x
Päringule {"kuu"=>"12", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 41 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Manfred Kalmsten
Raske vihm (2020)


Arvutus ilmus ka värskes “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1191  

Selle raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest.  

“Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus pidevalt sajab ning kogu ilm on vaevatud erinevate seenhaiguste poolt. Inimestel lõigataksegi seetõttu näppe maha, kuna tõved tahavad inimese sees just sealtkaudu eriti kiirelt edasi liikuda, väikse sõrme mahanüsimine aga aitab eluiga pikendada. Eks kehad on ikkagi igasuguse müko-värgiga kaetud aga vähemalt saab ära elatud. Lugu räägibki noorest vargapoisist nimega Sleiknir, kes ühel hetkel kohtub veidra kümnesõrmelise tüdrukuga. Tüdruk aga kaob tal sõrmede vahelt.   

Super, äge maailm, parajalt pikk lugu - siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.  

Võib-olla ühe soovituse ütleks - ma ise oleks natukene seda teksti liigendanud peatükkideks, praegu on ta ühes “jorus”.  

“Kuuekandjad” - natuke fantasy moodi.  Juttu on pika sõja järgsest maailmast, mida siis mõned kodanikud muusika abil valitsevad. Peategelasteks on mees ja tüdruk, kelle teed kogemata ristuvad, ühel hetkel selguvad muusika maagilised võimed.  

Selle loo juures tooksingi välja selles miski, selle erilisuse, selle omapära mille poolest enda silmis Kalmsten enda parimatel hetkedel eristub paljudest muudest viimasel ajal loetud värskematest kodumaistest ulmikutest. Autor väga selgelt oskab kaunilt, nõtkelt ning poeetiliselt kirjutada. Stiilinäide (lk 51-52): “Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia, mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiksid noodid terve maailma oma helidesse, ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.”   

No on ju ilus?  

“Lumemarjavere” lugemine meenutas miskitpidi Jüri Kallase lugemiskogemust “Eesti novell 2019” kohapealt, selline kergelt igav mittemiski. Et nagu natuke oli ja polnud ka, eriti kui mõtelda Stalkeri kontekstis siis poeb segadus hinge. Tore jutustus tõesti aga kas just parimatest parim…? Teemaks siis külarealism ja peresuhted, mis vaikselt ulmekanga sisse mässitakse. Rõhuv ja lohutu lugu, vbolla on asi minus aga selline eesti ugriduumimasekas hetkel küll väga tugevalt ei haagi. Ulme ka nagu pole. St minu jaoks on hea kirjandus hea kirjandus, vahet pole, millega on tegu. Lihtsalt et kui Stalkeri ära võitis siis see ilmselgelt pidi olema ulmelugu - aga pole ju. Või siis pole Stalker ulmeauhind?   

“Loheisand” - lühike liistakas, mees, naine ja draakon. Jäi kuidagi segaseks - st oli näpuotsaga midagist aga selline vorm oli kusagil “Marduse” algusaegadel huvitav, praeguseks on nagu aeg edasi läinud. Igaljuhul endast jooksis see point ja puänt kaugelt ja kõrgelt mööda, st polnudki nagu teist...  

Lühiromaani “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt. Peategelaseks on igasuguste “kahjurite” kütt Renfeld, kes ajab taga igasuguseid inimesest erinevaid elukaid, vahet pole kas on tegu roti või päkapikuga. Sest noh, neid ikka satub inimeste maailma. Ühel hetkel soovib Renfeldi teenuseid von Döener, arhivampiir, kellel on on pisike probleem… vampiiridega. Kogu see värk on omakorda huvitavas keskkonnas, pole küll Mutilinn aga siiski hästi üles joonistatud.  

Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele kuidas Luukas õlut pruulib.  

Ahjaa - kass!  

Omavahel seotud “Valitsusaeg I – Kroonitants” ning “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” lähevad enda peas lugemiskogemuse kohapealt  “Loheisandaga” kokku. St eesmärk ja point jäid segaseks, väga ei aidanud kaasa ka tegelased nimedega Tätüskögg ja Sjagärs. Esimese lugesin kenasti läbi, teise puhul kiskus silma uduseks ning üldse mõjus võimsa unerohuna. Palun vabandust aga endast kõndisid need kaks pala küll kikivarvul suure kaarega mööda. Vägisi tahaks küsida, et: “Kas see oli mingi nali nüüd või?” Muidugi vist ongi paroodiana mõeldud… aga ei töötanud enda jaoks kohe üldsegi mitte.  

“Põgeneda rottidelinnast…” - seda lugedes tulid vägisi meelde Leningradi blokaad ning Stalingradi piiramine, kõik see õrnas “ilmselt on tegu kolmanda maailmasõjaga” ulmekuues. Eks see üks selline rusuv postapo oli, krigisevaid masinaid ning plahvatusi täis. Tehniliselt hästi kirjutatud, eelpool mainitud oskus keelega mängida ning tõesti ilusti kirjutada (antud juhul koledustest) on ka siin olemas - aga enda jaoks oli sisu surmigav.   

“Optimus – plekid paradiisil” - on küberit ja on punki, virtuaalreaalsust. Mõjus kuidagi liistakalikult, kuigi pikkuse poolest justkui “tavaline” lühijutt. “Liistakalikkus” pole ei hea ega halb, selline pigem tore sutsakas.  

“Tundmatu surm” - lugemiskogemuse meeleolult “Valitsusaegadega” samas potis. Päev peale lugemist ei mäleta enam, millest oli jutt.  

“Murtud Süda” - selline omamoodi natuke ulmelise noodiga võimuvõitlus, endale tulid millegipärast eelmise sajandi esimesed kaks veerandit meelde, täpsemalt siis just esimese Wabariigi tulek, sekka kuningas Arthuri mõõgalegendi. Juttu on sellest, kuidas erinevad uskumised ning poliitilised veendumused lähedasi inimesi teineteisest võõrandavad. Raamat lõpeb enda jaoks sellise normaalse, mõnusalt loetava noodiga - pole küll tegelikult just midagi väga erilist, samas selline heas mõttes “ok”, koolipoisi “kolm”.  

Kokkuvõtvalt - raamatu algusepoole oli päris mitmeid häid hetki, mida edasi seda rohkem puges nõutus hinge. Pole tingimata isegi halb - Kalmsten oskab hästi kirjutada. Aga päris paljud lood kuidagi ei haakinud. Ise soovitan soojalt kahte lühiromaani (“Raske vihm” ning “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”) ning lühijuttu “Kuuekandja”, need meeldisid endale kohe VÄGA. Kõige muu foonil oli “Lumemarjaveri” tegelikult ka isegi üsna kobe. “Murtud südames” ning “Optimuses” oli ka mitmeid sümpaatseid noote - kuid kõik ülejäänud lendasid endal üsna kõrgelt üle pea. Teisalt ongi see jutukogude võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel konkureerima ning paratamatult mõned meeldivad rohkem kui teised. Leida kogu peale kaks pluss üks väga mõnusalt kulgevat, sümpaatse miljöö, huvitava sisu ning nõtke keelekasutusega pajatust on enda arvates tegelikult väga hea tulemus.   

Jäin mõtlema, et kui palju olen üldse lugenud eesti ulmekirjanike jutukogusid, esikkogusid. Ega neid vist väga palju polegi, Karen Orlau “Sealtmaalt” meenub näiteks, mis oli ikka kuradi kõva, kus üheteistkümnest loost kaheksa meeldisid kohe väga. Weinbergi “Pimesi hüpates” on muidugi tippude tipp, mis on endal Oluliste Raamatute (tm) riiulis. Mandi “Euromant” sisaldab suures osas ta varajast loomingut, mis omas klassis oli kohati üsna hoogne andmine, kohati tobe. Tarlapi “Haldjatants” on ka selline kohati vastuoluline, ebaühtlane kui nd meenutada. Seega Kalmsteni kogu jääb enda silmis küll pigem nõrgemaks - aga samas on siin mitmed väga mõnusad lood.  

Jah, võiks ju meeldida rohkem - samas on ju tegu siiski esikkoguga. Rääkimata sellest, et maitsed on ju erinevad, näiteks “Põgeneda rottidelinnast...” on BAASis üsna hinnatud lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Roger Pater
The Astrologer's Legacy (1914)


See on jutt lugude sarjast, kus keskne kuju on skvaier/preester Philip Rivers Pater. Need on koondatud kogumikku "Mystic Voices" (1923). Tavaliselt meenutatakse sõprade-tuttavate seltsis istudes mingit üleloomuliku sisuga juhtumit.
 
Seekord on võõrustaja sünnipäev ja lauale tuuakse näha ka haruldane roosiveeanum, mille kohale on kinnitatud kummaline klaaskristall. Anum tekitab jutuistajas kummalise lummatuse tunde, otsekui tõmmates teda endasse. Võõrustaja ise näib ka eseme suhtes mingit ebamugavust tundvat. Pikapeale kuuleme selle anuma (Cellini fountain) süngest taustast ja sellest, kuidas üks meediumivõimetega mees oli kristalli vaadates näinud stseeni kaugest minevikust, millest anuma esimene omanik - ilmselt saatanakummardaja - oli osa võtnud. Ohverdamine, mingi hiigelsuur kärnkonn, kes vist ei-tea-kust välja manatud jms.
 
Ei midagi erilist, ei ole suure pingega lugu, ei ole eriti õudne ega väga originaalne, aga enam-vähem korralikult kirja pandud. Lugesin seda Montague Summersi koostatud krestomaatilisest antoloogiast "The supernatural Omnibus" (1931), kus see on liigitatud alajaotisse "Satanism". Et see väljaanne ei pruugi potentsiaalsele huvilisele kättesaadav olla, võib alternatiivina soovitada ajakirja Catholic World 1914. aasta augustinumbrit, kus see algselt avaldati.
Teksti loeti inglise keeles

Heinrich Weinberg
Meeleheite valem (2020)


Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

William Gibson
Agency (2020)


Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Sapkowski
Krew elfow (1994)


Pole seda autorit varem lugenud. Algul mõtlesin, et ostan kõik eestikeelsed “Nõiduri” osad ära, ning loen siis ühekorraga. Aga siis tegi sõber täiesti õige märkuse - aga mis saab siis kui see paljukiidetud autor ja sari mulle tegelikult ei meeldi? Hetkeseisuga on kaks osa viiest ilmunud kolme aasta jooksul (äkki tulevad uuesti ka toetavad jutukogud, kes teab), võtsin siis esimese ette. Loodetavasti ilmub vähemalt sari eesti keeles lõpuni, ei tahaks inglise keeles tõlkekirjandust hakata lugema, liiga mitu konvertimist on siis mu enda peas ning tea, kas algmaterjalist midagi üldse alles jääbki.  

Nõidurid on algselt olnud inimesed, keda on siis koolitatud ja treenitud, geenmanipuleeritud, lisaks visatud “potti” paras sorts maagiat ning tulemuseks on nö. superinimesed. Mitte siis Hollywoodi superkangelased, pigem jah eriliste võimetega inimesed, kes on kunagi välja aretatud Kontinendil pealetungivate kollidega võitlemiseks.  

“Haldjate veri” kulgeb peamiselt nõidur Geralti, Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri ja võlur Triss Merigoldi silme läbi. Taustal on olnud suur sõda ja lahingud, Geralt ongi Ciri mõõkade ja leekide vahelt päästnud ning varjab teda maailma eest. Autori stiil on pigem hakitud, vahepeal saame teada midagi nõidurite kohta, siis räägitakse, mida on Ciri üle elanud ning kuidas temal on kogu selles supis üks väga oluline roll mängida. Selles fantasy mõttes vihikus on sisuliselt seitse peatükki/lühijuttu, mis on omavahel ühiste tegelaste, maailma ning ajateljega kokku traageldatud. See on tegelikult päris hea võte ja mõte, kui oleks klassikaline “hea lugeja, nüüd võtame ja räägime kuussada lehekülge tegelaste tausta lahti” avatellis siis… neid on niigi palju.  

Teisalt noh, eks ta esmamuljena üks fantasy ole, viieosalise sarja avapauk jääb pigem sissejuhatavaks ja üldiseks. Kusjuures see pole üldsegi halb, Sapkowski kirjutab hästi, ning ka sellist “tavalist” tüdruku sirgumist sõdalaseks lugu on nauding lugeda. Lisaks on ta tegelased läbivalt mõnusalt kuivad, sapised, iroonilised, näriv-norivad, kelle tegevust on nauding jälgida ning neile kaasa elada.  

Samas pole see raamat kaugeltki tavaline pseudokeskaegne fantasy, kuna viskab vahele sisse ka “kaasaegseid” jooni. Seega ühel hetkel on juttu mõõgast, keebist ning poliitikast, siis järgmine hetk on võlukunsti aeg ning äkki viskab sisse geenimutatsioonide temaatika. Vähemalt sarja alguses ei ole veel olnud juttu, et KUS kogu see värk nagu TEGELIKULT ka aset leiab. Mis on ausalt üteldes väga hea, las jääbki lugejale ka midagi enda peas välja mõtelda. Las ollagi “A long time ago in a galaxy far, far away....”  

Lahe raamat, tore kirjanik, sümpaatne sarja algus. Vaatame, mis saab edasi. “Põlguse aeg” on veel riiulis ootamas, edasine on Varraku kätes.  

Raamatusarja järgi on tehtud ka “Witcher” nimelisi arvutimänge, lisaks Netflixi sari. Üldiselt on ikka äärmiselt äge, et poola ulme on saanud niimoodi maailmas tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Gene Wolfe
The Fifth Head of Cerberus (1972)


The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

qntm
There Is No Antimemetics Division (2020)

12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Andreas Eschbach
Warum es während der Sonnenfinsternis regnen musste (1999)

Andreas Eschbach
Das fliegende Auge (1999)

Ursula K. Le Guin
The Dispossessed (1974)

R. Neube
Battlefield Games (2007)


Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
Network Effect (2020)


Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles

Richard Morgan
Broken Angels (2003)

Douglas Adams
The Hitch Hiker`s Guide to the Galaxy (1979)


The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Tiit Tarlap
Lõhestusjoon (2012)




Alternatiivajalugu, poliitika, kostüümidraama, seiklusjutt - oli nagu kõike aga kuidagi veidralt. Esiteks oli indiaanlaste maailm kuidagi ülitavaline, ainult nimed muutsid natuke teistsuguseks aga üldiselt oli see suvaline “valgete” maailm. Samal ajal olid “valged” ka tavalised, seega neid omavahel eristada kuidagi mul endal ei õnnestunudki. Ulmet ka nagu polnud eriti, põmst oli see üks nahksuka lugu veidi teistsugusel kujul. Tegelased rääkisid ka kõik ühtemoodi, ei olnud mingit omapära ühelgi neist. Üldse mõjus kõik kuidagi tinaselt. Lõpp - ah ma parem ei hakka.
Oleksin ise küll eelistanud ca poole lühemat ja kompaktsemat varianti, praegune kippus ikka kohati venima ja liiga palju tühjalt lobisema. Üsna mitmed peatükid olid algusepoole sellised paleekostüümidraamad, kus järjest ja järjest räägiti mingitest asjadest. Kuidagi tammus paigal, isegi mingi hetk mõtlesin, et annan alla. Aga ikka lugesin-sirvisin edasi, kuna oli huvi teada saada, et mis sest loost siis ikkagi saab. Ei saanud suurt midagi.
Lühidalt - ega ei olnud kulutatud aega väärt küll. Isegi seda lühikest juttu siin oli raske kirjutada. Tarlap on kohati "nii ja naa" autor tõesti, seekordne lugemine läks lurride kategooriasse kahjuks.



Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)

Julia Verlanger
Les Bulles (1956)


Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Raymond Queneau
A la limite de la foret (1959)


Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Jacques Sternberg
Le delegue (1957)


Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

Tšõngõz Ajtmatov
I dolše veka dlitsja den (1980)

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)


Mis mõttes "ulmet pole"? MisMÕTTES?!
Kogu see lugu on üles ehitatud selle peale, et on olemas ka teine mõistuslik liik ju!
Et "ulme" on ikka leegitsev mõõk, lendavad tulepallid või skafandrid ja teised planeedid? Pffff .... 
Mehed, KUI rumal saab olla? Jah, ka sotsioloogiline ulme on ulme, selle jutu maailmast rääkimata. 
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Tundmatu surm (2018)


Lugu jaotub pisikesteks mitte-päris-peatükkideks, mis kannavad erinevaid ajamääratlusega pealkirju à la "kaks nädalat varem" ja "mitu aastat varem" jne. 
Ütlen kohe ära, et mina neis järge pidada ei suutnud, mul oli isegi raske aru saada, kas "nädal varem" oli nüüd algusest arvates või eelmisest alajaotusest alates või mis värk. 
Aga lugu hakkas ka aega süüvimata täiesti elama, jooksis mulle pähe nagu köis soolaukast ning tundus täiesti tore - kuni lõpupuändini, mis oli lausa kuld, rõõm ja sära. 
 
Kui kronoloogiliseks minna, siis algul on peategelane, tema kaaslased ning tulevane armastatugi lapsed ning tegutsevad nagu multikas "Kuidas taltsutada lohet" sealsed lapsedki.
Siis on nad vanemad ning printsessi isa (kes on järelikult kuningas, dohh) on jäänud mingisse paranoiat kaasa toovasse tõppe - või lihtsalt vaimselt haigeks. Oma "mind tahetakse tappa, kõik on kurjad!" kinnismõtete küüsis saadab ta peategelase ühele ülesandele kurjakuulutavasse sohu, oma tütre teise kohta ning jääb siis tulemusi ootama.
Ja ... tema tegudel on tagajärg. Aga kas "mitte see, mida ta ootas" või "täpselt see, mida ta ootas", jääb juba lugeja sõnastada. 
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
Dead Lies Dreaming (2020)


Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles

Robert A. Heinlein
The Door into Summer (1957)


The Door into Summer on ajarännu- ja (praegu vaadates retro-)tuleviku ulmelugu. Tegevus algab aastal 1970, kui Ühendriigid on Külma sõja võitnud ning robootikarevolutsioon on täies hoos. Üks selle revolutsiooni võtmeisikuid on geniaalne insener Daniel Boone Davis, loo jutustaja ja peategelane.
 
Nimelt on Davis koos paari sõbraga käima lükanud idufirma robootika rakendamiseks kodutööde juures. See töö on üle ootuste edukas ja tõotab uskumatuid kasumeid - aga peagi tõmbavad partnerid tal naha üle kõrvade ja üritavad teda kõigest ilma jätta. Erinevate plaanide tulemusena külmutatakse Davis lõpuks kolmekümneks aastaks ja ta ärkab uuesti üles aastal 2000.
 
Seal aga selgub, et vahepeal on Davis ilma jäänud kõigist oma investeeringutest ja rahadest. Puupaljana peab ta hakkama end tundmatus tulevikus uuesti üles töötama. Peagi aga tundub, et nii mõnigi asi pole selline, nagu olema peaks. Juhuslikult kuuleb ta siis ka kunagise geniaalse aga praegu põhja käinud professori Twitchelli katsetest päris ajamasinaga...
 
Ma pakuksin, et seda lugu võiks kõige paremini kirjeldada sõnaga "mahe". Siin ei ole sellist energilist tulevärki, nagu Heinleini paremates seikluslugudes, või hilisemate raamatute ideepõhisust ("Tähesõdalased", "Võõrana võõral maal"). Pigem voolab see üsna rahulikult algusest lõpuni välja.
 
Suhteliselt vaikse tooniga on üles võetud ka tegelased. Peategelase arvamused elust ja asjadest on autorile omaselt enesekindlad ja kergelt humoorikad, kuid midagi erilist temast meelde ei jää. Samuti on tema tõelisele armastatule lõpuks pühendatud vaid paar lehekülge. Kõige värvikam tegelane on hoopis peategelase mehine isakass Petronius, keda oleks tahtnud rohkemgi näha.
 
Välja võib küll tuua, et ajarännu-teema on kirjeldatud meisterlikkusega, mida võibki oodata selle teema klassikaliste juttude nagu "Enese ees ja järel" või "All You Zombies-" autorilt. Asjad, mis võivad tunduda kahtlased ongi nii mõeldud, et need saaks lõpuks selle võtte abil korralikult kokku tõmmatud.
 
Tervet romaani aga see õnnestumine päris kanda ei jaksa. Kahtlemata on tegemist hea sujuva lugemisega nii mõnegi toreda teema (ja kassiga). Heinleini paremad lood aga asetavad lati sellisele kõrgusele, et käesoleva võib selles reas nimetada pigem ausate keskmikute hulka.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles



"Gloria" ei mahu ulme traditsiooniliste alamžanride sisse, ütleme siis lihtsalt - müstiline lugu.
 
Nooremapoolne kirjandusõppejõud Adam sõidab laevaga USAst Euroopasse ja kohtab laeval jumalikult ilusat naist, kellsse esimesest pilgust armub. Ookeani ületades ta naist ei näe, see justkui teistega koos söömas ei käi, ent Euroopa lähedale jõudes saab ta tutvust soetada ja neist saab justkui midagi sõprade moodi. Laev liigub Vahemere basseinis, peatudes Kreeks, Itaalias, Egiptuses jne. Koos käiakse maal turismipunktides. Adam üritab naisele ka ihulikult lähedale jõuda, ent see i taha õnnestuda. Kaunitar - tema nimi on Gloria de la Mar - oskab iga kord luua sellise üleolevalt külma tunde, et kõik jääb pooleli. Selle asemel kuuleb mees rohkesti lugusid ajaloost, kus Gloria jutustab sündmustest, mida päris ajalugu ei tunne ja kus ta ise justkui kohal oleks olnud - iga kord erineval kehalisel kujul. Napoleon, Arisoteles, Caesar ja Kleopatra jne. Kõikides lugudes otsib üks naine täiuslikku armastust (ja seksi), ent kõrgete nõudmiste tõttu ei saa ta kunagi maksimumpunkte anda. Kohe alguses annab Gloria mehele (ja lugejale) mõista, et ta on jumalanna, Veenus, kellele maise maailma piirid pole takistuseks. Adam arvab alguses, et naine lihtsalt mängib temaga ja blufib, ent pikapeale ei tea ta enam, mida arvata.
 
Lugu kulgeb enam-vähem tempos - üks peatükk, üks lugu ajaloost. Lugude varjamatu tagamõte on see, et mehed ei oska armastada, nad on kas jõhkardid või äpud, tunnetevaesed ja võimuiharad. Romaani lõpu eel avaneb uus tasand, kus üks laeval reisijana sõitnud diplomaat räägib Adamile Gloriast ja tolle kambast, kes tegelikult olevat hoopis organiseeritud kurjategijate jõuk (narkokaubandus). See versioon näibki õige olevat, aga ega narkokaubandus ei välista jumalikku päritolu. Jumalad võivad ju kõike, miks nad ei võiks siis ka narkoveoga tegeleda? Kõige viimase lausega pööratakse lugu siiskin taas üleloomulikkudesse rööbastesse.
 
Üksluisevõitu lühike romaan, võib-olla sobiks rohkem romantilise hingega lugejatele.
Teksti loeti inglise keeles

Aleksandr Mirer
Dom skitaltsev (1976)


Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Barsov
Fata-Morgana 4 (1992)


 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles

James Causey
The Show Must Go On (1954)

Piers Anthony
In the Barn (1972)

Laini Taylor
Muse of Nightmares (2018)


See on Strange the Dreamer-i järg ja vahelduseks üks veider case kus lugu on kahes raamatus aga ma tahaks, et oleks kolmes. Novaandkoraga käidi  praeguse kahe-raamatuse variandi juures suht ülekohtuselt ringi mahu osas, neis olid palju potensiaali, et olla palju detailsem kõrvallugu. Suheylaga sama moodi.  Deus Ex Machina lahendust kriisile ei olnud vaja. Raamat jättis mitmeti kiirustatud, surume 2 raamatut ühtede kaante vahele mulje ja seepärast ka 4/5
See on YA aga kui Strange the Dreamer oli väga palju muinasjuttudest ja nende tõeks saamisest siis see on pigem vastupidi, huvitav uuring õudustest. Siin on enesetappu, massimõrva katse, 15 aastat üles kasvamata (sest kogu ta energia on läinud terve karja hingede orjastamisele) lapse vaimsest arengust ja proovidest leida viise elada mis oleks hullemad kui surm (kasvõi siis näiteks ajatsükkel kus sa korduvalt ja korduvalt sured ...). Rääkimata siis välja ütlemata küsimustest, et kas see kui sa oma surnud tüdruksõbra hinge/vaimuga seksid .. kas see siis on nekrofiilia? Ei sest pole keha või jah sest ta on surnud?
Kui Strange the Dreameris olid kerged vihjed sellele, et see Zeru on osa samast mitmikilmast kui Luu ja Suitsu Tütar, siis siin see muutub otseselt faktiks, ja on osade tegevusliinide lahutamatu osa. Maa oma koledustega on jätkuvalt üks rahumeelsemaid ja normaalsemaid paiku ... Kõik tegelased, isegi Theon arenevad suht stabiilselt edasi, isegi kui osad suht midagi ei tee. Osad maailma ja mitmikilma olukorrad ja põhjused seletatakse lahti. Kõik saab enam vähem õnneliku lõpu, eriti kui teada, et maailm, kus on olemas need kes hingedele kehasid ehitavad on täitsa olemas. Nagu esimeseski osas, seigeldakse hulga unenägudes.
Teksti loeti inglise keeles

Jack Vance
Night Lamp (1996)


Night Lamp on klassikalist tüüpi kosmose-ulmelugu millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Loo peategelaseks on salapärase minevikuga orb Jaro. Planeedil Camberwell välitöödel olevad akadeemikud Hilyer ja Althea Fath leiavad ta kohalike külapoiste poolt vaeseomaks pekstuna ja viivad ta haiglasse.
 
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
 
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
 
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
 
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
 
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
 
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Marek Simpson
Maailmalõpu päevik (2020)


"Selle loo esimest poolt nägin ma unes", on autor öelnud raamatu kohta, mille tegevus algab koroonapandeemiaga. "Unenäoline" on ka paslik kirjeldus kogu lühiromaani kohta, mis stardib praeguseks kõigile väga tuttavast kohast, kuid mille tee võtab seejärel mõnegi veidra pöörde.
 
Pealkirjas mainitud päevik kuulub üksinda Tallinna külje all Peetri külas elavale noormehele, kes kirjutab seda enam kui kolm aastat pärast maailmalõppu ja peaaegu kümme aastat pärast käesoleva aasta pandeemiat. Tasapisi jõuab ta minevikukirjeldustest ka selleni, mis juhtub pärast.
 
Nõnda liigub lugu koroonaviiruse esimestest lainetest edasi kummaliste ja õõvastavate fenomenideni, mis ennustavad midagi kaugelt hullemat. Lõpuks jõuab kätte maailmalõpupäev – kuid on võimalik, et pärast seda varitseb maailma veel midagi palju hullemat ...
 
Maailmalõpu teema pole muidugi otseselt midagi uut ka Eesti hiljutises kirjanduses. Mari Järve "Esimene aasta" kujutas juba 2011. aastal kohaliku pilguga maailma laastavat ebolapandeemiat ning Armin Kõomägi maagilisem üksi-maailmas lugu "Lui Vutoon" võitis aastal 2015 isegi romaanivõistluse.
 
Tihhonovi unenägu aga lisab neile teose, mis põhineb eelkõige ulmekirjanduse kaanonitel. Näiteks on kirjeldused peategelase varustuse kogumiskäikudest inimtühja Tallinna ümbruskonnas otsekui kantud Richard Mathesoni klassikalise maailmalõpuromaani "I Am Legend" stiilist.
 
Ebardite kahese loomuse kirjeldused meenutavad jälle tähelepanuväärselt mitmekesise loominguga kirjaniku Colson Whiteheadi zombi-apokalüpsise lugu "Zone One". Stseenid põismagunatega aga tulevad tuttavad ette kõigile, kes on lugenud meilgi ilmunud John Wyndhami romaani "Trifiidide päev".
 
Erinevad müstilisemad noodid, eriti teose lõpuosas, langevad küll natuke rohkem ansamblist välja. Isegi mitmekesises loos tundub see kui asi, ilma milleta oleks lõpp tugevam saanud – korraks tuli neid lugedes ette ka mälestus autori varasema perioodi romaanist "Existerion".
 
Ideede rohkus on samaaegselt selle lühiromaani tugevus ja nõrkus. Ühest küljest on selle kulgemine tõepoolest kui unenägu, kus ühe painaja juurest põgenemine viib järgmiseni. Teisest küljest jätab selline kirevus mulje popurriist, mitte selgekujulisest tervikust.
 
Lõpptulemust tõstab kõrgemale Tihhonovi andekus konkreetsete stseenide kujutamisel ja lahendamisel. Kuigi teose stiil on päevikuvormile vastavalt pigem kuiv, siis teatud hetkedel paneb autor lihtsate sõnade sisse nii palju emotsiooni, et tulemus on tõesti kaunis.
 
Nõnda ongi esimene koroonapandeemiast inspireeritud kirjanduslik tulemus üldiselt täiesti lugemist väärt. Tihhonovi unenäolises loos keerlev erinevate maailmalõpu-värvide kaleidoskoop sobib nii ulmehuvilistele kui ka neile, kellele see oleks esimene apokalüptiline raamat.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

David Kerr
Epiphany for Aliens (1972)

James Sallis
53rd American Dream (1972)

James Sallis
At the Fitting Shop (1972)

Adrian Tchaikovsky
Children of Time (2015)


Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Revelation Space (2000)


Revelation Space on korraliku haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Umbes tuhandeaastase kaugusega tulevikus on inimesed koloniseerinud peotäie planeete (kuigi nende vahel reisimine on raske ja aeganõudev, kuna valguse kiiruse ületamine pole võimalik). Teisi intelligentseid liike kosmoses aga väga kohatud pole.
 
Loo tegevus algab kolmes erinevas liinis. Ühes neist korraldab doktor Dan Sylveste planeedil Resurgam väljakaevamisi - tundub, et seal on elanud kunagi võõras tsivilisatsioon, kuid peaaegu miljon aastat tagasi on kogu planeedi pind ootamatult tuhaks põletatud. Keset tööd aga vangistatakse ta poliitilistel põhjustel.
 
Teises liinis hulgub kosmoses ringi iidne laev, mida juhib käputäis vaenutsevaid tegelasi. Nende eesmärk on leida üles doktor Sylveste, kes ainsana suudaks nende kaptenit ravida. Kolmandas palkab salapärane daam Yellowstone planeedil mõrtsuka, kes peab igal juhul sellesama doktor Sylveste kõrvaldama.
 
Palgamõrtsukas meldib end pettuse abil iidse laeva peale, kui too doktor Sylvestet otsides Yellowstonele jõuab. Nii saavad kõik osapooled lõpuks Resurgami juures kokku - kuid seal selgub, et neid kõiki on tagant lükanud jõud, mis on palju vanemad ja õudsemad kui ette kujutadagi suudaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks suhteliselt vastuolulise teosega. Ühest küljest oli tore näha autori tugevat füüsikatausta (ikkagi astronoomiadoktor), mis andis maailmaehitusele palju juurde. Fermi paradoksi teemadel mängimine (miks me pole maavälist intelligentsi kohanud?) ei ole uus teema, aga lahendus oli kahtlemata andekas.
 
Samuti oli teose kondikava hästi kokku pandud ja lahendatud. Kõik mõistatused, alates üksikute tegelaste väikestest teemadest kuni keskse uskumatu mastaabiga saladuseni, olid lugejale korralikult ette mängitud ning kõik otsad lõpuks ka kokku viidud. Paljud tuntumadki kirjanikud kipuvad sellistesse asjadesse lohakamalt suhtuma.
 
Kahjuks aga ägas seesama kondikava tekstikoorma all, mida oli vastandina esimese täpsusele kokku kuhjatud suhteliselt vaba käega. Esimese kahe kolmandiku jooksul ei juhtunud just midagi eriti olulist ning teose mahtu arvestades oli sellist jutuveeretamist kaugelt liiga palju. Autori pigem kuiv stiil süvendas siin probleemi veelgi.
 
See oli veider, sest olen eelnevalt lugenut mitut sama autori lühivormi, mis on kõik pigem meeldinud. Vahest on tegemist juhtumiga, kus lühemate mahtude piirangud ei lase kirjanikul oma muidu häid mõtteid üleliia teksti alla ära matta? Kuna sama universumi järgmised romaanid paistavad aga veel paksemad olevat, siis ei julgusta see teekonda jätkama.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

F. Gwynplaine MacIntyre
The Clockwork Horror (2006)


Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Fredric Brown
Ten Percenter (1963)

George Gamow
The Heart on the Other Side (1962)

Jack McDevitt
Combinations (1986)


Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles