x
Päringule {"kuu"=>"2", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 15 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Tamur Kusnets
Kronošütist (2022)

Kristjan Rätsep

Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.
Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...
Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga).  Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).  
Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.
Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur Leo Zagat
Drink We Deep (1937)

Silver Sära

Armastatud ameerika pulp-kirjaniku ja juristi Arthur Leo Zagati naeruväärne ja madala intellektiga lugejale suunatud romaan viib meid aastasse 1934, kus Wanooka järve ääres asub poiste suvelaager. Laagrit juhatab Hugh Lambert, nooremapoolne mees, teadlane. Järve pinnal võib öösiti näha helendust, mis justkui oleks järve põhjast üles suunatud prožektori valgus. Kohalike juures liiguvad legendid väikestest haldjatest, kes metsas elavat.
 
Lambert sõidab pimedas otsa hulkurile ja tal tekib suur verekaotus. Selgub, et tema eriline veregrupp ei võimalda kiiruga doonorit leida ja ainuke lahendus oleks võtta verd  vigastatud hulkurilt, kellel on sama grupp, kuigi too ilmselt sureks. Nii tehaksegi, aga hulkur (kes sarnaneb väga poole aasta eest järve uppunud mehega) hakkab vereülekande ajal hoopistükkis kahanema, haihtudes lõpuks sootuks... Kummaliselt tüübilt saadud veri tekitab aga laagrijuhis iseäraliku tõmbe järve poole, kuhu ta justkui hüpnootiliselt lõpuks lähebki. Öise järve ääres heidab üks väike olevus talle peale palaka, mille sees algab teekond järve põhja.
 
Järve all koobastes elutseb aga umbes ühe jala pikkuste inimesetaoliste päkapikkude ühiskond. Ka Lamberti pikkus väheneb umbes 6 korda. Mees satub meie mõistes totalitaarsesse riiki, kus osa elanikkonnast plaanitseb tungida maa peale, et kehtestada seal oma reeglid. Lambertist saab oluline mängija järgnevas kodusõjas, kus kõik lõpeb siiski hästi ja  mees jätkab elu normaalsuuruses maakera pinnal. Romantikahuvilistele on romaanis ka armastusliinid.
 
Peaagu nagu nagu lasteraamat või siis väga vähenõudlikule huvilisele mõeldud tempokas lugu.
 
 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Eversion (2022)

Toomas Tursk

Sellest romaanist on tegelikult väga keeruline rääkida, kuna suur osa lugemismõnust kaoks ära, kui süžeed lähemalt avada. Loo algus on Reynoldsi kohta väga ebaharilik, sest laiahaardelise ja tehnikarohke kosmoseooperi korüfee on korraga pähe võtnud kirjutada üheksateistkümnenda sajandi purjelaevaekspeditsioonist. Päris nii lihtne see asi muidugi pole ja umbes seal, kus peategelane esimest korda surma saab, hakkab lugeja mõistma, et midagi oleks nagu viltu. Järgnevates peatükkides tuleb välja, et tegelased mitte ei avasta niisama maid, vaid ajavad mingi kahtlaselt ebainimlike parameetritega hiidehitise jälgi. Üha selgemaks saab, et reaalsusega on midagi lahti — aga kas nad on lõksus Dickilikes skisofreenilistes luuludes, rändavad maailmade vahel või toimub midagi muud, jääb päris tükiks ajaks arusaamatuks nii lugejale kui peategelasele. Lugedes tekkisid mul esmalt paralleelid mõned kuud varem kätte sattunud Lavie Tidhari “Unholy Landiga”, ehkki tegelikult pole neil romaanidel praktiliselt midagi ühist.

Raamatu esimest kaht kolmandikku, kus üht ja sama stsenaariumi mitmesuguste variatsioonidega korduvalt läbi mängitakse, võibki selle kõige huvitavamaks osaks pidada. Kui peategelane juba asja jagama hakkab, muutub süžee sirgjoonelisemaks ja paraku ka igavamaks. Mitte et küsimuste vastused kuidagi pettumusttekitavad oleksid, lihtsalt eelnenu on niivõrd tugev, et lõpp tundub selle kõrval kahvatuna. Salapära ja sellest tulenev õõv on relvad, mida Reynolds oskab hästi kasutada, aga kui peategelane lõpuks neile pidevalt teele ette jääva Lovecraftiliku geomeetrilise blasfeemia sisemusse pääseb, osutub see lihtsalt üheks pimedaks, mõnevõrra elusaks labürindiks. Peategelase olemus ja sellest tulenev päästeretke tehniline lahendus on leidlikud, aga jäävad kuidagi muu sekeldamise ja seletamise varju. Loo epiloog, kus ta saab havi käsul omale mitte-päris-igavese õnneliku elu, oleks peaaegu et maitsetu ämber, kui asja ei päästaks tema alter ego lõbusalt turtsakas iseloom.

Esimene Reynoldsi romaan, mida ma lugesin, oli “Revelation Space”, mis ei jätnud erilist muljet. “Eversion” meeldis mulle märksa rohkem ja kardetavasti just seetõttu, et sedasorti mastaapne kosmoseooper, millele Reynolds on oma karjääri rajanud, ei ole tema tugevaim külg. Selle romaani järgi otsustades tulevad tal tuttavamas keskkonnas aset leidvad väiksemad, isiklikumad lood paremini välja. Silas Coade on üks köitvamaid peategelasi, keda ma ulmes kohanud olen, aga paraku ei pühenda Reynolds talle eriti palju aega, vaid kiirustab otsi kokku sõlmima.

Ei mäletagi, millal ma viimati raamatu ühe hooga läbi lugesin ja veel ekstra kauem üleval olin, et ei peaks lõppu homse peale jätma. “Eversion” sai sellega hakkama.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Second Foundation (1953)

Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Foundation and Empire (1952)

Olev Toom

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jaan Kangilaski
Hands of Glory (1981)

Silver Sära

"Hand of Glory" on teine ja viimane raamat sarjast "The Sweeking Sword" või "Seppius", nagu selle mõõgataolise hingestatud pistoda teine nimi on.
 
Aasta on 1558. Praeguse Saksamaa alal elab filosoof ja alkeemik Reinhard von Rauchzamp, Eestis sündinud ja elanud, aga palju maailma näinud mees. Veendunud kristlasena usub ta, et lähenemas on maailmalõpu, Viimase Võitluse aeg ja ta püüab anda võitu oma panuse. Ta otsib Tarkade Kivi ja teeb okultistlikke katseid, püüdes abi saada ka välja kutsutud deemonitelt. Ta on kuulnud Otsivast Mõõgast, mis Euroopas veretöid teeb, ja arvab, et see on seotud ühe deemoni, Nimetu Printsiga. Tal on vaja see mõõk enda kasutusse saada. Romaani alguses palkab ta inglise päritolu Willi endale assistendiks. Willi võiks lugeda selle raamatu peategelaseks.
 
Kirjaniku pilk liigub Liivimaale, kus Otsiv Mõõk (Seppius) on parajasti ühe talumehe Lauri käes. Kui Reinhard saab teada, et mõõk asub Liivimaal, läheb ta koos Willi ja muu kaaskonnaga sünnimaale, Pagedi saarele. (Pagedi saare asukoht ja suurus vastavad enam-vähem Osmussaare omadele.) Eesti territooriumil käib aga Liivi sõda, mis raskendab alkeemiku okultistlikke plaane. Põhimureks osutub aga tema ekslik arusaam mõõga olemuse kohta. Tema meelest on tal tegu deemoniga, keda tal oleks võimalik endale allutada. Tegelikult on Seppius aga neoliitikumi aegse küttide hõimu šamaani hing, kes maksab kätte põllupidajatest naaberhõimule ja tolle järeltulijatele. Teda endale allutada pole lihtsalt võimalik.
 
Tihe ja sündmusterohke lugu keerleb Liivi sõja poliitilises virrvarris ja ilmselt ei suuda ingliskeelne lugeja kõigele pihta saada. Rohkesti on eestikeelseid sõnu, mis võõrsõnadena on kursiivkirjas, enamasti koos selgitusega. Näib, et autor on end tolleaegsete sündmustega põhjalikult kurssi viinud. Kogu lugu läbib punase joonena äärmuskonservatiivse šamaani mantra, et Omad on hakanud mõtlema nagu Teised, et endiselt tuleb elada loomi küttides, mitte põldu harides, et Omad on unustanud õiged kombed ja sellegi, et midagi üldse oli, mida tuleb meeles pidada.
 
Suurt vaimustust see romaan ei tekita, lihtsalt huvitav maamärk Eesti autorite ulmeloomingus Philadelphias elanud kirjanikult (kelle isa oli samanimeline tõlkija). Võib-olla pakuvad Kangilaski kaks raamatut siiski huvi mõnele Eesti kirjastusele...
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)

Must Kass

Et autor hiljuti nö päriskirjanikuks tunnistati, tõstis raamatu lugemisjärjekorras tüki maad ettepoole, liiatigi olin ühte Kalmsteini juttu varem lugenud ja see oli mulle meeldinud.
Mõnegi jutu taga on tunda vägevat nägemust, kahtlemata ei puudu ka oskus neid nägemusi sõnades edasi anda. Iseasi nüüd selles, mida on lugejal nende nägemustega peale hakata.
Niisiis, Lumemarjaveri on imho väga hea jutt. Kogumiku kompositsioon lisab oma plussi, esimest korda on rõhk inimlikel probleemidel. Ka Põgeneda rottidelinnast on väga hea jutt, praegu muidugi veel aktuaalsem kui kirjutamise ajal. Aga kui nüüd jälle kompositsioonile mõelda, siis edasine tekitab vaid pettumust.
Optimusega on autor kombanud valdkonda, mis talle ilmselt kõige paremini ei sobi. Tundmatu surma keksumäng mööda ajatelge on täiesti tarbetu. Ja Murtud süda on - jällegi, minu jaoks - masendavalt igav.
Kokkuvõttes: kaks viit, kolm ühte, mõned (peaaegu) kolmeväärilised. Mis sobib siis ka keskmiseks. Pluss kasulik kogemus: lugemisjärjekorra esimese kolmesaja sisse pole mõtet autorit võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Musträstas (2022)

Kristjan Rätsep

Alustuseks - äärmiselt huvitav leid Arvi poolt ja veider, et maineka ning erinevaid ulmeauhindu võitnud autori esimeseks raamatuks on hoopis eestikeelne tõlge. Olen täheldanud, et Soome (ja üldse Põhjamaade) ulme on pahatihti selline uimerdav-literatuuritsev ning pigem vaiksetes-viisakates toonides, nii et midagi nii raju sealtkandist avastada oli üsna meeldiv üllatus. 
Lugudest eraldi olen juba kirjutanud. Klassikalist teaduslikku fantastikat sellest kogumikust ei leia, kõik lood käsitlevad mingitpidi üleloomulikke teemasid. Autor näib tundvat end üsnagi pädevalt ajaloos (eriti Venemaasse puutuvas) ja meditsiinis - praktiliselt kõigi lugude tegelased on kuidagi vaimselt või füüsiliselt (soovitavalt mõlemat pidi) katkised ning funkitsioneerivad ravimite mõju all. Tegemist on eranditult naispeategelastega, keda iseloomustab enamasti sünge isiklik minevik, vaprus ja üheaegselt julmusega piirnev otsusekindlus ning soov aidata nõrgemaid. (Kohati tundub, et äkki on autor pannud oma loomingusse liiga palju omaenda elukogemusi ja sellest ka põhjus, miks ta eelistab oma "päriselu" kirjandusliku loominguga avalikult mitte siduda). Just need "karm-katkised" tegelaskujud meenutasid mulle enim John Varley loomingut (mis on küll hoopis teisest ulme alamžanrist ehk teaduslik fantastika). Lisaks veel kõvasti vägivalda ja seksi, nii et nõrganärvilised või lihtsalt transgrenssiivsemaid teemasid pelgavad lugejad võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida. Samuti on tegu tugevalt feministliku kirjandusega, ent Leijoni loomingus pole naised mitte kõikvõimsa patriarhaadi küüsis siplevad abitud ohvrid ega targutavad kohvikufilosoofid, vaid karmid võitlejad, kes seisavad enda ja vajadusel ka endast nõrgemate eest. 
Kogumiku viiest loost vaid üks ja neist kõige lühem - "Öö" - ei meeldinud mulle eriti ning kisub ka kogumiku hinde maksimumi pealt "4" peale. Ülejäänud neli lühiromaani olid pigem head või väga head ja Arvit tuleb kogumiku eest tõsiselt tänada - lugemiskraami ülekülluses ning lugemiseks sobiliku aja vaeguses ulmefännina, kes suudab soomekeelset teksti lugeda vaid üsna vaevaliselt e-lugerisse integreeritud sõnastiku abiga, poleks ma neid lugusid põhjanaabrite ulmeajakirjadest eluilmaski iseseisvalt üles leidnud. Rohkem sellist Soome tõlkeulmet, palun, ja just sellist!
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Mustarastas (2020)

Kristjan Rätsep

Kui Leijoni maakeelse kogumiku nelja esimese loo tegevus toimus kusagil meist natuke põhja või kirde pool (Soomes või Sankt-Peterburi ümbruses) ja kui just mitte tänapäeval, siis äärmisel juhul 19. sajandi lõpus ("Südametu"), siis "Musträsta" tegevus viib meid üllatuslikult hoopis Saja-aastasest sõjast räsitud 15. sajandi Prantsusmaale. Ehk siis kerge alternatiivajaloolise kallakuga lühiromaan sellest, mis saanuks, kui Gilles de Rais (kelle lugu kõigis oma ebameeldivates detailides pole paraku Leijoni fantaasia, vaid ajalooline fakt, seda kuni tema kaasosaliste nimedeni välja) oleks saavutanud alkeemia abil surematuse ja hukkamise üle elanud. Muus osas on "Musträstas" Leijoni loomingule tüüpilised elemendid - paljukannatanud ja igas mõttes katkine, ent vapper ning nõrgemate aitamisele pühendunud kangelanna, palju musta maagia, vägivalda ja seksi. Autori ajalooteadmised on taaskord tõesti muljetavaldavad ja hiliskeskaegsel Prantsusmaal tunneb ta end samavõrd koduselt kui 19. sajandi lõpu egüptoloogidesse või Venemaasse puutuvas. 
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
At the Mountains of Madness (1939)

Mart Pechter

"Hullumeelsuse mägedes" on õudus-ulmelugu, esitatud tagasivaatava jutustusena. Peategelaseks ja jutustajaks on geoloog William Dyer, üks Antarktika mägedesse puurimistöid tegema suundunud teadusliku ekspeditsiooni liikmetest.
 
Puurimistööde käigus avastab üks meeskond koopa, kus kivimisetete alt tulevad välja sadade miljonite aastate vanused senitundmatud olendid. Kuid enne, kui neid lähemalt uurida jõutakse, hävitavad tundmatud jõud kogu nende laagri.
 
Päästemeeskond, kelle koosseisus on ka Dyer, saab kohale jõudes ainult olukorda nentida. Kuid kuna üks hävitatud laagri meeskonnast on teadmata kadunud, nõustub Dyer koos ühe kaaslasega lendama kõrgemal mägedes asuvale platoole...
 
See on lugu, mida olen ise palju kordi lugenud ja kuulanud, peamiselt originaalis (see, et Lovecrafti tööd on autoriõiguse alt väljas, aitab nende levikule kõvasti kaasa). Silver Sära asjatundlik tõlge maakeelde rõõmustab mind muidugi ka.
 
Kuulamise poolelt arvan ma sealjuures, et enamus Lovecrafti töid sobivadki kõige paremini just kuulamiseks (või valjusti lugemiseks). Korralikult ja hingega välja hääldatud sõnal "blasfeemia" on hoopis teine mõju kui samal sõnal paberil.
 
See konkreetne lugu siin aga on isegi üsna kaine ja tagasihoidlik. Mingit suurt õudust ei maksa siit oodata ning see polegi loo mõte (klassikalisemat sorti õudust võib otsida näiteks autori nauditavast lühiloost "Olevus ukselävel").
 
Õudus on siin pigem eksistentsialistlikku laadi, mida ma üsna kõrgelt hindan. Esiteks inimkonna perspektiivist, kes ei kujuta kosmiliste tegelaste kõrval midagi enamat kui tühist liivakirpu. Teiseks aga veel laiemalt tsivilisatsioonide perspektiivist.
 
Sest ka inimkonnast mõõtmatult üle olevad tsivilisatsioonid lõpetavad siin kõik ühtemoodi. Kõrgajale järgneb mandumine ning mustadeks töödeks loodud (robot)orjade klass tõuseb varem või hiljem oma isandate vastu ja hävitab nad.
 
On tõenäoline, et Lovecraft on siin eeskujuna kasutanud Oswald Spengleri kuulsat teost "Õhtumaa allakäik", mis ilmus vähem kui kümme aastat varem. Siit on võimalik kätte saada selle kontsentreeritud versioon ja üldse mitte halvas mõttes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Viimeinen sankari (2020)

Kristjan Rätsep

Võrreldes Leijoni maakeelse kogumiku kolme esimese looga on siin fantastilist elementi kõvasti vähem, piirdudes vaid peategelanna telepaatiliste erivõimetega. Võimalik, et "Viimane sangar" liigitub pigem fantastikasugemetega "Skandinaavia kriminuliks" (ma ise pole ühtki sellesse žanri kuuluvat teost lugenud, aga umbes nii neid kirjeldatakse - lohutu taust, vägivald ja muud nö karmid sotsiaalsed teemad). Käesoleva lühiromaani tegevus toimub küll valdavalt hoopis Sankt-Peterburis ja autor demonstreerib siin taaskord oma asjatundlikku ning samas üsna kriitilist suhtumist Venemaaga seonduvasse. Lisaks krimiteemale on siin ka üsna tugev poliitilise põnevuskirjanduse element ja oma sauna saavad siin nii Putini Venemaa kui ka viimastel aastatel kõikjal läänemaailmas populaarsust kogunud parempopulistlikud parteid. 
Kriminullid pole küll kaugeltki minu lemmikžanr, ent "Viimane sangar" oli kirjutatud üsna põnevalt ja kaasahaaravalt, oma rolli mängisid ka autorile omased põnevalt vastuolulised tegelaskujud ning Peterburi linnakirjeldused. Natuke kehvem kui "Südametu" ja "Must vürst" (ehk on siin mängus ka mu isiklikud žanrilised eelistused), aga kõvasti parem kui "Öö".
Teksti loeti eesti keeles

Andre Norton
Sargasso of Space (1955)

Olev Toom

Ei saa minagi "viiest" madalamat hinnet panna. Võib-olla ma pole veel päris täiskasvanuks saanud.
 
Venekeelne tõlge on hea. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ben Bova
Saturn (2003)

Olev Toom

Noh, võtan julguse kokku ja arvustan seda romaani nagu omal ajal vene töölised ja kolhoositarid Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi". Või õigemini, peaaegu samamoodi. Sest kui nemad arvustusalust polnud silmagagi näinud, siis mina sain ikka ligi 2/3 läbi, enne kui ära tüütas.
 
Suht lähitulevik. Maal elab umbes 11 miljardit inimest, on kolooniad Kuul ja Marsil, aga Lebensraumi on hädasti tarvis. Sel ja veel mitmel teisel põhjusel (amaetlikult Saturni ja ümbruskonna uurimiseks) ehitatakse suur kosmoselaev, sihuke põlvkonnalaev (või freeworld, nagu Asimov neid täpsemini nimetab. Mahutab 10 000 inimest. See seltskond komplekteeritakse pisut naljakal viisil -- enamasti umbes nii nagu XIX sajandil Austraaliasse asunikke saadeti.
 
Pole siis ime, et sinna satub igasugu tüüpe. Kõige hullem -- neid, kellel võimuiha on kõik muud ihad alla surunud.
 
Järgneb vaikse võimuhaaramise kavatsemise ja elluviimise kirjeldus. Mida tehakse nii põhjalikult, et lõpuks tüütas mind ära.
 
Aga Bova meenutab paari elementaartõde, mis meil heausklikel inimestel ikka meelest kipuvad minema.
 
Et inimeste üle võimu saamiseks tuleb nad millegi järgi rühmadesse jagada ja siis need rühmad üksteise kallale ässitada.
 
Et parim viis diktatuuri kehtestamiseks on koostada ning panna üldrahvalikule arutelule põhiseadus, mis ajab üle ääre võrdsusest, sõnavabadusest, enesemääramisõigusest jne. jpm. Sest kui demokraatialainesse uppunud rahvas selle seaduse üht või teist punkti kirglikult arutab, ei pane nad tähele miski paragrahvi nurka peidetud punkti: "valitsusel on hädaolukorras õigus mistahes seadustest mitte kinni pidada".
 
Küll hädaolukord juba leitakse, olge mureta.
 
Vaat' siinkohal ma vaatasingi lõpu ära, leidsin selle olevat ootuspärase ja otsustasin, et lugemata osa võtan ehk kunagi hiljem ette.
 
Tegelased olid üpris skemaatilised, igaüht hoidis elus vist ainult idee, mille nimel ta tegutses. Või mille vastu. Strugatskitel on suurepärane termin "полупрозрачные изобретатели"...
 
Kaalusin "kahe" ja "kolme" vahel. Sest ühelt poolt on vene ajal loetud "Ilmategijatest" hea mälestus, teiselt poolt aga... Lõpuks leidsin, et "kolm" ässitaks ehk liiga palju lugejaid selle romaani kallale.
 
"Kaks" plussiga.
 
Muide, huvitav, miks julgeolekuülemast neegri nimi oli Kananga? Kas hr. Bovale meenus film "Live and let die"? 
 
Teksti loeti inglise keeles

J. S. Dewes
The Last Watch (2021)

Toomas Aas

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles

Jaan Kangilaski
The Seeking Sword (1977)

Silver Sära

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jaan Kangilaski romaan "The Seeking Sword" ilmud Ballantine Booksi Fantasy alamsarjas. Eks seda tulebki ilmselt žanriliselt niimoodi liigitada, aga õnneks ei ole see nii reljeefne sword and sorcery, nagu pealkirja järgi võiks otsustada. Tegevus toimub 1970-ndate algul USAs ja pealkirjas nimetatud mõek ei olegi päris mõek, vaid hoopis suuremat sorti nuga.
 
Peategelane on nooremapoolne vabakutseline kirjanik George Quinterus (rõhk teisel silbil), kes otsib ideid suuremaks läbilöögiks kirjanduspõllul. Ent tema tähelepanu on pikemat aega keskendunud hoopis kummalisele mõrvade seeriale, mis näivad olevat toime pandud ühe ja sama iidsena tunduva noaga. Tal on neid juhtumeid juba üle 60 ja esimesed on toimunud 19. sajandi esimeses pooles. Need surnuks pussitamised näivad täiesti ebaratsionaalsed: tapjal ei ole mingit nähtavat motiivi, kuigi vahel võivad ohver ja kurjategija olla tuttavad. Tapjal paistab tekkivat enne mõrva ajutine või püsiv vaimutegevuse häire, ta ei pruugi mõrva mäletadagi. Tavaliselt on ta tehtu üle uhke, aga seletada ei oska. Räägib sellest, et ta kustutas leegi, mitte ei tapnud inimest, ja et seda soovis keegi või miski "seppiyeh". Asja süvenenud kirjanik ei või olla täiesti kindel, et tegu on sama noaga, sest alati pole noa kirjeldust võimalik dokumentidest leida. Nuga nimetatakse mõnikord Otsivaks Mõõgaks. Osa tapmisi on toimunud Euroopas, kõik ohvrid on mehed ja sageli saksa või skandinaavia perekonnanimega.
 
Quinterus kaalub igasugu võimalusi, aga sõelale jääb üks üldine veendumus: tegu on millegi üleloomulikuga - kas needuse, mõtte jõul tegutsema pandud inimestega vms. Ta uurib vanu Saksa ja Skandinaavia kroonikaid, tsiteeritud on "Kalevalat" ja "Kalevipoega" (lk 126). Eestist on juttu ka seoses Dorpatis ilmunud ajakirjaga Inland (lk 102) ja briti kaupmehe James Colegrove'i raamatuga (ilmunud 1844), kus too räägib mh oma reisist Eestisse (Pernausse).
Kirjaniku akadeemiline huvi (aga ka soov tapmiste seeria lõpetada) muutub väga isiklikuks siis, kui ta saab kuriteorelva politsei hoidlast ühe füüsiku juurde uurimisele viia. "Mõõga" järjekordne veretöö toimub juba ta enda silme all, kui juuresviibinud mees tapab suvaliselt teadlase. Seejärel tuuakse nuga öösel talle koju ja algab telepaatiline side iidses noas peituva šamaaniga. Tuleb pikk ekskurss ajalukku, kust selgub, et ca 2500 enne Kristust oli kusagil Läänemere ääres verine konflikt kahe neoliitikumi-aegse hõimu vahel. Peaaegu viimseni tapetud hõimu A šamaan suutis end üleloomulikul teel valmistatud noa sisse viia ja alustada pikka kättemaksuaktsiooni, kus hõimu A järeltulijad peavad tapma selle noaga kõik hõimu B järeltulijad.
 
Quinterus on raskes olukorras, sest ta ei tea, kuidas asjale piiri panna - nuga on põhimõtteliselt hävimatu ja selles elav šamaani hing väga kangekaelne. Lisaks ootab ta naine last ja Seppius ennustab, et sündivast poisist saab samuti kättemaksja.
 
Lugu on keeruline ja veniv, 350 lehekülge on selle jaoks kaugelt liiga palju. Nii et 4 kahe miinusega. Kangilaski kirjutas samas sarjast veel teise raamatu "Hands of Glory", mille tegevus toimub Liivi sõja aegsel Eestimaal ja mis sisaldab ka Eesti tolleaegset kaarti.
Teksti loeti eesti keeles