x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 18 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Peter Watts
Blindsight (2006)


Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles

Fritz Leiber
A Pail of Air (1951)


Eelarvustaja võttis lõpu eest palli maha; ma oleksin selle eest peaaegu palli juurde pannud. Mulle lihtsameelsele meeldivad säärased superoptimistlikud jutud. Kohe meenusid van Vogti "Monster" ja Clarke'i "Rescue Party" Neli pluss.
Pealkiri on kah nunnu.
Teksti loeti inglise keeles

Harlan Ellison
The Wine Has Been Left Open Too Long and the Memory Has Gone Flat (1976)


Tunnistan täiesti avalikult ja tingimusteta, et kõrgkirjanduse jaoks on minu pea täiesti vale kujuga. No ei kõnetanud see lugu mind kuidagimoodi. 
Ühe palli saab juurde värvide häälte esitamise eest. See on midagi minu noorpõlve värvimuusika-aparaatide vaimus, ainult tagurpidi, eks?
Teksti loeti inglise keeles

Edward Wellen
No Other Gods (1972)


Kõigepealt tuleb üle saada jutu alguses (ja lõpus) esinevast programmeerimiskeele-laadsest jurast, mis näikse õnnestunult ühendavat COBOLi ja PL/I halbu omadusi. Seejärel kirjeldatakse pisut maailma lõppu, mis viis mu mõtted Asimovi jutule "The Last Question". Siis selgub, et kustuvasse maailma on kogemata alles jäänud üks kosmoselaev ühe abielupaariga. Siis lugu jätkub, kuid paremaks ei lähe.
Teksti loeti inglise keeles

Edmond Hamilton
Requiem (1962)


Olgu kõigepealt esitatud jutu suuresti pseudoteaduslik taust.
Inimkond on mööda Galaktikat laiali valgunud. Ühel heal päeval otsustas Päike valgeks kääbuseks hakata. (No andke andeks. Nüüd, kohe homme, ja punase hiiu staadiumi läbimata). Muidugi evakueeriti külmuvalt Maalt inimesed ning Päikesesüsteem jäeti omapead.
Nüüd aga selgub, et Päikesesüsteemist on läbi lennanud mingi võõr-taevakeha, mis on planeetide orbiidid põhjalikult segamini ajanud. Olgu sellega kuidas on, aga ma tahaksin näha  sihukest taevakeha, mis võtab Maalt ära peaaegu kogu impulsimomendi, nii et Maa hakkab spiraali mööda Päikesele lähenema...
Olgu, oletame, et autor teab, kuidas see käis. Niisiis läheneb Maa pidevalt (valgeks kääbuseks muutunud) Päikesele ja langeb peagi selle pinnale.
Inimkonna hälli kuulsusetut lõppu saadetakse jäädvustama tele-, raadio- ja muid reportereid täis kosmoselaev. (Noh, nagu mäletate, vene ajal olid säärased raadio- ja televisioonibussid). Selle kaptenit ärritavad tema reisijad pidevalt (see on jutu kõige tõepärasem osa) ning kui laev on Maal maandunud, otsib kapten üksindust. Selle käigus saadud kogemus viib ka jutu lõpuni.
"Kahe" ja "kolme" vahel aitas valida autori suhtumine ajakirjanikesse, eriti teleajakirjanikesse.
Teksti loeti inglise keeles

Harry Harrison
Run from the Fire (1975)


Kaunis segane jutt paralleelmaailmade teemal. Ühe advokaadi juurde ilmuvad kaks veidravõitu tegelast ja teevad veidravõitu pakkumise. Veidravõitu on ka see, et pakkujatel näikse raha olevat nagu ratsahobuse ... teate küll. 
Advokaadist saabki jutu peategelane ning ära on ta selle "õnne" teeninud irokeesi keele oskusega. Selgub, et ühest, ülekuumenevast paralleelmaailmast on vaja irokeesid asustada teise, normaalsesse. 
Lõpuks, pärast mitmeid sebimisi ja madistamist, saab ülesanne kenasti täidetud. Isegi rohkem.
Kolm pika miinusega. Miks mitte "kaks"? Sest kuigi vahepeal kergelt tüütas, ei tahtnud ma teda käest siiski visata.
 
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
All Systems Red (2017)

12.2022

On huvitav, kuidas mõne välisturul menuka ja ka kõrgelt auhinnatud nüüdisulme tõlked Eesti turul edu pole saavutanud. Näiteks võib tuua just selliste teoste hulka kuuluvad Ann Leckie "Radchi triloogia" kolm raamatut ja N. K. Jemisini "Lõhutud Maa triloogia" kaks raamatut, mille Eesti lugejad võtsid vastu täieliku ükskõiksusega.
 
Martha Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" sarja osas, millel ilmus just esimene osa, lühiromaan "Kõik süsteemid punases", olen ma optimistlikum. Eelkõige seetõttu, et selle avateos kombineerib oma lühikeses ja lihtsalt loetavas vormis väga äratuntavalt nii mõningaid ulme klassikalisemaid kui ka kaasaegsemaid aspekte.
 
Klassikalise poole pealt tuletavad juba esimesed paar lehekülge väga selgelt meelde nn ulme kuldajastul ehk 1940–50ndatel kirjutatut. Uurimismeeskond on kuskil võõral planeedil tegemas geoloogilisi uuringuid, kui mingi suur kohaliku loomastiku hulka kuuluv koletis hüppab oma peidupaigast välja ning üritab mõnda nende seast ära süüa.
 
Nagu ikka, pole aga võõra planeedi eluslooduse poolsed ohud nii suured kui need, mille allikad on teised inimesed. Oma baasi taandunud uurimisrühm märkab peagi, et nende kaarte ja varustust on saboteeritud. Kas selle taga on nendega võistlev uurimisrühm, kes parajasti planeedi teisel mandril töötab – või hoopis keegi tundmatu?
 
Kõik see tuleb tõenäoliselt tuttav ette igaühele, kes on üles kasvanud, lugedes legendaarset ulmelugude antoloogiat "Lilled Algernonile", või tutvunud paljude muude Isaac Asimovi ja Ray Bradbury, või kas või Murray Leinsteri ja Robert Sheckley juttudega. Tänapäeval tundub selline loo jutustamise viis retrolik, kuigi mitte halvas mõttes.
 
Kaasaegsem pool loost on valik teha peategelaseks ja jutustajaks uurimismeeskonna turvarobot, või õigemini android (nii mehhaanilisi kui ka bioloogilisi kehaosi kombineeriv tehisolend). See iseenesest poleks veel midagi päris uut, kuna võib mõelda jälle Asimovi roboti-juttudele või juba 1920. aastast pärinevale Karel Čapeki teosele "Rossumi Universaalsed Robotid".
 
Wellsi robot on aga väga äratuntavalt tänapäevase z-põlvkonna nägu. Tema inimestest eraldatuses ja sellest tulenevast üksiolekus on kindlasti ka tavalisemaid introvertseid jooni, kuid tema harjumuses päevatöö kähku ära teha, et siis oma kiivri sees rahulikult seriaale vaadata, on nii mõndagi tuttavat.
 
Kogu loo teeb muidugi eriti soojaks see, et hoolimata oma enesessetõmbunud olekust ja irooniast, millega ta end "mõrtsukbotiks" kutsub, on peategelasest robot siiras ja hea südamega. Teda pole kurjaks teinud isegi asjaolu, et mõningase autonoomia saamiseks on ta pidanud salaja iseenda süsteeme häkkima ning edaspidi seda fakti kogu maailma eest varjama.
 
Niimoodi saabki lõpus ainult soovida, et "Mõrtsukboti päevikud" tõlkes ilmumist jätkaksid – kuid see pole ka ebatõenäoline. Wellsi kirjutatul võib olla just sellist laiapõhjalisust, mis selle võimalikuks teeks. Samuti on üks hoogne ja napilt üle 120-leheküljeline lühiromaan nii lihtne lävend "mõrtsukbotiga" tutvumiseks, et seda võib teha igaüks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Greg Bear
Blood Music (1985)


Lugu algas nagu iga teine "geenipõnevik", jõudis aga välja hoopis kuhugi mujale. Ehkki Greg Bearist räägitakse siin eespool kui hard sf autorist, siis Blood Music-u peamine iva on minu meelest ikkagi pigem filosoofia kui loodusteaduse valdkonnast. Mis ei ole etteheide.
 
Kujutatud reaalsuse nihe meenutas mulle varem loetud (aga tunduvalt hiljem kirjutatud) qntm-i teost "There Is No Antimemetics Division". Kellele Blood Music meeldis, sellele võiks sobida ka too, kuigi hoopis teist valdkonda käsitlev apokalüpsis.
Teksti loeti inglise keeles

Jason Ridler
Hex-Rated (2017)


Jälle üks neid raamatuid, mille ma tüdimusega pooleli jätsin. Pealkiri tundus ju lubavana ja maailm oligi huvitav: mustkunst ja maagia on kokku sulanud, näiteks saab kaardipakiga trikke teha, aga vaenuliku publiku korral ka kaardid neile pähe kinni läkitada. Hoogsat tagaajamist on küllaga, natuke nalja ka.
Tegevusaeg on 1970ndate algus, peategelaseks Korea sõja veteran (seega ei saa ta enam väga noor olla), kes on äsja matnud oma mentorist mustkunstniku, kelle juures ta tsirkuses töötas, ja tahab nüüd eradetektiivina lihtsama elu peale pääseda. Aga juba esimese kliendiga tekivad tal väga suured raskused.
Esimesed kõhklused teose suhtes tekkisid sellest, et minu arusaam Rollingute Altamonti kontserdist on autori omale üsna vastupidine. Loogiline ei tundunud ka see, et Korea veterani jaoks on kõige vaenulikum asi maailmas saksa-jaapani maagia ühisosa.
Vastuse sain autori kohta andmeid otsides. Ta võis ju nooruses punkbändis mängida ja surnuaiavahina töötada, hilisemas elus sai temast aga vasakpoolne sõjaajaloolane. Kommarist antifa, tähendab. Midagi head pole sellistelt oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Ian McDonald
River of Gods (2004)


Minu lugemiskogemus ühtib Mart K. omaga. Olles jõudnud lugemisega umbes veerandi peale olin sunnitud otsustama et elu on liiga lühike selleks et seda antud teose peale kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Clark Ashton Smith
Phoenix (1954)


Jutu algus oli jah sihuke eepilis-romantiline (nagu "парень в голубом и девица в розом" -- mäletate Ponedelnikut ja Sedlovoi masinat?). Polnudki üldse hull. Hulluks läks siis, kui vaprad kosmonaudid lendama hakkasid. No andke andeks, aga kui neil olid sellised teadmised füüsikast ja astronoomiast, nagu kod. Clark Ashton Smithil (ja seda 1954. aastal!!!), siis pidigi nende ekspeditsioon hukka saama. No andke andeks ... magma Päikesel... Päikese raskusväljas pidurdava kosmoselaeva veel ühe mootori käivitamine _vähendab_ raskusjõudu laevas... jne.
Kui autor "tänu süütusele teaduse suhtes" (I. Asimov) mingit häma ajab, siis las' ta ajab. Aga oma teadmatust tõsiteaduslike faktidena esitada ei ole ilus.
 
Teksti loeti inglise keeles

Evan Purcell
Passenger (2014)


Mees ja naine sõidavad autoga, ümberringi mets. Äkki hakkab mees rääkima, et võtab selle reisija peale, kuna too tundub ohutu. Naine ei näe kedagi. Mees peatab masina ja käsib naisel tagumise ukse lahti teha, kuigi kedagi seal näha pole. Mees ärritub ja naine kuuletub. Sõidetakse edasi ja järgneb mehe ühepollne dialoog kellegagi, kes justkui peaks tagaistmel olema. Naine tunneb üha suuremat hirmu, sest nähtamatu reisija näib agressivseks muutuvat. Tekibki räige kaklus abikaasa ja nähtamatu reisija hel, kuigi naine arvab, et mees on hulluks läinud. Küllaltki hirmutav ja kaasa elama panev jutt. Vormiliselt kuulub Cthulhu Mythosesse, sest tegevus toimub Arkhami lähidtel, aga see on ka kogu seos. Lugu on ilmunud vähetuntud autoreid ühendavas antoloogias "That Ain't Right: Historical Accounts of the Miskatonic Valley" (2014).
Teksti loeti inglise keeles

Lloyd Biggle, Jr.
Judgement Day (1958)


 Väikeses ameeerika külas elab veidravõitu tüüp. Tööd ta ei tee, mille eest korralikud külaelanikud teda näägutavad, aga ära kuidagi elab.
Tüüp nimelt suudab tulevikku näha ja muuta (või võimalikest tulevikest ühe välja valida, kui soovite. Selleks "vaatab ta pilte" ning valib sobiva pildi välja. Kasulik omadus. Juba lapsepõlves, kui kommi-isu tuli, vaatas ta piltidelt, millal tädi Marta raske kandekotiga poest koju kõndis, ning oli siis kohal nagu viis kopikat ja aitas kotti kanda.  Mille eest tädi muidugi kommi andis.
No elab ta seal vaikses külas vaikselt (mul vahepeal tuli tunne, nagu loeksin mõnd Simaki juttu), kui ühel õhtul märkab ojas last hulpimas. Toon lapse välja ja viib arstile, kuid selgub, et laps on kägistatud. Et teisi kahtlusaluseid pole, saab süüdistuse ja surmaotsuse (poomise läbi) peategelane.
Ta võtab asja üsna rahulikult, sest on "pilte vaadanud". Selgub vaid, et mitte põhjalikult...  Ja siis otsustab ta  külarahvale kätte tasuda.
No oli sihuke jutt. Lugeda kannatas, aga mulle põhimõtteliselt ei istu lood, mis põhinevad kellegi või millegi kõike või peaaegu kõike suutvatel omadustel. Sest kui kõik on võimalik, siis ...hm... ongi kõik võimalik ja edasi läheb igavaks.
Jutule mõjus halvasti ka esinemine kogus pealkirjaga "Katastroofid". Võib-olla mujalt lugedes poleks lõpplahendus nii selge olnud.
Kolm pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Hugh B. Cave
The Cult of the White Ape (1933)


Lugu ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Minu ees on ta ahviteemalises süngete juttude antoloogias "The Apes of Wrath" (2013). Loo ette on keegi - ilmselt koostaja Richard Klaw - kirjutanud In another selection from Weird Tales, Cave delivers a riveting tale set in the hills of Congo. Full of supernatural, romance, brutality and terror, this story lingers long after the last page.
 
Minajutustaja on Belgia valitsuse esindaja kaugel Kongo külas, ametinimetus on tal chef de post. Ta on seal üksi ja tema ülesanded pole selged, aga ta saab kohalikega hästi läbi. Nende hulgas on ka nõid-arst, keda ta kahtlustab oma eelkäija aeglases ja müstilises surmas. Ootamatult saabub külla üks teine valge mees, kes on saanud sinna loa kummipuuistandusega katsetamiseks. Pidevalt purjus jõhkard, kellele kirjanik on külge kirjutanud kõik halvad omadused. Esimese asjana virutab ta jalaga poolvigaseks nõidarsti, kes talle ette jääb. Kohe löögi järel näeb jõhkard enda arust mingit hiiglaslikku valget ahvi, keda ta tulistab, aga keda keegi teine ei näe. Nõidarst haihtub salapäraselt. Tekkinud konflikt jääb püsima ja asja teeb halvemaks see, et löömamehel on kaasas ingellikult ilus noor naine, kelle kallal ta samuti vägivaldne on. Bravuurikusest hoolimata jääb poeb istandusemehesse kohutav hirm mingi nähtud valge ahvi ees. Küla lähedal on aga kummaline kivisammas, kus üks kohalik hõim väidetavalt süngeid riitusi peab. Jõhkard tahab oma istanduse just selle kivisamba juurde teha. Ja nii see kõik läheb...
 
Mõnevõrra ettearvatava lõpuga, ent efektne ja mõjus korralik õudusjutt.
Teksti loeti inglise keeles



Asimov ja Co kogus 1981. aastal 20 lugu, mille peateemaks on seda või teist sorti katastroofid ning rühmitas ja järjestas need järgmiselt:

 

I osa: universumi häving.

1. "The Last Trump", Isaac Asimov (1955): 2

2. "No Other Gods", Edward Wellen (1972): 2

3. "The Wine Has Been Left Open Too Long and the Memory Has Gone Flat", Harlan Ellison (1976): 2

4. "Stars, Won't You Hide Me?", Ben Bova (1966): 2

 

II osa: Päikese häving.

1. "Judgement Day", Lloyd Biggle Jr. (1953): 3

2. "The Custodian", William Tenn (1953): 2

3. "Phoenix", Clark Ashton Smith (1954): 2

4. "Run From the Fire", Harry Harrison (1975): 3

 

III osa: Maa häving.

1. "Requiem", Edmond Hamilton (1962): 3

2. "At the Core", Larry Niven (1966): 4

3. "A Pail of Air", Fritz Leiber (1951): 4

4. "King of the Hill", Chad Oliver (1972): 2

 

IV osa: inimkonna häving.

1. "The New Atlantis", Ursula K. Le Guin (1975): 3

2. "History Lesson", Arthur C. Clarke (1949): 5

3. "Seeds of the Dusk", Raymond Z. Gallun (1938): 2

4. "Dark Benediction", Walter M. Miller Jr. (1951): 1

 

V osa: tsivilisatsiooni häving.

1. "Last Night of Summer", Alfred Coppel (1956): 1

2. "The Store of the Worlds", Robert Sheckley (1959): 4

3. "How It Was When the Past Went Away", Robert Silverberg (1969): 4

4. "Shark Ship", C. M. Kornbluth (1958): 2

 

 Miks järjestus just säärane sai, seletab Asimov kogumiku eessõnas.

  12.12.2022: minu praegune hinne on ajutine. Kui kõik jutud läbi loen, täpsustan.

 A' noh, juttu "History Lesson" sisaldav kogumik ei saa _väga_ halb olla.

  22.01.2023: no sain kogumiku lõpuks läbi loetud (ja oma hinded ülaltoodud nimekirjale lisatud). Juttude keskmiseks hindeks tuli 2,65, nii et esialgne “3” sai päris õigesti määratud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeff Pollet
Lake Miskatonic (2018)


Miskatonic on jõgi ja selle org Lovecrafti loomingust. Autor on siin püüdnud ilmselt Lovecraftiga seost luua, aga pigem on tegu tavalise õudukaga. Tegevus toimub Oaklandis, järve ääres, mille üks wannabe-maag nimetab ümber Miskatonicu järveks. Peale selle püüab see maag järvest välja kutsuda mingit kombitsatega olevust, kes neelaks inimkonna alla, mis puhuks on tal abiks üks Cthulhu'd meenutav tootem. Rohkem seost Cthulhu Mythosega ei ole. Rohkem rõhku on hoopis moodsal vähemusi sallival suhtumisel: autor ütleb, et ta jumaldab Lovecrafti, aga vihkab rassismi. Tegelaste hulgas on mustanahaline lesbist politseinik, mustanahaline lesbist eradetektiivi abi ja mustanahaline mittebinaarse sootunnetusega Black Panthersi toetaja, kelle kohta ei tule öelda mitte "he" ega "she", vaid "they". Nii et selline moodne õudukas.   Peategelane on pensioniealine eradetektiiv Walter, kes elab Oaklandis järve lähedal, ja on tutvussidemetes päris politseiga. Tema poole pöördutakse abi saamiseks kahe järvest leitud laiba küsimuses. Üks neist on justkui värske keha, mis on üleni kaetud rannakarbidega. See "surnu" tõuseb lahkamislaualt ja marsib erafirmale maha müüdud vanasse kultuuri- ja kontserdimajja, mille näib olevat hõivanud kummaline sekt, kes kannab pikki hõlste. On karismaatiline naisjuht ja temale allutatud noored jõukad IT-mehed, kelle oma tahe näib olevat kadunud. Sündmuste juured on aastas 1924, kui tollane Ku Klux Klani juht näis üritavat ebaõnnestunult kedagi/midagi järvest välja manada. Nüüd on tänapäev ja tundub, et endine KKK mees on reinkarneerunult taas selle indiaanlaste püha järve juures sama eesmärgiga. Pensionärist detektiiv, tema selgeltnägijast ekspruut, tema üliõpilasest assistent ja üks politseinik püüavad oma jõududega jagu saada ilmselt üleloomulike võimetega tegelasest. Tähtis roll on siin tähendusrikastel unenägudel, järve ääres elavatel kormoranidel ja koolibridel ja vanadel indiaani müütidel. Action'it on parasjagu. Aga palju on ka klišeesid ja lihtsaid lahendusi, kus head pahadest kuidagi väga lihtsate nippidega jagu saavad. Samas on väga hästi välja kukkunud järveäärse kogukonna ja looduse miljöökirjeldused ning näib, et Oaklandis elav autor kirjeldabki kodukoha U-kujulist veekogu ja selle ümber toimunud muutusi ning nostalgiat vana järele.
 
Raamatule on ilmunud ka järg "Miskatonic Bay". Kodulehel ütleb autor, et teisele raamatule tahab ta ikkagi palgata keeletoimetaja, sest esimeses oli palju tüpograafilisi vigu. See on tõsi, need torkavad silma - eelkõige otsese kõne alguse või lõpus puuduvad jutumärgid, aga ka teksti paigutus on selle omakirjastusliku romaani puhul häiriv (mitte veerust veeruni; teksti vasak ääris on liiga kitsas; pealkirja paigutus tiitellehel, arusaamatud tühiread jms). Ehk siis sisu ja vormi apskad vahelduvad sümpaatsete kirjelduste ja mitmete vaimukate lausetega.  
 
Kolm pluss.          
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Last Trump (1955)


Seda et... eesti keelde tuleb pealkiri muidugi tõlkida kui "Viimsepäevapasun". A' sellest hoolimata lugeda ei tasu. Vähimast palli võrra kõrgema hinde saab ülestõusmisega kaasneva logistikaõuduse kirjeldamise eest.
Teksti loeti inglise keeles

Holly Black
Book of Night (2022)