x
Päringule {"kuu"=>"3", "aasta"=>"2024", "captures"=>[]} saadi 29 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
George R. R. Martin
Starlady (1976)


Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
In the House of the Worm (1976)


Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Bitterblooms (1977)


Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)


"Kunstnik peab töötama ja ei saa lubada, et teeb ainult siis, kui vaim peale tuleb," ütles Indrek Hargla, kui talt ühes ammuses intervjuus küsiti, kuidas ta jaksas tollal päevatöö kõrvalt õhtuti kirjutada. Manfred Kalmsten, kes on alates esikteosest "Raske vihm" 2020. aastal avaldanud korrapäraselt raamatu aastas, tundub tegutsevat samas vaimus.
 
Äsja ilmunud "Götterdämmerung" on huvitav samm. Kui "Raske vihm" oli jutukogu, "Kaarnalaul" juttudest kokku pandud fix-up-tüüpi lühiromaan ja "Täheraua saaga" stiilipuhas lühiromaan, siis loogilises järjekorras oleks järgmiseks võinud oodata romaani. "Götterdämmerung" on aga taas jutukogu, mis mõjub osade arvates nagu tagasiminek algusesse.
 
Selline tõlgendus poleks aga kõige targem. Kirjanduses pole lühivorm kindlasti pikast vähemväärtuslikum. Ulmežanris on Ray Bradbury heaks näiteks kirjanikust, kes kirjutas oma pika ja viljaka elu jooksul juttude kõrval vaid mõne üksiku tõelise romaani, mis polnud pisut pikem lühiromaan või juttudest kokku pandud fix-up tüüpi romaan.
 
Pigem on huvitav vaadata, millest Kalmsten kirjutab. Kunagi tema "Kaarnalaulust" kirjutades tõstsin ma Eesti kontekstis üsna selgelt eristuvana esile autori armastust fantaasiažanri vastu ja sünkmorni stiili kasutamist. Kuna selle kogu kõigil juttudel on olemas autori sissejuhatus, siis on selge, et ise peab ta praegu kõige olulisemaks hoopis lootust.
 
Tõesti, lootuse element on kas suuremas või väiksemas vormis olemas igas kogumiku loos. Näiteks kahe esimese jutu, omavahel natuke sarnaste "Igaviku väravale" ja "Vari Albatrossosel" puhul olen ma kindel, et kui need oleksid ilmunud Kalmsteni esimeses jutukogus "Raske vihm", oleksid need mõlemad kulgenud ehk samamoodi, kuid lõppenud pigem teisiti.
 
Loos "Igaviku väravale" (5/10) suundub väike seltskond otsima igavest elu tõotavat imeasja, kuid tee viib läbi võlukunstist laastatud maa, kus maagia on muutnud ka kõige väiksemad loomad ja taimed õudustäratavateks koletisteks. Kuigi sünge, pole lugu liiga tõsine, autor teeb lugejale siin isegi kerge silmapilgutuse, lastes tegelastel kutsuda oma retke "kvestiks".
 
"Vari Albatrossosel" (5/10) on küllalt sarnane lugu, mis vahetab ainult eelmise jutu muinasajalise tausta 20. sajandi alguse rongide ja lennukitega maailma vastu. Kaks luurajat peavad seal suunduma naaberriigi sõjasaladusi uurima, kuid samal ajal peavad nad vältima ka kogu sealset maailma vaevavat kollast udu, mis röövib selle kätte jäänutel mõistuse.
 
Mõlemas loos on toredaid elemente. Esimese moondunud loomad-taimed võivad olla väike kummardus Harry Harrisoni legendaarsele seiklusulme romaanile "Surmailm". Teise sinepikollane udu aga vihjab inspiratsioonile Esimese maailmasõja mürkgaasidest, mis muutsid tolleaegset sõjapidamist tundmatuseni.
 
Küll aga võib kindlalt öelda, et neile järgnev "Lohe neelas alla päikse..." (8/10) on kogumiku parim ja ehk ka tervikuna parim lugu, mida ma olen Kalmsteni loomingust kunagi lugenud. Selle toimumiskoht on ehk kõige õudsem – maailm, kus toimunud katastroof (tuumatalv?) on jätnud tolmu- ja tuhapilvede taha kadunud päikesest alles ainult mälestuse.
 
See kalk ja jube lugu toob meelde Cormac McCarthy kuulsa düstoopia "Tee" ning näitab Kalmsteni mõnede teiste juttudega võrreldes, et teinekord võib vähem olla hoopis rohkem. Iga lugu ei vaja detailset maailmaehitust või ootamatuid süžeepöördeid ning nagu siin näha, võib lihtsusest ainult võita. See, et lõpus on siiski olemas väike lootusekiir, on samuti suurepärane.
 
Natuke keeruline on hinnata kogumiku järgmist kahte juttu. "Kaarnasüda" (6/10) on iseenesest täiesti korralik kirjutis, mis lisab varasemast teosest tuttava tegelase Kaarna elule veel ühe peatüki. Samas ma pole kindel, kas see annab midagi kellelegi, kes ei ole kogumikuga "Kaarnalaul" eelnevalt tuttav.
 
"Valrafn" (6/10) aga on lühem versioon varem eraldi ilmunud lühiromaanist "Täheraua saaga". Olen täiesti nõus autori mõtetega loo sissejuhatuses ja pean siinse kogumiku saledamaks lihvitud versiooni tunduvalt löövamaks kui eraldi ilmunud pikemat. See omakorda ei paku just palju kellelegi, kes on varasemat versiooni lugenud, kuid kes pole, võiks tõesti ette võtta pigem siinse.
 
Lugu "...Tuli on igavene" (2/10) saab ehk kõige paremini võtta autori katsena mängida loo vormiga. Teadvuse vooluna esitatud jutt ongi vormilt tore, kuid miski muu selles ei tule kahjuks mõttega kaasa ning tulemuseks on kogumiku kõige nõrgem sooritus. Samas vormilt on see tõesti meeldivaks vahelduseks teistele lugudele.
 
Kogumiku kaks viimast lugu saab jälle mõtteliselt kokku siduda. Neist esimeses, "Kuid tugevaim on armastus" (7/10) püüab inimeste maailma pagendatud ingel leida tagasiteed, ükskõik millisel viisil. Teises, kogumiku nimiloos "Götterdämmerung" (7/10) peavad muistsed, paganlikud jumalad võitlust võimu koguva kristluse inglivägede vastu. Kristlus on küll võidukas, kuid kas igaveseks?
 
Mõlemas loos on selgelt tunda kuulsa ulmekirjaniku Neil Gaimani mõjutusi, näiteks romaani "Ameerika jumalad" või koomiksisarja "Sandman" kaudu. Pole võimatu, et sama kirjaniku "Põhjala müüdid" on toetanud ka siinse kogumiku juttu "Valrafn". Kalmsteni enda loomingus on see temaatika üsna värske ning need kaks lugu on ka kogumiku ühed meeldejäävamad.
 
See jutukogu pole tervikuna kindlasti tagasiminek algusesse. Kui selle kaks esimest lugu oleks põhimõtteliselt võinud ilmuda ka neli aastat tagasi kogumikus "Raske vihm", siis enamiku puhul on selgelt märgata, et autor mängib ja katsetab mõtte, sisu ja vormiga, mitte ei jätka mingi kindla šablooni kasutamist.
 
Kalmsten kirjutab stabiilselt ja oma kindla plaaniga. Mitu võitu ulmekirjanduse fänniauhinna "Stalker" hääletusel annavad selgelt märku, et autoril on olemas oma lugejaskond, kes võtab iga-aastast raamatut hea meelega vastu. Kui sel aastal peaks ilmuma tema viies teos, siis ei jäta minagi seda lugemata.
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)

Aliette de Bodard
Harbinger of the Storm (2011)


Kuigi "Obsidian and Blood" sarja avaosa lugemise järel ei olnud ma päris kindel kas sarjaga jätkata, tegin seda siiski. "Harbinger of the Storm" on selle sarja teine osa.  
Alustuseks pean ära õiendama oma eelmise osa arvustuses tehtud piinliku prohmaka - tegevus toimub mitte inkade vaid siiski asteekide impeeriumis. Käesoleva romaani järelsõnast lugesin üllatusega et paljud siin kujutatud kuningliku perekonna liikmed on tegelikult ajaloolised isikud.  
 
Peategelasena jätkab juba eelmisest osast tuttav surnute ordu ülempreester Acatl. Kui esimene osa algas mõrvaloona mis poliitiliseks kiskus, siis teises osas ongi poliitiline intriig kogu loo keskmeks. Vana imperaator sureb ning puhkeb võitlus vabaks jäänud trooni pärast. Imperaatori surm on juba iseenesest halb, sest niikaua kui troon on tühi ei ole kedagi kes kaitseks impeeriumi elanikke verejanuliste jumalate ja deemonite sissetungi eest. Seekord aga on lugu isegi hullem, sest paistab et troonipärimisvõitluses on keegi otsustanud just nimelt deemoneid oma konkurentidele kaela kutsuda. Palees leiab aset mitu verist surmajuhtumit. Acatl peab erinevate poliitiliste jõudude ja religioossete ordude vahel laveerides kiiresti selgeks tegema kes selle deemonite väljakutsumisega tegeleb, sest kui asjad nii jätkuvad siis on impeerium reaalselt hävimisohus.  
 
Ega ta ei ole lihtne lugemine inimesele kes asteekide kultuuri ei tunne. Erinevaid jumalaid kes tegevuse käiku sekkuvad on omajagu, ja nendele viidatakse vaheldumisi kord originaalnimega, siis jällegi inglisekeelse hüüdnimega. Mõned neist ilmuvad suhteliselt ootamatult ex machina. Mingil hetkel avastasin et mul on sündmustiku jälgimisega reaalselt järg täitsa käest ära, ja tegin asja mida ma teen väga harva - kohe pärast lõpetamist alustasin uuesti algusest ja lugesin kogu loo veel teist korda läbi. Läks paremaks. Tekkis isegi tunne et võiks ka triloogia viimase osa ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jan Kaus
Kangelase võimalus (2024)


Armastatud eesti ulmekirjanik J. Kaus on loo määratlenud kirinovellina - isa kiri pojale. Mees (see isa) on vaielnud oma tädi Mariega, kes tegutseb selgeltnägijana, aga keda mees peab šarlataniks. Marie toob talle näha piiblit meenutava ladinakeelse raamatu, kus muuhulgas on ka nõiasalvi retsept. Selle retsepti abil pidavat inimene lennuvõimeliseks muutuma. Koostisosade seas on ka surnud lapse rasv. Samas ei pidavat see toimima meeste peal. Mees muidugi ei usu seda mula, aga tahab ikka tõestada, et Marie on šarlatan. Hiljem panebki ta selle määrde kokku ja... selgub, et ta muutub nähtamatuks. Salvi maha pestes nähtamatus kaob ja riietele see ei mõju - umbes nagu Herbert Wellsi raamatus. Tuleb Ukraina sõda ja mees mõtleb, et tal oleks võimalik Putin oma imesalvi abil kõrvaldada. Sõidab alasti Moskvasse, hiilib Putini magamistuppa ja teeb küünekääridega tembu ära. Teeb ära ja pääseb nähtamatuna ka minema. Siiski saavad Venemaa "organid" talle jälile ja pole üldse selge, kas ta tappis õige mehe või teisiku: uudiseid surmast ei tule, sõda jätkub jne.
 
Mitte just väga originaalse ideega lugu, aga haiget ka ei tee. Ilmselt ajendatud jõuetustundest sõjapealiku vastu, keda tavapärased vahendid ei näi peatavat ja tuleb meeleheites pöörduda üleloomulike vahendite poole. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Õunapuu (2024)


Hea sõnaga alustades: mulle meeldib autori stiil. Selles on omapära, see on peaaegu äratuntav.
Mis mulle ei meeldi, on see, kui 10 lk jutu kogu tegevus mahuks poolele leheküljele, kõik ülejäänu on tausta lahtikirjutamine.
Ja kohe eriti ei meeldi, kui see taustakirjeldus on autori, mitte peategelase vaatekohast.
Teksti loeti eesti keeles

Jan Kaus
Kohakuti (2024)


Just selline postmodernistlik soga kukub välja siis, kui peavoolu kirjanik - ja seejuures hinnatud kirjanik - püüab mastaapset, sügavmõttelist jne ulmet kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin Howard Waldrop
Men of Greywater Station (1976)


Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
The Hero (1971)


Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Nagu kodutu koer (2024)


Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles



Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
With Morning Comes Mistfall (1973)


Viirastusmaailma kirjeldused mõjusid poeetiliste ja salapärastena, ent oleksin kaasahaaravalt alanud loolt oodanud mingisugust teravamat või ootamatumat lõpplahendust. 
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Our Children's Children (1974)


Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed. 
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine. 
Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
Alien Archaeology (2007)


Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Martian Way and Other Stories (1955)

Isaac Asimov
Sucker Bait (1954)


"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
The Deep (1952)

Isaac Asimov
Youth (1952)

Isaac Asimov
The Martian Way (1952)


"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Harry Harrison
The Deathworld Trilogy (1974)


The Deathworld Omnibus on kogumik, kus ühtede kaante vahel on "Deathworld" lugudetsükli kolm raamatut: "Deathworld" (1960), "Deathworld 2", tuntud ka kui "The Ethical Engineer" (1964), ja "Deathworld 3" tuntud ka kui "The Horse Barbarians" (1968). Kõiki kolme raamatut seob peamiselt peategelane Jason dinAlt.
 
Esimeses raamatus saab mängur ja pisisuli Jason dinAlt ootamatu pakkumise - kasutada oma võimeid ühe kasiino tühjaks tegemiseks. Töö õnnestub ja oma osaga saadud rahast võiks Jason eluaeg laialt elada - kuid uudishimu tõttu järgneb ta oma tööandjale tolle koduplaneedile Pyrrusele, mis peaks jutu järgi olema kõige hullem põrgu terves galaktikas.
 
Teises raamatus röövib Jasoni usufanaatik Mikah, kes tahab, et too oma seaduserikkumiste eest kohtu ette astuks. Kuna Jasonil selle vastu huvi puudub, siis lõhub ta Mikah' kosmoselaeva ja nad on sunnitud tegema hädamaandumise barbarismi langenud planeedil, kus igaüks peab iseenda eest elu ja surma peale võitlema.
 
Kolmandas raamatus köidab Jasoni tähelepanu rikaste maavaradega planeet, kus elavaid metsikuid rändhõimusid pole kaevandusfirmad ka kõige moodsama tehnoloogia abil alistada suutnud. Kuid Jason arvab, et pyrruslastest löögirühma abil ja pisukese kavalusega oleks see ikkagi tehtav.
 
Alustuseks pean ütlema, et "Surmailma" kolm raamatut said mul kohe loetud, kui need 1997-1999 meeldivalt lühikeste vahedega tõlkes ilmusid. Esimest ja teist raamatut sai ka päris tihedasti üle loetud (kolmandat mitte eriti), seetõttu oli päris huvitav vaadata seda, mismoodi need nüüd pärast pikemat vahet ja originaalkeeles tunduvad.
 
See tunne on tegelikult päris hea! Näiteks esimese raamatu puhul meeldib mulle kohutavalt, kuidas Harrison on võtnud aluseks täiesti pretensioonitu pulp-fiction tüüpi ulmetausta, kus mehised mehed (ja naised) laserpüstolitega võõrplaneedil kohalikke koletislikke loomi ja taimi kõmmutavad - ja siis pööranud selle pahupidi.
 
Ja selleks ei olegi väga palju vaja, on lihtsalt vaja küsida "Miks?". Miks mingid loomad, putukad ja isegi taimed nii hirmsasti inimesi ründavad? Samuti ka teise külje pealt, miks lastakse ründajad lihtsalt tükkideks ja ei üritatagi asja laiemalt vaadata?
 
See tundub nagu midagi väga lihtsat, kuid asjaolu, et Harrison on jätnud siia alles nii planeediseikluse kui ka mõne mõttetera, ei ole sugugi enesestmõistetav. Palju tavalisem on see, et seikluskirjanikud kukuvad mingit sügavamat mõtet otsides läbi - või siis mõtteotsijad ei suuda eriti hästi seiklust kirjutada.
 
Teine raamat on sellega võrreldes lihtsam ja sirgjoonelisem, kuid sellegipoolest väga tore. Üks põhjus on see, et igasugused lood, kus probleeme lahendatakse koolis õpitud lihtsa füüsika ja keemia pluss väikese pealehakkamise abil, on mulle väga meeltmööda - Jules Verne'ist alustades ja Andy Weiriga lõpetades.
 
Teine põhjus on see, et kogu lugu on kirjutatud puhtalt humoorikas võtmes. Kui esimene raamat oli selgelt tõsine ja Jason vastavalt oma naljadega tagasihoidlik, siis nüüd võetakse kõik pidurid maha ja lõõbitakse ohjeldamatult. Kohati on see natuke piiripealne, aga enamus aega on tõesti lõbus. Hea nali on ka üks väärikas kunst.
 
Kolmandast raamatust ei olegi teistega võrreldes nii palju rääkida. See on jälle kirjutatud tõsisemalt ja umbes sama skeemi järgi nagu esimene, aga paraku ei ole see enam ei nii huvitav ja nali on üldse kadunud. Puänt on täiesti asjalik ning ühtlasi tõmbab raamat ka Pyrruse saatusele joone alla, aga muus osas ei ole see eelmiste vääriline.
 
Ma usun, et "Deathworldi" või täpsemalt just tsükli esimest raamatut on õigusega peetud Harrisoni üheks parimaks teoseks (kuigi mulle meeldib tema läbinisti sünge düstoopia "Make room! Make room!" ikka väga). Teine raamat, mis paljudele ei meeldi, on minu arvates väga hea, kui seda lihtsalt võtta täiesti eraldiseisva teosena.
 
Hinnang (kus kolmas raamat kogusummat allapoole sikutab): 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Heade mõrvade linn (2023)

Indrek Hargla
Mõrv Mänguasjamuuseumis (2023)


Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny Jane Lindskold
Lord Demon (1999)


Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Indrek Hargla
Mõrv «Reaktori» toimetuses (2018)


Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip Jose Farmer
The Maker of Universes (1965)


Kahtlemata tekivad paralleelid Amberi ja Chronomasteriga, aga ma ütleksin, et Zelazny astus sammu edasi. Jah, Farmeri tasku-universum oma kihilise ülesehitusega on huvitav. Ühel kihil vana-Kreekast (või selle mütoloogiast) pärit tegelased, järgmisel keskaegsed saksa (ja juudi!) rüütlid, kusagil indiaanlased jne. Selle maailma loonud jumalalaadne entiteet käis portaalide kaudu erinevatel kihtidel lõbutsemas või midagi muutmas-nokitsemas, kadus siis aga ära, asemele ilmus paha jumalalaadne, kes korraldas mitmesuguseid jamasid, kuid viimastel aegadel pole temagi enam näole andnud. Ning kihilt kihile pääseb hädapärast ka nö jalgsi, aga see nõuab väga suurt pingutust.
 
Nagu ütlesin, meeldis Amber mulle rohkem. Seda umbes kolmel põhjusel. Esiteks, kui keegi satub riidekapi kaudu võlumaailma, siis on see minu jaoks liiga Narnia (mida ma kohe üldse pole suutnud lugeda). Teiseks, liialdused. Näiteks läbivad kaks tegelast kahe nädalaga tuhat kilomeetrit läbipääsmatut metsa, jõuavad järsu mäenõlvani. Üks tahaks hakata kohe mäkke ronima, teine arvab, et puhkaks kolm päeva ja koguks toiduvarusid. Kuna järsku nõlva mööda ühelt kihilt teisele jõudmiseks kulub pool aastat, siis pidi see toidukott ikka päris suur olema. Kolmandaks, Amberi Corwin tegutseb järjekindlalt ja sihipäraselt, et oma mälu ja positsioon tagasi saada. Kodanik Wolff rändab röövitud armukese otsinguil suht sihitult ringi, satub alati õigetesse kohtadesse ning igasuguse eelhoiatuseta tuleb talle järsku meelde, et näh, selle nurga taga peaks uks olema.
 
Neljas põhjus pole nii oluline ja ma olen õppinud selliseid asju ka näiteks Veskimehe romaanides mitte tähele panema. Et siis need inimeste, kohtade, riikide, rahvaste ja elukate nimed, mida on pea võimatu hääldada või meeles pidada. Reeglina polegi seda pingutust vaja, sest õigel hetkel ilmub välja mingi taibu, kes seletab peategelasele ära: need on need, kes on nondega sõjajalal.
 
Tundub, et niipea ma järgesid lugema ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Guy Boothby
Doctor Nikola (1896)


Teine raamat, kus tegutseb karismaatiline suurusehullustuses hüpnotisöör dr Nikola. Tegevus algab 6 kuud pärast romaani "Dr Nikola's Vendetta" sündmuste lõppu.
 
Seekord esineb võitmatu doktor vägagi positiivse kangelasena: sõnapidaja, rüütellik, kõrge autundega, riskeerimisvalmis teiste inimeste elu eest. Tal on käes eelmises osas hangitud hiina päritolu imepulgake. Õieti see pulgake ise midagi ei tee, aga see on otsekui läbipääsuluba Tiibetis paiknevasse salajasesse kloostrisse, kust juhitava kummalise ordu käes on varjatud teadmised meditsiini imedest, sh surnute elluäratamisest. Dr Nikola palkab endale abiliseks ühe hakkaja mehe (kelle jutustuse läbi me kõike teada saamegi) ja algab seikluslik teekond Tiibetisse ja tagasi. Rohked pääsemised, põgenemised, kokkusattumused, uskumatud kombinatsioonid, kangelaslikud pingutused. Ka armastuslugu, kus juhuse läbi romaani alguses peategelasega kokku juhtunud misjonäri tütar saab lõpuks talle naiseks.
 
Kas saab raamatule veel paremat reklaami olla?
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla
Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul (2021)


Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage action'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...
Teksti loeti eesti keeles