x
Päringule {"kuu"=>"3", "aasta"=>"2020", "sort"=>"kuupaev", "suund"=>"desc", "captures"=>[]} saadi 60 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
George Zebrowski
Foundation`s Conscience (1989)


Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Poul Anderson
Plato`s Cave (1989)


Meistrit tunned tema sulest ... või siis juba klaviatuurist?
Arvan, et lugu ümber jutustada ei ole hea mõte, kuid Powelli-Donovani sarja see klapib.
Teksti loeti inglise keeles

Frederik Pohl
The Reunion at the Mile-High (1989)

Sheila Finch
PAPPI (1989)


Stephen Byerley on selle mehe nimi, kelle Tim ... hävitama ... peab.
Ei olnud minu maailm, kuid hästi kirjeldatud siiski.
Teksti loeti inglise keeles

Barry N. Malzberg
The Present Eternal (1989)


 Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks?
Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Teksti loeti inglise keeles

Mike Resnick
Balance (1989)


Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks.
P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

George Alec Effinger
Maureen Birnbaum After Dark (1989)


Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga.
Kuid lugeda oli üpris kerge.
Teksti loeti inglise keeles

Connie Willis
Dilemma (1989)

Harry Turtledove
Trantor Falls (1989)

Edward Wellen
Murder in the Urth Degree (1989)


Eks see asi oleks muidu "kahe" saanud , kuid poole peal tuli mulle meelde see koht Ijon Tichy mälestustest, kus kartulid kablisid end mullast välja ja hakkasid tähtedevahelistel ühendusteedel piraaditsema. Vabandage, kui te juba iba kirjutate, siis olgu see ka kõrgeima kategooria iba.
Ja Wendell Urth võiks autori kohtusse kaevata. Mõnitamise eest.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
The Asenion Solution (1989)

Pamela Sargent
Strip-Runner (1989)


Kõlbab kogumikku küll - lugedes oli mul "Teraskoobastest" saadud pilt kogu aeg silme ees. Ja agorafoobia pole tingimata Clarke'ilt laenatud. Mäletatavasti ei tükkinud Elijah Bailey kah eriti vaba õhu kätte, Julius Enderbyst rääkimata. Miks neli? Ei lähe lugu "Teraskoobastest" kuhugi edasi. 
Teksti loeti inglise keeles

Connie Willis
Dilemma (1989)


Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Harry Turtledove
Trantor Falls (1989)


Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

James Blish
A Case of Conscience (1958)


A Case of Conscience on allegooriline ulmelugu, mis koosneb kahest üsna erinevast osast. Taustaks on 21. sajandi keskpaik, kus Külm sõda on rahumeelselt lõppenud ja maailm ühendatud ÜRO valitsuse alla. Avastatud on ka valguse kiirust ületav kosmoselendude-tehnoloogia. Loo sündmused lükkab käima aga asjaolu, et esmakordselt leitakse ilmaruumist üks intelligentse elu ja kultuuriga planeet.
 
Loo esimene pool jälgib nelja teadlast, kes on saadetud planeedile nimega Lithia kohalikke olusid uurima ja selle alusel raportit koostama. Lithia kliima on mahedalt ja rahulikult lähistroopiline ning planeedi reptiililaadne intelligentne liik ja selle kultuur on samuti sügavalt rahumeelne ja ratsionaalne. Ühele teadlasele, jesuiidist bioloogile Ramon Ruiz-Sanchezile hakkab aga tunduma, et kõik selle kultuuri juures oleks nagu teadlikult kujundatud risti vastupidiselt katoliku kiriku dogmadele...
 
Loo teine pool toimub pärast tagasi Maale jõudmist. Ruiz-Sancheze lithialasest sõber Chtexa on andnud talle kullese kujul kaasa oma poja, kes omaenda rahvast mitte kunagi nägemata kasvab nüüd üles inimeste kultuuris. Samal ajal pole aga Maal sugugi kõik korras, sest Külma sõja pärandina tekkinud maa-alune varjendielu mõjub halvasti inimeste vaimsele tervisele. Eriti just noorema põlvkonna rahulolematusest haarab kinni seesama lithialane nimega Egtverchi, kellest saab prohvetlik kihutuskõneleja...
 
Ma tahaks need kaks poolt just eraldi välja tuua, kuna lugemiskogemus oli nende puhul erinev nagu öö ja päev. Esimene pool oli oskuslikult kokku pandud ja viis kõik otsad andekalt kokku põhiosani, milleks oli nelja teadlase debatt selle planeedi ja kultuuri olemuse ja tuleviku osas. Kuigi katoliiklikku doktriini ma nii hästi ei tunne, et Ruiz-Sancheze loogikale vastu vaielda (kuigi tahaks), oli ideid religiooni ja ratsionalismi vastandlikust mõjust ühiskondades huvitav jälgida.
 
Teine pool oleks võinud olla see osa, kus need teemad lahendatakse. Kahjuks aga viskas autor praktiliselt kõik esimese osa huvitavad mõtted kõrvale ja alustas otsast peale, et teha... ei teagi täpselt mida. Korraks oli tunne, et see võib olla midagi Robert A. Heinleini "Võõrana võõral maal" sarnast (aga ei olnud). Siis tundus, et see on antikristuse-allegooria (aga ka nagu ei olnud). Lõpplahendus ei aidanud mõistmisele sugugi kaasa, kuigi see oli vähemalt üsna lõplik.
 
Nagu pärast vaatasin, siis avaldati esimene osa algselt lühiromaanina. Sinna tegelikult olekski autor võinud asja jätta, sest retro-Hugo ulmeauhind on selle eest täiesti ära teenitud. Romaaniks laiendatud versioon aga minu arvates küll enam 1959. aastal võidetud Hugo auhinda ei vääri - praktiliselt kõik väärtuslik on esimeses osas ning teine osa pole enam muud kui kasutu ballast. Kokku ei saa teos nii rohkem kui napilt positiivset hinnet.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rosa Mulholland
The Haunted Organist of Hurly Burly (1866)

Edward Wellen
Murder in the Urth Degree (1989)


Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
The Asenion Solution (1989)

Samanta Schweblin
Distancia de rescate (2014)


Antud raamatut vaadatakse-kiidetakse igalpool esmalt läbi naiskirjanduse prisma ning räägitakse kuidas Ladina-Ameerika noore põlvkonna kirjanike seas on järjest rohkem naisi. Ning siis mingil hetkel hakkab tulema ka juttu sisust. No igaljuhul on seda raamatut liigutatud nii õuduka, ulme kui psühholoogilise (lühi)romaani alla. Ning eks ta on ka kõike. Ning kui vaadata seda jutustust allegoorilises võtmes siis on tegemist hoopis ökoloogilisi muresid lahkava teosega. Või siis on palavikuõuduses jampsiva inimese haige hobuse unenägu.
 

Samanta Schweblin on sündnud aastal 1978, tegemist on argentiinlasega, elab Saksamaal ning kirjutab hispaania keeles. Teda on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Väga palju on kiidetud just ta lühiproosat, ka “Nähtamatu niit” oli algselt lühijutt kuid autor leidis ühel hetkel, et võiks teema natuke pikemalt lahti kirjutada.
 

Raamatus on kaks tähtsamat tegelast, täiskasvanud naine Amanda ning poiss David. Amanda on haiglas ning raamat on põhimõtteliselt nende vestlus, kus hoovad on Davidi käes, kes sunnib ja veenab Amandat meenutama miks ta tõbilasse sattus. Ning Amanda räägibki, ta jutt on katkendlik, hüplev, kohati meenutab sonimist. Tegevus toimub maailmas kus liigub ringi nähtamatu inimesi ja loomi hävitav mürk, eriti praeguste sündmuste taustal võiks ütelda, et viirus. Aga selles raamatus räägitakse mürgist, hiljem kirjutan, miks. Igaljuhul arvatakse, et kui olla inimesest “päästekaugusel” siis on võimalik haigestumise hetkel kiirelt tegutsedes tuua inimhing surmasuust tagasi. Kaasaegset meditsiooni ei usaldata, millel on raamatus ka mõnevõrra alust kuna näiteks ühele hingevaakuvale inimesele soovitatakse raviks päikesekreemi. Küll on aga abi meditsiini alternatiivi pakkuvatel ravitsejatel, kelle abiga saab haige hinge saata teise kehasse, millel on aga veel omad varjuküljed.
 

Kui rääkida ridade vahel toimuvast siis Argentiinas peaks olema mure taimekaitsevahendite kasutamisega (või mürgitamisega, oleneb mis nurga alt vaadata). Kirjutan seepärast tingivas kõnevormis kuna pole ise kursis, viis minutit googeldamist tõi mõnevõrra esile küll selleteemalisi sõnavõtta ja uurimistöid. Igaljuhul räägib raamat katkenud rasedustest, nähtamatust mürgist, surevatest inimestest, väärarenguga lastest ning jama ajavatest meedikutest viitamaks taimekaitsevahendite liigohtra kasutamise kõrvalnähtudele.
 

Eks ta oma olemuselt selline paras jamps ole :). St meenutab painajalikku õudusunenägu kus on raske eristada mis on tõene ja mis mitte. Ilma raamatu tausta teadmata jääb oluline osa sõnumist ebaselgeks seega ise soovitan natuke lugeda ja siis tagant tõlkija järelsõnast silmadega üle lasta. Mulle raamat kokkuvõttes täitsa meeldis, just sellises pikkuses. Tegu pole mitte mingil juhul žanriromaaniga, tõsised ulmehuvilised saavad ka petta. See on ühe raskelt haige naise ulm, nappide sõnadega kirja pandud meeleoluteos. 
 

Raamatu pealkiri eesti keeles on “Nähtamatu niit”, ingliskeeles “Fever Dream” (“Palavikuunenägu”), originaalis “Distancia de rescate” (“Päästekaugus”). Otsisin veel - leedu keeles “Prieraišumo laisvė” (“Kiindumusvabadus” või midagi sarnast), portugali keeles “Distância de resgate” (“Päästekaugus”), araabia keeles “حمى الأحلام” (“Palavikuunenägu”). Viimased on mul küll masintõlke abil tulnud… aga igaljuhul on huvitav vaadata kuidas on tõlkijatel erinevat lähenemist. 

Teksti loeti eesti keeles

Pamela Sargent
Strip-Runner (1989)


Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Christopher B. Rowley
The Founder (1989)


Tolle raamatuga pannakse alus Fenrille sarjale. Meie Päikesesüsteem on koloniseeritud, jõutud lausa Uraanini. Äärealad elavad klannide võimu all. Keskendutakse kahele klannile Fundan ja Khalifi. Nimelt hakkab Maa keskvõim end ka äärealadele peale suruma ja Fundani klann otsustab ehitada piraka tähelaeva ja lahkuda päikesesüsteemist. Kahjuks mürgitatakse klanni boss ja pärijad jätavad bossi pojapoja, kes on hingega vanaisa ürituse juures, pärandusest ilma. Appi tuleb Khalifi klann, kes esindab ehtsaid moslemitest kõrilõikajaid, neil pappi küll, laev ehitatakse valmis ja Fandanid kõrvaldatakse võimu juures, lendavad kaasa nagu reakolonistid. Arvatakse, et see saab olema üldse viimane laev, mis päikesesüsteemist lahkub. Jõuavad pärast vintsutusi uue planeedi juurde ja püüavad seal kolooniat rajada, muidugi šeigid uhketes paleedes, ülejäänud lausa orjadeks. Planeet aga näitab oma palet. Panen nelja, sest lugeda oli võrdlemisi kerge, ei olnud vaja end vaevata tekstist arusaamisega, et miks ja mida on kokku kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Hannu Rajaniemi
Summerland (2018)


Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Algis Budrys
Rogue Moon (1960)


Rogue Moon on psühholoogiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kuuekümnendatel, kuid kahe erinevusega: Kuu-võidujooksus on ameeriklased raketitehnoloogias venelastest selgelt maha jäänud, aga samal ajal on nad avastanud transporteri-tehnoloogia, millega saab mateeriat energiasignaali abil teise kohta teleporteerida (algse objekti hävitamise hinnaga).
 
Transporterite abil on ameeriklased loonud Kuu tagaküljele salajase baasi. Kuid baasi lähedalt leitakse kohe mingisugune tulnukate ehitatud struktuur või artefakt. Uurimismeeskonnad, kes struktuuri sisenevad, surevad sealsete lõksude või fenomenide tõttu mõne minutiga. Lõpuks tuleb üks projekti juhtidest mõttele, et olukorra lahendamiseks on vaja ühte väga erilist meest...
 
Alustuseks tuleb öelda, et kui see kõik kõlas ühe hoogsa seikluse moodi, siis tegelikult on raamat sellest üsna kaugel. Enamuse loost moodustavad peategelaste psühholoogilised võimumängud. Juhtivteadlane Edward Hawks keskendub rangelt tulemusele, personalijuht Vincent Connington on amoraalne manipulaator ja seikleja Al Barker soovib domineerida kõike ja kõiki enda ümber.
 
Alguses meeldis see mõte (ja ka teostus) mulle väga - ma kindlasti ei oodanud seda, aga üllatus oli tore. Kahjuks aga hakkas see mulje edasi lugedes järjest maha käima. Pärast seda, kui algne pilt on paika pandud, käib see lugu keskkohast kuni lõpuni natuke nagu tühikäigul ringi ja ringi, ilma mingi edasiminekuta. Kuigi lõpplahendus tõmbab loo taas käima, on tühja auru loo mahtu arvestades siiski liiga palju.
 
Ma usun, et see lugu on andnud päris palju inspiratsiooni. Müstilise Kuu-artefaktiga seonduv tuletas meelde vendade Strugatskite teost "Väljasõit rohelisse" (teadlane spekuleerib isegi, et see struktuur võib olla kõigest äravisatud konservikarp). Uurijaid tappev ehitis esineb Alastair Reynoldsi sarnases lühiloos "Teemantkoerad". Transporteriga seonduv peegeldub Christopher Priesti raamatus "The Prestige".
 
Samas tundus mulle, et käesolevat lugu oli venitatud palju pikemaks, kui sisu poolest annaks. Hiljem vaatasin, et sellest eksisteerib ka peaaegu poole lühem lühiromaani-tüüpi versioon, ning usun ka ilma lugemata, et see võib palju parem olla. Vahest oli mu esialgne positiivne emotsioon liiga suur ja seetõttu ka hilisem pettumus suurem, kuid üle napilt positiivse hinde see teos siiski ei saa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Jüri Kolk
100 aasta pärast septembris (2019)


Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles

Mehis Heinsaar
Rändaja õnn (2007)

Mehis Heinsaar
Kuller (2007)

Mehis Heinsaar
Hingus (2007)

Mehis Heinsaar
Toomas ja rotipüüdjad (2005)

Mehis Heinsaar
Hämming (2007)

Mehis Heinsaar
Insener Paaveli armastuse eesõu (2007)

Mehis Heinsaar
Vihmategija Aspendal (2007)

Iain M. Banks
The Player of Games (1988)


Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Anthony Burgess
A Clockwork Orange (1962)

Mehis Heinsaar
Galaktikate sõber (2007)

Mehis Heinsaar
Suur hooaeg (2007)

Mehis Heinsaar
Justus ja Läänetuul (2007)

Mehis Heinsaar
Teekond maailma lõppu (2007)

Mehis Heinsaar
Rändaja õnn (2007)

Mehis Heinsaar
Ilus Armin (2001)

Brandon Q. Morris
Enceladus (2017)


Oh, issand olgu kiidetud, ikka fantastikat ka veel kirjutatakse :P Täitsa loetav, kuigi natuke jääks "viiest" justkui puudu. Kuid selle puuduva palli annab osa, mis mu e-raamatus algab 345. leheküljelt.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
The Man in the High Castle (1962)


The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Villiam Neeme
Hingeväädid (2020)

Stephen King
Carrie (1974)


Ma ei ole nüüd 100 ja 1% kindel aga VIST ei ole seda raamatut varem lugenud. Omal ajal sai küll kõik sarnased odavad näppujäänud pehmekaanelised krimkad-põnevikud-ulmekad läbi loetud, lisaks on “Carrie” puhul veel taustal film - aga üldse on sellest kõigest 20+ aastat möödas. Seega tegelikult lugesin raamatut ikka üsna tühja koha pealt, mitte täitsa tabula rasa aga ega palju ka puudu polnud. Sest kõigest sellest olid meeles vaid üldine mulje ja paar võtmepööret.



Raamat on kirjutatud aastal 1974 ning räägib elust aastal 1979. Lühidalt kokkuvõttes räägib see teos usuhullude perekonnas üleskasvanud noorest tüdrukust nimega Carrietta (Carrie) White, keda kiusatakse koolis igal sammul. Noorena on ta väga ilus aga teismelise ja noore tüdrukuna on ta ülekaaluline (kuna maandab pingeid söömisega), vinniline, kohmakas ja endasetõmbunud. Läbi elu on teda saatnud veidrad juhtumused kus tüdruku ümber on purunenud peeglid, taevast sajab kive, rattaga möödasõitev-sõimav poiss kukub äkki ümber ja saab tugevalt kriimustada. Ülesehitus on kohati nagu “tavaline” romaan, kohati tagasivaatavad lõigud teadusartiklitest ja intervjuudest, kus räägitakse “mis siis juhtus” ning uuritakse telekineesi. Telekinees on võime vaimujõul liigutada füüsilises ruumis objekte.


Raju usklikkus ja koolikiusamine, meil siin on natuke raske olnud seda mõista. Eks religiooni asemel on igasugused pendlivennad ja soodatädid ning koolikiusamisele on ka hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama - seega äkki tänapäeval on raamat rohkem elulisem kui oli aastal 1997? Või 2020? Raske ütelda aga enda jaoks oli raamatus nii mõndagi tuttavat. Siin on juba selgelt näha noore kirjaniku (kirjutamise ajal 27 aastane) jooni, kus kajastab põletavat teemat läbi ulmeprisma, võtab Ameerika ühiskonnas tol hetkel põletava teema ning näitab seda läbi enda peas oleva kõverpeegli. “Carrie” on väga raju, eriti just lõpupoole kus linn ja lugeja külvatakse väga laiahaardelise vägivallapulmaga üle.


Rääkides religioonihullusest siis täiesti omaette valdkond on White’de perekond. Isa, kes kannab tööjuures kaasas püstolit juhuks kui peaks antikristusega kohtuma. Või ema, kes kriiskab ja kratsib end veriseks kui naabritüdruk bikiinide väel päikest võtab. Carrie ise on kõigest sellest segaduses ning üritab kuidagi hakkama saada. Isegi siis kui ema teda ikka ja jälle karistuseks kappi kinni paneb.


Või koolikiusamine kus enamvähem kõik karakterid on võikad ja kipuvad visandlikult must-valgeks kujunema. See pole enda silmis üldsegi halb kuna raamat on niigi samaaegselt nii naturalistlik ühiskonnapildike kui karm ulme, mille puhul polegi väga palju ruumi karakteriloomele kui vaadata ka lehekülgede arvu. Endale oleks meeldinud ka raamatu “tellislik” versioon kuna praegu on selline kiire amps mille loeb õhtuga läbi. See on tiba teine teema aga endale on Kingi mastaapne lähenemisviis hakanud jubedal kombel meeldima. Kunagi tundus ta stiil olevat vahutamine, praegu võtan mõnuga jälle mõne kaheksasaja-leheküljelise raamatu näppu ja naudin autori sõnaseadmisoskust ja teema põhjalikku läbikirjutamist. “Carrie” lakoonilisus pole ka halb, kellele ema, kellele tütar.



Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Green Mile (1997)


Selle raamatu järgi on tehtud ka suurepärane film, olen ise ilmselt kaks korda vaadanud. Mis omamoodi oli lugemise ajal algul nuhtluseks kuna film ja raamat on kohati päris sarnased. Jah, siin ja seal on erinevusi, film on mitmes mõttes lahjem, leebem, vaatajasõbralikum. Raamat pole karm horror aga nii mõnigi koht on paberil vürtsikam kui kinolinal. Samuti on raamatus läbiv filosoofiline alatoon mida filmist hästi ei mäleta.

King avaldas raamatu jupiti kuue “lühijutuna” kummardusena mineviku suunas kus mingil hetkel niimoodi osasid raamatuid avaldatigi. Ehk siis odavate õhukeste paperbackidena, mis hoidsid pinget ülal ja panid järgmist osa raamatust ootama. Seega kokku on see küll kenasti romaan aga tehniliselt on tegu jutukoguga (mille jutte ükshaaval eraldiseisvana pole küll väga mõtet lugeda).

Nagu Kingil ikka siis on siin palju koos - on õudukat, on tumedat fantasy’t, maagilist realismi, on... “lõunaosariikide gootit”(?) (“southern gothic”). Päeva lõpuks on see minu silmis Hea Raamat(tm).

Raamat kulgeb läbi minategelase silmade, vanadekodus enda elu veeretav kunagine vangivalvur Paul Edgecombe. Enda memuaaridest räägib ta aastal 1996, põhitegevus toimub aastal 1932. Pealkiri “roheline miil” tuleneb “raskete” vangide kinnipidamisasutuse surmamõistetute osakonna põranda värvist, rohelisest linoleumist. Muide, kas keegi peale minu kirjutab selle sõna algul ära, siis vaatab seda “linuleomi”, “linaleumi”, mõtleb, et midagi ei klapi, googeldab, ohkab ja parandab? Kuidagi keeruline sõna…

No igaljuhul on tegevus suuresti jah hukkamisele minevate vangide ja vangivalvurite elust. Tegelasi on erinevaid, vangidest on üks olulisemaid tohutu suur mehemürakas, tumedanahaline John Coffey. Nagu Coffey ise ütleb: “Like the drink, only not spelled the same.” Ega ta väga palju lugeda-kirjutada oskagi, samuti on kogu ta olemus selline… vähese haridusega vagase ja tasase inimese oma. Sümpaatne, heasüdamlik, nutab tihti, vaatab vestluspartnerile sügavalt silma aga samal ajal tundub, et ta pole nagu kohal. Ta ei tea eriti maailmast midagi (harimata lihttööline, noh) ning unustab kiirelt ära hiljuti juhtunud asjad. Kardab pimedat ning on väga rõõmus kui saab teada, et vanglas öösel ka mõned tuled põlevad.

Miks selline inimene küll elektritooli ootab? Sest ta on (väidetavalt) vägistanud ja tapnud kaks väikest valget tüdrukut. Kui täpne olla siis perel kadusid kaks alaealist tüdrukut ära. Otsimisel leiti algul rängalt verine ala ning lõpuks kraavipervel nutta tihkuv Coffey (kes järjest kordas “I couldn’t help them!”, “Ma ei suutnud neid aidata!”) koos tüdrukute surnukehadega. Kolmekümnendad (taustal oli Suur Depressioon), lõunaosariigid, neeger - siin pole küsimust ka mis otsuse kohus langetas.

Aga asjad pole nii lihtsad kui esialgu tundub. Siinkohas jätakski raamatu sisust rääkimise pooleli, eks ühtepidi on John Coffey üks oluline tegelane aga teistpidi on läbivaks jooneks hoopis minategelase elu vanadekodus. Või see kuidas on erinevad paralleelid oleviku ja mineviku vahel. Või siis Mr. Jingles, kes on üks eriti ummamuudu tegelinski. Kõige rohkem räägib raamat aga taaskord igavikulistel teemadel, omamoodi lugu kaasaegsest Jeesusest ning sellest kuidas inimesed ta risti löövad. Pea kaks aastatuhandet on aeg edasi läinud aga inimloom on endiselt sama loll ja tuhm.

Raamatut lugedes tuli ühel hetkel meelde Alcatraz. See on siis San Franciscos lähedal olev saar millel oli kunagi samanimeline vangla. Praeguseks on seal muuseum, korra õnnestus endal seda külastada. See on väga ägedalt korda tehtud, säilitades samal ajal kogu omaaaegne õhustik (suleti 1963 aastal). Algselt oli see sõjaväevangla aga kujunes ümber siis selliseks kinnimajaks kuhu toodi need vangid kes mujal väga palju peavalu tekitasid. Igaljuhul on “The Green Mile” õhustikku seetõttu endal märksa parem ette kujutada, eriti kuna Alcatrazis on ka audiogiid, mille on sisse rääkinud seal omal ajal kinni istunud vangid. Taustaks veel omaaegsed vanglahelid - kui maailmas olukord jälle rahuneb ja on sinnakanti asja siis soovitan soojalt seda muuseumi külastada, on pagana põnev. Praegu seda raamatut lugedes elasin Alcatrazi külastuse veel korra vaimusilmas läbi.

Kokkuvõtvalt selline mõnus King, mingil määral on ulmelisemat ja õudsamat poolt aga suures osas on see “tavaline” hea romaan, mis räägib oma loo. Võiks lausa ütelda, et turvaline lugemine. Mida lõpupoole raamat veereb seda märjemaks silma võtab, sabaots on ikka kohe päris kurb. Aga mitte lohutu või “kõik läheb allamäge” tüüpi kurbus, pigem “elu on vahel selline”.
 

Ahjaa, raamatus on iga peatüki alguses ägedad Mark Geyeri illustratsioonid.

Teksti loeti inglise keeles

Jaagup Mahkra
Verepulm vaksalis (2012)


Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Verepulm vaksalis (2012)


Sisu poolelt võib pöörduda eespool Rätsepa arvustuse poole; vahest ehk selle erinevusega, et Piiteri mafioosod ei sattu sinna lumme uppunud Siberi pärapõrgu külasse, vaid lähevad ikka konreetse sihiga. Ma pole just suurem asi õudukate ega splätterõudukate austaja ja mingil äraspidisel moel oli see lugu koomile enamgi kui õudne (asjaolu, mis ilmselt ütleb minu kohta rohkem kui loo kohta...), kuid üllatuslikult osutus see kokkuvõttes täitsa asjalikuks tükiks. Ma kahtlustan, et sellel on mõndagi pistmist Tumedate tundide podcasti meeskonna suurepärase tööga - ilmselt poleks ma seda paberilt lugedes kaugele jõudnud. Võimalik, et tõesti on liialt palju auru läinud soolikate ja teiste siseelundite detailsele kirjeldusele, aga ma ei ütleks, et lugu venima oleks jäänud.
 
Mingi pulp'i vaib on lool küljes. Leian end jällegi mõtlevat Bergi Willardi-seiklustest (Kaos katselaboris ja Üle piiri jt). Oletan, et Mahkra kirjutaski selle jutu puhtalt seikluslusti pärast. Ja seiklust siit saab, pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Algernon Blackwood
The Wendigo (1910)

Mo Yan
Hong Gaoliang Jiazu (1986)


Etteruttavalt ja lühidalt - väga, väga eriline raamat. Mitte, et see raamat (tõupuhas) ulme oleks. Noh, ulme nagu draakonid ja võlurid ja päkapikud ja kosmoselaevad ja ajarännud ja postapo ja vampiirid ja... Siin raamatus on vaid näpuotsaga ulmet.

Maagiline realism on midagi sellist, mida üks “trve kvlt” ulmefänn ei salli, ulmeks üldse ei pea. Eks see on tõsi, et žanripuhtuselt on maagiline realism tõesti miski piiripealne värk ning paljud inimesed ei teagi, et näiteks Marquezi “Sada aastat üksildust” on üks selle valla eredaimaid tähti. Nii mõnigi inimene, kes “ei mina küll ulmet ei loe!” on tegelikult maagilise realismiga tiiba ripsutanud.

Mis on üldse maagiline realism, sellest on kirjutatud kilomeetrite kaupa, ei hakka seda siia ümber jutustama. Teet Kallas, Kafka, Süsskind, Baturin - kui olete neilt midagi lugenud siis võib-olla hakkab midagi aimduma. Unenäolisus, poeetilisus, raskesti mõistetav test, veidrad sündmused mis ei pruugi olla alati sirgelt ja selgelt tavaloogikaga seletatavad - noh, selline värk. Teet Kallase jutt “Öö neljandas mikrorajoonis” on üks enda suur-suur lemmik näiteks, mis muuhulgas ka sellesse kategooriasse sobib.

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida sorgost. Mis on üldse sorgo? Punane lausa. Harilik sorgo on kõrreline, silotaim. Kasvatatakse ka Eestis, rohkem on levinud Austraalias kuid ka Aafrikas, Aasias ja Indias. Meil siis on jah, silo jaoks aga mujal kasvatatakse teda ka tera tarvis. Terast saab ajada näiteks erinevaid kangeid rüüpeid, konkreetses raamatus on üheks läbivaks teemaks sorgoviin, mida joovad kõik, noortest kuni rasedateni välja.

Raamat räägib ühe piirkonna hiinlaste elust läbi mitme põlve, märkimisväärne osa on Jaapani vastasel sõjal (1937-1945) ehk siis tegevus toimubki suures osas sõja ajal. Raamat on kirjutatud kõrvalseisja vormis, peamised tegelased on “isa”, “ema”, “vanaisa”, vahel on ka mina-vaatenurka. Ehk siis vormiliselt on päris omamoodi üles ehitatud. Lisaks on tegevus ajaliselt sassi aetud, vabalt võib olla nii, et üks lõik räägib ühest, teine teisest perioodist. See ei mõju kunstpunnitamisena, oh ei! Pigem ongi huvitav lugeda mittelineaarset testi.

Igaljuhul jah, raamat on inimeste elust ning vorm on selline nagu kehval ajal ja sõjakoldes see on. Inimesi tapetakse, nülitakse, laibahunnikuid ründavad koerakarjad, koeri lastakse kümnete kaupa granaatidega õhku, jälle tapetakse. Ning igalpool on sorgo - sorgopõllule joostakse vainlase eest peitu, niisama kõndides on vahel jalge all sorgovõrsed. Sorgost tehakse putru ja juuakse peale sorgoviina. Kui saabus õhtu siis sahiseb sorgopõld vaikselt. Peategelane ongi see kõrreline, punast karva ja tihti verest tilkuv. Jah, see on kahtlemata üks õudsamaid raamatuid mida olen kunagi lugenud. Sest kuigi tegelased ei ole üks-ühele elust maha kirjutatud siis on olnud sarnaste saatustega mehed-naised-lapsed, on proovitud elus hakkama saada ning langetud sõjas. Kurb ja raske on see elu olnud, just väikese onu ja väikese tädi osa oli selles raamatus südantlõhestavalt kole.

Autoril on kohati väga lihtne keelekasutus (küll mitte täitsa hemingwaylik). Kuna samal ajal on siiski tegu ju naturalismiga siis see ei sega absoluutselt. Lugeda on üsna lihtne - võinoh, sisu on karm ja kohati väga julm. Kui see ei sega siis läheb raamat ludinal. Samas on teisalt Yani keel väga ummamuudu, seda on jube raske seletada, lugege parem ise. Raske ütelda, mis osa on siin tõlkijal kuna originaaliga ei oska, ei suuda ju võrrelda. Aga igaljuhul on tulemus äärmiselt nauditav, olen idamaade kirjandust häbiväärselt vähe lugenud, see raamat on hea tellis loodetavasti kosuval vundamendil.

Väga võimas tükk, selles pole küsimust ka. Enda jaoks on huvitav tõdeda, et kohati võivad mitmed teed ristuda (antud juhul on tegu maailmakirjanduse olulise verstapostiga, mis on otsapidi ka ulme), natuke liiga tihti kipub enda arvates “väärtkirjandus” olema kuiv ning nürivõitu. See siin aga on ehe ja toores (vbolla aitab kaasa ka see, et tegu on esikromaaniga), vastik ja huvitav, põnev ning kaasahaarav. Vorm on… naturaalne, ma ausalt üteldes sutsu imestan, et see sorgoraamat on niipalju kiita saanud, on ju tegu üsna äärmusliku teosega mitmes mõttes. Samas pole kogu see õudus eesmärk per se, tegu on vastupidi humaansust rõhutava teosega. Aga oi kui raske on teda kohati lugeda, üks hirmsamaid kohti oli see, kus tegelasena lipsas episoodiliselt sisse väike onu.

Kusjuures raamatu lugemise ajal tekkis vägisi tahtmine järgi proovida, et mis maitsega siis sorgoviin on. Aga noh, kunagi Remarque triumfikaarega oli sama lugu, et lugemise ajal kogu aeg mõtlesin, et milline küll see kalvados on… olin tollal vist ca 12 ja seni on see õunabrändi järgi proovimata.

Raamatu taga on tegelaste nimekiri pluss umbkaudne tegevuste kronoloogia. Ma soovitan natuke aega raamatut lugeda ning siis põgusalt ajatelge uurida - see pole tegelikult isegi hädavajalik aga aitab natuke tegevust paika sättida ja paremini mõista. Lisaks on veel tõlkija järelsõna, mis annab Mo Yani elust ja loomingust suurepärase ülevaate. Raamatu lõpetab Mo Yani kõne, mille ta pidas Nobeli kirjandusauhinna kättesaamisel. Ausalt, ma olen lummatud kui hea töö on Koolibri kirjastus teinud.

Kõige lõpus jäin mõtlema, et kas olen üldse naturalismi varem lugenud? Igasugused Zola söekaevajad ja Steinbeckid on lugemata, samas praegu natuke netis tuulates jäi silma, et Jack Londoni “Ürgne kutse” pannakse naturalismi alla… no seda olen küll julgelt korda kümme lugenud ilma hetkegi mõtlemata, et tegu on tõesti ka elu tumedamat poolt kajastava raamatuga.

Aga tõesti, lugege seda raamatut. See teeb teist parema inimese.

Teksti loeti eesti keeles

Brandon Q. Morris
Enceladus (2017)


Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Vernor Vinge
A Fire Upon the Deep (1992)


A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Henri Zeigo
Hurda graal (2019)


Autor pakub eesõnas "Hurda graali" žanrimääratluseks etnograafilist sürrealism. Sürrealism vist siiski täpne hinnang pole, sest ega ega iga jabur lugu pole veel sürrealism. Üldiselt ei ole seda lühikest romaani (või jutustust) lihtne liigitada. Üks võimalus oleks noorteromaan. Peategelane Sofia on 16-aastane Tartu tüdruk, kes kannatab koolikiusamise käes. Juba ainuüksi nende näitajate olemasolu annab teosele sellise young adult varjundi.
 
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
 
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
 
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
 
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
 
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
A Fall of Moondust (1961)


Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
Needful Things (1991)


Raamat on algusepoolne selline… kuidas ma nüüd ütlengi, nagu “Õnne 13”. Mõtlen siis uimast väikelinna õhustikku, mida ühel hetkel rikub linna tulnud salapärane kaupmees Leland Gaunt. Või mis rikub - tal on poes kõigile midagi. Elvis Presley’le kuulunud päikeseprillid, rebasesaba või äärmiselt haruldane pesapalli-teemaline mängukaart - igal inimese jaoks on midagi erilist, midagi sellist, mida konkreetne isik väga-väga hindab (ning kõrvaltvaataja enamasti ära põlgab kui kasutu nipsasja). Gaunt teeb kõigiga hea meelega äri - aga raha teda ei huvita. Jah, vahel liigub ka rahatäht kauplejate vahel aga enamasti pakuvad kaupmehele huvi väikesed teened, kerged vingerpussid. Tahad seda Noa laevast pärit puutükki - aga palun! Aga lisaks nüüd mine nüüd ja tee üks pisitilluke vimka kindlale inimesele linnas. Täiesti tavaline ja ohutu, ja-jaa. Poesaksal on hingesügavusse piiluvad silmad ning meeletu sisendusjõud, inimesed sulavad ta käes nagu või ning pealegi - seda konkreetset vidinat on ju loomulikult vaja! Asjad on vajalikud nagu pealkirigi juba ütleb.  

Ühe nurga alt on raamat Lihtsalt Üks Lugu (nagu enamus raamatuid). On keegi vähe kõhedusttekitav härrasmees, suurepärane niiditõmbaja, kes vaikselt salaplaani punub. Teisalt on küsimus, et kui tähtsad “asjad” meie jaoks on? Kui kaugele oleme nõus minema mingi eemalt vaadates kasutu nipsasja omamise nimel? Või kui on artriit pikka aega sin painanud - mis hinda oled nõus maksma kaelas rippuv amuleti eest, mis valu ära võtab? Ise-enesest on see lihtne allegooria läbi mille Kingi-härra meile järjekordset juttu pajatab - aga autor oskab järjekordselt võtta ette mõnes mõttes “ei midagi uut” pajatuse ja selle vormida äärmiselt põnevaks romaaniks.  

Raamatu üks allhoovus ongi see, mida sõnad suudavad teha. Leland Gaunt vaatab sügavale silma, näeb su kõige varjatumaid ning piinlikumaid mõtteid, toob need esile ning inimesed murduvad krõks ja krõks ta käes. Sest igasuguseid nipsasju ON vaja! Ning tegelikult on läbi ulmeprisma juttu sellest kuidas me avame end lähedastele, sugulastele, sõpradele, armsamatele - ning kui mõni neist juhtub paras kaabakas olema, lurjus kes valdab peeni psühholoogilisi nõkse ning saadud usalduse meie endi vastu keerab - hõõh!  

Lugemise ajal meenus kohati parun Taruk, kes oli samamoodi äärmiselt tugeva veenmisvõimega ning mõnevõrra deemonlik. Gaunt on vast tsipa rohkem saatanlike joontega kuid tunduvad samast puust kutid olevat.  

Horror, õudus? Jah, niimoodi seda raamatut liigitatakse. Aga ma ei väsi kordamast, et Kingi looming pole reeglina miski lihtlabane õudukas, pigem on tal alati oma point mille ta alati kuidagi äraspidiselt krussi keerab ja selle lugejale naha alla surab. Ma ise ei liigitaks seda isegi õudukaks - jah, eks muidugi on mida edasi seda karmim ja õudsam see raamat. Mitte, et oleks ise kuidagi väga kalestunud, seda vast ka mitte - see raamat on pigem pinevusromaan. Mingil hetkel õrnalt isegi krimka. No oli ka õudsamaid hetki - aga seda kõike kokkuvõttes igati parajas koguses, andes kokku Lihtsalt Suurepärase Romaani(tm). Ning eks see, kuhu suunas autor raamatu viimase veerandi keerutab, kus ikka tõeline põrgu valla pääseb… no eks see on tegelikult ikka päris karm, milline loom inimeses pesitseb. Loom, mida kultuur, väärtused, keelud, eetika enamasti vaos hoiavad.  

Lühidalt - suurepärane raamat. Mis veel huvitavam - sain ta täiesti tasuta. Sest need kõikse paremad asjad siin elus on ju tasuta. Jah, asjad… huvitav kas mind tegelikult osteti ka ära selle raamatuga? Kas lähen nüüd ka kuhugi vingerpussi mängima...

Teksti loeti inglise keeles

F. L. Wallace
Mezzerow Loves Company (1956)


Keskkauge tulevik. Isa ja poeg reisivad ühelt koloniaalplaneedilt Maale parandamaks kunagi ühe roboti tehtud hirmsat viga. Kohtuvad üpris harjumatu sotsiaalse süsteemiga, millel siiski ei puudu teatud võlu.
 Vea parandamine aga polegi nii lihtne... ja lõpptulemus üllatab.
Muidu oleks "neli", kuid mäletan, et kunagi venekeelses tõlkes loetuna oli see jutt veel naljakam. Peab üles otsima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Randall Garrett
The Best Policy (1957)

Arthur Porges
$1.98 (1954)

Robert F. Young
When Time Was New (1964)


Ajamasinaseiklus, näpuotsaga kosmost kah -- bojevik?  Ei ole niisama lihtne; meenutage, millised on Youngi paremad jutud (ja need minu arvates ei ole satiirilised). Tegelik hinne on 4,5... kuid seekord ümardame üles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nicola Griffith
Slow River (1995)


Slow River on küberpunk-tüüpi ulmelugu, kerge biotehnoloogilise kallakuga. Kuskil lähimas tulevikus toimuva loo peategelaseks on bakteritööstuse miljardäri-dünastia van der Oestide noorim tütar Lore, kes satub inimröövi ohvriks. Tal õnnestub enda vangistajate käest põgeneda, kuid erinevate kahtluste ja hirmude tõttu otsustab ta jääda Spanneri-nimelise pisisuli ja häkkeri juurde, kes ta tänavalt üles korjas...
 
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
 
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
 
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
 
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
 
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles



 „Пасынки Вселенной” ehk maakeeli „Taeva orvud” on pisut veider kogumik. Ilmus see 1989. aastal ja koguni Kišinjovis. Tundub, et tegu on ühe sellise ettevõtmisega, mida vedru väljaviskava kommunismi viljastavates tingimustes esines – pisut piraatlik, pisut entusiastlik... ja ma kõvasti kahtlen, kas keegi kopiraidist ka midagi hoolis. Noh, vähemasti on juttude juures märgitud, kuskohast on tõlge võetud.  

Võrgus on kogumik olemas, kuid kui sisukord õige on, siis poolik. Jutud on jagatud nelja ossa:  

„Кто ты?”,  

„Абсолютное оружие”,  

„Пасынки Вселенной”,  

„На страже времен”  

ja kolmandas osas peale Heinleini sellele osale nime andnud teose suurt muud pole. Sisukorra järgi pidanuksid seal leiduma veel  

Robert Sheckley „Shape” (1953),  

Christopher Anvili „Behind the Sandrat Hoax” (1968),  

Randall Garretti „The Best Policy” (1957),  

Murray Leinsteri „The First Contact” (1945),  

Ray Bradbury „Frost and Fire”(1946) ja  

F. L. Wallace’i „Mezzerow Loves Company” (1956).  

Selline segane kogumik niisiis. Kui kätte satub, võite lugeda, venelased üldiselt tõlkisid hästi. Kuid taga otsida pole tarvis.  

P.S. Hinne on kogumikule, mitte selles sisalduvatele juttudele.

 

Teksti loeti vene keeles

Philip K. Dick
The Hanging Stranger (1953)


Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles