x
Päringule {"kuu"=>"4", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 54 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)

Alastair Reynolds
Grafenwalder`s Bestiary (2006)


Üsna lihtsakoeline kättemaksulugu, kuid moodustab koos "Spiooniga Europalt" ning "Teemantkoertega" eestikeelses kogumikus "Spioon Europalt" korraliku komplekti. Kõik need kolm lugu aitasid minu jaoks Reynoldsi universumit paremini mõista, kui varem "Orpheuse raamatukogus" ilmunud "Suur Marsi müür", millest ma ei mäleta suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Diamond Dogs (2001)


Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
A Spy in Europa (1997)


Hindaksin pigem samanimelist eestikeelset kogumikku, kui selles sisalduvat kolme lugu eraldi, aga võta näpust - seda kogumikku BAASis lihtsalt pole.
Spioon Europal oli sissejuhatuseks täitsa hea jutt, mõnusalt sünge ja puändiga. Ei midagi eriliselt head aga ka ei midagi halba. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

(:)kivisildnik
( : ) see oleks nagu eile olnud (2018)


Poliitikorrektselt öeldes on tegu kivisildniku tuntud headuses tekstiga.  
 
Ausalt öeldes on autor suutnud end aga ületada, sest mina ei suutnud siit isegi ühelegi mõistliku mõttepojukese varju fantoomilegi küüsi taha saada.  
 
Kahjuks BAAS ei võimalda negatiivseid hindeid anda.  
 
Aga võrreldes minu senise halvima hinnanguga kivisildnikule /jamps kuubis!/ on tegu umbes kategooriaga "imaginaarühik korda jamps astmes kaheksa".
Teksti loeti eesti keeles

Jules Verne
?Le Tour du monde en quatre-vingts jours? (1873)


Ulme võite tänapäeval kohe unustada, kuid XIX sajandi teise poole olme kirjeldus on igati asjaks.
Kui hetkeks kõik odavlennufirmad unustame...
Ning veel meeldib mulle teost läbiv poliitiline ebakorrektsus. Kujutage ette, mida säärase raamatu autoriga praegu tehakse.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)


Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles

Phyllis Eisenstein
In the Western Tradition (1981)


See juba täitsa meeldis. Võib-olla on asi sümpaatses perioodis - filme Wyatt Earpist ja tema kaasaegsetest on eriti kevadeti mõnus vaadata. Kõiksugu probleemidele leiduvad neis kadedustäratavalt lihtsad ning konkreetsed lahendused. Aga peab ka märkima, et naisautoril on õnnestunud meessoost peategelast täitsa usutavalt kujutada. Naispeategelasest rääkimata.
 
Sisu kohta vast piisab, kui öelda, et tegu on minevikuvaatamise looga.
Teksti loeti inglise keeles

David Drake
Time Safari (1981)


Üpris kollane lugu sellest, kuidas dinosauruste ajastusse jahiretki korraldatakse. Palju tulistamist, tagaajamist ja mõni imeline pääsemine. Autor oli vähemalt üritanud tegelaste individuaalsusega veidike vaeva näha, aitäh sellegi eest.
Teksti loeti inglise keeles

Ervin Õunapuu
Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017 (2017)


Seda kogumikku ei ole miskipärast Stalkeri-nimekirja arvatud. Võib-olla sellepärast, et tegu on PÄRISkirjanikuga, kes avaldab oma loomingut PÄRISkirjandusajakirjades. Miks nood aga trükivad meeleldi Õunapuud, mitte aga näiteks samamoodi verest ja surmast nõretavaid Maniakkide Tänava jutte, jumal teab.  
 
Ühest küljest on kena, et antud lood -- ja neid pole mitte vähe, üle neljakümne; kõik ei ole siiski ulme, aga lõviosa küll -- on kõik ühtede kaante vahelt leitavad, teisalt aga tuleb must masendus peale, nähes missugust saasta PÄRISkirjandus ära trükib.  Igatahes kui autor seadis endale lugeja mugavustsoonist välja viimise, siis on ta sellega hakkama saanud. Paraku... kipub ta IMHO liialdama sellesamaga, mida minus tekitab suurem osa Stephen Kingi loomingust -- nimelt tülgastust. No mis eesmärk saab olla mõneleheküljelisel jutukesel, kus poeg tuleb sõjast, ema pahandab kingi mittetoomise pärast ja käseb hüpata. Poeg hüppabki... peaga vastu lage, ajud väljas ja toss niisamuti. Üldse on nende kaante vahel ohtralt kõiksugu väändunud fantaasia sünnitatud surmatemaatikat -- surnuid ja libasurnuid, groteski ja irratsionaalse loogika fantasmagooriad.  
 
Lühidalt öeldes, lugeda oli (mõne erandiga) häiriv, tekkivad emotsioonid vastikud, minu niigi madal lugupidamine eesti PÄRISkirjanduse vastu langes veelgi. Hindele andsin tervelt ühe tähekese juurde puhtalt bibliofiilsel põhjusel: et nüüd ei pea iga juttu enam eraldi tohutuist ajakirjahunnikuist otsima, vaid seda saasta võimalik ühtede kaante vahelt leida.
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)

Darren Shan
Lord Loss (2005)


Ütlen kohe ära, et elupõlise nuputõstjana ma ei saa vähemat hinnet anda põhjusel, et tekstis figureerib tõsiselt malehaige deemon. Lugu ise on sihuke keskmise väärtusega young adult õudukas.  
 
Grubbs Grady on parajalt üleannetu teismeline, kes ühel päeval koju tulles avastab oma vanemad ja õe hirmsal kombel seintele laiali määrituna. Järgnenud politsei ja psühhiaatritega suhtlemisest vabastab šokeeritud mehehakatise väljailmunud saladuslik onu, kelle juures Grubbs avastab oma suguvõsa kohta üsna šokeerivaid üksikasju. Et paljud sugulased on noorelt tapetud; et suguvõsa kummitab libahundi needus; et ainus viis needust tagasi pöörata on pöörduda abi saamisest ülemdeemon Lord Lossi poole, kes -- piltlikult öeldes topib aktiveerunud libahundigeenid tagasi pudelisse, aga selleks peab abipaluja deemonit malematšis võitma. See viimane ei ole muidugi lihtne, sest lisaks tavalisele mänguvälisele deemonisegamisele on Lord Loss ka väga kõval tasemel  nuputõstja. 
 
Deemoniga malemängu kirjeldus on teksti parim osa.
Teksti loeti inglise keeles

Aleksei Pehhov
Požiratel duš (2005)


Teine sarja Veter i iskrõ eellooks liigituv lühem tekst pealkirjaga Hingeõgija annab pildikese nekromantide maagia meetoditest, kui põhjala barbarite külla jõuab oma otsinguil nekromant. Küla on just asunud ründama draug, mistõttu nekromant võtab ette manalase kõrvaldamise, mis ei ole üldsegi mitte kerge töö. Eriti kui sellega on väga seotud otsingu siht -- pea sadakond aastat tagasi julmuse eest nekromantide seast välja heidetud maagi pärand.
Teksti loeti vene keeles

Aleksei Pehhov
Tsena svobodõ (2005)


Jutus kohtab esimest korda sarja Veter i iskrõ peategelast snaiper-vibukütti Nessi ning saame teada, miks ta romaanide alguseks on kolinud oma kuulsusrikkalt lahingutandrilt võimalikult kaugele. Nimelt kirjeldab jutt aega, mil noor haldjasõdade kangelane juhtumisi juuksekarva võrra võllapuuga kohtumisest pääseb. Pikk ja mõlemalt poolt halastamatu aadrilaskmine haldjate ja inimeste vahel peaks just-just lõppema rahulepinguga, kuid tseremoonial saab üks haldjate delegatsiooni liige noole kaela. Maruvihased haldjad on veendunud, et tapjaks on inimene, aga kuna mõrtsuka jäljed viivad elaniketa kõnnumaale, siis nõutakse teejuhti, kelleks ongi viimasel hetkel köievangust pääsev Ness. Ootamatuid üllatusi tuleb muidugi ka jälitamisel.
 
Korralik tekst.
Teksti loeti vene keeles

Aleksei Pehhov
Iskra i veter (2008)


Sarja lõppakord tekitas kahetise tunde. Ühest küljest on tegu grandioosse epopöa kõikide liinide loogilise kokkutõmbamisega. Teisalt aga jäi kuidagi halb maik deus ex machina lahendustest ja neid on vaat' et rohkemgi kui sõrmi ühel käel. Näiteks kui kuristikku kukkumisel tabab peategelast äkki vaimupuhang ning ta leiutab hõljumisloitsu enne kuristiku põhja jõudmist... või kui seltskond jääb laviinidest puretud varemetesse lõksu, siis on tegu just ainukese muistse ehitisega kogu mandril, mille keldris on ikka veel toimiv kuumaveeallikas... jne jne
 
Algul jäi mulje, et autor on asunud jõudsalt ja hoolimatult peategelaste seltskonda harvendama, aga ei -- isegi kaks köidet tagasi hukkunud Laen reanimeeritakse!
 
Midagi positiivset ka.
-- Heade peategelaste arvele saab kanda vaid 2 põhipaha elimineerimist 6st.
-- Leiab selgitust Siala kroonikate kangelase varas Garreti pidev silme ees virvendamine. Tõsi küll -- põhjusest, miks viimasest demiurg on saanud, õnnestus mul mööda vaadata.
-- Lõpuks seletatakse ka maagia alused lahti. Nimelt on maagial kolm algallikat -- Jõud, Valu ja Armastus. Kui valged maagid kasutavad oma loitsudes vaid esimest ja mustad vaid teist, siis hallid lähtuvad hoopis kolmandast. Aga nagu te kõik ju teate, armastusega võib mägesid liigutada. Seda nende kaante vahel lõpuks ka tehakse.
 
Ikkagi oleks sarja tagumistest köidetest võinud ühe teha.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Timothy Zahn
Blackcollar: The Judas Solution (2006)


Blackcollarite eriüksuse tegemised tulnukate poolt vallutatud maalaste endises dominioonis on Zahni kirjandustee esimene romaan. Paarkümmend aastat (!) hiljem pöördub kirjanik veel korra sama seltskonna juurde tagasi. Oli seda siis vaja?!... Mul on sarja esimese kahe ja selle kolmanda lugemise vahel umbes samasugune ajavahemik (ja palju loetud ulmet), loomulikult on ka maitse pisut muutunud, aga et nii palju...
 
Tegu on põranda all tegutseva endise eriüksuse kahe samaaegselt toimuva operatsiooniga. Käsk 1: murda sisse teisel planeedil asuvasse tulnukate staapi. Käsk 2: murda Maal taas sisse konserveerituna ja ligipääsmatuna seisvasse endisse Maa kaitsekeskusse. Mõlemad on loomulikult mission impossible. Hoolimata sellest, et vaenupooled mängivad kogu aeg mängu "me teame, et te teate, et me teame, et te teate jne". Tulnukate lollust arvestades ei ole ime, et programm saab küllaga täidetud.
 
Miks 1?
Sest andke andeks, aga kui raamatu point lühidalt kokku võtta, siis piltlikult öeldes tšuktš kõnnib vene piiripunkti ja teatab, et venelased -- tõmmake kogu Siberist uttu, sest tal on leiutatud üks antivenelasevahend, siis Moskvas ei hakka keegi seda isegi ära kuulama. Aga mitte nii nagu nende kaante vahel juhtub.
Teksti loeti inglise keeles

Gordon R. Dickson
The Monster and the Maiden (1976)

Siret Campbell
Beatrice (2017)

Helga-Johanna Kuusler
Verevalla varandus (2018)


Selle loo võiks liigitada etnoõuduse alla, ehkki märke on ka fantasy-maailmast. Mingeid paralleele võiks tuua Eesti kirjandusest "Süvahavvaga" (haud, veri, õua-õua).
 
18. sünnipäevale lähenev Ivo asub koos ema ja noorema õega elama Lõuna-Eestisse Verevalla külasse, mille kohta Google'ist vähe andmeid saab. Tavapärane Eesti elukorraldus ei näi selles paigas toimivat. Enamik inimesi on siniste silmadega ja n-ö normaalseid tundub olevat ainult paar peret. Ovo saab kohe aru, et midagi on viltu ja asub asja uurima. Tema pea lõikab nagu... ma ei tea mis. Näiteks kui ta une pealt voodist maha kukub ja lömastab roti, tõmbab ta kohe seose umbes samal ajal surnud naisega külast - nad pidid olema üks ja seesama hing. Hingeloomad/linnud on üks märksõnu. Aga selles keerulises struktuuris on haldjad, inimeste ja haldjate järeltulijatest poolhaldjad, marras (käändub marda, marrast) Mardo, kes on surmakuulutaja ja oskab linnuks moonduda (õigemini - aeg-ajalt moondub ta inimeseks), püha mets, võluveega allikas, suure tamme sees elav metsaisa, tüüp nimega Põrgu (kes elab Manalas), küla vardjatekogu, seestunud kehad ja nii edasi. Kõik on kuidagi seotud ajlooga - esialgu näib, et 19. sajandiga, aga tegelikult läheb kõik veel kaugemale minevikku. Skeem on segane ja kas ka Ivol endal on selles mingi koht mitte? Üldiselt väsitavad liiga keerulised ja ebaloogilised sündmuste jadad ja arusaamatud motiivid "Verevalla varandust" lugedes ikka tõsiselt ja pikapeale tekib huvipuudus, sest vastus järgmistele loogiliselt tõusetuvatele küsimustele võib olla ükskõik milline ja ükskõik kui jabur. Nii et kui lugemisel jääb päev vahele, siis olin juba täiesti nõutu - Ivo ja teine neam-vähem päris inimene Luukas valmistuvad Verevalla kirikusse tungima, et leida sealt... aga mis see oli, enam ei mäleta? Surnukeha, vaim, nõiaraamat, varandus? Ei meenu ja nagu ei huvita ka enam. Eriti romaani lõpuosa läheb kuidagi eriti tempokaks ja infoküllaseks, nii et lööd lihtsalt käega.
 
Nii et jutt on lobe, laused korralikult sõnastatud ja nii edasi, on "Verevalla" fantaasiaküllasus kordades üle minu vastupanuvõime.
Teksti loeti eesti keeles

Timothy Zahn
The Evidence of Things Not Seen (1986)


Otsene järg samade tegelastega lühiromaanile Cascade Point. Stiililt samasugune, ehkki pisut rohkem krimivallast. Piltlikult öeldes meenutab paleoarheoloogide tööpõldu, kus üheainsa leitud hamba järgi kontrueeritakse kogu väljasurnud elukas.
 
Järjekordse kontrahtiga reisile asunud tähelaeva navigaator saab šoki, nähes oma teisiku kadumist -- selgituseks: liikumismeetodiks on riukalik meetod, mis viib laeva paralleeluniversumite kokkupuutepunkti, kus navigaator kohtub hulga iseenda erinevate koopiatega. Eeldatavalt sai teisik surma. Ja hakkabki siis meeskond arutama, miks ja kuidas võis tolles teises universumis kapteniks olev navigaator üldse surma saada. Järeldused on üllatavad.
 
Ei oska krimiulmest suurt lugu pidada.
 
Teksti loeti inglise keeles

Timothy Zahn
The Broccoli Factor (1990)


Sihuke nunnu jutt, meenutas Asimovi samatüübilisi lühilugusid, näiteks "My Son The Physicist". Ega ma lõppu ära küll aimanud.
Teksti loeti inglise keeles

Timothy Zahn
Cascade Point (1983)


 Lühiromaan pälvis 1984. aastal Hugo ning see on Zahni sulest ainuke auhinnaline kirjatükk, kui mitte arvestada aastate jooksul korjunud kolme ajakirja Analog lugejaküsitluse trofeed. Mis on üsna kummaline, sest Zahnilt on tegelikult ka paremaid jutte ja mitte ainult üksikuid. Aga eks auhinna pälvimiseks peavad paljud asjaolud soodsalt kokku langema ning vähemalt minul on küll hea meel, et mehel on trofee kapis olemas.
 
Lugu ise on järgmine: Kosmoselaev sooritab rutiinset kaubavedu. Jõutakse sihtkohta, aga rahvarohke metropoli asemel leitakse eest täiesti elutu planeet. Kus pealegi polegi mitte kunagi mingit kolooniat olnudki. Üsna kiiresti jõutakse järeldusele, et ju läks midagi ruumiaukude läbimisel valesti ja jõuti välja alternatiivsesse universumisse, mis tõstatab aga veelgi aktuaalsema küsimuse -- et kuidas siis koju tagasi jõuda.
 
Tulevärki ja tulnukaid siit loost ei leia. Pigem arutluskäiku, suhtedraamat ja tehniliste nüansside kirjeldusi. Ei saa öelda, et tahaks juttu üle lugeda. Nagu ka seda, et samal teemal poleks mulle teisi tekste pihku jäänud. Võimalik küll, et Zahni oma on üks varasemaid. Aga autoril on tõesti paremaid tekste.
Teksti loeti inglise keeles

Lester del Rey
For I Am a Jealous People! (1954)


Ma olen siis selle asja esmaarvustaja, tuleb välja. Kuna BAAS on juba 20 aastat vana ja see tekst pole kellelegi enne ette sattunud, siis vaevalt et ma sisust rääkides kellegi lugemisrõõmu rikun.
 
Maailm on sattunud tulnukate invasiooni sihtmärgiks. Kui tähelaevad välja jätta, on nad tehnoloogiliselt Maast ca 50 aastat ees ja esmaklassilised laskurid. Nii et on kõvasti sõdimist, kuid Maal on lootust. Paraku kipuvad tulnukaid aitama ilmastikunähtused - taktikaliselt kõige sobivamal hetkel sekkuvad nende poolel tornaadod, maalaste tagalat rüüstavad rohutirtsuparved jne.
 
Loo peategelane on Arkansase pastor-evangelist, väga jumalakartlik, aga samas siiski suhteliselt mõistlik - tema parim sõber on salvava huumorimeelega ateist. Invasioon jõuab nende kodukohta, pastori perekond tapetakse ning teda ja sõpra võetakse vangi, et nende kulinaarseid omadusi uurida. Seal siis teevad nad juhuslikult tähtsa avastuse - pole kahtlust, et Jumal on olemas ja ta on maalastele ja tulnukatele ühine. Neil õnnestub põgeneda ning peategelasel on korraga suur probleem - et kui tulnukad on maalaste asemel äravalitud rahvaks saanud, kes peavad püha sõda, et patust inimkonda hävitada, kuidas peab siis tema jumalateenrina asjasse suhtuma. Lõpuks suhtub muidugi loogiliselt - tundub, et Jumal on Abrahami ja teistega tehtud lepingud puruks rebinud, aga ärgu muretsegu, inmkond on väärikas vastane.
 
Ei tule vast üllatusena, et kõnealune temaatika allakirjutanut eriti ei köitnud ning seda peegeldab ka hinne.
Teksti loeti inglise keeles

John W. Campbell, Jr.
Who Goes There? (1938)


Jutt on muidugi raju ja omast ajast ees - siit kiirgab ju otse Dicki moodi paranoiat. Hinne on kompromiss uuenduslikkuse tunnustamise ja lapsikuste peale ohkamise vahel. Hirmus kahju igatahes, et ta rohkem ei kirjutanud.
Teksti loeti inglise keeles

Timothy Zahn
The Broccoli Factor (1990)


Selle paarleheküljelise laastu võiks lausa anekdootide sekka liigitada.

 

Tüübid üritavad tehisintellekti rakendada, aga kuna viimane vajab küpsemiseks sama palju aega kui normaalne laps -- nende käsutuses olev IT on vaid paari-aastase põngerja vaimsel tasemel -- siis kõik taandub põhimõtteliselt Murphyle: igaüks, kes ütleb "lihtne nagu väikese lapse käest kompvek ära võtta", pole kunagi proovinud väikese lapse käest kommi ära võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Lois McMaster Bujold
Barrayar (1991)


Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles

Mark Hansom
The Beasts of Brahm (1937)


Inglismaa maapiirkond, ilmselt 1930-ndad. Nooremapoolne abielupaar Rodney ja Helen sõidavad öösel kodu poole, kui leiavad teelt lebava surnukeha - see on nende hea tuttav Charlie. Mees on jõhkralt tapetud, ent samas võiks vigastuste järgi arvata, et seda on teinud hoopis loom. Charliega koos olnud sõbranna on kadunud ja kui ta mõne aja pärast teadvusetult kaevanduskäigust leitakse, ei oska ta juhtunu kohta rääkida muud, kui et pimedusest ilmusid Charlie selja taha käed, haarsid kõrist ning hakkasid kägistama-rebima. Selline on sündmuste algus.
 
Kriminulli/põneviku atmosfääris kulgev lugu hakkab tasapisi võtma üleloomulikku suunda. Piirkonnas näib luuravat mingisugune olevus, kes tegutseb öösiti, kellest on näha vaid hõõguvad silmad ja kes võiks olla näiteks rändtsirkusest põgenenud tiiger. Ent vilksamsi nähakse hoois pooleldi ahvi, pooleldi hiigelsuure neegri sarnast koletist. Kahtlused langevad hiljuti sündmuspaikade lähedusse häärberisse elama asunud krahvile Corvinus Brahmile, kelle eraklik eluviis, saabumine Kesk-Euroopast (kus lollid kohalikud krahvi sõnul uskuvat tema vähese suhtlemisvajaduse ja teadlasele omase raamatutesse sukeldumise pärast, et tal on leping kuradiga) ja muud kummalised asjaolud jäävad silma Rodneyle ja tema sõbrale - nemad selle loo koos lahendavadki, nii et politseil jääb üle vaid kõrvalt vaadata.
 
Rohkelt dialoogi sisaldavast romaanist ei ole põhjust oodata sügavust ja kõrgkirjandusele omaseid tunnuseid, küll aga leiame taolisi võtteid nagu "süütu noore naise päästmine viimasel hetkel", Ida uskumiste müstifitseerimine, ootamatuid karjatusi või pööranguid sündmustes, mille peale tegelased on otsekohe šokis ja muid taolisi muhedaid nippe, mis eeldavad väga lihtsat lugejat. Ühesõnaga - väga sümpaatne lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Kaanepilt on ka hea - 2001. aasta kordustrükil on reprodutseeritid esmatrüki kujundus.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Profession (1957)


Hea Doktor oskas ka niisuguse omajagu ajuvaba idee ümber üpris korraliku jutu kirjutada. Seda tuleb hinnata.
 
Teaduse populariseerijana on tal mitu lugu, milles kirjutatakse iseseisva mõtlemise oskuse tähtsusest. Näiteks ka selline, kus kõik on minetanud peastarvutamise võime, kosmoselaeva kõige kallim osa on arvuti ja järsku siis keegi tuleb jalustrabavale mõttele igasse kosmoselaeva kümme kunstarvutajat toppida arvuti asemel. See on umbes samast klassist kui maailma muutev idee, mida praeguse loo peategelane novalasele maha püüdis müüa. Oluline vahe on, et kui peastarvutamise lugu on lühijutt, siis see siin on lühiromaan. Ainest aga nii palju ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
A Meeting with Medusa (1971)


A.C.Clarke'i jutt, millele 1972. aastal omistati Nebula ulmeauhind. Peategelaseks kapten Howard Falcon, kes elab üle hiigelsuure heeliumiga täidetud õhulaeva "Queen Elizabeth IV" katastroofi. Tänu tehnoloogia arengule suudetakse Falconi elu päästa, aga selle hinnaks on suurema osa bioloogilise keha kaotus. Tegemist on maailmas ainulaadse olendiga - küborgiga. Arusaadavalt võimaldab tehnika Falconil taluda enamat kui inimestest pilootidel ja ta saadetakse ekspeditsioonile Jupiterile. Just nimelt sellele planeedile, mitte Saturnile, nagu eelmine arvustaja hoolega viidanud on. See päikesesüsteemi gaasihiid on üks mõistatuslikumaid taevakehasid meie lähistel. Inimkond katsetab kuuma vesinikuga täidetud palliga dirižaablitaolist laeva, et laskuda Jupiteri atmosfääri sügavustesse. Esialgu siiski kõrgematesse kihtidesse, kust leitakse elu. Tegemist on üpris realistliku kirjeldusega kohtumisest tundmatuga. Autori sulest kumab läbi soovitus mitte sekkuda, vaid jälgida, õppida ja oodata teise poole initsiatiivi. Lugu on peamiselt tegevust kirjeldav, tegelased pigem õhukesed, Falconi suhe inimkonnaga pole mu meelest piisavalt reljeefne ja lugu on kuidagi lõputa. Seepärast on natuke üllatav Nebulaga pärgamine. Jah, elu kujutamine on siiski huvitav ja usutav, millest on kinni haaranud mitmed teised. Seega hea lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Edgar Pangborn
The Music Master of Babylon (1954)


Mulle on üldiselt vastumeelt idiootlikult käituvate peategelaste lood, olgu need nii hästi kirjutatud kui tahes. Hea küll, see siin oli pikast üksiolekust sõgedaks läinud ja seda võiks isegi uskuda, aga ikkagi: miks ma pean sellisest lugema? Samastuda temaga ei anna, talle kaasa elada ka mitte...
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
A Dance with Dragons (2011)

4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Andrus Kivirähk
Rehepapp, ehk November (2000)

Andrus Kivirähk
Mees, kes teadis ussisõnu (2007)

Nikolai Karajev
Kšetra Rozenberga (2018)


November 1919. Revalis, ühel surnuaial, mõtiskleb Otto Rosenberg (19.07.1888-26.11.1919), õpetlane, japanoloog, budist. Ta on raskelt haige, suremas. Mõtted liiguvad igavikulistel budistlikel radadel. Tema kõrvale pingile istub mees, samuti Rosenberg, aga Alfred. Hüpliku vestluse käigus selgub, et Alfred Rosenberg on saabunud tulevikust, aastast 1946. Põhimõtteliselt istub ta Nürnbergis ja ootab kohtuotsuse täideviimist. Tal on põhjust arvata, et Otto teab "Tõelist Sõna", mille abil saaks ajaloo käiku muuta, Saksamaa katastroofist päästa ja A. Rosenbergi natsionalistlikud ideed ikkagi ellu viia. Otto on elanud Jaapanis kloostris budistliku sekti juures ja midagi ta teabki, aga ei pea õigeks seda Alfrediga jagada. Mingi hetk saabuvad kalmistule veel kaugemast tulevikust veel kaks ajaloolist tegelast, Julius ja Ethel Rosenberg...
 
Omapärane lugu, mille sügavusi ja varjatud hoovusi ei ole mina võimeline Ida filosoofiate ja religioonide mittetundmise tõttu isegi mitte aimama. Seepärast selline lühitutvustus. "Ksetra" tähendab sanskriti keeles püha välja. Jutt on eesti keelde tõlgitud venekeelsest käsikirjast, tõenäoline originaali pealkiri oleks "Kšetra Rozenberga".
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mart Raudsaar
Pepsi, viin ja raketid (1999)


Nomaeitea... olles just lamepealiste ... vabandust, lamemaalastega kokku puutunud, tundus lugu nendetaoliste "argumentatsioonina". A' ju mul jääb kujutlusvõimet vajaka.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander
Uus suur maailm (2018)

Kristjan Sander
Uus suur maailm (2018)


Kristjan Sander kirjutab harva, millest on väga kahju, aga kui ta seda teeb, siis kirjanduslikul tasemel hästi. Hea meel on tõdeda, et ta pole pildilt kadunud, mida tõestab värskelt ajakirjas "Algernon" ilmunud jutt "Uus suur maailm".
 
Käesolev on lugu ühest endisest arheoloogist, kes kunagiste välitööde käigus on endale saanud võime kogeda surnud inimeste viimaseid hetki enne siit ilmast lahkumist. Näha läbi nende silmade, lugeda nende mõtteid, isegi tajuda surmavalu. Peategelane on loo algushetkeks juba kolm aastakümmet politseiuurijaid aidanud saamaks kätte senitabamata kurjategijaid. Vanahärra teeb seda omal soovil või pigem sisesmisest tungist. Lühikeses loos arenevad kaks eraldi liini - käesolev, milles peategelasele antakse eriline uurimisobjekt, ja minevik, kus taustaks kirjeldatakse esimesi kogemusi arheoloogiapäevilt. Tegevuse arenedes saame teada, et asjasse on segatud agentuurid (loogiline), mis sellist (inim)võimet oma kasuks rakendada püüavad, kuid see pole kindlasti tüüpiline vandenõuteooria lugu. Kaugelt mitte. Heaks puändiks oli tõdemus epiloogis, mis üllatas meeldivalt ja põimis varasemad peened vihjed tekstis kenasti kokku.
 
Olles värskelt lugenud M. Vetemaa "Valgelinnu maailma", kangastus mu ees suhteliselt sarnane psühhedeeliline maailm, milles tegutseb midagi üleloomulikku. Kuid erinevalt viimasest, valdab Sander mu meelest vaks paremini olustiku kirjeldamist. Ma kujutasin end esimestest ridadest alates nendesse piltidesse. Niivõrd detailsed ja samas parajate portsudena, et ei hakkaks venima. Ka meeldis mulle, et liialt poldud keskendutud peategelase sisekaemustele, mis surmaeelse või -järgse kogemise kirjeldamisel kirjanike puhul enamasti reegliks kujuneb. Sanderi sõnakasutus on vahe ja terav. Pistelised ja lühidad torked vanahärra arvamustena tänapäeva maailma kohta olid headeks maiuspaladeks. Tugevaks plussiks usutav Eesti paikade ja tegelaste kasutamine ulmejutus. Lugu ise jättis piisavalt küsimusi õhku - olgu selleks siis professori aim seansi tulemuse osas või üldse täpsem seletus võime kohta. Mõned pisiasjad siiski olid, mis silma jäid: agent, kes endale joogiks piima võtab (võib-olla liigne "troop"), kohatine puine dialoog (eriti võrreldes hästi voolavate kirjeldustega), mõni väike asi veel, aga need polnud määravad. Kokkuvõtteks väga meeldiv lugemine ja mis peamine - bradburylikult mõjus!
Teksti loeti eesti keeles

Adam-Troy Castro
Hiding Place (2011)



Tüüpiline Castro, vähemalt võrreldes tema muu loominguga, mis mulle pihku on juhtunud. Ehk siis on võetud idee-hüpotees ning seda hakatakse siis filosoofiliselt lahkama. Sedakorda on tegu kauge tulevikuga, kus abielu institutsioon on asendunud isiksuste psüühilise liitumisega. Kosmoses aga toimub mõrv. Ja nüüd ongi seadustorkijatele paras kont hambusse visatud: kas liitteadvus saab olla süüdi asjades, mis toimus enne indiviidide liitumist?
Teksti loeti vene keeles

Markus Vetemaa
Valgelinnu maailm (1999)


Katariina ja Andri on siin romaani venivust ja peategelase ebameeldivust põhjalikult käsitlenud ning mul tuleb nendega nõustuda. Raamat oleks võinud olla mõnisada lehekülge lühem, sest kohati pidi lugema üsna sarnaseid (sõnaderohkeid) sisekaemusi. Areng oli ju toimunud, aga ikka küsis tegelane 400 lk möödudes neid samu küsimusi. Muidu haakis romaan hästi enda külge ja kui katsed tõsisemaks läksid või üldse sõidule mindi, oli põnev küll. Kui alguses arvasin, et lugu on kõik kuidagi teaduslikult seletatav, siis poole loo pealt võis veenduda, et tegemist siiski rohkem fantaasiaga. Aga Markus Vetemaa kirjutab väga ladusalt ja hästi, mistõttu leheküljed pöördusid kiirelt. Tõepoolest midagi täiesti teistsugust meie skeenes. Hea raamat kindlasti!
Pisike mitteoluline märkus: raamatu sisekaanele on tutvustuseks kirjutatud midagi mikrobioloogidest, kuid pigem oli tegu kas neuro-, raku-, molekulaarbioloogide, biokeemikute või farmakoloogidega. Seos mikrobioloogidega jäi kuidagi hõredaks.
Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist
Hommikukohv (2017)


Võib ju vaielda, et kas tegu on ulmega või pikaleveninud pühapäevahommikuse anekdoodiga ajalehesabast, aga muhe.
Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Ancillary Justice (2013)


Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Timothy Zahn
Hero of Cartao. Part Two: Hero`s Rise (2003)

Timothy Zahn
Hero of Cartao. Part One: Hero`s Call (2003)

Timothy Zahn
Hero of Cartao. Part Three: Hero`s End (2003)


Tegu on Star Warsi universumis toimuva jutukesega, mis on ilmunudki StarWarsi ametlikus ajakirjas. Ilmselt on just sellepärast Hero of Cartao jaotunud kolme ossa, mis tegelikult moodustavad ühtse terviku. Ja ilmselt ka sellepärast on tegu tüüpilise ajakirjamaterjaliga, mis pärast läbilugemist üsna kiirelt ähmastub ja meelest kipub minema.
 
Ajaliselt paigutub lugu aega, mil senaator Palpatine on juba erivolitused kätte saanud, kuid jedisid pole veel hävitatud ning keskendub planeedil Cartao asunud kloonimistehase probleemidele. Tehast rekvireevivad kõigepealt Vabariigi väed, siis mässajad ning üsna loogiliselt hävib lõpuks kogu kupatus. Üksiku kohapealse jedi ponnistused on juba eos määratud liiva jooksma, kuna kogu sündmusteahel ongi Darth Sidiouse poolt mõeldud jedide diskrediteerimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Orphans of the Sky (1959)


Minu arust on igati õiglane seda teost hinnata sama hindega kui Aldissi "Non-Stop'i", kuigi vead ja voorused (mida eelarvustajad on mõlema puhul põhjalikult loetlenud) on neil väga erinevad. Jah, Heinleini romaan on tuimem ning kuivem, aga paremini läbi mõeldud; Aldissi oma on (sihilikult) palju elavam. Heinleinil on lõpp magedavõitu, Aldissil aga mõned muud asjad (millest ma värskes "Algernonis" veidi kirjutan: http://www.algernon.ee/node/1126 ). Üks Heinleini tegelastest on ka siin kalkuleeriv ja manipuleeriv lurjus, tema loomingust suurt osa läbiv karakter. Aldissi romaanist nii vahedat tegelast ei leia, kuid too on jällegi inimloomuse suhtes üldistavam. Tänapäeval mõjuvad siiski mõlemad aegununa, nii et loeme mõlemad rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Brian Aldiss
Non-Stop (1958)

David Zindell
The Broken God (1993)


Järgnev tõestisündinud lugu jutustati mulle ühest tuttavast abielupaarist kes käis kinos vaatamas üht kriitikute poolt kõrgelt hinnatud Eesti filmi. Vaatasid mees ja naine filmi ära, istusid autosse ja hakkasid sõitma kodu poole, kuhu on umbes 10 kilomeetrit. Esimesed 9 kilomeetrit ei öelnud kumbki sõnagi, siis aga lausus naine mehele sõnad mis jäid ka selle autosõidu ainsateks:  
 
"Misasi see siis nüüd oli?"  
 
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
 
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.  
 
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.  
 
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...  
 
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.  
 
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.
Teksti loeti inglise keeles

Iain M. Banks
Look To Windward (2000)

Iain M. Banks
The Hydrogen Sonata (2012)

Iain M. Banks
Surface Detail (2010)

Iain M. Banks
Matter (2008)

Iain M. Banks
Excession (1996)


Üks lemmikuid Iain M.Banksi Kultuuri sarjas.
Avo andis ligi 20a tagasi sündmustikust väga hea kokkuvõtte. Vaidleks vaid niipalju, et Banks oma teosest ülevaadet ikka ei tundunud kaotavat ja suutis lõpuks pinge päris üles kruvida.
Soovitan kõigile, kes naudivad nii väiksemõõtmelisi kui ka tohutuid kosmoselahinguid.
Teksti loeti inglise keeles

Helga-Johanna Kuusler
Puhkus koomas (2016)


Noore autori kopsakat (420 lk) debüütromaani kätte võttes kartsin hullemat, ent õnneks eksisin. "Puhkus koomas" on saanud kirjanduskonkursil Bestseller esimese koha ja kuigi ma pole konkureerinud teoseid lugenud, saan žüriist aru, sest lobe tekst ja fabuleerimisoskus tekitavd autori suhtes austust. Samas oleks liiast öelda, et ma seda lugu nautisin.   Žanriliselt on tegu pigem põneviku/kriminulliga kui ulmelooga, ehkki vormiliselt on loo raamistik üleloomulik. Saskia (20-aastane) sõidab otsa Ralphi-nimelisele noormehele ja mõlemad saavad surma. Taevaväravas ootab neid Peetrus, kes silmitseb muiates liikluseeskirja üle vaidlevat paari. Siis selgub siiski,et Saskia ei ole päris surnud ja tema hing hakkab maapinnale tagasi liikuma, et noore naise kehasse naasta. Samal ajal pakub Peetrus Ralphile ütelda viimast soovi ja ainud, mida too öelda jõuab, on see, et Saskia hing läheks Ralphi kehasse ja tooks avalikkuse ette Ralphi sõbra mõrtsuka. Ralph oli vahetult enne surma näinud pealt sõbra tapmist, aga tapja nime ta taevas välja öelda ei jõudnud. Niisiis jääb Saskia keha koomasse ja tal on poisi kehas aega 40 päeva mõrtsuka nimi selgeks teha.
 
Selgub, et Ralph õppis noorte kurjategijate internaatkoolis (peaaegu noortevanglas) ja Saskial tuleb hakata elama hierarhia madalamal astmel oleva päti elu. Paraku pole talle kaasa antud aga Ralphi mälu, mis teeb tema olukorra veel topelt keeruliseks. Sellest hoolimata saab ta võõras kehas jamiljöös ikka uskumatult hästi hakkama, ehkki teda peetakse imelikuks, liiga targaks, naiselikuks jne. Saskia sukeldub detektiivitöösse ja temast kujuneb peaaegu ühe politseiuurija paarimees.
 
Ei ole selge, millises riigis peaks tegevus toimuma, aga tundub nagu ingliskeelne riik (Laytoni erikool, õpetajate kohta öeldakse miss või missis jne). Iseloomulikud on ka mitmed inglise keelele viitavad keelendid, mis on tekstis tõenäoliselt siiski tahtmatult ("Saskia süda sirutus poisi poole", "hea katse" (nice try), "oleksid pidanud paremini teadma", "varjudes hiilima"), samas tunneb üks tegelane ilmselt "Kalevipoega", sest kasutab sõna "koerakoonlased" ja teine teab vene laenu "tutkit!". Nii või teisiti, ükskõik mis riik see ei ole, tahaks seada kahtluse alla nii politseitöö korralduse kui ka erikooli õhustiku. Pätikoolid kubisevad madala intellektiga tüüpidest, aga siin raamatus paistavad kasvandikud silma pikkade lausete ja sõnastustega, mida nagu oodatagi ei oskaks (Nt "Tal puudus täielikult empaatiavõime ning tema vanemad pigistasid selle suhtes silma kinni, sest kartsid, et kui nad hakkavad oma pojale abi otsima, võidakse neid süüdistada tema väärkohtlemises."). See lisab sündmustele teatava ebausutavuse varjundi, mida võimendavad pätipoiste vägivallal põhinevate suhete uskumatud ümberkasvamised (eelkõige Jacki lugu) või kiired suhtumiste muutused paremuse poole. Ütleks nii, et nende ebausutavuste mittemärkamine nõuab tugevat enesesugestsiooni võimet. Samas ei keela ju keegi kirjutada ebahariliku käitumismudeliga inimestest...
 
Esialgu ühe mõrva lahendamisena paistev lugu kasvab lõpuks sarimõrvari tabamise looks, sest selgub, et aastate jooksul on teise ilma saadetud juba hulk poisse ja kõik on kuidagi seotud WIlliam Goldingu romaaniga "Kärbeste jumal", mis näib olevat olnud tapja kinnisidee. Võimalik, et Goldingu raamatu tundmine aitab loo mõistmisele kaasa.
 
Mõrtsuka nimi saab selgeks ca 80 lk enne lõppu ja romaani viimane ots läheb sujuvalt üle suhtelooks, mida oligi juba varem (vastavalt eelhäälestusele) kas siis loota või karta. Raamatu põhilised tegelaskujud on vanuses 17-20 ja eks kuhugi sinna kanti peaks jääma ka potentsiaalse lugejaskonna vanus. Esimese romaani põhjal julgen ennustada, et Helga-Johannast võiks kujuneda ka menuautor.
Teksti loeti eesti keeles

Iain M. Banks
The Player of Games (1988)


Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles