Toivo Laan on seni avaldanud paar luulekogu ja mälestusteraamatu “Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i”, kõik omakirjastuslikud. Ehkki “Ajamasina” põhjal pidasin teda teismeliseks, on ta Esteri andmeil sündinud 1966. aastal. Oma tõenäoliselt esimest ulmejuttu (suure kirja ja lopsaka reavahe kiuste 44 lehekülge) pidas ta nii oluliseks, et lasi selle Reaktorisse või Algernoni saatmise asemel paberile trükkida ja läikivate kaante vahele köita.

Juba esimeses lauses kostitatakse meid tõdemusega, et “sellest ajast on palju möödunud”, ja umbes samas kvaliteedis jätkub tekst lõpuni välja. Keelekasutus on tähelepanuväärselt abitu ja süžeed, niipaljukest kui seda on, ei saa kindlasti ülemäärases koherentsuses süüdistada. Ehkki ma olen kindel, et valmiskirjutamise ja trükkisaatmise vahel ei lugenud keegi teksti üle, on seal napilt kirjavigu, ainult kaks jalutama läinud jutumärki hakkasidki silma.

Peategelase vend Jaak jääb lapsepõlves rängalt haigeks ja tervenedes on ta korraga võimeline sooritama matemaatilisi vägitegusid nagu peast keerukate võrrandite lahendamine ja päevade kaupa pii komakohtade tsiteerimine. Mingite ebamääraste mahhinatsioonide tulemusena (põrandalaua alt leitud notariaalselt kinnitamata testament) saab ta vanavanemate talu omanikuks, paneb sellele nimeks Tulnuka ja kaob siis mõneks ajaks ära. Kui ta jälle välja ilmub, demonstreerib ta sugulastele teleportatsiooniväravat ja selgitab, et käib kauges galaktikas kulla ja vääriskividega kaetud planeedilt nodi toomas. Osa sellest kingib ta ka neile, vannutades kõiki saladust pidama.

Tegevus leiab aset… kurat teab millal. Ilmselt muutis autor mingil hetkel meelt ja otsustas tegevuse sajandi-paari tagant tänapäeva tuua, aga Jaagul käiakse külas saaniga ja varsti peale seda saadab peategelane kellelegi Liinale kosjaviinad, lootuses, et pudel tuleb tagasi tühjaksjoodult, kaela külge seotud kihlust sümboliseerivad kindad. (Samal päeval on salapärasele Liinale viinad saatnud ka Jaak ise. Mõlemad pudelid tuuakse puutumatult tagasi ja nagu välja tuleb, on Liina otsustanud leivad ühte kappi panna hoopis kellegi Mariga.)

Mingil hetkel hakkab peategelane enesestmõistetaval toonil rääkima Jaagu ajamasinast, millest pole kuni selle hetkeni sõnagi juttu olnud — ma lappasin eelnenud leheküljed mitu korda läbi ja autor tõepoolest unustas selle sisse tuua. Sugulastele peetud “perekonverentsil” räägib Jaak ainult kosmoses rändamisest.

Süžee on heitlik; korraga otsustab peategelane ülikooli astuda, teeb eksamid ära, joob end täis ja veedab… kaks nädalat kaineris? Selline mulje neist paarist lausest igatahes jääb. Sealt välja saades võtab ta pähe, et joomingu käigus kohatud tudeng Anneli on nüüd tema uus elu armastus, ja ehkki ta ei tea neiu aadressi, õnnestub tal tegevuspaigaks olevas tänavanimede ja majanumbriteta linnas täpselt õige paneelmajakorter üles leida. (Miks autor otsustas, et nimede järgi Eestis asuv linn peaks nii jaapanipärane olema, jääb selgusetuks.) Anneli ukse taga laseb ta kella just siis, kui too trepist üles tulles tema selja taha jõuab. Nagu selgub, on Annelil tegelikult elukaaslane, kes aga haihtub seletamatul kombel (tõepoolest seletamatul, Anneli ise on ka hämmingus) ja nüüd saab peategelane hakata tegema ettevalmistusi ROMANTILISEKS AJAREISIKS! Oma reisikaaslast hoiatama ta ei vaevu.

Romantiline ajareis 13. sajandi Inglismaale ei kesta kaua, sest peategelast lastakse pea otsekohe mürgitatud nooltega — autor peab vajalikuks mainida, et mürk pärineb konnalt, kes suri välja juba 14. sajandil, ning see koos noolevarte radiosüsinikanalüüsil saadud tulemustega äratab muidugi (muidugi!) politsei tähelepanu. Tõsi küll, anakronistlike nooltega pihtasaamine ei ole ebaseaduslik, nii et suuremaid probleeme sellest ei teki. Muide, päästeretkel peategelase ja tema kallikese äratoomiseks osaleb koos Jaaguga viiskümmend kolmekäelist tulnukat.

Sündmusi jätkub piisavalt, et ma saaksin arvustuse neid ümber jutustades vabalt kolm-neli korda pikemaks venitada, aga no saate juba isegi aru, millega tegu. Ühegi tegelase käitumine pole motiveeritud, ulmeline butafooria kaob ja ilmub suvaliselt, jutustaja vahetub nagu autor heaks arvab... Ja oh seda hõrku stiili, mis on mahlane nagu ahjus kuivatatud kask! Vähemalt saab autor üsna kähku aru, et lugu ei vii mitte kuhugi, ja laseb Tulnuka talu vastu taevast. Ongi ajamasindamisel kriips peal.

Uido Truija on omale igatahes arvestatava konkurendi saanud…

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Klannisõda vanas Jaapanis. Samurai Nakamori Arata väike sõjasalk liigub maastikul, otsib jälgi ja püüab vaenlase armee asukohta kindlaks teha, et sellest omadele ette kanda. Jõuavad mägede vahel tühja, lagunevasse linna. Linnas elab vana munk, kes räägib, et koht on neetud ja soovitab sõdalastel tungivalt lahkuda. Kuna aga vaenlane ei olnud enam kaugel ja linna läbis looduslik tõke – jõgi – ning selle ainus sild oli hea koht kaitsepositsiooni võtmeiseks, otsuastasid sõdalased munga soovitust ignoreerida ja end jõge ületavale sillale kaitsesse seada. Ja hakkas juhtuma asju, mis ei piirdunud vaid taplusega silla pärast...
Keeruline oli nimesid meeles pidada, samuti ka jaapanikeelsetes oskussõnades orienteeruda, aga jutt toimis hästi ka ilma nende tähendusi teadmata. Esmapilgug tundusid rüüde ja detailide kirjeldused igavavõitu, aga need olid piisavalt lühikesed, et mitte tüütuks muutuda ja maalisid ikka pildid silme ette. Võib-olla oli takistuseks autori kohmakavõitu lauseehitus, laused ei olnud piisavalt voolavad ja sujuvad.