x
Päringule {"kuu"=>"2", "aasta"=>"2024", "captures"=>[]} saadi 46 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Guy Boothby
A Bid for Fortune: Dr. Nikola's Vendetta (1895)


See on esimene raamat sarjast, kus tegutseb lugejate poolt palavalt armastatud kuritegelik mastermind, okultist ja hüpnotisöör doktor Nikola.
 
Peategelane ja ülimalt positiivne kangelane on aga kapteni nimega noor mees Richard Hatteras. Ta on Austraalias ja mitmel pool Lõunamere saartel organiseerinud pärlide püüdmist ja kullakaevandamist, nii et tegu on keskmiselt jõuka mehega. Paraku ei kuulu ta siiski kõrgemasse klassi, mis saab takistuseks abiellumisele briti siniverelise neiuga, keda tal õnnestub tänavaröövlite käest päästa. Aga neiu ümber sehkendades satub juhtub ta kokku kummaliste inimestega, kes justkui midagi planeerivad, luuravad, skeemitavad. Pikapeale selgub, et neiu isa on sattunud kellegi doktor Nikola vaenu objektiks. Nikola kõrval tundub isegi professor Moriarty paras poisike, sest lisaks laialdasele kurjategijate võrgustikule on sellele mehele toeks ka üleloomulikud hüpnotisööri võmed. Nikolaga käib kaasas ka must kass - nn nõia kaaslane - kellel näib peremehega olevat veel kummalisem side kui tavaliselt loomal ja tema ülemusel on.
 
Hatteras hakkab detektiivina sündmusi uurima ja ta tõmmatakse suurejoonelisesse seiklusesse, kus ei puudu mürgitamised, vangistamised, põgenemised ja paljud imetabased pääsemised. Alles romaani lõpu eel saab selgeks, et dr Nikola jahib Hatterase tulevase äia kätte sattunud hiina päritolu pulgakest, mille valdaja saaks vastavate teadmiste olemasolul võimu terve inimkonna üle või umbes nii.
 
Tempokas lugu kulgeb vääramatult õnneliku lõpu poole: Hatteras saab oma kangelasliku võitluse eest kauni naise, lisaks veel kopsaka päranduse ebameeldiva onu käest, kes parajal hetkel otsad annab. Aga ka Nikola jääb ellu, et oleks võimalik pakkuda lugemiselamusi sarja järgmistes raamatutes.
Teksti loeti inglise keeles

John Connolly
The Reflecting Eye: A Charlie Parker Novella (2004)


Suurepärane lugemisvara õudukirjanduse alamžanrist.
Pealkirjas nimetatud Parker on eradetektiiv. Tema kodulinna lähedal on paarikümne aasta eest tabatud sarimõrvar, kes hukkas väikesi lapsi (neid sealjuures vägistamata). Mõrvar elas suhteliselt eraldatud majas, kus ta politsei tulles end maha lasi. Nüüd, aastaid hiljem, seisab maja tühjana. Selle on ära ostnud ühe tapetud tüdruku isa, et majast ei saaks mingit friikide kultuskohta. Sellest hoolimata leiab ta ükskord maja üle vaatama minnes selle postkastist ühe tundmatu tüdruku foto. Tal tekib arvamine, et see võib olla märk tulevasest kuriteost, kus pildil on kujutatud ohver. Ta pöördub nii politsei kui ka eradetektiivi poole, et need asja uuriksid.
Charlie Parker võtab selle mõnigase kõhkluse järel ette ja järgneb põnev uurimine, mis viib lõpuks üleloomulike sündmusteni.
Connolly kirjutab suurepärases stiilis, tekst on täpne, võrdlused tabavad ja tihti ka päriselt vaimukad, mitte punnitatult. Neid tähelepanekuid saab üldistada terve kogumiku "Nocturnes" (2004) peale, kus 100 lk pikkune jutustus ilmus, ja mis on ühtlaselt tugev ega sisalda ühtegi viletsat juttu.
Teksti loeti inglise keeles

Jack McDevitt
Time Travelers Never Die (2009)


Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda. 
Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.
Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida...
"Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste. 
Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine. 
P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast. 
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Time Patrolman (1983)


Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Minu isa luulud (2023)


Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev. 
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.  
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Urmas Alas
Hea tahte avaldus (1989)


Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Joonatan
Mantra (1989)


Eelmise sajandi lõpuaastail üle Eesti veerenud ja siin kohati rahvaliku pseudoreligiooni omandanud idamaiste mõjutustega esoteerika lainet on mul õnn(etus) isiklikult mäletada... nagu ka kõiksuguse karmadesse ja mantradesse uskuvaid inimesi, kes käisid mingisugustes paastulaagrites jne. Kui tagantjärele kogu selle jama õigustuseks üldse midagi öelda saab, siis ainult seda, et võrreldes tänaseks selle asemele kerkinud vandenõuteooriate-põhise uhhuu-usuga oli toonane esoteerikalembus ehk vähem kuri ja toksiline. 
Käesoleva loo kohta on Mart Pechteri sõnadele antoloogia "Minu isa luulud" arvustuses vähe lisada. Ma ei teagi, kas tegu on õigupoolest ulmega selle sõna tavapärases tähenduses, sest autor kirjutab asjadest, mis ilmselt ka ta enda arusaama järgi tõele võiksid vastata, mitte ei fantaseeri teadlikult... aga fantastilise ilukirjandusega on vormilt kahtlemata tegu ja seega on see ka ulmeantoloogiasse sobilik. 
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Project Hail Mary (2021)


Minu esimene kokkupuude tõsisem kokkupuude Weiriga, kui mitte arvestada “Marslase” filmi ja “Muna” lühijuttu (Kurzgesagti video võtmes). Väga meeldiv kokkupuude, peaks mainima. “Project Hail Mary” oli esimesest leheküljest nii haarav, et ma seadsin korduvalt kahtluse alla une, toidu ja töö vajalikkuse oma elus. Sain raamatust teada, et kõik need kolm asja on siiski olulised, ja panin raamatu käest - selleks õhtuks. Ega neid õhtuid palju kokku ei tulnudki.

Peategelane on kooliõpetaja ning sealjuures väga sümpaatne ja inimlik - (post)sovetliku haridussüsteemi läbinule on see vist raamatu kõige ulmelisem element. Nali, vähemalt minu omaaegne füüsikaõpetaja oli hea. Aga sellist õpetajat nagu raamatu peategelane oleks me vist kõik endale tahtnud - noor, tark ja lahe. Raamat koosnebki peaaasjalikult sellest, kuidas ta teaduse abil erinevaid üleskerkivaid probleeme lahendab ja lugejale kannatlikult selgitab, miks ta teeb ja mida. Mina igatahes tunnen, et ma olen nüüd natuke targem kui enne lugemist, või vähemalt oskan end ootamatult kosmoselaevast leides minut kauem elus püsida.

Ellujäämisest rääkides on eksistentsiaalne hädaoht, mis raamatus Maad ähvardab, päris originaalne ning selle omadused ja lahendus hästi välja mõeldud. Ilus on lugeda, kuidas inimkond omavahelised vaenud kohe kõrvale heidab ja ühise ellujäämise nimel tegutsema hakkab, isegi kui seegi on üsna ulmeline mõte. Reaalselt ei suudaks me seda ilmselt teha, nii et küll on hea, et meid päriselt ükski üleilmne katastroof ei ähvarda. Oot…
 

Väga hea raamat. Mõned puudused jäid silma, aga need on võrdlemisi tühised, nii et las nad olla. Kohustuslik lugemine. Jules Verne kiidaks heaks.

Teksti loeti eesti keeles

Ain Särg
Kohtumine Afanassi Nikiforovitšiga (1986)


Liigse tehnoloogiasõltuvusega seotud tulevikuohtudest pajatav humoresk on küll üsna kirjaoskajalikult vormistatud, aga vähemalt mind ei suutnud see lugemise käigus kordagi naerma ajada. Juba kohe loo alguses on selge, mida autor selle looga öelda tahab, ja sama teemat pedaalitakse üsna üllatustevabalt kuni lõpuni välja.
Teksti loeti eesti keeles

Hille Karm
Kunagi veebruaris (1986)

Helju Rebane
Tegu (1985)

Ülo Mattheus
Minu isa luulud (1984)


Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks. 
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist.  Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi. 
Teksti loeti eesti keeles

Eve Peterson
Ääremaadel (1984)


Sarnaselt Palmi ja Kulmari lugudele mõjus käesolev jutt mu jaoks oma aegruumi kontekstis äärmiselt üllatavalt. Jah, autor on mulle tõlkijana tuttav, tema ilukirjanduslikust loomingust kuulsin aga esmakordselt... ja eriti üllatav oli leida Tšernenko üürikeseks jäänud valitsusajal ilmunud eestikeelsest kirjandusest sellist angloameerikalikku kosmoseulme teksti, milles pole vähimatki nõukogulikku hõngu ja mille tegelastel on valdavalt inglise nimed. Ehk siis tundub, et vähene ulmekirjutamine/avaldamine Eesti NSV-s ei seisnud ikkagi niivõrd tsensuurireeglite, vaid tahtmise ja huvi vähesuse taga.
Muus osas... ehk veidi algajale autorile omaselt rohmakas, aga muidu päris põnev ja ootamatute süžeepööretega lugu, mistõttu otsustasin hinde osas mõninga kõhklemise järel maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Andres Ehin
Ubi est hortus botanicus? (1983)

Tarmo Kulmar
Sinine allee (1976)


"Kadunud maailma" laadis lugu Amazonase vihmametsast leitud muistse tsivilisatsiooni jälgedest ehk ajaloolis-geograafiline piiripealne ulme. Sarnaselt näiteks Reedik Palmi loominguga on Kulmari loo näol tegemist üsna üllatava leiuga nõukogudeaegsest eesti kirjandusest ja seda just tegevuskoha, teemakäsitluse ning üldise õhustiku poolest. Kulmari lugu ei tundunud siiski nii särav kui Palmi oma, nii et hindeks "4".
Teksti loeti eesti keeles

Friedebert Tuglas
Helloi maa (1971)


Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Henn-Kaarel Hellat
Kergemeelse kosmose hüpotees (1973)

Friedebert Tuglas
Helloi maa (1971)


Lugu algab aeglaselt kulgeva ja meeleoluka postapokalüptilise maaiilma kirjeldusena, millele on justkui kiiresti midagi lõpulaadset juurde kirjutatud. Ilmselgelt jäi see lugu autoril mingil moel poolikuks, millest on kahju, sest olemasolevast tekstist õhkub teostamata potentsiaali. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest (2023)


Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles

Ain Ainsaar
Tõrge (1970)


Lugu, millest olen kuulnud, aga mida sattusin antoloogiast "Minu isa luulud" lugema esimest korda. Idee poolest meenutas natuke Clarke'i-Baxteri "Kaugete päevade valgust", ehkki tehniline lahendus oli hoopis teistsugune, teostuselt aga pigem Asimovi või Sheckley vanade lühijuttude laadne - puänteeritud tekst, mille keskmes teadlased, masinad ja eksperiment. Ei midagi väga vaimustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil (2023)

J. H. Rosny aîné
La mort de la Terre (1910)


Oeh, küll see jutt alles venis - nagu ferromagnet. Ideed on futuristlikud, teostus kõike muud. Aegunud stiili ja igavust võib teatud tingimustel aktsepteerida, aga kui seda igavust on vürtsitatud prantslasliku tundelisusega, siis muutub see iseäranis talumatuks. Surge juba rutem maha, tegelased! Sama autori “Xipehuzid” ilmus kakskümmend kolm aastat varem ja tundus palju moodsama loona - tea, mis autoriga vahepeal juhtus? Ma loodan, et kellelegi tänapäeval pähe ei tule vanade prantsuse meistrite stiili jäljendada, see oleks lihtsalt traagiline.
 

Selle jutu ainus väärtus minu jaoks (peale ajaloolise) seisneb, nagu “Xipehuzide” puhul, täiesti võõrapärase eluvormi, ferromagnetite tutvustamises. Mingit teab kui aktiivset rolli nad loos ei mängi, aga nende pidev kiibitsemine taustal annab maailmale värvi ja omapära ning nad on lihtsalt väga huvitavalt välja mõeldud. Ainult tänu neile annan ma loole hindeks kolme, muidu oleks sirge kaks. 

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Kümme tuhat aastat vihma (2023)


 

Nojah, Hargla. Muidugi pädevalt kirjutatud jutt, teisiti ei saakski, aga mitte väga meeldejääv. Pole tunda, et autor siia oma hinge oleks valanud. Ei lugu ega maailm ole millegi poolest erilisem kui teiste autorite oma siin kogumikus. Lihtsalt kvaliteetne jutt, kui sellist omadussõna kirjanduse kohta kasutada sünnib.

Teksti loeti eesti keeles

Rein Saluri
Krahvi poeg (1968)


Pean tunnistama, et fantastiliste elementidega nõukogudeaegne olmerealism ei ole päris mu lemmiklektüür. Muus osas polegi eelarvustajale eriti midagi lisada. 
Teksti loeti eesti keeles

Reedik Palm
Vaigulõhn (1965)


Seni eesti ulmelugejate jaoks sisuliselt tundmatu Reedik Palmi isik ja põgusaks jäänud  ulmelooming on minu (nagu ilmselt paljude teistegi  jaoks) põnevaks avastuseks ning asjaolu, et kuuekümnendate eesti kirjandusest võib leida "Vaigulõhna"-taolist seikluslikku kosmoseulmet, tuli mulle paraja üllatusena. Ega eriti rohkem käesolevast Marsi-teemalisest loost rääkida tahakski, mulle jättis "Vaigulõhn" igatahes värske ja positiivse mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Juhan Saar
Strontsium 90 (1963)


Pildid tuumakatsetustega (?) ärarikutud ökosüsteemiga lähituleviku-maailmast. Õhustik ja meeleolu on päris head, aga lugu ennast nagu eriti polegi, lisaks häirib teatud taotluslik ähmasus. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Rein Sepp
Viimne üksiklane (1960)


Olen "Viimset üksiklast" kunagi ürgammu Loomingu Raamatukogust lugenud ja meelde jäi sellest põhiliselt päikseliselt optimistlik kaugtuleviku-kirjeldus. Nüüd lugesin selle loo antoloogiast "Minu isa luulud" uuesti läbi.
"Viimne üksiklane" pole sugugi paha lugu, eriti kirjandusajaloolist konteksti arvestades. Jah, tulevikukäsitlus vastab Nõukogude tulevikuulmele omasele marksistlikule historismile (tulevik on ajalooseaduste kohaselt möödapääsmatult õnnelik, kosmoselaevu omavate tsivilisatsioonide eetikatase on niivõrd kõrge, et nende esindajad ei tohiks olla suutelised isegi omakaspüüdlikeks sabotaažiaktideks jne). Samas on siin seda "punasust" ikka kõvasti vähem kui paljudes teistes samal ajal Nõukogude Liidus kirjutatud ulmetekstides ja üsna põnev ning poeetiline on see ka (võrdluseks näiteks Jefremovi "Andromeeda udukogu", mida ma ei suutnud lõpunigi lugeda, või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", mis mind lugejana suhteliselt külmaks jättis). Lisaks veel autori omapärane keelekasutus (kellele meeldib, kellele ei). Kokkuvõttes on tegu fantaasiarohke ja tänapäeval natuke naiivselt mõjuva utoopilise päikeselistes toonides looga tulevikust, mida iial ei saabunud ega ilmselt ka saabu, ja mida ei tahaks küll hinnata päris maksimumhindega, ent tugeva plussiga "4-ga" kindlasti. 
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Minu isa luulud (2023)


See kogumik on üks kummalisemaid lugemiskogemusi viimaseist aastaist: ma hindan teda kõhklematult maksimumhindega, kuna koostajad on oma ülesandes täielikult õnnestunud, nende antud tervikpilt ja -mulje nõukogude eesti ulmest on suurepärane ja väga täpne reaalsuse peegeldus, ilmselt parem, kui oleks tulnud välja minul. Sest kui ma kunagi 5–6 aasta eest ühte osalt kattuva perioodi eesti ulme kapitaalset antoloogiat planeerisin, siis ju kümmekond autorit ja konkreetselt 5 lugu oleksid kattunud. Õnneks jäi too projekt Kulka toetuseta ja seega sündimata ning nüüd on meil olemas mõnevõrra parem, täpsem ja väiksem just Eesti NSV perioodile keskenduv ulmeantoloogia. 
 
Having said that, et tulla nüüd selle kummalise kogemuse juurde, siis ega lõviosa neist lugudest mulle ju mingit lugemisrõõmu ei pakkunud, nõukogude eesti ulme ei ole midagi sellist, mida ma vabal ajal meelsasti loeksin (kas keegi loeb tänapäeval oma lõbuks «Naiste maailma» või «Kaksikliiki»?). Ja kuigi mul oli plaan paljud neist lugudest ja autoreist sinna oma antoloogiasse lülitada, siis ega need tekstid eraldivõetuna mulle ka tol juhul ju isiklikult meeldinud poleks. Nõukogude eesti ulme oli üldiselt ikka päris kehv.
 
Nõnda ütleksingi ma, et koostajad on mu meelest ehk ebaõnnestunud selles, mille nad on endale eesmärgiks seadnud (lugemisrõõmu pakkuvate lugude kokku korjamine), aga on edukad olnud selles, mida nad ise rõhutatult ei ole oma ambitisooniks pidanud (akadeemilise ülevaate andmine perioodist).
 
Sest olgem ausad: kirjanduslikult ja ulmeliselt väga tugevaid lugusid, mis tõesti kõhklusteta hinde 5 tasemel lugemiselamuse pakkusid, oli siin täpselt neli: Juhan Saare «Strontsium 90», Reedik Palmi «Vaigulõhn», Rein Saluri «Krahvi poeg» ja Friedebert Tuglase «Helloi maa». Ja siis olid veel mõned tegelikult päris meeldivad sooritused, mis aga kõigis kategooriates kohtunikelt maksimumpunkte kätte ei saa (Tarmo Kulmar, Andres Ehin, Hille Karm, Ain Särg). Aga üldiselt oli nõukogude eesti ulme ikka üks paras pula.
 
Oluliselt pikemalt ja põhjalikumalt saate mu mõtteid selle raamatu kohta ja mu analüüsi nõukogude eesti ulme probleemidest lugeda ehk paari-kolme kuu pärast ilmuvast Vikerkaarest. Aga nagu sealgi ütlen: koostajad on teinud väga tubli töö ja raamat on saanud täpselt see, mis ta olema peab ja olla saab.
Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Beekman
Kiired maailmaruumist (1954)


No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Pangborn
The Music Master of Babylon (1954)


Jutt vanainimesest, kes postapokalüptilises maailmas oma üksindust muusikaga täidab. Nagu autoritutvustusest lugeda võib, oli autor nooruses õppinud muusikat, ning muusikast on loos juttu palju ja põhjalikult. Mingil põhjusel ei muutnud see lugu minu jaoks igavaks, ehkki ma sedasorti muusika köögipoolest midagi ei tea, vaid lisas loole eraldi kihi, mis ülejäänuga kenasti harmoneerus ning seda täiendas.

Mitmes mõttes sarnanes see ühele teisele loole siin kogumikus, aga selle erinevusega, et käesolev oli mitmekihiline ja huvitav. Kas võib olla, et kui loo peategelane elab huvitavais paigus ning tegeleb huvitavate asjadega, siis muudab see kuidagiviisi ka loo huvitavaks? Müstika!  

Üldiselt oli see lugu nostalgiline ja kurb, aga ei mõjunud rusuvalt, vaid pigem rikastas vaimu erinevate tunnetega. Tekitab huvi autori loominguga edasi tutvuda.

Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Beekman
Kiired maailmaruumist (1954)

Veiko Belials
Laena laipa (2023)


Nii tuleb kirjutada lühijuttu. Lugu läheb kohe algul põnevaks ja hoiab tempot, peategelane on intrigeeriv ja sümpaatne, maailm muutub üksnes mõne tutvustava lõiguga hoomatavaks, üksikud dialoogid on omal kohal, tegevuskirjeldusi on täpselt vajalikul määral... Rohkem polegi vaja öelda. Võtke õppust.
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Rice Burroughs
Stories of Mars (2022)


Stories of Mars on kogumik, mis koondab endas autori Barsoomi-sarja esimest kolme romaani: A Princess of Mars (1917), The Gods of Mars (1918), ja The Warlord of Mars (1919). Üheskoos moodustavad need selge alguse ja lõpuga triloogia John Carterist, Virginia osariigi sõdurist, kes satub kummalisel kombel Marsile.
 
Marsil selgub, et Carter on Maa raskusjõus kasvamise tõttu Marsi elanikega võrreldes üliinimliku jõu ja kiirusega. Nii saavutab ta kõrbete roheliste rändhõimude juures kohe au ja kuulsuse. Siis aga langeb ühe lahingu käigus roheliste marslaste kätte punaste marslaste printsess Dejah Thoris ja Carter armub jalamaid...
 
Alustuseks peab ütlema, et Tarzani-sarja laia tuntuse tõttu on Burroughsil väga selge ja üldteada pulp-fiction autori maine. Tõsi on ka see, et John Carteri Marsi-seiklused... seda kuulsust mingilgi viisil ei kõiguta. Siiski pole see päris lihtsalt "Tarzan kosmoses" nagu aeg-ajalt seda sildistatud on.
 
Kui positiivset välja tuua, siis Burroughsi looduskirjeldused on tegelikult päris head. Samuti tuleb tal igasuguste saladuslike ja kadunud tsivilisatsioonide ehitamine päris hästi välja, mis siin, et need eriti sügavad või keerukad pole. Marsil on tal selle võttega mängimiseks ka terve planeet, mis teeb seda pisut usutavamaks.
 
Kuid kõige suurem probleem ongi, et kogu selle fantastilise looga ei oska Burroughs suurt midagi peale hakata. Kogu lugu läbi kolme romaani kulgeb väikeste variatsioonidega umbes nii: 1) Dejah Thoris langeb vangi; 2) John Carter keerutab mõõka, kuni vaenlane on võidetud; 3) Dejah Thoris on viidud juba järgmisesse kohta.
 
Mingis mõttes tuleb see probleem asjaolust, et Carter on sisuliselt superkangelane. Lahenduseks võiks olla see, et ta kohtab järjest rohkem selliseid probleeme, mida mõõgaga lahendada ei saa. Aeg-ajalt seda juhtubki ning need kohad ongi huvitavamad, kui järjekordne mõõkade maru, kus võitja on juba ette teada.
 
Kuid seejärel on järgmiseks probleemiks asjaolu, et Carter on on tegelikult paras puupea. See on autoril täitsa teadlikult tehtud (Carter tunnistab teksti sees korduvalt, et ta on lihtne sõdur, kes asjadest palju ei taipa). Selline valik ahendab aga ka võimalust, et Carter lahendaks probleemi pead, mitte mõõka kasutades.
 
Ma pean ütlema, et esimese raamatuga võib huvi korral täitsa tutvuda. Seal avastab Carter alles vähehaaval oma võimeid ning Marss on täitsa piisavalt põnev koht, et huvituda sellest, mis nüüd juhtub või et mis järgmiseks saab. Lisaks on esimesel raamatul ka lõpplahendus täiesti olemas. Sealt edasi lugemine on mõeldud aga vaid tõelistele fännidele.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Henri Stravinski
Tuhapilve sajandil (2023)


See on siis see hard SF, mille puudumist Eesti ulmes kaua kurdetud on. Autori visioon Yellowstone’i purskest ja sellele vahetult järgnevast jamadest tundub realistlik, niipalju kui mina hinnata oskan. Edasise osas on mul juba reservatsioone, näiteks ma ei taha päriselt uskuda, et inimkond kaotab oskuse elektrit toota või naftat pumbata, kuna 21. sajandi hõlbuelu on kõik nii saamatuks muutnud, või et inimesed ei pane enam endale nimesid. Aga autoril on õigus oma tulevikuversioonile.

Minul on jällegi õigus kurta, et oeh, veel üks tekstimassiiv - see tähendab jutt, mis koosneb patoloogiliselt põhjalikest kirjeldustest. Me saame teada, milliseid raamatuid peategelane loeb, mitu seepi tal laos on ja mida ta oma igapäevaelus teeb. Ma võin ära öelda, mida ta teeb: mitte midagi huvitavat. Autor on 13 lehekülge tihedalt täis kirjutanud, et öelda: “Tegelane elab üksi, loeb raamatuid ja kasvatab kurke”.
 

Päris mõttetu jutuga siiski tegu pole, kuna Yellowstone’i purske kirjeldamine omab teatavat üldhariduslikku väärtust.

Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Tagasi varju alla (2023)


 

Pildike kliimapõgenike perekonna läbielamistest, aga sama hästi võiksid need olla mistahes põgenikud, kliima ei puutu eriti asjasse. Autor püüab panna lugejat neile kaasa tundma, aga kahjuks mõjub see perekond pigem abstraktse nähtusena, kõigi põgenike stereotüübina kui päris inimestena, nii et mingeid kaastundlikke emotsioone ega huvi nende käekäigu vastu ei teki. Lisaks on kõik tegelased klišeed ja loo lõpp täiesti antiklimaktiline. Kahju kohe kahte panna, aga siin loos polnud ühtegi meeldejäävat momenti ja kõik katsed mind midagigi tundma panna kukkusid läbi.

Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Celestaali varjud (2023)

Miikael Jekimov
Muld ei hoia (2018)


Mõtlesin esimese hooga, et kuskohast ma seda juttu küll varem lugenud olen? Reaktori keeletoimetamise käigus seda juhtuda ei saanud, sest "Muld ei hoia" ilmus seal natuke rohkem kui aasta enne minu toimetamisega ühinemist. Siis aga meenus viienda "Tuumahiiu" keeletoimetamine. Lugesin nüüd loo Jekimovi esikkogust uuesti üle ja otsustasin lõpuks ka Baasis ära arvustada.
Ega palju lisada olegi, korralik ugridoom-õudukas. Folklooriteema romantiseerimist (erinevalt näiteks Hargla Võrumaa-teemalistest etnoõudukatest) pole siin loos sendi Eestki, kogu 19. sajandi lõpu Eesti külaõhustik on edasi antud tõepoolest tammsaareliku ängiga ja hilisssügisel toimuv tegevus võimendab masendavat meeleolu veelgi. Kohati tundub tegelasi ümbritsev rängast töörügamisest, materiaalsest vaesusest, külmast, haigustest ja enneagsetest surmadest ümbritsetud maailm isegi jubedam kui loo üleloomulik osa. Igatahes mõjuv ja meeldejääv lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)


Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid.
Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Sõnad öötaeva all (2020)


Natuke haakub sama autori "Vahetatud looga" - linnafantaasia, mille peategelaseks on üksi suurlinnas elav noor neiu, kes peab mingit kelleltki saadud salapärast ülesannet lahendama. Ainult et Ida-Aasia motiivide kasutamise asemel toimub käesoleva loo tegevus hoopis Iirimaal - seda ei öelda küll loos endas kordagi otse välja, ent tegelaste nimede ja üldise õhustiku põhjal on seda kerge aimata. "Sõnad öötaeva all" on hämaravõitu ja pigem õhustikule rõhuv tekst. Mulle meeldis see natuke rohkemgi kui "Vahetatud lugu" - võib-olla osalt ka seetõttu, et erinevalt Koreast on Iirimaa mulle isiklikult tuttav koht ja loo õhustik ning kirjeldused pakkusid teatud äratundmisrõõmu. 
Teksti loeti eesti keeles

Häli Kivisild
Ma kasvatan tuuleturbiine (2023)


 

Järjekordne lugu väheavaldanud autorilt, kes on ka ühe looga meelde jäänud (“Juhtumised Pahura Jumala baaris” 20. Täheajas). Too jutt sööbis mulle mällu oma originaalsuse ja loomingulisusega, ehkki lugu seal väga ei olnud. Käesolevas jutus tundub, et autor on üritanud vahelduseks just loole rõhuda. Kusagil selles tekstimassiivis võib tõesti korralik lugu peidus olla, aga seda on keeruline üles leida. Nimelt on autor põhjalikkusega liiale läinud ja nii toimuvat, ümbrust kui ka dialooge ülemäära pikalt ning detailselt lahti kirjutanud. Tore, et autor on asjad enda jaoks läbi mõelnud, aga meil lihtsalt ei ole vaja kõige kohta nii palju teada. Ja ega see, mis me teada saame, ka väga põnev ei ole. Autor on minu arvates žanriulme nimel liiga palju oma lennukat fantaasiat ohvriks toonud. Need mutandid on loo kõige põnevam element, neist oleks võinud rohkem kirjutada, ning vähem sellest, kuidas peategelane saunas ämbrit tühjaks valab ning lappi peseb. Praegusel kujul on see suhteliselt mittemidagiütlev ja raskestiloetav jutt.

Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Vahetatud lugu (2023)


Käesolev korea folkloorist inspireeritud õhustikuga linnafantaasia (õudukaks nimetada oleks seda vist liiast, ehkki mõned õudsed kohad on) pole just päris sedatüüpi lugu, millised mulle üldiselt meeldivad. Aga hästi kirja pandud ja hindeks tuleb seega heatahtlik "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Tynehallow` rauad (2023)


Järjekordne aurupungilugu viktoriaanlikku Inglismaad meenutavast kohast alternatiivmaailmas. Sedapuhku on peategelaseks Cadoniast (alternatiivmaailma vaste Šotimaale, mis on seejuures iseseisev riik) väikesse Albia tööstuslinna Tynehallow'sse saabunud majanduspagulane Angus Chapman, kes satub kohalike korrumpeerunud võimumeeste ja politseijõudude ning kuritegelike jõukude omavahelisse võimuvõitlusse...
Jekimovi aurupungilood meenutavad ülesehituselt üsnagi tema lugusid kosmosepiraatidest - mingite kuritegelike jõukude arveteklaarimised ja sellega seotud intriigid. Eesti ulmeautoritest meenutab see Jekimovi lugude tsükkel teatud määral mõningaid Manfred Kalmsteni jutte: tehnoloogiliselt arengutasemelt umbkaudu 20. sajandi algusele vastav paralleelmaailm, kriminaalsed/antisotsiaalsed tegelaskujud ja rohkelt märulit, vägivalda ning vägijookide pruukimist (Kalmstenil lisandub sellele veel seksiteema, mida Jekimovi loomingus eriti pole). Selles mõttes klassikaline aurupunk, et lisaks anakronistlikule tehnoloogiale on ka ühiskonnavastast mässulisust jne. Kalmsteni lood meeldivad mulle tegelikult siiski rohkem, kõik ülaltoodud elemendid mõjuvad kuidagi vahetumatult ja ehedamalt. Jekimovi kolmandale samas maailmas toimuvale loole läheb hindeks "4", sest ehkki korralikult kirja pandud, ei suutnud see enam millegi erilisega üllatada.
P. S.: kogumikus "Celestaali varjud" on käesolevas loos ja kogumiku eelviimases loos "Sõnad öötaeva all" kummaline toimetamisviga: inglise keele moodi jutumärgid (ülal-ülal), kõigis teistes kogumiku lugudes on jutumärkide kasutus aga eesti keelereeglitele vastav (all-ülal).
Teksti loeti eesti keeles

Aleksandr Mazin
Posledneje leto jarla Ulfa (2023)


Sari "Viiking" ei paista üldse lõppevat -- juba kümnes köide. Ja ulmelist osa jääb järjest vähemaks.
 
Tegu on siis järjekordse osaga tänapäeva mehest, kes sattus kogemata viikingiaega kurikuulsa Ragnar Lodbroki lähikonda. Ragnar sai eelmises käites surma ja tema pojad on hõivatud Inglismaa karistamisega, mistõttu Taanis tõstavad pead kõik need, kes varemalt tulipäiste viikingitega tüli ei tahtnud norida. Ja Ulfil neid vihamehi ikka jagub. Seetõttu võtab loo peategelane ette kaubaretke Venemaale, mis sujuvalt läheb üle järjekordseks röövretkeks stepirahvaste vastu. Lühidalt öeldes -- järjekordselt saab Maakera inimpopulatsioon ränga hoobi Ulfi hirdimeeste käe läbi.
Nõksa parem kui eelmine, aga teda on ikka jube palju juba kokku -- 10 köidet. Kui poleks päris otsast alustanud, ega enam ei viitsikski lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Kell Rajasalu
Parema maailma portree (2023)


Ma pidin seda juttu kaks korda lugema, et kõigest aru saada, aga see pole kriitika mitte autori, vaid minu aadressil. See tekst on lihtsalt tihke ja nõuab kaasamõtlemist. Lisaks on see tekst hea, isegi väga! “Käilakuju” samalt autorilt on üks möödunud kümnendi parimaid Eesti ulmejutte ja mul on hea meel, et ta pole oma latti langetanud. Tõsi, ta pole vahepeal ka avaldanud, aga eks kvaliteet ongi kvantiteedist ülem. Käesolev jutt… raske on selle kohta midagi enamat rääkida. Loetagu ise, soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Koiduaeg sadamas (2020)


Loo tegevus toimub samas aurupunk-paralleelmaailmas, kus "Ortoni isevärki avantüürgi". Ega eriti rohkem loo sisu kohta paljastada tahakski, aurupungilik õhustik oli autoril minu meelest hästi välja tulnud ja mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles