x
Päringule {"kuu"=>"3", "amp"=>nil, "aasta"=>"2019", "captures"=>[]} saadi 80 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Svjatoslav Loginov
Vernis v Sorrento (2014)


Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Zeljonõi kupol (2013)


Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Maria Galina
Solntsevorot (2011)

Leonid Kaganov
Magija (2011)


Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Leonid Kaganov
Mne povezjot (2006)


Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Oleg Divov
Predatel (2001)

Arvi Nikkarev
Maagia: Vene ulme antoloogia (2019)


Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Jonathan Stroud
The Screaming Staircase (2013)


Inglismaal on suure tähega Probleem - maa on vallutanud erinevad kummitused, enamus neist inimvaenulikud. Samal ajal on lastel erinevad erivõimed, mis aitavad kummitusi tajuda - kes näeb, kes kuuleb neid. Kusjuures erivõimed nõrgenevad ja lõpuks kaovad täiskasvanuks saades. Seega ongi loodud kummitusi uurivate/kõrvaldavate noorte agentuurid, raamat räägib ühest nimega Lockwood & Co., peamiselt läbi ühe liikme, Lucy, silmade. Lisaks on tiimis skeptilisest pakatav George ning karismaatiline tiimiliider Anthony. Anthony etendab muuhulgas ka detektiivi-rolli, raamatut saabki vaadata mitme nurga alt - noortekas, õudukas, detektiivikas, alternatiivajalugu. Kõike seda väga mõistliku kokteilina.



Konkreetne raamat keerleb algul ammuhukkunud Annie Wardi kummituse ümber, siis aga astub lavale tööstur Fairfax, kelle käsu minnakse uurima ühte kõige kummitavamat maja Inglismaal, Combe Carey mõisat, kus siis tuleb pista rinda Punase Toa ja Kisendava Trepiga. Tegevus kisub vahepeal üsna intensiivseks, õhustik on ühtepidi kohati üsna õudne aga seda kuidagi... turvaliselt, "keskmisele koolieale" sobivalt.


Samas seerias on olemas veel neli raamatut, kokku saab lõpetatud pentaloogia. Neist on "Sosistav Kolp" ka eesti keeles ilmunud.


Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)


Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles

Steven Vihalem
6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality (2016)


Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Steven Vihalem
6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality (2016)

3.2019

Omamoodi raamat.

Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid

Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".

Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.

Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.

Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."

------

Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:

"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"

Teksti loeti eesti keeles

Henri Hundu
Ravitseja (2019)


Eks ta kõõlubki seal kuskil ulme, kogemusliku trippimise ja aju pettekujutelmade vahepealsetel hallidel piiridel. Ainus ulmeline asi antud loo juures oli tüüpilise uusajastulase rituaalkäitumise vürtsitamine sõnaga "paralleeluniversum". Esoteerikas selliseid sõnu ei kasutata. Ulmes jällegi ei kirjeldata esoteerilisi kogemuslikke kondamisi (Aleksander Heintalu arhailine sõnaus).
Minu isiklik arvamus on, et jäägu need kaks maailma teineteisest lahku, vastasel juhul kaotab kumbki osapool midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Nagu nuga vööl (2012)


Jutt sisaldab peaaegu krahvi. Parun on krahvist vaid ühe seisuse võrra madalamal tasemel, aga... babysteps.
 
Hinne kolm, sest lugu oli huvitav ja igav üheaegselt. Seda oli piin lugeda, ent lõpetada kah ei saanud, sest miski sundis edasi piinlema. Uudishimu?
 
Ma saan aru, et on olemas sõnadega mängivaid kirjanikke, kelle jaoks ulme on pigem vürts, mida põhiroale juurde saputada, ent siin oli põhiroa asemel lihtsalt hunnik eneseimetlejaslikku sõnavahtu, mis nii mõneski kohas sundis lauseid korduvalt üle lugema, et neist normaalselt aru saada. Vähe sellest - loos eneses kordusid samuti paljud laused, seega ma pidin mõnda lauset suisa neli korda üle lugema. Aga nagu ma varasemalt juba mainisin - ei suutnud enne lõppu lõpetada. Masohhistlik lugemiskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Samuel R. Delany
Babel-17 (1966)

Maniakkide Tänav
Hüvasti teras (2013)


Publikatsioon koos disklaimeriga, et vaadake matsid, mida aju suudab 20 minutiga genereerida.
 
Loo karikatuursus ajas mind naerma, küborgi saunas istumine tundus sama tobe, kui telesarja "The Orville" tegelase Bortuse erinevad katsed end kurssi viia maalaste olemusega - vuntside kasvatamine, sigarettide suitsetamine...
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Hirmu ja õuduse jutud II (2019)

E. F. Benson
How Fear Departed from the Long Gallery (1911)

Eric Brown
A Writer`s Life (2001)


Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Aickman
The Coffin House (2015)


 

Tekkis tahtmine ühe temaatilise õudusantoloogia jaoks toormaterjali läbi töötades väike paus sisse teha ja midagi mitte-temaatilist lugeda. 20. sajandi II poole olulisima briti õuduskirjaniku (kui sa pole just raskelt psühholoogilise Ramsey Campbelli fänn või kommertsõudust viljelevate Brian Lumley, James Herberti, Clive Barkeri talendi austaja) Robert Aickmani postuumselt ilmunud 5-leheküljeline pala «Kirstude maja» sobis ilusti.  

   See kümmekond aastat enne autori ametlikku debüüti, 1941. aasta paiku kirjutatud jutt ilmus 2015. aastal seni avaldamata lühiproosat ja esseistikat ning luulet koondavas esinduslikus valimikus «The Strangers and Other Writings», mille kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise tuules avaldas väikekirjastus Tartarus Press. Mõistagi taastrükkis selle praegusaja pikaealisemas ja õnnestunuimate valikutega aasta parimate õuduslugude kogumike sarjas «Best New Horror» legendaarne antologist Stephen Jones.  

   Lühikese loo tegevus toimub samuti 1941. aastal ning selle keskmes on kaks «maatüdrukut» – nii kutsuti II MS ajal põllutöid tegevaid Briti tsiviilteenistuse Women’s Land Army liikmeid. Neiud kasutavad jõuluõhtul nappi vaba aega, et minna loodusse jalutama. Järsku aga ilm muutub, hakkab tihedat vihma sadama ning kisub tormiks. Tormiks sobimatult riides tütarlapsed leiavad peavarju ühe hurtsiku räästa alt. Kuni selgub, et see polegi inimtühi. Järsku on selle uks avali ja seal seisab apaatse olekuga suure kondiga kogukas vanem naine, kes soovitab neil üsna kummalises ükskõikses sõnastuses («I should come in if I were you...») sisse tulla. Hurtsikus jätkab ta nendega sama kummalises vormis suhtlust («I should take off your coats and sit down. I should have some tea.»). Lugeja jaoks aga pinge muudkui kruvib. Ja midagi kummalist tõesti juhtub – on ju Aickman siiski just «kummaliste juttude» (strange tales) suurmeister.  

   Jutt on tegelikult üsna eba-aickmanlik, tema jaoks pisut liigagi konkreetne ja sirgjooneline (aga 1941. aastal polnud 27-aastane Aickman veel see ütlematajätmiste ja vihjamiste meister, kelleks ta kujunes 1960–1970ndatel). Samas on see eesti lugeja (või peaksin ütlema hoopis tüüpilise BAASiarvustaja?) jaoks täiesti sobimatu, kuna sellel puudub lisaks märulirohkele süžeele ka selgelt ja üheselt arusaadav lõpp. Kirjanduses on selline võte üsna levinud, aga kõigi selle loo tulevaste eesti keeles lugejate ees vabandan kohe ette! Mul on südamest kahju, et te niimoodi petta peate saama! (Vabandan seepärast, et kui kunagi 4–5 aasta pärast õnnestub ehk kokku panna Aickmani eestikeelne ’best of’, on see seal kindlasti avalugu.)  

Teksti loeti eesti keeles

Rudyard Kipling
«They» (1904)


Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

M. P. Shiel
The House of Sounds (1911)


Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

John Buchan
No-Man's-Land (1899)


Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles

J. K. Rowling John Tiffany Jack Thorne
Harry Potter and the Cursed Child (2016)


Nooooojah...
 
On kah...
 
Seitsmeköitelise sarja kiiluvees triiviv jupp lugu, mis -- kuigi toimub tegelaste järgmiste põlvkonnaga -- lubab fännidel veel kord läbi elada sarja olulisemaid traagilisi hetki. Ja nagu ikka, on autori tahtel sinna hetkedesse (õigemini nende tagaplaanidesse) hoopis rohkem tegelasi ära peidetud, mida esmasel lugemisel poleks võinud arvatagi.  
 
Tegu on Harry poja Albuse looga. Isa kuulsusevari vaevab noort võluripoega, nii et suures masenduses üritab too minna ajas tagasi ja päästa Harry süül hukkunud Cedric Diggoryt. Korduvalt. Sest iga kord lähevad tagajärjed ainult ainult hullemaks.    
 
Ainult fännidele. Iseseisvat lugemisväärtust ei oma. 2+, ümardatuna kehva kolmeke.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Sheckley
The Native Problem (1956)

Robert Sheckley
The Minimum Man (1958)

Robert Sheckley
Human Man`s Burden (1956)

Robert Sheckley
Watchbird (1953)


Teie, möödunud sajandil arvustanud (peale JK):
praegu internetipiiranguid jälgides tasub mures olla.
Teisalt ma ei saa aru, miks rohelised pole seda lugu oma krestomaatiasse paigutanud. A' seal võib olla teksti mõistmise küsimus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert Sheckley
The Odor of Thought (1953)

Robert Sheckley
Seventh Victim (1953)

Robert Sheckley
The King`s Wishes (1953)

Robert Sheckley
Deadhead (1955)


Sihuke Poistelehe jutt.
Minategelane töötab Marsi baasis, kus on alati ja kõigest puudus, ja et baas suurima kasuteguriga töötaks, peavad "töölised" olema vähemalt Ph.D.
A' minategelasele on peale pandud ebameeldiv kohustus vahetevahel Marsile sattunud "jäneseid" Maale tagasi saata. Noh, tuleb siis ükspäev üks kaubalaev ja ilmub ka üks jänes. See ei taha kuidagi Maale tagasi minna, sest...
... edasi võite ise lugeda. Naiivne, kuid kenasti kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Dmitri Bilenkin
Na põlnoi tropinke (1966)


Kui jutt räägiks hipsteri sattumisest maale lehmakarja keskele, võiks temas ju midagi olla, kuid ulmet siit kunstsônadest hoolimata otsida ei maksa.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Läbi külma metalli (2015)

H. L. Oldie
Bezdna golodnõhh glaz. Tom 1 (2001)


Kogumiku neljast tekstist ühele, Sumerki mira, andsin maksimumhinde, teised said nelja. Sumerki mira oli tajutav tervikliku romaanina, kuna Doroga osad sobivad omaette lugemiseks rohkem ja ainult algusjutustus Marcellusest jääb õhku rippuma, st vajab toetust väljaspoolt. Strahhi puhul oli hea idamaine atmosfäär, küsimusi tekitas aga tõik, kuidas nii palju läänlasi suutis jõuda sellesse fiktiivsesse idamaa linna.
Teksti loeti vene keeles

H. L. Oldie
Strahh (1994)

T. K. Jürgens
Teisel sagedusel (2015)


Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Pettai
Sei tu bah? (2015)

Hugh Charles Clifford
The Ghoul (1916)


Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Chrysalids (1955)


No "Trifiidide päev" on parem, kuid "viie" alla mahuvad mõlemad. Võimalik, et mingid asjaolud sattusid sobivalt kokku, kuid romaani algus -- see ühiskonnakirjeldus -- tekitas minus musta masenduse. Religioon on niikuinii saatanast, ja kui selle põhieesmärk on erinevuste likvideerimine... kas me midagi taolist ei näegi täna?
Peategelase isa tuletas mulle kohe meelde ühe Postimehe kolumnisti, kelle nime ma ei hakka siin nimetama sellepärast, et see kogemata tulevastele põlvedele Baasi kaudu edasi ei kanduks, ja kelle kirjutiste taga võib alati näha võitlevat "liberaali", kes meeletult ihaldaks oma väikestesse valgetesse kätesse automaati, et selle abil siis võrdsus maa peale tuua.
A' edasi läks rohkem bojevikuks (ja mul masendus üle) ning kannatas lugeda õige hästi. Selliste äravalitute ja äratõugatute vastanduvate seltskondade kirjeldustes kipuvad autorid sageli äratõugatuid idealiseerima, ja õnneks Wyndham seda ei teinud.
Õnnelik lõpp? No mis tan'd nii hirmus õnnelik oli, ja positiivse noodiga pidi ju lõpetama. Muidu polnuks nukkude arengul mingit mõtet olnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Lea Pullerits
Valge mälestused (2015)

Mark Frost
The List of 7 (1993)


Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
 
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
 
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
 
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Krafinna
Sinised silmad (2015)

Martin Kirotar
Seeme (2015)


Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Võõras jumal (2015)

Ernest Cline
Ready Player One (2011)


Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

H. B. Marriot Watson
The Devil of the Marsh (1893)


Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil. 
Teksti loeti eesti keeles

A. C. Benson
The Closed Window (1903)


Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken... 
"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Stanislaus Eric Stenbock
The Other Side: A Breton Legend (1893)


Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki. 
Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata. 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur Gray
The Everlasting Club (1910)


18. sajandil Oxfordi ülikoolis tegutsenud salapärasest klubist rääkiv lugu ei meenuta oma ülesehituselt kuigivõrd traditsioonilist narratiivset proosat, pigem on tegu pseudodokumentaalse pärimuselaadse tekstiga. Muuhulgas pole loos ühtki dialoogi ja see meenutab pigem kokkuvõtvat artiklit toimunud ajaloolistest sündmustest. 
"Igavene klubi" pole otseselt halb lugu, ehkki mõjub tänapäeval lugedes kummalise kurioosiumina. Ilmselt jättis see lugu oma kirjutamise aegruumis (20. sajandi alguse Inglismaal) mõjusama mulje, samuti tuleks selle nautimisel tõenäoliselt kasuks ka Oxfordi ülikoolimaastiku põhjalikum isiklik tundmine.
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Day of the Triffids (1951)


 Kõigepealt lugesin vene keeles (teadmata, kes tõlkija oli). Hirmsasti meeldis. Siis eesti keeles. Hirmsasti meeldis. Nii et pidin ka algupärandi läbi lugema. Ikka hirmsasti meeldis. Ja kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Ahjah, teosele järjeks olla tahtvat "Trifiidide ööd" võimistan'doligi oleks parem mitte lugeda. Mul kahjuks juhtus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur T. Quiller-Couch
The Horror on the Stair (1903)


Segasevõitu ja aegununa mõjuv õudusjutt mingist kirikuõpetajaga abiellunud nõiamoorist 18. sajandi alguse Šotimaal. Ainsaks lõbusaks detailiks loo juures on selle lõpupuänt ehk pealkirjas mainitud "õuduse" olemus, mis tänapäeva "poliitkorrektsetele" lugejatele ilmselt üsna ehmatavalt mõjub...
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Kraken Wakes (1953)


Suurepärane seiklusjutt. Tõepoolest meenutas veidi "Trifiidide päeva", aga kindlasti mitte nii palju, et see kordamisena oleks tundunud. Kristjan on juba enamuse ära öelnud, aga täiendan siiski natuke.
 
Eestikeelse tagakaane tekst on ebatäpne nii sündmuste järjekorra kui ka olulisuse osas. Oleks võinud valida vähem spoilereid sisaldava teksti. Martin Kirotari tõlge tundus mulle pädev, eriti meeldisid ohtrad joonealused märkused. Kuigi mina orienteerun imperiaalses mõõtühikute süsteemis omameelest hästi, siis siiski tekitas segadust see süldade asi. Ka autoer ironiseerib peategelase suu läbi selle kallal, aga tõlkija oleks võinud siiski ka mõõtühikute kohta joonealused märkused lisada, et meetermõõdustikuga harjunud lugejal lihtsam kaasa mõelda oleks. See "süld" sügavusühikuna oli siis ilmselt "meresüld" ehk fathom - 1,8 m.
 
Paaris kohas jäi silma, et jäädi süvikute kõrvale ankrusse. Siin ei oska nüüd arvata, kas tegemist oli tõlkija apsuga või pani autor seal mööda. Isegi suured laevad ei jää ankrusse sügavamas kui paarikümne meetrises vees.
 
Hindeks neli, sest päris "viit" välja ei anna. Aga neljale võib õige mitu plussi taha kirjutada. Oli kaasahaarav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

E. G. Swain
The Place of Safety (1912)


Stonegroundi-nimelise Inglise maakoha kirikuõpetaja ja antikvaar (tänapäeval nimetatakse selliseid tegelasi vist koduloo-uurijateks või harrastusajaloolasteks) Roland Batchel on haaratud ideest leida üles 16. sajandi reformatsioonisegadikus katoliku preestrite poolt võimude eest ärapeidetud ja mahamaetud viirukipannid. Batcheli juures külalisena viibiv teravkeelne sõber Wardle on nii antikvaari ajaloohuvi kui ka viirukipannide-teema suhtes üsna skeptiline, ent järgnevad müstilised sündmused kinnitavad kirikuõpetaja teooriate õigsust...
Hubases stiilis üleloomulik tondilugu (sõna "õudusjutt" ei tahaks nagu tarvitadagi) rohkem kui sajandi taguselt Inglismaalt. Lugu ei tundunud hoolimata oma vanamoodsast stiilist aegununa, pigem lisas vanamoodsus sellele mingi omalaadse võlu. 
Teksti loeti eesti keeles

Edith Wharton
Afterward (1910)


Kiirelt rikastunud Ameerika ärimees kolib koos abikaasaga Inglismaale ja ühiselt ostetakse endale sealsesse maapiirkonda vana häärber. Vastavalt parimatele Inglise traditsioonidele pidavat seal häärberis ka kummitama, aga tegu on sellise kummalise kummitusega, kelle puhul on võimatu aru saada, et ta kummitus on. Abielupaari elu uue kodu tüünes ja kergelt müstilisevõitu atmosfääris kulgeb algul üsna rahulikult, ent kummalised sündmused ei lase ennast igavesti oodata...
Loo "Hiljem" näol on tegemist literatuurse õudusjutuga, mida iseloomustavad poeetiline stiil ja kirjeldused ning üsna ootamatu lõpplahendus. 
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
A War of Gifts: An Ender Story (2007)

R. H. Benson
Father Macclesfield's Tale (1907)

Barry Pain
The Undying Thing (1901)


Loo sündmustik keerleb Vanquerestide baronetisuguvõsa painava needuse ümber, mille allikaks on nende kauge esivanema ja tolle sünnitamisel surnud naise värdjalik laps, kelle isa on pärast sündimist tapnud ning surnukeha kodumõisa lähedal istandikus asuvasse koopasse peitnud...
Kuidagi segasevõitu ja aegunud tundus see lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

William Hope Hodgson
The Gateway of the Monster (1910)

Manfred Kalmsten
Põgeneda rottidelinnast... (2013)


Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Catherine Asaro
Aurora in Four Voices (1998)


Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Ken Liu
The Man Who Ended History: A Documentary (2011)


Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Joseph Payne Brennan
The Horror at Chilton Castle (1963)


Vanamoodsas stiilis gootiliku õudusloo minategelaseks on ameeriklane, kes Briti saartel suvitades oma esivanemate jälgi otsib. Oma rännakul jõuab ta väikesesse Wexwoldi külla Inglismaal, mille läheduses paikneb ta kaugete sugulaste, Chiltoni krahvidünastia loss. Kohalik kõrtsmik pajatab talle loo lossi salakambris asuvast kirjeldamatust õudusest, mida krahvisuguvõsa on sajandeid maailma eest varjanud...
Loo juures meeldisid mulle häbenematult klišeelik gootlik õudusmeeleolu, sellega seotud kirjeldused ja sündmustiku järk-järguline pinge areng. Puänt seevastu valmistas kerge pettumuse, oleksin ehk oodanud midagi rabavamat... 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)

Roger Zelazny
Jack of Shadows (1971)


Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Ken Liu
A Brief History of the Trans-Pacific Tunnel (2013)


Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Williamson
The Humanoid Touch (1980)


 

See on Williamsoni kirjutatud Humanoidi sarja viimane osa. Eelmise, „The Humanoids”, romaani sündmustest on möödunud ligikaudu tuhat aastat. Selle aja jooksul on androidid veelgi laiendanud oma missiooni. Mustade androidide suhtes skeptilised inimesed põgenesid kunagi ammu Cati tähesüsteemi kahele planeedile, kus on võinud sajandeid elada androidivaba elu. Elukeskkonnana on Kai ja Malili suht nigelad – suur osa inimeste elust möödub maa-alustes koobastikes. Seetõttu uurivad nt kailased muid asustamiskõlbulikke planeete lähikonnas, mis aga viib neid kokkupuuteni androididega.  

 

Romaani tegevus toimub u 14 aasta jooksul peamiselt Kail ja Malilil ning põgusalt Kyronial. Peategelane on üksildane poiss Keth Kyrone. Olulised tegelased on veel insener Bosun Bong ja vahetusüliõpilane Nera Nyin. Möödaminnes mainitakse eelmise osa tegelasi Frank Ironsmithi, Mark White'i ja Clyde Foresteri. Päris „With Folded Hands” tasemele „The Humanoid Touch” tõusta ei suuda, kuid „The Humanoids'ile” alla ei jää. Minu arvates on Kai ja Malili maailmadena huvitavamad kui eelmise osa peamiselt nimetute planeetide maailmad.  

Teksti loeti inglise keeles

Ander Skarp
Viin ja margarita (2019)

Laura Loolaid David Noë
Jäljekütt (2018)


Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Viin ja margarita (2019)


Lugesin ja mõtlesin miskipärast Inetutest luikedest. Ei teagi, miks...
 
Iseenesest jutt jookseb, väga palju justkui ei toimu, kuid tunne on et tegelikult toimub kulisside taga või siis prožektori valgusringist väljaspool vägagi palju. Et noh, nagu oleks ulme ja nagu ei oleks kah. Pigem mingi selline sürreaalne tekst täiesti nihestatud tegelikkusest.
 
Mulle täitsa meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Henri Hundu
Ravitseja (2019)


See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Margus Makke
Need on linnud (2019)


Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Viin ja margarita (2019)

Helina Ravasoo
Musta reede söömaaeg (2019)


Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Ken Liu
Mono no Aware (2012)


Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

H. L. Oldie
Zhivushtshi v posledni raz (1992)

Ken Liu
The Waves (2012)


Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liu
An Advanced Readers’ Picture Book of Comparative Cognition (2016)


Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Exit Strategy (2018)


Mõrtsukroboti heietused vol.4 võtab järje üles samast kohast, kuhu 3. osa lugeja maha jättis: Milu-nimelises maailmas toimunud madina järel läheb mõrtsukrobot otsima/päästma esimesest osast tuttavaid Reservaadi (mnjah - vbl Preservation pole just päris täpselt sama tähendusega nagu meie loodusreservaadid, aga olgu sellega...) tegelasi, kes on nüüd selle kõige kurjema korporatsiooni GrayCris pantvangid.
 
On madinat, on selle planeerimist, on selle järelmõjusid. Kokkuvõttes pole siin enam mingeid erilisi üllatusi. Kõik on tuttav, jutt kulgeb parasjagu ilma ülearuse molutamiseta sirgjooneliselt algusest lõpuni, korrakski ei tekki tunnet, et õnnelik lõpp võiks olla kahtluse all. Nii et kui see lõpuks kätte jõuab, siis tekitab ausalt öeldes isegi natuke pettumust.
 
Hinne on selline kõigi nelja osa koondiseloomustus. Eraldivõetuna on kõik piisavalt lühikesed, et mitte ära tüütada. Kahju on sellest, et teises osas esinenud ART ei leidnud tegelasena rohkem rakendust. Probleemistik jäi minu meelest siiski küllalt pisikeseks, ei mingeid eepilisi pahalasi ja nende kolossaalseid kuriplaane, mille teostumine ähvardaks no ma ei tea - kasvõi tervet üht planeeti millegi ebameeldivaga. 
 
Peategelane on selline mõnusalt küüniline ja õnneks mitte liiga neurootiline. Lahe, kerge madin.
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav
Mehitamata inimesed (2013)



Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
 
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
 
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
 
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
 
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
 
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
 
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
 
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
 
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Blevins
The 13th Day of Christmas (2011)


Näe, "Marslane" enne "Marslast" ilmunud! Või umbes selline oli mu tunne seda raamatut lugema hakates. Ega päriselt ma sellest lahti ei saanudki, ja põhimõtteliselt pole võimatu, et Andy Weir siit midagi ammutas.
Lugu algab sellega, et Richardson, esimene normaalne USA president pärast JFK-d, otsustab ameeriklased Marsile saata. Ja nagu Kennedygi, taipab ta, et ei tohi määrata tähtaega, mis tema valitsemisajast väga kaugele tulevikku jääb. Jama on vaid selles, et sobivad lennuaknad avanevad juba nelja aasta pärast. Ometi otsustab NASA ekspeditsiooni ette võtta. Ja muidugi tulevad ekspeditsioonil jamad.
Lõppu ma ära rääkima ei hakka, ise loete. Kui loete. Sest hirmsasti ma seda raamatut ei soovita.
Esiteks on tegevuses suur osa Marsi tolmutormidel, mis seal inimesi kimbutavad. See on jama. Marsi 6-millibaarises atmosfääris puhuv sajamiiline tuul tunduks meile meeldiva paitusena. Olgu, sama vea teeb ka Weir oma raamatu alguses, aga tal oli ju katastroofile mingit põhjust vaja, ja hilisem tolmutormi kirjeldus on "Marslases" korrektne. Blevins ekspluateerib hirmsaid torme terve raamatu vältel.
Teiseks on seal võrdõiguslikkuse teema -- andekas ja vapper naisastronaut vs šovinistlik komandör. Selle lõpu võite ka ära aimata...
Ja kolmandaks on veel üks tahk, mida ma ära rääkima ei hakka; sellega taheti lugu ilmselt põnevamaks teha ja võib-olla isegi lahtine ots järje jaoks jätta, kuid mulle oli see vajalik vaid "nelja" ja "kolme" vahel otsustamiseks.
Teksti loeti inglise keeles