x
Päringule {"kuu"=>"2", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 28 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Robert Silverberg
Downward to the Earth (1970)


Downward to the Earth on ulmelugu postkolonialistlikel teemadel. Peategelaseks on Edmund Gunderson, endine koloniaaladministraator Holman's World planeedilt, mis on nüüd juba peaaegu kümme aastat inimeste valitsusest vaba ja kannab kohalikku nime Belzagor.
 
Gunderson läks tookord tagasi Maale, kuid nüüd, aastaid hiljem, on miski teda Belzagorile toonud. Tundub, et teda vaevab mingi võlg tohututele elevantidele sarnanevate nildororide ees, kes on üks planeedi kahest intelligentsest liigist (ja kellega ta omal ajal koos töötas).
 
Kuid see pole veel kõik, sest Belzagoril on palju saladusi, mida kunagine administratsioon uurima ei vaevunud. Gunderson teab, et troopilisi alasid asustavad nildororid on mingis omamoodi sümbioosis planeedi teise intelligentse liigi, udusse mattunud kiltmaa suurte ahvidele sarnanevate sulidororidega...
 
Silverberg on ka ise öelnud, et Joseph Conrad on üks tema lemmikkirjanikke ning see lugu on mõjutust saanud viimase romaanilt "Pimeduse süda". Siiski pole see romaan kaugeltki Conradi loo ümberjutustus (nagu on näiteks tema suurepärane lühiromaan "Salajane reisija").
 
Selle asemel mõtleb Silverberg kaugemale ja kujutab siin ette postkolonialismi. See on kindlasti seotud loo kirjutamise ajaga (endine Belgia Kongo oli 1970ndaks aastaks samuti kümmekond aastat vaba olnud), aga päris palju sellest loost pole oma relevantsust sugugi kaotanud.
 
Näiteks nagu küsimus, mismoodi mõjutas Maa tegevus kohalikku elu ja kultuuri, mismoodi on asjad edasi läinud pärast selle režiimi lõppemist ja isiklikul tasandil seda, mis on saanud inimestest, kes sellega seotud olid. Viimane eriti Gundersoni näitel, kuid see mängitakse läbi ka mitme teise inimese puhul, kes on Belzagorile jäänud.
 
Gundersoni teekond ongi siin natuke nagu kahetsuse ja leppimise palverännak. Kristlikku sümboolikat on siin rohkemgi, eriti kõiges, mis puutub nildororide ja sulidororide kultuuris hinge, surma ja taassünni teemasse. See, et maomürk mängib kõige selle juures olulist rolli, on samuti märgiline.
 
Tervikuna võib seda teost tõesti kiita. Mõni kaasaegne lugeja võib seda rohkem kritiseerida teatud stampide kasutamise tõttu (kritiseeritakse tänapäeval ka Conradit), kuid mina näeks seda ainult väikese veana. Muidu on tegemist väga tugeva ja ühtse tervikuga, mis tõuseb esile isegi Silverbergi paremiku taustal.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Steven Erikson
Midnight Tides (2004)

Aleksandr Kazantsev
Silneje vremeni (1973)


Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

Glen Cook
Passage at Arms (1985)


"Das Boot" hüperruumis. Toomas Tursk on selle juba nii hästi kokku võtnud et ega mul palju lisada ei ole.
 
Pisut häiris lugemisel tegelaste rohkus, või siis visandlikkus. Minategelane viitab jutu sees nimepidi paljudele laevameeskonna liikmetele, ja paljudel juhtudel tekkis minul igatahes raskusi sellega et nime taha ka mingi isik manada.
 
Huvitav tegelane oli vana vintske, lõputust hulgast missioonidest võidukalt läbi tulnud laevakapten, kes alailma piipu popsutas, ja keda kõik kutsusidki lihtsalt Vanameheks. Seejuures oli see Vanamees tõesti vist meeskonna vanim liige, lausa 26-aastane...
 
Ja loomulikult kass.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Fugitive Telemetry (2021)


MurderBot on kahtlemata originaalne tegelane ja oma isikupärase väljenduslaadiga ning pakub meeldivat lugemist. Ja kui peaks tekkima küsimus, milline võiks olla roboti huumorimeel - Asimov vist kusagil arutles selle üle - siis mumeelest sobiks MBot päris hästi selle näiteks.
 
Kui eelmistes osades toodi esile MBoti üha uusi võimeid, siis antud juhul nõustub ta piirangutega, ei häki enam igale poole sisse ja seetõttu on tal ka raskem oma ülesannet lahendada. Aga polekski ju loogiline olnud teda kõikvõimsaks arendada.
 
Mul on miski isiklik - või ühe kirjastuse poolt kultiveeritud - kiiks tädi Agaate loomingu suhtes. Ning kui lugu algab sellest, et orbitaaljaama (õigem oleks vist orbitaallinnaks nimetada) kaubanduskeskuse nurgast leitakse laip, sellele järgneb tüütu nokitsemine motiivide, alibite, tegeliku mõrvapaiga ja muu sellisega, siis meenutab see pisut nagu liiga palju agathachristie ammuaegunud meetodit. Ausalt, krimikirjanduse ajaloole mõeldes meeldib mulle näiteks Chandleri hardboiled stiil oluliselt rohkem, labidaga lapiti pasunasse (tõsi, ka see ei jää tulemata) on tädi Agaatega võrreldes helgelt elutruu. Liiatigi on antud juhul kuriteo paljastamise ajendiks lame abstraktne humanism, mitte midagi algupärasemat.
 
Ma arvan, et loen ka järgmist MBoti lugu, kui see kunagi ilmub. Aga kui autor sama teed edasi läheb, siis nii palju punkte enam ei anna.
Teksti loeti inglise keeles

Aleksandr Kazantsev
Faetõ (1974)


See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

K Chess
Famous Men Who Never Lived (2019)

2.2022

“Famous Men” on mõnes mõttes äraspidine romaan; kui tihtipeale on paralleelmaailmadest rääkivates lugudes tegelasteks kas maailmade vahel reisimist enesestmõistetavana võtvad inimesed või nendega korraks kokkupuutuvad lihtsurelikud, siis siin tõstetakse ühest reaalsusest teise tohutu hulk asjast mitte midagi jagavaid tavainimesi ja eksootiliseks võõraks maailmaks, kuhu nad satuvad, on meie enda oma.
 
Ühel juhuslikul päeval umbes praegu (raamatu ilmumisaasta sobib tegevusajaks hästi) avaneb New Yorgis Calvary kalmistul maailmadevaheline värav ja sealt hakkab voolama põgenikke, tuhat tükki korraga, kelle järel värav sulgub uuesti tunniks ajaks. Saja viiekümne kuuenda rühma järel neid enam rohkem ei tule; keegi ei tea täpselt, mis teisel pool juhtus, aga üsna kindlasti oli sellel mingi seos käimasolnud tuumasõjaga. Ütlen kohe ära, et värav on ühepoolne, sealtkaudu meie maailmast välja ei pääse, ja keegi põgenikest ei tea selle tööpõhimõttest midagi, seega rohkem meil nende maailmaga tegemist ei tule — seda jäävad esindama ainult sealt pärit inimesed ja need vähesed esemed, mille nad kaasa tõid. Nende maailm ei erinenud meie omast väga dramaatiliselt, olles meie omaga identne kuni kahekümnenda sajandi alguseni, mistõttu on väga paljud asjad põgenikele tuttavad. Erinevusi esineb peamiselt keelepruugis ja hoonestuses; meie maailma suurte autode asemel olid tüüpilisteks erasõidukiteks väikesed “kapslid” ja New Yorgi metroo oli mitte maa-alune, vaid rippraudtee.
 
Romaani tegevustik algab kolm aastat hiljem ja esitatakse meile kahe põgeniku silme läbi, kelleks on Helen (Hel) ja meie maailmas tema elukaaslaseks saanud Vikram. (Väravast läbisaadetuid valiti loosiga ja Heli parajasti Californias viibinud mees ja väike poeg jäid maha.) Sellal kui Vikram püüab assimileeruda, kannatab Hel ränga kaotusvalu käes, keeldub oma eluga midagi ette võtmast ja lebotab kodus. Tema peamiseks sidemeks vana maailmaga kujuneb sealse tuntud ulmekirjaniku Ezra Sleighti romaan “The Pyronauts”, mille Vikram muude raamatute seas kaasa võttis (ta kirjutas parajasti selleteemalist doktoritööd). Hel leiab ajapikku just läbi selle raamatu oma elule uue eesmärgi — kui ta komistab maja otsa, kus mõlema maailma Sleightid elasid, tekib tal idee rajada maailmade lahknemise teemaline muuseum. Ezra Sleight kujuneb omamoodi selle lahknemise sümboliks (Hel ise kahtlustab lausa, et ta oli selle põhjuseks) — meie maailmas uppus ta lapsepõlves ja niipalju kui keegi suudab tuvastada, võttis ajalugu teise kursi umbes samal ajal, aastal 1909.
 
Meie maailma inimeste suhtumine põgenikesse varieerub ükskõiksest aktiivselt vaenulikuni; nagu suuremat võõrasterühma ikka, demoniseeritakse neidki. Valitsus kehtestab põgenikele eraldi reeglid — nad kõik peavad esimese viie aasta jooksul käima kord nädalas propagandakoosolekutel, kus neile tambitakse pähe Jumala, põhiseaduse ja õunapiruka tähtsust. (Muidugi on põgenikel väga naljakas vaadata videot USA õigussüsteemist, mis on kõige õiglasem kogu maailmas ja, nagu kogemustest teada, keeldub põgenike peksmise ja tapmise suhtes midagi ette võtmast.) Enamiku põgenike igapäevaelu ei ole siiski väga dramaatiliselt erinev kohalike omast, sest nad on ikkagi üsna tüüpilised newyorklased ja räägivad pea samasugust inglise keelt; ehkki juriidiliselt alamast klassist, ei ole neid enamasti võimalik muust rahvast eristada. Mis põhjustab ka probleeme, sest ajaloo lahknemise tõttu on paljud asjad olemata jäänud — ühe põgeniku kaelal olev väga prominentne haakrist paneb kõiki, kellega ta kohtub, teda natsiks pidama.
 
See ei ole eriti madinarohke raamat, mõni võiks seda lausa uimaseks nimetada; suur osa tegevustikust on lihtsalt võõrasse keskkonda paisatud lihtinimeste igapäevaelu. Suuri avastusi, kangelastegusid ega dramaatilisi läbimurdeid ei tasu siit oodata, mitte keegi põgenikest ei ole võimeline oma maailma tagasi pöörduma ega julgeolekuagentuuridele/sõjaväele õpetama, kuidas sinna pääseks. Niipalju kui põnevust esineb, on see hästi argine, ja ehkki üks tegelane komistab millelegi, mis võiks anda lootust taas vanasse maailma pääsemiseks, osutub tema arvamus ekslikuks. Tegevustiku vahele on põimitud katkendeid Sleighti romaanist ja intervjuusid poole tosina põgenikuga, kes esindavad väga erinevaid elualasid (üks neist on meie maailmas vanamuti tapnud ja istub vangis).
 
Ehkki ma lootsin siit midagi muud (mulle meeldib kärts-mürts ja maailmade vahel hüppamine, surmavaenlane sabas), ei näe ma erilist põhjust kaevata. Lõpp vajub mõnevõrra ära, sest autor toob sisse mingisuguse alamõõdulise kurjami, kelle eesmärgiks on kõik vanast maailmast pärinev hävitada — oleks tema käitumine impulsiivsem ja sihitum, jätaks ta selles slice of life kompotis veenvama mulje. Nagu paljud teisedki lugejad, pean märkima, et tegelased ei ole just kõige värvikamad, mis torkab ulmelise elemendi nappuse tõttu teravamalt silma kui muidu, ja temaatikast hoolimata pole autoril kaotuse ja võõrandumise kohta midagi eriti sisukat öelda. Võiks öelda, et see on romaan, mis pigem ergutab kujutlusvõimet kui väljendab midagi sügavamõttelist.
 
Autori eesnimi on muide tõepoolest K — BAAS on üks vähestest saitidest, kus talle pole vastu tema tahtmist punkti sappa riputatud :->
Teksti loeti inglise keeles

Joe Haldeman
The Forever War (1974)


The Forever War on sõja-ulmelugu. Millalgi 1990ndatel on Külm sõda läbi, maailm ühendatud ÜRO juhtimise alla ja tehakse esimesi samme kosmose avastamiseks. Nimelt on leitud, et kokku kukkunud tähed ehk kollapsarid painutavad aegruumi sedavõrd, et nende juures on võimalikud ülevalguskiirusel tehtavad hüpped galaktika teistesse osadesse. Kuid praktiliselt kohe pärast esimesi hüppeid põrkab inimkond kokku Sõnni tähtkuju kandist pärinevate tulnukatega, kes on samamoodi oma mõjuala laiendamas - ning juba esimesed kokkupuuted lõpevad vastastikuste rünnakutega.
 
Nõnda mobiliseeritaksegi peategelane William Mandella just loodavatesse kosmosevägedesse ja pärast karmi väljaõpet osaleb ta kõige esimeses päris lahingus. Inimesed võidavad selle kergelt, kuid (tähtkuju järgi nimetatud) tauranid õpivad väga kiiresti. Juba järgmine lahing kus Mandella osaleb, kaotatakse. Kuigi inimeste leidlikus ja paindlikus on suurem, on tauranite käsutuses suuremad ressursid ja neid ei ole võimalik kunagi rohkem kui üks kord üllatada. Kõige hullem on asjaolu, et nendega tundub olevat võimatu suhelda. Nõnda sõda muudkui jätkub ja jätkub.
 
Eriliselt huvitavaks teeb asja see, et väljaspool kollapsaride hüppeid kulutavad kosmoselennud suhtelist aega. Nõnda leiab Mandella pärast esimest kahte lahingut tagasi Maale jõudes, et möödunud on aastakümneid ja maailm on muutunud. Pärast uuesti sõjaväega liitumist ja kolmandat lahingut on möödas juba paar sajandit ning muutused on nii radikaalsed, et Mandella jaoks poleks Maa ühiskonnas enam mingit kohta. Tema ainus lohutus on Marygay Potter, tema kaasvõitleja ja armastatu juba väljaõppe ajast. Kuid siis saadetakse nad eraldi neljandale missioonile...
 
Ma olen kunagi varem öelnud, et Robert A. Heinleini kuulus sõja-ulmeromaan "Tähesõdalased" on kõige olulisem raamat, mis selles alamžanris kunagi kirjutatud on. Seda seetõttu, et ükski sellele järgnenud sõja-ulmeromaan ei ole saanud seda ignoreerida, vaid on olnud sunnitud olema sellega kas dialoogis või opositsioonis. See kehtib ka Haldemani romaani puhul, kuid siinkohal ma väidaks, et ta on loonud midagi sellist, mis seisab Heinleini kõrval praeguseks juba samasuguse mõjuga - aga tegemist ei ole siiski "Tähesõdalaste" antiteesiga, nagu tihti arvatakse.
 
On kindlasti selge, et midagi sellist nagu Heinleini romaani ideaalselt täiuslik militarism ei olnud võimalik enam pärast Vietnami sõda kirjutada. Haldeman, kes ise Vietnamis teenis, ongi kirja pannud palju mitmekesisema pildi. Kuid isegi arvestades lõpu-puänti, ei saa seda lugeda päriselt sõjavastaseks. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu on näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" või Joseph Helleri "Nõks-22", mis kujutavad sõda kui täielikku absurdi.
 
Nimelt on siin teoses kogu sõjaväe ülesehitus täiesti kompetentne, kohati lähenedes rohkem idealismile kui realismile. Loomulikult on see täielikult dehumaniseeritud ning sõdurite elusid arvestatakse ainult ressursina, mida tuleb igal viisil maksimaalselt ära kasutada. Samuti tähendab erinevate lahenduste katsetamine seda, et mõnikord põhjustab see rohkem kaotusi kui tauranite tegevus. Siiski puudub siit praktiliselt kogu inimlik julmus, väiklus ja rumalus, millest sõjavastased teosed tavaliselt ainest ammutavad. Heinleiniga on siin selle poolest rohkem sarnasusi kui erinevusi.
 
Üldises pildis on aga lihtsalt hea meel näha autorit, kellel on endal nii väljaõppe- kui ka lahingukogemused. On täiesti korrektne, et juba alates väljaõppest pole sõduril rohkem kui 90% ajast otsese lahinguga midagi pistmist - ja kui lahing lõpuks tuleb, siis on see tavaliselt väga kiiresti möödas (kas ühel või teisel viisil). Samuti on õige see, kui palju vaeva tuleb näha sellega, et hoida kõiki sõdureid kogu selle aja jooksul käigus nii, et nad ei kaotaks teravust aga ei vajuks samas rutiini, saaksid puhata aga ei hakkaks samas igavusest lollusi tegema...
 
Eraldi peab siin välja tooma seksuaalse frustratsiooni, mille lahendus (ja selle muutumine ajas) on siin lahendatud üsna huvitavalt. Mõni võiks selle kohta öelda, et tegemist on halvasti vananenud osaga, kuid minu arvates on siin jätkuvalt palju tähelepanuväärset, mille üle tuleb mõelda isegi siis, kui see ei meeldi. Läbivaks ideeks on siin, et ei ole olemas sellist asja nagu normaalsus, on ainult tavad, mis täidavad mingit eesmärki - ja pole mingit vahet, kas need tavad on kujunenud või kehtestatud.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole Mandella oma isiksuse poolest midagi liiga huvitavat, pigem lihtsalt vaatepunkt, mille kaudu lugu liigub. Sellele annab aga natuke juurde tema ja Potteri suhe, mis on kohati lausa üllatavalt romantiline. Ning lõppude lõpuks polegi tegelased peamised, mille tõttu sõjaulmet lugeda. Kui selle asemel vaadata Haldemani ideede tugevust ja tema kujutatud militarismi tõepärasust, siis on tegu vaieldamatult ühe parima selle teema teosega. Isegi siis, kui arvesse võtta, et tegelikult polegi see Heinleini kaanonist nii erinev.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Death Sentence (1943)


Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Aleksandr Kazantsev
Vnuki Marsa (1962)


Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles

Eleanor Smith
Candlelight (1931)


Õhtu maamajas, verandal istuvad viis inimest, 2 abielupaari ja veel üks mees. On nii-öelda ühine õhtusöök. Kohe maja juures on ka väike metsatukk, kus kunagi olla olnud nõidade kooskäimise koht. Trükiruumi on kulutatud 5 inimese omavaheliste suhete ja suhtumiste kohta. Sümpaatseima mulje jätab majaperemees, kes eriti ei räägi ja näib pigem tukkuvat. Üks külaline märkab metsatukas mingit liikumist ja minnakse kambaga "nõida" kinni püüdma. Kätte saadakse aga hoopis üks mustlasneiu, kes olla juhuslikult maja lähedale sattunud. Mustlanna veetakse tuppa, antakse süüa ja kästakse tal seltskonna lõbuks ka ennustada. Ennustamine - klaaskuuliga - hõlmab aga ka vaadet minevikku ja kui ennustaja räägib üksikasjalikult ära kellegi mineviku truudusetuse ja kellegi tuleviku truudusetuse, löövad osalistel emotsioonid lõkkele. Vaid vaikne majaperemees jääb rahulikuks ja teeb kiire otsuse lahkuda koos mustlasnaisega taborisse.
 
Sümpaatne lugu. Seda võiks määratleda ka nukratoonilise psühholoogilise jutuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander
Valguse nimel (2003)


Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Keen
The Paradise Factory (2020)


Suhted militaarulmega pole mul just kõige soojemad. Ja miskite tehnopõnevikega pole lugu palju parem. Kui autor on mingeid olematuid imevidinaid välja mõelnud, siis on nende tööpõhimõttest olulisem ikkagi see, kuidas need inimest (inimkonda) mõjutavad. Antud juhul on sellega peaaegu hästi. Autor on mängu toonud mehaanilised tehismõistused ehk siis pakub, et analoogne on parem kui digitaalne. See mehaaniline arvuti on oma esimestes versioonides tillukeste kolbide, klappide jms täidetud, umbes meetrise läbimõõduga kera, mis tarbib väiksema tuumajaama jagu energiat. Võib siis aga lahendada keerukaid strateegilisi ülesandeid, arendada arukat vestlust ja samal ajal juhtida ka nelja bioprinterit - nendega tekitatakse inimestele varuosi või ka terveid androide. Mingi pauk on ka käinud, inimesi on vähevõitu ja neilegi ei jätku tööd. Teine, mitte nii originaalne idee on, et kui politsei ei suuda mingis piirkonnas korda hoida, siis tuleb see töö üle anda maffiale - nemad juba oskavad piitsa, aga ka präänikut tõhusalt kasutada. Antud juhul on selleks piirkonnaks üks New Yorgi sildadest oma lähiümbrusega ja aastaks 2055.
 
Sisust: endine sõdur ja nüüd politseinik Alice Yu (tema nime kannab terve triloogia - või enamgi) läheb päästma oma paarimeest, kelle maffia just nagu ära röövis, ning punkariharjaga nooruk Red loodab kirja linna teise otsa toimetamisega teenida viis dollarit. Ohtlike olukordade rägastikus satuvad nad kokku ja on sunnitud koos tegutsema. Tagaplaanil teevad pahad muidugi oma kurjasid plaane. Paraku pole asjad päris korras gradatsiooniga ja autorile näib väga meeldivat dramaatiliste olukordade kirjeldamine. No et kui üsna alguses kukub Red jälitajate eest põgenedes jääauku, on paar minutit jää all saastunud vees lõksus, kuni saab kinni kaldale viivast pikast libedaks jäätunud raudredelist, mida mööda krabinal üles ronib - no kui seda on kirjeldatud oma kolm lehekülge, siis ma jätan need leheküljed rahulikult vahele. On ju selge, et üks peategelastest ei saa kohe raamatu alguses surma. Ning nii ka edaspidi - ma ei hakka süvenema sellesse, millise sillatrossi küljes parajasti riputakse vms. Sedapuhku on meesautoril naistegelase kirjeldamine paremini õnnestunud. Või, noh, juba mitmendat aastat lahingujärgses stressis ja ennast kaaslaste hukkumises süüdistava Alice puhul pole erilisi meeleliigutusi oodatagi, aga Red kipub olema kuidagi nagu mitmekülgne - et mitte öelda bipolaarne.
 
Niisiis, hulk lehekülgi on täidetud rauakolina ja "põnevust" loovate süžeekäänakutega, kuid mitte miski ei meelita mind järgmisi osasid lugema. Alice sõjamälestused ei tee tervikut oluliselt paremaks - kui Marsi kolooniad hakkasid liiga iseseisvaks muutuma, osales ta rahustusoperatsioonis, mille tagajärjel kõik sealsed kolonistid jäid kohe nii rahulikuks, et enam üldse ei liigutanud. Küll aga toob see liin kaasa pool punkti, mis tõstab hinde miinusega kolmele. Kosmoselaevade kummaliste nimede poolest paistis silma Banks, de Bodardi laevanimed on meeldivalt müstilised - ja Keeni laevanimed on samuti tasemel. Suur aatompomme ja muud kandev emalaev Fuck You Looking At? ning dessantkaatrid It's Been A Long Week, Why Can't We Just Get Along? ja Sorry For The Mess.
Teksti loeti inglise keeles

J. R. R. Tolkien
The Lord of the Rings (1968)


Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Ave Taavet
Parapuškin (2022)


Kuressaare, vabaõhukohvik, aasta 1924 (aastaarvu pole küll mainitud, aga et tegelaste hulgas on para-ajakirja Fakiir toimetaja ja see ajakiri ilmus ainult nimetatud aastal, siis tuletame). Endine linnapea Heinrichsen omab meediumivõimeid ja peamiselt kasutab ta neid võimeid surnud kuulsate luuletajate teispoolsusest kohaletoomiseks - eesmärk lasta neil kirjutada uut loomingut, et siis sellega äri teha. Ei-tea-mitmendat-korda juba kutsub ta välja Puškini, kes on tüübist tõsiselt väsinud. Käsu peale ta siiski luuletab midagi, millega Heinrichsen siiski rahul pole, parandades ja kirjutades suurvaimu poeesid oma meele järgi üle. Kui kohvikusse tulevad kohalikud konstaablid, relvad vööl, tekib vihasel suurvaimul mõte proovida siinpoolsuses midagi muud kui lihtsalt luuletada...
 
Humoorikas ja puändikas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov
Author! Author! (1964)


Palun parandage see Olev Toomi isetegevus tagasi õigeks: see lugu (kuigi kirjutatud 1943) ilmus esmakordselt 1964. aastal ja BAASis on teosed nende ilmumisaja, mitte kirjutamisaja järgi. On alati olnud. Juba üle veerand sajandi.
Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials
Viimase sõja viimane sõdur (2021)


Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

K. A. Terina
Olovjannõi ljotšik (2013)


Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Olivia Mind
Meedium (2017)


Tagakaanelt: "Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase." Väited vastavad tõele. Kõige enam on see siiski "Salatoimikute" stiilis põnevik, kus üleloomulik põimub kuriteo või muidu tavapäevase eluga.
 
Proloog algab linnuse õuel, kus näeme leekides hukkuva naise teadvust. Oma vaimu- ja hingejõudu pingutades väljub ta kehast ja valmistub järgmiseks eluks. Et järgmises peatükis oleme tänapäeva Eestis ja näeme maailma nooremapoolse naise Natali silmade läbi, tuleb eeldada, et tegu on reinkarnatsiooniga. Natali on nn selgeltnägija, kel on võime (tahtmatult) ka poltergeisti tüüpi nähtusteks, paigutades välgukiirusel nt lauanõusid ühest toa otsast teise. Ühe korra on ta ka tahtmatult materialiseerinud sõbranna kadunud sõrmuse. Ta on aastaid olnud abiks politseile kuritegude lahendamisel. Kui jõudsin mõelda, et tegu on vägagi New Age'i hõngulise raamatuga, tuli kohe järgmises lõigus ette koht, kus peategelane väljendab oma suurt vastumeelsust ja põlgust nn uusvaimsuse suhtes - aga see vist käib selle nähtus ejuurde: nagu hipster ei tunnista end meeledi hipstteriks...
 
Põhisündmused saavad alguse järjekordsest politsei abipalvest - tuleb tuvastada Läänemerel sõitev kahtlane laev - mis on koormaks, kuhu sõidab jne. Samal ajal soovitakse Natali võimeid uurida ühe teadlase poolt, kellel on katsetel kaasas ka ilmselt julgeoleku või sõjandusliku maailmaga seotud tüüp. Üldsielt - selgub, et Natali on oma ande tõttu saanud teada liiga palju ja ta muutub ise tumedate jõudude sihtmärgiks. Teine peategelane - politseiuurija Rainer - saab mingil moel tema kaitseingliks ja samuti saab mees omakorda kaitset sensitiivilt. Et Rainer on lahutatud mees ja ka Natali elab üksi (kui välja arvata nõia kaaslane, kassipoeg), siis ei tasu imestada, kui asjad lähevad nii, nagu nad tihtipäevale lähevad. Omavahel põimuvad Natali eelmine elu, tema hukkumine tuleriidal nõiasüüdistuse alusel, tänapäeva kuriteod, teadustöö, armukolmnurk ja muu selline. Kuigi Natali väljendab üleolekut New Age'ist, läbivad tema maailmanägemust sellised termind nagu karmaline taak, keha meridiaan, ülitaju, egost loobumise tee, vikerkaarekeha, energiad jne.
 
Ei tea, kui tõsiselt autor ise nendesse suhtub, aga raamatukaanel on peetud vajalikuks mainida, et autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt, viibinud Himaalaja mägedes kloostrites, õppinud hiima meistrilt taji'd ja kirjutanud ülikooli lõputöö Laozi "Daodejing'ist". Üldiselt on selles raamatus kummaline kompott justkui kerglasest põnevusest ja suhetest ning teiselt poolt Oriendi-hõngulisest metafüüsilisest maailmatunnetusest, mis on paljude inimeste jaoks midagi põhilist ja fundamentaalset. Väga vastu see kombinatsioon mulle ei hakka, aga vaimustust ka ei tekita. Seda lugu ei ole raske ega vaevaline lugeda. Pigem soovitaksingi seda neile, kellel on põnevusromaanide soolikat ja kes ootavad raamatust sündmuste hoogsat arengut.
 
"Meedium" on Olivia Mindi (ilmselt pseudonüüm) esimene romaan ja selle nime alt me rohkem teoseid näinud ei ole. Tegu on ka kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris äramärgitud tööga. Panen kolm plussi.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The Food of the Gods, and How it Came to Earth (1904)


The Food of the Gods on klassikalist tüüpi ulmelugu. Millalgi 20. sajandi alguses leiutavad kaks Briti teadlast, keemik Bensington ja bioloog Redwood substantsi, mis võimendab mitmekordselt elusorganismide normaalset kasvuperioodi. Kuna nende uurimistöö rahastus on puudulik, rendivad nad maakohas väikese talu, et seda ainet kodulindude peal katsetada.
 
Nagu arvata võib, lekib naljatamisi "jumalate toiduks" nimetatud substantsi inimeste hooletuse tõttu aga peagi loodusesse ning ei lähe kaua, kui külaelanikke hakkavad kimbutama linnusuurused herilased ja koerasuurused rotid. Samal ajal on Redwood aga salaja võtnud ette ka inimkatsete tegemise, kasutades selleks oma vastsündinud poega...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli huvitavalt vastuoluline kogemus. Kogu loo esimene pool oli tegelikult üsna tüütu ja väsitav - seda eelkõige seetõttu, et Wells oli otsustanud satiirilise jutustajahääle võimalikult põhja keerata. See varjutas absoluutselt kõike - eluvõõraid teadlasi, rumalat ja ahnet külarahvast, "üldise arvamuse" võhiklikkust ja kitsarinnalikkust, ja nii edasi ja tagasi.
 
Mingis mõttes saan ma sellest valikust aru, sest on täitsa võimalik, et autor tahtis lihtsalt iga hinna eest hoiduda oma lugu conandoyleikuks seikluseks muutmast. On ju hiiglaslikud sajajalgsed ja kõrvahargid, rääkimata herilastest ja rottidest, selline teema, mis on alati pigem pulp-stiili lugusid toitnud. Farmi põletamine ning püsside ja mürgiga esimese eksperimendi vigade kõrvaldamine on samuti midagi just niisugust.
 
Lugemisel oli see siiski pigem häiriv ning isegi Wellsi vaieldamatu osavus viktoriaanliku Inglismaa olude ja tegelaste kujutamisel ei aita siin rohkem kui natuke. Kuid siis, kui lugu liigub edasi teise poole juurde, toimub äkki suur muutus. Tundub, nagu lubaks autor lõpuks lool enda eest rääkida (mitte rääkida ise koguaeg peale ja vahele, nagu varem).
 
Loo teine pool toimub umbes kakskümmend aastat hiljem. "Jumalate toitu" kasutatakse ülemaailmselt ja selle lekkimisega loodusesse (ning kaasnevate tagajärgedega) ollakse ammu harjunud. Kuid nüüd on üles kasvanud esimene põlvkond inimhiiglaseid - ning parlamendivalimised on võitnud populist, kes nõuab "jumalate toidu" keelustamist ja hiiglasliku floora ja fauna hävitamist...
 
See pool loost on tõsiselt hea. Kuigi hiiglaste kujutamine uue ja parema põlvkonnana (natuke nagu on Jonathan Swifti "Gulliveri reisides" Brobdingnagi hiiglased) on ehk veidi lihtsakoeline, on kogu siinse konflikti traagika nii kaunilt ja lüüriliselt kirja pandud (hiiglasest printsess muudab selle peaaegu muinasjutuliseks), et raske on seda vääriliselt kiita.
 
Samuti on raske Wellsi tähelepanu teravust mitte tunnustada. See, kuidas inimkond on lihtsalt leppinud "jumalate toidu" loodusesse lekkimise tagajärgedega, meenutab näiteks kogu 20. sajandi jooksul toimunud erinevate mürkide ja kemikaalide kriise - ja miks mitte ka praegust olukorda antibiootikumidega, mis samuti läheneb kriisile. Karismaatilise populismi nii ehe kujutamine juba 1904. aastal on samuti märkimisväärne.
 
Nõnda jääbki siit lõpuosa jõul kokku ikkagi positiivne mulje. See ei tähenda muidugi, et suur osa kogu loo esimesest poolest ei oleks lugeja kannatust omajagu proovile pannud. Kuid Wells paneb lõpuks siia ikkagi nii palju, et ka tema teoste "suure neliku" kõrval seisab see lugu täiesti ausal kohal ja väärib kindlasti lugemist ka praegu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Author! Author! (1964)


See jutt ei pärine mitte 64., vaid 43. aastast (mida näitab kas või tema esinemine kogumikus "The Early Asimov").
Peategelane on edukas krimikirjanik, kes tegelikult tahaks aga hoopis Suurt Kirjandust looma hakata. Ümbruskond muidugi sõdib sellele ideele vastu, sest kirjaniku loodud detektiiv De Meister toob mõnusalt raha sisse. Kirjanik aga sipleb edasi, kuni...
Kaks plussiga on täpsem hinne.
P.S. Palun segaduse tekitamise pärast vabandust. Olles allmainitud veerand sajandit Baasi kasutaja olnud, pole mul kunagi pähe tulnud Baasi imekergesti kättesaadavat kasutusjuhendit lugeda. Samuti palun vabandust telepaatiliste võimete puudumise pärast.
P.P.S. Kui võhiklik lugeja (nagu mina) märkab selle jutu juures aastaarvu 64, siis võib tal Asimovist kaunis koomiline mulje jääda.  
Teksti loeti inglise keeles

Andrei Livadnõi
Svidanije s bogom (2000)


Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
A Scanner Darkly (1977)


A Scanner Darkly on narko-ulmelugu, kergete autobiograafiliste mõjudega. Peategelane Bob Arctor elab kaksikelu - enamuse ajast on ta ühe väikese, tema majas koos käiva narkokommuuni liige, salaja aga ka politsei narkoosakonna agent, kes uurib uue ja eriti karmi "Substants D" nimelise narkootikumi liikumist.
 
Kuid loomulikult on ta ka ise hakanud "Substants D"-d võtma ning selle tulemusena on ta aju juba läbi kõrbemas. Olles nüüd lõhestunud mitte ainult oma tavalise identiteedi ja politsei-identiteedi vahel, hakkab narkootikumi mõjul tema taju veel omakorda erinevateks tükkideks lagunema...
 
Alustuseks pean ma ütlema, et eelkõige on siin tegemist peaaegu puhta 70ndate narkoromaaniga (ehk oleks Hunter S. Thompsoni kuulus "Hirm ja jälestus Las Vegases" sellele kõige selgemaks võrdluseks). Ulmet on siin ainult näpuotsaga, kuigi tuleb nentida, et sellel piskul (narkopolitsei maskeeringud) on loos oluline koht.
 
See aga paraku tähendab, et vähemalt minu jaoks ei olnud siin teoses väga palju huvitavat. Narkolugude häda on mõnikord selles, et need kipuvad langema alguse ja lõputa jahumisse, ilma mingi mõtte või eesmärgita. Seda lugeda võib olla üsna väsitav, nagu on ka päriselus kainena vastavat juttu kuulates.
 
See ei tähenda, et Dick siin lugejale üldse midagi ei annaks. Kuna ta on ka ise öelnud, et praktiliselt kõik siin kirjeldatu tuleb otsesest kogemusest, on kõik narkoga seotud tegelased elavalt ja mitmekesiselt kujutatud. Samuti erinevad kirjeldused narko tegemisest, mis olid kohati geniaalselt naljakad, kohati ehedalt jubedad.
 
Samuti ei ole Dick sadistlik või nihilistlik (ma vaatan jälle Hunter S. Thompsoni ja tema enamasti viletsate jäljendajate poole). Tema pilt, nagu ta ka ise mainib, on pühendatud inimestele, kes ei tahtnud otseselt midagi halba, kuid kes sellest hoolimata kohutavalt lõpetasid. See pilt on melanhoolne, kohati isegi süüdlaslik.
 
Kuid sellest hoolimata jääb tervikteosena siin nii mõndagi puudu. Dicki töödes võiks tavaliselt oodata rohkem kihte, midagi huvitavat kogu selle hapra teadvuse ja tegelikkuses kahtlemise kihtide taga. Siin loos on küll olemas väike puänt, kuid sel hetkel tundus see juba pingutatu ja ebaloomulikuna.
 
Kui mõelda millelegi sarnasele, siis Dicki üks hilisem romaan "VALIS" puudutab paljusid sarnaseid teemasid ja teeb seda minu arvates palju paremini. Seda lugu siin saab kiita eheda ja huvitava narkoromaanina - kuid paljude teiste nurkade pealt vaadatuna jääb see teosena pigem nõrgaks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Rocket Ship Galileo (1947)


Noortekas on ju. Pealegi ilmunud kõigest kaks aastat pärast II maailmasõja lõppu ning A-pommi. Pealegi oli RAH hirmsasti häiritud, et teda tervise pärast sakslastega sõdima ei lastud (midagi Nero Wolfe'i stiilis). Pealegi pole tolle aja kohta kosmoselennu kirjeldus sugugi nii paha. Pealegi propageerib Heinlein siingi teadmiste ja oskuste hädavajalikkust eriti noorte seas.
A' noh, ega üle "kolme" ei venita nende mööndustegagi välja.
Teksti loeti inglise keeles

Jodi Taylor
Just One Damned Thing After Another (2013)


Polnud otseselt halb. Aga hea ka ei olnud üheski mulle olulises valdkonnas. Niipea, kui hakkas klišeest kõrvale minema, võttis autor kätte ja libises hästi igavatesse rööbastesse tagasi.
Valdkonnad, mida arvestasin:
* tegelased, nende karakterid.
Üheplaanilised, arenguta, ent siiski mitte täiesti skemaatilised. Phmt tunduvad inimestena, aga igavad.
* tempo - kogu aeg ühtlane madistamine. Sinna vahele jääv on nii napilt edasi antud, et ei paku enamasti mingit kergendust, samas ei muutu madin enamasti nii intensiivseks, et olla tunnetatav tipu ja kulminatsioonina.
Vahe-etapp Rushfordis oli meeldiv erand.
* romanss - võiks olla halvem. Ent võiks ka olla kuradi palju parem - praegu on osalised lihtsalt silmini armunud ja kuna nad on toredad inimesed, eks nad klapivad. Ja ühe traagiline suhteminevik tekitab natuke muresid, aga vähe-vähe. Muidu on kõik suhkruvatt, mees on seksijumal, naine orgasmijumalanna, bla-bla.
* usutavus - ma isegi ei muretse väga teemal "kuidas siis ikkagi ajarännud". Pole kirjeldatud ja ongi parem, kui et oleks. Aga igal pool on väikesi ebausutavusi, arusaamatuid kokkusattumusi, isegi sõnastatud "seal on mingi jama, kust need ajakoorinaadid tulid, et kaks rühma inimesi kriidiajastus just kokku sattuvad???" jääb lahenduseta. "Aa, see tegelane!" ja kõik. Selle tegelasega ei räägita asjast iial, ei räägita ka teistega, ei midagi.
Kuidas saab doktorikraadiga isik sedasi töötuks jääda, et sureb peaaegu nälga, sest cv-s pole möödunud mõne aasta kohta midagi öelda?
Kas sõjaväehaigla põleski maha ajaränduri sekkumise tõttu?
Kui kogu aeg oli olemas võimalus päästa ajaloolisi ürikuid ja ehteid, kui neid omast ajast minema ei viida, vaid kuskile turvalisse kohta peidetakse ja tulevikus arheoloogidele öeldakse, kus kaevata, miks seda ei tehtud?
Ja. Nii. Edasi.
See ei olnud otseselt _halb_ raamat. Aga viimased poolsada lehekülge küll sundisin end edasi lugema, sest Goodreadsi aastas loetud raamatute väljakutse tahab, et raamatu LÕPUNI loeksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov Frederik Pohl
Legal Rites (1950)


Minu jaoks on fantasy ja eriti sellle õudusvorm -- äärmiselt väheste, reeglit kinnitavate eranditega -- üsna igav ning antud juhul ei aidanud Asimovi (osa-)autorlus ka midagi paremaks teha.
Keegi pärija leiab hiljuti surnud sugulase rantšost kummituse, too väidab, et see koht kuulub temale, ja asi läheb kohtusse. No kohtustseene ma eelistan Gardneri kirjutatuna lugeda.
A' vähemalt sai Asimov aru, et see pole tema tegevusala. Mille eest saab jutt palli juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles

Greye La Spina
Old Mr. Wiley (1951)


Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
 
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles

Mihhail Klikin
Posledni soldat poslednei voinõ (2002)


Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles