x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 37 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Ann Leckie
The Long Game (2023)


Inimesed on jõudnud planeedile, kus kasvab taimi ja vetikaid, mida annab kasutada, ja ilmselt on muudki kasulikku. Selgub aga, et seal esineb mõistuslik eluvorm. Põlvekõrgused, kombitsatega, roomavad mööda muda ning ega seda mõistust väga palju ei ole. Abstraktne humanism (?) nõuab, et kohalikega tuleb hästi läbi saada, ei mingit tööstuslikku kaevandamist.
 
Jutt on esitatud kohaliku pealiku kaudu. Kelle peamine mure on lühike eluiga, ainult paar aastat - eriti kui selgub, et inimesed elavad kümneid aastaid. Ehk on sisuliselt nagu surematud. Surematuse nimel on kohalik (sobiliku nimega Narr) valmis inimestele pugema, kõik endast väiksemad tööle rakendama, et aga rohkem vetikaid kasvatada. No ja pikem eluiga laseb teha ka pikemaajalisi plaane.
 
On Leckiele omaselt kiiksuga lugu, aga mulle seekordne kiiks eriti ei meeldinud. Pigem tuletas meelde Asimovi "Jumalad ise" paralleelmaailma jaburaid elukaid.
Teksti loeti inglise keeles

Karri Tiigisoon
Kullake (2023)


Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad  jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...
Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli  tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.
Teksti loeti eesti keeles

Juhan Habicht
Kui tuugenid vaikisid (2023)


Üldiselt tahaks kiita aga natuke peaks ikka õiendama ka.
 
Postapokalüptiline tuleviku-Eesti tundus veidi vastuoluline. Ühest küljest oleks nagu iga küla enda eest relvadega väljas, toimuvad vastastikused röövretked, teedel on varitsused ja inimesi tapetakse. Samal ajal toimib ka sõbralik koostöö eri kogukondade vahel kus elavad eestlased, araablased ja neegrid (viimane Kaitseliidu maleva pealikuna oli tore pakkumine). Valitseb suur usuline tolerants. Üldiselt paistab rahvaste sõprust olevat rohkem kui vaenu, mis katastroofijärgses väga piiratud ressurssidega maailmas tundub ebausutav. Aga selle eest jällegi meeldiv hubane lugemine.
 
Samuti jättis veidi liiga "noorteka" mulje see kui kergesti peategelasel kõik ettevõtmised õnnestusid ja kuidas teda erinevates kogukondades uskumatult kergesti omaks võeti. Kogu selles ebaturvalises maailmas toimuva tegevustiku käigus ei taba Jeebust ükski tõsisem tagasilöök. Kõik on kuidagi rahulik ja tüüne (kuigi inimesi tapetakse).
 
Aga veel kord, neist küsitavustest hoolimata on tegu hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Kristi Reisel
Gurmee tee (2023)


Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab. 
P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki. 
Teksti loeti eesti keeles

Martin Leis
Ajastutruudus (2023)


Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi fantasy ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.
Teksti loeti eesti keeles

R. F. Kuang
The Burning God (2020)


See on "The Poppy War" sarja eepiline kulminatsioon. Nikani impeeriumi rebestava kodusõja ühel poolel juhib vägesid peategelane Rin, teisel poolel aga tema vana armastatu/vihavaenlane, võimsa Yini klanni troonipärija Nezha. Rini armee on objektiivselt kehvem, seda tasakaalustab aga tema võime saada abi jumalatelt, samuti on tema poolel kunagi impeeriumi valitsenud ja nüüdseks legendideks muutunud "kolmainsus". Nezha jällegi saab abi naaberriigilt mis on tehnoloogiliselt tunduvalt arenenum ja näeb Nikani rahvast kui primitiivseid metslasi.
 
Nagu selles sarjas juba tavaks, ei ole tegelaste jaotus liitlasteks ja vaenlasteks sugugi kivisse raiutud. Keda veel eile üritasid maamunalt pühkida, sellega teed täna koostööd. Peategelase Rini neurootilised kalduvused ja paranoia selle tagajärjel aina süvenevad. Mõnele lugejale käib selline vaimne käteringutamine arvatavasti närvidele, kujutatud on see aga minu arvates hästi. Tõsi on siiski et Rin on sarja kolme osa jooksul tublisti muutunud ja lõpuks ei ole kindlasti enam tegu üdini positiivse ja meeldiva kangelasega kellega lugeja tingimata tahaks samastuda. Nagu maailm kus ta tegutseb on ka Rin vägivaldne, mitmetimõistetav ja painav. Nende sõnadega võib kokku võtta ka kogu sellest sarjast saadud lugemiselamuse. Kuigi R.F. Kuang ei tõuse sellega minu silmis samale pulgale selliste Hiina ulme korüfeedega nagu Cixin Liu või Ken Liu, on tegu siiski märkimisväärse autoriga kelle loomingut ma ei kavatse ka tulevikus ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Marek Liinev
0,01 protsenti (2023)


Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks. 
Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Joel Jans Jaagup Mahkra
Mobilis in mobili (2023)


Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857.  aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab. 
"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Kadrey
The Pale House Devil (2023)


On kaks meest, kes tegelevad probleemide kõrvaldamisega, Ford, kes on elus, ja Neuland, kes on juba ca sadakond aastat surnud, ning probleemiks on tavaliselt mõni ebameeldiv inimene või olend. Seega siis umbes samassugune teineteist täiendav duo nagu Darger & Surplus, ainult üldse ei ole sarnane. Tööjaotus on selline, et Neuland tapab elavaid ja Ford tapab surnuid. Ringiliikuvaid tegusaid surnuid, nagu ka maagiat, on maailmas mitte just liiga palju, aga mõnevõrra siiski.
 
Duol läheb New Yorgis üks töö untsu, objekti asemel otsustavad nad tappa hoopis neile valetanud kliendi. Kuna pärast seda pole loota, et keegi neid niipea palkaks, sõidavad nad Californiasse ning hoiavad madalat profiili - et kui kellelgi on neid vaja, siis küllap ta neid ka leiab. Selgub, et linnast väljas, keset eimidagit elabki multimiljonärist vanahärra, juba üsnagi eakas ja jõuetuna ratastooli aheldatud. Vanahärral ongi üks mure ja ta saadab ainsa elusa sugulase, kahekümnendates eluaastates lapselapselapse duole tööd pakkuma.
 
Mulle horror eriti ei istu, Kadrey hoogne ja huumoriga pikitud jutustamisviis aga sobib. Hea horrorisõbra Silveri jaoks oleks tekstis, ma arvan, sõbralikku huumorit liiga palju...
Teksti loeti inglise keeles

Eva Luts
Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused (2023)


Tegelt ma lausa ootasin seda raamatut. Kui ilmus, läksin poodi ja ostsin kohe ära, isegi kaalumata, et Evalt tellides saaks poole odavamalt. Ikkagi ju Eesti kahe aasta parimad ulmejutud. Hea küll, see on ehk liialdus, aga eelmised jutuvõistlused on toonud vähemasti ühe või kaks head juttu.
 
Nii et seadsin end istuma, rüüpasin oma topeltespresso ära, avasin raamatu... ja juba kuuendal leheküljel tõi igavus, mida võimendas (taas!) ebaõnnestunud küljendus, kaasa vastupandamatu une ning raamat kukkus tugitooli ja seina vahele. Ja ununes sinna nädalateks.
 
Muidugi, aastad pole vennad. Ei sündinud uut Apelsinikollast ega Käilakuju. Isegi mitte Lumemarjaverd. Iga autori puhul võis olla tegemist suure sammuga parema kirjutamisoskuse poole (või siis arusaamiseni, et ehk oleks siiski mõistlik pigem ikebanaga tegeleda), aga kohalik ulme selle kogumikuga oluliselt edasi ei nihkunud.   Nõndanimetatud esikohajutust kirjutasin eraldi, teistest pole nagu mõtet. Oli üks tugevat nelja vääriv jutt, milles oli nimisõna "vokk" leidlikult sidesõnana kasutatud ja milles oli õnnestunud vaos hoida LitRPG levinud viga, pidevat skill pointside loendamist. Lõpp oli ehk aimatav, aga siiski meeldiv.  
 
Kui ülejäänu oli nii enam-vähem, autorile vast olulisem kui lugejale, siis oli kaante vahele sattunud ka üks tõeline õnnetus, pastišš Verne'i ainetel. Igal ajastul on siiski oma stiil, nii muusikas, kujutavas kunstis kui kahtlemata ka kirjanduses, milles väljenduvad just selle perioodi (ja piirkonna) inimeste hoiakud ja arusaamad. Kui tõesti pakub lõbu sundida piitsaga surnud hobust edasi astuma, siis alustaks juba (Euroopaliku kultuuri) alguses, Iliasest. Kah ju ulme: kangelaslikud võitlused ja üleloomulikud sekkumised. Kuigi, impotentset vene spiooni ei saaks sinna vist jutustajaks saata. Aga paluks siis juba heksameetrites, eksole.
 
Mida ma tahan öelda: mul poleks midagi Nautiluse saamisloo vastu, kui see oleks kirjutatud 21. sajandile omases neorealistlikus võtmes. Mida söödi, kus elati, millised olid jutustajaisiku suhted printsist sõbra haaremiga jne. Siis ma viriseksin ainult selle üle, et zombid mulle eriti ei meeldi - esitab oma jutustust ju juba surnud jutustaja.
 
Ma ei arva, et parema tulemuse saamiseks peaks ulmejutuvõistlusi harvem korraldama. Tundub vaid, on juhtunud sama, mis juba tükk aega tagasi romaanivõistlusega: tuntumad tegijad ei söanda osaleda, sest näiteks seitsmendaks jäämine oleks ju väga piinlik, uutele tulijatele on see aga pea ainus võimalus võimalus endale nime teha (ja alus tulevikus kulkalt toetuse lunimiseks).
Teksti loeti eesti keeles

Tim Hornet
Kuningatütre vari (2023)


Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale fantasy-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Samoldin
Kalifaadi viirastused (2023)

Meelis Kraft
Põlenud Maa (2023)


Aasta tagasi jõululaupäeval hävitas Turmaöö nime kandev katastroof maailma, terve planeet põles ja maismaal elanud inimesed kõrbesid surnuks, nüüd on planeet täis vaid skelette, inimeste luudelt on kõik liha ja muud koed ära põlenud. Postapo maastik on täielik ja edasi antud kenasti. Peategelane Ny, kes on vist vietnamlane ja kes jäi katastroofis ellu, kuna viibis sel ajal kuskil vee peal asunud Suure Adrutorni nime kandva värginduse peal, on aasta pärast apokalüpsist tulnud maismaale ning teel kaugele põhja, kus raadio järgi (jah, kusagil antakse eetrisse mingeid saateid) elab müütiline olend, kes teadvat, kuidas tsivilisatsiooni uuesti üles ehitama hakata. Tema nimi olla Cock Sport, aga teda kutsutakse ka Lootust Andvaks Olendiks.
    Lugeja teeb siinkohal kõik mis tema võimuses, et peas helisema hakkavaid häirekelli summutada ning loeb edasi. Ny kohtub teise ränduriga. Jad on pärit Casablancast Marokos ning samuti teel põhja, sama eesmärgiga. Nende kultuuris kutsuti katastroofi Punaseks Hukatuseks ja müütilist olendit, kelle juurde teel ollakse, Gguluks. Või Ggugluks – loos on kirjas kaks nimevarianti. Tee pealt leiavad nad veel kolme jalaga koera, kes nende espitsjooniga ühineb. Erilist funktsiooni koeral loos pole, aga ikka tore ju, kui nunnu koduloom ulmejutus sees on.
    Teel arutavad mehed veel katastroofi põhjuste üle ja arendavad kuuldud teooriat, et maakera tuumas luuakse pidevalt juurde toornaftat ning tsentrifugaaljõuga surutakse seda pidevalt läbi maakoore ülespoole. Ja kui rohepööre sulges naftapuurtornid ning asendas need tuuleparkide ja elektrituulikutega, oligi jama käes. Ühel hetkel piisas juba põleva küünla maa pinnale asetamisest ja katastroof oligi käes.
    Selline ulme siis. Eks ta üks ulme on. Või esoteerika. Nagu hea lugeja näeb, olen ma täiega jännis selle Meelis Krafti Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen (nr 51, 20.12.2023) ilmunud jõulujutu hindamisega. See, mis siin on, on teostatud hästi ja olles praegu hardas jõulumeeleolus, siis ma hindangi seda, mis siin on, hindega «hästi!».
    Aga üldiselt on see ju üks nukratooniline pulajutt. Ehk siis selle loo skelett on ehitatud millelegi anekdootlikule, millelegi naeruväärsele. Loo tuum on täiega jabur ja totter. Idee, et me otsime enamasti midagi, mis osutub kätteleidmisel mõttetuks ja tühiseks, on muidugi ajatu ja selle kõige kirjanduslik teostus... noh, hästi on.
    Ja on ilmselt minu enda sügavalt isiklik traagika, et iga kord, kui mulle naljaulmet serveeritakse, kogen ma jälle ja uuesti seda noorpõlvetraumat, seda teravat noatorget neeru, mis tabas mind – kujundlikult muidugi – tol ammusel Estconil 2002, kui Erkki Kõlu anekdoot Stalkeri võitis, kui ulmeauhind anti ulmelugejate häältega esmakordselt mingile lollakale jandile.
    Filosoofilised mõtted tulevad selliseid eesti ulmetekste lugedes ka alati pähe, nii et pole halba heata. Loen ja loen ja järsku leian end mõtisklemast seeüle, kust võtavad meie ulmeautorid oma juttudele ja romaanidele ideid, kust nad leiavad selle millegi, millest otsustavad, et vohh, just sellest ma tahangi kirjutada. Ei ole ilmselt saladus, et minu meelest on eesti ulme suurim endeemiline haigus see, millest see ulme kõneleb. Tema suurimad probleemid pole ammu enam tehnilised... «kuidas»-külg on tänapäeval enamasti rohkem või vähem parketikõlbulikul tasemel. Aga see, millest meie autorid otsustavad ja valivad kirjutada, see on minu jaoks küll tõusnud elu suurte põhiküsimuste tabeli tippu, ettepoole armastuse ja elu mõtte küsimustest. Isegi ettepoole sellest müsteeriumist, et mis loogika järgi, mis järjestusest lähtudes TV3 Bondi-filme näitab. 
Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil (2023)

J. H. Rosny aîné
La mort de la Terre (1910)


Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...
"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.
Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid. 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Kümme tuhat aastat vihma (2023)


Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada. 
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Pangborn
The Music Master of Babylon (1954)


Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks. 
Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
System Collapse (2023)


MurderBot on tore tegelane. No näiteks see, kuidas tal kohati jookseb teadvuses umbes viis erinevat mõttelõnga. Tema sarkasm ja eneseiroonia. Nii et mulle pakkus just peategelane meeldivat lugemiselamust.
Mis nii tore ei olnud - tegevus oli otsene jätk varasemale, aga ega ma enam nii täpselt ei mäletanud, kes on kes ja miks asjad just nõnda on. Tegevus küll minu jaoks kuigi oluline ei olegi. Nagu MBotiga ikka, on olukord alguses segane, aga siiski lubav. Siis lähevad asjad ikka hullemaks, juhtub paar ootamatut ja ohtlikku pööret, tuleb lootusetuna tunduv lahing... No ja muidugi päästab MBot oma inimesed ära, muutub küll seejuures üsna auklikuks, aga lapitakse pärast jälle kokku.
Ah, nagu ma ütlesin, sündmustik pole oluline. Aga vahepeal tundub, et autoril püsib meeles kirjastusega tehtud leping ja nüüd tuleb lubatud leheküljed millegagi täita. Tähendab, kogu tekst ei ole võrdselt naljakas.
Teksti loeti inglise keeles

Eoin Colfer
Artemis Fowl (2001)


Neli miinusega selle paroodia eest. Kui see raamat on aga tõsimeelselt kirjutatud, siis ta on küll iseenese paroodia. 
Kokkuvõttes, see teos on paroodia noorsookirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Üks paras kompottparoodia. Sellisena isegi täiesti aktsepteeritav. Parajalt lahe ja kiire lugemine selle tobeda ja ajuvaba maailma ning seltskonna kohta. Kõik on kõvasti üle vindi keeratud.
Teksti loeti eesti keeles

S. Fowler Wright
Deluge (1927)


Toimub võimas maavärisemine. "India oli häwinenud, Hiinast oli jäänud waid mälestus. /---/ Lõuna-Euroopat polnud enam ning Saksamaa muutus kõrweks, millest lained uhtusid kõik elawa./---/ Troopilises Indias samuti kerkis merepõhi. Meresügawuses elutsewad olendid kärwasid kiiresti kuiwal mudal ja õhk oli küllastunud kohutawast raipe haisust." (lk. 3).
 
Tegevus toimub 1-2 kuu vältel inglismaal. Nooremapoolne advokaat Martin, tema naine Helene ja nende 2 last. Katastroofi hetkel olid pereisa ja naine-lapsed lahus ja neil tekkis vastastikku arvamine, et teised on hukkunud. Helene saab ühte paati, millega pääseb ühele saare osale, mees jääb teisele poole. Kui suured need maatükid on, ei tea, aga tundub, et ikka kümneid ja kümneid miile. Ellujäänud inimesed grupeeruvad röövlijõukudeks, kus kehtivad julmad reeglid. Eriline probleem on naised, ked on ellujäänute hulgas vähemus (suhe umbes 1:3). Mis meetodiga saavad mehed endale naise valida ja kas naisel ka mingi sõnaõigus on? Tom satub mingil hetkel kokku hakkaja ja füüsiliselt tugeva Klaaraga (originaalis ilmselt Clara või Clair), kellega koopereerutakse ka intiimsel tasemel. Tomi abikaasa Helene ja lapsed satuvad aga tema advokaadist abikaasa kunagise kaitsealuse Tomi hoole alla, kes tänutundest kaitseb advokaadi peret teiste meeste eest. Sündmuste peamised liinid ongi ellujäänud jõhkrate inimgruppide omavaheline võitlus ning abikaasade püüd teineteist leida. Kui lõpuks taas kokku saadakse, on probleem - Martinil on justkui juba uus abikaasa, mis tekkis teadmises, et Helene on kindlasti surnud. Kui ma õigesti aru sain, siis lõpplahendusena jääbki Martinile 2 naist. Seda kinnitab ka asjaolu, et minu loetud eksemplaris on viimase lause järele kirjutanud keegi ammune lugeja sulepeaga: "Nii jagavad kaks naist ühte meest. Väga ideaalne.".
 
Romaanil on peal oma aja pitser ja arvatavasti öeldaks selle kohta "vähenõudlikule lugejale".
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials
Laena laipa (2023)


Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud. 
Teksti loeti eesti keeles

Henri Stravinski
Tuhapilve sajandil (2023)


Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab. 
Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest. 
Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.
Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Tagasi varju alla (2023)


Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Häli Kivisild
Ma kasvatan tuuleturbiine (2023)


Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?). 
Teksti loeti eesti keeles

Arthur C. Clarke
Earthlight (1955)


Meeldis rohkem kui "Kuutolmu varing", seega on viie igati ära teeninud. Üsna vähese tekstiga sai küllaltki palju ära öeldud, mõni teine autor oleks sellest paraja tellise valmis vorpinud. Eriti meeldejääv oli lahingukirjeldus ja sellele järgnenud päästeoperatsioon.
Teksti loeti eesti keeles

Kell Rajasalu
Parema maailma portree (2023)


Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud. 
Teksti loeti eesti keeles

Seio Saks
Merikurat (2023)


Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Kaotatud kümnendi viimane päev (2021)


2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.
"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Tade Thompson
Down and Out in Exile Park (2022)


Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada. 
Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...
Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Šeikide maal (2023)


Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...
Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Fabrice Colin
Vengeance (2001)


Nägin paari päeva eest Goodreadsis oma kunagist lugemisjärgset reaktsiooni ja mõtlesin, et ma peaks sellest romaanist pikemalt kirjutama – milleski on teos ja tolle ilmumislugu enam kui tüüpiline.  
 
Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.
 
Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.
 
Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»
 
Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...
 
Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.
 
Ulmeseosed: Fabrice Colin «Vengeance»
Teksti loeti vene keeles

Samantha Mills
Rabbit Test (2022)


Et siis Hugo ja Nebula mõlemad... Huvitav, kas Nebula žürii koosnes ainult naistest, või siis ei ilmunudki tõesti midagi paremat.
Sisu: Varajases faasis raseduse avastamise meetodid ja likvideerimine ca viimase 3500 aasta vältel pluss sadakond aastat tulevikugi kohta.
Olen varemgi väitnud, et ajateljel edasi-tagasi hüppamine mulle üldiselt ei meeldi. Antud juhul oli see vast siiski õigustatud ja korralikult teostatud - ma ei hakanud toodud viidete õigsust muidugi kontrollima.
Stiili poolest võiks vabalt kolme panna, liiatigi on probleem suurele osale inimkonnast oluline, eriti veel neile, kes on sattunud sündima usuhullusest haaratud riigis. Aga lõpuni lugeda ma seda ei suutnud. Mis peaks tähendama hinnet üks. Hea küll, võtame keskmise...
Teksti loeti inglise keeles

R. Chetwynd-Hayes
The Monster Club (1976)


Žanriliselt romaani ja jutukogu vahepealne asi: proloog, 5 juttu, juttude vahel vahepalad ja siis epiloog.
Donald on sõbralik ja altruistlik vanapoiss, kes ei tee kärbselegi liiga. Ühel päeval aitab ta üles jäisel tänaval kukkunud kummalise mehe. Paistab, et kukkudes ta pole viga saanud, aga mees kordab, et ta on nälga suremas. Donald viib mehe enda koju, kus too siiski keeldub tavalist toitu söömast - ta on vampiir. Kui Donald teadvusele tuleb, on ta uimane ja paraja portsu vere jagu kergem. Aga et ta on heasüdamlik, siis ta ütleb: "Aga sa oleksid võinud lihtsalt küsida ju!"
Vampiir kutsub sõbraliku mehe kaasa koletiste kinnisesse klubisse. Seal on igasugu olevusi: libahundid, vampiirid ja teised, samuti nende erinevad ritsugutised (mille nimetused on ka mõne jutu pealkirjad). Selles klubis juuakse ja aetakse lõbusat juttu. Kogumiku kolm esimest lugu on kolme erineva klubis jutustatud lood oma elust, peamiselt lapsepõlvest. Kaks viimast lugu on klubis vaadatud filmide ümberjutustused.
Lood on sellised humoorikad ja toredad, mitte väga õudsed. Tavaliselt huumori ja õuduse segamine head tulemust ei anna, aga siin on enam-vähem.
Soomekeelne versioon kannab pealkirja "Hirviöklubi".
Teksti loeti soome keeles

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)

Manfred Kalmsten
Götterdämmerung (2023)


Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...
"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus  küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist. 
Teksti loeti eesti keeles

Andrei Samoldin
Kalifaadi viirastused (2023)


Autor on välja mõelnud huvitava maailma, kuid minu arvates valinud vale vormi selle tutvustamiseks. Tähendab, maailma põhjalik kirjeldus ei anna eriti juurde lugu niiöelda koos hoidvale põgenemiskirjeldusele ja samune põgenemine ei illustreeri kuigivõrd seda mullistunud maailma.
 
Oleks saanud läbi ajada lühema versiooniga: keegi, olgu siis usujuht või miski dünastia viimane ellujäänud liige või miski kukutatud poliitik, Enrico Chivaldori või keegi teine, peab pagulusse põgenema, teel kohtub ta nii toetajate kui vaenlastega, nende maailmavaade selgitab lühidalt, miks keegi kumma poole on valinud, kogu maailma religioosse vms jaotumise järele pole mingit vajadust. Ja samas on selles loos materjali terve romaani jaoks.
 
Maailmavaate muutumiseks, uute tõekspidamiste omaksvõtmiseks kuluvat aega mõõdetakse pigem põlvkondades kui aastates. (Muidugi on alati idioote ja oportuniste, vt märksõna "juunikommunistid".) Ma ei taha sellega öelda, et tegevus peaks ulatuma läbi mitme põlvkonna. Küll aga leiduks olulisi tegelasi, kelle perekondlike draamade kaudu muutunud maailma mõjusid näidata.
 
Mumeelest oleks islami ja vene õigeusu argitasemel lepitamine vägagi keeruline ülesanne. Ühelt poolt islami range keeld elusolendite kujutamiseks ja teisalt vene õigeusule omane pühakute ja ikoonide rohkus. Ma nüüd ei tea, kas autor on teinud seda teadlikult või kogemata, aga on üks detail, mis tõstab jutu hinde hädise nelja peale. Islamis on paar erandit, mis inimest siiski kujutada lubavad. Esiteks peavad arstiks õppijad ju teadma, mismoodi inimese (ja isegi vastassoost inimese) organism toimib. Ja hiljem lisandusid tagaotsitavate kurjategijate pildid. Nii ongi loogiline, et üks seltskond, olles näinud mitmeid pilte Jeesusest, peab teda eriti ohtlikuks kurjategijaks.    
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Kuid tugevaim on armastus (2023)


Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2". 
Teksti loeti eesti keeles