 16 illustratsiooni, mis muidugi teevadki asja märksa haaravamaks.
Asub härrasmees hommikust sööma ja märkab pimestavvalgel laudlinal musta täppi. Annab teenrile käsu korralagedus likvideerida, aga varsti ilmub täbla ta kabinetti töölauale. Ja nii edasi - pöörad aga korraks pilgu kõrvale, on täbla kadunud, kuid peagi ilmub kuhugi mujale ja on... natuke nagu suurem. Pöördub härrasmees abipalvega tuttava esoteeriku poole. Esoteerik torgib täblat terava pliiatsiga ja oletab, et tegemist võib olla taime seemnega, aga see järeldus teda ei päästa.
Teksti loeti inglise keeles

N. K. Jemisin
The Obelisk Gate (2016)


Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Tobias S. Buckell
The Blacksmith's Daughter (2018)


Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi
The Children of Khaim (2018)


Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Ross
By One, by Two, and by Three (1887)


Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimase alamžanri. Loo motiiv on samuti hästi tuntud: okultistliku rituaali käigus välja kutsutud põrguline (või miski taoline) ei allu enam väljamanaja kontrollile ning võib muutuda ohtlikuks talle endale. Jutu tegelased on loo alguses üliõpilased Cambridge'is ja sel nn manajal on suguvõsas ülalpool olnud pistmist nõiduse ja nõiaprotsessidega. Aga muidu on ta sümpaatne tüüp, väheseltsiv, aga intelligentne ja sõbralik. Üsna raske uskuda, et nii meeldivana kujutatud tegelane võiks selleks, et vabaneda ebameeldivana tunduvast onust 1) minna välja märja teo peale ja 2) kasutada selleks tumedaid jõudusid, mille ohtudest ta vägagi teadlik on. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, konservatiivses stiilis. Jutu pealkirja seosest süžeega ma siiski aru ei saanud.
 
Jutt ilmus 1887. aastal Inglismaal ajakirjas Temple Bar anonüümselt. 1913. aastal võttis USA ajakiri Strand sealt selle loo ja avaldas ilmselt autorilt luba küsimata ja allikale viitamata, juurde kirjutas suvalise autorinime - Stephen Hall. Stephen Halli nime all valdati ka hilisemad kordustrükid, kuni 1980-ndatel tuvastati loo õige kirjutaja.
Teksti loeti inglise keeles

Paolo Bacigalupi Tobias S. Buckell
The Tangled Lands (2018)


Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Mari Järve
Esimene aasta (2011)


Algul teen natuke reklaami - üks niššikas ostu-müügi-vaheta-kingi FB grupp on loodud just ulme jaoks - https://www.facebook.com/groups/1967289303382887/ . Just sealt ma ise ka tolle raamatu ostsin. Kusjuures tegelikult ma sihtisin hoopis muid raamatuid aga siis vaatasin, et kolmeka eest võiks ju eesti ulmet olla küll. BAASi-kriitikud küll väga kõrgelt ei arvanud... aga kolmeka eest võiks raamatut olla ju küll. RR'is on ka raamat üsna odavalt müügis, muide.
 
Ning oli ja on ka tõesti väärt raamat! Kuna mu eelmine lugemine oli Pautsi krimka siis ilmselgelt oli lihtne paremaks minna. Aga isegi täiesti tavalisel skaalal on tegu väga hea postapokalüptilise ulmega, kus maailm on hädas Indiast vallapääsenud ebolaviiruse erilise vormiga. Raamat keskendubki sellele, kuidas Eestis maailmalõpp üle elada, selline mõnus eestimaine värk, kus tegevus toimub tuttavates kohtades ning inimesed on ka luust ja lihast. Lisaks on raamatut natuke, moka otsast nimetatud ka "naistekaks". Ilmselt siis seetõttu, et teoses on laipu vähe, verd ei lenda, keskendutakse hoopis sellele omalaadsele Noa laevale, kes üritab kogu kaose sees elus püsida. "Cozy catastrophe" on see väljend, mida võib julgelt kasutada.
 
Kui täpne olla siis on üldse küsimus, et kas tegu ongi ulmega sest võimalus, et mingi tõbi maailmas valla pääseb, pole üldsegi mitte võimatu. Vahepeal natuke uurisin, Mari Järve on kirjutanud veel ka raamatu "Klaasmeri", peaks olema samamoodi fantasy, mis on tegelikult üsna "tavakirjandus" kerge ulmelise nüansiga.
 
Enda lemmiktegelane oli "Esimeses aastas" Lumi, maal elav vanem naine, kes ei arva kehtivast riigist ning tehnikasaavutustest suurt midagi, kes üritab siin maailmas hakkama saada nii nagu seda maal sajandeid on tehtud. Pole tal ei elektrit ega üht vihjetki moodsale elule.
 
Tegelaskujudest rääkides - ilmselt on ka teistel lugejatel veider tunne kui mõni tegelane kannab sama nime kui enda mõni sugulane, tuttav. Kuna enda lapse nimi on Leemet siis oli päris huvitav lugeda, kuidas nimekaim raamatulehtedel tegutseb.
 
Mari Järve on õppinud geenitehnoloogiat, raamatu kirjutamise ajal oli molekulaarbioloogia doktorant. Seega teab hästi, millest kirjutab.
 
Tore on avastada selliseid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Shadow Captain (2019)


Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Leonid Kaganov
Mne povezjot (2006)


Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

John W. Campbell, Jr.
Solarite (1930)


Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Holly Black
White Cat (2010)


Sarja nimi on Curse Workers ehk siis umbes nagu "needustega töötajad". Eks läbi ajaloo on ikka nõiaprotsesse peetud, nagu on olnud ka eriskummaliste võimetega inimesi. Ning kuigi paljud neist on olnud ravitsejad, jäävad külarahvale ju paremini meelde õnnetused, salapärased surmajuhtumid ja muu säärane.
 
Kirjeldatud maailmas sai USA valitsusel 1920ndate lõpus needustest nii kõrini, et need keelati seaduse jõuga ära. Inimsed aga, keda kahtlustati mingite veidrate vigurite tegemises, suleti sunnitöölaagritesse - sealt siis ka sõna "töötajad", väljaspool olijate jaoks hirmuseguselt põlgliku varjundiga, sees olijate jaoks uhkuseasi. Sest kuna esialgu puudusid igasugused testid võimete kindlakstegemiseks, veedeti neis laagrites ikka pikka aega. Nagu teada, toob millegi ärakeelamine kaasa keelatu populaarsuse kasvu ja selle koondumise ettevõtlikumate inimeste kätte. Nii ongi tollest ajast saadik Ameerika needustegevus kuue tugeva perekonna ja nende poolehoidjate käes - võib öelda, et tegemist on maffia analoogiga.
 
Olgu veel öeldud, et needuse/loitsu kasutamiseks peab mõjutatavat palja käega puudutama, seetõttu sunniti kõik kahtlusalused kindaid kandma ja hiljem levis see mood ka tavainimeste seas. Samas saab võlujõudu, peamiselt needustevastast, koondada ka esemetesse. Muidugi on töötajad erinevad: kes tapab oma puudutusega, kes toob õnne või õnnetust, kes mõjutab tundeid, kes kustutab mälu või asendab selle võltsmälestustega jne. Kõige haruldasemad on transformerid, need, kes võivad suvalise asja või olendi muuta millekski muuks. Seejuures on needused tugeva tagasisidega: kellegi tapmise järel kärbub töötajal endal midagi - heal juhul on see näiteks sõrm. Ning võõra mälu kustutaja võib kergesti oma nimegi unustada.
 
Tegevus toimub nö meie ajal. Peategelane Cassel on töötajate perest pärit 17-aastane noormees. Tema vanaisa on maffiapealiku kunagine surmamanaja, kellel pole enam väga palju sõrmi alles. Isa oli õnnemuutja, nüüdseks surnud. Ema on tunnetemõjutaja ning istub parajasti vangis, sest "mõjutas" endale märgatava osa ühe miljonäri varandusest. Casseli vanim vend näib minevat vanaisa teed, keskmine isa teed, ainult vaesele Casselile on lapsest saadik selgeks tehtud, et temal võimed paraku puuduvad. Tõsi küll, ta on väga veenev valetaja ning osav tõenäosuste rehkendaja, mis aitas tal käivitada kooli kihlveokontori.
 
Casselil on üks piinav mälestus. Lapsepõlves sõbrustas ta maffiapealiku omavanuse tütrega, unenägude mõjutajaga. Kuid kolme aasta eest tappis ta tüdruku - ta ei mäleta, kas tõesti seepärast, et tüdruk näis eelistavat ta keskmist venda, mäletab ainult verist tüdrukut ja verist nuga enda käes. Vennad aitasid jälgi peita, ametlikult on tüdruk teadmata kadunud, aga eks selline asi häirib Casseli romantilisi suhteid - koolis mõne meeldiva neiuga suheldes vaevab teda alatasa sama küsimus: kas mul võib tekkida tahtmine ka see tüdruk tappa?
 
Loomulikult pole miski nii, nagu esialgu näib, ja reaalsusest õigema ettekujutuse saamine käibki kokku täiskasvanuks saamisega. Mis tundub olevat üks Holly Blacki lemmikteema, sest sellele keskendus ka Modern Faerie triloogia. Mis ei tähenda aga kaugeltki, nagu kuuluks romaan YA valdkonda. Pigem võib see täiskasvanud lugejale tema noorepõlve võltsarusaamu meenutada. Muidugi saab ka noorem lugeja ehk lugedes targemaks, sest peksa saab Cassel enne mitte just päris õnnelikku lõppu kõvasti. Ehk siis moraal oleks klassikut tsiteerides: "Elu oodatust on vahel tõpramgi." Olgu veel lisatud, et Modern Faerie meeldis mulle rohkem, praegu läks lõpp oma pidevate suunamuutustega veidi liiga kirjuks. Aga kaks osa on ju veel lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Kuues Maa (2018)


See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oleg Divov
Predatel (2001)


Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Executioness (2011)


Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Dave Hutchinson
Europe at Dawn (2018)


Naguteada, pidi "Euroopa sügis" jääma ju üksikteoseks, ei mingeid järgesid, autorile lihtsalt tundus, et on jõudnud jutustamisega kohta, kus võiks ehk lõpetada. Ent kuna raamat sai positiivset vastukaja ning müüs hästi (kõikjal peale Eesti), siis tellis kirjastaja kaks järge. "Sügise" lõpus oli kokk Ruudi toonud paralleelmaailmast ära mõned inimesed. Loomulikult läks siis järgmise osa, "Kesköö", nende endi ja nende maailma tutvustamisele. Oletusega, et kolmas osa, "Talv", tõmbab siis otsad kokku. Aga ei ole Hutchinson suurejooneliste finaalide mees. Mõned asjad said ehk selgemaks, aga uusi küsimusi tuli kuhjaga juurde, hoopis uue tausta sai Ruudi isa jne.
 
Ja ega mingit otsustavat lahendust ei too ka "Koidik". Jällegi saab vastutahtmist selle (ja teise) maailma niiditõmbajatega suhtlev Ruudi mõnes asjas targemaks ja lubab midagi ära korraldada, aga kas ja kuidas see tal õnnestub, jääb lugejatele välja mõelda. Nagu eelmised, koosneb seegi romaan (minu arvates) väga mõnusatest kildudest, milles kellegagi juhtub midagi veidrat, mis jääbki lõpuni lahti seletamata.
 
Paar episoodi toimuvad jälle Eestis. Näiteks estofiil Alice'iga. Huvi Eesti vastu tekkis tal siis, kui sattus nooruses nägema filmi "Tallinn pimeduses". Tuli siis ja tegi pedas (nn Tallinna Ülikool on ikka väga kummaline väljamõeldis) magistritöö. Ning kui Šoti vabariik avas Tallinnas oma saatkonna, pääses Alice mõne aja pärast sinna tööle - kõige tähtsusetumaks mutrikeseks, kultuuriatašee abi abiks. Asjad kipuvad aga vägisi viltu kiskuma. Läbikukkunud luuletajast abikaasa armukadetseb, kui mõni kultuuriüritus arvatust pikemaks venib. Aga venib näiteks seepärast, et šoti folkduo, kelle esinemist Alice pidi korraldama, läheb juba esimese laulu ajal publikuga kaklema ja järgmised tunnid veedab Alice nendega politseis. Siis, juhtumisi hetkel, kui kedagi tähtsamat kohal pole, ilmuvad saatkonda kaks eestlast, pakivad kilekotist ja kaltsudest välja kulla ja kalliskividega kaunistatud pealuu, kuulutades, et see kuulub pühale Magnusele ja et nad tahaksid selle šotlastele tagastada. Nagu kõik šotlased, teab ka Alice, et Magnuse kolp on oma kohal Kirkwalli katedraalis, aga eestlased ajavad oma joru, et mingil ajal läksid kolbad vahetusse ja õige on nende käes. Alice lubab kolba analüüsiks pedasse asjatundjate kätte viia ja järgmisel nädalal tagasi tuua. Järgmisel nädalal aga selgub, et sellist meest, kelle kätte Alice kolba andis, pole pedas kunagi töötanud, teda - ja ka Alice'i - pole ühelgi turvakaamera lindistusel. Ning kodust on luuletaja kuhugi ära kadunud. Närvide rahustuseks ja enese varjamiseks pageb Alice Käsmu loomemajja, mis peaks talviselt tühi olema. Ongi suht tühi, aga kolm värskena tunduvat laipa ootavad teda seal ometi: abikaasa, saatkonna luureülem ja veel keegi. Et kui siis selles olukorras ilmub keegi, kes teeb ettepaneku ametit vahetada ning kulleriks hakata, on sellest raske keelduda.
 
Sellised väikesed viperused toimuvad romaani käigus mitmete inimestega. Ka siis, kui nad juba kulleritööd - või midagi sarnast - teevad. Korraks ilmub segadust tekitama ka vana Juhan, kes eelmises osas joomase peaga kämpingusse sisse põles. Üldse, harva olen ma kohanud - kuidas nüüd öelda - nii paindliku ajateljega romaani. Täpsemalt, tundub lausa, et igal tegelasel on oma ajatelg, millel liikumised ei käi üldse mitte võrdse kiirusega. Nii näiteks tundus korraks, et kohtusid ja vestlesid kaks inimest, kellest ühe jaoks oli teatav sündmus minevikus, teise jaoks tulevikus. See ei olnud etteheide, liiatigi oli vastav hoiatus juba eelmises osas, kus noorema Ruudi restorani külastas mõnevõrra vanem Ruudi ja tahtis midagi rääkida. Noorem ei võtnud siiski vedu ja ähvardas politsei kutsuda.
 
Mulle Hutchinsoni stiil meeldib ja suureks plussiks oli seegi, et lugedes ei saanud kunagi kindel olla, mis edasi saab. Võibolla peaks nüüd eelmised osad uuesti ette võtma ja proovima vihjeid kokku klapitada.
Teksti loeti inglise keeles

Steven Brust
Dragon (1998)


Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Executioness (2011)


Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Blacksmith's Daughter (2018)


Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Jana Vagner
Vongozero (2011)


Ütlen kohe ära, et raamatule on on kirjutatud ka järg "Живые люди" aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Samuti pole seda autorit rohkem eesti keelde tõlgitud. Õnneks on raamat kenasti loetav ka üksikuna, lool on igati korralik lõpp.

Sisust, kasutan väljalõiget raamatututvustusest: "...apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda."

Raamatul on huvitav loomislugu. Jana Vagner kribas algul blogisse järjejuttu, see meeldis lugejatele, kokkuvõttes kirjutas autor selle romaaniks kokku. Tegu on ta esikromaaniga, mille kohta käiv tagasiside on kohati... huvitav. Näiteks kritiseeritakse lauseehitust - nimelt on tihti laused justkui liiga pikad. On tõesti pikad, seitsmeteistkümnerealine lause on täiesti tavaline - ning teate milline nauding on neid lugeda! Algab ühest kohast, liugleb kõrvalteemasse, hüpleb tagasi, põikab kolmandas suunas - puhas rõõm!

Või siis peategelane, noor naine Anja, on mõne lugeja jaoks liialt neurootiline. Kardan, et selle kriitika taga on taaskord autori stiil, kus suur osa tegevusest toimub Anja peas. Ning kui mõtleme, et raamatu taustaks on ülemaailma apokalüptiline kaos, kus miljonid inimesed surevad gripi erilisse ja kiirestikulgevasse kurva lõpuga vormi - pole ju ime, et peas on teinekord virr-varr ning meel on tume. Minu jaoks ongi üks selle raamatu põhiväärtuseks inimese sisemaailm, kus üheltpoolt rebitakse ema süda pooleks keeruliste inimsuhetega, kus mehe "ex" ja poeg mehe eelmisest suhtest satuvad ootamatult lähedasse seltskonda.

Kus teiselt poolt on külm, väga külm - tegevus toimub karmis vene talves, kus autodega rühitakse suurlinnadest ning tõvest kaugemale põhja, eesmärgiks Vongozero järv, kus perekonnal asub vana jahimaja. See roadmovie tüüpi raamat meenutab endale mitmeid talviseid autosõite Lapimaale läbi külma Soome - tõsi, meil oli taustaks turvaline elu, ei mingeid ähvardavaid teelisi, kes on valmis kütuse eest kõhklemata tulistama ning tapma. Kuid siiski, see üdini tungiv pakane on tuttav. Raamatu üheks äärmiseks kõvaks plussiks (heh-heh) ongi see karm miinus, mis tegelased korralikult proovile paneb.

Kui vaadata raamatu miinuseid (ei, mitte temperatuuri) siis kohati asjad "juhtuvad" kuidagi väga lihtsalt. Tegelased satuvad plindrisse ning siis ühtäkki rebitakse kusagilt torukübarast jänes välja. Noh, nagu näiteks Jules Verne "Saladuslik saar", kus igasugused maavarad asuvad kenasti kohe maapinnal. Muide - see ei vähenda kummagi raamatu väärtust, lihtsalt selle kallal saaks natu-natuke norida.

Nojah, бот так. Üks tõeliselt hea leid, mis on täiesti arusaamatul põhjusel raamatupoes kõvasti alla hinnatud. Ütleksin lausa, et on alahinnatud raamat. Tõesti loodan, et Vagnerilt tõlgitakse ka muid raamatuid eesti keelde.

Stiilinäide leheküljelt 301:

"Viis pikka tundi pöördekohani hoidsin mõlema käega rooli ja vaatasin ette, hüplevat kõikuvat haagist, kõrvale, mööda ujuvat osavõtmatut puudemüüri, ja taha, tujukalt siuglevat tühja teed, mille meie rattad üles kündsid; ma ei suutnud rääkida ega kuulnud enam midagi, sest igaüks neist kolmesajast minutist oli pilgeni täis ootust — midagi peab juhtuma, kindlasti, aga mis ja millal ja kas ma jõuan ära arvata — ning õige varsti Marina, kes lõpuks minu pilgu selles neetud peeglis kinni püüdis, kuigi ma üritasin teda oma pilguga mitte riivata, vakatas poolelt sõnalt ja neelas alla kõik, mis kavatsenud öelda, tõmbas häälekalt ninaga õhku ia istus edasi vaikides, peites näo tüdruku karvasesse kapuutsi."
Raamatu järgi on Venemaal tehtud seriaal "Эпидемия (Вонгозеро)", esimene osa tuli 2019 aasta 10. aprillil.

Ahjaa, enda lemmiktegelane selles raamatus oli Koer.

Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke Stephen Baxter
The Light of Other Days (2000)


Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi Tobias S. Buckell
The Tangled Lands (2018)

4.2019

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles

John W. Campbell, Jr.
Twilight (1934)