x
Päringule {"kuu"=>"2", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 47 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Krafinna
Elu jõud (2017)


Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Valendab üksik prooton (2017)


Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials J. J. Metsavana
Piisab, kui seinale kritseldad B (2017)


Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Mihkel Seeder
Ernst Meele Eesti (2017)


Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Kolmanda Reichi triumf! (2017)


Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Saatan Robert (2017)

Mann Loper
«See linn on meile kalliks maksma läinud» (2017)

Mairi Laurik
Jumala armulikkus (2017)


See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal
Kasuksepp (2017)


Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Vabavalla kaotamine (2017)


Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)


Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)

Jaagup Mahkra
Tarvaste tulek (2017)


Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov
Agent Kosmoflota (1986)

Isaac Asimov
Foundation and Empire (1952)

Isaac Asimov
Foundation and Earth (1986)

Clifford D. Simak
They Walked Like Men (1962)


Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
Lulu (1957)


Mõnus ajaviitelugu meeste ja naiste vahelistest suhetest, nii klišeelik, et lausa vaimustav. Lisaks olmedetailid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clifford D. Simak
Operation Stinky (1957)


Ma pisut eelarvustaja hinde tasakaalustamiseks panen "vìie". Lugu on meelelahutuseks kirjutatud ja nii tuleb seda ka võtta. Kas hakkame mõne Valteri karikatuuri juures ugisema, et see pole küllalt sügav & filosoofiline (kuigi tegelikult sageli on ;))?
Muide, esmakohtumine selle looga toimus mul umbes 74. aastal Eesti Raadio vahendusel ... kui keegi aitaks tollase kuuldemängu üles otsida, oleks kena. "Skunks on vähemalt kaine"...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

W. Michael Gear
The Artifact (1990)

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson
Orion Shall Rise (1983)

2.2018


 

"Orion Shall Rise" kuulub Andersoni Maurai-tsüklisse, mis on Eesti lugejatele tuttav kogumiku "Taevarahvas" nimiloo kaudu. Ühtlasi on käesoleva teose näol tegu selle tsükli ainsa romaanipikkuse tekstiga.
Maurai-tsükli tekstide tegevus toimub paarsada aastat pärast globaalset tuumasõda. Selles maailmas on supervõimuks kujunenud Maurai Föderatsioon, mida valitsevad Uus-Meremaa põliselanike maooride järeltulijad (mainitud saareriik jäi tuumasõjast otseselt puutumata ja maoorid elasid globaalse tsivilisatsiooni kokkuvarisemise valutumatult üle kui linlikuma elulaadiga valged uusmeremaalased). Mauraide eesmärgiks on ühelt poolt maailma oma käpa all hoida, teiselt poolt aga kannustab neid roheline mõtlemine ja soov hoida ära planeedi biosfääri kahjustavate tehnoloogiate taastekkimine (eriti on neil hambus muidugi tuumatehnoloogia ja ülepea on mälestus paari sajandi tagusest sõjast kõik selle tehnoloogiaga seonduva globaalseks tabuteemaks muutnud). Kogu see maailm on küll märksa keerulisem ja oma rolli etendab siin ka Skyholm - tuumasõja üleelanud mehitatud stratosfääriõhupall, mis on juba sajandeid taevas hõljunud ja mille kunagise meeskonna järeltulijad kontrollivad suurt osa Lääne- ning Kesk-Euroopast. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab kohati 20. sajandile, ent näiteks Prantsusmaa on langenud tagasi umbkaudu keskaegse ühiskonnakorralduse juurde.
Romaani sündmustiku käivitajaks on Loode Unioon - tänapäeva Loode-USA, Lääne-Kanada ja Alaska territooriumidel asuv libertaanliku ühiskonnakorraldusega tehnokraatlik ühiskond, mille elanikel on kavas "keelatud" tehnoloogiaid arendada ja mauraide poolt globaalselt pealesurutud "loodussäästlikku" tagurlust ignoreerida. See viib sõjani mauraidega, mis lõpeb Loode Uniooni lüüasaamisega ja rahulepinguni, millega kehtestatakse Loode Unioonile tehnika arendamise piirangud. Rühmitus nimega Hundi Loož jätkab aga ka pärast sõja lõppu salajast tuumatehnoloogia arendamist, käivitades põraandaluse Orioni Projekti, mille eesmärgiks on muuta kogu maailma...
Romaanis on õige mitmeid olulisi tegelasi ja selle tegevus toimub maailma ei paigus, ent peategelaseks võib lugeda Talence Iern Ferlayd, Skyholmi meeskonnaliikme ja Prantsuse aristokraadi tütre sohipoega, kes suureks saades ise Skyholmi meeskonnaga ühineb, ent ootamatu reetmise tõttu sealt põgenema peab. Teiseks oluliseks tegelaseks on kindlasti Ronica Birken, Loode Unioonist pärit neiu, kelle isa on hukkunud sõjas mauraidega ja kes Hundi Looži salaagendina Orioni Projekti heaks töötab.
Teose sündmustik kulgeb algul üsna aeglaselt - tutvustatakse tegevusmaailma ja tegelasi. Mingil hetkel muutub sündmustiku kulg aga vägagi hoogsaks ja lõpupoole tundub, et teos on kirjutatud vähemalt osalt mingi üldlevinud valemi järgi: apokalüptiliste tagajärgedega otsustav võitlus enne lõppu ning sellele järgnev.
"Orion Shall Rise" pole üldsegi paha raamat - tegevusmaailm on huvitav, samuti probleemid, mida romaan käsitleb. Maksimumhinnet ma sellele teosele siiski anda ei saa, sest mõned asjad hakkasid häirima.
Mõnevõrra venivat sündmustikku (eriti romaani alguses) sai ülalpool juba mainitud. Romaani teine pool läks kuidagi teise äärmusse - peategelaste Ierni ja Ronica hullumeelne tõmblemine ning täiesti jaburana tunduv tegevus, lisaks veel veidi siirupisena tunduv jutlustamine inimarmastusest ning maailma paremast tulevikust.
Teiseks - võib-olla olen ma lugejana veidi liiga küüniline, ent kogu see sajanditetaguse tuumasõja tagajärgede ja üldise ebavõrdsuse all kannatav maailm tundus kuidagi liiga roosilise kohana. Suure südamega mauraide muretsemine planeedi biosfääri pärast, laialtlevinud Maaema-kultus ehk niinimetatud Gaia hüpotees organiseeritud religiooni kujul ja seda praktiseerivate mongide (tuumasõja järel Põhja-Ameerikasse välja rännanud venelaste, hiinlaste ja mongolite järeltulijate) looduslähedus, teadmislembus ja leebe suhtumine orjadeks muudetud endistesse USA kodanikesse, peategelaste õilsus ja ennastohverdavus ideaalide nimel...Võiks arvata, et selline postapokalüptiline maailm on tegelikult märksa julmem ja küünilisem koht.
Kokkuvõttes võib öelda, et romaan meenutab väga mõnd Hayao Miyazaki joonisfilmi - on ulmeline tegevusmaailm, armastuslugu, hoogne madin erinevate õhu- ja veesõidukitega ning ökoteemad. Viimastest olulisemaks näib Anderson siiski pidavat inimkonna tehnoloogilist progressi.
Teksti loeti inglise keeles

Clifford D. Simak
Founding Father (1957)

Clifford D. Simak
A Death in the House (1959)

Clifford D. Simak
The Goblin Reservation (1968)


Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Grigori Adamov
Taina dvuhh okeanov (1939)


Ah, olge nüüd. Meenutagem kõigepealt raamatu ilmumise aega -- kõige magusamat enne Venemaa kallaletungi Saksamaale (või, noh, ajaliselt ju vastupidi). Mismoodi oleks saanud kirjutada inimene, kes tahtis rääkida midagi meresügavustest, midagi tehnikast ja midagi puhtast fantaasiast, lisamata sinna kangelaslikke nõukogude inimesi nende puhaste mõtetega? Raamat on niivõrd igasugu gädžeteid täis, et mäletan, kuidas poisina seda neelasin ja ootasin, millal järgmine ette söödetakse. Ahjah, ja väitele, et see olla peaaegu kõige nõrgem raamat Seiklusjuttude sarjast, ei olegi vaja vastu vaielda. Piisab mõne pealkirja toomisest: "Eršoti kraater". "Trini". Noh, ja isegi "Polaarunistus". P.S. Ma ei tea, kas Adamov seda just nii kavatses, aga isegi lapsena seda raamatut lugedes oli mul Gorelovist kole kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
City (1952)


Mul on Simakiga üldse kummaline suhe. Ma loen teda, ütleme, viie parema fantastikakirjaniku hulka kuuluvaks. Kuid kuigi suur jagu tema teoseid on säärased, mida lugedes olen "õnnest märg", nagu üks mu naistuttav kunagi ütles, on tal ka mitmeid selliseid, mis minus ühtki keelt ei liiguta. Ja kahjuks kuulub ka "Linn" nende hulka. Mis ei tähenda, et ma ei soovitaks seda lugeda, ilmselt on asi sobivas või sobimatus peakujus. Mul oli veel see tüsistus, et ma sain "Deserteerimist" lugeda paarkümmend aastat enne tervet raamatut, ja see jättis vägeva mulje. Erinevalt ülejäänust. Ja veidral kombel -- kuigi ma hindan Simakit Bradburyst palju kõrgemalt, on "Linn" "Marsi kroonikatega" sarnane olles Bradbury loomingust kehvem. Kõik see annabki kokkuvõttes "rahuldava".  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Miljard aastat enne maailmalõppu (1987)


Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Za milliard let do kontsa sveta (1977)


Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Hištšnõje veštši veka (1965)


Kohutavalt hea raamat. Ses mõttes, et kohutav. Ja hea. Minu arvates haakub Lemi "Tagasitulekuga tähtede juurest". Näidates, et see, kui me Väikese Inimese elu paremaks muudame, ei tähenda sugugi, et Väike Inimene sellest paremaks muutub. -- Või, nagu Rumata mängis mõttega kirjeldada tuleviku Maa ühiskonda Arkanari elanikele ja kujutles, mida öelnuks don Sera: "Jah, kõik see on muidugi väga ... phee..een, aga kuidas seal naistega lood on?" Teisalt ei jäta raamat ka lõpliku lootusetuse muljet. On imepisike võimalus, et kui inimkonna ette kerkivad uued RASKED ülesanded, saab meist veel asja. Nagu sai kuuekümnendate Ameerikast John Kennedy juhtimisel... A' lihtsam võimalus on muidugi olemasolevate mõnude nautimisse sukelduda ja edasiminek unustada. Olgu, võiks veel palju arutleda, aga ma ootan, kuni teie kõik ka selle raamatu olete läbi lugenud ja mulle vastu vaidlema hakkate. P.S. Amatöörtõlkijana tahaksin eestindatud teose pealkirja nähes kadedusest mööda seina üles ronida.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
The Last Question (1956)


Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Karolina Tulp
Üle joone (2017)


Lugu jutustab meile Claudia Förck, kes on kuueteistkümneaastane ja peab end tavaliseks inimeseks. Lugejale avanevas (aga väga viletsalt avanevas) ühiskonnas on inimesed jagunenud kaheks: tavalised ja hübriidid. Hübriidid on poollibahundid, poolvampiirid. Nende võime muunduda tekib umbes täisealiseks saamisel. Hübriidid on heledate juuste ja siniste silmadega, tavalised inimesed tumedamate juustega. Elatakse lahus, aga lähestikku - kahte sorti rasse eristab valve all olev joon, mis on siiski suhteliselt lihtsalt ületatav. Samas on joone ületamine ja teise rassiga suhtlemine karmilt karistatav. Rassid ei erine peale moondumisvõime teineteisest kuigivõrd, hübriidid on ehk natuke sõbralikumad ja avalamad. Miks nad eraldi elavad, ei ole päris selge. Hübriidid ei ole tegelikult verejanulised.
 
Millisel aja- ja ruumijoonel see maailm asub, pole päris selge. Tegelaste nimed on rahvusvahelised, aga korra mainitakse ka kedagi Tõnist, peategelane nimetab ühe korra jaanipäeva ja veel keegi kasutas sõna "davai".
 
Koolis pigem tõrjutud tüdruk Claudial tekib kontakt teisel pool joont elava hübriidpoisi Robiniga. Poolkogemata ületatakse kogukondi eraldav joon ja muututakse tagaotsitavateks. Selgub, et on teisi linnu, kus kaks rassi elavad koos, ja siis on veel metsa põgenenud noortekambad, kus ka vahet ei tehta. Claudia ja Robini põgenemine vallandab üleüldise mässu, mis päädib vana ühiskonnakorralduse lõpu ja sõbraliku kooseluga.
 
"Üle joone" on omakirjastuslik teos, mida poodidest hetkel ei leia, küll aga raamatukogudest. Saan aru, et autor on alles keskkoolitüdruk ja see on tema esimene avaldatud teos. Ilmselt tulenevad kõik teose puudused autori õrnast east ja kogenematusest. Tegelikult on see nii vilets lugu, et ma ei viitsi õieti üksipulgi lahkama hakatagi. Väljajoonistamata maailm, infantiilselt käituvad inimesed (pean silmas eelkõige täiskasvanuid, sest lapsed peavadki olema lapsed), naeruväärsed süžeekäigud, hüplik tempo, abitu kompositsioon jne. On ka aru saada, et autor ei jaga suuremat reeglitest, eelkõige põhjalikkusest, millega tuleks ühte omailma üles ehitada. Kui pidevalt tekivad küsimused "Kuidas nii?" ja "Miks?", siis peaks oskama neid ette bäha ja anda vastused, kas või lühikesed.
 
Keeletoimetaja puudumine torkab valusalt silma: pidev ajavormide vale vaheldamine, suurtähtede puudumine lause alguses, tüpograafiline sigrimigri (jah, mõttekriips tuleb panna kahe tühiku vahele ja mitte poolituskriipsuna, vaid selle pikemana) jne. Aga ega keeletoimetaja poleks saanud aidata sisuliste hädade juures. Minu meelest oleks võinud selle avaldamisega oodata, lasta lugeda mõnel kirjandusteadlikumal täiskasvanul ja siis vaadata, et kas ikka tasub avalikkusele pakkuda. Võib-olla loevad autoriga samas vanuses inimesed seda lugu vähem kriitiliselt, ei tea. Täiskasvanutel on romaanis marginaalne tähendus ja ilmselt on potentsiaalne lugejaskond teismeliste vanuseklassist.
 
Tekst algab lk-l 7 ja lõpeb lk-l 164. Formaalsest näitajast hoolimata võib "Üle joone" siiski jääda lühiromaani mõõtudesse.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Gene Wolfe John Varley
Doktor Surma saar / Barbiemõrvad (2012)


Ostsin selle kogumiku aastaid tagasi Estconilt aga mitmesuguste asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see lugemata ja sattus vahepeal isegi pööningule. Nüüd tuli ette haruldane hetk, kus oli vaja lugemist juurde otsida - niisis kaevasin selle välja ja töötasin läbi.
 
Kahjuks alustasin lugemist vale kaane poolt - Gene Wolfe esimene lugu, Doktor Surma saar, polnud eriti ulme, pigem mingi narkolaksu kirjeldus ning peletas mind uuesti raamatu juurest eemale. Lugesin selle asemel hoopis olmekirjandust. Kui end taas kokku võtsin, siis edasi läks juba pisut paremaks. Ma ei suutnud küll - nagu varemgi Gene Wolfega juhtunud on - lugudest erilist mõtet leida, kuid vähemalt loetavus, kas siis kaasahaarava maailma kirjelduse näol või lihtsalt lobedalt kulgeva seikluse tõttu, oli olemas. Kõige rohkem meeldis mulle kogumiku sellelt poolelt Tsikuraat - kaasahaarav, põnev ja terviklik lugu.
 
Gene Wolfega lõpetanud, pöörasin raamatu teist pidi ja Barbiemõrvade esimestest lehekülgedest peale oli selge, et sealt oleks pidanud alustama! Autor on loonud vägagi põneva düstoopia (?) ning selles veidras maailmas kulgev veelgi veidram krimilugu haaras vägagi kaasa. Tõsi, lõpplahendus oli pisut banaalne, kuid maailma kirjelduse eest saab lugu oma neli tärni ära.
 
Teine John Varley lühiromaan, Vajuta ENTER, tekitas vastakaid tundeid. Lugeda oli vägagi põnev ning autoril õnnestus mind lahtirulluvate sündmuste keerisega täielikult kaasa tõmmata. AGA mina seda küll ei tabanud, milles peitus selle jutu iva? Oli see siis nüüd hoiatusromaan? Aga mille eest hoiatati? Võib-olla on vastus nii lihtne, et ma ei taha seda aktsepteerida? Igatahes lootsin lõpust midagi enamat, midagi sügavamat.
 
Kokkuvõtteks - täiesti asjalik kogumik ning mõnda juttu loeks ehk tulevikus ülegi.
Teksti loeti eesti keeles

Vadim Šefner
Latšuga dolžnika: Roman slutšainostei, neostorožnostei, nelepõhh krainostei i nevozmožnostei (1983)


Kui sa tervet lugu ei jõua läbi lugeda, loe pool. nii ma tegingi. Kuskil poole peal läks lugemise isu järsku pealt ära. Lugu ise on sellest, et leitakse mingi tulnukate jäetud anum, milles olev vedelik tuleb kuute ossa jaotada ja kes oma osa ära joob, elab miljon aastat. Seletatakse ära peategelase elukäik 20 sajandi 60 ndatest kuni ta 23 sajandil kosmoselennule võetakse. Muide romaan on samanimelise  8- osalise seriaali aluseks.
Teksti loeti vene keeles

W. Michael Gear
Forbidden Borders #3: Countermeasures (1993)

Triinu Meres
Lihtsad valikud (2017)


Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
Dark State (2018)


Tõenäoliselt ei alusta keegi mingi sarja lugemist kaheksandast osast. Sest just kaheksandana või siis teise põlvkonna teisena see raamat vürstkaupmeeste sarja kuulub. Ja et toimuvat mõista, peaksid ka eelmised osad loetud olema. Kui on, siis veereb tuttav sündmustik mõnusasti edasi.
Õigupoolest koosneb raamat küll kahest osast. Umbes kümnendiku mahust moodustab lisa, kus autor valgustab pikalt ja igavalt selle ajaliini kujunemist, kuhu Miriam omal ajal klanni viis, kui usa lennuvägi nende ajaloolise kodumaa aastatuhandeteks hiilgama pommitas. Alates umbes sellest, et kui Charles Stuart poleks 1745 tunginud Inglismaa kallale vaid piirdunud enda kindlustamisega Šotimaal. Kogu selle alternatiivajaloo võib vabalt ka lugemata jätta. Mingi senisest selgema ettekujutuse see kirjeldatud maailmast küll annab ja küllap leidub ajaloohuvilisi, kes naudivad just lisas toodud mõttekäike.
Romaani sündmustik toimub aastal 2030 ehk siis miski veerand sajandit pärast seda, kui Briti impeeriumist sai Ameerika vabariik, mis hõlmab nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat. Maailma teine suurjõud on Prantsusmaa (pealinnaga St Peterburgis), mis hõlmab suurema osa Euraasiast. (On veel mõned tähtsusetud väikeriigid nagu Hispaania, Holland, Türgi ja Itaaliad.) Kukutatud Briti monarhi poeg ja pojatütar on maapaos St Petersburgis, samune tütarlaps on meheleminekuikka jõudnud ja kihlub prantsuse kuningaga, kuid kavatseb klanni abiga Ameerikasse kolida. Ameerika esimene eluaegne president on suremas ning erinevad fraktsioonid valmistuvad võimuvõitluseks. Miriami tütar Rita heitleb kahe maailma vahel - nö. meie ajaliin on ta värvanud spioneerima, siin on tal lesbipartner ja Ida-Saksa kasuvanaisa, seal bioloogiline ema, hulk sugulasi ning üllatav arusaam, et kui ta ema oli mingil ajal kuninganna, siis oleks tema ju nagu printsess, mis siis, et olematuks muutunud maa oma.
Veel leiavad mõlemad ajaliinid üha uusi, pealtnäha küll asustamata ajaliine, ning torgivad asju, mida ei peaks torkima. Lühidalt: autoril on tehtud kõik ettevalmistööd, mis lubavad järgmises osas suurejoonelist katastroofi.
Vürstkaupmeeste esimestes osades andis Stross põneva tegevuse taustal ülevaate erinevate majandusmudelite toimimisest, nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. See oli konkreetne ja huvitav. Nüüd on taustal poliitika, totalitaarsete riikide sunnivahendid ja muu ebahuvitavam kraam. Aga haaravalt jutustada Stross ikkagi oskab.
Teksti loeti inglise keeles

W. Michael Gear
Forbidden Borders #2: Relic of Empire (1992)


Esimesest osast tuttavad militaar-poliitilised mängud jätkuvad täie hooga edasi. Kes tahab kogu kesta sisse surutud inimkonna üle võimu saavutada, kes tahab inimkonda ühendada, mitte võimu nimel, vaid, et koos kestast välja rabeleda. 
Teksti loeti vene keeles

W. Michael Gear
Forbidden Borders #1: Requiem for the Conqueror (1991)


Sellised militaar-poliitilised mängud. Mingid teised on inimkonna surunud nagu mingi kesta sisse elama, kust tähelaevad välja galaktilistele avarustele ei saa füüsiliselt lennata. Seal kesta see käib võitlus ülemvõimu nimel. Põhimõtteliselt kaks impeeriumi ja punt kompanjone, keda siis impeeriumid püüavad enda poole sõdima meelitada. Teised, need, kes inimkonna piiridesse surusid (planeet Maa jääb kestast välja ja on muutunud üsnagi unustatud legendiks, mille tõepärasuses kõik kahtlevad), paigutasid ühe planeedi sügavusse superpuper kompuutri jälgimaks inimkonna tegevust enesehävitamisel, mille poole too hirmsasti püüdleb. Kompuutriga tegeleb veel üks omaette punt inimesi, kes ka kogu mängus aktiivselt osaleb. Kokku siis neli jõudu, kes omavahel intriigitsevad ja militaar-poliitilisi mänge mängivad.
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Pelevin
Tšapajev i Pustota (1996)

Markus Vetemaa
Valgelinnu maailm (1999)


Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles

Brandon Sanderson
Steelheart (2013)


Noorteromaan, mille tegevus on paigutatud postapokalüptilisse Ameerikasse. Triloogia esimene raamat. Peategelaseks on orvuks jäänud noormees, kes ihkab kättemaksu perekondlikel põhjustel. Raamatu esimene pool oli täiesti loetav ja teine pool suhteliselt loetav, ning lõpp lahja. Hea oli see, et peategelasel oli eesmärk ja kuni raamatu keskpaigani tundus, et tal on ka plaan, kuidas eesmärki teostada. Pärastpoole selgus, et tal on küll natuke infot kogutud ja mõned head mõtted, aga plaani kui seesugust ei ole. 
Teksti loeti eesti keeles

Naomi Novik
Uprooted (2015)

Andrzej Sapkowski
Chrzest ognia (1996)


Millegipärast oli sarja kolmas romaan minu jaoks veidi igavam ja kergelt nõrgem, kui eelnevad. Põhjus võib peituda pikas quest'i kirjeldamises või ka liigses madinas, kuid tegemist ei ole sellest hoolimata halva fantaasiaraamatuga. Lõpp - ja tegelikult kogu viimase peatüki vorm - mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Patrick Süskind
Das Parfum (1985)