x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 24 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Paolo Bacigalupi
The Children of Khaim (2018)


Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Blacksmith's Daughter (2018)


Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Executioness (2011)


Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Steven Brust
Dragon (1998)


Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi
The Children of Khaim (2018)


Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke Stephen Baxter
The Light of Other Days (2000)


Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles

Tobias S. Buckell
The Executioness (2011)


Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Obelisk Gate (2016)

Risto Isomäki
Sarasvatin hiekka (2005)


 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Obelisk Gate (2016)


Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Jana Vagner
Vongozero (2011)


Ütlen kohe ära, et raamatule on on kirjutatud ka järg "Живые люди" aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Samuti pole seda autorit rohkem eesti keelde tõlgitud. Õnneks on raamat kenasti loetav ka üksikuna, lool on igati korralik lõpp.

Sisust, kasutan väljalõiget raamatututvustusest: "...apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda."

Raamatul on huvitav loomislugu. Jana Vagner kribas algul blogisse järjejuttu, see meeldis lugejatele, kokkuvõttes kirjutas autor selle romaaniks kokku. Tegu on ta esikromaaniga, mille kohta käiv tagasiside on kohati... huvitav. Näiteks kritiseeritakse lauseehitust - nimelt on tihti laused justkui liiga pikad. On tõesti pikad, seitsmeteistkümnerealine lause on täiesti tavaline - ning teate milline nauding on neid lugeda! Algab ühest kohast, liugleb kõrvalteemasse, hüpleb tagasi, põikab kolmandas suunas - puhas rõõm!

Või siis peategelane, noor naine Anja, on mõne lugeja jaoks liialt neurootiline. Kardan, et selle kriitika taga on taaskord autori stiil, kus suur osa tegevusest toimub Anja peas. Ning kui mõtleme, et raamatu taustaks on ülemaailma apokalüptiline kaos, kus miljonid inimesed surevad gripi erilisse ja kiirestikulgevasse kurva lõpuga vormi - pole ju ime, et peas on teinekord virr-varr ning meel on tume. Minu jaoks ongi üks selle raamatu põhiväärtuseks inimese sisemaailm, kus üheltpoolt rebitakse ema süda pooleks keeruliste inimsuhetega, kus mehe "ex" ja poeg mehe eelmisest suhtest satuvad ootamatult lähedasse seltskonda.

Kus teiselt poolt on külm, väga külm - tegevus toimub karmis vene talves, kus autodega rühitakse suurlinnadest ning tõvest kaugemale põhja, eesmärgiks Vongozero järv, kus perekonnal asub vana jahimaja. See roadmovie tüüpi raamat meenutab endale mitmeid talviseid autosõite Lapimaale läbi külma Soome - tõsi, meil oli taustaks turvaline elu, ei mingeid ähvardavaid teelisi, kes on valmis kütuse eest kõhklemata tulistama ning tapma. Kuid siiski, see üdini tungiv pakane on tuttav. Raamatu üheks äärmiseks kõvaks plussiks (heh-heh) ongi see karm miinus, mis tegelased korralikult proovile paneb.

Kui vaadata raamatu miinuseid (ei, mitte temperatuuri) siis kohati asjad "juhtuvad" kuidagi väga lihtsalt. Tegelased satuvad plindrisse ning siis ühtäkki rebitakse kusagilt torukübarast jänes välja. Noh, nagu näiteks Jules Verne "Saladuslik saar", kus igasugused maavarad asuvad kenasti kohe maapinnal. Muide - see ei vähenda kummagi raamatu väärtust, lihtsalt selle kallal saaks natu-natuke norida.

Nojah, бот так. Üks tõeliselt hea leid, mis on täiesti arusaamatul põhjusel raamatupoes kõvasti alla hinnatud. Ütleksin lausa, et on alahinnatud raamat. Tõesti loodan, et Vagnerilt tõlgitakse ka muid raamatuid eesti keelde.

Stiilinäide leheküljelt 301:

"Viis pikka tundi pöördekohani hoidsin mõlema käega rooli ja vaatasin ette, hüplevat kõikuvat haagist, kõrvale, mööda ujuvat osavõtmatut puudemüüri, ja taha, tujukalt siuglevat tühja teed, mille meie rattad üles kündsid; ma ei suutnud rääkida ega kuulnud enam midagi, sest igaüks neist kolmesajast minutist oli pilgeni täis ootust — midagi peab juhtuma, kindlasti, aga mis ja millal ja kas ma jõuan ära arvata — ning õige varsti Marina, kes lõpuks minu pilgu selles neetud peeglis kinni püüdis, kuigi ma üritasin teda oma pilguga mitte riivata, vakatas poolelt sõnalt ja neelas alla kõik, mis kavatsenud öelda, tõmbas häälekalt ninaga õhku ia istus edasi vaikides, peites näo tüdruku karvasesse kapuutsi."
Raamatu järgi on Venemaal tehtud seriaal "Эпидемия (Вонгозеро)", esimene osa tuli 2019 aasta 10. aprillil.

Ahjaa, enda lemmiktegelane selles raamatus oli Koer.

Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Project Mastodon (1955)


Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Slow Bullets (2015)


Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Slow Bullets (2015)


Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Gahan Wilson
* (1972)


Ilmunud ka pealkirja all "Inksplot" või vähemalt on copyright registreeritud selle nimega. Eks Wilson oli illustraatorina tuntumgi ja nii on ta ka sellele lühikesele jutule lisanud 16 illustratsiooni, mis muidugi teevadki asja märksa haaravamaks.
Asub härrasmees hommikust sööma ja märkab pimestavvalgel laudlinal musta täppi. Annab teenrile käsu korralagedus likvideerida, aga varsti ilmub täbla ta kabinetti töölauale. Ja nii edasi - pöörad aga korraks pilgu kõrvale, on täbla kadunud, kuid peagi ilmub kuhugi mujale ja on... natuke nagu suurem. Pöördub härrasmees abipalvega tuttava esoteeriku poole. Esoteerik torgib täblat terava pliiatsiga ja oletab, et tegemist võib olla taime seemnega, aga see järeldus teda ei päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Philip Reeve
A Darkling Plain (2006)


Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Mairi Laurik
Kaks pistet rebase jalga (2018)


Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

John W. Campbell, Jr.
Twilight (1934)

John W. Bloch
Witch, Witch, Burning Bright (1972)


"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Teraskõht (2019)

Mario Pulver
Simulatsioon (2019)

Mario Pulver
Simulatsioon (2019)


Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Teraskõht (2019)


Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles