x
Päringule {"kuu"=>"3", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 43 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Ondrej Neff
Bila hul raže 7,62 (1985)


Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole.
Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Ulitka na sklone (1972)


The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Kristiina Zadin
Sügisesed tuuled (2021)


Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans
Parun ja Virma (2020)


Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...
Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).
Teksti loeti eesti keeles

Stanley G. Weinbaum
Shifting Seas (1937)


Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...
"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Mart Raudsaar
BR-2m (2020)


Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks  tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt. 
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga). 
Teksti loeti eesti keeles

Szymun Wroczek
Ipoteka (2011)


Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias. 
Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Viimane vahitorn (2020)


Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Läbi valu ja vaeva (2020)

J. H. Rosny aîné
Les Xipehuz (1887)

Bruce Bethke
Cyberpunk (1983)

Ondrej Neff
Bila hul raže 7,62 (1985)

Stanley G. Weinbaum
Shifting Seas (1937)

Szymun Wroczek
Ipoteka (2011)

Robert Reed
The Dragons of Summer Gulch (2004)

Kir Bulõtšov
«Spasite Galju!» (1990)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Piknik na obotšine (1980)


Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meestegalste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Piknik na obotšine (1980)


Roadside Picnic on ulmelugu kerge kriminaalse tooniga. Mingil hetkel on tulnukad külastanud Maad kuues erinevas kohas, mille tulemusena on tekkinud kuus umbes paarikilomeetrise raadiusega Tsooni. Need kohad on nüüd koduks veidrale tulnukatehnoloogiale ja seletamatutele fenomenidele - sisuliselt on need kullaaugud, kuid sealjuures eluohtlikud.
 
Loo tegevus toimub vihjete järgi üsna selgelt Kanadas paikneva Tsooni juures. Peategelane Redrick "Red" Schuhart on "stalker", ebaseaduslikult Tsoonist tulnukatehnoloogiat korjav ja müüv lindprii. Tal on pidevad kokkupõrked teiste mustal turul osalejatega, aga ka politseiga. Kuid kõigist osalistest kõrgemal on Tsoon ise ning selle inimmõistusega haaramatud aarded ja ohud...
 
Olen lugenud seda teost maakeeles kindlasti rohkem kui paaril korral - nii Mirabilia sarja versiooni kui viimati ka kirjastuse Tänapäev uuendatud versiooni. Selles mõttes oli huvitav lugeda Olena Bormashenko uuemat ingliskeelset tõlget, mis lähtub eelkõige teksti mõttest (heaks peetakse ka varasemat Antonina W. Bouis' tõlget, mis on minu teada natuke originaalitruum).
 
Antud juhul on Bormashenko lähenemine tekstile ehk isegi parem - lugedes oli mul tunne, et vennad Strugatskid on teose õhkkonna ja tegelaste jaoks natuke mõtteid laenanud Ameerika klassikaliselt krimikirjanduselt. Nõnda ongi teksti ja tõlke ühtseks tulemuseks selline versioon, mis sobiks hästi ka neile, kes muidu Vene ulme eripärasid ei armasta.
 
Vene mõjusid tekstis, nagu borš, viin ja praetud kala, saab lihtsalt seletada asjaoluga, et Kanada on koduks ühele maailma suurimatest Ukraina kogukondadest. Tsooni ümber toimuv on jällegi võrreldav jacklondonlike kullapalaviku-lugudega - metsiku kapitalismi ja üksiküritajate algus, millele järgneb suurfirmade poolne ülevõtt.
 
Red on tegelasena samuti jacklondonlik - ülim individualist, kes tegutseb väljaspool seadust seetõttu, et ta vihkab igasugust süsteemi ja korda, millele ta muidu alluma peaks. Ta on küll lindprii, aga oma autunde ja kuldse südamega. Viimasele missioonile minnes on muidugi üsna selge, et selliste stalkerite aeg on lõplikult läbi saamas.
 
Ma tahaks natuke kritiseerida raamatu struktuuri. Kolm osa, mis kujutavad Redi kolme eluetappi on praktiliselt täiuslik triptühhon, kuid seda vähem meeldib mulle vahepealne osa, kus jutustajaks on Richard Noonan. Seal on küll väga võimsaid stseene (professor Valentine'i teooriad või stseen Redi isa ja tütrega), aga see rikub lihtsalt tasakaalu ära. Vahest oleks esimese neist stseenidest saanud liita eessõnaga, teise nihutada kolmanda osa algusesse ja ülejäänud osa üldse välja jätta?
 
Siiski on tegemist väga tugeva teosega. Tsoon on natuke kui meie maailma erinevad kaevandused, kust tulevad koobalt, nikkel ja molübdeen, kuid kust imbub ümbruskonda ka mürki. Loomulikult on võimas teose kuulus lõpp, mis kergitab ainult ühe lühikese lõiguga kogu teost vähemalt kraadi võrra. Seega, kuigi mingi osa teose tuntusest saab ehk panna selle lihtsama eksporditavuse arvele, on see oma kuulsuse siiski ausalt ära teeninud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Teet Kallas
Corrida (1979)


Ilmselt paneb selle romaani äramärkimine BAASis nii mõnegi kulmu kergitama, aga ka ma ise ei teadnud kuni viimase ajani, et see sisaldab üleloomulikku elementi. Seni teadsin "Corridat" vaid filmi põhjal ja seal mäletamist mööda oli sellest asjast mööda mindud.
 
47-aastane literaat Osvald Rass on realiseerinud elu unistuse ja ostnud väikesele saarekesele (Punulaid) vana maja. Nüüd asub ta sinna elama, kaasas temast 21 aastat noorem abikaasa Ragne, kes on linnatüdruk, vanuse mõttes ja mentaalselt kaugel kirjandusloolasest abikaasast. Kolmas peategelane on Ragne vana kavaler Tarmo, kes Ragne telefonikõne peale ootamatult saarekesele ilmub. Tarmo on kõrge enesehinnaguga boheemlane/fotograaf/filosoof. Peale nende on olulised tegelased 92 noort pulli, kelle kolhoos suveks saareelanike teadmata saarele toob, ja seal juba varem tegutsev metsistunud hiigelpull Saatan. Tormi järel kaovad saarelt elekter ja telefoniühendus. Algab 93 pulli ja 3 inimese vaheline psühholoogiline pinge ja ellujäämismäng.
 
Aga saarel liiguvad veel mingid olevused - kahe naise ja ühe tüdruku kummitused/varikujud. Alguses peavad saarehädslised neid oma ettekujutuseks, aga asjaolud viitavad siiski muule. Hiljem selgub, et tegu on 1938. aastal samal päeval surnud kohalikuga, ilmselt merele meestele appi läinud ja hukkunud inimestega. Kummitused tajuvad ka füüsilisi inimesi, ent nendest on võimalik - nagu õhust - läbi kõndida.
 
Teine üleloomulik aspekt on romaani lõpus. Hetkel, kui kirjanik tapab metsiku pulli Saatana, kerkib saare lähedal mõne sekundiga merest välja uus laid, mis meenutab härja turja, pead ja sarvi - sarvedeks on kaks kadakat, mis ilmselt siis kasvasid juba vee all valmis... Minu väheste teadmiste põhjal tektoonilistest protsessidest ja botaanikast ei ole selline asi päris elus võimalik.
 
Mida see ulmeline pool muidu tavalisele psühholoogilisele romaanile juurde annab - ei oskagi öelda. Ega vist midagi ära ka ei võta. Raamatu järelsõnas ütleb autor muuhulgas: "Kõige lõpuks pean tunnistama, et väljamõeldis (või fabuleerimine või fantaseerimine või ulme või lihtsalt kena luiskamine) on mulle ikka meeltmööda olnud ja mitte alati pole ma suutnud sellele ahvatlusele vastu panna."
 
Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Steven Erikson
Deadhouse Gates (2000)

Meelis Kraft
Saared (2020)

3.2021

Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätta nähtavasse kohta ja kui keegi peaks märkama, siis uhkusega öelda: selline ongi Eesti ulme. Sisusse süvenemata.
 

Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.

 
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.

 
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.

 

Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.


Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.

 
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.

 
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.

 
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.

 

Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Reed
The Dragons of Summer Gulch (2004)

Krafinna
Kuidas lõhnab kohv (2020)


Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
«Spasite Galju!» (1990)


Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.
"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Läbi valu ja vaeva (2020)

Indrek Hargla
Süvahavva: Viimane suvi (2020)


Kahe esimese "Süvahavva"-romaaniga tuttavatele pole palju lisada, tegevus läheb edasi kohast, kus teise romaani tegevus lõppes ja kujutab endast harjumuspärast kokteili, mida võiks iseloomustada sõnadega "Pan Grpowski kohtub "Õnne 13-ga"". Kui miski eelmisest kahest romaanist erineb, siis vast rohked ajaloolised tagasivaated Süvahavva minevikku 12. sajandist lähiminevikuni, milles pajatatakse müstilise talu ümber varem toimunust ja muuhulgas ka selle tähtsusest Vatikanile. 
"Süvahavva"-tsükli kohta tervikuna võiks öelda, et tegu pole just Hargla tippteostega, ent need on päris põnevalt kirja pandud ja suunatud ilmselt natuke laiemale publikule kui tema lemmikteosed ulmefännide seas. Ja ehkki käesoleva romaani pealkirjast võib järeldada, nagu oleks tegu triloogia viimase teosega, näib see mulje romaani lugemise lõpetamise järel siiski ekslik olevat. Eks tulevik näitab... 
Teksti loeti eesti keeles

Neal Asher
The Warship (2019)


"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles

Karen Orlau
Õpilane (2003)

Maniakkide Tänav
See maailm on mulle! (2014)

Arthur C. Clarke
Islands in the Sky (1952)


Kahe kümnendi tagusele eelarvustajale: aga see ongi ju noorsooraamat... kui selle eestikeelne tõlge oleks mulle 60. aastate lõpus kätte sattunud, oleksin seda neelanud söögi alla, söögi peale ja taskulambiga teki all. 
Hinne tuleb vastava korrektsiooniga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arthur C. Clarke
Prelude to Space (1951)


Ohjah. On siis fantastika või ei ole? Avaldatud kuus aastat enne sputnikut, on see lugu pigem kosmoselendude reklaam.
Ja esimene Kuu-lend toimub ... 1978. aastal... ja eestvedajad on inglased. Ameeriklased saadavad lendu ajalukku jäädvustama ajaloolase Dirk Alexsoni, kelle silmade läbi siis suur sündmus ja eriti selle ettevalmistused ongi antud.
Tänapäeval pole jutus muidugi midagi uut ega ka põnevat. Mistõttu ma soovitan seda lugeda ainult Clarke'i tõsistel austajatel ja siiski vaid pildi täielikustamiseks.
Miks "kaks" ja mitte "üks"? Clarke'i poolt siin ja edaspidi levitatud tähelepaneku eest: "kas kosmos või mandumine". 
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Eesti ulme XXI sajandil (2020)






See on pikk antoloogia.


Palju lugusid sees, loetud terve igaviku.


Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses kilasin vaimustusest ja olin uskumatusest, et eesti ulmes NII HÄID lugusid NII PALJU on, täiesti mitteartikuleeritud, mu lõppemotsioon ei ole päris ... sama.


Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud. Ei tulnud pähegi.


Ehk siis: tegelikult teeb antud antoloogia täiega seda, mida koostaja lootis: annab eesti ulmest äärmiselt esindusliku ja põneva pildi. Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" juba tüdimus peale. Ning kui seejärel anti ette veel jutte, milles otsesed šovinism ja fašism mitte kuigi varjatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas päris vastik.


Mis on täiega ebaõiglane näiteks Kell Rajasalu IMELISE loo, Belialse kirjutiste või Trinity jutu osas, mis minu jaoks igatepidi maailmavaateliselt ja ka muidu klappivad olid. 


Aga no sattus nii.


Ikkagi tuleb siia "hea" hinne. Sest ... krt, see on hea antoloogia, noh.






Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Raudhammas (2010)

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Grad obretšonnõi (1989)


The Doomed City on sümbolistlik ulmelugu. Tegevus toimub Linnas, mis asub ilmselgelt kunstlikus keskkonnas - kitsukesel astangul, millest lääne suunas asub mõõtmatusse sinakasrohelisse sügavikku laskuv Tühjus ja ida pool lõputusse kõrgusesse tõusev kollane Sein. Lõunas on metsik ja soine maa, kus töötavad põllumehed ja põhja pool on varemetega kaetud jäätmaa. Kuskil üleval asuv valgusallikas süttib ja kustub igapäevaselt masinliku täpsusega.
 
Linna ja selle ümbruse kogukond, mis on umbes miljoni inimese suurune, pärineb meie maailmast. Samas tulevad nad 20. sajandi erinevatest ajahetkedest ja kohtadest - peategelane Andrei Voronin 50ndate lõpu Leningradist, kuid kaks teist olulisemat tegelast, juut Izya Katzman ja sakslane Fritz Heiger vastavalt 60ndatest ja 40ndatest. Mingil viisil räägivad nad kõik ühte keelt (nagu ka Jaapanist, Hiinast, USAst, Rootsist või Kreekast pärit tegelased).
 
Ma pean ütlema, et teinekord on ikka hea raamatuid üle lugeda. Selle teosega tutvusin näiteks esmakordselt peale seda, kui tõlge maakeeles ilmus (ja kohe Stalkeri auhinna võitis). Hea ja tugev tundus see ka siis, kuid esimese kolme, linnas toimuva osa kõrval jäi neljas, ekspeditsiooniosa siis suhteliselt segaseks. Uue ja värske pilguga vaadates tõusis aga teos minu jaoks hoobilt vendade Strugatskite paremiku tippu.
 
Sest tegelikult on Eksperiment, mis Linnaga toimub, sümbolina sootuks suurem kui lihtne Nõukogude Liidu või isegi laiema totalitaarühiskonna kriitika. Oma olemuselt saaks seda ehk enim võrrelda eksistentsialismi olemusliku absurdiga, näiteks nagu Albert Camus' parimas stiilis. Selle mõõtme annabki eelkõige ekspeditsiooni osa, mis asetab Linna süsteemide ja muutuste osa skaalale, kus Eksperiment on küll suletud (Sein ja Tühjus), aga samas ka lõputu.
 
Huvitav on muidugi ka see, et Strugatskid vaatavad seda mõtet kolme põhitegelase kaudu, kelleks on venelane, juut ja sakslane. Mingis mõttes moodustub sellest triumviraadist nagu sümbol kogu Ida-Euroopa viimase 300 aasta ajaloo kohta. On isegi natuke humoorikas, et sellest kolmikust on Izya Katzman (kohati filosoof, kohati küünik, kohati narr) selgelt kõige positiivsem tegelane ja selgrootu Andrei ise ehk kõige negatiivsem.
 
Kuid asjaolu, et Fritz Heigeri korra- ja progressisüsteem on üürike, on selge ka talle endale. Katzmani kõrgemad ideed on küll ilusad, kuid kõik vihjab sellele, et need on sama illusoorsed kui kristallpalee kõrbes. Andrei on neist lõpuks ainuke, kes mõistab, et ta pole muud kui Sisyphos. Ning käest libisenud kaljurahnule taas järele minnes, nagu kirjutab Camus oma raamatus "Sisyphose müüt", on ta lõpuks õnnelik.
 
See on meistriteos - mitte ulmekirjanduse, vaid kirjanduse üldiselt.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Valendab üksik prooton (2017)


Ma olen kõigega nõus, mida eelarvustajad ütlesid. Nii sellega, et tegelt on jutt põnev ja hoogne, kui sellega, et EKRE märg unenägu, kui sellega, et peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi, kui ... noh, kõigega. Aga samas kirjeldatud ülifashistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulle, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii jäle maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... see ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."
Lugesingi läbi. Loona hea. Aga maailmapildina, füüsikaalaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistas külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgnes abielu ja kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merrre kukkunud naine shokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.
Kokku: puudulik.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Vabavalla kaotamine (2017)


Mul on raske otsustada, mis hinnet sellele loole anda.
Ühest küljest on lugu VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel ja see on tore.
Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda. Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 
Loos on naisi kaks.
Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed.  Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 
Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus, alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Lõppeb.
Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub.
Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?
Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!
Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.  Ja nagu ... vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 
No ma ei tea. Rahuldava saab kätte, sest head asjad on nii head? Olgu nii.
Teksti loeti eesti keeles

Robert J. Conley
Brass (1999)


Robert J. Conley on kirjutanud mitukümmend raamatut, aga üleloomulikus žanris on vist ainult see üks. Ta oli Ameerika pärismaalane, tšerokii hõimust, ja tema looming näibki enamasti liikuvat indiaanlaste, Ameerika Lääne vallutamise ja eriti tšerokiide teemas. Ma arvan, et olen hetke seisuga üks paremaid tšerokii ulme tundjaid Eestis... Aga ega siin midagi kiita ei ole.
 
Autor on ette võtnud (väidetava) tšerokiide müüdi ühes kurjast ja kavalast olevusest, kelle ingliskeelne nimi on lühidalt Brass. Sadu, aga võib-olla tuhat aastat tagasi odastati see Brass madala lahe põhja kalda ääres. Vai paistab veest välja, seda valvavad kaks agressiivset varest. Prügi täis randa hakatakse korrastama ja insener-töödejuhataja Shelby tõmbab vaia põhjast lahti. Pikalt unelenud olevus pääseb valla ja võtab esialgu hiigelsuure alligaatori kuju ning sööb ära ühe paadis istunud mehe. Brass on kujumuutja ning võib vajadusel muutuda prussakaks, koeraks, inimeseks jne. Arvestades veel seda, et ta on surematu, tekib politseil ja töödejuhatajal suur probleem selle eluka tabamisega. Brass muundub inimeseks ja hakkab muutunud maailmas ringi vaatama - tal on mälestusi ja teadmisi ainult kaugest indiaanlaste ajast. Ta satub kokku ühe kodust jalga lasknud 16-aastase tüdrukuga ja koos asutakse ühe röövitud autoga teele läbi Ameerika, vererada järel. Tüdruk õpetab idioodina mõjuvale mehele uuema aja sõnu, materiaalse maailma muutusi jne. Miskipärast valdab Brass hästi kaasaegse inglise keele grammatikat, ainult ühiskondlikud suhted ja tehnika areng on talle võõras. Bonnie ja Clyde'ina Las Vegase poole suunduvale paarikesele järgnevad paar politseinikku, töödejuhataja ja tolle naine. Las Vegasesse suundub Brass aga seetõttu, et tal on juba ammusest ajast veres kihk mängurluse ja kihlvedude peale. Need nõrkused aitavad lõpuks ta tabada ning uuesti merepõhja vaiaga kinni lüüa.
 
See romaan on üks jaburus, jaburuse otsa, ei viitsi isegi pikalt analüüsida. Minu arvamus tšerokii horror'ist langes pärast selle lühemapoolse romaani läbilugemist oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Mann Loper
Tänulik Olevipoeg (2018)


Valguseisandalik süsteem taevastest ja maa-alustest oli lahe. 
Üldse kogu ideestik teemal "lindude keel" ja "Soome tark", punased silmad ja taevased tiivad - kõik klappis ja LAHE.
Lugu ise mõõdukalt põnev.
Tegelased talutavalt inimeste moodi.
Mis mulle aga MEELETULT pinda käis, oli peategelase juhmus teemal ilus Elfriide ja Tiia (nagu wth, ma lugejana sain kohe aru, et Tiia on see, kelle järele tuldi - nagu faking "vbla paar aastat vanem" juures!). Ja kuna pool lugu oli peategelane talumatult juhm ja ei saanud millelegi pihta, ei tule "head" ära.
Eks ole, ma ei avastanud tõtt koos temaga ja ei hämmeldunud alati, kui temagi, ma vaatlesin eemalt tüdimuse ja ohete saatel.
Aga "rahuldav" on positiivne hinne!
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Trudno bõt bogom (1964)


Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
The Doors of Eden (2020)


Selle romaani mastaapsusest annab kõigepealt aimu esimesel leheküljel ära toodud ajaskaala, mis saab alguse umbes 565 miljonit aastat tagasi ja lõpeb tänapäevas. Ruumiliselt Tchaikovsky meid küll kuhugi kaugele rändama ei vii. Ei olegi vaja Maalt lahkuda selleks et tutvuda mitme erineva hämmastava maailmaga.
 
Päriselt pihta hakkab lugu tänapäeva Inglismaal, kus kaks tüdrukut tegelevad hobi korras esoteeriilse kallakuga sündmuste uurimisega. Sellised juhtumid kus kellegi tuttav olevat näinud metsas lumeinimest, või siis on youtubes  avaldatud udune video millele on "kogemata jäänud" mingi fantastiline elukas. Tüdrukud käivad sündmuskohtadel asja uurimas kuid pigem ei võta seda ise päris tõsiselt. Rohkem on see ettekääne selleks et aeg-ajalt kuhugi linnast välja matkata. Kuni ühel sellisel uurimisretkel jääb üks tüdrukutest teadmata kadunuks, teine aga ei taha iseendalegi tunnistada sündmusi mis selleni viisid. Möödub neli aastat.
 
Niimoodi see algab, väikeste kohaliku tähtsusega sündmustega mis puudutavad üksikuid inimesi. Vahele on pikitud populaarteadusliku loengu vormis haaravaid ideid sellest kuidas evolutsioon Maal oleks võinud minna teisiti ja millised mõistusega liigid selle tulemusel oleksid võinud tekkida. Esialgu ei saa aru kuidas need kaks liini omavahel seotud on. Aga ilma liigse venitamiseta võtab lugu hoo üles nagu ameerika mägedel liikuv rong ja põrutab mööda rööpaid esimesse kuristikku. Juhuu!
 
Lisaks algsele peategelaste paarile ilmub veel teisigi. Lugu antakse edasi vaheldumisi mitme keskse tegelase silme läbi. Tegelaste galerii on lai, alustades transvestiidist geniaalsest matemaatikust ja lõpetades ehtsa Bondi-filmi stiilis maailmavalitsejaks tahtva kurjamiga. Tegelasi ei kasutata mitte ainult lamedate marionettidena fantastilist maailma kujutaval etendusel vaid ka nende tausta avatakse üsna põhjalikult ja veenvalt, mis võimaldab neile lugedes kaasa elada. Loo jutustamisel on teadus ja seiklus väga hästi tasakaalus. Ühest küljest ei hakka praktiliselt hetkekski igav, samas aga juhtus mõned korrad et läksin Wikipediasse mõnd paleontoloogia-teemalist artiklit lugema et ühe või teise aspekti kohta rohkem teada saada.
 
Kas sai juba piisavalt kiidusõnu? Rohkem ei taha lisada sest see ei mõjuks vist enam usutavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Ponedelnik natšinajetsja v subbotu (1965)


Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peategelane on Leningradist pärit programmeerija Saša Privalov, kes on parajasti autoga teel puhkusele Karjala aladele, kui ta korjab üles kaks hääletajat. Kui need kuulevad tema erialast, üritavad nad teda kohe veenda, et lähedalasuvas Solovetsi instituudis on kindlasti programmeerijat vaja.
 
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
 
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
 
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
 
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
 
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Elläi Tuulepäälse
Apelsinikollane (2004)


Neli miinus või kolm pluss, neli miinus või kolm pluss ..?
Mulle meeldisid loo ülesehitus, mõned head detailid peategelase kohta, tätoveeritud badass nunn ning suhtkoht õnnelik lõpp (v.a. lõpu-lõpupuänt, mis jäi täiesti arusaamatuks). Aga phmt loeb, et teadsin autorit kunagi Poogna-nimelises keskkonnas ja leidsin juba toona, et keelt ta valdab, ent samas tundsin tema lugude suhtes "kõik on segane, miski pole määratud, mul ei teki lugedes mitte üldpilti, vaid "nagunii millestki aru ei saa, nagunii kõik muutub suvaliselt, see lihtsalt ei köida" -ja nüüd lugedes tundsin üsna täpselt sedasama.
Ma ise olen rohkem "et lugu toimiks, on vaja seda ja seda ja nende asjade olemasolemise puhul on loogiline, et oleksid olemas ka too, too ja tooooo"-tüüp. Aga kui segasust on rohkem kui rubla eest ja enamik toimuvast on ja jääbki segaseks, mul tekib küsimus: "Miks seda lugu üldse jutustada?" 
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
«Üht teistsugust algust» (2001)


Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles