x
Päringule {"kuu"=>"3", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 19 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Charles Stross
Quantum of Nightmares (2021)


Hoiatus: selle romaani lugemine võib mõne nõrgema närvikavaga lugeja veeganiks muuta.
 
Kui keegi võtab kõrvuti ette ainult selle romaani ja siis mõne varasema Laundry sarja teose, The Atrocity Archives vms, siis ei tuleks ta ise ilmselt selle pealegi, et need võiksid kuuluda samasse sarja. Ei mingit Bob Howardit, ei mingit Laundryt, Või, noh, The Fuller Memorandumist võib ju paar vihjet tulevasele juba leida. Äratundmise teeb keerulisemaks seegi, et sarja esimeste raamatute puhul on Stross kasutanud erinevate (krimi)autorite stiile. Siiski, kui sarja kogu vahepealne osa on lugemata, võib ometi aimata, et see, mille vastu Bob ja Laundry (Briti vastuluure okultsete ohtudega tegelev osakond) võitlesid, on paraku teoks saanud.
 
Niisiis, sarja 11. osa on otsene järg eelmisele osale Dead Lies Dreaming ning koos kavandatava kolmanda raamatuga peaksid need moodustama alamsarja Tales of the New Management. Nagu tavaliselt, peavad head tegelased võitlema mingi pahatahtliku kultusega. Antud juhul tahavad pahad võimule kutsuda Tumma Poeedi, Püha Ppilimteci. Kas Lovecraft seda nime kasutas, ma ei tea, atsteekidel oli sellenimeline muusika ja poeesia jumal ning seda nime kasutav Mehhiko räppar pole keskmisest räpparist oluliselt ebameeldivam - mitte et räpil oleks kokkupuutepunkte muusika või poeesiaga... Kõigepealt tuleb aga tagasi tuua Ppilimteci kiriku piiskop, kes eelmises osas läks jumala elustamiseks vajalikku manuskripti otsima, aga manuskript pistis ta nahka. Piiskopi tagasitoomiseks vajaliku hulga mana saaks aga nelja paravõimetega lapse ohverdamisest.
 
Briti peaministrina on Nyarlathotep kehtestanud surmanuhtluse, mida rakendatakse agarasti, aga tundub, et Ppilimteci austajate kombed on veel verisemad. Kui näiteks katoliiklased jagavad oma missadel ainult Kristuse ihu sümboliseerivaid küpsiseid, siis Tumma Poeedi missa jaoks vormitakse kõigepealt värskest inimhakklihast inimkujuline asjandus, puhutakse sellele eluvaim sisse ja hakatakse siis sellest missal osalejatele viilakaid lõikama. Mispeale hakkavadki sakramendist osa saanutel rahulolust silmad siniselt hiilgama. (Ma ju hoiatasin, eksole.)
 
Paralleelselt toimub mitmeid intriige, muuhulgas ka suure toidupoe lihatöötlusosakonnas, aga kõige lahedam liin on seotud nelja ohverdamiseks kavandatud lapse ja nende lapsehoidjaga. Laste vanemad on oma vägevate oskuste poolest kuulsad politseitöötajad: isa muundab enda läheduses gravitatsioonivälja, ema leviteerib ja pillub välkusid. Lapsed on vanuses umbes 5 kuni 11 ja nende võimed ei jää vanemate omadest oluliselt maha. Kui laste vanemad tööasjus nädalaks ära peavad sõitma, sokutavad Tumma Poeedi jüngrid rahahädas kolmanda leveli nõia Mary lapsehoidjaks. Lõppeesmärgist pole Maryl aimu, talle ütlevad pahad ainult, et võtad lapsed, sõidad nendega nädal aega ringi, siis tood tagasi. Aga selles vanuses lapsed kipuvad väga kergesti omavahel tülli minema, puhtast igavusest oma võimeid rakendama jne. Mary on nendega hädas ja hullema vältimiseks lubab neil hamburgereid süüa ning õpetab eluks vajalikke oskusi: praktilist poevargust, autode ärandamist jms. Nagu ehtne Mary Poppins, eksole.
 
Vaimustav sõnastus, kiire ja haarav tegevus, usutavad tegelaskujud - mida enamat siis tahta olekski.
Teksti loeti inglise keeles

John Scalzi
The Kaiju Preservation Society (2022)


Kaiju Kaitsmise Ühing (KKÜ) on organisatsioon, mis nagu nimigi ütleb, tegeleb hiiglaslike, koletislike elukate kaitsmisega. See on mittetulundusorganisatsioon (ingl.k NGO ehk siis non-governmental organization), mis samas siiski saab oma rahastuse paljudelt salajase paktiga liitunud valitsustelt, loomulikult energia- ja relvatööstuse gigantidelt ja muidu asjasse puutuvatelt miljardäridelt. Suht-koht õnnestunult on nad suutnud endid eemal hoida suuremast tähelepanust, sest KKÜ töötajatele ja teistele asjaosalistele kehtib reegel: KKÜst ja selle tegemistest ei räägita väljaspool KKÜd ja selle tööpõldu.
 
Peategelane Jamie Gray saab COVID19 (ja-jah...) pandeemia avapäevadel töö juurest kinga (et see on esimese mõne lehekülje teema, siis antagu väike spoiler andeks), töötab natuke aega toidukullerina ja sattub juhuslikult tööle KKÜsse. Kaiju'sid kaitsma. Sest need on loomullikult päriselt olemas. Ja kaitset vajavad nii need elukad kui muidugi inimkond. Kuidas täpsemalt tuleb siis lugeda huvilisel endal. 
 
Ma olen rahulolematu selle raamatuga mitmel põhjusel. Muidugi on see lihtne, lobe, meelelahutuslik lugemine, enamvähem sama ajuvaba ja vaata et vaimuvaene nagu keskmine hollivuudi seiklus-aktsioon. See koosneb peamiselt klišeedest ja (mitte ainult) Scalzile iseloomulikust lõõpivast, iroonilisest, sarkastilisest dialoogist. Natuke midagi toimub ka. See tähendab, et peategelane kaotab töö, saab tööle, läheb kuhugi, jõuab kohale, kohtub inimestega, nad teevad üht-teist, toimub esimene väiksem aktsioon, siis toimub väike vahepealne sündmuste areng, ilmub peapahalane, tekitatakse kriis, mida siis tegelased lahendavad, asjad lähevad veel hullemaks, leitakse lahendused, imeline pääsemine, õnnelik lõpp (mitte kõigi jaoks), epiloog. 
 
Lugedes oli tunne, et see on filmisüžee. Sirvisin netiavaruses arvustusi (jättes kõrvale vaimustusest rõkkavad 5-tärni fanfaarid ja porisevad 1-2-tärni vinguviiulid) ning nägin, et suht-koht minu moodi arvajaid (filmi ja/või seriaali käsikirja märkajad; nii-õhuke-ongi-imestajad) oli päris mitmeid. Tegelasi eriti ei arendata, kõik on mustvalgelt selge, kes on hea, kes paha. Näpuotsaga poliitkorrektsust, irisemist president Trumpi üle (muidugi nimesid nimetamata) ja täiesti ilma seksita (st sobib ka ilmselt 14-16 aastastele, kuigi saaks ilmselt R-reitingu), õilsad loomakaitsjad, idufirmade nüppel ja suur-paha-korporatsioon. Kõik justkui oleks olemas.
 
Paralleelid võivad tekkida ka "Jurassic Parkiga", kuid selles võrdluses jääb Scalzi "Kaiju" igast asendist alla. Niipaljukest teadsin ma enne lugema asumist, et võrdlusi võiks vedada veel ka nt "Pikkmaaga" või Dennis E. Taylori "Outland'iga" - ja ausaltöelda on "Pikkmaa" esimene osa kõvasti parem vaatamata sellele, et "Kaiju" oleks justkui tublisti rohkem SF. "Outland" on suht-koht ehe young adult katastroofi-lugu ja tegelikult meeldis mulle ka rohkem. "Kaiju" on umbes täpselt sama väikese ambitsiooniga raamat nagu Scalzin "Fuzzy Nation". Autor ise ütleb järelsõnas, et see pole mingi ülev rokkoopus, vaid (kvaliteetne) pop-lugu. Noh - ütleme, et see paistab välja. Mõnigi pop-lugu on hea. See siin jääb ootustele alla. (Kummalisel kombel oli autori järelsõna vaat' et sama huvitav kui teos ise...)
 
Päris pettumusega võiks "2" ka ju hindeks panna. Natuke aga rehabiliteerib raamatut kõik see, mis puutub kaiju'desse endisse. Näpuotsaga biotehnoloogiat ja ökoloogiat ja... ausaltöeldes on tulemuseks väga lahedad elukad. Nii et nende pärast tasus lugemine ära.
Teksti loeti inglise keeles

Bruce Sterling
Schismatrix (1985)


Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

John Brunner
The Shockwave Rider (1975)


The Shockwave Rider on proto-küberpungilik ulmelugu. Tegevus toimub millalgi 21. sajandil Ameerika Ühendriikide düstoopialikus versioonis. Külm sõda on vaikselt lõppenud, sest mingil hetkel mõistsid kõik osapooled, et sõjalise jõu asemel on moodsas maailmas oluline info omamise ja selle töötlemise suutlikkus. Seega, loo toimumise ajaks on kogu riigi toimimine ühendatud arvutivõrku ja salajaste relvaprogrammide asemel eksisteerivad salajased koolitusprogrammid.
 
Loo peategelaseks on Nick Haflinger, geniaalne programmeerija, keda on õpetatud ja kasvatatud ühes just sellises salajases koolis. Kohe alguses jaguneb lugu kolmeks, kus ühelt poolt jälgitakse Nicki põgenemist ja enesevarjamist, teiselt poolt tema ülekuulamist pärast hilisemat arreteerimist ja kolmandalt poolt tehakse tagasivaateid tema lapsepõlve. Kuid aegamööda hakkab tunduma, et Nicki arreteerimine ei ole sugugi veel loo tegelik lõpp...
 
Ma pean ütlema, et selle loo maailmaehitus tekitab natuke aukartust. Kuigi Brunner ise on maininud, et laenas palju ideid futuristliku mõtleja Alvin Toffleri kuulsast raamatust "Future Shock", on nende siinne arendus siiski tema enda oma. Kui oma kuulsaimas romaanis "Stand on Zanzibar" kujutas Brunner maksimumini viidud ülerahvastatust, siis siin võtab ta idee järjest kiirenevate muutustega toime tulemisest ja viib selle omakorda maksimumini.
 
Enamus inimesi on tulevikuühiskonnaga kohanemiseks muutunud nomaadideks, kes liiguvad linnade või riikide vahel nii, nagu ise heaks arvavad (rohkem kui aasta ühes kohas elanu on väärt juba uudislugu ajalehte). Sellest hoolimata sõltuvad praktiliselt kõik kas ergutitest või rahustitest ning perioodiline vaimne läbipõlemine on nii tavaline, et seda pole mõtet mainidagi.
 
Kõike seda võimaldab ulatuslik arvutivõrk, kuhu on ühendatud kõik asutused, ettevõtted ja majapidamised (ning mille vabalt kasutatavad terminaalid on sama levinud kui kunagi telefonikabiinid). Kuid kogu seda infohulka kontrollivad suurfirmad, rääkimata valitsusest, on üdini korrumpeerunud ja vaevalt paremad organiseeritud kuritegevuse jõukudest. Need, kes omavad õigust infole ligi pääseda ja seda töödelda, omavad seekaudu võimu kõigi teiste üle.
 
Ma tahaks eraldi veel rõhutada, kui vägev nägemus see on. Raamatu kirjutamise ajal koosnes tollane interneti eelkäija ARPANET vaid mõnekümnest arvutist mis olid laiali erinevate ülikoolide katselaborites. Loo üheks oluliseks osaks on uss-tüüpi viirused (sh üks eriti oluline, mille peategelane kirjutab). Ühe tõelise sellise viiruse kirjutamiseni jõuti alles 13 aastat hiljem ja oma nime saigi see viiruse tüüp Brunneri raamatus mainitu järgi.
 
Kui natuke kritiseerida, siis loo algus võib lugejale olla üsna raske. Ilma eriliste selgitusteta antakse ette kohe erinevates aegades toimuvad tegevused, kuhu lisab segadust veel peategelase erinevate variisikute kasutamine. Samas, kui esimesed 50-75 lehekülge üle elada, on edasine kulgemine lihtne. Lõpupoole liigub tegevus isegi teisele poole ja muutub natuke liiga lihtsaks ja lineaarseks, meenutades tehnopõnevike stiili.
 
Sellesama lihtsuse stiilis võiks kritiseerida ka lõpplahendust, kuid mina seda ei teeks. Jah, ehk on lootus nõnda lihtsa ja positiivse vastuse osas natuke naiivne. Samas on siin loos kogu düstoopia taga algusest peale olemas selge usk, et parem maailm on võimalik (mida näitab kirjeldatud Precipice kommuun) ning sellele lootmine ei ole tühi rumalus. Sellist suhtumist ei ole mõtet maha teha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Christopher Moore
Shakespeare for Squirrels (2020)


Ehkki “Shakespeare for Squirrels” on tehniliselt sarja kolmas raamat, ühendab neid ainult peategelane ja mina ise sain eelnenud romaanidest teada alles autori järelsõnast. Kõik lood on täiesti iseseisvad ja varasemate lugemine pole vajalik. Küll aga kuluks ära lähem tutvus Shakespeare’i näidenditega, sest tema nimi pole pealkirjas sugugi juhuslikult. Konkreetselt on tegevuspaiga ja suurema osa tegelaste aluseks “Suveöö unenägu”, ehkki autor on siia juurde seganud veel mitmeid näidendeid ja omaenese fantaasiat.
 
Narr nimega Pocket, tema juhmardist õpipoiss Drool ja nende ahvipärdik, kes on piraatide poolt paadiloguga merele loksuma jäetud, uhutakse rannale Kreekas, mis millegipärast ei sarnane sugugi selle Kreekaga, mida peategelane kuulu järgi teab, vaid on kaetud lopsaka ürgmetsaga ja täis kõiksugu veidraid olendeid. Haldjate otsa komistanud peategelastele hakkab elu juba üsna mõnusana tunduma, kui nad mässitakse mõrvaloosse — nimelt on Puck, kes peaks justkui surematu olema, ammust maha lastud. Kohalikud (inimestest) võimukandjad käsivad Pocketil mõrvar leida, vastasel juhul tehakse ta koos oma sõbraga peajagu lühemaks. Selle juures abistavad (ja takistavad) teda kamp kiimaseid haldjaneiusid, juhuslikult metsas kohatud teatritrupp, kes harjutavad peagi lavastuma pidavat näidendit, ja hulk muid värvikaid tegelasi, enamik neist Shakespeare’ilt laenatud.
 
Nagu üsna varakult selgeks saab, valitseb selles maailmas teatriloogika; näiteks tapetakse Pocket ühel hetkel linnavahtide poolt, kes jäävad siis jahmunult jõllitama tühja kohta, kus ta hetk tagasi seisis, sellal kui vägagi nähtav narr ise ei saa millestki aru ja põgeneb kandade välkudes. (Hiljem tuleb küll välja, et “jutustaja lohakuse tõttu” on süžees loogikaviga ja mingil hetkel ilmub ta märkamatult elavate sekka tagasi.) Nagu Shakespeare, kasutab ka Moore ära iga võimaluse midagi kahemõttelist öelda — tõsi küll, kuna ta kirjutab ikkagi tänapäevasele lugejale, on suurem osa dialoogist pigem ühemõtteline —, ja tulemust oleks kõige parem kirjeldada kui lustlikult roppu. Pidevad seksiteemalised naljad, koomiline vägivald ja pea eranditult kõlupäised tegelased teevad sellest ühe kõige naljakama raamatu, mida ma olen kunagi lugenud. Ja “pidevad seksiteemalised naljad” ei ole liialdus. Pornoga muidugi tegu pole, rõhk on siiski huumoril ja mahladest nõretavad detailid jäävad lugeja kujutlusvõime hooleks, aga olge hoiatatud :-D
 
Suur osa viidetest kirjandusklassikale jooksis mul muidugi mööda külgi maha, sest Shakespeare’ist ei tea ma praktiliselt midagi, aga et toimuv arusaamatuks jääks, ei pea sellegipoolest kartma. See on ikkagi täiesti iseseisev ja loogilise süžeega lugu, mitte konkreetse näidendi fanattidele mõeldud primitiivne paroodia.
 
“Huge, innit?” said Moth.
“I am sad and my knob is huge,” cried Bottom, with an asinine whimper.
“Bottom, do stop whinging about your enormous dong,” said I. “We are trying to sleep.”
“I miss Titania,” said Bottom.
“Last you saw her you were terrified of her,” I said.
“Absence makes the fond grow harder,” whispered Cobweb.
 
Mis sellest kõigest eesti keeles on saanud, ei oska ma arvata ja pole julenud ka järgi uurida. Igatahes kui ma sel aastal lõpuks Stalkeri hääletamiseni jõuan (mis on mul häbiväärsel kombel õnnestunud ainult kaks korda), panen selle raamatu üsna kindlasti kolme parima tõlkeromaani hulka.
Teksti loeti inglise keeles

Jeff VanderMeer
Borne (2017)


Kätte on jõudnud düstoopiline tulevik. Umbes üks inimpõlvkond tagasi on toimunud ühiskonna globaalne kollaps, mille laiemaid tagamaid võime ainult aimata. Romaani tegevus toimub kunagise Linna varemetes, mille eksistents juba enne katastroofi oli tihedalt seotud Firmaga. Firma tegevusalaks oli biotehnoloogia - valmistati erinevaid geniaalseid ja jubedaid organisme mis ilmselt olid eelkõige mõeldud kasutamiseks relvana. Kui kõik kokku kukkus, lõppes ka organiseeritud tegevus Firmas ja kogu see saatana loomaaed valgus laiali mööda Linna ja selle ümbrust.
 
Sellel biotehnoloogia prügimäel hoiavad endal elu sees viimased inimesed, kelle põhiline ellujäämisstrateegia on biotehnoloogia enese huvides ära kasutamine. Iga varemetest leitud tehismardikas või killuke oskusteavet võib anda olelusvõitluses eelise mis lubab elus püsida veel ühe päeva, veel ühe nädala...
 
Romaani peamine tegevusliin jälgib ühte linnaelanike paari, kelleks on endine Firma töötaja Wick ja temaga koos elav segastel asjaoludel Linna sattunud Rachel. Ühel igapäevasel kogumisretkel leiab Rachel mingi uutmoodi organismi ja toob selle koju. Esialgu paistab tegu olevat küll unikaalse aga mitte eriti kasuliku asjaga, mis meenutab lihtsalt toataime. Seega lastakse tal rahulikult aknalaual vegeteerida. Pikapeale siiski selgub et sel tegelasel on sisu rohkem kui väljast vaadates aimaks, ning ta käivitab tegevusliini mis ähvardab Wicki ja Racheli kooselu lausa lõpetada.
 
Kui düstoopiline tulevikumaailm on autoril minu meelest hästi õnnestunud, siis sellesse maailma paigutatud süzee on paraku viisakalt öeldes suhteliselt triviaalne ja ei võimalda teos tervikuna nautida. Sellel paistab eksisteerivat isegi järg, millega tutvumiseks minul igatahes huvi ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles

Colin Greenland
Take Back Plenty (1990)


Take Back Plenty on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi mitte väga kauges lähitulevikus on elu pea peale pööranud Capellanideks nimetatud kõrgelt arenenud kosmosetsivilisatsiooni saabumine Maale. Rahumeelsete ja heatahtlikena jagavad nad vabalt oma hüperruumi-kosmosetehnoloogiat, mis teeb Päikesesüsteemis liikumise sama lihtsaks nagu praegu on meretransport. Koos nendega hakkab siia voolama hulgaliselt teisi mõistuslikke tulnukaliike nende valitsetavast kosmosest ja peagi on planeet Marss ning erinevad asteroidid ja kuud üsna tihedalt asustatud.
 
Kuid millegipärast keelavad Capellanid igasugused iseseisvad kosmosesõidud väljaspoole Päikesesüsteemi ning keelust üle astuvad laevad, mis sõidavad teisele poole Neptuuni orbiiti, ei tule lihtsalt enam tagasi. Väidetavalt on selle põhjuseks sõda teise, Frasque nimelise kosmosetsivilisatsiooniga. Tõepoolest, korra jõuab üks Frasquete tohutu koloonialaev isegi Päikesesüsteemi, kuid Capellanide ja inimeste ühislaevastik hävitab nad kiiresti. Seesama koloonialaev saab uue nime "Plenty" ja kingitakse inimestele (kes jätavad selle kasutuna Maa orbiidile seisma).
 
Kõigist nendest sündmustest on loo alguseks möödas juba aastakümneid. Vabakutseline ja pidevas rahapuuduses piloot Tabitha Jute saabub oma prahilaevaga Marsile, et leida mõni tööots. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu veenab üks libeda jutuga mees Marco Metz teda oma veidrale seltskonnale ühte hästi tasustatud otsa tegema. Selleks tuleb lennata sellesama "Plenty" nime kandva struktuuri juurde, sealt üles korjata üks täpselt nimetamata (kindlasti mitte ebaseaduslik) kaubalast ning siis see võimalikult kiiresti Titaanile viia...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on veidral kombel nii üsna sirgjoonelise kui ka üsna segase looga. Sirgjoonelisuse poolt tuleb teosele au anda selle eest, et kirjutatud on puhas, korralik ja stiilne kosmoseooper. Peategelane Tabitha on selline Han Solo tüüpi seikleja (kuigi naissoost ja tumedanahaline), kes tunneb end seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahel olevas hallis tsoonis üsna mugavalt, kuid karmi pinna all on tal ikkagi hea süda. Ka asjaolu, et tema laev "Alice Liddell" on üsna antiikne ja robustne kolakas, kõlab üsna tuttavlikult.
 
Samuti on loo ülesehitus üsna lihtne, kus esmapilgul süütuna tundunud tööotsa taga on loomulikult midagi hullemat, iga saladuse taga on mingi suurem ja kohutavam saladus ning igast jamast välja rabelemine viib ainult uude ja halvemasse olukorda. Taustal olev teema Capellani tulnukatega on muidugi kõigega seotud ja ilmselgelt ei ole tegu heade ja altruistlike tegelastega. Ainuke väiksem üllatus oli siin seotud Frasque tulnukatega, kelle puhul polnudki kasutatud lihtsasti etteaimatavat lahendust vaid oli asi jäetud mitmeti mõistetavamaks.
 
Kuid teisest küljest oli see lihtne lugu väga kirjusse kuube riietatud. Erinevaid veidraid tulnukaid (lisaks põhilistele Capellanidele ja Frasquetele) oli lisatud hulgakaupa, samuti eksootilisi toimumiskohti. Viimaste puhul oli muidugi tore, et tegemist oli nagu kummardusega kuldajastu ulmele - Marsil on kanalid, Veenusel aga jubedaid roomajaid ja kahepaikseid täis aurav soomaailm. Samuti mängitakse siin pisut vormiga ning tegevust kirjeldavad peatükid on vaheldumisi Tabitha ja tema laeva vestlustega, mis peategelase minevikku ja tausta avavad.
 
Selline kirev kaos hakkaski mingil hetkel pigem tüütama ja segama. Võrdlusena tuli ette näiteks Samuel R. Delany romaan Nova, mis lisas ühele kosmoseseiklusele samuti mitmekesist ja veidrat kirevust, rääkimata mütoloogilisest ja kirjanduslikust taustast. Tulemuseks oli siiski tõhusam tervik kui siin, kus näiteks vihjed raamatutele "Alice imedemaal" ja "Peeter Paan" ei anna midagi suuremat juurde. Siin on küll piisavalt seda heale kosmoseooperile omast lusti ja hoogu, et teos lõpuks positiivse hinnangu saaks - aga selleni jõuab see üsna napilt.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mann Loper
Inglite linn (2022)

Philip Caveney
Bad to the Bone (1996)


Sisu sarnaneb mõnevõrra "Kümnele väikesele neegrile".
 
Ilmakuulsat rockbändi on tabanud kaotus - nende kitarrist sureb narko üledoosi. Bändi juht ja laulja Jenny on maenduses, ent mõne aja pärast teeb ansambli mänedžer ettepaneku minna salvestama uusi laule kaugel Walesi pärapõrgus asuvasse äsja avatud lindistusstuudiosse. Stuudio on ehitatud iidse mungakloostri varemetele ja saja aasta eest on seal pesitsenud kummaline enesetapusekt. Veidi eemal metsas on druiidide kiviring, stuudio omanik ja tema abilised on haaratud mingisugusest New Age'i teooriast...
 
Lumetorm lõikab stuudio ülejäänud maailmast ja majas hakkavad järjepanu toimuma surmajuhtumid. Iga surmaga kaasneb kirjake, kus anonüümne saatja tsiteerib surmadega kokkusobivaid laulusõnu. Tapamajaks muutunud hoones on ilmselt mõrvar, aga kes? Asja ei tee lihtsamaks teisest ilmast ühendust võttev surnud kitarrist, kes astub Jennyga vaimu kujul ka armuühtesse ja sekkub teadmata meetodil ka bändi uutesse salvestustesse.
 
Lobedalt kirjutatud põnevuslugu, kuigi klišeesid on rohkem, kui olla võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Jeremei Parnov
Prosnis v Famaguste (1984)

Mihhail Jemtsev Jeremei Parnov
More Diraka (1967)

Pierre Boulle
La planete des singes (1963)


"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Mihhail Jemtsev Jeremei Parnov
More Diraka (1967)


Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jeremei Parnov
Prosnis v Famaguste (1984)


 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Lou Anders
Sideways in Crime (2008)


Paar kuud tagasi arvustasin siin Chris Robersoni juttu “Death on the Crosstime Express” ja ütlesin, et ülejäänud antoloogia kohta ei oska veel midagi arvata. Olles raamatu nüüd läbi lugenud, peab tunnistama, et Robersoni lugu osutus siin üheks parimaks. Peamiseks probleemiks tundub olevat koostaja seatud mahupiirang, sest korraga mahlaka ulmelise maailma ja sisuka intriigi välja arendamiseks ei jätku lihtsalt ruumi; enamasti kannatavad mõlemad. Muidugi võib õigustatult(?) väita, et tüüpiline ulmekirjanik lihtsalt ei oska krimilugu kirjutada, aga isegi üks autorite hulka ära eksinud päris krimikirjanik ei tule ülesandega toime. Mitmel puhul tekib kiusatus öelda, et “autori loominguga edasi tutvuma see küll ei kutsu”, aga ka mulle juba tuntud kirjanikud on selliste käkkidega esindatud, et siit ei tasu küll mingeid järeldusi teha.
 
Suurem osa lugudest on silmnähtavalt tellimise peale valmis visatud; on mingi ulmeline element, on mingi krimielement ja nende vahel puudub enamasti igasugune seos. Uurija lahendab kuriteo poolkogemata, sest kurjategija jätab lahkelt maha mingi asitõendi, mida tõlgendatakse just nii, nagu autorile parajasti parim tundus, ja kõik ülejäänud variandid jäävad läbi kaalumata. Keegi isegi ei vihja sellisele võimalusele. (Mitmel korral tähendab uurija küll sügavamõtteliselt, et “tegelikult on kõik palju keerulisem, aga mis mina vaenelaps siin ära teha saan”.) Rahule jäin ma ainult mõne looga ja neist enamikku ühendab autorite soovimatus mingit eriti värvikat sündmuspaika välja mõelda, valides selle asemel meile tuttava maailma või selle otsese tuletise. Need lood on seetõttu küllaltki väheulmelised ja tavakirjanduslikud, mis pole ju ka hea lahendus.
 
“Crosstime Expressi” ei hakka ma siinkohal uuesti tutvustama, seega…
 
…alustame raamatu kõige halvemast loost, saab risu jalust ära. “Murder in Geektopia” on napist mahust hoolimata erakordselt tüütu jahumine maailma teemal, kus eelmise sajandi algul tulid võimule nohikud ja tänu nende pingutustele on sõda ja kuritegevus täiesti kadunud. See peaks meeldima neile, kelle arvates “Ready Player One” lugeda kõlbas, Di Filippo jutt koosneb samamoodi 95% ulatuses viidetest popkultuurile. Pole vaja öeldagi, et süžee on hästi abitu.
 
Kolm lugu käsitlevad maailmu, kus ühed või teised põlisrahvad jäid vallutustest puutumata ja võtsid eurooplaste asemel juhtrolli.
 
“Running the Snake” leiab aset alternatiivses Britannias, mis on tõepoolest britilik (st keldid tõrjusid mandrirahva sissetungi edukalt ja kuninganna käib ringi, sinerõikaga värvitud tissid paljad). Lollide lüpsmiseks uue kultuse asutanud sulikamp satub plindrisse, kui nende templis sureb tähtis ülik ja süüdlaseks tundub olevat seal jumalusena teeniv tohutu madu. Papjeemašeest marionetil küll mürgihambad puuduvad, aga eks sa tõesta kohtu ees, et sa pole kaamel… Lahendus on triviaalne ja ainus, mida selle loo puhul positiivset võib leida, on ehk humoorikas toon, mis IMHO kaldub pigem jantlikkuse poole.
 
“Sacrifice” on ainus lugu selles antoloogias, mille autoriks päris krimikirjanik, aga ausalt öeldes oli selle sisu mul arvustuse kirjutamise ajaks nii põhjalikult meelest läinud, et pidin raamatust järgi vaatama. Asteekide mail toimuv lugu on edasi antud eurooplase silme läbi, kellele ei mahu kuidagi pähe, millise rahuga kohalikud pidevat inimeste ohverdamist võtavad. Vähe sellest, et ohverdatakse sõjavange ja kurjategijaid, ka printsess, kellele ta euroopalike kombeid ja inglise keelt õpetab, on nõuks võtnud end lähemal ajal ohverdada lasta. Maailm peab ju edasi kestma… Krimilugu keerleb Hiina konsuli poja ümber, kes ei surnud teps mitte vabatahtlikult.
 
Ka Buckelli loos “The People’s Machine” kohtame asteeke (mehhikaid), ehkki peategelaseks on seekord mõrva uurimiseks Euroopasse sõitnud asteegi ülik. Keegi püüab asteeke süüdi lavastada; asjasse on segatud mehaanilised arvutid ja vangivõetud nuhkidele loengut pidada armastavad revolutsionäärid.
 
Veel ühe rühma moodustavad lood, mis küll toimuvad mingil määral meile harjumuspärases euroopalikus keskkonnas, aga selleni on viinud hoopis teistsugused arengud.
 
“Fate and the Fire-lance” leiab aset dramaatiliselt lahknenud maailmas, mida autor pole vaevunud tegelikult väga erinevaks kirjutama. Rooma impeerium on kahekümnenda sajandi alguses ikka veel alles, aga sellegipoolest ähvardab puhkeda maailmasõda, kui 1914. aastal tapetakse ertshertsog Franz… vabandust, hoopis Rooma keisri poeg Gavrilo Princip. Süüdlane tunnistab kohe üles, kui sellele pisutki vihjata; tema süüd pole küll võimalik tõestada, mis vabandab sellist käitumist mõnevõrra, aga totakas lugu on see sellegipoolest.
 
Holy infodump, Batman! “The Sultan’s Emissary” autor pole end tausta kirjeldamisel tagasi hoidnud ja julgelt pool tekstist on lihtsalt ajalooloeng. Musulmannid vallutasid keskajal pea kogu Euroopa ja Ameerikad pealekauba, ja nüüd on sultani saadik iseseisvaks jäänud Suurbritannias tapetud. Süüdlaseks tundub olevat kristlane… Ehkki sellises plahvatusohtlikus situatsioonis ootaks, et poliitika mängib tõenditest olulisemat rolli, ei osuta autor sellele üldse tähelepanu.
 
Kõige ulmelisem ja ühtlasi mõnes mõttes suvalisem lugu siin on “Via Vortex”, mille komponentidel puudub igasugune nähtav seos. Et Vereinigten Staaten von Amerika on saksakeelne, on sellises raamatus muidugi enesestmõistetav, aga Meaney on oma maailma õnnistanud ka ebahariliku füüsikaga — prioriteetne side toimub mingisuguse keeriselise tehnoloogia abil, mis võimaldab ka teleportatsiooni. Ehkki selline reisimismoodus maksab ränka raha, on veelgi pelutavamaks teguriks see, kuidas juppideks võetud inimene sihtkohas uuesti kokku pannakse. Üsna võigas lugu… Abitut lõpplahendust poleks siia üldse vaja olnud, pigem võinuks otsad lahtiseks jätta ja rohkem õudusele rõhuda. Teistsugusest ajaloost hoolimata ei suuda autor vastu panna kiusatusele sisse tuua meie maailma nähtuste analoogid (Einstein on sama kuulus kui meil ja Empire State Building on ka olemas, ehkki Toweri nime all).
 
“The Adventure of the Southsea Trunk” kuulub järgmisse luguderühma, mis leiavad aset väga tuttavas USAs või Suurbritannias, millele on mingi vint peale keeratud. Alguses tundub, et McDevitt on asja teistest tõsisemalt võtnud ja esimese vihje, et midagi on korrast ära, saame siis, kui Sherlock Holmesi loojana mainitakse hoopis kedagi kahekümne esimese sajandi kirjanikku… aga siis laguneb süžee jälle koost, müsteerium saab triviaalse lahenduse ja põneva sissejuhatuse tagant paljastub midagi hoopis nürimat.
 
“Worlds of Possibilities” on esmapilgul paljulubav lugu, kus juba aastaid surnud olnud mafiooso värske laiba avastanud politseinikud jooksevad ringi nagu peata kanad, ehkki nagu autor peagi avaldab, on paralleelmaailmade olemasolu neile hästi teada ja nendevaheline reisimine kui mitte just tavaline, siis igal juhul võimalik. Miks Cadigan lugejat nii saamatult alt tõmmata üritas, ei oska mina öelda.
 
Samamoodi mafioosolaipade teemaline “Chicago” on rumalavõitu lugu alternatiivsest Al Capone’ist ja tema kloonidest.
 
“Conspiracies: A Very Condensed 937-Page Novel” räägib sellest, kuidas ametiühinguboss Jimmy Hoffa mitte mõrvati, vaid tulnukate poolt rööviti, ja millise segaduse ta nende juures korraldas. Tüüpiline Resnick. Mulle Resnick ei meeldi.
 
“The Blood of Peter Francisco” on üks antoloogia kolmest parimast loost, niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb. Väga peavooluline tekst, kus ajaloo alternatiivsust on raske märgata, kui konkreetse ajajärguga lähedalt tuttav pole. Mina oma väikese kalaaruga ei taibanud toimuvast mõhkugi. Muidu väldib Park teistega samasse ämbrisse astumist edukalt, sest pole mingit krimilugu püüdnudki arendada — tegevus on edasi antud kurjategija kaasosalise silme läbi. Kes vihjed ära tabab, võiks seda ehk nautidagi.
 
“G-Men” ei püüa midagi väga uudset välja mõelda; maailm on ilmselgelt meie oma ja õigupoolest on ajaloo lahknemisest möödas ainult paar tundi, nii et midagi ebaharilikumat hakkab juhtuma alles vahetult loo lõpus. Linnaosast, mis on tuntud kahtlasevõitu seksuaalsusega härrasmeeste külaskäikude poolest, leitakse kaks väga ootamatut laipa ja asja kinnimätsimise katsed viivad selleni, et kuuekümnendate USA poliitiline maastik tõotab hoopis teistsuguseks kujuneda… Ameeriklasi kõnetab see kahtlemata rohkem kui siinset rahvast. Igati hästi kirja pandud, aga paraku napib ulmelisust siingi.
 
Stirlingi lugu “A Murder in Eddsford” võiks iseloomustada kui pastoraalset olupildikest laibaga. Juba alguses oli mul tunne, et see kuulub Emberverse’i sarja, ja autor kinnitas seda peagi. (Sarjaga ei pea tuttav olema, et loost aru saada — mina tean sellest ainult kuulu järgi ja autor poetab teksti piisavalt infot, et midagi segaseks ei jääks.) Toimumispaigaks on meie oma maailm, lihtsalt (mõneti ebaharilikul moel) postapokalüptiline, ja selle tuttavlikkus võimaldab tausta kirjeldamise suuremalt jaolt vahele jätta, mis jätab rohkem ruumi loo enese jaoks. Ehkki süüdlase arvasin ma väga varakult ära, näitab see pigem, et süžee on loogiline ja autor ei ürita lugejat alt tõmmata. Minu lemmik selles antoloogias, mis on lisaks kirjanduslikule kompetentsusele ka traditsioonilisel moel selgelt ulmeline.
 
Ehkki enamik antoloogia jutte on nii lihtsad, et peale sisukokkuvõtte polegi nende kohta midagi öelda, osutus arvustuse kirjutamine üllatavalt vaevaliseks ja aeganõudvaks. See on lihtsalt nii hall raamat; siin pole midagi, mis vaimustust tekitaks, ega ka midagi, mis eriti närvi ajaks ja sõimu vääriks. Kokkuvõttes meenutab see pigem suvalist jutuvõistluse-Täheaega kui kogenud koostaja viiendat antoloogiat. Hea küll, ma liialdan natuke, sest autorid on suuremalt jaolt ikkagi professionaalid ja elementaarne kirjaoskus on kõigil olemas, aga lugeda pole seda siiski mõtet. Kes minu hinnangut ei usalda ja tahab ise pilgu peale visata, leiab selle Internet Archive’i e-raamatukogust (lugemiseks peab konto registreerima).
Teksti loeti inglise keeles

Gwyneth Jones
White Queen (1991)


White Queen on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Pärast Külma sõja lõppu vapustas 2004. aastal maailma tektooniline looduskatastroof - maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid ja kõik muu. Hukkusid sajad miljonid ning võimukeskused löödi muutumatult segamini (USA langes sotsialistliku revolutsiooni ja kodusõja ohvriks, hävinud Jaapanist põgenenud kogukonnaga tugevdatud Hiina on nüüd maailma ainus suurvõim).
 
Selline on olukord kui ootamatult saabuvad tulnukad. Nad maanduvad kolmes paigas: Aleuudi saarestikus Alaskal (selle järgi hakatakse neid aleuutideks kutsuma), Kesk-Aafrikas Saheli piirkonnas ja Tai kuningriigis. Aafrikas satuvad seejärel kokku kaks loo peategelast: poliitilistel põhjustel sotsialistlikest Ameerika ühendriikidest põgenenud Johnny Guglioli ja föderaalse Euroopa keskusest Inglismaalt pärit Braemar Wilson...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üsna tüütu lugemiskogemusega. Iseenesest ei tähenda see, et siin midagi väärtuslikku ei olnud, kuid stiili poolest tegi lugu nende terade leidmise võimalikult raskeks. Võrrelda võiks seda näiteks Geoff Rymani kohati sarnase maailma ja tegevuskohaga romaaniga "The Child Garden", mis koosneb samuti suures hulgas eesmärgitust sõnadevahust (kas tegemist on mingi vooluga 80-90ndate ulmes?).
 
Tähelepanuväärsete või huvitavate asjadena võibki välja tuua maailmaehitust ja tulnukate kujutamist (kuigi hästi inimesesarnased, on nad mõtteviisilt nii erinevad, et enamus probleeme tekib lihtsalt teineteisemõistmise võimatusest). Näiteks sellest mõistmise võimatusest alguse saanud tulnuka sunnitud armastuseavaldus meespeategelase suhtes (sisuliselt vägistamine) on üks raamatu võimsamaid stseene.
 
Veel on siin erinevaid huvitavaid mõtteid ja analoogiaid kolonialismi kohta. Samuti on lõbusama külje pealt näha mitmeid feministlikke torkeid (üks vahvamaid episoode on see, kui Tais maandunud tulnukad satuvad Naiste Maailmakongressi üritusele ning võtavad pähe, et tegemist on Maad valitseva organisatsiooniga - ning kuna nad keelduvad oma arvamust muutmast, peabki edaspidine suhtlus selle kaudu käima).
 
Kuid hoolimata kõigest eelnevast, ei ole võimalik seda lugemiseks soovitada. Muidugi, tekst ei peagi alati mingit eesmärki kandma, tekst võib olla lihtsalt mäng mängu nimel, turgutaja või ärritaja. Siit tekstist ei saanud ma aga muud kui lõputuna tunduvat tüütust. Kirjanikku selle pärast maha kandma ei pea, aga selle teose eest ma pigem hoiataks.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
A Time of Changes (1971)


A Time of Changes on religiooni- ja narkoteemaline ulmelugu. Tegevus toimub planeedil Borthan, mis on kunagi aastatuhandete eest asustatud seltskonna puritaanlike väärtuste ja tõekspidamistega inimeste poolt. Nende religioonifilosoofias oli suurimaks väärtuseks enesesalgamine ja oma ego maha surumine.
 
Kuid ajal, mil peategelane Kinnall Darival oma lugu jutustab, on midagi muutumas. Pikka aega ainult väikeste kohalike variatsioonidega eksisteerinud kombestikku on miski löönud mõra. Aegamööda saame teada, mismoodi on selle muutusega seotud Kinnall ise ja mis põhjustel ta kõike seda teinud on...
 
Sellele loole peab kindlasti au andma ideede eest. Ameerika ulmele on tegelikult võrdlemisi tavaline erinevate religioossete sektide kujutamine (tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel, sest USA omaaegsete asunike seas oli neid rohkem kui küllalt). Silverberg on siin õnneks loonud midagi mitmetahulisemat.
 
Nimelt tõmbab see lugu kindla joone usu ja tavade vahele. Kuigi Borthani religiooni puritaanlusel on teatav ühisosa ka praegu Ameerikas elujõuliste mennoniitlike sektidega, ei usu keegi eriti selle polüteistliku panteoni erinevaid väikeseid jumalaid. Süsteemi hoiab koos hoopis miski muu.
 
See on pigem midagi ortodoksse judaismi taolist (millele viitab ka asjaolu, et religiooni kutsutakse "Lepinguks"). Ühiskonda valitseb hulk tavasid, millest hälbimist ei peeta mitte ainult patuks vaid lausa obstsöönsuseks. Ühiskonna hukkamõist on oma jõult nii absoluutne et mingeid sunnimehhanisme polegi vaja.
 
Eriti tore on selle mõju keelekasutusele. Kuna iseendast rääkimine on patt, peetakse selleks ka endast esimeses isiksuses rääkimist (ülimaks roppuseks on sõna "mina", mida võib tavaliselt kuulda vaid sadamakõrtsis ja lõbumajas). Viisakas vestlus toimub umbisikuliselt, konservatiivsemates kohtades lausa täiesti passiivses kõneviisis.
 
Kuid rääkides toimunud muutusest, jõuab lugu minu arvates natuke kehvasti vananenud osani. Narkootikum, mis lubab inimestel telepaatiliselt ühineda, kannab ideena endas väga palju 70ndate vaimu - ning kui tol ajal võis see tunduda visionaarsena, siis praegu tagasi vaadates paneb see ainult pead vangutama.
 
Kirjutada Silverberg kahtlemata oskab ja lugeda on seda jutustust tore, isegi arvestades kui külm ja rusutud tema loodud maailm (ja peategelane) on. Kõik, mis puutub probleemipüstitusse on siin samuti andekalt tehtud. Siiski kannatab just lahenduse tõttu loo tõsiseltvõetavus tunduvalt, mis annab kokku vaid napilt positiivse tulemuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mairi Laurik
Kohtumised kirjanikega (2022)


Päris naljakas lugu. Algus oli veidi rabe, aga kui müsteerium juba pihta hakkas, siis ei pööranud rabedusele enam erilist tähelepanu, see ei olnud enam oluline :D 
Teksti loeti eesti keeles

Susanna Clarke
Piranesi (2020)

3.2022

Susanna Clarke'i romaani kõige kesksem sümbol on labürint. Ta ise on selle asjaolu kõige suuremate mõjutajatena välja toonud teosed, nagu C. S. Lewise "Imetegija õepoeg" ja Jorge Luis Borgese "Asterioni maja", mainides samas ära ka Ursula K. Le Guini "Atuani hauad" ja J. R. R. Tolkieni teostes esineva Moria, päkapikkude tohutu maa-aluse linna.
 
Kõrvaltvaatajana võiks sellele nimekirjale lisada ka näiteks Mark Z. Danielewski kultusliku romaani "House of Leaves", kuna kõik need labürindid kannavad endas mingit olemuslikku süngust. Clarke on aga oma "Piranesi" puhul läinud teadlikult teist teed. See tuleb kõige ehedamalt välja peategelase kasutatavas vormelis: "Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu".
 
Nimelt ongi ilma nime ja mäluta peategelase koduks lõpmatusse ulatuv Maja. See, et teda kutsutakse Piranesiks, on ainult järjekordne labürindi-teemaline nali. Maja koosneb lõputult üksteistele järgnevatest klassitsistlikus stiilis saalidest, mis on täidetud skulptuuridega. Mõned korrused madalamal on meri saalid üle ujutanud, mitu korrust kõrgemal on need täidetud pilveuduga.
 
Selles keskkonnas on peategelane täiuslikult kohanenud. Alumiste saalide meri toidab teda kalade, koorikloomade ja adruga ning seltsi pakuvad talle ülevalt teinekord alumistesse saalidesse lendavad linnud. Kuid aeg-ajalt ilmub tema juurde ülikonnas härrasmees, kes püüab nagu mingit alkeemilist rituaali sooritada. Ja miks on tema ümbruskonna saalides mitu inimskeletti?
 
Clarke'i esikromaan  "Jonathan Strange ja härra Norrell" ei olnud teos, mis oleks mind vaimustanud. Seda eelkõige seetõttu, et tundus, nagu oleks autor püüdnud sellesse kokku pea tuhandeleheküljelisse romaani panna absoluutselt kõike, mis teemaga haakus. "Piranesi" on sellega võrreldes aga suurepärane näide, kuidas vähem võib olla rohkem.
 
See ei tähenda siiski, et "Piranesi" ei sisaldaks piisavalt huvitavat. Maja olemuses võib tajuda Platoni ideedeõpetuse mõju, millele lisandub alkeemikute tarkade kivi otsimise aspekt. Siinjuures tuleb meeles pidada, et näiteks hermetismis ei pruugi tarkade kivi tähendada mitte tina kullaks muutvat substantsi, vaid täiuslikkuse saavutamist – ja nende kahe idee konflikt mängitakse ka raamatus läbi.
 
Eelkõige on see romaan jutustus kohanemisest. On oma kindel põhjus, miks nimetu peategelane on Majas aastaid rõõmu ja rahuga elanud, samas kui mitu tema leitud skeletti viitavad teistsugusele saatusele. Arvestades, et Maja ise sümboliseerib maailma – ükskõik, kas teksti enda platonlikus mõistes või väljaspool seda – on paralleelid meie ühiskonnaga vägagi ilmsed.
 
Kuid kõik see ei anna piisavalt palju au teksti enda olemusele. Clarke'i stiil on teemaga täiuslikult sobivalt kerge ja õhuline, samaaegselt lihtne ja kaunis nagu Maja lõputute saalide pilastrid, portikused ja skulptuurid. Õhkkond, mille jutustus loob, paneb lugejat tõepoolest uskuma sedasama ilu ja lahkust, millest kõneleb peategelane.
 
Muidugi on kõigele sellele lisaks raamatus ka oma mõistatus. Seda võib eeldada teoselt, mis algab ilma mäluta peategelase ja fantastilise toimumiskohaga, kuid siiski ei maksa siit oodata midagi põnevikutaolist. Nagu kõik muugi, paljastub saladus loo käigus aeglaselt ja rahulikult ning väldib igasuguseid totraid süžeepöördeid. Lõpuks saab kõigest hästi sobituv tervik, kus ühtki tükki pole üle ega puudu.
 
Juba 2021. aastal, kohe pärast originaali ilmunud "Piranesi" eestikeelne tõlge on saanud seni teenimatult vähe tähelepanu. Tegemist on kindlasti ühe parima, kui mitte kõige parema fantaasiaromaaniga möödunud aastast. Ning kui küsida, kellele seda romaani võiks olla kõige parem soovitada, siis polegi võimalik anda teistsugust vastust kui "kõigile".
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles