x
Päringule {"kuu"=>"2", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 32 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)

Indrek Hargla
Jõulujõud (2013)

Kristjan Sander
Ümberistumine (2003)


Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Fred Hoyle John Elliot
The Andromeda Anthology (2020)


The Andromeda Anthology koondab endas kahte BBC telesarja alusel kirjutatud romaani: "A for Andromeda" (1962) ja "Andromeda Breakthrough" (1964). Telesarjal kandsid samu pealkirju vastavalt esimene ja teine hooaeg ning tegemist oli omal ajal üsna populaarse saatega.
 
"A for Andromeda" algab siis, kui vastvalminud raadioteleskoop Inglismaal püüab kinni veidra sõnumi, mis näib tulevat Andromeda galaktika suunalt. Sõnumiga töötav teadlane John Fleming saab aru, et tegemist on juhistega kujuteldamatult võimsa arvuti ehitamiseks ja programmeerimiseks - kuid ta aimab sellega seoses halba...
 
"Andromeda Breakthrough" võtab tegevuse üle kohe pärast eelmise osa lõppu, kui katastroof on Šotimaal asuva salajase labori hävitanud. John Fleming on põgenema pääsenud, kuid lisaks valitsusele ja sõjaväele jälitavad teda nüüd ka Euroopa kahtlase kaubandusorganisatsiooni agent Kaufmann ja auahne Lähis-Ida väikeriigi Azarani kindral Salim...
 
Ma pean ütlema, et tegemist ei ole väga märkimisväärse lugemisvaraga. Idee poolest meenutas see palju tugevamat Carl Sagani "Kontakti" (mis on muidugi hilisem ja ehk ise sellest inspireeritud) - kuid ideel ei olnudki siinkohal midagi viga. Vastupidi, tegemist on üsna hea teadusliku mõttega sellest, kuidas toimuks kontakt tulnukatega.
 
Lihtsalt väljaspool seda ühte mõtet ei ole enam loos mitte midagi erilist. Nii lugu ise kui ka kõik tegelased on üsna lihtsakoelised ja mitte eriti huvitavad. Ainus asi, mis kergelt muigama pani, oli Saksa-Prantsuse kaubandusorganisatsiooni kasutamine kurja jõu rollis (60ndate Inglismaal võis see idee peale minna küll).
 
Mingi osa lihtsakoelisust tuleb kindlasti algse teleseriaali loogilistest piiridest. Samas on raamatuversioon ikka kõvasti pikemaks kirjutatud, kuid mingil viisil ei arenda see maht ikkagi tegelasi ega loo ka õhkkonda. Mõned üksikud huvitavad pildid, väljendid või mõtted kaovad selle halli massi sisse täitsa ära.
 
Kui seda üldse kellelegi soovitada, siis ehk BBC vanemate SF-seriaalide huvilistele (nagu Doctor Who "esimese doktori" hooajad). Kuid ka siis tundub, et on parem minna ja vaadata lihtsalt algset seriaali. Kui selle esimene hooaeg ei oleks hävinud, siis ei oleks raamatul minu arvates enam mingit erilist väärtust - nüüd võib seda tunnistada vähemalt nagu arhiivimaterjalina.
 
Hinnang: 2/10
Teksti loeti inglise keeles

Steven Erikson
Gardens of the Moon (1999)


Esimene kolmandik on väga raske, aga kui tegelased ja maailm üldjoontes selgeks saavad, muutub huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Liu Cixin
Hei`an senlin (2008)


Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles

John & Dorothy De Courcy
Chess and Double Chess (1947)


Nagu pealkirjastki aru saada, on tegu maleteemalise kirjutisega ja üsna sisutühja tekstiga. Kaks liini: esimeses mängivad kaks meest  malet, ise samal jajal arutades, kas malenuppudel võib olla mingit aimu oma tegevuse eesmärkidest; teises kirjeldatakse ägedat lahingut natside ja ameerika vägede vahel, puändiga, et reaalne lahing on tegelikult hoopis üliolendite maleversioon. 
 
Jutu lugemine ei tasu end mitte mingil moel ära.
Teksti loeti inglise keeles

Aliette de Bodard
A Slow Unfurling of Truth (2014)


Kosmiliste impeeriumite ajastu, inimesed pole oma kehadega üheselt seotud: võib tellida uue, võib lasta vana ümber teha. Tegevus käib planeedil, mis kunagi, ühe impeeriumi kontekstis oli tähtis (kultuuri?)keskus, täpsemalt selle suures orbitaaljaamas. Mingil ajal sattus kogu piirkond teise impeeriumi valdusse, planeet kaotas oma tähtsuse.
 
Orbitaaljaamas Taevased Tornid kogunes seltskond, kes nimetas end lihtsalt luulehuviliste ringiks, tegeles aga võimu jaoks väga kahtlase asjaga, vana kirjanduse põhjal planeedi kunagise suuruse uurimisega. Et võimud jälile ei saaks, krüpteerivad nad oma töö tulemused ja jagavad krüpteerimisvõtme siis tükkideks, nii et iga liige saab ühe killu. Ringi kuulus ka üks mujalt pärit, kohaliku naisega abiellunud tüüp, kes aga koos naisega 18 aastat tagasi minema tõmbas. Vahepeal on toimunud "puhastusi", peaaegu kõiki ringi liikmeid on vangistatud ja piinatud, paar tükki on surnud (aga nende võtmetükid on säilinud).
 
Kogu sellest taustast on juttu vaid üksikute vihjetena. (Võibolla aitaks, kui ma autori loomingu seda osa paremini tunneksin.) Lugu algab sellest, et see kunagi ära läinud - või end temaks nimetav - tüüp tuleb tagasi, väites, et ei saa rahu, kuni pole oma võtmekildu ära toonud. Kuna kehasid saab vahetada ja ümber teha, pole päris kindel, kas see ikka on tema. Aga võtmetükk sobib. Appi kutsutakse identifitseerimiskeskuse spetsialist, et too käitumismustrite jms põhjal kindlaks teeks, kas on ikka õige inimene. Nagu oleks, aga kahtlused jäävad. Kahtlane küll, aga võti oli ju õige... Kirjutatud on see tõe aeglane lahtirullumine igatahes üsnagi vaimustavas stiilis ja sugugi ei tee paha, kui seda parema arusaamise huvides kaks korda lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Connie Willis
The Best of Connie Willis: Award-Winning Stories (2013)


The Best of Connie Willis on kogumik, mis koondab endasse autori neid jutte, mis on võitnud vähemalt ühe kahest kuulsaimast ulmeauhinnast: Hugo (fännide hääletus) ja Nebula (kirjanike hääletus). See, et nõnda auhinnatud jutte on terve kogumiku jagu, on üsna ebatavaline ja tekitab aukartust juba enne lugemist.
 
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
 
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
 
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
 
At the Rialto (1989) 4/10
 
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
 
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
 
Death on the Nile (1993) 7/10
 
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
 
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
 
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
 
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
 
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
 
Fire Watch (1982) 6/10
 
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
 
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
 
Inside Job (2005) 6/10
 
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
 
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
 
Even the Queen (1992) 8/10
 
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
 
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
 
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
 
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
 
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
 
All Seated on the Ground (2007) 6/10
 
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
 
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis). 
 
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
 
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
 
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
 
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
 
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Kraft
Saared (2020)


Alustame kõige tähtsamast: see on suurepärane kogumik, võibolla tugevaim esikkogu Eesti ulme ajaloos ja ilmselt ka mingisugune verstapost. Minu huviorbiiti sattus kirjanik looga "Apollo 18" kogumikus "Täheaeg 18". Toona ei osanud ma muidugi oodata, et vähem kui kaks aastat hiljem saab lugeda tervet raamatutäit sama või parema kvaliteediga jutte. Aga näe sai!
 
"Vau!" oli mõte, mis mind käesolevat kogumikku lugedes pea iga loo juures valdas. See ei olnud niisugune "vau", mida ma toolilt püsti hüpates eksklameerinuks, kuulutades, et ma suren ära, kui ma kogumikku ühe jutiga läbi lugeda ei saa. Pigem oli see "vau" säärane, mida sa omaette õhtutunnil vaikse respektiga habemesse pobised, kui oled avastanud, et meil avaldatakse nii väljapeetud stiiliga, ilusa keelekasutusega, mõjusa atmosfääriga ning põnevalt välja mõeldud jutte, mida sa soovid, et oleksid ise kirjutanud.
 
Ma ei hakka neid jutte ükshaaval läbi töötama, sest ausõna, need meeldisid mulle kõik. Juba esimene tõmbas mind kaasa oma seguga müstikast, ulmest ja etnoõudusest ning ülejäänud lood jätkavad rohkem või vähem samal lainel nende kolme samba vahel laveerides, olles ometi igaüks isemoodi ning käsitledes täiesti erinevaid teemasid. Ükski lugu pole ääretult originaalne ega omasuguste seas parim, aga igaühes on mingi äge mõte või nüke või stiilimoment, mis meelde jääb. Ja et oleks selge: iga hinna eest ei tule originaalsust punnitada, vaid kirjutada seda, mis hästi välja tuleb.
 
Kui kõik see kõlas nagu glorifitseeritud keskpärasuse kirjeldus, siis olgu - sellisel juhul on keskmine väga kõrge tase, mille üle võib ainult uhkust tunda.
 
Jõudu autorile järgmisteks kirjutusteks!
Teksti loeti eesti keeles

Stuart Turton
The Seven Deaths of Evelyn Hardcastle (2018)


Huvitav detail - see briti romaan ilmus 'meerikas nime all "The 7½ Deaths of Evelyn Hardcastle". Ehk siis "Evelyn Hardcastle'i seitse ja pool surma".
 
 
2020 aasta detsembris andis Netflix teada, et raamatu ainetel on plaanis teha seitsmeosaline sari.
Sisu poolest on raamat mingis mõttes klassikaline mõrvamüsteerium. Üsna suletud süsteem, kus Inglismaa maamõis nimega Blackheath on täis erinevaid tegelinskeid erinevatest ühiskonnakihtidest. Rikkamaid, vaesemaid, noori ja vanu, mehi-naisi, tõbraseid ja õilishingu. Alguses on selle supi sisse visatud noormehest peategelane siiras hämmingus, pole tal ei mälu ega keha, lisaks on ümberringi kõik täis veidraid kutte-mutte, mõnel lausa pika ninaga katkutohtri mask ees. Pole keha... kogu tegevus toimub nimelt ühes ja samas päevas, mis käib ja käib ja käib, kordub ja kordub. Samal ajal ärkab noormees Aiden Bishop iga päev üles järgmise tegelase kehas, kogu raamatu point ongi selles, et vaatenurgad muutuvad, tegevus aga jääb samaks. Ehk siis kui toas on näituseks kolm tegelast ning Aiden need kolm keha läbi käib, siis ta näeb sama stseeni kolme erineva nurga alt. 
 
 
See nõks on ühtepidi väga äge, teistpidi kuna tegelasi on suurusjärgus "sitaks" ning kogu maailm on üks paras sassiaetud lõngakera, siis tuleks lugemise ajaks võtta kõrvale paber ja pastakas ning kogu see maailm üles visandada. Kusagil esimese veerandini oli kõik selge ja ladus, aga kui kehasid kiskus juba sinna nelja-viie kanti, siis tuli kõvasti kinni hoida, et ree pealt kraavi ei kukuks. 
 
 
Raamatul on väga äge keelekasutus, eks oma osa on ka kindlasti heal tõlkel, kuid ka algmaterjal tundub tasemel olevat. Panen paar väljavõtet ka piltidena juurde. 
 
 
Kusjuures kui tekstilisest poolest rääkida siis mõned kirjavead oleks saanud veel ära rehitseda. Ei midagi väga hullu aga tükki viis neid ikka leidus. Üks oli väga muigamapanev, kuna sõna "toapoiss" seest oli teine "o"-täht ära kadunud.
 
 
Natuke tahaks täpsustada raamatut tutvustavat teksti, mis osaliselt kõlab nii: "Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see."
 
 
Vbolla ma olen natuke liiga karm aga see tundub olevat mõnevõrra odav turundus, et ostjaid ligi tõmmata. Noh, üllatus-üllatus, on ju tegu autori debüüdiga ning keegi teda ei tea. Seega tuleb siis leida sarnasusi ostja jaoks tuttavate märksõnade ja nimedega. Kuna tegu on ühe nurga alt krimkaga, siis on arusaadav, et Christie nimi mängu tuleb. Kuna raamatus on mitmeid pöördeid, siis on mingis mõttes "Black Mirrorile" viitamine ka arusaadav. Küll on aga (minu arvates) "Black Mirrori" iva hoopis mujal, see sari näitab, mida toob tehnoloogia areng inimkonnale kaasa, tegu on mingis mõttes hoiatussarjaga. Seega seos Evelyn Hardcastle raamatuga on tiba otsitud. Samas kuna ma olen siia juba paraja lugulaulu kirjutanud sel teemal, siis ilmselgelt see reklaamtekst töötab...
 
 
Kokkuvõtvalt: üsna äge raamat, mida ilmselt peaks mitu korda lugema, et paremini ülevaadet saada. Meenutab natuke "Primer" nimelist ajarännufilmi, kus filmi loojad meelega ei tee vaataja elu lihtsaks. Nimelt on filmil tugev teaduslik taust ning filmi loojad jätsid kogu värgi meelega häguseks ning segaseks. Võite kasvõi Wikist detaile vaadata, lisaks leiab netist diagramme ja videosid, kus üritatakse kogu seda värki lahti seletada. On see nüüd arthouse või hoopis eeldab vaatajalt tehnilise füüsika doktorikraadi, see on juba omaette küsimus.
 
 
...aga ega üle lugeda vist ei tahaks. Sest kuigi oli huvitav vaatemäng ja omamoodi ülesehitus, siis kokkuvõttes oli see ikka mingis mõttes tavaline krimka. Eriti just lõpupoole, kus krutiti kogu seda tulevärki ühes ja teises suunas - vägisi tulid silme ette Hollywoodi suurkinofilmid, kus action ajab actionit taga ja kogu see virr-varr hoopis väsitab ära. Kusagil veerandi oleks võinud lühem olla ka.
 
 
Aga ühe korra lugeda soovitan küll.
Teksti loeti eesti keeles

Christopher Paolini
To Sleep in a Sea of Stars (2020)


Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Kraft
Saared (2020)


Selles jutukogumikus on 7 vähem või rohkem saartega seotud lugu. Nende tase - või siis autori suutlikus / suutmatus neid ära rikkuda on kahjuks suhteliselt varieeruv, vabalt ühest tärnist viieni. Lood on kõik täitsa eraldi omaette lood, mingeid omavahelisi sidemeid silma ei  jäänud.
 
  Cali Mobilia - kui sa suudad üle olla seda raamivast "kohe varsti sureval psühiaatria kliiniku direktoril on suure saladusega mapp" trope-st (öääk!) siis on see täitsa hea õuduse sugemetega Saaremaal toimuv maailmade vaheline ränne kus väga suue õuduskomponendiga aurupungi maailmast satub külaline meie maailma. Mappi lugemise järel läheb elu huvitavaks ka peategelasel.
 
  Katkise torni linn - 21 sajandit tagasi on universumit tabanud katastroof ja kõik mis alles on, on omamoodi taskuniversum kus Kopeerija ehitab juurde üha rohkem kuuenurkseid müüridega piiratud linnasid milles igas on torn. Absurdsel kombel tellistest. Kõik linnad on "loogilised", va üks, ja seda saadetakse uurima naispeategelane, sest - get this -  ta on lesbi ja seega "ebaloogiline". Erinevalt "loogilise" linna autoritaarsest režiimist valitseb seal "anarhia" mis mitmeti meenutab tavalist võimu kuritarvitamist. Kokkuvõttes on lugu lihtsalt hale.
 
  Tagasipöördumine kummitavatele randadele - piraatidega õuduslugu kus minnakse kummitavatele randadele sinna maetud imelist aaret ära tooma. Lugu oleks parem kui mitte midagi sinna juurde andvate pärisnimede - nagu Madagaskar ja Colchester näiteks - asemel oleksid värvikalt kirjeldatud väljamõeldud kohad. Ja katse asemel matkida 18 sajandi alguse kõnepruuki või kirjastiili võiks rohkem tähelepanu olla merendusterminitel. Üldiselt täitsa ok lugu.
 
  Ühtegi üleliigset inimest - väga hästi ja huvitavalt ülesehitatud orwellilik autoritaarse režiimiga maailmas toimuv jutt, kus kõigil einimestele on tagatud niipalju ruumi kui on nende käte ulatus, aga see on ka suuresti kogu ruum mis neile on tagatud ja teist einimeste privaatalasse sisenemine on keelatud. Paraku rikub autor lõpuga absoluutselt kõik ära. On mingi lame rändur ja tema pururikas aga mõtetu ärihaist sõber kellega kohtuvad kaks sellest maailmast lahkunud inimest.
 
  Pasir Hijau saare saladus - mingi järjekordse pandeemia vastu võitlemiseks rakendatakse sundavktsineeirmist kus igat maad vaktsineerivad kuskilt mujalt kohale toodud arstid kellele antakse sõjaväeüksus ja piiramatud õigused. Sellisel taustal ülesehitatud "karm tibi" langeb seejärel saarele peitunud ravimitestist tekkinud seksijumala, kes saab infarkti kui temast isegi kilomeetrite kauguses on riietatud naine, mõju alla. Lugu kandideerib top-10 kõik jaburama ja halvema loo, mida ma tean, sekka.
 
Hüvasti sõbrad - tegelikult tasub terve raamat osta selle loo pärast. On äärmiselt allakäinud ja endaga hunnikus (sh alkoholi tõttu) seltskond, kes saab iga viie aasta tagant kokku, et koletusliku surma eemal hoidmise nimel teineteisele meelde tuletada 1990-ndates teisemliseeas läbielatut. Tegemist on raamjutustusega kus tegevus lisaks tänapäevale toimub ka 5 aasta tagasuses ajas ja teisemelisepõlves. Tegelastel on oma vaatepunktid, suhtes, eesmärgid, vastuolud ja vihkamised. Selliseid lugusid täitsa loeks veel, eriti kui need ei ole soosaared kuhu peab läbi mülgaste sumpama.
Teksti loeti eesti keeles

Liu Cixin
Yuán (2014)


Ehk siis "The Circle".
Võib heal juhul huvi pakkuda läbinisti humanitaarse haridusega lugejale, kel pole matemaatikast ja arvutitest aimugi.   Ajab naaberkuningriigist tulnud salamõrtsukas igavesest elust huvitatud kuningale jama, et looduses on kõik vastused olemas, muuhulgas ka surematusele, ja need on peidus kusagil pii komakohtades. Annab siis kuningas ülesande pii esimesed sada tuhat komakohta välja arvutada, mis tundub üsna võimatu ettevõtmisena.
 Salamõrtsukas mõtleb kohapeal välja Boole'i algebra, nõuab kuningalt välja tema kolm miljonit sõdurit ja korraldab neist trigerite kaskaadid ja kõik muud värgid just nagu algelistes arvutites. Sõdurid tõstavad aga lipukesi, must on 1 ja valge on 0, signaalid muudkui liiguvad ja arvutamine, mis hinnanguliselt võiks võtta kümme kuud, muudkui käib.   Pooleteise kuu pärast tuleb naaberkuningriigi märksa väiksem sõjavägi, lööb maha kõik kolm miljonit ainult lipukestega varustatud sõdurit, siis kuninga ja igaks juhuks ka asja korraldanud salamõrtsuka. Kohe üldse ei olnud naljakas. Õpetlik ammugi mitte.
Teksti loeti inglise keeles

H. G. Wells
Pimedate maal ja teisi jutte (1929)


Klassikaline filoloog Ervin Roos on ilmselt tänini inimene, kes eesti keelde vahendanud kõige enam Wellsi lühiproosat: tema tõlkes on ilmunud kaks jutukogu (kuigi teises on vaid kaks juttu) – "Pimedate maal ja teisi jutte" (1929) ning "Mees, kes võis teha imet" (1930). Kokku niisiis 12 lugu.
 
Ainus paha lugu kogu selle asja juures peitub tõigas, et need tõlked on peaaegu loetamatud. Ja ma ei taha öelda, et need oleksid tingimata oskusetud, ei (seda on natuke keeruline ka nii pika aja tagant hinnata). Pigem liiga eksperimentaalsed. Roos on tõenäoliselt viibinud Johannes Aaviku keeleuuenduslike ideede mõju all, tekst kubiseb igatsugu neologismidest ja uudiskeelenditest, mis väga sageli teevad selle mõistmise raskeks ning kipuvad rikkuma lugemiselamust. Võtkem järgmine analoogia: tõlge peaks ideaalis olema nagu meisterlikult lihvitud lääts, mille läbi originaali uurides ei kaota lugeja peaaegu midagi, võib isegi natuke võita, kui mõni autori vääratus läbi pisut moonutava klaasi vaadates oma tähtsuse kaotab. Roosi tõlge meenutab aga kergelt võidunud pitskardinat, selle tagant ei ole pahatihti Wellsi hästi näha.
 
Konkreetse kogumiku, "Pimedate maal ja teisi jutte", on kirjanik nähtavasti ise koostanud – nii väidab raamatu meeldivalt põhjalikus eessõnas tõlkija – ja seda tõenäoliselt kirjastuse Tauchnitz tarvis, mis tegeles inglise kirjanduse olulisemate teoste esmaavaldamisega originaalkeeles Saksamaal, misjuures kirjastus levitas nende avaldamisõiguseid Euroopas. Samal viisil omandas ilmselt õiguse jutukogu tõlke avaldamiseks ka Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, kus "Pimedate maal" ilmus.
 
Mis puutub lugude valikusse, siis see on minu meelest maitsekas ja eelkõige mitmekesine. Esindatud on nii tõsine teadusulme ("Maa soomuslaevad"), eelajaloolised nägemused ("Kunnatu rahvas"), impressionism ("Ilus ülikond"), võluv fantaasia ("Uks müüris") kui ka humoorikad lood ("Mu esimene lennuk"). Viimased kaks kategooriat ongi kõige tugevamad ja eriti jääb kõlama Wellsi anne humoristina. Vaatamata tervenisti BAAS-i sisestatud sisukorrale ei ole sedapuhku kindlasti fookuses ulmelisus, mitmel lool pole sellega üieti miskit pistmist. Tõlkija teeb millegipärast maha kahte piibliainelist ja minu alandliku arvamuse kohaselt ütlemata tabavat-muhedat jutukest ("Lugu viimispäeva pasunast" & "Nägemus viimispäeva kohtust") nimetades neid "Wells'i taolise suure kirjaniku kohta üsna äpardunuks pidada tulevat[eks] mõttemõlgutist[eks]". Mitme suurepärase loo puhul on ebaõnnestunud tõlkest kahju, aga tasub otsida üles varasemad-hilisemad tõlked ja umbes pooltel – kui mitte rohkematel – kogu lugudest need ka olemas on.
 
Kokkuvõtteks ei soovita ma kellelgi sedasinast raamatut, küll aga Wellsi lühijutte üldiselt. Küllap ei valmista raskuseid nende kättesaamine inglisekeelses originaalis, aga julgustuseks neile, kes eelistavad eesti keeles lugeda (kui lääts on hea) tuleb öelda, et tõlkeid on omajagu ja paha ei tee ka raamatutest kaugemale vaatamine, päris mitmeid on ilmunud ennesõjaaegses perioodikas.
Teksti loeti eesti keeles

R. A. Lafferty
The Best of R.A. Lafferty (2019)

2.2021

The Best of R. A. Lafferty on jutukogu, mis koondab autori parimaid lugusid nende kahe aastakümne jooksul, kui ta kirjanikuna tegutses. Kuigi nominaalselt ulmežanri kuuluvad, on enamus tema lugusid rohkem vested, vigurijutud, kunstmuinasjutud või muidu teksti ja teemade kasutamisel mängulised lood.
 
Slow Tuesday Night (1965) 6/10
 
Neurobioloogiline läbimurre võimaldab inimestel elada varasemaga võrreldes tuhandekordse kiirusega!
 
Andekas idee ja naljakas tekst, aga sellele lisaks mitte midagi väga erilist - selline tugev keskmine.
 
Narrow Valley (1966) 7/10
 
Pawnee indiaanlane saab 19. sajandil riigilt 160 aakrit maad. Et sellelt mitte makse maksta, nõiub ta selle nii ära, et maatükk tundub kõigile ainult paari jala laiune.
 
Hoogne ja lõbus lugu, siin on näha tugevaid põlisameerika triksteri- või vembumehe-tüüpi juttude mõju. Esimest korda kohtume Kolme Teadlase tüüpidega, kes esinevad mitmes loos.
 
Nor Limestone Islands (1971) 6/10
 
Taevas sõidavad tegelikult ringi Jonathan Swifti lendava Laputa tüüpi kivisaared. Enamus inimesi maa peal aga keeldub seda uskumast.
 
Toredad kirjeldused päästavad selle loo, mis on muidu suhteliselt tavalist tüüpi.
 
Interurban Queen (1970) 7/10
 
Alternatiivajalugu sellest, kuidas autotööstuse asemel võidutseb hoopis kitsarööpmeline raudtee.
 
Põnev on lugeda, kuidas algselt täiesti üle-võlli-utoopiana kujutatud maailmast koorub lõpuks välja üks päris sünge teema.
 
Thus We Frustrate Charlemagne (1967) 9/10
 
Alternatiivajalooline lugu ajaloo muutmisest - grupp teadlasi otsustab pöörata ühe 778. aastal toimunud lahingu saatuse kuningas Karl Suure kasuks. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Väga andekalt kujutatud ühtaegu naljakas ja sünge lugu. Lafferty katoliikliku tausta mõju on siin lõputute korduste puhastustule lõksus ilmselt kõige rohkem nähtaval.
 
In Our Block (1965) 8/10
 
Ühele linnakvartalile, kus peamiselt seisavad erinevad hurtsikud, on sisse kolinud veidrat seltskonda. Keegi ei pane eriti tähele, sest umbes nii on alati olnud.
 
Üks paremaid puhtalt lõbusaid-humoorikaid jutte siin kogus, koos väikese jätkuvalt värske moraaliteraga immigrantide väärtuse kohta. Jutt jõudis ka Nebula auhinna kandidaatide sekka.
 
Ride a Tin Can (1970) 10/10
 
Jutustaja räägib sellest, kuidas tema ja ta kaastöötaja Holly Harkel said ootamatult teadusgrandi ühe kaduva tulnukarassi nimega Shelni (keda intelligentseteks ei peeta) laulude salvestamiseks.
 
On üsna karm, kuidas Lafferty uinutab lugeja valvsust igasuguste lõbus-humoorikate juttudega ja siis virutab sellise õudusega lagipähe. Kogumiku üks kahest parimast loost.
 
Nine Hundred Grandmothers (1966) 7/10
 
Proavituse väikeplaneedile saabub seltskond kaupmehi. Üks neist avastab, et kohaliku rahva väitel on kõik nende esivanemad elus aga nad ei taha lihtsalt enam kodust välja tulla...
 
Üks Lafferty kuulsaimaid lugusid. Ühest küljest nagu lihtne vigurijutt, teisest küljest on see aga lahe näide sellisest meta-naljast, kus lugeja avastab lõppu jõudes, et nalja tehti tema enda üle.
 
Land of the Great Horses (1967) 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Väga tugev lugu, eriti suured plusspunktid mustlasrahva kujutamise eest. On täitsa aru saada, miks see lugu legendaarsesse "Dangerous Visions" jutukogusse valiti.
 
Eurema's Dam (1972) 6/10
 
Inimkond muutub järjest targemaks, loo peategelane Albert on üks viimaseid rumalaid. Et maailmas hakkama saada, leiutab ta endale pidevalt abimasinaid.
 
Siin jällegi on idee üsna kulunud ja teostus on selline Lafferty hea keskmine, aga ei midagi erilist. Ma ei saa hästi aru, miks just see lugu Hugo auhinna võitis.
 
Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (1978) 7/10
 
Aurupungilik lugu geeniusest, kes leiutas televisiooni juba 19. sajandi lõpus ja hakkas oma näitetrupiga saateid tegema. Aga selle kõige taga on veel üks saladus...
 
Plusspunktid teenib lugu ägedast aurupungi kujutamisest enne žanri reaalset tekkimist. Samuti annab saladuse lahtikoorumine loole hea lisadimensiooni.
 
The Primary Education of the Camiroi (1966) 6/10
 
Lastevanemate kogu külastab Camiroi tulnukate planeeti, et vaadata, kas nende koolisüsteemist annaks midagi õppida.
 
Iseenesest tore lugu, aga kõik koolisüsteemi kohta käivad naljad on minu jaoks ikka hirmus kulunud.
 
Continued on Next Rock (1970) 9/10
 
Seltskond arheolooge teeb välitöödel kaevamisi ja nad leiavad asju, mida igasuguse loogika järgi ei tohiks üldse olemas olla...
 
Suurepärane lugu. Kes oleks osanud arvata, et Lafferty stiiliga suudab kirjutada ka sellise melanhoolselt kauni loo vastamata armastusest? Jutt jõudis muuhulgas ka Hugo auhinna kandidaatide sekka.
 
Sky (1971) 7/10
 
Unenäoline lugu seltskonnast, kes käib tegemas langevarjuhüppeid - aga siis proovivad nad saladuslikku narkootilist ainet...
 
Üsna tugev lugu, mis segab kokku natuke kunstmuinasjuttu ja natuke narkotrippi. Saan põhimõtteliselt aru, miks jutt Hugo auhinna kandidaatide sekka arvati.
 
Cliffs That Laughed (1969) 7/10
 
Pooleldi muinasjutt, pooleldi kõrtsijutt vürtsisaarte piraadikaptenist, tema poolt röövitud naisest ja tolle kättemaksust oma tütre kaudu.
 
Erinevate loojutustamise viiside põimumine ja lahknemine on päris muljetavaldav võte - juba ainult teostuse pärast võiks algajad kirjanikud seda lugeda.
 
Seven-Day Terror (1962) 9/10
 
Väikelinna lapsed leiutavad asjade-ära-kaotamise masina. Täiskasvanute jaoks järgneb hirmus segadus. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Kõige parem puhas huumor terve kogumiku peale. Ehedalt rõõmus ja hea.
 
Boomer Flats (1971) 8/10
 
Kolm Teadlast (seekord peaosas) lähevad otsima mõistatuslikke koletisi ja jõuavad väiksesse jõeäärsesse linna Boomer Flats.
 
Väga ilus mütoloogilise maiguga tekst. Natuke nagu H. P. Lovecrafti lugu Innsmouthist - aga helge ja kaunis, mitte sünge ja õudne.
 
Old Foot Forgot (1970) 6/10
 
Lugu arstist, kes on varsti suremas, kuid kes ikka veel oma praksises patsiente vastu võtab. Enamik patsiente on tulnukad, kes temaga nalja teevad.
 
Lool on oma sügavam mõte täitsa olemas, aga minu jaoks see eriti vastu ei kajanud - napilt positiivne üritus.
 
The World as Will and Wallpaper (1973) 10/10
 
Peategelane William Morris elab Maailmalinnas, kus kõik on kõigile tagatud. Keegi ei tunne puudust, igaüks töötab kus tahab ja palju tahab. Ühel päeval läheb ta rändama...
 
Jällegi näide Lafferty sügavusest. Huumori alt tuleb välja õudus ja kergluse alt viited filosoof Schopenhauerile ja metseen Morrisele. Kui autor mõtles lugu kirjutades ilmselt Ameerika ühetaolisusele, siis praegu kehtib see juba tervele maailmale.
 
Funnyfingers (1976) 8/10
 
Lugu tüdrukust, kellel on tavaline ema aga veider isa ja veel veidramad onud. Koolis kohtab ta aga ühte poissi ja noored armuvad...
 
Lihtsalt hea, nukralt südamlik ja ilus lugu. Au kogumiku toimetajale, kes selle pea tundmatu, algselt kuskil salmikus ilmunud loo üles leidis ja siia kaasas.
 
Thieving Bear Planet (1982) 6/10
 
Laevatäis uurijaid saabub planeedile, kus teatakse elavat veidraid väikeloomi, mis kõikvõimalikke ja -võimatuid asju varastavad.
 
Idee on täitsa hea, aga teostus on suhteliselt segane ja laialivalguv - ilmselt seetõttu, et kirjutatud autori loomeperioodi lõpus.
 
Days of Grass, Days of Straw (1973) 6/10
 
Peategelane avastab end korraga teistsugusest maailmast, mis on kuidagi katnud kõik tavalise kui udu või miraaž.
 
Täitsa toredasti kirjutatud Charles de Linti tüüpi linnafantaasia, aga tundelt jäi kuidagi segaseks ja kaugeks.
 
Eraldi võib veel välja tuua selle, et iga loo juhatavad sisse põhjalikud tekstid (kohati pea sama pikad kui lugu ise) ulmekirjanduse erinevatelt suurkujudelt. Säärane panteon, kes kõik end Lafferty fännideks tunnistavad, tekitab täitsa aukartust. Kogu kogumiku koostamist on vedanud Neil Gaiman, kes ise ütleb, et tänu Lafferty lugudele ta hakkas üldse tahtma kirjanikuks saada.
 
Hinnang: 9/10. Lisapunkt tuleb Jonathan Strahani toimetajatöö ja kõigi sissejuhatuste eest.
Teksti loeti inglise keeles

Dulcie Deamer
The Devil's Saint (1924)


Dulcie Deamer oli Uus-Meremaal sündinud, aga suurema osa elust Austraalias elanud luuletaja, prosaist, näitekirjanik, näitleja, ajakirjanik ja seltskonnategelane. Tema eklektilises maailmatunnetuses kombineerusid uskumised iidsetesse usunditesse, loodusemüstika ja ka skeptitsism maagiasse ning okultsesse. Ta kirjanduslik toodang sai tuntuks Herbert Wellsist mõjutatud ulmeliste kiviajal toimuvate juttude kaudu, mis olid paberile pandud küllalt noore tüdrukuna.
 
Romaani "The Devil's Saint" tegevus toimub ühiskondlikku korraldust ja elu-olu arvestades kusagil keskaegses Euroopas. Nõidade põletamine ei ole harimatu rahva seas sugugi võõras tegevus. Siin põimuvad armastus ja intriigid veidrate teadvuseseisundite ja üleloomulikuga. Väikelinna võimu tipus on krahv Arnold, kes on juba hulga aastate eest "ära pööranud" - ta on loobunud kõigist maistest lõbudest ja elab kui munk või pühak. Samas on tema elu midagi Jekylli ja Hyde'i sarnast - öösel liigub mees varjatud näoga linna underground'is, kurjategijate ja muu pööbli hulgas, kus teda tuntakse Isandana. Tal on eriline psüühiline võime allutada inimesi enda tahtele ja seda võimet kasutab ta satanistliku sekti juhtimisel. Tema päevane "mina" ei ole öisest kaksikelust teadlik. Tema uus abikaasa on temast noorem ja too heidab silma hoopis krahvi pojale, 20-aastasele rüütlile Gervaisile, kes aga võõrasemast eriti ei huvitu.
 
Sündmuste alguses saabub noor krahv sõjakäigult ja päästab linna lähedal metsas vägistajate küüsist 16-aastase Sidonia. Sidonia, peategelane, on nõia tütar. Ema - teadjanaise ja ennustaja - kombed on ka tütrele külge hakanud. Mingite rohtude abil oskab tüdruk end viia teadvuse tasandile, kus toimuvad nõidade ühised kihutamised taevavõlvil. Maises elus võivad need nõiad üksteist ka ära tunda, vähemalt selline mulje on jäetud. Gervais ja Sidonia armuvad teineteisesse, kuigi esimese kohtumise järel ei tea kumbki, kes tema armunu on. Õige pea satub aga Gervaisi võõrasema linnas situatioonile, kus nõia tütar vaib ründajate eest kaitset. Võõrasema otsustab tüdruku enda juurde lossi viia, et too valmistaks armujoogi, mis kasupoja isa uude abikaasesse armuma paneks. Armujoogi-intriig ei õnnestu, küll aga saavad kõrgklassist noor rüütel ja ühiskonna põhjakihist pärit nõia tütar Sidonia seeläbi teineteisega kokku.
 
Loo süžee on kuidagi frivoolne, ent see on kirja pandud küllalt põnevalt ja sisendusjõuliselt. Autori oskus kasutada sõna ja kujundeid on tähelepanuväärne. Pikad laused lõpevad enne, kui need jõuavad tüütuks muutuda, vältida on suudetud madalat keelt ja üleüldse tahaks väga kiita eriliste meeleseisundite kirjeldusi. Kahe positiivse kangelase - Gervaisi ja Sidonia - soodsal iseloomustamisel ei ole sõnu kokku hoitud, ent päris imalaks autor ei lähe. Tundub, et just nõia tütre kannatuste ja tema põlatud seisundi näitamine paneb talle kaasa elama ja tekitab kaastunnet. Teisalt mõjub loo viimane episood tuleriidal, kus noor rüütel viimasel hetkel kallima päästab (koos dramaatilise ia imena mõjuva äikese- ning rahehooga) justkui lati alt läbi jooksmisena. Kaldusin arvama, et asi lõpeb väga traagiliselt ja sellisel juhul oleksin ehk ka hinde 4 peale tõstnud. Kurb lõpp oleks romaani mõju kindlasti võimendanud.
Teksti loeti inglise keeles

Dennis E. Taylor
Heaven's River (2020)


Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.

Teksti loeti inglise keeles

Veiko Belials Joel Jans
Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013)


Väga hea idee - see nõukogude kakspoolsuse tasakaal ühes kosmoselaevas - ja mitte midagi muud. Ei ühtegi tegelast, keda ma piisavalt tunnetaksin, et talle kaasa elada. Üldse ei midagi, millele kaasa elada.
Ei, valetan: lõpus oli päris huvitav. Et mis Julia teeb ja kuidas olukord laheneb.
Selle ja hirmus hea idee eest saab rahuldava ära =P
Teksti loeti eesti keeles

Svjatoslav Loginov
Ljogkaja rabota (1983)


Sihuke kummaline jutuke, mille pointi võib kokku võtta fraasiga: vaat just sellepärast kosmoses malet ei mängitagi! 
 
Ühesõnaga -- päästemeeskond ripub kosmoses ja teeb väljakutseid oodates aega parajaks. Tuleb väljakutse, kõik nupud-kaardid-raamatud lendavad hunnikusse ja minek.
 
Asja iva näikse olema selles, et tasapinnaline kabeseis jääks terveks, ruumilised malenupud aga saavad sulguvate sahtlite poolt kõvasti kannatada... No kuulge, isegi 1983. aastal, mil see jutt ilmus, olid tasapinnalised malendid juba leiutatud!
Teksti loeti vene keeles

Terry Pratchett
The Long Cosmos (2016)


Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchett Stephen Baxter
The Long War (2013)


Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Viimne vastulöök (2014)

Raul Sulbi
Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)


Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Eesti ulme XXI sajandil (2020)


 

Ei ole see lihtne raamat – pagana raske ja edeneb aeglaselt. Sain Tähtede seisu läbi,  kui tuli välja otsida Trinity kogumik ”Unenägude jumal” ning paar juttu sellele lisaks lugeda. Sama lugu Belialsiga. Kogu maailma valgus ajendas mind kätte võtma samanimelist kogumikku ja uuesti nautima oma lemmikut ”Hoia end kullake, hoia end kurjast…” ja muidugi mitut järgmist. Sama hooga läksid ka kõik tuumapungi lood.    

Teiste autoritega polnud sugugi kergem – jalad kandsid iseenesest ulmeriiuli ette ja hakkasin tahes-tahtmata loetu kõrvale täiendust otsima.    

HOIATUS! Raamatut lugege vaid omal vastutusel. Varitseb oht lisa lugeda või – hoidku jumal! – koguni eesti ulmet juurde soetada. Hoida lastele kättesaamatus kohas!  

Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
The Time Machine: An Invention (1895)


The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Ian McDonald
Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan (2015)


Üheksateistkümnenda "Täheaja" viimane lugu üllatas. Kui kõik varasemad lood kujutasid endast hard-SF-i Veenusest sellisel kujul, nagu see planeet tänapäeva teadusele teadaolevalt on - põrgulike atmosfääritingimustega mürgine kõrb - siis McDonaldi lugu sobinuks pigem esimesse Veenuse-"Täheaega". Paralleelmaailm, kus Veenusel on inimestele sobilikud elutingimused ja ka kohalik mõistuslik ning mittemõistuslik elu. Toimuvad kosmoselennud, ent ühiskondlik korraldus Maal meenutab pigem 19. sajandit. Minategelaseks Iiri krahvinna, kes otsib Veenuselt oma juveelivargusega seostatud venda - üsnagi 19. sajandi seiklusjutte meenutav süžee.
Eksootilised ja rikkalikult värvikirevad maailmad on ulmes alati üks mu nõrkustest olnud ning McDonaldi lugu ei saa ma seetõttu kindlasti "viiest" madalamalt hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Jaak Herbst
Kui väljas levis surmalehka (2021)


Lühike jutt, kus esimeses pooles liigub nooruk kirvega teed rajades ebasurnute vallutatud linnaruumis, ja teises pooles näeme südantlõhestavat episoodi tema haige õega. Lool on mõnus pealkiri, aga sisu jääb mu meelest pealkirjale alla. Pigem näib see tekst peatükina millestki suuremast kui omaette üksusena. Lõpeb see küsilausega... tegelikult oleks pidanud jätkuma, et see küsimus ka vastuse saaks. Lõpp oleks pidanud olema intensiivsem, mõjusam. Sellisena jääb lugu pigem meeleolupildiks, kuigi jah, meeleolu loomine on vist enam-vähem õnnestunud.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
Võlupood (1966)


Vaevalt, et ükski "Võlupoe" lugudest ilmus selles kogumikus esmakordselt eesti keeles – kuigi "Kiirendaja" osas ma pole kindel –, aga siin on nad mõnusasti kättesaadavad (tiraaž 21000 – raamat peaks leiduma enam-vähem igas korralikus majapidamises) ja väga meeldivas tõlkes. Ütlemata head lood ja soe soovitus.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wells
Mees, kes võis teha imet (1930)


Mõlemad kogumiku lood on väga head ja vaimukad, aga tõlge on liiga eksperimentaalne (paistab, et Aaviku vaimus) ja muidu ka mitte just eriti õnnestunud. Kuna LUB-i formaat oli üsna range, siis võib ilmselt kahtlustada ka kärpeid. Eesti keele vahendusel Wellsi lühiproosaga tutvumiseks võiks kätte võtta "Võlupoe", mille tõlge on oluliselt lugejasõbralikum ja kus mõlemad siinesindatud jutud ka sees on.
Teksti loeti eesti keeles

Sean M'Guire
Beast or Man? (1930)


Sean M'Guire'i eluloolised daatumid ja pärisnimi ei ole teada. Tolleaegsest ajakirjandusest on leitud nupuke, kus mainiti, et ta olla endine õhujõudude ohvitser, kirjutanud teaduslikul tasemel raamatuid ornitoloogiast ja omavat suurimat linnumunade kollektsioooni Inglismaal. M'Guire'i nime alt on teada 3 romaani, millest veel üks - "Spider Island" (1929) - liigitub fantastikasse.
 
"Beast or Man?" kordustrüki (2009) eessõnas paigutab toimetaja selle lost race-tüüpi kirjanduse kategooriasse. Võib-olla on selle žanri piirid väga laiad (väidetavalt olla taolisi romaane ligi 3000), sest ise tahaks tõmmata paralleele pigem Tarzani-lugudega, kus kesksel kohal on ahvide poolt üles kasvatatud inimene, kellest saab loomakarja juht.
 
Lugu algab aastal 1880, kui Kameruni sõidab koos naise ja vastsündinud lapsega üks fanaatiline misjonär. Tekkinud konflikti tagajärjel misjonär tapetakse, samuti hävitatakse esialgu anonüümseks jäänud ründajate poolt kogu neegrite küla. Ainsaks ellujääjaks on misjonäri umbes 3-kuuline poeg, kelle ründajad kaasa võtavad. Loo põhiosa algab 50 aastat hiljem, kui miljonär John Passinger otsustab sõita Aafrikasse, et püüda kinni mõni elus gorilla ja tuua see kodumaale näitamiseks. Abiks palkab ta Aafrikas vilunud küti, kellel on sobiv nimi - Fearless. Saatuse tahtel satuvad nad samasse piirkonda, kus pool sajandit varem toimusud traagilised sündmused misjonäriga. Gorillade kinnipüüdmine osutub raskeks, sest näib, et inimestel on vastas peaaegu samaväärne kavalus ja intellekt kui inimestel, kuigi gorilladest sellist asja oodata ei tohiks. Ebaharilikult suur inimahvide koloonia on organiseerunud peaaegu nagu sõjavägi, tegutseb kaalutletult ja väljaõppinult ning halastamatult. Autori kõikenägev silm viib lugeja ka gorillade laagrisse, kus näeme distsiplineeritud ja organiseerunud ühiskonda kindlakäelise juhi käpa all. Lõpuks tulirelvadele alla andnud ahvide vägi purustatakse ja nende juht õnnestub haavatuna kinni püüda. Lahti rulluvad seosed 50 aasta eest kadunuks jäänud imiku lugu, inimese ja gorilla omavahelised paljunemised ja muu taoline.
 
"Beast or Man?" näib loona vähenõudlikule lugejale, see on naivistlik, tulvil must-valgel skaalal mõõdetavaid tüüpe ja mitte väga originaalne. Kõik nämmutatakse ette, lobisetakse lugejaga meie-vormis. Näiteks: "Over what happened then let us draw a veil. It is no business of ours and it cannot have been anything serious, for when the steward returned once more and entered the saloon, having paused for some time after his knock, they were standing one on either side of the table. It is true that they both seemed to be rather flushed and that Mary's hair was unwontedly ruffled for so early an hour, bit that again is no business of ours." (Armastuslugu, mida see seiklusjutt isaldab, on samuti küllaltki imal.)
 
Eessõnas tahab toimetaja näha seda romaani kui midagi erinevat tolleaegsest tüüpsüžeest, kus valgenahalist vallutajat Aafrikas nähakse positiivses võtmes kui looduse alistajat ja kultuuri toojat, mustanahalist aga kui metslast. M'Guire'i raamat olla justkui teistsugune. Minule sellist muljet ei jäänud. Soojalt suhtutakse küll gorilladesse, aga näiteks siis, kui valged jõuavad pärast rännakut laagrisse ja rõõmustaad, et pääseti "peaaegu kaotusteta", jäävad tükkideks rebitud 15 kohalikku pakikandjat justkui loomulikuks kaoks. Lisaks on ka teksti stiil väga tuim ja lihtsakoeline, ei saanud jätta tõmbamata paralleele keskkooliõpilase koolikirjandiga.
 
Ehk siis - tugeva ajastu pitseriga lihtsakoeline lugu, kirjanduslikult nõrgavõitu ja süžee mõttes ka küllaltki etteaimatav.
Teksti loeti inglise keeles