x
Päringule {"kuu"=>"12", "amp"=>nil, "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 96 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Meelis Friedenthal
Vinguv jalaluu (2018)


Meelis Friedenthali jutt «Vinguv jalaluu» mõjus samanimelises originaalantoloogias üsna kummaliselt. Justkui oleks pioneeride tuppa, kus parajasti põlevilsilmi arutatakse homse luuremängu süžeed ja teise rühma lipu varastamist, sattunud asjasse puutumatu, tõsise ja mõtliku olekuga täiskasvanu. Nii palju erineb ta kõigist teistest Kreutzwaldi-kogumiku paladest.
 
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
 
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
 
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
 
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.
Teksti loeti eesti keeles

Brandon Sanderson
Legion: Lies of the Beholder (2018)


Tegemist on kolmanda ja omamoodi triloogiat lõpetava looga Legioni tsüklist, mille kohta Sanderson ise on öelnud, et ta lähitulevikus tõenäoliselt Stephen Leedsi toimetamiste juurde tagasi ei pöördu. Raamat ise on lühiromaani pikkusega ja ilmus üheaegselt nii eraldi teosena kui koos kahe esimese Legioni jutuga kogumiku formaadis (tasub soetada just see versioon, kuna kogumik on vaid pisut kallim kui eraldi raamat).

Stephen Leeds on Leegion. Ta põeb veidrat vaimuhaigust, mis on ta isiksuse lõhestanud erinevateks täiendavateks minadeks, kes on tajutavad vaid talle ja tema teistele egodele. Iga tema aspect on mingi valdkonna spetsialist ja üheskoos moodustavad nad supergeeniuse: J.C. on klassikaline märulikangelane kes ulatab abikäe siis kui asjad lähevad füüsiliseks, Tobiase pädevusvaldkonnaks on ajalugu, Ivy on psühhiaater, jne.

“Legion: Lies of the Beholder” lahkab Leedsi aspektide olemust, nende tekkimist ja kadumist. Läbivaks teemaks on lisaks digiajastu, täpsemini virtuaalne reaalsus ning kuidas see haakub tema vaimse olukorraga. Raamat ei nõua otseselt eelneva kahe looga tuttav olema, aga see on rangel soovituslik, kuna neid refereeritakse jooksvalt ning korra tuleb mängu isegi esimesest raamatust tuttav fotoaparaat.

Personaalselt meeldis see raamat mulle tõenäoliselt kõige rohkem, olles vähemalt sama hea kui esimene ja oluliselt parem kui teine. Viis, kuigi väikese miinusega — jutt libises liiga kiirelt ühelt teemalt teisele ning oleks võinud natuke rohkem asju süvitsi lahata.

Teksti loeti inglise keeles

Tove Jansson
Shopping (1987)


Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Fevre Dream (1982)

Martti Kalda
Püha Miikaeli katsumine (2018)


Kuna see jutt on juba kurikuulsaks saanud, võtsin selle graafikuväliselt üle lugeda, et oma silmaga näha, kas siunamine on õigustatud. Kui jätta kõrvale häiriv ja tüütu - aga autorile ilmselt oluline lausestiil (kahtlustasin korraks ägedat komafoobiat, aga neid siiski ka esineb...), on jutu põhihädaks selle etteaimatavus. Enne esimese seksistseeni lõppu oli loo lõpplahendus ennustatav ja edasist lugemist saatis lootus, et autor on ehk siiski mõne kavalama puändi leidnud. Ei olnud. Jutt koosneb madalama otsa kirjandusteoste klišeedest, mis on vormistatud ilmse kirjutamisoskusega (kuigi - taaskord tuleb mainida häirivat lausete-eksperimenti...)
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Meristepidu (2018)


Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)


Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tove Jansson
Kvinnan som lånade minnen (1987)


15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Tove Jansson
Sent i november (1970)

Isaac Asimov
Foundation`s Edge (1982)


Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)


Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Dennis E. Taylor
The Singularity Trap (2018)


Päikesesüsteem 22.sajandil. Eksisteerib (ilmselt mingis mõttes ÜRO edasiarendusena) United Earth Nations, millele sekundeerib Sino-Soviet Empire. Merkuuril, Kuul, Veenusel, Marsil, Jupiteri ja Saturni kuudel on teadusbaasid, samuti mõned testkolooniad. Kosmoses majandatakse usinasti - seal on mõlema suurvõimu sõjalaevastik, on turismi ja loomulikult on asteroidikaevurid. Maal on asjad kehvasti - ülerahvastatus, tänasega võrreldes veelgi rohkem pekkis ökosüsteemid, elukallidus on üle mõistuse, elukvaliteet paljude jaoks väga kehva. Niivõrd kehva, et kaevanduslaevale tööle minek on isegi võrdlemisi majanduslikult mõistlik valik. Seetõttu peategelane Ivan Pritchard ongi sebinud end kaevanduslaeva Mad Astra meeskonda ja läheb värske rohelise iduna oma elu esimesele kaevandusretkele. 
 
Ilma eriliste spoileriteta olgu siis öeldud, et kunagi ajastuid tagasi on miski kõrgtsivilisatsiooni automatiseeritud kosmosesond jätnud päikesesüsteemi oma "saadiku", et kui siin peaks arenema intelligentne rass, siis ootaks neid ees kohtumine. Mad Astra kapten on rahalistes raskustes ja nad vajavad hädasti, et neil õnnestuks asteroidivööst leida mõni maavaraderikas kivikamakas, mille siis mõni suurkorporatsioon ära ostaks. Alguses ei lähe neil sugugi hästi. Siis aga... Nad sattuvad asteroidile, mis on nii uskumatult rikas maavaradest, et ka ainult ühe osa saagist saavad meeskonnaliikmed on hoobilt miljardärid. Aga... Juhtumisi tuvastavad nad oma asteroidijuraka ümber tiirlemas mingi väiksema kivikillu, millelt tuvastatakse anomaalia. 
 
Minnakse seda anomaaliat siis uurima ja Ivan näpib seda ning "anomaalia" kargab talle kallale. Või nii alguses tundub. Edasi läheb kõik mingis mõttes tüüpilist rada: meeskond isoleerib Ivani, anomaaliaga väike asteroidikild lükatakse oma varanatukese juurest süvakosmosesse, asjasse sekkuvad ICDC - nakkushaiguste kontrolli keskus - ja sõjavägi. Selgub, et anomaalial on omad eesmärgid. Ivan hakkab muunduma millekski teistsuguseks. 
 
Kulminatsioonina tuleb muidugi päästa terve inimkond.
 
Ideede poolest on siin siis mängus Fermi paradoks, Drake'i valem, Suured Filtrid, mis takistavad tsivilisatsioonidel mingist tasemest kaugemale arenemist. Spoilerina olgu veel öeldud, et romaani pealkiri viitab ühele sellisele filtrile. 
 
Kokkuvõttes on mõnus, kerge lugemine. Häirima jäid mõningane pinnapealsus, pärast esimest kolmandikku läks tempo alla, mis küll õnneks viimases veerandis jälle ülespoole keris. Netiavarustes leiab arvustusi, mis heidavad ette tegelaste ebaloogilist käitumist; noh, inimesed käituvadki tihti ebaloogiliselt kõigi teiste, välja arvatud nende endi meelest... Olgu siis põhjuseks puudulik info, segavad emotsioonid või mis tahes. Kusjuures neid loogika (masina loogika vs inimese loogika) küsimused on ka romaanis lahkamist leidnud. Samuti eneseteadlikkuse ja üldse inimeseks olemise küsimused. 
Teksti loeti inglise keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)


Lugesin seda Kvesti vahetult pärast Bergi "Kombinatsioon kolme kaardiga" lõpetamist. Kaks questi, kaks täiesti erinevat lähenemist asjale ja mis siin pattu tunnistada - Veskimehe Kvest meeldis mulle ikka jupi maad rohkem kui Bergi quest...
 
Kusagil tsivilisatsioonis asub Tsoon, mille keskmeks usutakse olevat soovide kivi (miski alla kukkunud taevakivi), mille juurde teatud segastel põhjustel arvutimängulikke rännakuid sooritatakse. Kvesti (kuesti?) käigus selguvad ka Tsooni tegelikud tagamaad ja selle olemus.
 
Mis ma oskan öelda? Lugu on silmnähtavalt kiirustades kirja pandud, sõnakorduseid oli amatöörlikult palju ning kirjastiil ei olnud eriti Veskimehelik. Samas loo lahtirullumine ja teatud karakterite käitumismallid olid siiski autorile omased. Müsteerium oli olemas, ulme oli olemas, piisav kogus vastuseid koorus samuti loo käigus välja... Hea lugemiselamus, mis keelelise külje tegelikult tagaplaanile lükkas.
 
Nüüd aga punktidest:
Ma oleksin loole tegelikult pannud maksimumpunktid, kui autor oleks
a) suutnud enda "kiiksudest" hoiduda ning lahendada loo kulminatsiooni kuidagi muud moodi. Praegusel juhul aga tundub vägisi, et "Veskimehe Porno"(tm) toodi loo sisse lihtsalt vesimärgina või (tm) märgistusena nagu paljad naised tema romaanide kaantel.
b) suutnud mõelda välja midagi originaalset. Antud juhul on Kvest konkreetselt sama lugu nagu oli Svjatoslav Loginovi "Kvest", lisaks on tegevusse süstitud tubli annus Westworldi, Dark Towerit ning Annihilationit. Kogu tsoon on aga nii algupärases Kvestis, kui ka Veskimehe Kvestis Stalkeri pärusmaa...
Niimoodi tagantjärgi mõeldes oligi originaalne osa antud loos vaid Veskimehe TM.
Aga kuna ma ise pole originaal Kvesti lugenud ja nägin vaid sisututvustust, siis võtan Veskimehe Kvesti eraldi lugemiselamusena. Sellest kõigest eelnevast koorubki kokku neli suure miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuest (2018)

Lew R. Berg
Kombinatsioon kolme kaardiga (2018)


See, mis antud loos oli hea, on loo kulgemises jäänud kahjuks teisejärguliseks ning see, mis võiks ühe ulmeloo puhul olla kõrvaline, võtab enese alla üle kolmveerandi kogu jutust.
 
Kombinatsioon kolme kaardiga on justkui kolm lugu üheks kompotiks väänatult - on suhtedraama, kus lahatakse suhteid peategelaste ja nende naiste vahel, peategelaste ja pahalase vahel ning peategelaste endi vahel. See osa loost hõlmab julgelt pool kogu jutustusest. Järgneb indianajones'lik aardejaht koos kohustuslike salauste ja peidetud lõksudega. Ning alles päris loo lõpus saame väikese annuse ulmet, kui peategelastel tuleb episoodiliselt tegemist teha amorfsete eluvormidega, kes tulevad ei-tea-kust, teevad ei-tea-mida ning valdavad ei-tea-kui-võimsaid relvi.
 
Halb lugemine just polnud, ent samas polnud ka midagi erilist. Lugege Kuningas Saalomoni kaevandust või vaadake mõnda Indiana Jonesi filmi ning kujutage ette, et tegevus toimub kuskil võõral planeedil. 
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp
Hinged kuuluvad masinatele (2018)


Loo idee oli päris vahva, moraalsed-eetilised dilemmad annavad alati sügavust juurde. See meeldis. Stiililiselt oleks võinud aga väheke rohkem pingutada - nullpunktimootorid, ruumihüpped ja siis - vintpüss, releed, kooliõpikutest lugemine... Ime, et nad veel lauatelefoni ei kasutanud või pastakaga märkmeid paberile ei sirgeldanud :P

Teksti loeti eesti keeles

Jack Finney
From Time to Time (1995)


25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Hannu Rajaniemi
The Quantum Thief (2010)


Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
Cthulhu kutse (2017)


 
Kogumikus on 19 HPL teksti, millest kolmele (Koer, Kummaline kõrge maja udus, Pickmani modell) on see esmailmumine eesti keeles. Ülejäänud lood on varem ilmunud kas Marduses, Pimeduses sosistajas, Süngetes varjudes, Varjus aja sügavusest, Liivimaa Kulleris või Reaktoris. Dunwichi õudus on ilmunud Põhjanaelas, kuid mitte terviktekstina. Tegemist võiks olla kirjaniku ühe eluperioodi tekstidega, nagu koostaja järelsõnas mainib. Nimelt olevat Cthulhu kutsesse koondatud HPL elu viimase 11 aasta olulisemad tekstid. Kõik pikemad tekstid kogumikus ongi kirjutatud sel ajavahemikul. Seda aga ei saa öelda lühemate tekstide kohta, mis sageli on kirja pandud varem.
 

 
Kogumikus ilmunud lugude tegevus toimub enamasti Uus-Inglismaal, mõnikord Euroopas, Atlandi ookeanis või mujal. Sage motiiv on kogukonna allakäik. Ka inimese vaimset murdumist või teisenemist tuleb tihti ette.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ivan Jefremov
Pjat rumbov (1944)


Kogumiku eestikeelse (aga võimalik, et ka venekeelse) väljaande kirjastuse-poolne eessõna algab lausetega "Käesolev juturaamat pole kirjutatud kutselise kirjaniku poolt. Niisugune õiendus pole tarvilik selleks, et kuidagiviisi õigustada raamatu kirjanduslikku taset, vaid selleks, et selgitada selle mõningaid iseärasusi." Ühelt poolt pani see mind esitama endale küsimuse, kas see Jefremov on ikka seesama Jefremov, keda ma arvasin end lugenud olevat (raamat sattus poes näppu igasuguste eelteadmisteta). Selgus, et on jah. Aga raamat on tema kirjanduslik karjääri päris algusest ja võimalik, et see on jätnud mõistetava pitseri.
 
Teisalt osutus kirjastuse vabandus siiski kehtivaks ka teose kirjandusliku taseme kohta: see sisaldab üleliia (maastike ja koobaste) kirjeldusi, mis mõjuvad tuimalt-kuivalt. Ebaharilikult põnevaid või originaalseid ideid ei ole; pole ühte konkreetset juttu, mis võiks pikemalt meelde jääda. Kõige hullemad need samas ei ole, loodusega seonduvatel lugudel on ka rohkem eeldusi vastata minu matsele. Lood on valdavalt vestelises vormis (kõik 5 lugu tulevad n-ö piibu/kamina/sigari/viski-jutu žanris; juuakse tegelikult veini ja õhustik on Suure Isamaasõja aegne Moskva, kus sakslaste rünnakute kõma on kuulda).
 
Juttude ulmelisus on kõikuv ja mna isiklikult kogumikku BAASis poleks registreerinud. Raamatu alapealkiri on "Jutte ebatavalisist asjust", mis justkui sunniks tähelepanelikuks, aga isegi mina, kes ma olen harjunud ulmelisust otsima või märkama, ei osanud viimast lehekülge lõpetades aru saada, et olin ulmet lugenud. "Olgoi-horhoi" peaks vist vaidlustamatult ulme olema (hiid-tõugud, kes teadmata energia-allikat kasutades tapavad füüsilise kokkupuuteta ohvri). Teiste osas on vaidlemisruumi.
 
Raamatu lõpus on ka kasutatud võõr- või murdesõnade definitsioonid, kus domineerivad laevanduse ja geoloogiagiaga seonduvad terminid. Võib-olla oleks hea meeldetuletuseks tsiteerida sellest sõnastikust raamatu pealkirjas nimetatud "rumbi" määratlust: horisondi pinna mõõtühik, võrdub 11 1/4°. Rumbide koguarv on 32.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Shadow over Innsmouth (1936)

Vadim Ohhotnikov
Dorogi vglub (1950)

Clifford D. Simak
City (1981)


No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Jack Finney
Time and Again (1970)


Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
The Haunter of the Dark (1936)

H. P. Lovecraft
The Thing on the Doorstep (1937)

Hannu Rajaniemi
The Causal Angel (2014)


Peategelaseks on siin nagu ka eelmisteski teostes legendaarne häkker Jean le Flambeur, kes on põgeneb esimese romaani alguses ühe Sobornosti looja Joséphine Pellegrini ning Oorti pilvest pärit soome-sõdalastsiki Mieli abiga kübervanglast. Pellegrini vajab nimelt Marsil tema abi ja üldises plaanis tuleb Jeanil varastada tagasi ka oma enda mälestused. Järgnevates raamatutes selgub, et asi on muidugi palju keerulisem ja Jean jääb Fjodorovistide ehk Sobornosti ja arvutimängurite ehk Zokude üha paisuva sõja vahele, kus peamine kisma käib väga erilise seadme ümber, mis lubab universumit ümber konfigureerida. Lisaks on peategelane sattunud ootamatult isarolli, kuna ta varastas eelmises teoses  sobornosti kõige vanema ja tähtsama pooljumala lapsepõlves tehtud ajukoopia ning peab nüüd ka selle jõnglasega tegelema.
 
Minuarvates on see mida Rajaniemi teeb ehe pimeda hobusega miiniväljal kappamine. Ehk lugeja ei ole veel tema eelmistest sündmustepöördest toibunud, kui juba uus vint on peale keeratud ja järjekordne pöörane konseptsioon välja käidud. Teemantlinnad orbiitidel, millede külgedel elavad omaette terved mikrorassid, Sobornosti hävitajad -  meetripikkused komputrooniumiga jurakad, kuhu pakitud tuhandeid lahing-hingi. Spetsiaalsed sõjateadvused, mis inimese loogikast erinevad, singulaarsed jumalolendid lõputu arvutusvõimsusega kodeerimas lahti universumi kui kõige suuremat kvantarvutit ja nii lehekülgede viisi. Piisab kergest tähelepanu hajumisest, et mõne teise autori raamatujagu ideid mööda libiseks. Ja see on ka põhjus miks Rajaniemi lugemine pole teps mitte kerge. Mul juhtus sageli nii, et lugesin kümmekond lehekülge, tõdesin, et ma ei saa midagi aru ning vedasin end arvutitaha wikisse, misjärel juhtus omakorda nii, et ma ei viitsinud edasi lugeda vaid veerasin sama mõtet juba oma peas ning uutes suundades edasi. 
 
Ahjaa, nagu eelminegi raamat ei saa ma siingi üle ega ümber võrdlusest Bobvesi maailmaga. Lugedes torkas nimelt pähe, et Bob on nagu early adopter või 60nendate lõpu hipi, kes on saanud mõnel esimesel PDP11 mainframel unixi kompileeritud ja unistab nüüd ilusast piirangutega digiühiskonnast. Rajaniemi on aga vaade meie praegusele tänapäevale, kus suurkorporatsioonid on võtnud kõik need hipi vinged vidinad ja kasutavad neid äriks, kasumiks ning aegajalt ka inetuteks kuritöödeks.
Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
Pickman`s Model (1927)


Kuigi omal ajal "Pickmani modell" ei pääsenud kogumikku "Pimeduses sosistajad", on ta nüüd ikkagi eesti keeles olemas ja kättesaadav. Teatav sisendusjõud on lool olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
The Quantum Thief (2010)


Ei meeldinud, no ei meeldinud... Kui hinne oleks goodreads'i skaalal, oleks 1, mis tähendab mitte halba, vaid mitte meeldimist.
 
Stiil meenutab minu viimaseid kogemusi Banksiga. Palju (keerulisi) sõnu, vähe asja. Puhttehniliselt ei ole halvasti kirjutatud, aga kui ikka 100 lk kanti pole veel jõutud õieti kuhugi ja kogu jutt on kahtlaselt sarnane arvutimängu kirjeldusele, siis ei viitsi enam... Vbl mõni teine kord.
Teksti loeti inglise keeles

Viktor Saparin
Novaja planeta (1950)


Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Statement of Randolph Carter (1920)

H. P. Lovecraft
The Whisperer in Darkness (1931)

Robert Silverberg
Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust (2018)

Robert Silverberg
Capricorn Games (1974)

Robert Silverberg
Caught in the Organ Draft (1972)


Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg
Trips (1974)

Robert Silverberg
Breckenridge and the Continuum (1973)

Robert Silverberg
The Science Fiction Hall of Fame (1973)

Robert Silverberg
In the Group (1973)

Robert Silverberg
Push No More (1972)

Robert Silverberg
In the House of Double Minds (1974)

Robert Silverberg
Born With the Dead (1974)


Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles

Vadim Ohhotnikov
Dorogi vglub (1950)


Lugesin ja ei jõudnud ära naerda. Nagu Totu kuul ainult, et surmtõsiselt kirjutatud :) Mina omaltpoolt tahaks küll selle teksti keskmist hinnet kergitada.
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Saparin
Den Zoi Vinogradovoi (1948)


Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Vadim Ohhotnikov
Dorogi vglub (1950)


Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Dunwich Horror (1929)


Nüüd siis on eesti keeles olemas kaks tõlget - Mario Kivistiku tõlge, mis ilmus 1993. aastal Põhjanaelas ja Silver Sära 2017. aastal trükivalgust näinud versioon. Mina lugesin Sära tõlget. Charles Lambi moto on kenasti olemas, tekst on ilmunud täispikkuses ja kohanimesid pole eestindatud.
Teksti loeti eesti keeles

Jeff VanderMeer
Annihilation (2014)


Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Kraken Wakes (1953)

H. P. Lovecraft
The Colour out of Space (1927)


Sarnane juttudele "Rotid müüri taga" ja "Luuriv hirm", kuna kõik nad räägivad ühe perekonna allakäigust, kusjuures sarnane on ka see, et allakäigu põhjustab alati väline sekkumine, mitte loomulik areng vms.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kuues Maa (2018)


Hargla: "Kuule Veskimees, kirjuta mulle üks vahva Kreutzwaldi teemaline ulmejutt..."
Veskimees: "Oh, vägev! Mul on juba üks idee olemas! Kirjutaks nii, et on mingi kohalik pohlatohlakas, kes siis näeb pealt, kuidas tulnukad kepivad ja siis see pohlatohlakas tahaks kah vähe keppi saada ja..."
Hargla: "Oot-oot, Veskimees. Mis seos sellel kõigel Kreutzwaldiga on?"
Veskimees: "Ega ei olegi, aga see pole kellegi veskimees, kui keppi ja keeksi ei saa. No ütleme siis, et see kosmosesond, millega maa peale laskutakse on Põhja konn"
Hargla: "Eee..."
Veskimees, juba kaugemale joostes: "Homseks on valmis!"
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Vinguv jalaluu (2018)


Pean alustama sellest, et Eesti algupärast ulmet ma üldiselt ei loe. Põhjus peitub sügaval sajandi alguses, kus sain "Eesti ulme antoloogia" nimelise tellisega tutvumisest sellise trauma, et olen end edaspidi kodumaiste autorite loomingust eemale hoidnud.
 
Kuid käesolev antoloogia äratas minus huvi esimesest korrast, kui sellest kuulsin. Vast sellepärast, et seosed Kreutzwaldi muinasjutumaailmaga tundusid intrigeerivad. Ning huvi päädis antoloogia esitlusele minemisega ning raamatu otsmisega. Ning muidugi asusin ka kohe lugema, jättes Strugatskitest läbinärimise taaskord pooleli.
 
Kuigi antoloogia autor ütles mulle eravestluses, et tal polnud teost kokku pannes sellist kavatsust, siis minumeelest on žanriliselt välja kukkunud nii, et esimene pool raamatust on teadusulme ning teine pool õudusjutud. Vaid Kivirähki "Puulased ja tohtlased" rikub seda mustrit ning lõpparvestuses on seega kogumikus õudust rohkem kui teadusulmet.
 
Nagu mul viimasel ajal tavaks on saanud, ei hakka ma jutte eraldi arvustama, vaid katsun siin, ühes arvustuses, kõik kokku võtta. Kuid kuidas seda teha? Kas juttude järjekorras või žanri järgi? Või kuidagi kolmandat moodi? Mõningase kaalumise järgi tundus, et võtan aluseks ootused - kuna antoloogiat reklaamiti eelkõige Kreutzwaldi nimega, siis tegin pingerea juttude sobivuse järgi. Ning alustame tagantpoolt.
 
Kuigi Meelis Friedenthali "Vinguv jalaluu" on valitud antoloogiale nime andma ning ka F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" leidub samanimeline jutt (millest ma küll tõele au andes midagi ei mäleta), oli minu jaoks tegemist antoloogia igavaima looga. Seosed Kreutzwaldiga piirdusidki minu jaoks vaid ühise pealkirjaga ning loo jutustamiseks valitud vorm - sisemonoloog - tegi sellest ühe piinarikka lugemise. Ja kuna ma pole ka suurem õudusjuttude fänn, siis see oli veel lisatõrvatilgaks.
 
Siim Veskimehe "Kuues Maa" sisaldas küll ohtralt seoseid Kreutzwaldi maailmaga, kuid need seosed jäid väga pinnapealseteks ning tegelikkuses õnnestus Veskimehel suurepäraselt vaid üks - kaaperdada oma lühiromaaniga neljandik antoloogia mahust ning potentsiaalsed lugejad raamatu juurest eemale peletada. Kujutasin lugedes elavalt ette, kuidas igapäevaselt mitte nii suured teadusulme fännid end sellest tehnodžunglist läbi murravad... Sisuliselt on Veskimees kasutanud Kreutzwaldi maailma elemente vaid kulissidena ning kirjutanud selle kattevarjus kokku ühe ilmselt vaid tema enda peas kokkuklappiva lühiromaani. Kuigi pean ennast hard sci-fi fänniks, siis too jutt oli ikka igast otsast nii halb, et pani mind korduvalt valjuhäälselt kiruma. Miks siis? Hästi lühidalt öeldes poleks pidanud ühte juttu kõiki oma võimalikke mõtteid sisse suruma. Kogu see kolme või neljakordne konspiratsiooniteooriate kiht oli täiesti üle võlli. Paralleelmaailmad sinna otsa. Rääkimata autori kinnisideest olevatest seksistseenidest. Lugu oleks olnud vast parem ja loetavam umbes neli korda lühemas mahus ning kirja panduna nii kuidas ta algas - Pilli-Tiidu perspektiivist.
 
Minnes sujuvalt üle sobivuse pingerea teise otsa, siis passib Veskimehega võrdluseks kõige paremini Mann Loperi "Tänulik Olevipoeg". Hästi suuri üldistusi tehes räägib see täpselt sama loo, kuid on kirja pandud just nimelt ühe põliselaniku perspektiivist, väldib mõttetut tehnomula, kuid on ometi puhas teaduslulme žanrlilugu. Ühesõnaga, suurepärane jutt ning väga meeldiv üllatus - kindlasti on Mann Loperi nimi nüüd minu jaoks nende Eesti ulmekirjanike hulgas, kelle teoseid ma kätte võtta ei karda.
 
Raamatu teist, õudusjuttude poolt vaadates, on minu meelst vast kõige enam antoloogia vaimuga kooskõlas Mart Sanderi "Üksinduse allikas", mis on kirja pandud nii klassikalise Kreutzwaldi muinasjutu stiilis, kui vähegi saab. Süžeeliin on küll etteaimatav, kuid lõpp siiski üllatab. Hea ja hästi jutustatud lugu.
 
Kui nüüd aga ülejäänud jutte mitte sobivuse, vaid lihtsalt meeldivuse järjekorda sättida, siis hästi lühidalt ka nendest.
 
Andrus Kivirähki "Puulased ja tohtlased" on lihtsalt hea, sest autor tõesti oskab. Ja kuigi jutt polegi vist stiilipuhas õudus, vaid õhku jääb kahtlus, et äkki hoopis vaimuhaige sonimine, siis ometi loed ühe hingetõmbega läbi ja naudid iga rida ning ridade vahele peidetut veel takkaotsa.
 
Indrek Hargla oma mõlemas loos ("Kahitud kuningatütar" ja "Meristepidu") suudab seevastu kirjutada väga žanripuhtalt ning kuigi õudus pole päris rida, lugesin ometi ühe jutiga ning kiirelt lehti pöörates. Lisaks kumab läbi, et autor on teinud tõsist tööd, et Kreutzwaldi ajastu vaimu ja jutustamistiili järgi aimata, mis tal ka tõesti hästi välja tuleb.
 
Jaagup Mahkra "Rõugutaja tütar" oli pisut liiga pikavõitu. Poole lühemana oleks see mind rohkem köitnud ning kaasa haaranud. Muidu aga siiski päris hea töö mitte just kõige tuntumalt autorilt.
 
Joel Jansi "Tarkmees taskus" ja Maniakkide Tänava "Kuningatütre kingitus" liigitusid minu jaoks natuke liiga sarnasteks lugudeks. Vahe on vaid selles, et ühes loos toimub seiklus virtuaalreaalsuses ning teises liitreaalsuses. Ka autorite jutustamisstiil on üsna sarnane, Joel Jansi oma paraku aga hulga kohmakam - keskpärast koolikirjandit meenutav. Samas lugu ise oli jälle pisut terviklikum, alguse ja lõpuga. Maniakkide Tänava jutt on lihtsalt üks suur quest (vabandust anglitsismi pärast, aga just see sõna annab selle loo vaimu kõige paremini edasi), kus taustast (Rõdula) maalitakse küll mingisugune ähmane visand, aga lõppeks ei saagi me teada, mis ja miks seal siis sahmiti. Üldiselt soovitaksin neile kahele autorile oma tavapärasest mullist välja murda ning kirjutada millestki muust, kui arvutimängudest ja LARPist ulmekastmes.
 
Soovituste juures olles paar soovitust ka kogumiku koostajale/toimetajale. Panna avalooks üks kirjandustehniliselt nõrgim lugu on väga küsitav. Vähemalt mul kerkis raamatu lugemist alustades korduvalt üles küsimus, et mida ma (jälle!) loen ning kas tõesti tasus seda keskpärast jama osta? Õnneks järgnenud Kivirähk ja Loper päästsid päeva. Teiseks ei oleks mina teadusulme lugusid kogumiku esimesse poolde koondanud - just nö tavalugejale mõeldes. Nii paradoksaalne kui see ka pole - õudus hirmutab vähem. Kolmandaks - kas "Tarkmees taskus" või "Kuningatütre kingitus" aga mitte mõlemad. Ja neljandaks, kas Veskimees kärbib oma teksti mõistlikuks või ei ilmu üldse.
 
Kuid nüüd on küll pikalt heietatud ning aeg teha kokkuvõte. Kuigi ülalpool kõlab ka kõvasti kriitikat, siis minu hinne antoloogiale "Vinguv jalaluu" räägib iseenda eest - hea raamat. Sain teada, et Eesti algupärast ulmet tasub lugeda küll ning kuigi endiselt on autoreid, kelle loomingust ma kauge kaarega mööda käin, avastasin ja taasavastasin mitu nime, keda täitsa tasub lugeda. Ostmist ei kahetse ning ka soetatud teine eksemplar läheb julgelt kingiks, kuigi minupoolsete soovitustega, mis järjekorras lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

John Wyndham
The Kraken Wakes (1953)

Jim Butcher
Grave Peril (2001)


Butcher on võrreldes kahe eelmisega ilmselgelt õppinud hulga paremini kirjutama ja tegevusliine ja tegelasi arendama. Sisse tuleb mitu huvitavat tegeleast keda esineb ehk edapidigi, "koletistel" on palju selgemalt ja arusaadavamalt oma leerid ja soovid ja eesmärgid, selle maailma nii vampiirindust kui kummitusi kirjutatakse lahti. Tulemuseks on täitsa hea ja loetav urban fantasy mis ei ürita paaniliselt ja jalgu jäävalt olla eradetektiivilugu.
Üle tüki aja ka üks Fantaasia raamat mille juures ei taha toimetamise ega küljenduse üle viriseda.
Teisest küljest ... Hary Dreseden tahab jätkuvalt olla üliäge võlur ja eradetektiiv ja autor ilmselgelt proovib teda sellisena kirjutada aga välja tuleb ikka nahast tolmumantlit kandev matšost tropp kes alati kui väidab ennast igati maagiast tühi olevat leiab veel ühe piisa (vabandust, vannitäie) millega ennast välja mängida. Ja sama moodi jõuga. Ja nii taas ja taas ja taas ja ärme ta vedamsiest üldse räägi.
Lisaks on mingi ülijabura brainfart tõttu siia korraga sidekickina sisse veetud usu jõud ja püha rüütel. Mis annab ainult tõiesti õõvastavat dialoogi ja kasutut mahutäidet ning mis tulnuks tometajal maha tõmmata.
Niiet kokku ikka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher
Fool Moon (2001)

Jim Butcher
Storm Front (2000)

Megan Whalen Turner
The King of Attolia (2006)


Eddise Vargast on saanud Attolia kuningas, kuid ta elu ei ole selle võrra paraku sugugi lihtsamaks läinud. Ta on kuningas maal kus keegi teda ei salli, kus ta voodisse satuvad maod, ta söögi sisse liiv ning omavahel kaklevate parunitega kuningriiki ohustab endiselt Mede impeerium. Kui Eugenides ehmatab vahimeeste rühmaülemat Costist, lööb see teda mõtlematult näkku ... ja Eugenides päästab ta võllast, kuid teeb temast omaihukaitsja. Suurem osa raamatut ongi Costise silmade läbi mil on muidugi oma taotluslik eelis - me näeme kuidas tava-Atollialaste arvamus läbi olukordade muutub. Miinuseks on muidugi, et on palju vähem näha intriige ja Eugeniidese tegevust ja kui siis sedagi pigem hägusealt, läbi mitte just kõige nutikama Costise.
Teksti loeti eesti keeles

Megan Whalen Turner
The Queen of Attolia (2000)

Megan Whalen Turner
The Thief (1996)

James S. A. Corey
Babylon's Ashes (2016)


Kui “The Expanse” sarja kaks esimest raamatut keerlesid suuresti protomolekulide ümber, kolmas raamat rääkis väravate ilmumisest ja neljas Iluse nimelise planeedi koloniseerimisega seotud raskustest, siis see ja eelmine raamat jutustavad loo Vabast Armaadast. Suures plaanis oleks võinud need kaks isegi üheks paksuks raamatuks kokku kirjutada.

Marco Inaros külvab endiselt kaost ning on viinud asjad nii kaugele, et praktiliselt kõik reaalsed jõud Päikesüsteemis on otsustanud talle otsa peale teha. Ometigi pole see niisama lihtne, sest pisitasa hakkab selguma tõsiasi: ta on kõigest karismaatiline fassaad tegelikele niiditõmbajatele. Viimaste huvi ei ole mitte niivõrd võit, vaid konfliktiga kaasnev segadus, sest sogases vees, teatavasti, näkib kõige suurem kala.

Kuigi see raamat jätkab eelmises alustatud, on see üksjagu nõrgem ning asise asjatamise asemel klopitakse liiga palju sõnavahtu. Millest on kahju. Hindeks seega nõrgapoolsem neli.

Teksti loeti inglise keeles

H. P. Lovecraft
The Call of Cthulhu (1928)

Dennis E. Taylor
We Are Legion (We Are Bob) (2016)


Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)

Brandon Sanderson
Skyward (2018)


Brandon Sanderson on kujunenud omamoodi kvaliteedimärgiks, turvaliseks kirjanikuks kelle lugusi võib lugeda igal ajal ja igast asendist. See ei ole selline raamat.

Tegemist on selgelt lastele mõeldud raamatuga, asjaolu mis valmistas mulle esimese hooga palju meelehärmi — ma seadsin lootused liiga kõrgele. Asjad juhtuvad liiga kiiresti, liiga meelevaldselt ja liiga juhuslikult, et olla tõsiseltvõetavad. Sündmuste areng on ühel või teisel tasemel kaugele ette näha ning kuigi traditsiooniline puänt tuleb ilmselt enamusele lugejatest üllatusena, ei olnud selleni viiv sündmuste jada kaugeltki nii nauditav kui näiteks The Stormlight Archive sarjas. Kui tegemist oleks täiskasvanutele mõeldud teosega, hulguks hinne kusagilt 2 – 3 vahel, lasteraamatu formaat annab siiki palju andeks, mistap lõpuks jäigi hindeks 4 pika miinusega.

Lugu räägib hädamaandumise teinud laevastiku järeltulijatest, kes üritavad kaitsta planeeti mida teatava regulaarsusega ründavad mingid müstilised kurjamid väljaspoolt. Inimesed on elanud pikka aega koobastes ja alles viimasel ajal hakanud vastu panema, sest on leidnud aparaadi millega lennumasinaid toota.

Spensa on raamatu peategelane, kes leiab tehisintellektiga lennumasina, mis paistis olevat taevast alla pudenenud juba tükk aega varem kui inimesed planeedile sattusid. Koobastes valitseb teatavat sorti fašistlik diktatuur mis on ta ammu surnud isa kurjategijaks tembeldanud ning sellest tingituna on ka tema põlu all. Neiu on aga äksi täis ja võtnud nõuks kõige kiuste leida viis oma isa süüst puhtaks pesta ja lennukooli pääseda. Aga see kõik ei ole põrmugi lihtne ning alternatiivse plaanina on ta samal ajal koos ühe semuga putitanud leitud M-Boti nimelist kosmoselaeva.

Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov
Posledni koltsenossets (1999)


Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Temple (1925)


Peategelase, kelle silme läbi juhtunut näidati, maailmavaade oli nii tõsine, et hakkas teisest otsast tunduma koomiline, mis omakorda vähendas loo tõsiseltvõetavust pisut.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Strange High House in the Mist (1931)

H. P. Lovecraft
The Cats of Ulthar (1920)

Martti Kalda
Tere tulemast paradiisi! (2018)

Martha Wells
Rogue Protocol (2018)

H. P. Lovecraft
The Terrible Old Man (1921)

H. P. Lovecraft
The Festival (1925)

H. P. Lovecraft
The Lurking Fear (1923)


Jutu tegevus kulgeb looduslikult kaunis maapiirkonnas, mis aga peategelasele tundub pahaendelisena. Küngaste ahelikud meenutavad kombitsaid ja puud on liiga lopsakad. Teema poolest, ühe suguvõsa mandumise lugu, sarnaneb vägagi jutuga "Rotid müüri taga". Fiktiivsete Martensite allakäik, mida autor kirjeldab, võib olla viide praeguse New Yorgi linna aladel kunagi reaalselt elanud Martensite perekonnale. Nii et vaatamata rustikaalsele olustikule on siin tegemist ehk hoopis ühe linna looga.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
In the Vault (1925)

Martti Kalda
Püha Miikaeli katsumine (2018)

H. P. Lovecraft
The Rats in the Walls (1924)


Üsna iseloomulik selle autori tekstidele on viitamine kurjale ilma et seda kurja näha oleks, küll aga kuulda. Pisut ebaootuspärane oli loo kasside käitumine, nad justkui kibelesid üüratu rotikarjaga rinda pistma. Kunagi räägiti mulle lugu ühest sealaudast, kus rotid peremehetsesid. Et rotte kontrolli alla saada, toodi lauta kassid. Õhtul pandi kassid lauta kinni. Kui hommikul inimesed tööle tulid, leidsid nad eest äranäritud käppadega kassid... 
Teksti loeti eesti keeles

Clifford D. Simak
Neighbor (1954)

Martti Kalda
Püha Miikaeli katsumine (2018)

Martti Kalda
Püha Miikaeli katsumine (2018)


See pole ulme, vaid kõige ehedam meelsuskirjandus. Inimene väljendab oma nägemust sotsiaalselt päevakajalisest teemast, esitades seda poole valinuna. Nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Hound (1924)


Kogumikus "Cthulhu kutse" on koostaja võtnud vaevaks iga ilmunud teksti kohta kommentaari kirjutada. Nii on ka 8-leheküljelise "Koera" kohta üheleheküljeline kommentaar, kust lugeja saab teada nt, et idee kirjutada lugu inglise hauarüüstajatest sündis autoril ühte Brooklyni kalmistut külastades, jne.  
 
 
Viited araabia ja prantsuse kirjameestele annavad lühiloole kohe nagu laiema mõõtme kui mingite aardeküttide sekeldused omada võiks.
Teksti loeti eesti keeles

Martti Kalda
Püha Miikaeli katsumine (2018)


Mõtlesin. Et olen. Originaalne. Kui. Arvustuse jutule omases stiilis. Kirja panen. Aga. Ei. Nii on. Juba tehtud. Siiski. Miks mitte.
 
Lugesin. Ainult sellepärast. Et autor on vana. Koolivend. Kahjuks kahetsen. Miks?
 
Esiteks. Stiil. Alguses tundus tore. Selline laulev. Luuleline. Aga hiljem. Hakkas väsitama. Seepärast katsun. Ka siin. Lühidalt. Teha.
 
Teiseks. Lugu ise. Kus on. Ulme? Ma küsin. Vaimuhaige sonimine. Ei ole. Ulme.
 
Jah lool on. Puänt. Ja see ärritab kindlasti. Kristlaseid. Aga mina ei ole. Kirstlane. Kuigi ärritusin. Ikka. Sest lugu on. Kehv.
Teksti loeti eesti keeles

H. P. Lovecraft
The Music of Erich Zann (1922)


Midagi poe'likku selles loos nagu on. Tänava kirjeldus hea, kuigi tähtis oli selles loos ju midagi muud, mitte tänav või selle raskestileitavus. Võimalik, et see tekst sobib rohkem nendele inimestele, kes suudavad siinkirjutajast paremini kirjalikku teksti helideks teisendada.
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Childhood`s End (1953)


Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Joel Jans
Tarkmees taskus (2018)


Antoloogia "Vinguv jalaluu" avalugu - lööb kohe jutu jooksma ja ulmet pritsib nii aknast kui uksest. Loost kumab välja kaks tõika - autorile meeldib digitaalne inimmõistuslik sotsiaalia ning autoril on olemas ilmselge kokkupuude Kreutzwaldi algupäraste lugudega. Minu teada peaks see vist olema ainus jutt jalaluu-antoloogias, kus on kasutatud erinevaid Kreutzwaldi tegelaskujusid ühes liinis.
 
Peategelane on taaskord autorile omaselt egoistlik idioot, kes on omal alal nii suur proff, et vilistab taustasüsteemi ja reeglite peale. Oma ala professionaalsus lubab ka nii mõnestki hullust olukorrast läbi hammustada pettuste ja häkkimiste abil ja isegi olukorras, kus tavakangelane tunnistaks oma lüüasaamist ja vaataks, mis saatus nüüd teeb, on Joel Jansi kangelasel veel üks nipp varrukast tõmmata, tõdedes hiljem, et jube jama küll aga nii pidigi minema ja nii oligi planeeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees
Kolmas tähevärav (2018)

12.2018

Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

 

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson
Kus on rüütlite kodu? (2018)


Üliarenenud tsivilisatsiooni esindaja saadetakse maale uurima, miks nende masinad ei tööta. Selgub, et kunagi suvaliselt laiali pillutatud masinavärk on rakendatud hoopis kohaliku võimuihara teadmamehe ambitsioonide täide viimiseks ning seeläbi on orjastatud terve planeedi rahvastik.
 
Mõned väga värvikad tegelaskujud, mõned kähmlus-stseenid, veidi interdimensionaalset müstikat ja tehnoloogilist kirjeldust ning üks osaliselt töötav deus-ex-machina, mis loo peategelase kindlast surmast päästab. Mida sa ühest ulmelisest lühiloost muud ikka oskad tahta?
 
Hea ja ladus lugemine
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
His Master`s Voice (2008)


Ma hakkasin ennast tundma koerana. Ma lugesin selle lühijutu läbi ja mulle meeldis. Ajas hamba verele, nagu öeldakse. Kloonimised, teadvuse digitaliseerimine, digimaterjali autoriõigused jne.   Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.
Teksti loeti inglise keeles

Robert E. Howard
Delenda Est (1968)


Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Thomas the Proclaimer (1972)


Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mark Hodder
The Strange Affair of Spring Heeled Jack (2010)

Mark Hodder
The Strange Affair of Spring Heeled Jack (2010)

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek (2012)

Richard Kadrey
Aloha from Hell (2012)

Lew R. Berg
Kombinatsioon kolme kaardiga (2018)


Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir
Artemis (2017)


Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Lois McMaster Bujold
Gentleman Jole and the Red Queen (2016)


Viimasest Vorkosigani-saaga lugemisest oli nii paljukest aega möödas, et otsustasin riskida selle romaani lugema hakkamisega. Ebamäärane sisututvustus ja tasuta näidise kümmekond lehekülge ei suutnud piisavalt ära heidutada.
 
Lugu siis sellest, kuidas Cordelia Naismith Vorkosigan peab aastakümnete eest avastatud Sergyari planeedil Barrayari impeeriumi asevalitseja ametit, peab selle kõrvalt toime tulema abikaasa Aral Vorkosigani surmaga ning kuidagi oma elus uue sihi leidma. Samade probleemidega (küll teises ametis) peab toime tulema admiral Oliver Jole. (Romaani pealkirjas on viide kohalike poolt mõlema suhtes kasutusel olevatele hüüdnimedele: härrasmees Jole ja Punane Kuninganna.) Raamatu teises pooles laekub sündmuspaigale ka Miles oma perega, mitte et see kuidagi loole tempot või mingit olulist seikluslikkust (põnevust) lisaks.
 
Ausaltöeldes ma ei teagi, kuidas seda teksti iseloomustada. Ilmselt oli Bujoldil mingi äraspidine vajadus Cordelia saatusest kirjutada. Tahtmine kirjutada vanast naisest, kes tegelikult on veel elujõuline, sest noh - beetalaste jaoks on 76 ikkagi veel suht-koht parim iga... Mingi lugu siin tõesti on. 
 
Hoiatus neile, kes on parasjagu kuskil Relvavendade ja Peeglitantsu kandis, Vorkosigani saaga laineharjal, keset tõelist aktsiooni ja möllu. Siin raamatus pole MITTE MIDAGI SELLIST! Mingis mõttes on see nagu vaikne, piinlik peer pärast suurepärast õhtusööki. Olgu - siin kamaluga seda nö päris kirjanduse materjali, tundeid, mõtisklusi, meenutusi, olmet ja veelkord olmet. Aeg-ajalt nagu tuleb näpuotsaga veidi ksenobioloogiat sisse, kuid seda ei saa isegi vürtsiks või garneeringuks nimetada, sest loo seisukohast pole sel peaaegu mitte mingit olulisust. 
 
Vägagi reaalselt tulid meelde sellised ebamugavad nähtused nagu "Lihtsalt Maria", "Vaprad ja ilusad", "Õnne 13" jmt. Seesinane on kõige ehedam seebiooper, mille esitlemine sellise maailma ja selliste tegelaste abil on minu isiklikul hinnangul Vorkosigani saaga fännidele näkku sülitamine. Kuigi nii Komarr, Winerfair Gifts kui Civil Campaign (ja tõsi - väga ääri-veeri ka Barrayar ja Shards of Honor) näitavad, et Bujoldil on kalduvust kirjutada kosmosesse viidud naistekaid, nagu Triinu Meres ühes oma arvustuses on tabavalt öelnud. 
 
Päris kõrvale ka ei tahtnud panna, sest ausalt öeldes oli kuskil veel poole peal lootust, et äkki midagi juhtub...? Ja lõpuks veidi hälbeline uudishimu, millega kogu see jant lõppeb. Mõne lehekülje kaupa hommikuse kohvi kõrvale tarbida polnudki väga hull. Aga teistele soovitada ei julge - igaüks lugegu omal vastutusel. Täiesti lootusetust hindest päästab asjaolu, et kirjutatud oli see hästi ja kui mitte muud, siis mingi teise nurga kogu saagas varem toimunule siit ikkagi leiab.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Exit Strategy (2018)


Mõrvaroboti lühiromaanide sarja viimane osa. Ei tahagi pikalt jahuda. Kogu varasemalt üles ehitatud lugu jõudis kenasti lõpp-punkti, mis pakkus rahuldust. Iga osaga läksid probleemid suuremaks ja vastased tigedamaks, aga mitte üle võlli. Kõik neli osa olid paraja pikkusega ja kaasahaaravad. Autor lubas järgmiseks pikka romaani, millele antakse viimases peatükis juba soliidseid vihjeid.
Teksti loeti inglise keeles