x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2021", "captures"=>[]} saadi 38 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
J. G. Ballard
The Drowned World (1962)


The Drowned World on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil on ootamatu võimsusega päikesetormid minema pühkinud Maa ionosfääri ning ilma selleta on ülemaailmne temperatuur kohutava kiirusega tõusnud. Hetkega sulanud liustikutest valla pääsenud tulvaveed pole mitte ainult merepinda tõstnud, vaid on oma vooluga tundmatuseni ümber vorminud ka muu geograafia.
 
Tegevus toimub aastakümneid pärast seda katastroofi, kus kogu inimkonnast on järel vaid mõned miljonid Arktika ja Antarktika piirkondades kössitavaid pagulasi. Oluliselt võimsama päikesekiirguse soodustatud mutatsioonid on maailma tagasi andnud taimedele, putukatele, kahepaiksetele ja roomajatele - nagu oleks aeg sadu miljoneid aastaid tagasi mesosoikumi aegkonda keeratud.
 
Peategelaseks on bioloog Robert Kerans, kes on osaline sõjaväelises ekspeditsioonis, mis on saadetud endise Euroopa alasid uurima. Endise Londoni varemetest leiab ekspeditsioon ülirikka perekonna viimase võsu Beatrice Dahli, kes on kunagi uskumatu raha eest ehitatud kindluses seni vastu pidanud. Kuid samas hakkavad ekspeditsiooni liikmeid kummitama veidrad õudusunenäod...
 
Ma pean ütlema, et siin teoses on kindlasti väga palju tähelepanuväärset. Kliimakatastroofi kujutamine ootamatu õnnetusena, mis on lisaks inimestele minema pühkinud imetajad üldse ja andnud Maa tagasi reptiilidele, on andekas kujutelm just sellepärast, et dinosaurused hävitanud katastroof, mis imetajatele kunagi tee lahti tegi, oli samasugune kosmiline juhus.
 
Ballard on tuntud ka kui sisekosmose uurija - seetõttu pole üllatav, et ta on siingi temaatiliselt omavahel sidunud maailmalõpu ja vaimse paine. Ekspeditsiooni liikmeid kummitavad unenäod tulevad evolutsioonilisest alateadvusest, liigimälust, mis ka inimeste puhul ulatub tagasi kahepaiksete ja vee-elukateni. Inimesi ei söö mitte ainult kuumus ja kiirgus vaid ka teadmine, et nad ei kuulu enam siia maailma.
 
Samuti on väga hea kontrast peategelase ning ekspeditsiooni juhi kolonel Riggsi vahel, kuna viimane on üks väheseid, keda selline paine üldse ei mõjuta. Oma sirge selja, pressitud vormi, troopikakiivri ja vuntsidega on Riggs nagu imeline kujutis viimasest Briti impeeriumi koloniaaladministraatorist, kelle stoitsism on üle elanud mitte ainult impeeriumi vaid ka kogu maailma hukkumise.
 
Nende asjade peale oleks julgelt võinud rohkemgi aega kulutada. Kahjuks on pea kogu raamatu keskosa aga pühendatud sellele, kuidas ekspeditsioon lahkub ja Kerans koos Beatrice Dahliga maha jääb. Siis võtab võimuvaakumi üle lõunast saabunud piraadilaev mustanahalise meeskonnaga, keda juhib lumivalge veidrik Strangman. Siin on osad kriitikud tõmmanud paralleele Joseph Conradiga, aga mina nii lahke ei oleks.
 
Nimelt on see pigem midagi sellist, mida postapokalüptilistes lugudes on tuhandeid kordi nähtud - pöörane veidrik oma röövlijõuguga kehtestamas mis iganes reegleid talle parajasti pähe tuleb. Kõik mis oli Ballardi loos enne veidrat ja imepärast, jääb nüüd pigem tahaplaanile. Muidugi on kirjeldused uppunud Londonist jätkuvalt head ning need aitavad ka seda osa üle elada.
 
Ülemäära ei maksa siin muidugi kritiseerida. Oli ju tegemist Ballardi esimese romaaniga ning lugedes on siin kindlasti näha teemasid, mida ta on hiljem palju põhjalikumalt ja huvitavamalt lahanud. Siinne teos on sellega võrreldes lihtsam lugemine, aga samas kuidagi ka natuke hajevil, nagu poleks autor päris kindel olnud, mida ta täpselt kirjutada tahab.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles



Algul ajas mind selle raamatu puhul segadusse toimumisaeg. Sest kui, nagu eelarvustaja esile tõi, on nii hoolikalt välja joonistatud argine taust, siis omab tähtsust ka see, millal just selline argireaalsus valitses. Selleks, et teise linna helistada, tuleb minna postkontorisse ja tellida kaugekõne. Rongid ja nendega seotud tunduvad samuti kuuluvat kuhugi sügavale nõuka aega. Lisaks muule kannab väikelinna peatänav endiselt kahe jobu nime, kelle järgi nimetati nliidus mitte ainult tänavaid, vaid ka kõike muud kuni värvipliiatsiteni välja. Siiski, peaaegu kõikvõimsa tegelase sõiduvahendiks on inomarka ja edukate vanemate lapsed uhkustavad suurtes linnades juba mobiiltelefonidega. Nii et umbes nõnda võisid asjad kusagi Ukraina ääremaal kirjutamise ajal olla küll.
 
Õppimine kujundab inimest. Vana tõde, aga ma pole vähemalt ulmes varem kohanud teost, kus seda oleks nii piltlikult kujutatud. No et kui kolmanda semestri tudengitel on ikka dekonstruktiivne faas... Veidi sarnasena meenus Lev Grossmani "The Magicians", aga selgus, et Grossman oligi kirjutades "Vita Nostra" eeskujuks võtnud.
 
Kuidagi aga ei kannata tõsise ulmekirjandusega võrdlust välja ilmselt kommertskaalutlustel arutult pikaks venitatud lasteraamat, milles ju ka nagu oleks õppimisest juttu. Ometi piirdub õppeprotsessi kirjeldus paari äpardusega võlukunsti praktikumides, ülejäänud ajal lennatakse luudadega ringi ja lahendatakse suht suvalisi, omandatud teadmistega üldse mitte sünkroonis queste.
 
Ülikoolis toimuvast on eelmine arvustaja juba kirjutanud: juuakse tublisti viina, elatakse kokku, minnakse lahku - just nii, nagu normaalsed tudengid seda alati on teinud. Aga õppeülesanded on üsna keerulised. Õppida mõne päevaga pähe mitu lehekülge seosetuid tähekombinatsioone. Kuulata kassetilt valget müra ja leida sealt meloodia. Vaadata täiesti mustade lehtedega albumit ja leida tähtkujud... Ehk just seepärast raamat mulle nii väga meeldiski, et tekitas nostalgilist äratundmist. Sest kui näiteks kompleksmuutuja funktsioonide teooria pimeduses hakkasid mõned tähed lõpuks helendama, siis paraku matemaatilise füüsika võrrandid minu jaoks suuremas osas valgeks müraks jäidki.
 
Hea küll, lõpp ehk õpingute kaugem eesmärk - lisaks eneses kurat-teab-milleks vajalike oskuste ja võimete avastamise - jääb lahtiseks. Aga teavad ka vaid vähesed ülikooli astujatest, mida nad peale lõpetamist või veel mõne aasta pärast end tegemast leiavad. Mumeelest kuulub "Metamorfoosi" sarja veel kaks raamatut, aga seni on need vist ainult ukraina keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Manfred Kalmsten
Kaarnalaul (2021)


See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Teksti loeti eesti keeles

Bruce Sterling
Mirrorshades: The Cyberpunk Anthology (1986)


Alustada tuleks muidugi sellest, et küberpungi mõiste on aastakümnete jooksul üha kitsamaks muutunud. Tänapäeval on asi selge — küberpunk on žanr, kus jaapanikeelseid neoonreklaame peegeldavatel vihmamärgadel tänavatel hulkuvad überstiilsed heidikud teenivad elatist hiidkorporatsioone häkkides ja narkootikume müües, pidades selle käigus konkurentide ja politseiga ohtraid tulevahetusi. Samas kaheksakümnendatel polnud asi kaugeltki nii selge; see kamp, kellele lõpuks küberpunkarite silt külge kleebiti, kirjutas väga mitmepalgelist ulmet. Muidugi ühendas enamikku neist viimase kümnendi jooksul ilmnenud tehnoloogiliste ja ühiskondlike suundumuste märkamine ja ärakasutamine — üha personaalsemaks muutuvate arvutite ja üldisemalt elektroonika pealetung, uued teadusharud (nagu geenitehnoloogia), uued narkootikumid, uus professionaalne äri ja kuritegevus —, aga selliseid “high-tech low-lifes” tegelaskonnaga lugusid, mis on tänapäeva küberpungi tuumaks, leidub antoloogias oodatust palju vähem.
 
“These are all hot young verbal pilots who think nothing of taking forty-thousand tons of screaming heavy metal prose and throwing it straight at the ground in a forced power dive shedding sparks and literary chaos only to pull up at the last possible instant shy of total grammatical implosion just to see the horrified looks on the pale upturned faces of the civilians as the afterburners cut in,” väidab tagakaanel Michael Swanwick (kellelt pole raamatus paraku ühtki juttu). Lahe tsitaat, aga midagi nii dramaatilist siit ei leia. Sterling ütleb eessõnas, et vältis teadlikult lugusid, mis on juba mitmel pool mujal ilmunud — küllap selle kaela saab ajada paljud veidramad valikud.
 
Kaks juttu eriti paistavad teiste hulgast silma sellega, kui vähe need siia sobivad:
 
“Tales of Houdini” on kaheldamatult antoloogia kõige kentsakam lugu ja täiesti seletamatul kombel siia sattunud; kas “Software’i” autorilt Rudy Ruckerilt polnud tõesti valida midagi paslikumat kui nupuke Harry Houdini üha uskumatumatest vägitükkidest, minu pea ei võta.
 
Greg Beari “Petra” on täiesti häbitult ebateaduslik jutt, hm, Looja surmast. Tuleb välja, et ainult tema tahe hoidiski reaalsust koos ja kui ta kõrvad pea alla paneb (või nii vähemalt usutakse), läheb maailm üsna nihkesse, tegevuspaigaks oleva katedraali skulptuurid ärkavad ellu ja, nagu välja tuleb, suudavad koguni inimestega järglasi saada. (Väljaspool katedraali toimuvast on teada ainult niipalju, et kuradi ohtlik on ja metsa küttepuid tooma läinud inimesed võivad ka tagasi tulemata jääda, aga arvata võib, et ümmarguse maamuna asemel laiub seal midagi hoopis veidramat.) Selle jutu küberpungiantoloogiasse valimise mõistlikkuse üle võib vaielda, aga muidu pole sellele midagi ette heita.
 
Bearilt oli mul seni loetud ainult romaan “Blood Music” (mille aluseks olnud jutt sobinuks siia küllap paremini), mis käsitleb samuti reaalsuse teemat, ehkki hoopis teise, puhtfüüsikalise nurga alt. Niipalju kui ma öelda oskan, on nii Ruckeri kui Beari looming suuremalt jaolt sarnane ja mõnes mõttes küllaltki traditsiooniline — tegelasteks on sageli teadlased ja süžee aluseks mingi füüsika- või matemaatikaprobleem, ehkki stiili ja mõtteviisi poolest on neil siiski palju enam ühist Gibsoni kui ütleme Heinleini või Asimoviga.
 
Kõige puhtamad “päris” küberpunklood nende kaante vahel on “400 Boys”, “Freezone”, “Stone Lives” ja vähemal määral ka “Snake-Eyes” ja “Rock On”.
 
Tom Maddoxi “Snake-Eyesi” peategelaseks on õhujõudude veteran, kelle pähe istutatud arvutikola põhjustab tal mäluauke ja sundkäitumist. Võiks öelda, et ta on elektrooniliselt seestunud — kohe jutu alguses tuleb ta teadvusele ja leiab, et tema mõistuse alamad kihid (“reptilian brain”, või nagu ta seda ise kutsub, “the snake”) on pannud ta kassitoitu sööma. Arvata võib, et ta ei ole sellise olukorraga üldse rahul. Püüe probleemile lahendust leida viib ta kosmosejaama, kus ta kohtub kaaskannatajate ja nende üle vahti pidava tehisintellektiga. Nagu selgub, polegi tema probleemile õiget lahendust; ta peab kas õppima sellega koos elama või enesetapu sooritama.
 
“Snake-Eyes” muide leiab aset samas (või sarnases) maailmas kui Maddoxi romaan “Halo”; siinne tehismõistus Aleph esineb ka romaanis.
 
Pat Cadigan on nende noorte vihaste meeste seas üsna ebaharilik, ja mitte lihtsalt selle poolest, et ta on naine. Tema lugusid iseloomustab tavapärasest inimlikum, isiklikum, ehkki sugugi mitte Tõeliste Meeste™ stiilis pretensioonikalt süvapsühholoogiline lähenemine. Ei saa öelda, et jutud, mida ma temalt seni lugenud olen, oleksid mulle eriti meeldinud, aga “Rock On” tundus neist natuke parem. Võibolla on asi lihtsalt selles, et ma olen nüüd vanemaks ja targemaks saanud :-)
 
See on üks kahest antoloogias leiduvast muusikateemalisest jutust; peategelaseks on ebamäärases vanuses, aga end ülejäänud tegelastega võrreldes vanana tundev naine, kelle talendiks on end arvuti külge ühendatuna võtta ka kõige keskpärasema bändi emotsioonid ja neist midagi tõeliselt vägevat kokku sünteesida (sedasorti rahvast kutsutakse slängiväljendiga sinner). Ükskõik kui palju ta püüab sellisest elust tüdinuna põgeneda, leitakse ta ikka üles ja sunnitakse oma “pattude” eest maksma.
 
Marc Laidlaw’ “400 Boys” on kaheksakümnendate muusikavideo stiilis naeruväärne paberõhuke apokalüpsis. Selline, kus ühiskonnakorra kokkuvarisemise järel noortekambad juuksed turri ajavad, näod sõjamaalingutega katavad ja lahinguid lööma hakkavad. Hea küll, autor seletab ära, miks nad sellised on (mõistlikum rahvas on linnast jalga lasknud ja seal varjavad end ainult sõduriks värbamist vältivad noored), aga ega asi sellest usutavam ei tundu. Sisu on stiili nimel ohverdatud. Pealkirjas figureerivad poisid on muide mõnevõrra üleloomulik nähtus; tundub, et Mehhiko-Nõukogude pakt, mis Ameerikaga sõdib, on kasutanud mingeid väga veidraid relvi.
 
Paul Di Filippo “Stone Lives” algab hiidkorporatsioonide kiiskavate pilvelõhkujate varjus asuvas düstoopilises getos, milletaolistes tundub elavat suurem osa selle tuleviku rahvastikust. Riike enam pole, elu on karm olelusvõitlus ja niivõrd kui räpaste masside jaoks mingi kord üldse olemas on, on selleks korporatiivne feodaalkord. Nimitegelane Stone on lapsena pimedaks torgatud noormees, kes polegi oma armetu eluga eriti rahulolematu, kui getosse tulnud väljaspoolse maailma esindajad talle ettepaneku teevad, millest ei saa keelduda. Noh, nagu selgub, polnud ta sugugi juhuslikult valitud — milles peitub ka loo nõrkus. Stone’i ühe väga erilise ülesande täitmiseks palganud triljonärist jääb saladuse selgumisel väga naiivne ja lausa ennasthävitavalt rumal mulje — sellise mõtteviisiga nii kõrgele ei roni.
 
Disko pole oluline, punk on põhiline, kuulutab John Shirley “Freezone’is”. See lugu on kõige halvemas mõttes küberpunk, selline süžeevaba freakshow, kus lugejat veetakse mööda ühiskonna põhjakihi urkaid ringi ja see kõik on nii edgy, nii edgy. (“Johnny Mnemonic” ei meeldi mulle samal põhjusel.) Väga kaugele autori fantaasialend muidugi ei küüni ja tema väljamõeldud väärastunud keskkond paneb pigem muigama. See lugu jätab teistest enam vihase, maskuliinse (pea naistevihkajaliku) ja demonstratiivselt heteroseksuaalse mulje. Ärge muretsege, ükskõik kui perversseks maailm muutub, homosid vihkavad endiselt kõik ja nad on omaenese getosse surutud, kus nad saavad rahus super-AIDSi surra. (Et lugu veel eriti edgy saaks, käiakse ka seal ära.)
 
See on antoloogia teine jutt, kus läbivaks teemaks muusika. Erinevalt Cadiganist näib Shirley sügavalt vihkavalt kõike vähegi moodsat; tema peategelane on vanakooli rokkar eriti jälgis diskomaailmas. “Minimono” muusikuid on kujutatud rõhutatult ebainimlike masinaorjade ja perversselt aseksuaalsetena, samas kui meie narmendava nahktagi alt paistva sinakaskaame kanarinnaga kangelane, kes kannab ka pimedas päikeseprille, peab end tõeliseks meheks. Tema fetišistlik usk rokkmuusikasse meenutab kõige enam nõukogude teismelise püüet hästi autentne ja läänelik olla :-P Kui tõsiselt autor peategelast ja tema tülgastust kõige modernse suhtes võttis, on raske öelda, aga ega lugu sellest paremaks ei muutu, kui sellele iroonilises võtmes läheneda. Antoloogia absoluutne põhi, millest oli lausa piin end läbi närida.
 
Ja lõpetuseks jutud, mis jäävad kindlasti-küberpungi ja üldse-mitte-küberpungi vahele:
 
“The Gernsback Continuum” ja “Red Star, Winter Orbit” on “Põleva Kroomi” kaante vahel eesti keeleski ilmunud ja kõigil niikuinii juba loetud. Piisab, kui öelda, et “Gernsback” on üks mu lemmikuid Gibsoni loomingus ja muidu üsna viisaka “Red Stari” puuduseks on Sterlingi osalus.
 
James Patrick Kelly “Solstice” esindab sarnast suunda kui “Snake-Eyes”: tehnikarohke ja stiilne, aga mõistlikkuse piirides, mitte piinlikkusttekitavalt jou-jou-jopsadi-jou tüüpi lahe. Need, kes mäletavad kunagi Marduses ilmunud “Valguse levi tühjuses”, ei pea kartma: “Solstice” on täiesti erinev.
 
See on haigevõitu lugu, ehkki erinevalt “Freezone’ist” ei röögi see sulle näkku, kui perversne kõik on. Esmalugemisel, kui ma ei osanud (väsimuse tõttu?) õigetele asjadele keskenduda, jäi suurem osa olulistest detailidest märkamata ja alles hiljem tekkisid kahtlused, et midagi on vist viltu. Atribuutika on väga kaheksakümnendatele iseloomulik: disainnarkootikumid, body mods, video. Peategelaseks on kunstnik, kes on enda loodud (legaalsete) narkootikumidega püstirikkaks saanud ja omale kloonitud tütre hankinud. Nende omavaheline suhe pole, ütleme nii, päris harjumuspärane, ehkki mees ise ei arva sugugi, et midagi valesti oleks. Teda on kujutatud täiesti empaatiavõimetuna, kes ei suuda suhteid luua muidu kui omandipõhiselt; iroonilisel kombel mõistab ta oma käitumise tagajärgi siis, kui tema katse tüdruku uuele kallimale koht kätte näidata untsu läheb.
 
Ilmselt antoloogia kõige kirjanduslikum jutt, mis kuuldavasti ongi Kelly iseloomulikuks jooneks. Ma ei oskagi sellele loole eriti midagi ette heita, aga see jättis mind üsna külmaks.
 
Lewis Shineri “Till Human Voices Wake Us” on mõneti õlgu kehitama panev laast. Eksootilisele saarele puhkusele tulnud, õnnetus abielus kontorirott topib nina valesse kohta ja maksab selle eest üsna ränka hinda.
 
Sterlingi ja Shineri “Mozart in Mirrorshades” meeldib mulle selles antoloogias “Gernsbacki” järel vast kõige rohkem, ehkki andetu Sterlingi panus tuleb sellele ainult kahjuks. See lugu leiab aset kaheksateistkümnendas sajandis (ehkki mitte meie maailmas), kust kahekümne esimese sajandi ameeriklased fossiilkütuseid hangivad. (Kolmkümmend viis aastat hiljem on sellisest vanakooli kolonialismist muidugi naljakas lugeda; naftapuudust pole meil veel tükk aega karta, probleemid on hoopis mujal.) Nagu pealkiri vihjab, on nende saabumine ajaloo parajalt sassi löönud ning teismeline Wolfgang Gottlieb kimab võrriga ringi, makk kaenlas, ja mängib rokkbändis. Et peategelane, ajavärava loonud firma alamastme töötaja Marie Antoinette’i magatab, pole sellises olukorras sugugi märkimisväärne. Kohalikel muidugi ajab nende sigatsemine kopsu üle maksa ja ega tulevikurahvast nende tehnilisest ülekaalust hoolimata väga palju pole…
 
“Mirrorshadesi” ei tasu lugeda neil, kes loodavad hologrammid-ja-katanad stiilis puhtaverelist küberpunki; ka rabavate ideede tulevärki ei tasu siit otsida. See antoloogia on väärtuslik ennekõike ajaloodokumendina, andes teatava ettekujutuse, mida ja keda küberpungi riiakas prohvet Sterling tollal oluliseks ja esinduslikuks pidas. Kui hea ülevaate siit sellest ajajärgust saab, on iseküsimus (lõppude lõpuks püüdis Sterling oma sõpruskonda maailma nabana näidata), aga mina tunnen küll, et pilt sai natuke selgemaks.
 
Antoloogia on olemas Internet Archive’i wõrguraamatukogus (lugemiseks tuleb konto registreerida).
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Elder Race (2021)

Philip K. Dick
A Maze of Death (1970)


A Maze of Death on mõrvamüsteeriumi stiilis kirjutatud ulmelugu. Tühjale Delmak-O planeedile saabuvad neliteist inimest, kes on kõik mingil määral omadega sassis ning on haaranud kinni võimalusest uut elu alustada. Neid ei kohuta ka see, et nad peavad saabuma üheotsa-süstikutega ja missiooni eesmärki ei öelda enne, kui kõik on saabunud.
 
Kuid siis hakkavad kohe kõik asjad valesti minema. Keegi on kustutanud sõnumi, mis peaks neile infot andma ning rikkunud sidevahendid. Süstikud on kasutuks muutunud ning jala ei ole ohutu ringi liikuda - liiga palju imelikke pool-bioloogilisi, pool-mehhaanilisi olendeid toimetab kohe asunduse äärel. Ning siis algavad mõrvad...
 
Ma pean ütlema, et Dick üllatas mind selle looga märkimisväärselt. Probleemi ülesehitus muidugi vihjas sellele juba alguses, aga kõigepealt läheb oma aeg ka sellesse veidrasse SF-universumisse sisse elamiseks. Ning siis paneb autor lauale aga põhimõtteliselt klassikalise mõrvamüsteeriumi - eraldatud koht ja kitsas ring veidrikke.
 
Seejärel on natuke aega võimalik mõelda, et kas see lugu on pigem nagu Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" (tänapäeval rohkem tuntud pealkirja "Ja ei jäänud teda ka" all) või hoopis "Mõrv Idaekspressis". Ning kui see oleks ka ainult midagi sellist, siis oleks see üks täitsa lahe variatsioon, just maailma pärast, kuhu see paigutatud on.
 
See on nimelt maailm, kus kogu inimkond on Maalt lahkunud (sinna on jäänud ainult vaimuhaiged) ja tähtede vahele laiali pillatud. Kuid mis veel huvitavam, see on universum, kus on tõestatud Jumala olemasolu ning palved ja imed töötavad nagu füüsikaseadused. Jumal on kolmainsuslik - palveid kuulav Vahendaja, maailma mõjutav Looja ja inimestele ilmuv Kõndija.
 
Kui aga mõned mõrvad on juba toimunud, läheb väike rühm koloniste otsima salapärast Ehitist, mis pidavat asundusest mitte eriti kaugel erinevates kohtades ilmuma ja kaduma. Ning siis on juba selge, et tegemist on puhtakujulise Dicki looga tajust ja tegelikkusest, millele mõrvamüsteerium ainult kattevarjuks oli peale riputatud.
 
Siiski pole kriminaalne pool loost puhas pettus. Kui lugemisega päris lõppu jõuda, siis on võimalik näha, kui sümboolne kogu see kujutlus vägivallast ja surmast väikese grupi keskel eraldatud oludes tegelikult on. Kokkuvõttes on see kõik tegelikkuses veel palju õudsem kui üks lihtne mõrvamüsteerium olla võiks.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole tegelased siin loos kõige tugevamad. Selline veidrike punt sobis küll teemaga kokku, kuid midagi väga mälestusväärset või liigutavat neis ei olnud. Kuid suures pildis ei ole see suurem viga. Isegi Dicki enda üsna kõrges mõõtkavas on tegu ikka tõsiselt hea teosega.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Secret Sense (1941)


Hakkab juba vaikselt tulema... Nagu eelarvustajad on öelnud, midagi erilist see jutt ei ole. Kuid ei ole enam tüütu ning on ladusalt kirja pandud. Puudu jääb ehk maalase kaotuse ulatuse kirjeldamisest.
"Kolm plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Half-Breed (1940)


Selgub, et ka Marsil elavad humanoidid, pealegi meiega nii sarnased, et saame omavahel järglasi. Segaverelisi muidugi. Kellesse vähemalt Maal eriti hästi ei suhtuta.
Jutu peategelane üritab parasjagu aatomienergiat andvat masinat leiutada, kuid on sellega üksjagu hädas. Läheb siis end tuulutama ... ja päästab ühe säärase segaverelise mingi kõurikukamba käest.
Selgub, et noorel segaverelisel on suurepärased vaimsed võimed ja tema abiga saabki peategelane oma masina energiat tootma.
Vastutasuks üritab ta segavereliste elu igatmoodi parandada, kuni poliitikute mõjutamiseni, et need segavereliste võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtaksid. Siis aga toimub ootamatu pööre.
Hinne tuli 2,5. Seega kasutasin masinat, mis võitis sõja, ja too ütles, et tuleb allapoole ümardada.
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
Water Is for Washing (1947)

Robert A. Heinlein
Project Nightmare (1953)

Robert A. Heinlein
Goldfish Bowl (1942)


Ei ole just suurem asi jutt, nii umbes "kolme" vääriline. Kuid selle eest, et julges esineda kogumikus "The Menace from Earth", läheb temalt üks pall maha.
 
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
The Menace from Earth (1959)


Võimas kogumik, midagi "The Martian Way" kaliibrist.
Eriti hea oleks see ilma jututa "The Goldfish Bowl", ja, noh, ega "Water Is for Washing" päris ulme justkui polegi.
Kuid "Ülaltoodud puudused ei kahanda teose väärtust", nagu vanasti kursusetööde retsensioonid lõpetati.
 
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Black Friar of the Flame (1942)


Kaks plussiga. Kuid lisaks Jüri Kallase mainitud Trantorile esineb (minu teadmise kohaselt) siin esmakordselt ka hüperruum, nii et ümardame hinde üles.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Trends (1939)

Isaac Asimov
The Weapon Too Dreadful to Use (1939)

Osvald Soobel
Aahe oma (2014)


 

Jutu tegevus on tuhandeid aastaid enne jutustuses „Väikses majas raudtee ääres“ toimuvat. Kosmoselende ei tehta, valitseb keskaeg. Peategelaseks on inimesed, kes kasvatavad (kodu)katte söögiks, kuigi viimased on rääkivad-tundvad olendid. Tuultejumalanna Aahe teenriteks on majed, rohtlahaldjad, kes meenutavad antiloope, kuid on kiskjad. Selles jutus ei selgu, et ka majed on mõistusega liigiks. Planeet Ge põhjaosades valitsevad hiiglaslikud laanekatid, aga nendega ei puututa siin kokku.

Jutt on märksa seikluslikum ja põnevam, kui „Väikses majas raudtee ääres“, kuid siin on minu maitse jaoks liialt palju seiklust liiga tihedas vormis ja maailmale on vähem tähelepanu pööratud. Hindaksin heaks ja lisan plussmärgi.          

Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobel
Väikeses majas raudtee ääres (2013)


 

Loo maailm mulle sobib. On mingi täht Me Yu ja selle ümber tiirlev planeet Ge. Sel kummalisel planeedil elavad nii inimesed, hiidkärbid kui ka mitmesugused katid – kõik mõistusega liigid. Lisaks veel antiloopide sarnased majed, rohtlahaldjad. Hiidkärbid, kosmoselendude meistrid, on mingis sõjas saanud inimestest jagu ja tõrjunud nad elama Ekvatoriaalföderatsiooni. Vaid mingi osa inimpööblist on jäänud elama Meeriasse, Põhjariigi suurimasse linna. Näib, et selle planeedi inimesed enam kosmoserände ei harrasta.    

Jutustusel on liha luudel, st võib lugeda peategelase laanekatt Limu mõtetest-tunnetest ja tähelepanekutest, mida ta teeb ümbruse kohta, kus ta parasjagu on. Samas areneb tegevus ja pinge kasvab. Kunagi märkisin autorile, et selle maailmaga tahaksin sügavamalt tutvuda. Alustasin sellega, et lugesin uuesti läbi kaks olemasolevat lühiteost. Endiselt meeldivad. Ka autori kirjutamisviis on sümpaatne, mu meelest rikka sõnavaraga. Nii et väga hea.  

Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick
The Three Stigmata of Palmer Eldritch (1965)


The Three Stigmata of Palmer Eldritch on viirastuslik-düstoopiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on kliimamuutuse tagajärjel kuumus praeguse parasvöötme maades nii kohutav, et päevasel ajal ilma erivarustuseta õues viibimine tähendab kiiret surma.
 
Rahvusriigid on oma võimu kaotanud ning maailma üle valitseb ÜRO, mida kontrollivad aasialased ja aafriklased oma rahvastiku ülekaaluka hulga tõttu. ÜRO üheks suureks ettevõtmiseks on kosmosevallutamise-programm, mille käigus rahvastikku sunniviisiliselt lähimatele taevakehadele ümber asustatakse.
 
Kuid kosmoses on tingimused nii viletsad, et kolonistid on peaaegu täielikult langenud sõltuvusse Can-D nimelisest narkootikumist, mille abil enda teadvused miniatuurse nukumängu sisse viiakse. Selline eskapism on maailma suurim äri, mille osas on pea monopoolses seisundis suurkorporatsioon P.P. Layouts.
 
Ühel hetkel aga lööb kaardipaki segamini Proxima Centaurilt tagasi saabunud ekstsentriline miljardär Palmer Eldritch, kes on sealt kaasa toonud uue ja väidetavalt parema narkootikumi Chew-Z. Loomulikult ei saa P.P. Layoutsi tegevjuht Leo Bulero seda asja niisama jätta...
 
Ma pean ütlema, et see teos on oma parimatel hetkedel täiesti suurepärane. Kohati aga vajub see iseenese raskuse all kokku ning võimsast ehitisest saab nõnda lihtsalt üks veider kuhjatis. Kuid muidugi ei saagi nii paljude ideedega korraga žongleerimine kerge olla.
 
Ideed on kahtlemata loo kõige parem osa. Näiteks võimas kliimadüstoopia, mis teeb silmad ette ka paljudele kaasaegsetele samal teemal kirjutajatele (Kim Stanley Robinson, Paolo Bacigalupi). See, kuidas ülirikkad endale biotehnoloogia abil kitiinkesta kasvatavad, et vabalt tapva päikese käes olla, on just selline idee, mida parimat sorti ulmelt oodata.
 
Ning see on ainult väike taust. Tähtsamaks osaks on sedasorti totalitaar-kapitalistlik düstoopia, kus ÜRO sallib P.P. Layoutsi (ametlikult ebaseaduslikku) narkokaubandust seetõttu, et ilma sellise eskapismita läheksid ÜRO sunniviisilised kosmosevallutajad lihtsalt hulluks. Irooniliselt on narkoga koos käivad nukumängud on täiesti legaalsed, isegi kui on selge, et ilma esimeseta on need täiesti kasutud.
 
Kuid koos Palmer Eldritchi ja Chew-Z narkootikumiga tulevad lisaks sisse Dicki lemmikteemad, neist kõigepealt küsimus, et mis on reaalsus. Ning kahtlemata on Chew-Z rännakud ajas ja ruumis märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Sellele lisab Dick siis aga veel kristliku mõõtme, kuna Eldritch pole just see, millena ta alguses paistis. Muidugi on see juba raamatu pealkirjastki selge, kuigi Eldritchi stigmad (käsi, silmad, hambad) on ehk ainult mõtteliselt seotud Kristuse omadega (labakäed, labajalad, külg).
 
Siis, kuskil raamatu viimases kolmandikus saabki seda kõike natuke liiga palju ning suur osa teksti läheneb seosetule segadikule. Ainult Barney Mayersoni rännak (see endine P.P. Layoutsi selgeltnägijast turundusjuht on muuseas teose parim tegelane) hoiab siis veel kõike vee peal.
 
Kokkuvõttes on tegemist siiski võimsa teosega. Ainuüksi oma ideede äikesetormi eest vääriks see isegi kõrgemat kiitust, kuid isegi kõike ühe komplektina arvestades on siin väga palju lugemisväärilist. Natuke arutut narkotrippi üle elada ei ole selleks just palju tahetud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Philip Jose Farmer
Flesh (1960)

Cleve Cartmill
Deadline (1944)


“Deadline” kuulub kategooriasse “Raul Sulbi loeb ja mõnuleb, normaalsed inimesed hoiavad peast kinni” :-P (Üllataval kombel on keegi suutnud sellele juba nelja panna, kahtlemata vägivallaga ähvardamise tagajärjel.)
 
See on siis see kurikuulus jutt, mille peale FBI Campbellil näpud sahtli vahele lõi ja kurjalt päris, miks tema ajakiri salastatud infot avaldab. Õigupoolest ainult selle fakti poolest lugu silma paistabki, muidu on tegu igati keskpärase pulp-ulmega. (Hirmus mõeldagi, aga ma olen ka hullemat lugenud.) Kõigest paarikümne lehekülje sisse on autor suutnud mahutada hüpliku ja üsna totaka süžee. Vaenulikule territooriumile saadetud agent maandub juhtumisi sõbraliku vastupanuvõitleja naabrusse, kes peab teda faktide kiuste julgeolekutöötajaks ja valmistub teda surnuks piinama. Erakordselt jabura blufiga õnnestub tal pääseda põhipaha laborisse, kes paljastab, et teab tema ülesandest Kõige Kurjem Vidin hävitada. Peategelane saavutab (järjekorras juba kolmandat valedega vürtsitatud füüsikaloengut pidades!) kõigest hoolimata põhipaha usalduse ja lööb ta oimetuks, pääsedes Vidinaga plehku. Ja nagu kiuste keerab autor kõigele veel viimasel leheküljel vindi peale, lastes seni vaenulik olnud ja nüüd korraga sõbralikuks muutunud sõbralikul tegelasel vaenulikuks osutuda — mille avaldab seletamatul moel kohale ilmuda osanud, seni surnuks peetud tegelane.
 
Seda, et autori kirjeldatav pomm ei saa mingil tingimusel töötada, ei hakka ma talle ette heitma, suur osa vajalikust infost oli tollal sõjasaladus, ja üleüldse. Küll aga saab ja tuleb ette heita absoluutselt kõike muud, kaasa arvatud seda, et ta pommi üldse nii detailselt kirjeldab. Süžee on abitu, täis põhjendamatuid otsuseid ja kannapöördeid; mida leppimatult vaenulikum mõni tegelane on, seda lihtsam on teda ümber veenda. Stiil on ajastule kohaselt amatöörlik (lauseni “He wore a smock, and from its sleeves extended competent-looking hands” jõudes hakkasin ma kõva häälega irvitama). Paaris kohas viitab autor ka sellele, et tegelased pole päris inimesed, aga loo seisukohast puudub sellel mõte, pigem muudab see sabaga vehkimine asja veelgi totramaks. Aastaid hiljem iseloomustas Cartmill ise seda lugu sõnaga “clunker”, mis on ikka väga leebelt öeldud. Et jutt oma loomusele kohaselt õnnistatud saaks, tuleks selle kallale lasta mõni meie värvikama keelepruugiga arvustaja; mina piirdun tõdemusega, et mingigi väärtus on sellel ainult ajaloolise kurioosumina.
 
Kartmatud, tugeva tervisega fännid leiavad selle Astoundingu numbri Internet Archive’ist.
Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky
Shards of Earth (2021)


Paar päeva tagasi kuulsin kõrvalt kuidas kolleeg A küsis kolleegilt B: "Kas sa tead et uus Expanse sarja raamat on ilmunud?". Sel hetkel oleksin tahtnud vahele pista et jah, mina tean, ja selle autor on Adrian Tchaikovsky.
 
Või noh, tegelikult ei oleks tahtnud vahele pista, aga nii on kombeks kirjutada.
 
Igatahes, selle romaaniga alustab Tchaikovsky uut kosmoseooperi-sarja "Final Architects". Tegevus toimub universumis mida asustavad mitmed mõistuslikud tsivilisatsioonid, nende hulgas inimesed. Läbisaamine teiste tsivilisatsioonidega, aga ka erinevate inimkolooniate vahel, ei ole alati just roosiline. Siis aga ilmuvad välja eriti apokalüptilised vaenlased - Arhitektid - kes hävitavad pidurdamatult kõiki mõistusliku eluga planeete ja kelle vastu kõik teised on sunnitud moodustama vastumeelse ühisrinde.  
 
Selleks ajaks kui lugu päriselt algab on Maast järel see mis romaani pealkirjas nimetatud. Pärast mitmeid Arhitektide rünnakuid on inimkonna riismed laiali paisatud mööda eluks halvasti sobivaid kolooniaplaneete. Ja selles segadikus seikleb ringi väike kangekaelne kosmoselaev Vulture God, mille pardale saatuse keerdkäigud on kokku toonud värvikireva meeskonna.  
 
Seega loo põhiskeem ei ole midagi ülearu originaalset. Kindlasti aga ei taha ma Tchaikovskyt lihtlabases kopeerimises süüdistada, sest eristuvaid aspekte on siin ikka omajagu. Tooksin esile kasvõi selle et ainult mõned laevameeskonna liikmetest on inimesed. Samas on võõrliikide esindajad kujutatud piisavalt sümpaatsels, laskmata lugejal seejuures unustada et tegu ei ole inimesega - asi milles autorid minu meelest sageli ebaõnnestuvad.  
 
Kõige kesksemad tegelased on siiski inimesed, ja eks nendega ole see probleem mis selliste seikluslugude peategelastega sageli - nad on natuke liiga kangelaslikud selleks et päris inimestena mõjuda. Sellised tavalised kosmoseooperi tegelased kelle tegemisi on huvitav jälgida aga kellega samastuda lugeja eriti ei saa.  
 
Kokkuvõttes hindaksin seda teost tugeva neljaga. Vähe tõenäoline et ma sellele kahe aasta pärast eriti tagasi mõtlen, aga sarja järgmise osa võtan kindlasti käsile kui see ilmub.
Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dick
VALIS (1981)


VALIS on pseudo-autobiograafiline ulmelugu... Jumalast? Traumast? Narkootikumidest? Müstitsimist? Hullumeelsusest? Vandenõuteooriatest? Kohati hullult tõsine (nagu need internetis levivad videod, mida teatud tüüpi inimestel jagada meeldib), aga kohati neidsamu mõtteid põhjalikult naeruvääristav.
 
Peategelaseks on kirjanik Horselover Fat, kes on Philip K. Dicki skisofreeniline projektsioon (Philip tähendab kreeka keeles hobusesõpra ja Dick saksa keeles paksu). Dick on ise samuti loos jutustajana sees ning käitub peaaegu läbivalt, nagu Fat oleks temast eraldiseisev isik - samas aga korduvalt tunnistades, et tema ja Fat on üks ja seesama.
 
Fat saab nimelt mingil hetkel müstilise (jumaliku?) ilmutuse, mis aitab tal päästa oma poja elu. Samas aga ei päästa miski teda lahutusest, ühe sõbratari enesetapust, teise vähki suremisest ning ka ise sooritatud enesetapukatsest, mille tagajärjel ta psühhiaatriakliinikusse paigutatakse.
 
See kõik paneb Fati kirjutama märkmeid, et enda jaoks lahti mõtestada, mis temaga tegelikult toimub. Nõnda aga jõuab ta üsna pea väga veidrate järeldusteni. Näiteks, kas maailm võiks olla hullumeelne, kuna maailma looja oli hullumeelne - ja kui ta oli, siis polnud ta tegelikult tõeline Jumal?
 
Ning kui Jeesus Kristus ja tema jüngrid tegelikult tundsid surematuse saladust, siis on aeg tegelikult paigal seisnud alates Jeesuse hukkamisest kuni Richard Nixoni tagasiastumiseni ja Rooma keisririik kestab veel edasi. Kuidagi on asjasse segatud ka kolmesilmsed tulnukad Albemuthi tähelt, kes nähtamatuna meie kõrval elavad. Ja roosad laserid!
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli selle aasta kõige veidrama loetud teosega üldse (eelmine kandidaat, Brian Aldissi "Cryptozoic!" jääb kaugele maha). Kuid samas oli see kõik kuidagi veidralt... imeline. Parim asi, millega ma oskan seda võrrelda, on Umberto Eco "Foucault' pendel", mis on ehk sellest isegi mõjutusi saanud.
 
On nimelt teada, et Dick ise elas üle mingi samasuguse müstilise kogemuse ning et see raamat oli tema katse midagi sellest sõnadesse panna. Fati tegelaskuju loomine on andnud talle võimaluse kõike seda vaadata ühtaegu nii uskuja (Fat) kui ka skeptiku (Dick) vaatenurgast.
 
Nagu ka Eco oma romaanis "Foucault' pendel", näitab Dick siin, kui veidralt ahvatlev kogu see müstitsismi ja vandenõuteooriate maailm on. Tegelased vajuvad sinna märkamatult nagu vesiliiva - nagu Fati skeptikust sõber Kevin, kes käib juhuslikult vaatamas filmi "VALIS" ning naaseb sealt põlevate silmadega, rääkides kõigist neist märkidest, mis filmis peidus on.
 
Kõikide nende filmis peituvate märkide üles lugemine (mustrite leidmine sealt, kus neid ei ole (või kas ikka ei ole?)), on üks parimaid kohti raamatus. Kõige parem on aga Fati vestlus psühhiaatriakliiniku juhi doktor Stone'iga - mis näitab, kui koherentse struktuuri saab üles ehitada täielikust jaburdusest.
 
See teos pole kindlasti läbivalt suurepärane - siin on nii mõnigi igav ja tüütu lõik. Kohati aga, kui Dick iseenda õnnetule projektsioonile irooniliselt kõrvalt vaatab, on selle võimsus nagu midagi Kurt Vonneguti parimatest paladest. Horselover Fat on ka nagu Vonneguti loodud Kilgore Trout, kes on omakorda karikatuur ulmekirjanikest üldse. Kõik käib ringi ja ringi ja...
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Gennadi Gor
Strannik i vremja (1962)


Üks liiga pikk heietus. Räägitakse asjast, aga kogu aeg kaldub jutt kõrvalistele detailidele ja kirjeldustele juskui oma elu loojangule jõudnud rauk pajataks katkendlikult oma elulugu viisakale inimesele, kes teeb näo, et kuulab huviga. Kokkuvõttes kujunebki selline saba ja sõrgadeta jutustus, mis sisemisest energiast just ei pakata.  Lisaks veel see nõukogude ulmekirjanike kohustuslik tulevikuvisioon - tulevikus on kogu maailm kommunistlik ning kõik inimesed on "nii ilusad ja head". Imal. 
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein
Citizen of the Galaxy (1957)


Heinleini noorteulmekatega (kui samuti algselt sinna kategooriasse sobituma mõeldud "Tähesõdalased" välja jätta) polegi ma varem kokku puutunud, ehkki minu mälu järgi olid ka mõned ürgammu inglise keeles loetud autorikogus "The Past Through Tomorrow" ilmunud lühemad lood justkui pigem nooremale lugejale suunatud. Sarnaselt mitmetele eelarvustajatele ei jätnud "Galaktika kodanik" ka mulle põrmugi lasteraamatu muljet ja kindlasti pole romaani algne sihtgrupp põhjus raamatu lugemata jätmiseks.
Mida siis veel eelarvustajatele lisada? Korralik romaan, suurt vaimustust ei tekitanud, ent lugeda kõlbas ("4" tuleb vast väike miinus taha). Tehnoloogilise poole pealt torkas kõige rohkem silma sõrmejälje abil töötava rahaautomaadi mainimine - kui muidu on romaanis kirjeldatud tulevikutehnoloogia tüüpiline 1950. aastate tulevikunägemustele, siis mainitud detail mõjus enne esimeste pangaautomaatide leiutamist kirjutatud romaanis üsna prohvetlikult. Ja tõlkele pole muidu eriti midagi ette heita, ent sõna "fail" on kahtlemata valesti tõlgitud. 
Teksti loeti eesti keeles

Charles R. Dake
The Death and Resurrection of Gerald Deane (1893)


Gerald Deane on arst, kes loo alguses saab kokku lapsepõlvesõbraga. Vestlus läheb üle igavese elu võimalikkusele, teadvuse püsimesele pärast füüsilise keha surma. Deane'il on rääkida kummaline lugu iseendast, mis moodustab mahuliselt suurema osa sellest jutust.
 
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
 
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
 
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...
Teksti loeti eesti keeles

Leonard Cline
The Dark Chamber (1927)


"Dark Chamber" on gooti stiilis romaan ja liigitub ilmselt ka nn hullu teadlase alamžanri. Tegevus kulgeb umbes romaani kirjutamise ajal USAs, kus peategelane, 30-aastane muusik, on kutsutud tööle ühte maahäärberisse. Häärberis elab jõukas härra, nimeks Richard Pride, kes püüab leida kinnitust oma teooriale nn esivanemate mälu säilimise kohta iga elusolendi (ala)teadvuses. Selle teooria üsnagi tuntud osa on see, et teatavad aistingud (lõhn, heli, pilt jms) ergastavad mingisuguse mälestuse minevikust, mille inimene on juba ammu unustanud või mida ta pole teadlikult kunagi mäletanudki. Teooria tundmatu osa liigub ajas veel tahapoole, kus stimulantide (peamiselt narkoained) saab inimese teadvuse viia esivanemate teadvusega ühte ja näha kauges minevikus toimunut. Sealhulgas ajast, mil inimene polnud veel inimenegi, vaid nt mingi vee-elukas.
 
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
 
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
 
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
 
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Glen Cook
Passage at Arms (1985)


Ehkki tehniliselt on “Passage” Starfishersi triloogia eellugu, leiab see aset lausa mitu sajandit varem ja sellel puudub ülejäänud romaanidega suurem seos. Sarja teisi osi pole ma lugenud ja võin kinnitada, et käesoleva raamatu mõistmiseks pole see ka vajalik.
 
Romaan leiab aset ebamäärases tulevikus, kus inimkond on levinud paljudele planeetidele ja põrganud kokku vaenuliku humanoidse liigiga, kellega on loo alguseks juba aastkümneid sõda käinud. Vaenlase kohta ei saa me õieti midagi teada (võibolla triloogias on neist rohkem juttu), aga süžee seisukohalt polegi nende olemus üldse tähtis, nad võiksid samahästi ka vaenulik inimrühmitus olla.
 
Sõda ei lähe inimkonna jaoks sugugi hästi ja nende ainsaks oluliseks eeliseks tulnukate ees on ronijate (climbers) nimeline imerelv. Ronijad on eriotstarbelised laevad, mis kasutavad ära seni ainult inimestele tuntud füüsikalist fenomeni, nn nullruumi, mis sarnaneb pisut tavalise hüperruumiga, aga asub mõnes mõttes vastassuunas, normaalruumist “ülalpool”, mis annabki laevadele nende nime. Inimesed saavad selles ruumis vaenlase alusele või baasile märkamatult ligi hiilida, korraks välja hüpates seda kõiksugu vahva moonaga kostitada ja siis uuesti haihtuda. Päris haavamatud nad siiski pole — nullruumis viibivast kehast jääb normaalruumi maha tilluke musta augu sarnane “vari”, mida vaenlane saab kurjasti ära kasutada. Mis veelgi hullem, nullruumis saab ka pardal tekkivast soojusest vabaneda ainult selle pea olematu pindalaga varju kaudu. Kogu kirjeldatav lahingutegevus sarnaneb tugevalt vanakooli allveesõjaga — laevad on tillukesed, ressursse minimaalselt, meeskond läheb missiooni lõpuks võikalt haisema, eduka tegutsemise võtmeks on märkamatuks jäämine ja tugevad närvid ning soojuse akumuleerumine nullruumis püsima sunnitud ronijas on üsna üheselt võrreldav süsihappegaasi kogunemisega pikalt vee all viibivas diiselallveelaevas.
 
Peategelane on ajakirjanik, kes sõidab kaasa ühe ronijamissiooniga, et nende kangelaslikust tegevusest reportaaže kirjutada. Ehkki autor räägib alguse poole, kui kitsas ja ebameeldiv ronija pardal on, oleksin mina isiklikult oodanud natuke rohkem detaile. Praegu piirdub igapäevase laevaelu kirjelduse kõige värvikam osa peategelase avastusega, et tema koi on pesuruumis, otse kraanikausi kohal, mida kasutatakse ka kusel käimiseks. (Konstruktsioonis algselt ettenähtud kolmest peldikust kaks on maha monteeritud, et relvadele rohkem ruumi teha.) Tõeliselt huvitavaks läheb pardal alles siis, kui tulnukad nad nurka ajavad ja sunnivad nii kauaks nullruumi jääma, et laeva kogu sisemus kattub ligase rohelise hallitusega ja mitu meest sureb kuumarabandusse.
 
Meeskond jääb mõneti kahvatuks; nende kõige tähelepanuväärsemaks iseloomujooneks näib olevat umbusaldus peategelase vastu (ja paaril juhul otsene põlgus). Sedasorti rämedaid suhteid, mida muidu võiks stressirohkes keskkonnas kokkupressitud meestekambalt oodata, siin eriti ei kohta. (Ja asi pole sugugi selles, nagu Cook sellistest asjadest tagasi kohkuks — see saab selgeks juba üsna alguses, kui peategelane ohvitseride labrakale veetakse.) Sõjavägi küll naisi ära ei põlga, aga iga konkreetse ronija pardal on kas ainult mehed või ainult naised, mille põhjenduseks toob autor äärmiselt stressirohked missioonid, mis muutuksid seksuaalsuhete lisandumisel plahvatusohtlikuks. Sealjuures ei vihja ta poole sõnagagi võimalusele, et mees- ja naiskondi koostades inimeste seksuaalset sättumust arvesse võetaks, mis tundub isegi kaheksakümnendate ameeriklase kohta mõneti lühinägelik.
 
Sügavaid karaktereid, hõrku stiili ja muud sellist ei tasu siit oodata; “Passage” on küllaltki tavapärane sõjaromaan, kus autsaider kasvab aegamööda meeskonnaga kokku, elab üle nii tapva igavuse kui eheda õuduse perioode, saavutab üht-teist ja loo lõpus jõuab mingi osa tegelastest isegi koju tagasi.
 
Esimese peatüki esimene pool muide on kirjutatud üsna värvikas ja kujundlikus stiilis, mis ei sarnane eriti ülejäänud romaaniga; autor rõhub seal fragmentaarsetele piltidele ja võõristusmomendile. Soomukis läbi maatasa tehtud linna loksuva ajakirjaniku jaoks on sõda sel hetkel ainult kusagil pea kohal toimuv pooleldi mõistetamatu vaatemäng. Esmalugemisel tundus see osa üllatavalt raske ja keskendumist nõudev, aga sealt edasi muutub stiil lihtsamaks ja paraku ka pisut igavamaks.
Teksti loeti inglise keeles

H. G. Wells
The Shape of Things to Come (1933)

12.2021

The Shape of Things to Come on pool-utopistlik tulevikuajaloo stiilis ulmelugu. Jutustuse järgi on tegemist ühe diplomaadi unenäopäevikutega - talle oleks aastate jooksul nagu unes edastatud mingit sorti teksti, mida ta ärgates kirja pani. Sisu ja vormi järgi on tegu 22. sajandi alguses kirjastatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse kooliõpikuga.
 
Õpiku-stiilile vastavalt ei maksa siin mingit otsest lugu oodata. Selle asemel näitab see ajaloo erinevaid etappe pisut rohkem kui saja aasta jooksul ning seletab nende mõju kaasaegse ühiskonna (alates 21. sajandist) tekkimisel. Hästi põgusalt puudutatakse viktoriaanlikku "kuldajastut", siis pikemalt Esimest maailmasõda ning siis liigub tekst juba (tolleaegsesse) tulevikku.
 
Ma pean ütlema, et tulevikuajalugu ei ole selline asi, mida oleks lihtne hästi teha. Ühest küljest on sellel suur oht stiililt kuivaks jääda. Teisest küljest on isegi suurem probleem see, et kuigi jutustaja peaks kõigest aru andma nagu valgustatult mõtlevalt tulevikupositsioonilt, paistab selle taga natuke liiga selgelt oma aja inimene.
 
Üks teistsugune tulevikuajalugu, suhteliselt samal ajal kirjutatud Olaf Stapledoni "Last and First Men" näiteks pääseb sellest lõksust nõnda, et liigub väga kiiresti väga kaugesse tulevikku. Pole just üllatav, et tolle teose kõige nõrgemad peatükid on lähiajalugu kirjeldavad - ning Wells jääb oma teosega sinnasamma lõksu paraku üsna algusest lõpuni.
 
Võiks öelda, et kõige tugevamad on siin esimese osa peatükid, mis kirjeldavad tolleks ajaks juba toimunut. On üsna huvitav lugeda Wellsi vaateid Esimese maailmasõja põhjustele, toimumisele ja järelmõjudele. Oma üsna selge pilguga näeb ja esitab ta ausalt paljusid Briti impeeriumi vigu ja kuritegusid, samuti kritiseerib ta teravalt Versailles'i konverentsil toimunut.
 
Samuti pakuvad lõbu tema mitmed torked ajalooliste isikute suunas. Kirjeldades Winston Churchilli nagu tinasõduritega mängivat entusiastlikku poisikest või Woodrow Wilsonit nagu lühikeseks ajaks ebajumala seisusesse tõstetud meest, kellel tegelikult polnud õrna aimugi, mida ta teeb, näitab Wells end parima Briti kuiva huumori edasi kandjana.
 
Ka pole Wellsi vaade oma kõige lähemale tulevikule sugugi rumal. Üsna täpselt märgib ta ära Teise maailmasõja alguse põhikonfliktid (Saksamaa-Poola ja Jaapan-Hiina). Muidugi areneb paljugi sellest teistmoodi - näiteks on huvitav, kuidas mürkgaasi kasutamine end pärast Esimest maailmasõda inimeste teadvusesse põletanud oli (kuni tuumarelvad selle uue surmaohuna asendasid).
 
See, kuidas teisele sõjale järgnenud ülemaailmsest kokkuvarisemisest kasvab välja "Õhudiktatuuriks" nimetatud ausate ja õiglaste spetsialistide ülemvõim, on kindlasti mõjutanud Robert A. Heinleini ühte kuulsamatest romaanidest "Tähesõdalased". On üsna huvitav, kuidas erinevalt Heinleinist näeb Wells seda üleminekuetapina, mis õigel ajal rahumeelselt võimult eemaldatakse.
 
Kuid kõige selle positiivse juures jääb kogu raamat siiski peaasjalikult üsna igavaks. Kaugelt liiga suur osa mahust on pühendatud lehekülgedele, kus Wells saab kinnitada, miks mingid asjad on "ilmselgelt" valed ja kuidas lahendused on tulevikupilgule samamoodi "ilmselged". See raamat oleks vajanud karmi toimetajakätt, kuid on selge, et tolleks ajaks nii kuulsale kirjanikule seda enam ette ei pandud.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg
Needle in a Timestack (2021)


Needle in a Timestack on Robert Silverbergi kõige uuem (retrospektiivne) jutukogu. See ei ole otseselt seotud samanimelise jutukoguga aastast 1966 ega teise samanimelise jutukoguga aastast 1979 (kuigi mõned lood on kõigis neis kolmes samad). Ka autor ise heidab selle segadusttekitava asjaolu üle eessõnas nalja.
 
1. Needle in a Timestack (1983) 8/10
 
Maailmas, kus ajarännud on tavalised, on ka ajaloo detailid pidevas muutumises. Kui ühe mehe ajalugu on aga juba korduvalt muudetud, hakkab ta kahtlustama, et selle taga on tema abikaasa eks-mehe kuri käsi...
 
Väga tore ajarännulugu, mida võib välja tuua huvitava näitena sellest, kuidas ühiskond on lihtsalt omaks võtnud ajarändude varjuküljed (nagu seda tehakse iga tehnoloogilise uuenduse puhul). Lõpplahendus on isegi üllatavalt ilus ja soe "armastus võidab maailma"-tüüpi, mis mulle väga meeldis.
 
2. There Was an Old Woman— (1958) 7/10
 
Geniaalsest bioloogist naisel on oma kindel teooria inimolemuse kohta ja ta kavatseb seda tõestada enneolematu eksperimendiga. Ta saab salaja kolmkümmend üks identsest mitmikust poega ja kasvatab igaühe neist üles kindla ülesandega...
 
Üllatavalt hea lugu. Siin on hästi natuke tunda veel noore kirjaniku lihtsakoelisust (eriti loo põhilise konflikti juures), kuid idee on väga tugev ja lahenduses on sellist aegumatut sümboolikat, et tuleb ainult kiita.
 
3. The Pain Peddlers (1963) 5/10
 
Tulevikus on televisioonisaated võimelised edasi andma ka otseseid tundeid. Populaarseks on nii saanud tõsielusaated, mis edastavad surijate agooniat (ning agendid otsivad pidevalt sobivaid kandidaate)...
 
Korralikult kirjutatud lugu, aga paljuski (eriti lõpplahenduse poolest) ikka päris trafaretne. Samas võib lugu kiita tõsielusaadete olemuse vastikumate aspektide ette aimamise eest.
 
4. The Sixth Palace (1965) 7/10
 
Muidu elutul planeedil asub kindlus täis uskumatuid aardeid, mida valvab robot. Kui keegi tuleb aardeid võtma, esitab robot talle küsimusi ja hävitab igaühe, kes valesti vastab. Kaks seiklejat on teinud plaani robotist mööda pääsemiseks...
 
Lihtsalt hea lugu - oleks natuke nagu lihtne töötlus tuntud muistendist, aga siiski väikese zen-tüüpi pöördega. Ülesehitus on hea, lõpplahendus on hea, jutule polegi nagu midagi ette heita. Suuremate töödega võrreldes on see lihtsalt veidi kergekaaluline.
 
5. In Entropy's Jaws (1971) 10/10
 
Peategelane on "suhtleja", erilise võimega mees, kes suudab teisi inimesi telepaatiliselt ühendada. Kuid ühe sellise ühenduse käigus kõrvetab ta oma aju läbi ja rikub oma ande. Pärast seda hakkavad teda piinama mälupildid minevikust - ja mis veidram, ka tulevikust. Viimased viitaks talle justkui, et kuskil kaugel planeedil saaks tema vigastust ravida...
 
Fantastiline lugu, kogumiku parim. Siin on sellist tõelist valu, mida tunneb millestki imelisest ilma jääv inimene (nagu Silverbergi ühes teises tippteoses, romaanis "Dying inside"). Siin on lausa kõva füüsika teemalisi küsimusi aja olemuse kohta universumis (on huvitav, kuidas siin on mingis mõttes sees ka ajarännu-aspekt). Ja on väga ilus, kuidas vahepealse põrgu läbi käinud peategelast ootab ikkagi hea lõpplahendus.
 
6. Absolutely Inflexible (1956) 4/10
 
Ajarännud töötavad - aga ainult suunaga tulevikku. 28. sajandis ollakse hädas minevikust tulijatega, kes kannavad tapvaid viiruseid, mille vastu inimestel enam kaitset pole. Kuid nüüd väidab üks, et temal on ajarännu-seade, mis töötab ka tagurpidi...
 
Silverbergile ilmselgelt meeldivad ajarännu-lood, aga see (üks tema varasemaid) ei ole just hilisematega päris samal tasemel. Hoolimata toredast jutust on siin sisu poolest tohutuid loogikaauke, millest lihtsalt üle ja ümber minnakse.
 
7. This Is the Road (1973) 9/10
 
Kuskil tundmatus maailmas (vihjatakse ka, et ehk mõeldamatult kauges tulevikus?) on üks neljaliikmeline seltskond põgenemas. Suurele ja rahumeelsele maale nende taga on sisse tunginud eriti julmad barbarihõimud. Kuid nad jõuavad ootamatu takistuseni...
 
Suurepärane lugu. Silverberg on ise märkinud, et siit sai ta hiljem inspiratsiooni oma kuulsa romaani "Lord Valentine's Castle" loomiseks. Minu arvates on see lugu siin aga romaanist veel tublisti parem. Fantaasiamaailma ülesehitus on siin juba iseenesest hea, aga nelja vastandliku tegelase kujutamine reisil oli ka väga hea (meenutades autori teist väga head romaani "The Book of Skulls"). Ning kõige taga on veel rohkem kui natuke märkimisväärset sümbolismi.
 
8. The Pope of the Chimps (1982) 6/10
 
Grupp teadlasi töötavad looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama - kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
 
Huvitava ja hea teemaga lugu, aga teostuselt on see üsna sirgjooneline ja lihtne (juhtuvad täpselt need asjad, mida võiks arvata). Lisaks on igasugused paralleelid nii otse tõmmatud, et isegi pimedad saavad neist aru. Mingi unikaalsem lahendus samal teemal oleks siin kindlasti parem olnud.
 
9. The Dead Man's Eyes (1988) 5/10
 
Hetkelises raevuhoos tapab üks mees oma naise armukese. Kuna tehnoloogia võimaldab surnu ajust tema viimasena nähtud vaated taastada, peab tapja kiiresti põgenema...
 
Hästi kirjutatud lugu - aga väljaspool seda väikest ulmelist osa ei ole siin kuni lõpuni välja mitte midagi eriti huvitavat.
 
10. The Road to Nightfall (1958) 7/10
 
Pärast tuumasõda on maailm laastatud. New Yorki varemetes nälgivale rahvale antakse teada, et toidunormi enam ei anta - ning ei lähe kaua, enne kui hulkuvatele koertele lisaks hakatakse tänavatel püüdma inimesi...
 
See lugu on natuke kohmakalt teostatud, kuid selle lohutu õuduse õhkkond on tähelepanuväärselt tugev. Silverbergil oli omal ajal raskusi sellele avaldaja leidmisega ning kuigi tänapäeval võib selle asjaolu üle muiata, on siin loos tõesti midagi kirjeldamatult kõhedat.
 
11. Multiples (1983) 5/10
 
Noor neiu tunneb tõmmet ühe vähemuse-subkultuuri poole, mis koosneb mitmekordse isiksusega inimestest. Selleks otsustab ta ise mitmekordset isiksust lihtsalt teeselda.
 
Siin kujutatud pool-põrandaalustes baarides on hästi tunda ehtsat 80ndate hingust. Siiski tundub praeguseks ajaks see lugu olevat natukene kehvasti vananenud (erinevalt Silverbergi mõnest teisest sarnasel teemal kirjutatud loost, nagu näiteks "Born with the Dead").
 
12. Many Mansions (1973) 9/10
 
Viletsas abielus olevad mees ja naine hakkavad mõlemad mõtlema ajarändudest (mis selles maailmas eksisteerivad) kui viisist abikaasast pääsemiseks. Oluline osa on selles ka mehe vanaisal.
 
See lugu on üks tõsine saavutus. Siin võtab Silverberg nimelt ette tavapärase ajarändude teema probleemide Gordioni sõlme ja raiub selle elegantselt pooleks. Kogu lugu koosneb lihtsalt segamini puistatud pildikestest, mis kujutavad erinevaid viise, kuidas kogu see asi juhtuda võis (või oleks võinud juhtuda? või päriselt juhtus?) - ja sellisena on ta tõeliselt värske ja huvitav. Lisaks on kõik see kantud imetoredast mustast huumorist.
 
13. (Now+n), (Now-n) (1972) 6/10
 
Ühel mehel on eriline võime hoida sidet oma tuleviku-minaga (48 tundi tulevikus) ja mineviku-minaga (48 tundi minevikus). Seda võimet kasutab ta börsil mängimiseks ja on nii saanud pururikkaks. Kuid mis juhtub siis, kui ta armub naisesse, kelle lähedal kaotab ta oma võime?
 
Üldiselt tore lugu, kuid ei midagi erilist. Armas on lõpplahendus, mis on võetud nagu muinasjutust (probleemi lahendus, mida sa igalt poolt otsisid oli kogu aeg sinu sees olemas!).
 
14. Enter a Soldier. Later: Enter Another (1989) 8/10
 
Teadlased testivad tehnoloogiat, mis võimaldab luua tehismõistust mingi ajaloolise isikuna. Nad loovad kõigepealt konkistadoor Francisco Pizarro, kuid siis järgmisena filosoof Sokratese, et lasta neil kahel omavahel väidelda.
 
Väga hea lugu. Pizarro isiku kujutamine on suurepärane ja dialoogid Sokratesega on täpselt nii head kui seda võis oodata. Siin loos ei ole küll otseselt midagi muud - kuid olemasolevast piisab täiesti.
 
15. The Reality Trip (1970) 8/10
 
Ühes viletsas New Yorki hotellis elab juba aastaid krabitaoline tulnukas. Inimkujulise robotkeha sisse peitunult on tema ülesandeks vaadelda inimesi ja teha ettekandeid koduplaneedile. Kuid mis juhtub siis, kui teda märkab samas hotellis elav naine, kellel on tõmme veidrikest meeste vastu?
 
Jälle väga hea lugu, tõenäoliselt kõige naljakam terves kogumikus. Muidugi on huumor siin jälle ainult musta tooni, kuid peategelased on kõige selle juures omamoodi siiralt armsad ning see ei lase tervikul mingiks rumalaks jandiks muutuda.
 
16. Chip Runner (1989) 6/10
 
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui esimene on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat - ta näljutab ennast, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele...
 
Plusspunktid tuleb anda siin haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Samas ei ole siin eriti midagi enamat, mida välja tuua.
 
17. Call Me Titan (1997) 6/10
 
Peategelaseks on Kreeka mütoloogia titaan, kes ärkab pärast pikka vangistust tulemäes ja leiab end kaasaegses maailmas. Lugu on pühendatud Roger Zelaznyle.
 
See lugu on ühe kirjaniku austusavaldusena teisele täitsa hea ja sellisena võib seda võttagi. Muus osas aga ei ole siin eriti midagi tähelepanuväärset.
 
18. Defenders of the Frontier (2010) 9/10
 
Kõrbe ääres asub suur kindlus, kus kunagi oli vahti pidanud suur garnison - kuid nüüd on neist jäänud alles ainult käputäis vananevaid mehi. Vastaste rünnakuid enam ei tule ja ka oma impeeriumi keskusest pole aastaid ühtegi teadet tulnud, rääkimata uutest meestest või varustusest. Mida sellises olukorras teha?
 
Tõeliselt hea lugu. Siin on natuke tunda Dino Buzzati kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb" mõjusid (kuigi mingis mõttes on osa sellest ümber pööratud). Kuid sarnased teemad - üksildus, võõrandumine, teadmatus, tuulde lennanud aastad (aga lõpus ka leppimine?) on siin kujutatud üsna võrdväärse iluga.
 
19. Ishmael in Love (1970) 8/10
 
Ühel saarel asuvas mageveejaamas kasutatakse veealusel tööl delfiine, kes on (nagu päriseltki) äärmiselt intelligentsed. Kuid juhtub nii, et üks tähelepanuväärne delfiin nimega Ishmael armub inimnaisesse...
 
Tõsiselt hea lugu. Seda võiks lugeda kahel erineval viisil - üks on kohtumine võõra intelligentse liigiga (ainult positiivne, et see antud juhul nii võõras ei olegi), teine aga on allegooriline (Ishmael on rohkem inimesesarnane kui arvata võiks). On üsna tõenäoline, et see lugu on mõjutatud päriselt St. Thomase saarel aset leidnud eksperimendist.
 
20. The Secret Sharer (1987) 9/10
 
Noor kosmoselaeva kapten satub väga raskesse olukorda, kui tema laeva arvutitest murrab välja üks reisija (kes reisib ainult salvestatud mõistuse kujul). Meeskond on veendunud, et see lindprii mõistus tuleb üle parda heita - kuid too on juba salaja kaptenile ilmunud ja tema juurest varjupaika otsinud...
 
Tõeliselt ilus lugu. Silverberg on ise välja toonud, et see on kirjutatud tema enda ühe lemmikkirjaniku Joseph Conradi loo põhjal. On näha, et see lugu ja temaatika lähevad autorile väga korda ning Conradi märkimisväärselt osavas kirjeldavas stiilis kirjutamine annab kõigele veel suurepärast värvi. Kuidagi on tulemus täiesti unikaalselt kaunis, isegi kui see on põhimõtteliselt seesama lugu.
 
Üldiselt ei üllata mind praeguseks enam see, kui hea kirjanik Silverberg ikka on. Huvitav on ehk hoopis see, et tema põhjatust bibliograafiast saab ikka veel välja kaevata nii erinevaid tõsiselt häid jutte, mida sellistesse kogumikesse kaasata. Samuti on märkimisväärne, kui tugev siin kogus kõige hiljem ilmunud jutt on - tore, et autor ei lase ainult vanade lööklugude peal liugu.
 
Päris paljud neist lugudest on juba maakeeles erinevates kogumikes ilmunud ja mul ka juba varem loetud. Kuid uuesti tutvumine ei teinud ühelegi neist halba ning samuti oli siin mitme erineva aastakümne lugusid, mida tõlgitud pole, kuid mis sellegipoolest on väga head või enamatki. On muidugi ka teistsuguseid lugusid, mis nõnda muljet ei avalda, kuid enam kui vääriline kogumik on see igal juhul.
 
Hinnang: 8/10 (ilma igasuguste lisade või boonusteta)
Teksti loeti inglise keeles

Aleksandr Kazantsev
Poljarnaja metšta (1952)

Aleksandr Kazantsev
Poljarnaja metšta (1952)


Kakskümmend aastat on unistusel rahus puhata lastud, aga nüüd tuleb üks ja korjab üles...
Minu arvates nii hullu teosega ka tegemist pole kui paljud eelarvustajad öelnud on. Esiteks oli looduse ümberkujundamine tollal üldselt aktsepteeritud tegevus -- näiteks Rachel Carsoni raamat ilmus alles kümmekond aastat hiljem.
Ja tegu ei ole siiski tootmisaruandega, vaid fantastikateosega, mistõttu mõningane mittesobivus tegeliku maailmaga peaks olema andestatav. Jne. Igatahes mäletan, et lapsepõlves hindasin "Polaarunistust" tükk maad kõrgemalt kui näituseks "Eršoti kraatrit".
Hiljuti lugesin (tõsi, kergelt diagonaalis) ka originaali ega märganud, et eestikeelses väljaandes oleks mingeid suuri muudatusi tehtud. Ainult Denisjuki ukraina-vene segakeelt polnud edasi antud. Kuid see polegi tähtis. Ja punasusega on ka üldiselt nagu on... ainult kõige koledam oli selle punase esitamisviis. Et on mingi tähtis parteilane, kes a) on kõigist ülejäänutest pikem ja b) vesteldes mingi idee, kas või jäämuuli, väljamõtlejate ja elluviijatega, puistab neile nagu varrukast geniaalseid soovitusi, kuidas seda ideed ikka paremaks teha. Ja autorid vaatavad talle suhu, oodates sealt edasisi kuldmune...
Siiski -- ka lapsepõlvemälestuste tõttu -- saagu see unistus siis "kolme" väääääga pika miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
The Magnificent Possession (1940)


Nagu Asimov ise ütleb, oli ta selle jutu kirjutamise ajal noor entusiastlik keemiatudeng. Ja tahtis kirjutada humoorikat juttu.
Ja veel ütleb ta, et üheksast esimesest jutust oli see ainuke, mida Campbell iial ei näinud, ja et tal on selle üle väga hea meel.
Kaks miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
Ring Around the Sun (1940)


Juttu tuleb kahest kosmonaudist, kes teineteist eriti ei salli, kuid kes meelitatakse ühisele pool-katselennule. Kui tavaliselt lendab postilaev Maalt Veenusele ainult siis, kui Veenus ja Maa on Päikesest samal pool, siis uus leiutis peab laskma laeval ja meeskonnal ka Päikesele õige lähedal lennata.
Nagu arvata võibki, ei lähe kõik päris plaanipäraselt, kuid tagasi Maale Turner ja Snead ometi jõuavad. Ja siis selgub, et alati oleks kasulik instruktsioone lugeda.
Tollal oli kosmoses madistavate tegelaspaaride kujutamine õige levinud, kuid -- jumal tänatud -- Asimov ei hakanud Turnerist ja Sneadist jutuseeriat kirjutama. Sest kuigi lugu jookseb libedamalt kui, ütleme, "The Callistan Menace", on ta siiski veel algajalik. Kuid ilmselt vajalik näpuharjutus Powelli ja Donovani loomise rajal.
Tegelikult on hinne "kaks plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov
The Callistan Menace (1940)


 Esimene lugu, mis noorel Isaacil õnnestus trükki saada. Olgu märgitud, et kuigi Campbell oli juba Isaacist Asimovit kasvatama hakanud, võttis selle jutu avaldada siiski Frederik Pohl. Asimov märgib küll, et Pohlil on tema kirjanikukssaamises peaaegu sama suur osa kui Campbellil.
Jutt on kahtlemata kole. Tegevus toimub Callistole suunduvas kosmoselaevas. See on järjekorras kaheksas, eelmised seitse on kadunud nagu tina tuhka. Mis teeb meeskonna pisut närviliseks. Kapteni meeleolu rikub lõplikult laevast avastatud jänes... Kuid selgub, et pole halba heata.
Igatahes mina selles loos Asimovit-nagu-meie-tunneme ära ei tundnud ja oskan ainult imestada, kuidas ta vaid kahe-kolme aasta pärast oskas juba luua "I, Roboti" jutte.
 
Teksti loeti inglise keeles

Neal Asher
Alien Archaeology (2007)


Selleaastaseid stalkerivõitjaid vaadates tuli tuttav pealkiri suisa üllatusena, sest ma olen harjunud, et minu lugemus ja hääletusnimekiri kattuvad umbestäpselt 0% ulatuses. Tuleb välja, et juhtusin seda kõigest paar nädalat enne Estconi lugema.
 
Üldmulje on absurdselt vägivaldne ja lapsik, selline eluvõõra teismelise ettekujutus moraalitust kurjategijate maailmast. Mingid jätised kimavad kosmoses ringi, piinavad ja tapavad üksteist, varastavad mingeid ilgelt väärtuslikke vidinaid… Siin-seal nähtud süžeekirjelduste põhjal võiks ju arvata, et mulle meeldib, aga lugedes tuli meelde pigem Miikael Jekimovi “Läbi külma metalli” kui “Neuromant”. Tegelasteks on Eriti Karmid Mehed (hea küll, üks on tegelikult naine), kelle ebaloomulikult madal enesealalhoiuinstinkt lubaks neil tegelikus maailmas umbes viis minutit elus püsida ja keda pole veel teise ilma saadetud ainult tänu sellele, et nende süüdimatu sarimõrvarlus ei huvita absoluutselt kedagi. Kõiksugu lahe butafooria, millest Asheri maailm kubiseb, et jäta tema esituses erilist muljet. Tähtedevahelises pimeduses eksleval planetoidil elav vana paranoiline tehisintellekt peaks ju päris mahlane detail olema, aga autor kirjeldab talle küllaminekut umbes sama köitvalt kui poeskäiku (ainult laipu on rohkem). Ma olen tema maailmaga varasemate arvustuste kaudu natuke tuttav ja kuni “Arheoloogiat” lugema sattusin, tundus see paljutõotav, aga nüüd võtab pigem õlgu kehitama.
 
Ei teagi, kas tasub Asherile rohkem tähelepanu osutada. Esimene kokkupuude selle piilupartide ja prussakate maailmaga osutus igatahes küllaltki eemaletõukavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Anatoli Glebov
Bolšoi den na planete Tšungr (1962)

Anatoli Glebov
Bolšoi den na planete Tšungr (1962)


Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Ariadna Gromova
Glegi (1962)


Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles