Minu esimene kokkupuude tõsisem kokkupuude Weiriga, kui mitte arvestada “Marslase” filmi ja “Muna” lühijuttu (Kurzgesagti video võtmes). Väga meeldiv kokkupuude, peaks mainima. “Project Hail Mary” oli esimesest leheküljest nii haarav, et ma seadsin korduvalt kahtluse alla une, toidu ja töö vajalikkuse oma elus. Sain raamatust teada, et kõik need kolm asja on siiski olulised, ja panin raamatu käest - selleks õhtuks. Ega neid õhtuid palju kokku ei tulnudki.

Peategelane on kooliõpetaja ning sealjuures väga sümpaatne ja inimlik - (post)sovetliku haridussüsteemi läbinule on see vist raamatu kõige ulmelisem element. Nali, vähemalt minu omaaegne füüsikaõpetaja oli hea. Aga sellist õpetajat nagu raamatu peategelane oleks me vist kõik endale tahtnud - noor, tark ja lahe. Raamat koosnebki peaaasjalikult sellest, kuidas ta teaduse abil erinevaid üleskerkivaid probleeme lahendab ja lugejale kannatlikult selgitab, miks ta teeb ja mida. Mina igatahes tunnen, et ma olen nüüd natuke targem kui enne lugemist, või vähemalt oskan end ootamatult kosmoselaevast leides minut kauem elus püsida.

Ellujäämisest rääkides on eksistentsiaalne hädaoht, mis raamatus Maad ähvardab, päris originaalne ning selle omadused ja lahendus hästi välja mõeldud. Ilus on lugeda, kuidas inimkond omavahelised vaenud kohe kõrvale heidab ja ühise ellujäämise nimel tegutsema hakkab, isegi kui seegi on üsna ulmeline mõte. Reaalselt ei suudaks me seda ilmselt teha, nii et küll on hea, et meid päriselt ükski üleilmne katastroof ei ähvarda. Oot…
 

Väga hea raamat. Mõned puudused jäid silma, aga need on võrdlemisi tühised, nii et las nad olla. Kohustuslik lugemine. Jules Verne kiidaks heaks.

Oeh, küll see jutt alles venis - nagu ferromagnet. Ideed on futuristlikud, teostus kõike muud. Aegunud stiili ja igavust võib teatud tingimustel aktsepteerida, aga kui seda igavust on vürtsitatud prantslasliku tundelisusega, siis muutub see iseäranis talumatuks. Surge juba rutem maha, tegelased! Sama autori “Xipehuzid” ilmus kakskümmend kolm aastat varem ja tundus palju moodsama loona - tea, mis autoriga vahepeal juhtus? Ma loodan, et kellelegi tänapäeval pähe ei tule vanade prantsuse meistrite stiili jäljendada, see oleks lihtsalt traagiline.
 

Selle jutu ainus väärtus minu jaoks (peale ajaloolise) seisneb, nagu “Xipehuzide” puhul, täiesti võõrapärase eluvormi, ferromagnetite tutvustamises. Mingit teab kui aktiivset rolli nad loos ei mängi, aga nende pidev kiibitsemine taustal annab maailmale värvi ja omapära ning nad on lihtsalt väga huvitavalt välja mõeldud. Ainult tänu neile annan ma loole hindeks kolme, muidu oleks sirge kaks. 

Nojah, Hargla. Muidugi pädevalt kirjutatud jutt, teisiti ei saakski, aga mitte väga meeldejääv. Pole tunda, et autor siia oma hinge oleks valanud. Ei lugu ega maailm ole millegi poolest erilisem kui teiste autorite oma siin kogumikus. Lihtsalt kvaliteetne jutt, kui sellist omadussõna kirjanduse kohta kasutada sünnib.

Jutt vanainimesest, kes postapokalüptilises maailmas oma üksindust muusikaga täidab. Nagu autoritutvustusest lugeda võib, oli autor nooruses õppinud muusikat, ning muusikast on loos juttu palju ja põhjalikult. Mingil põhjusel ei muutnud see lugu minu jaoks igavaks, ehkki ma sedasorti muusika köögipoolest midagi ei tea, vaid lisas loole eraldi kihi, mis ülejäänuga kenasti harmoneerus ning seda täiendas.

Mitmes mõttes sarnanes see ühele teisele loole siin kogumikus, aga selle erinevusega, et käesolev oli mitmekihiline ja huvitav. Kas võib olla, et kui loo peategelane elab huvitavais paigus ning tegeleb huvitavate asjadega, siis muudab see kuidagiviisi ka loo huvitavaks? Müstika!  

Üldiselt oli see lugu nostalgiline ja kurb, aga ei mõjunud rusuvalt, vaid pigem rikastas vaimu erinevate tunnetega. Tekitab huvi autori loominguga edasi tutvuda.

See on siis see hard SF, mille puudumist Eesti ulmes kaua kurdetud on. Autori visioon Yellowstone’i purskest ja sellele vahetult järgnevast jamadest tundub realistlik, niipalju kui mina hinnata oskan. Edasise osas on mul juba reservatsioone, näiteks ma ei taha päriselt uskuda, et inimkond kaotab oskuse elektrit toota või naftat pumbata, kuna 21. sajandi hõlbuelu on kõik nii saamatuks muutnud, või et inimesed ei pane enam endale nimesid. Aga autoril on õigus oma tulevikuversioonile.

Minul on jällegi õigus kurta, et oeh, veel üks tekstimassiiv - see tähendab jutt, mis koosneb patoloogiliselt põhjalikest kirjeldustest. Me saame teada, milliseid raamatuid peategelane loeb, mitu seepi tal laos on ja mida ta oma igapäevaelus teeb. Ma võin ära öelda, mida ta teeb: mitte midagi huvitavat. Autor on 13 lehekülge tihedalt täis kirjutanud, et öelda: “Tegelane elab üksi, loeb raamatuid ja kasvatab kurke”.
 

Päris mõttetu jutuga siiski tegu pole, kuna Yellowstone’i purske kirjeldamine omab teatavat üldhariduslikku väärtust.

Pildike kliimapõgenike perekonna läbielamistest, aga sama hästi võiksid need olla mistahes põgenikud, kliima ei puutu eriti asjasse. Autor püüab panna lugejat neile kaasa tundma, aga kahjuks mõjub see perekond pigem abstraktse nähtusena, kõigi põgenike stereotüübina kui päris inimestena, nii et mingeid kaastundlikke emotsioone ega huvi nende käekäigu vastu ei teki. Lisaks on kõik tegelased klišeed ja loo lõpp täiesti antiklimaktiline. Kahju kohe kahte panna, aga siin loos polnud ühtegi meeldejäävat momenti ja kõik katsed mind midagigi tundma panna kukkusid läbi.

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid. Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Järjekordne lugu väheavaldanud autorilt, kes on ka ühe looga meelde jäänud (“Juhtumised Pahura Jumala baaris” 20. Täheajas). Too jutt sööbis mulle mällu oma originaalsuse ja loomingulisusega, ehkki lugu seal väga ei olnud. Käesolevas jutus tundub, et autor on üritanud vahelduseks just loole rõhuda. Kusagil selles tekstimassiivis võib tõesti korralik lugu peidus olla, aga seda on keeruline üles leida. Nimelt on autor põhjalikkusega liiale läinud ja nii toimuvat, ümbrust kui ka dialooge ülemäära pikalt ning detailselt lahti kirjutanud. Tore, et autor on asjad enda jaoks läbi mõelnud, aga meil lihtsalt ei ole vaja kõige kohta nii palju teada. Ja ega see, mis me teada saame, ka väga põnev ei ole. Autor on minu arvates žanriulme nimel liiga palju oma lennukat fantaasiat ohvriks toonud. Need mutandid on loo kõige põnevam element, neist oleks võinud rohkem kirjutada, ning vähem sellest, kuidas peategelane saunas ämbrit tühjaks valab ning lappi peseb. Praegusel kujul on see suhteliselt mittemidagiütlev ja raskestiloetav jutt.