x
Päringule {"kuu"=>"3", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 67 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Lois McMaster Bujold
Shards of Honor (1986)


Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
The Door into Summer (1957)

Aleksei Pehhov
Žnetsõ vetra (2008)


Sarja Veter i iskrõ kolmandas köites toimub süžees oluline murrang -- peategelaste hulk kasvab sisuliselt kahekordseks ning nö "lõpmatu pagemine" asendub "jälitamisega". Ehk siis kaotusest lohutamatu Ness asub enesealahoidmatult oma naise tapjaid jälitama. Ning -- üllatus-üllatus -- talle on sealjuures suureks abiks senine peapaha Äraneetu hüüdnimega Tüüfus, kes oma lootuste purunemist uuele elule võtab veelgi isklikumalt. Viimasest on Nessi kaaslastel palju abi ka halli maagia algkursuse omandamisel.  
 
Õigupoolest võiks see ja järgmine sarja järgmine osa moodustada ühe köite, millest oleks pool materjali välja jäetud. Lõputu kirjeldamine minekust kuhugi tüütab lõpuks natuke ära.
Teksti loeti vene keeles

Aleksei Pehhov
Veter polõni (2006)


Teine osa sarjast Veter i iskrõ (Tuul ja sädemed) jätkub samast kohast, kus esimene köide pooleli jäi: uljas vibukütt Ness ja tema kullakallis maagitar Laen sattusid reetmise tagajärjel valgetele maagide pihku. Erilisi illusioone edasise saatuse suhtes omamata panevad nad siiski imeks, et nendega nii pikalt üldse jännatakse. Aga ülemmaag jätab nad ellu; puhtalt omakasust. Suur sõda Äraneetutega jõuab üha lähemale ning huvilistel lihtsalt ei jätku aega maagitari ajust teadmisi õngitseda. Paremate päevade ootuses üritatakse asjaosalised toimetada hoiule kaugemale Impeeriumi sisemaale maagide kooli, mis ei ole üldse lihtne, arvestades ühe Äraneetu -- Tüüfuse -- isiklikku huvi antud paarikese vastu, mis muide lihtsa kättemaksu asemel muutub pigem eluliseks huviks omandada maagitar Laeni keha oma isiklikuks edasiseks eksistentsiks. Viimase lootused aga kustatakse seoses Laeni varajase hukkumisega viimastel lehekülgedel.
 
Süžee kasvatab järjest rohkem keerukust peale -- kuus Äraneetut ei ole sugugi ühel nõul, pigem näriks üksteisel esimesel võimalusel kõri läbi; Nessist ja Laenist olulisemgi on ülemmaagi õpipoiss Šen, kel on piiramatu maagiline potentsiaal (selle kohta sobiks piltlikult spordikeeli öeldes: suudaks hüpata 10 meetrit KÕRGUST ilma abivahendita), paraku ei oska mitte keegi teda õpetada seda potentsiaali kasutama; ilmneb, et Laeni õpetajaks oli samuti üks Äraneetutest, keda aga peeti aastasadu hukkunuks; Siala kroonikatest tuttav sõber Garret tegutseb endiselt, aga miks, sellest ikka veel aru ei saa.
 
Ja kõik jääb vägagi intrigeerivas kohas pooleli.
Teksti loeti vene keeles

H. L. Oldie
Posseti menja v mojom odinotšestve... (2006)



Oldie on Zelazny kõrval teine ulmekirjanik, kes oma loomingus ohtralt mütoloogilist ainest kasutab. Tahtmata klassikule liiga teha -- Oldiel tuleb see isegi kohati paremini välja, eriti kui teema on klassikalisest antiigist laenatud. Nii polegi üllatav, kui see jutt on pühendatud Zelaznyle. 
 
Vana hingede ülevedajast paadimees sõuab endiselt manalajõel, kuigi juba ammu-ammu pole keegi ülevedamist tulnud nõudma. Ja äkki paistab kaldal üks kuju. Vikatiga... 
 
Jutt on ilmunud ka pealkirjaga "Lodotšnik".
Teksti loeti vene keeles

H. L. Oldie
Prokljatije (2007)



Peaks olema naljakas, aga ei ole. Kuulus maag needis 100 aasta eest küla ära. Kuna see on teadaolevalt tema ainuke needus, tahab Maagiakolleegium küla kaitsealaks kuulutada, mis kohalikele elanikele ju põrmugi ei meeldi.

Teksti loeti vene keeles

Nancy Springer
Vend U. (1996)


Silm jäi peale peaaegu eestikeelsele pealkirjale.

Tegu on kõhevikulooga, kus lastelaagris nooremaid kiusav tüdruk neelatakse kommiautomaadi poolt alla. Miskipärast aparaat aga ei suuda tülinorijat ära seedida ja kõikide laste suureks ehmatuseks hoopis kloonib teda.

Isegi õlakehitust on sellise loo kohta hinnanguks liiga palju.

Teksti loeti inglise keeles

Charles Stross
Dark State (2018)

Aleksei Pehhov
Iskateli vetra (2005)

3.2018

See on nüüd üks selline fantasyromaan, millest rääkimine nõuab kõigepealt pikemat tausta avamist.  
 
Võlukunst ei ole siin maailmas põline - selle tõid maagid igiammu kaasa teiselt mandrilt pärast tolle hävingut kaasa. Hävingu põhjustas maagide omavaheline sõda nö maagia puhtuse nimel - valge maagia contra must maagia. Impeeriumis praktiseeritakse ainult valget maagiat. 500 aastat tagasi toimus valgete maagide seas uus verine ülestõus maagia alustalade määratlemise üle, selle elasid mässajaist üle vaid kuus, kelle minemakihutamine võttis 15 verist aastat ja lugematu hulga tavainimeste elusid.  
 
Need kuus Äraneetut, tuntud hüüdnimedega Tüüfus, Rõuged, Koolera, Katk jms on nüüd tagasi. Suure sõjaväega.
 
Aga nemad ei ole peategelased. Selleks on hoopiski Impeeriumi äärealadel elav abielupaar, kellel minevik on oi kui hämar. Mees on haldjatesõja legendaarne kangelane, parim vibukütt eales, kes pärast sõja lõppu vahepeal palgamõrvarina elatist teenis. Tema silmarõõm on aga maagiliste võimetega, kusjuures need on ametlikke kanaleid pidi litsenseerimata, mis juba iseenesest on piisav ajend maagiakorravalveorganite ebaterveks huviks. Aga kuna nad kahekesi jõudsid aastate eest organiseerida ka ühe kõrge võluri eduka atendaadi, siis on nad sestpeale üpris madalat profiili hoidnud.  
 
Nende rahulik elu saab päevapealt läbi, kui minevik nad üles leiab, täiesti juhuslikult üheaegselt Äraneetuga. Kõikide suureks üllatuseks on vibuküti silmarõõm maagias aga nii võimas, et kamba peale suudetakse Tüüfus loojakarja saata. Peaaegu... sest 500 aastat vana ja endiselt piltilus nõianeiu koleda nimega Tüüfus leiab end ootamatult külalollikesest noormehe kehas, mis arusaadavalt tema sapise iseloomu juures tõotab kõigile asjaosalistele piinarikast elulõppu. Kogu loo võibki ühe lausega kokku võtta kui lõpmatut pagemist kõigi eest.  
 
Mis mulle raamatu juures meeldis? Kõigepealt muidugi maagia. Kaks põhimõtteliselt erinevat koolkonda pluss Äraneetud, kelle tugevus seisneb just nende mõlema ühendamises. Tõepoolest, must maagia ühendatud valge maagiaga ei ole tugevuselt mitte 10+10, vaid vähemalt 10x10.  
 
Teiseks - suur hulk erinevaid rasse, kelle seas ei ole päkapikke ja haldjaid. Tõsi, viimaseid küll mainitakse, aga haldjad on selles sarjas erilised jätised.  
 
Kolmandaks - lõputu hulk zombisid. Äraneetute armees on sadu nekromante. Peale selle on autor leitanud huvitava nüansi - nekromandi tapmisega vallandub kogu tema vägi, mis tõstab n kilomeetri raadiuses üles kõik surnud, kes kontrollimatult ning näljaselt ringi hakkavad kondama.  
 
Neljandaks - kõik (sic! - kõik!) maagiaühiskonna alustalad osutuvad loo arenedes võltsiks! Ajalugu kirjutavad ju võitjad, millega kaasneb alati ka vastaspoole demoniseerimine. Ja siin on seda tehtud täiega.  
 
Tetraloogia tegevus ei toimu Siala kroonikatega samas maailmas, kuigi kroonikate staar varas Garret lööb siingi pisiosas kaasa. Miks, selgub aga palju hiljem.   Hindes ei ole kahtlust - 5.
Teksti loeti vene keeles

Poul Anderson
The Merman`s Children (1979)


Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.
Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.
Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.   
Teksti loeti inglise keeles

Dalia Truskinovskaja
Proglot (2010)



Sisu saab kokku võtta ühe lausega: majavaim langeb Packmani (mäletate veel sellist omaaegseks arvutimängu?) ohvriks. See on kirja pandud mõnusa huumoriga, nii et võtke seda kui hoiatavat näidet ja ärge laske oma kodusel ahjualusel mitte kunagi arvutimänge mängida!
Teksti loeti vene keeles

Juri Nesterenko
Reservnaja kopija (2007)



 

Jutu peategelaseks on tüüp, kes surmavalt haigena laseb enda isiksusest varukoopia teha ja otsustab siis viimase elupäeva suure ilmkäraka ja paugutamisega  mööda saata. Ta vaeseke ei tulnud ise selle pealegi, et on  ise juba üks selline varukoopia...
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Silajev
Armija Gutentaka (1999)



On tekkinud uus valitsev klass -- Uued Inimesed. Noored ja vihased, kes erikoolituse läbi teinult võivad põhimõtteliselt ja seaduslikult teha kõike mis parajasti pähe tuleb ja seda muidugi lihtrahva (st Uute Inimeste sekka mittekuuluvate isikute) arvelt. Üheks lõpueksamitest on muide asotsiaali tapmine.
Kõlab nagu ultraradikaalide unistus...
Teksti loeti vene keeles

Ted Kosmatka
The Art of Alchemy (2008)



Terasmagnaadi firmat ähvardab laostumine, kui ukrainlased leiutavad ülitugeva süsnikkiu. Katsed leiutist jõuga kalevi alla lükata toovad mehele palju ebasoovitavaid tagajärgi.
Teksti loeti vene keeles

Cory Doctorow
When Sysadmins Ruled the Earth (2006)

Ariadna Gromova
Glegi (1962)


Ma ei oska autori jutustamisoskusele midagi ette heita ja üks tärn läheb maha taustalt paistvate sovjetlike kõrvade eest.
Teksti loeti eesti keeles

Sever Gansovski
Vinsent Van Gog (1970)


Mõnus jutt; ärge hakake siit mingit ülirasket filosoofiat otsima, vaid võtke seda kui kelmikomöödiat, mille käigus nekulturnõje saavad palju van Goghi kohta teada. Lõpp on kah asjaks... kui algus meelest läinud. Nelikümmend seitse aastat tagasi ootasid igatahes järgmist Horisonti kannatamatult.
Teksti loeti eesti keeles

Daniel Keyes
Flowers for Algernon (1959)


Kui te pole iial tundnud, kuidas peaaegu kättejõudnud mõistmine on käest libisenud ning jätnud vaid masendava allakäigutee, siis pole teil õigust seda teost arvustada. Kaks korda viis.
P.S. Inimkonna kõrghetk oli 1969. aastal. Kuhu me edasi läheme?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Poul Anderson
The Longest Voyage (1960)

Clifford D. Simak
The Big Front Yard (1958)

Robert A. Heinlein
The Long Watch (1949)

Robert A. Heinlein
By His Bootstraps (1941)


Nii hea ajasrännu-lugu, et hakka seda võimalust või uskuma. Ja kui mõned kogumikus "Lilled Algernonile" esinenud jutud on siin Baasis saanud pisut kõrgema hinde 1976. aastal eesti keeles ilmumise eest, siis "By His Bootstraps" on viit selletagi väärt.
Suur tulevik...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Robert A. Heinlein
Have Space Suit—Will Travel (1958)


Mul on tehnilise fantastika vastu lapsepõlvest saadud nõrkus ja seega ma nautisin kogu seda skafandri-lugu. Ja ausalt öeldes, ega edasi ka halvemaks ei läinud, meenutagem kas või tsentuurio Iuniot. Muide, tundub, nagu Heinlein oleks ennustanud elektroonika arengut ... ses mõttes, et see läheb nii keeruliseks, et lihtne amatöör enam seadmeid nullist üles ei ehita. Mäletate, Kip tegi küll skafandri ultralühilaine-raadio valmis, aga sellel oli see pisike häda, et ei mahtunud kiivrisse ära... Ja pidigi ta ostma valmis tüki.    
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Friday (1982)


Kahjuks ei pakkunud antud raamat eriti head lugemiselamust. Peategelane oli võitmatu supernaine, kellele oli raske kaasa elada, kuna kõik paistis tal sujuvat. Mulle meeldivad tugevad naistegelased väga, aga mitte haavamatud. Teiseks, liiga palju maailma ja vähe sisu. Asju vahel juhtus, aga tihti ei saanud pihta, milleks ja miks. Samas veetis kirjanik kohutavalt palju aega peategelase sebimise kirjeldamise peale, selmet peamist lugu edasi viia - noh, seda peamist lugu oli niigi väga napilt. Tavaliselt raamatus pinge tõuseb tegevuse arenedes ja lõpus on suur hüpe ja lahendus. Siin oli natuke midagi raamatu keskel, aga lõppu jäi lihtsalt tšillimine. Olgu, viimased 40 lk oli nagu midagi, aga jah... Pean kahetsusega tunnistama, et oli raske raamatust läbi närida ja lugemine venis päris pikalt. Lühidalt, pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
The Sands of Mars (1951)


Nii kõrge hinde saab raamat selles sisalduva optimismi eest. Ju selliste lugemine mingi tegelikkusest ajutise väljumise vorm on aga mis siis. Kui tahate sünget ja koledat, võtke midagi ajalehtedest. Või EW 100. sünnipäeva etendusest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jules Verne
Face au drapeau (1896)


Üldiselt on Verne minu jaoks selline "lapsepõlve kirjanik" - väiksena ja ka varateismelisena sai ta toona eesti keeles ilmunud seiklusjutte päris palju loetud. Kuhugi sinna lapsepõlve ongi Verne mu jaoks maha jäänud, hiljem teda lugema väga kiskunud pole - seda aastate jooksul tekkinud ja süvenenud ulmehuvi kiuste. Zemani kuulsat filmi nägin kunagi üheksakümnendatel (oma lapsepõlve Verne'i-fännamise perioodil) ka telekast, toona tundus see päris huvitav, ent väga palju rohkem kui üksikule saarele paigutatud superkahuri ja saart ründava laevastiku teema mul sellest meeles pole. Kui "Back Cupi saare saladus" käesoleval aastal eesti keeles ilmus, otsustasin selle siiski ära osta ja läbi lugeda. 
Romaani sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Tasuks ehk veel mainida, et minu jaoks ei meenuta "Back Cupi saare saladuse" hullu teadlast ja superrelva sisaldav intriig niivõrd lapsepõlves loetud Verne'i teoseid, kuivõrd veidi hilisemat, 20. sajandi alguse ulmet (Beljajev, Tolstoi, Dominik). 
Üldiselt pole "Back Cupi saare saladus" üldse paha raamat, ehkki mõjub tänapäeval lugedes arusaadavalt veidi vanamoeliselt ja tõenäoliselt on selle romaani puhul oluline eelkõige selle kirjandusajalooline väärtus. 
Lõpetuseks peaks ilmselt mainima veel üht Verne'i loomingule omast paradoksi. Ehkki autor käsitleb kõike oma raamatutes toimuvat teaduslikust vaatenurgast, ei paista teose süžee elementaarne loogilisus teda vähimalgi määral huvitavat (kohe meenub väiksena loetud "Saladuslik saar", kus merehädaliste leitud väike kast sisaldas sellises koguses relvi ja muud varustust, et selle vedamiseks olnuks vankrit vaja). Nii ka "Back Cupi saare saladuses" - üheks silmatorkavamaks vast asjaolu, et teadmised superrelva toimimise kohta paiknesid vaid hullumeelse Thomas Rochi peas, ilma ühegi paberile visandatud skeemi või mudelita, mis leiutisest huvitunutele kahtlemata märksa suuremat huvi oleksid pakkunud. Veelgi kummalisem on romaani sündmustiku esitamine insener Simon Harti kirjalike märkmetena. Vahepeal jääb mulje, et pimedasse konteinerisse vangistatud Hart teeb seal oma hetkemeeleolude kohta kirjalikke märkmeid (isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, tekib küsimus, et milleks küll?), lisaks jätkab ta piraatide käes vangis olles kirjalike märkmete tegemist, pannes neisse kirja asju, mis märkmete piraatide kätte sattudes kõik ta saladused paljastaksid ja ta kindlasse surma viiksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Elliott O`Donnell
The Devil in the Pulpit (1932)


"Kurat kantslis" on selline lugu, mida sõltuvalt eelhäälestusest võib lugeda kas üleloomulikuks või mitteüleloomulikuks. Kui eelhäälestus kaldub esimese poole, siis liigitame romaani õuduse alamžanri, ent vale poleks ka öelda müstiline põnevik või krimka.
 
Tegevus toimub kauges Inglismaa maakohas, Gloomsdale'is, kuhu saabub uus kirikuõpetaja, noor mees, koos oma noore naisega. Koht ei suhtu uude õpetajasse sõbralikult, vaid on lausa usuvaenulik; kogudus on väike, keegi ei taha Jumalast kuuldagi. Läheduses asub koobas või jäärak, mille juures sesiab poollooduslik kuradi kuju. Legendi kohaselt käis Saatan kunagi selles kandis, puhkas seal jalga ja lubas igavesti küla kummitama jääda. Inimesed on märganud, et enne kui mingi õnnetus juhtub, tõmbub kivikuradi nägu irvesse. Seal samas lähedal asuvad aga Devellayne'ide suguvõsa valdused. Pahelised Devellayne'ide on kõige teravamad kohalikud usuvastased ja nende näojooned sarnanevad vägagi kivikuradile. Kohe esimesel päeval näeb saabunud noorpaar, kuidas saatana nägu muigele läheb...
 
Uue kirikuõpetaja masendus süveneb, kui tema noor naine ei suuda usufanaatikust mehe rangust ja maakoha üksluisust taluda ning ta jookseb ära liiderliku Devellayne'i perepojaga. Varsti aga hakkab juhtuma: Devellayne'ide suguvõsa juhid hakkavad ükshaaval surema - kahtlastel asjaoludel, mõrv või õnnetus. Detektiivi rolli hakkavad mängima kohalikud kirikuteenrid, baarimehed ja muu lihtrahvas. Kahtlustatakse heledas ülekuues pika mütsiga meest, keda enne õnnetusi sündmuspaiga läheduses nähti. Et kurat on pugenud nende uude kirikuõpetajasse, ei suuda keegi uskuda. Kas see oli ikka päris kurat või tuleb vaadata asja ainult kujundlikult - ei tea. Igal juhul püüab õpetaja kivikuradi juures läbi viia ebaõnnestunud eksortsismi, misjärel tekibki jumalateenri sisemusse teine mina, n-ö mr Hyde.
 
Loos on moraalilugemist, koomikat, põnevust, tolleaegse seltskondliku elu ja seisusevahede temaatikat, ka ballasti. Ei soovita kellelegi peale minusuguste vähenõudlike veidrike. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Boriss Rudenko
Liman (2005)

Aleksandr Zolotko
Spetsifika transportirovki živoi rõbõ na bolšije rasstojanija (2012)

Veiko Belials
Me armastame Maad 2: Viimane laev (2017)


Hinnete keskmine on mul 3,58. Antoloogia puhul näitab see muidugi vähe, aga midagi ikka. Üldiselt on head, nelja poole tüüriva keskmisega antoloogiad üsna haruldane kraam ja käesoleva puhul tasub juba ainult sellepärast kiitusest alustada.
 
"Me armastame Maad 2" oleks aga veel parem, kui siit puuduks kaks teksti. Kummagagi on probleem, mis peaks iga antoloogia koostajale hoiatusena mõjuma. Esiteks, aastakümnete pikkust perioodi esindava antoloogia puhul on ühelt autorilt kahe teksti kaasamine õigustatud ainult siis, kui tegu on suure ja mitmekesise loominguga klassikuga. Valentina Žuravljova pole vististi kumbagi ning üks tema juttudest - mul tegelikult ükskõik, kumb - võinuks ära jääda. Teiseks tuleks hoiduda lühikeste, mingisse sarja või tsüklisse kuuluvate tekstide antologiseerimisest. Väljaspool konteksti võivad need mõjuda mõttetute jubinatena isegi siis, kui need sarja osana seda pole (Larionova pala puhul on mul küll ka ses osas omad kahtlused).
 
Antoloogia oleks nendest 28-st leheküljest loobumisest ainult võitnud. Ühtlasi oleks kirjanduslooline osa natuke saledam saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Zolotko
Spetsifika transportirovki živoi rõbõ na bolšije rasstojanija (2012)


Väga hea lugu. Eriti meeldis, et tegelased käitusid loogiliselt ja ei olnud äpud - nii vaatlejate kui meeskonna poolt. Kui üldse midagi ette heita, siis natuke varem oleks meeskonnast kellelgi võinud ju lambike süttida - aga muidug ei pruukinuks.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Iljin
Zakon Dalnevo Kosmosa (2007)

Boriss Rudenko
Liman (2005)

Mihhail Puhhov
Brošen vvõs: Istorija, skrõtaja v glubinahh materi (1990)


H. P. Lovecraft
The Strange High House in the Mist (1931)

Alastair Reynolds
Elysium Fire (2018)


See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Revenger (2016)


Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Absolution Gap (2003)

Alastair Reynolds
Blue Remembered Earth (2012)

Alastair Reynolds
House of Suns (2008)

Alastair Reynolds
The Prefect (2007)

Isaac Asimov
The Currents of Space (1952)




Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Provenance (2017)




Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles

Ann Leckie
Ancillary Mercy (2015)




Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles

Ann Leckie
Ancillary Sword (2014)




Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Ancillary Justice (2013)



 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)


Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)


Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)


Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)


See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Trinadtsat let puti (1985)


Nõukogude demokraatia tulevik kogu oma ilus. Kui on ette nähtud konsensuslik otsus, on nii sügavalt amoraalne eriarvamusele jääda, et parem juba ennast ära tappa. Ülematel seejuures ei pruugigi ennast dilemmadega vaevata, sest üliõilsale reakoosseisule on iga hinna eest üht moodi hääletamine juba sisse programmeeritud.
 
Ma ei ole nõus, et jutt käsitleb tulevikutehnoloogiaga seotud probleeme. Autor on teleportatsioonist ja valguse kiirust ületavast silmapilksest infoedastusest konstrueerinud endale sobiva lavakujunduse, millel siis teda huvitavaid moraaliprobleeme lahata. Ei tuleviku ega tehnoloogiaga pole sel suuremat pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Annihilation (2014)


Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury
Referent (1948)

Kir Bulõtšov
Agent Kosmoflota (1995)


Käesoleva kogumiku kaante vahel olevad kaht ulmeteost võiks liigitada sotsiaalseks seiklusulmeks. Tekstid on algselt ilmunud Gorbatšovi-aegses Nõukogude Liidus, ent kirjutatud on need vist märksa varasemal ajal (Jyrka on oma arvustuses "Nõiakoopale" maininud, et teos on kirjutatud hoopis 1967. aastal). Selles pole ka midagi imelikku, sest Bulõtšovil oli Nõukogude ajal teatavasti probleeme võimude ja avaldamisvõimalustega. 
Üldjoontes on teoste tegevusmaailm ehitatud üles nõukogude ulmes levinud skeemi järgi. Tähtede vahel reisivad tulevikuinimesed on eetilised ja rahumeelsed (ehkki nad muus osas oma kommetelt ja käitumiselt vägagi tavalisi 20. sajandi inimesi meenutavad), teaduslik-tehnilise progressiga käib käsikäes ka sotsiaalne progress. Vähemarenenud planeetide elanike seas löövad aga välja metsikud ja võimujanulised tendentsid. Kõik see meenutab mõnevõrra Strugatskite loomingut ja progressorite/vaatlejate raskusi vähemarenenud tsivilisatsioonide abistamisel. Bulõtšovi maailmas eksisteerivad küll vähemarenenud tsivilisatsioonidega ametlikud, s.h. kaubandussuhted, samuti pole Maa elanikud seal ainsaks tähtedevaheliseks tsivilisatsiooniks. Ja hoolimata kogu oma tehnoloogilisest võimsusest on kosmosetsivilisatsiooni esindajad metsikute pärismaalastega kokku sattudes üsna abitud ning kultuurikonfliktidest tingitud arusaamatuste klaarimine võib osutuda vägagi veriseks ning vaevaliseks. Ilmselt tasuks veel mainida, et kui "Kosmoselaevastiku agent" on rohkem sotsiaalsete teemadega tegelev teos, siis "Nõiakoopas" lisandub sellele võõrmaailma kummaline floora-fauna ning muud pöörased ulmelised ideed. 
Autor on võõraid maailmu ja nende veidraid kombeid ning õhustikku vägagi detailselt ja põnevalt kirjeldanud. Lisaks tuleks veel mainida teoste hoogsat ja seikluslikku sündmustikku, ootamatuid süžeepöördeid ning põnevaid ideid. 
Kokkuvõttes: hea raamat, mille ilmumisest eesti keeles võib küll vaid puhast rõõmu tunda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Podzemelje vedm (1989)


Alguses tundus, et "Nõiakoobas" on ülesehitatud enam-vähem sama skeemi järgi, mis "Kosmoselaevastiku agent" - sõjakad ja verejanulised humanoidid võõrplaneedil ning nende võimuahne liider; tehnoloogiliselt kõrgemal arengutasemel, ent rahumeelsed ning pahaaimamatud kosmoseühiskonna inimesed, kes nende humanoidide pealiku intriigidesse mässitakse ning muidugi Andrei Bruce ja tema armastuslugu järjekordse võõrplaneetlasest neiuga. Bulõtšov siiski ennast kordama ei hakka ja "Nõiakoopa" sündmustik võtab üsna ootamatuid pöördeid. 
Teksti loeti eesti keeles

Valentina Žuravljova
«Orljonok» (1961)

Dmitri Bilenkin
Jevo Mars (1971)

Sergei Kazmenko
Posledni korabl (2014)


Eks kosmilise seestumise jutud ole vähe tüütud küll. Aga siiski oli see kuidagi stiilne tekst.
 
Huvitav, kas Gorbovskiga juhtus "Kauge Vikerkaare" lõpu järel midagi sarnast...?
Teksti loeti eesti keeles

Olga Larionova
Solntse vhodit v znak Vodoleja (1981)


Sõidab idioot ennast kägarasse, roomab natuke ja kärvabki ära. Kogu lugu.
 
Veiko eessõna järgi peaks olema osa tsüklist - sellisena võib-olla on sel mingi väärtus. Üksikuna - IMHO ei mingit.
Teksti loeti eesti keeles

Dmitri Bilenkin
Jevo Mars (1971)


Autor pole süüdi selles, et lugeja on " viis vene teost lugenud lühikese aja jooksul". Kui magu ei kannata, tuleb vahet pidada.
 
Loost - sellised inimesed on muidu päriselt olemas, kellel on refleksid nii äärmuseni lihvitud, et kui olukord tekib, võtab autopiloot üle. Näiteks näeb selline inimene silmanurgast mingit valet liikumist ja äsab kohe - näiteks trollipeatuses näiteks vanamutile näiteks jalaga näkku.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski
Rešaisja, pilot! (1965)

Valentina Žuravljova
«Orljonok» (1961)

Valentina Žuravljova
Astronavt (1960)


Eks ta ikka jama ole. Juurdleb näiteks kosmoselaeva täis tarku inimesi, et kuidas kütust kokku hoida ja midagi välja ei mõtle. Kuni kapten töötab omaette välja hämmastavalt originaalse, geniaalse ja teravmeelse idee - laev kergemaks teha... :/
Teksti loeti eesti keeles